1. 

Käesolevas ettepanekus käsitletakse kolme apellatsioonkaebust, millega Maxcom Ltd, Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu paluvad Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsuse Chin Haur Indonesia vs. nõukogu ( 2 ) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus tühistas nõukogu rakendusmääruse (EL) nr 501/2013 ( 3 ) (edaspidi „vaidlusalune määrus“) artikli 1 lõiked 1 ja 3 osas, mis puudutab äriühingut Chin Haur Indonesia, PT (edaspidi „Chin Haur“), kes oli Üldkohtus hageja.

2. 

Kolm käesolevat liidetud kohtuasja annavad Euroopa Kohtule esimest korda ( 4 ) võimaluse teha apellatsioonmenetluses kohtuotsus liidu õigusnormide kohta dumpinguvastasest tollimaksust kõrvalehoidmise valdkonnas. Need määruse (EÜ) nr 1225/2009 (edaspidi „algmäärus“) ( 5 ) artiklis 13 sisalduvad sätted võimaldavad institutsioonidel teatud tingimustel laiendada kolmandatest riikidest pärineva toote impordile kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse eelkõige teisest riigist pärinevate samasuguste toodete impordile, et hoida ära algsetest dumpinguvastastest tollimaksudest kõrvalehoidmine.

3. 

Täpsemalt on Euroopa Kohtul võimalus selgitada põhjalikumalt nõudeid tõenditele, mida komisjonil ja nõukogul (edaspidi koos „institutsioonid“) tuleb kõrvalehoidmise esinemise tõendamiseks esitada. Kohtupraktikas on juba antud teatud juhiseid seoses nõutava tõendamiskoormise ja tõendatuse tasemega. Euroopa Kohus on need juhised andnud siiski kohtuasjades, mille konkreetses faktilises olukorras puutusid institutsioonid kokku kõigi huvitatud isikute keeldumisega teha koostööd kõrvalehoidmise esinemise tuvastamise uurimisel, mis põhineb asjaomaste tootjate ja eksportijate vabatahtlikul koostööl.

4. 

Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul seda kohtupraktikat arvestades täpsustada nõudeid tõenditele, mida institutsioonid on kohustatud esitama selleks, et saaks tõendada kõrvalehoidmise esinemise teistsuguses faktilises olukorras, nimelt sellises, kus koostöösoovimatust ei ilmuta mitte kõik huvitatud pooled, vaid üksnes osa uurimisalustest tootjatest/eksportijatest.

5.

Kuigi kõrvalehoidmise küsimust arutati seoses WTO‑GATT‑i läbirääkimistega, ei suudetud kokkuleppele jõuda. Seetõttu ei sisalda 1994. aasta dumpinguvastane leping ( 6 ) lõppkokkuvõttes ühtegi sätet sellest valdkonnast. ( 7 ) Sellises olukorras võttis Euroopa Liit ühepoolselt vastu oma kõrvalehoidumisvastased õigusnormid. ( 8 )

6.

Algmääruse artikli 13 lõike 1 esimese lõigu kolmandas lauses on kõrvalehoidmisena määratletud „kolmandate riikide ja [liidu] või riigi, kus meetmeid kohaldatakse, üksikute äriühingute ja [liidu] vahelise kaubandusstruktuuri muutust, mis tuleneb tavast, protsessist või toimingust, millel ei ole piisavat nõuetekohast põhjendust või majanduslikku õigustust peale tollimaksu kehtestamise, ja kui on tõendeid kahju kohta või selle kohta, et tollimaksu parandav mõju on samasuguse toote hindade ja/või koguste tõttu ohustatud ning et dumping esineb seoses samasuguste või sarnaste toodete puhul varem kindlaksmääratud normaalväärtustega, vajaduse korral artikli 2 sätete kohaselt“.

7.

Algmääruse artikli 13 lõike 1 teises lõigus on ette nähtud mitteammendav loetelu eelmises lõigus nimetatud tavadest, protsessidest või toimingutest, mis hõlmavad muu hulgas „toote[, mille osas meetmeid kohaldatakse,] lähetamist läbi kolmandate riikide“ ja „lõikes 2 märgitud asjaoludel toimuvat osade kokkupanemist [liidus] või kolmandas riigis“. Algmääruse artikli 13 lõikega 2 on määratud kindlaks kolm kumulatiivset tingimust, mille kohaselt liidus või kolmandas riigis toimuvat kokkupanekut käsitletakse kehtivatest dumpinguvastastest meetmetest kõrvalehoidmisena. ( 9 )

8.

Algmääruse artikli 13 lõike 3 kohaselt algatab komisjon uurimise määrusega kas omal algatusel või liikmesriigi või huvitatud isikute taotlusel, kui on olemas piisavalt tõendeid sama artikli lõikes 1 sätestatud asjaolude kohta. Kui lõplikult tuvastatud faktid õigustavad dumpinguvastaste meetmete kohaldamisala laiendamist, teeb seda nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal pärast konsulteerimist nõuandekomiteega.

9.

Algmääruse artikli 13 lõige 4 näeb ette võimaluse anda teatud äriühingutele vabastusi kõrvalehoidumisvastastest meetmetest. Selles on sätestatud, et „[i]mpor[d]i […] suhtes ei kohaldata meetmeid, kui [importijaks on] äriühingud, mis on tollimaksust vabastatud. Tollimaksust vabastamise taotlusi, millele on lisatud tõendid, esitatakse uurimise algatamist käsitleva komisjoni määrusega kehtestatud tähtaja jooksul. Kui meetmetest kõrvalehoidmise tava, protsess või toiming toimub väljaspool [liitu], võib vabastuse anda asjaomase toote tootjatele, kes tõestavad, et nad ei ole seotud ühegi tootjaga, kelle suhtes kohaldatakse meetmeid, ja kelle osas on leitud, et nad ei ole seotud käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 määratletud meetmetest kõrvalehoidmisega. […] Neid vabastusi antakse komisjoni otsustega […] või meetmeid kehtestava nõukogu otsusega ning need jäävad kehtima nendes sätestatud ajavahemikeks ja nendes sätestatud tingimustel. […] [V]abastusi [võib] anda pärast uurimise lõpetamist, mille tulemusena meetmete kohaldamisala laiendatakse“.

10.

Algmääruse artiklis 18 „Koostöösoovimatus“ on sätestatud:

„1.   Kui mõni huvitatud isik ei võimalda juurdepääsu vajalikule teabele või ei esita vajalikku teavet käesolevas määruses ette nähtud tähtaegade jooksul või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui ka positiivsed esialgsed ja lõplikud järeldused teha kättesaadavate faktide põhjal.

[…]

3.   Huvitatud isiku esitatud teave tuleks siiski arvesse võtta ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ning on kontrollitav ning kui isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt.

[…]

6.   Kui huvitatud isik ei tee koostööd või teeb koostööd osaliselt ning kõnealust asjakohast teavet seetõttu ei anta, võib tulemus olla kõnealusele isikule vähem soodne kui koostöö puhul.“

11.

Vaidluse taust on esitatud üksikasjalikult vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–28, millele ma viitan. Käesoleva menetlusega seoses meenutan üksnes seda, et juba 1993. aastal kehtestas liit dumpinguvastase tollimaksu Hiina Rahvavabariigist pärit jalgrataste impordile ühendusse. Seejärel on seda maksu korduvalt läbi vaadatud ja lõpuks jäi selle suuruseks rakendusmäärusega (EL) nr 990/2011 ( 10 ) kehtestatud 48,5%.

12.

Komisjon algatas 2012. aastal kaebuse alusel uurimise seoses võimaliku kõrvalehoidmisega muu hulgas Indoneesiast saadetud jalgrataste impordi suhtes rakendusmäärusega nr 990/2011 kehtestatud dumpinguvastastest meetmetest. ( 11 ) Selle uurimisega seoses esitas Chin Haur algmääruse artikli 13 lõike 4 alusel dumpinguvastasest tollimaksust vabastamise taotluse. Komisjon tegi Chin Hauri ruumidesse Indoneesias kontrollkäigu ja jättis Chin Hauri esitatud tollimaksust vabastamise taotluse lõpuks rahuldamata seetõttu, et viimase poolt esitatud teave ei olnud usaldusväärne. ( 12 )

13.

Nõukogu võttis 29. mail 2013 vastu vaidlusaluse määruse.

14.

Nõukogu märkis selles määruses esiteks seda, et neljast Indoneesia äriühingust, kes esitasid dumpinguvastasest tollimaksust vabastamise taotluse ja kelle import moodustas 91% Indoneesiast liitu suunduvast koguimpordist, käsitati kolme äriühingut koostööd tegevana, samas kui neljanda äriühingu, nimelt Chin Hauri esitatud andmeid ei olnud võimalik kontrollida või need ei olnud usaldusväärsed, mistõttu ei saanud neid arvesse võtta. ( 13 ) Seetõttu märkis nõukogu nimetatud määruse põhjenduses 33, et uurimise järeldused Chin Hauri kohta tehti kättesaadavate faktide põhjal kooskõlas algmääruse artikliga 18.

15.

Seejärel märkis nõukogu, et täidetud olid kõik tingimused kõrvalehoidmise esinemise tuvastamiseks vastavalt algmääruse artikli 13 lõikele 1. ( 14 )

16.

Mis puudutab konkreetselt kõrvalehoidmist Indoneesias, siis uuris nõukogu kõigepealt seda, kas esines lähetamist. Selle kohta on vaidlusaluse määruse põhjendustes 61–64 öeldud:

17.

Seejärel märkis nõukogu, et algmääruse artikli 13 lõike 2 tähenduses kokkupaneku toimumine Indoneesias ei leidnud kinnitust. ( 15 )

18.

Selles olukorras järeldas nõukogu esiteks, et kõrvalehoidmine toimus Indoneesia kaudu lähetamise teel, ja laiendas rakendusmäärusega nr 990/2011 ette nähtud lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Indoneesiast lähetatud jalgrataste impordi suhtes, ( 16 ) ning teiseks keeldus nõukogu tuvastatud tegeliku koostöösoovimatuse tõttu Chin Haurile algmääruse artikli 13 lõikes 4 sätestatud vabastust andmast. ( 17 )

19.

Chin Haur esitas 9. augustil 2013 Üldkohtule hagiavalduse, milles palus tühistada vaidlusaluse määruse artikli 1 lõiked 1 ja 3.

20.

Üldkohus rahuldas 8. oktoobril 2013 Chin Hauri taotluse lahendada kohtuasi kiirendatud menetluses. ( 18 )

21.

Üldkohtu seitsmenda koja esimees rahuldas komisjoni taotluse astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks 11. novembri 2013. aasta määrusega. Komisjonil ei lubatud siiski esitada menetlusse astuja seisukohti. ( 19 ) Kuna asja suhtes kohaldati kiirendatud menetlust, esitas komisjon 25. juunil 2014 taotluse, et tal lubataks esitada menetlusse astuja seisukohad menetlust korraldava meetmena. ( 20 ) Üldkohus jättis selle taotluse rahuldamata.

22.

Maxcomil lubati menetlusse astuda 16. juuli 2014. aasta määrusega.

23.

Chin Haur esitas oma hagi põhjendamiseks kolm väidet. Esimene väide käsitles algmääruse artikli 13 lõike 1 ja artikli 18 lõike 1 rikkumist. Selle väite esimese osaga vaidles Chin Haur vastu nõukogu järeldusele, et kaubandusstruktuur on muutunud. Nimetatud väite teise osaga vaidles Chin Haur vastu vaidlusaluse määruse põhjenduses 62 esitatud nõukogu järeldusele, et ta tegeles lähetamisega. Teine väide käsitles algmääruse artikli 18, proportsionaalsuse põhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumist. See väide puudutas nõukogu järeldust, et Chin Haur ei teinud koostööd. Kolmas väide käsitles algmääruse artikli 13 lõike 1 ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. See väide puudutas nõukogu järeldust, et tegemist on dumpinguga.

24.

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsusega põhjendamatuse tõttu tagasi esimese väite esimese osa ning teise ja kolmanda väite. Seevastu nõustus Üldkohus esimese väite teise osaga ja eelkõige selle esimese argumendiga, millega Chin Haur vaidlustas vaidlusaluse määruse põhjenduses 62 tehtud järelduse, et tal ei olnud piisavalt tootmisvõimsust, mis põhjendaks liitu suunatud ekspordi mahtu.

25.

Sellega seoses analüüsis Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81–94 Chin Hauri poolt uurimise käigus edastatud andmeid ja otsustas, et need andmed ei võimalda tõendada, et see äriühing oli tegelikult Indoneesia päritolu eksportija või et ta vastas algmääruse artikli 13 lõikes 2 ette nähtud kriteeriumidele.

26.

Teiseks uuris Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktides 95–103 dokumente, mis nõukogul olid selleks, et teha järeldus, et Chin Hauri puhul esines lähetamist. Pärast seda analüüsi otsustas Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 104, et nõukogul ei olnud piisavalt kaudseid tõendeid vaidlusaluse määruse põhjenduses 62 tehtud järelduse põhistamiseks. Lisaks leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 105, et Chin Hauri suutmatus tõendada, et ta on Indoneesia tootja või et ta vastab algmääruse artikli 13 lõike 2 tingimustele, ei võimaldanud nõukogul kaudselt järeldada, et Chin Hauri puhul esines lähetamist, sest selline võimalus ei tulene algmäärusest või kohtupraktikast. Seetõttu nõustus Üldkohus esimese väite teise osaga ega käsitlenud kahte teist Chin Hauri esitatud argumenti. Sellest tulenevalt tühistas Üldkohus vaidlusaluse määruse artikli 1 lõiked 1 ja 3 Chin Hauri „puudutavas osas“.

27.

Oma apellatsioonkaebustes paluvad Maxcom, komisjon ja nõukogu Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi rahuldamata ja mõista Chin Haurilt välja kohtukulud. Teise võimalusena paluvad komisjon ja nõukogu saata asi tagasi Üldkohtule uuesti läbivaatamiseks ja jätta otsuse tegemine mõlema kohtuastme kohtukulude kandmise kohta edaspidiseks.

28.

Chin Haur palub Euroopa Kohtul jätta vaidlustatud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebused tervikuna rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Maxcomilt, komisjonilt ja nõukogult. Teise võimalusena palub Chin Haur, juhul kui Euroopa Kohus tühistab vaidlustatud kohtuotsuse, teha otsuse Chin Hauri poolt esimeses kohtuastmes esitatud hagi kohta, nõustuda tema poolt Üldkohtule esitatud esimese väite teise osa kahe ülejäänud argumendiga ja tühistada osaliselt vaidlusaluse määruse artikli 1 lõiked 1 ja 3 osas, millega laiendatakse Hiinast pärit jalgrataste impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu Chin Haurile ja lükatakse tagasi Chin Hauri esitatud dumpinguvastasest tollimaksust vabastamise taotlus.

29.

Maxcom esitab vaidlustatud kohtuotsuse vastu kaks väidet, millest esimene on esitatud esimese võimalusena ja teine teise võimalusena, komisjon esitab kolm ja nõukogu kaks väidet. Kolmes apellatsioonkaebuses esitatud väited on suures osas kattuvad ja need võib sisuliselt jagada kolme rühma.

30.

Esiteks väidavad Maxcom, komisjon ja nõukogu, et Üldkohus rikkus algmääruse artikli 13 lõike 1 kohaldamisel mitmeid õigusnorme. ( 21 ) Teiseks väidavad komisjon ja nõukogu, et vaidlustatud kohtuotsus on puudulikult põhjendatud ja põhjendused on vastuolulised; samas kontekstis väidab nõukogu veel, et Üldkohus on fakte moonutanud. ( 22 ) Kolmandaks väidab komisjon, et Üldkohus rikkus tema menetlusõigusi. ( 23 )

31.

Esimese väiterühma raames väidavad Maxcom, komisjon ja nõukogu sisuliselt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95–105 esitatud arutluskäik, mille alusel Üldkohus vaidlusaluse määruse tühistas, sisaldab mitmeid õigusnormi rikkumisi algmääruse artikli 13 lõike 1 kohaldamisel.

32.

Esiteks heidab Maxcom Üldkohtule ette viimati nimetatud sätte ilmselgelt väära kohaldamist, mille tulemusel see kohus tuvastas, et nõukogu ei saanud tema käsutuses olnud tõendite põhjal järeldada, et Chin Haur oli seotud lähetamisega.

33.

Maxcomi sõnul ei võtnud Üldkohus arutluskäigus arvesse asjaolu, et vaieldamatult importis Chin Haur temaga seotud Hiina tootja jalgrattaosi ja eksportis jalgrattad liitu. Kuna Üldkohus järeldas, et Chin Haur ei suutnud tõendada, et ta on tõepoolest Indoneesia jalgrattatootja või et ta tegeles kokkupanekuga, mis ei ületanud algmääruse artikli 13 lõikes 2 sätestatud piirmäärasid, oleks Chin Hauri impordi‑ ja eksporditegevus tulnud selles olukorras kvalifitseerida lähetamiseks.

34.

Teiseks ei oma Maxcomi sõnul tähtsust asjaolud, millele Üldkohus tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95–102 järelduse tegemisel, et nõukogul ei olnud piisavalt kaudseid tõendeid, tuvastamaks Chin Hauri seotust lähetamisega. Kõnesolevas asjas oli keskne küsimus Chin Hauri koostöösoovimatus, mis takistas komisjonil saada täielikku ülevaadet selle äriühingu tegevusest, nii et teda puudutavad järeldused tuli teha algmääruse artikli 18 lõike 1 alusel. Maxcomi väitel annab vaidlustatud kohtuotsus Chin Haurile eelise vaatamata tema koostöösoovimatusele ja on vastuolus nii algmääruse eesmärgi kui ka kohtupraktikaga. Pealegi ei ole institutsioonid kohustatud tõendama, et esines konkreetne kõrvalehoidmise tegevus. Nad peavad ainult tõendama, et muutused kaubanduses tulenevad kõrvalehoidmisest. Sellest järeldub Maxcomi sõnul, et vaidlusaluse määruse tühistamine seetõttu, et institutsioonidel ei ole piisavalt tõendeid lähetamise esinemise tuvastamiseks, kujutab endast ilmset õigusnormi rikkumist.

35.

Teiseks väidavad komisjon ja nõukogu, et vaidlustatud kohtuotsuses lähtus Üldkohus kaudsest eeldusest, et algmääruse artikli 13 lõike 1 kohaselt on institutsioonidel kohustus tõendada, et iga tootja/eksportija uurimisaluses riigis tegeles lähetamisega. Selline tõlgendus on väär. Esiteks läheb see vastuollu kohustusega hinnata algmääruse artikli 13 lõikes 1 ette nähtud tingimusi riigi ja mitte üksikute eksportijate tasandil. Teiseks muudab see algmääruse artikli 13 lõike 4 ainetuks. Kolmandaks ajab see kõrvalehoidmise mõiste segi ühe selle mõiste ilminguga, nimelt lähetamisega. Institutsioonid ei ole aga kohustatud tõendama, et esines konkreetne kõrvalehoidmise tegevus. Neljandaks tõlgendas Üldkohus kõrvalehoidmise mõistet erinevate väidete hindamisel vastuoluliselt.

36.

Kolmandaks väidavad Maxcom, komisjon ja nõukogu, et isegi kui nõukogu ekslikult tuvastas, et Chin Haur oli seotud lähetamisega, ei piisanud vaidlusaluse määruse tühistamiseks üksnes sellest tuvastusest. Vaidlusaluse määruse põhjenduses 64 esitatud järeldus, et tooteid lähetati Indoneesia kaudu, ei põhine nimelt üksnes Chin Hauri puudutaval järeldusel, vaid ka sellel, et ühelt poolt tootjad, kes esindavad 9% Indoneesiast liitu suunduvast ekspordist, ei teinud uurimisel üldse koostööd ja teisalt ei teinud lõpuks koostööd Chin Haur, kelle arvel oli nimetatud ekspordist 42%. Seetõttu võis nõukogu järeldada – isegi kui ta eksis seoses lähetamisega Chin Hauri puhul –, et lähetamine toimus Indoneesia kaudu, ja nagu kohtupraktikas nõutakse, teisi Indoneesia tootjaid/eksportijaid käsitlevate kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi alusel, mis põhinevad kättesaadavatel faktidel.

37.

Chin Haur vaidleb kõigile apellantide argumentidele vastu. Kõigepealt väidab ta, et argumendid, mis käsitlevad Üldkohtu järeldust, mille kohaselt puuduvad piisavad tõendid Chin Hauri osas lähetamise esinemise kohta, puudutavad faktiliste asjaolude hindamist ega ole seega vastuvõetavad. Seejärel väidab Chin Haur, et kõnealune probleem keskendub esiteks täielikult kõrvalehoidmise ja eelkõige lähetamise esinemise tõendamiskoormisele. Üldkohus üksnes kinnitas, et see koormis lasub institutsioonidel ja et käesoleval juhul ei ole nad sellest tulenevaid kohustusi täitnud. Algmääruse sõnastus ei toeta kõrvalehoidmise hindamisel vahetegemist riigi ja üksikute eksportijate tasandil ja käesoleval juhul ei ole see asjakohane, sest nõukogu ise ühendas need kaks kriteeriumit vaidlusaluses määruses. Lisaks ei ole Üldkohus kunagi väitnud, et institutsioonid peavad konkreetselt tõendama, et iga üksik tootja/eksportija tegeleb lähetamisega. Apellandid ajavad segi tõendamiskoormise, mis lasub institutsioonidel, ja nõutava tõendatuse taseme, mida võib vähendada koostöösoovimatuse korral vastavalt algmääruse artiklile 18. Erinevalt kohtuasja Simon, Evers & Co. ( 24 ) aluseks olnud olukorrast ei olnud siiski käesoleval juhul institutsioonidel esiteks mingisugust kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumit lähetamise esinemise kohta ja teiseks tegid mõned ettevõtjad uurimisel koostööd.

38.

Mis teiseks puutub argumenti, et Üldkohtu järeldused ei olnud vaidlusaluse määruse tühistamiseks piisavad, siis väidab Chin Haur, et selles määruses ei järeldanud nõukogu sugugi, et teised Indoneesia tootjad peale tema tegelesid lähetamisega. Ainus järeldus selles vaidlusaluses määruses oli, et neist tootjatest mõned, kes esindasid väikest osa kogutoodangust, ei teinud koostööd. Euroopa Kohtu praktikast lähtudes ei ole institutsioonidel aga lubatud järeldada lähetamise esinemist ainult üksikute tootjate ja eksportijate koostöösoovimatusest.

39.

Mis puudutab Chin Hauri poolt kõigepealt esitatud argumenti vastuvõetamatuse kohta (vt käesoleva ettepanku punkt 37), tuleb meenutada, et väljakujunenud praktika kohaselt on ainult Üldkohus pädev tuvastama ja hindama fakte ning üldjuhul uurima tõendeid, millele ta nende faktide tuvastamisel tugineb. Nimelt kui vastavad tõendid on kogutud nõuetekohaselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskohustust ja tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust. See hinnang, välja arvatud juhul, kui tegemist on tõendite ilmselge moonutamisega, ei ole seega iseenesest õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saaks kontrollida. Kui Üldkohus on faktid tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 siiski pädev kontrollima nendele faktidele antud õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. ( 25 )

40.

Seetõttu tuleb apellantide argumente niivõrd, kui nendega vaidlustatakse Üldkohtu poolt faktidele antud hinnang – sh vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96–102 esitatud hinnang –, pidada vastuvõetamatuteks.

41.

Siiski tuleb sarnaselt Chin Haurile endale märkida, et seoses algmääruse artikli 13 lõike 1 kohaldamisel tehtud rikkumisi käsitlevate argumentidega tõusetuvad käesolevates apellatsioonkaebustes sisuliselt küsimused, mis puudutavad kõrvalehoidmise esinemise tuvastamise tõendamiskoormist ja nõutavat tõendatuse taset. Kuna nimetatud argumentide eesmärk ei ole seega faktide tuvastamine ja tõendite uurimine, mida on teinud Üldkohus, vaid need keskenduvad tõendamisel kohaldatavate õigusnormide rikkumisele, mis kohtupraktika kohaselt on õigusküsimus, ( 26 ) on need argumendid vastuvõetavad.

42.

Enne algmääruse artikli 13 lõike 1 rikkumist käsitlevate argumentide uurimist tuleb lühidalt analüüsida kõrvalehoidmist käsitlevaid liidu õigusnorme asjasse puutuva kohtupraktika alusel. Nende õigusnormide eesmärk on tagada kehtestatud dumpinguvastaste meetmete tõhusus ja vältida neist kõrvalehoidmist. ( 27 )

43.

Algmääruse artikli 13 lõike 1 kolmandas lauses sisalduvast ja käesoleva ettepaneku punktis 6 mainitud määratlusest nähtub, et kõrvalehoidmise esinemise tuvastamiseks peab olema täidetud neli tingimust: i) kõnealuste kolmandate riikide ja liidu vahelise kaubanduse struktuur peab olema muutunud, ii) see muutus peab tulenema tavast, protsessist või toimingust, millel ei ole piisavat nõuetekohast põhjendust või majanduslikku õigustust peale kehtestatud tollimaksu, iii) kahju kohta on olemas tõendid ja iv) dumpingu kohta on olemas tõendid. Käesolevates apellatsioonkaebustes vaieldakse ainult kõrvalehoidmise koosseisu teise elemendi üle, sest kolme ülejäänud elemendi esinemine on lõplikult tuvastatud.

44.

Euroopa Kohus märkis oma kohtuotsuses Simon, Evers & Co., ( 28 ) et see kõrvalehoidmise määratlus on esitatud väga üldises sõnastuses, mis jätab liidu institutsioonidele ulatusliku kaalutulusruumi. ( 29 ) Selle kaalutlusruumi tunnustamine on muu hulgas kooskõlas ulatusliku kaalutlusõigusega, mis institutsioonidel väljakujunenud kohtupraktika kohaselt üldjuhul on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerukuse tõttu, mida nad uurima peavad. ( 30 ) See tähendab veel, et kohtulik kontroll peab piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormide järgimist, vaidlustatud valiku tegemiseks aluseks olevate faktiliste asjaolude sisulist paikapidavust, ilmse hindamisvea puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel või võimu kuritarvitamise puudumist. ( 31 )

45.

Euroopa Kohus on veel kohtuotsuses Simon, Evers & Co. ( 32 ) märkinud, et algmäärusest ja eelkõige selle artikli 13 lõikest 3 nähtub, et kõrvalehoidmise esinemise osas lasub tõendamiskoormis liidu institutsioonidel. ( 33 ) Kui liidu institutsioonid otsustavad teise riigi suhtes laiendada dumpinguvastast tollimaksu, mille nad on kehtestanud impordile teatud riigist, on nad kohustatud tõendama, et esinevad kõik sellest maksust kõrvalehoidmise koosseisu elemendid, mis on märgitud algmääruse artikli 13 lõike 1 kolmandas lauses. ( 34 )

46.

Kui institutsioonid on tõendanud, et neli tingimust on täidetud, ja seega on tõendatud kõrvalehoidmise esinemine seoses kõnealuse uurimisaluse riigiga, laiendatakse eelnevalt kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse kogu sellest riigist pärit impordile.

47.

Sellest riigist pärit asjaomase toote tootja/eksportija võib niiviisi kehtestatud dumpinguvastasest tollimaksust individuaalselt vabastada vastavalt algmääruse artikli 13 lõikele 4, kui ta on esitanud kehtestatud tähtaja jooksul dumpinguvastasest tollimaksust vabastamise taotluse, millele on lisatud tõendid ja – juhul, kui kõrvalehoidmine toimub väljaspool liitu – on täidetud kaks tingimust: esiteks on tõendatud, et ta ei ole seotud tootjaga, kelle suhtes kohaldatakse meetmeid, ja teiseks on tuvastatud, et see tootja ei ole seotud kõrvalehoidmisega. ( 35 )

48.

Kõrvalehoidmist käsitlevate liidu õigusnormide loogikast ja ülesehitusest nähtub seega, et algmääruse artikli 13 lõikes 1 sätestatud nelja tingimuse täitmist kontrolliva analüüsi eesmärk on kõrvalehoidmist käsitleva uurimise raames tõendada uurimisaluse riigi tasandil esialgu kehtestatud dumpinguvastastest tollimaksudest kõrvalehoidmine. Seevastu üksikute tootjate/eksportijate konkreetset olukorda võetakse arvesse algmääruse artikli 13 lõikes 4 ette nähtud analüüsis. See kõrvalehoidmist käsitlevate õigusnormide struktuur ei välista siiski, et olukorras nagu käesoleval juhul kasutatakse ühte või paljusid üksikuid tootjaid/eksportijaid puudutavaid järeldusi kõrvalehoidmise koosseisu elementide esinemise ja eelkõige kõrvalehoidmise tava esinemist käsitlevate järelduste alusena vastavalt algmääruse artikli 13 lõikele 1. ( 36 )

49.

Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas ja eelkõige kohtuotsustes Simon, Evers & Co. ( 37 ) ning APEX ( 38 ) andnud juhiseid algmääruse artikli 13 lõikes 1 sätestatud kõrvalehoidmise koosseisu elementide esinemise osas nõutava tõendatuse taseme kohta. Euroopa Kohus rõhutas sellega seoses, et institutsioonidel ei ole kõrvalehoidmist käsitleva uurimise raames pädevust kohustada viidatud tootjaid/eksportijaid uurimises osalema või teavet esitama. Seega saavad nad endale vajaliku teabe hankimisel tugineda vaid huvitatud isikute vabatahtlikule koostööle vajaliku teabe esitamisel. Sel põhjusel on algmääruse artikli 18 lõigetes 1 ja 6 sätestatud, et koostöösoovimatuse korral võib komisjon ühelt poolt teha järelduse „kättesaadavate faktide põhjal“ ja teisalt võib tulemus olla poolele, kes ei tee koostööd või teeb koostööd osaliselt, „vähem soodne kui koostöö tegemise puhul“. ( 39 )

50.

Euroopa Kohus on sellest sõnaselgelt järeldanud, et koostöösoovimatuse korral kergendavad algmääruse artikli 18 lõiked 1 ja 6 institutsioonidel lasuvat kõrvalehoidmise tõendamise koormist märgatavalt. ( 40 )

51.

Euroopa Kohus täpsustas, et liidu seadusandja ei ole soovinud luua õiguslikku eeldust, mis võimaldaks tuletada huvitatud või puudutatud isikute koostöösoovimatusest otseselt, et esineb kõrvalehoidmine, vabastades liidu institutsioonid nõnda igasugusest tõendamise nõudest. ( 41 )

52.

Võttes siiski arvesse võimalust teha olemasolevate andmete põhjal järeldusi, isegi lõplikke järeldusi, ja kohelda isikut, kes ei tee koostööd või teeb seda üksnes osaliselt, vähem soodsalt kui tema koostöö korral, on Euroopa Kohus märkinud, et koostöösoovimatuse korral on liidu institutsioonidel lubatud järeldada kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumist, et on tegemist kõrvalehoidmisega algmääruse artikli 13 lõike 1 tähenduses. ( 42 )

53.

Selle tõendamiskoormise kergendamise põhjus seisneb vajaduses hoida ära liidu kaubanduse kaitsemeetmete tõhususe ohustamine iga kord, kui liidu institutsioonid puutuvad kokku sellega, et kõrvalehoidmist käsitleva uurimise käigus keeldutakse koostööst. ( 43 )

54.

Selle kohta tuleb siiski märkida, et kohtuotsustes Simon, Evers & Co. ning APEX käsitleti meetmetest kõrvalehoidmise uurimisi, milles kõik huvitatud pooled keeldusid koostööst. ( 44 ) Seevastu erineb käesolevates kohtuasjades kõne all olev uurimine selle poolest, et mõned huvitatud ettevõtjad tegid koostööd ja nende puhul järeldati, et nad ei tegelenud kõrvalehoidmisega, nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 14. Seetõttu tekib küsimus, millisel määral on eespool viidatud mõlemas kohtuotsuses esitatud kohtupraktikast tulenevad põhimõtted seoses kõrvalehoidmise esinemise tõendamiseks nõutava tõendatuse tasemega ülevõetavad asjas, mille faktiline kontekst on teistsugune.

55.

Nagu on juba märgitud, seavad algmääruse artikli 13 lõike 1 rikkumist käsitlevad argumendid kahtluse alla analüüsi, mis puudutab üksnes käesoleva ettepaneku punktides 6 ja 43 märgitud kõrvalehoidmise koosseisu teist elementi, nimelt nõuet, et kaubandusstruktuuri muutus peab tulenema kõrvalehoidmisest, millel ei ole piisavat nõuetekohast põhjendust või majanduslikku õigustust peale kehtestatud tollimaksu. Enne nende argumentide analüüsimist tuleb siiski esitada kolm sissejuhatavat märkust.

56.

Esiteks märgin, et nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 16, põhineb nõukogu järeldus, et Hiina päritoluga jalgrattaid lähetatakse Indoneesia kaudu (vaidlusaluse määruse põhjendus 64), kõrvalehoidmise koosseisu kolmel elemendil, mille hulgas on järeldus, et Chin Haur oli seotud lähetamisega (vaidlusaluse määruse põhjenduses 62 esitatud järeldus).

57.

Selles olukorras tuleb nentida, et nimetatud määruses on üksikut tootjat (Chin Haur) puudutav järeldus üks neist elementidest, millel põhineb järeldus kõrvalehoidmise esinemise kohta riigi tasandil (Indoneesia). Teisisõnu – nagu Chin Haur õigesti rõhutas – „ühendas“ nõukogu kõrvalehoidmise koosseisu teise elemendi esinemise tõendamiseks analüüsid riigi ja üksiku ettevõtja tasanditel, mida on mainitud käesoleva ettepaneku punktis 48.

58.

Teiseks, nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 24–26, tühistas Üldkohus osaliselt vaidlusaluse määruse Chin Hauri „puudutavas osas“, nõustudes tema esimese väitega ja nentides, et seda äriühingut käsitlev järeldus vaidlusaluse määruse põhjenduses 62 ei olnud piisavalt tõendatud. ( 45 )

59.

Vaidlustatud kohtuotsuse asjasse puutuvates punktides ei viita Üldkohus otseselt algmääruse sätetele, mida nõukogu on tema arvates rikkunud. Kuna Üldkohtule esitatud hagi esimeses väites käsitleti algmääruse artikli 13 lõike 1 ja artikli 18 lõike 1 rikkumist, on siiski ilmne, et Üldkohus tühistas vaidlusaluse määruse nende kahe sätte rikkumise tõttu.

60.

Algmääruse artikli 13 lõike 1 rikkumisel põhinev tühistamine aga eeldab, et selles sättes ette nähtud kõrvalehoidmise koosseisu elementidest mõne esinemist puudutav järeldus on väär. Sellest järeldub, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuses – kuigi ta seda otsesesõnu ei kinnita –, et vaidlusaluses määruses esitatud järeldus seoses kõrvalehoidmise koosseisu teise elemendiga oli väär.

61.

Vaidlusaluses määruses seoses selle teise elemendiga, täpsemalt kõrvalehoidmise esinemisega Indoneesia tasandil, esitatud järeldus sisaldub vaidlusaluse määruse põhjenduses 64. Üldkohus on siiski välja toonud ühe rikkumise seoses järeldusega, mille kohaselt Chin Haur oli seotud lähetamisega (vaidlusaluse määruse põhjenduses 62 sisalduv järeldus).

62.

Kuna Üldkohus tühistas vaidlusaluse määruse algmääruse artikli 13 lõike 1 rikkumise alusel, järeldas ta selles olukorras kahtlemata kaudselt, et märgitud rikkumine seoses Chin Hauri puudutava järeldusega muutis pöördumatult kehtetuks kõrvalehoidmise koosseisu teist elementi käsitleva järelduse, nimelt konkreetselt selle, et kõrvalehoidmine toimus Indoneesia kaudu. Teisisõnu leidis Üldkohus, et tuvastatud rikkumine seoses vaidlusaluse määruse põhjendusega 62 „kummutab“ sama määruse põhjenduses 64 sisalduva üldise järelduse.

63.

Kolmandaks on selge, et Chin Haur edastas teavet, mis ei olnud kontrollitav ega usaldusväärne, ning järelikult leiti põhjendatult, et ta ei teinud uurimisel tegelikult koostööd. Seega tuginevad Chin Hauri puudutavad järeldused vaidlusaluses määruses põhjendatult kättesaadavatele faktidele vastavalt algmääruse artikli 18 lõikele 1. ( 46 )

64.

Kõigepealt tuleb käsitleda apellantide argumente, mille kohaselt kohaldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95–105 vääralt algmääruse artikli 13 lõiget 1.

65.

Neis vaidlustatud kohtuotsuse punktides leidis Üldkohus, et nõukogul ei olnud olemasoleva toimikumaterjali alusel piisavalt kaudseid tõendeid, et vaidlustatud määruse põhjenduses 62 järeldada, et liitu suunatud ekspordi mahtu arvestades ei olnud Chin Hauril piisavat tootmisvõimsust, ega järelikult seda, et hageja oli seotud lähetamisega. Esiteks analüüsis Üldkohus sellele järeldusele jõudmiseks nimetatud kohtuotsuse punktides 96–101 komisjoni ametnike poolt kontrollkäigu ajal Chin Hauri ruumides tehtud tähelepanekuid ja leidis, et need tähelepanekud eraldi või koos ei osuta veenvalt lähetamise esinemisele. Teiseks märkis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 102 ühelt poolt seda, et komisjoni ametnike lähetusaruande, millele nõukogu tugines, põhjal tehtud järeldustest suurema osa on Chin Haur vaidlustanud, ja teisalt ei anna nõukogu viidatud muud fotod mingit teavet lähetamise esinemise kohta. Kolmandaks leidis Üldkohus sama kohtuotsuse punktis 103 – olles märkinud, et nõukogu rajas oma põhjenduskäigu samuti asjaolule, et Chin Haur ei olnud suuteline tõendama, et ta oli tõepoolest Indoneesia jalgrataste tootja või et ta vastas algmääruse artikli 13 lõikes 2 ette nähtud kriteeriumidele –, et sellest tõdemusest ei saa iseenesest tuleneda, et Chin Haur tegeles lähetamisega.

66.

Apellantide argumentidest tõusetub kõigepealt küsimus, kas institutsioonidel on tõendamiskohustus ja milline on sel juhul tõendatuse tase, et saaks tuvastada käesoleva ettepaneku punktides 43 ja 55 määratletud kõrvalehoidmise koosseisu teise elemendi esinemise uurimises, milles ei tee koostööd kõik tootjad ja eksportijad, vaid ainult mõned neist.

67.

Täpsemalt, kas institutsioonid on kohustatud esitama tõendid konkreetse kõrvalehoidmise tegevuse kohta – mille mitteammendav loetelu on esitatud algmääruse artikli 13 lõike 1 teises lõigus – või tohivad nad kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi alusel tõendada, et kaubandusstruktuuri muutus tuleneb kõrvalehoidmisest, ilma et tuleks siiski tõendada konkreetse kõrvalehoidmise tegevuse esinemist?

68.

Selle kohta on esiteks juba märgitud, ( 47 ) et kui institutsioonid otsustavad kehtestada dumpinguvastase tollimaksu, peavad nad tõendama kõrvalehoidmise koosseisu kõigi nelja elemendi esinemist. Nad ei saa seega piirduda vaid kaubandusstruktuuri muutuse esinemise tõendamisega, vaid peavad õiguslikult piisavalt tõendama, et vastavalt algmääruse artikli 13 lõike 1 kolmandas lauses kasutatud sõnastusele tuleneb see muutus kõrvalehoidmise tegevusest (protsessist või toimingust), millel ei ole muud õigustust peale kehtestatud tollimaksu.

69.

Teiseks leian seoses tõendatuse tasemega, et Euroopa Kohtu poolt kohtuotsustes Simon, Evers & Co. ning APEX seoses täieliku koostöösoovimatuse juhtudega esitatud tõlgenduse mõte, nimelt nõue mitte ohustada liidu kaubanduse kaitsemeetmete tõhusust, ( 48 ) on täielikult kehtiv ka sellisel juhul nagu käesolev, kus ettevõtjad, kes ei teinud uurimisel koostööd, esindavad enamikku asjaomase toote liitu suunatud impordist. ( 49 ) Seega leian, et olukorras, kus koostöö puudus nii suures ulatuses, on institutsioonidel lubatud tugineda kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumile, et tõendada õiguslikult piisavalt, et esinevad kõrvalehoidmise koosseisu elemendid, ning konkreetselt tõendada seda, et kaubandusstruktuuri muutus tuleneb kõrvalehoidmisest. Loomulikult ei tohi nad sellisel juhul järeldust tehes jätta tähelepanuta tuvastust, et teatav suurem või väiksem osa tootjaid/eksportijaid ei ole sellise kõrvalehoidmisega seotud.

70.

Kolmandaks leian seoses küsimusega, kas institutsioonid peavad tõendama konkreetse kõrvalehoidmise tegevuse esinemist, et kohtuotsusest Simon, Evers & Co. võib saada mõned asjakohased juhised. Nimelt kinnitas Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, milles, nagu on märgitud, käsitleti täieliku koostöösoovimatuse juhtumit, seoses kõrvalehoidmise koosseisu teise elemendi analüüsiga, et kõnealuses määruses sisalduv positiivne järeldus kehtib muu hulgas põhjusel, et nõukogul selle järelduse aluseks olnud kooskõlaliste kaudsete tõendite hulgas oli tõendeid, mis osutasid kohtu arvates teatud kõrvalehoidmise tegevuse esinemisele. ( 50 )

71.

Sellest järeldub, et kui on tegemist täieliku koostöösoovimatusega ja kui on olemas kooskõlaliste kaudsete tõendite kogum, mille kohaselt kaubandusstruktuuri muutus tuleneb kõrvalehoidmisest, siis ei pea institutsioonid tõendama konkreetse kõrvalehoidmise tegevuse esinemist, kuid neil peavad siiski olema vähemalt mingid tõendid, mis sellise tegevuse esinemisele viitavad. Käesoleva ettepaneku punktis 69 esitatud põhjustel leian, et sellist lähenemisviisi võib kohaldada sellisele juhtumile nagu käesolev, kus tootjad/eksportijad, kes ei teinud uurimisel koostööd, esindavad enamikku asjaomase toote impordist.

72.

Käesoleval juhul aga ei nähtu vaidlusalusest määrusest ega toimikust – välja arvatud järeldus, et Chin Haur oli seotud lähetamisega –, et nimetatud institutsioonidel oleks olnud muid andmeid, mis viitasid kõrvalehoidmise esinemisele.

73.

Igal juhul leian veel, et kui institutsioonid nagu käesolevas asjas otsustavad teha oma järelduse kõrvalehoidmise koosseisu teise elemendi kohta konkreetse tegevuse esinemise põhjal, tuleb neil oma järeldusi õiguslikult piisavalt põhjendada.

74.

Seetõttu on käesoleval juhul otsustav küsimus, kas nõukogu järeldus seoses Chin Hauri osalemisega lähetamistoimingutes oli põhjendatud, et kontrollida, kas järeldus, mille see institutsioon tegi kõrvalehoidmise koosseisu teise elemendi kohta, on seaduslik. ( 51 )

75.

Kui institutsioonid, nagu käesoleval juhul, kavatsevad teha oma järeldused kõrvalehoidmise koosseisu teise elemendi kohta – mis, nagu märgitud, peab olema tõendatud riigi tasandil – tuvastuse põhjal, mille kohaselt on üksik eksportija/tootja seotud kõrvalehoidmisega, nähtub käesoleva ettepaneku punktis 45 viidatud kohtupraktikast, et selle tuvastuse osas lasub tõendamiskoormis institutsioonidel. ( 52 )

76.

Algmääruse artikli 18 lõigete 1 ja 6 alusel võivad institutsioonid koostöösoovimatuse korral teha oma otsused siiski kättesaadavate faktide põhjal. Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktides 49–52 viidatud kohtupraktikast, kergendatakse tõendamiskoormist sellisel juhul märgatavalt ja neil lubatakse teha oma järeldused kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi põhjal.

77.

Sellega seoses märgin, et kohtuotsustes Simon, Evers & Co. ning APEX esitas Euroopa Kohus selle tõlgenduse artikli 18 lõigete 1 ja 6 kohta viitega kõrvalehoidmise esinemisele üldiselt. ( 53 ) Lisaks kohaldas ta seda tõlgendust kohtuotsuses Simon, Evers & Co. konkreetselt kõrvalehoidmise koosseisu elementide ja eelkõige selle teise elemendi suhtes. ( 54 ) Ta ei kohaldanud seda aga kunagi üksiku ettevõtja kohta tehtud järeldustele.

78.

Algmääruse artikli 18 lõigete 1 ja 6 sätete sisu põhjal, mis viitavad „huvitatud isikule“ ainsuses, leian siiski, et nimetatud tõlgendus on kohaldatav järeldustele, mida institutsioonidel tuleb teha seoses meetmetest kõrvalehoidmise uurimisega üksiku ettevõtja puhul, kes ei ole uurimisel teinud koostööd.

79.

Sellest järeldub, et kuna Chin Haur ei teinud käesoleval juhul koostööd, oli institutsioonide tõendamiskoormist kergendatud ja nad võisid tugineda kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumile, et põhistada õiguslikult piisavalt oma järeldusi selle ettevõtja kõrvalehoidmisega seotuse kohta.

80.

Siiski tuleb nentida, et üksikasjalikus analüüsis, mis tehti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 95–105 andmete kohta, mida nõukogu kasutas vaidlusaluse määruse põhjenduses 62 järelduse tegemiseks, et Chin Haur oli seotud lähetamisega, ei võtnud Üldkohus tegelikult arvesse õiguslikke tagajärgi, mis tulenevad uurimise käigus tuvastatud asjaolust, et Chin Haur ei teinud koostööd. Tegemist oli siiski, nagu väidab Maxcom, analüüsi olulise osaga, mida on muu hulgas Üldkohus ise tegelikult kinnitanud. See koostöö puudumine mõjutas nimelt oluliselt tõendatuse taset, mida nõukogu peab järgima, et põhistada õiguslikult piisavalt oma järeldusi Chin Hauri kohta, mis omakorda olid aluseks üldisele järeldusele, et Indoneesias esineb kõrvalehoidmine.

81.

Vaidlustatud kohtuotsuse asjasse puutuvate punktide analüüsimisel on seevastu märgata, et kuigi on tõesti kasutatud terminit „kaudne tõend“, nõudis Üldkohus nõukogult tegelikult pigem range tõendamiskriteeriumi kohaldamist. See nähtub selgelt sellest, kui Üldkohus kinnitab, et nõukogu oleks pidanud „tõendama [Chin Hauri] lähetamistoiminguid“ andmete põhjal, mis osutavad „veenvalt“ nende esinemisele. ( 55 )

82.

Vaidlustatud kohtuotsuse asjasse puutuvates punktides on Chin Hauri koostöösoovimatuse tagajärgi mainitud üksnes punktis 103, milles Üldkohus järeldas, et asjaolu, et Chin Haur ei olnud suuteline esitama tõendeid, mis võinuks näidata, et ta oli tõepoolest Indoneesia tootja või et ta vastas algmääruse artikli 13 lõikes 2 ette nähtud kriteeriumidele, ei tõendanud iseenesest, et ta tegeles lähetamisega. Kuigi koostöösoovimatuse kui sellise alusel ei saa kindlasti eeldada kõrvalehoidmist, ( 56 ) ei saanud institutsioonid siiski just Chin Hauri koostöösoovimatuse tõttu teha uurimise käigus täielikult kindlaks, et ta tegelikult tegeles jalgrataste tootmisega.

83.

Tuvastus, et ettevõtja on niisuguse toote tegelik tootja, mida ta ekspordib, on aga ilmselgelt vajalik ja eelnev tingimus võimalikule järeldusele, et tema eksport ei ole kõrvalehoidmise tulemus. See, et ei ole võimalik tõendada, et see ettevõtja ei ole tegelik tootja, on hoopis kaudne tõend selle kohta, et tooted, mida ta ekspordib, ei ole tegeliku tootmise tulemus.

84.

Sellises olukorras leian, et Üldkohus rikkus õigusnormi algmääruse artikli 13 lõike 1 kohaldamisel, kui ta tegelikult ei arvestanud Chin Hauri poolt uurimisel üles näidatud koostöösoovimatuse õiguslikke tagajärgi analüüsis, mille põhjal ta järeldas, et nõukogul ei olnud piisavalt kaudseid tõendeid, et põhjendada Chin Hauri seotust lähetamisega. See rikkumine mõjutab Üldkohtu kaudset ( 57 ) järeldust, millega põhjendati vaidlusaluse määruse tühistamist ja mille kohaselt oli mainitud ebapiisavuse tõttu väär vaidlusaluse määruse põhjenduses 64 esitatud tuvastus, et Hiina päritolu tooteid lähetati Indoneesiasse. Selle põhjal arvan, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada.

85.

Täielikkuse huvides esitan mõned kaalutlused, milles analüüsin ka muid argumente, mis on esitatud seoses algmääruse artikli 13 lõike 1 väära kohaldamist käsitlevate väidetega.

86.

Mis puutub institutsioonide esitatud argumentidesse, mille kohaselt Üldkohtu lähenemisviisi tulemusel on nad kohustatud tõendama, et iga tootja/eksportija uurimisaluses riigis tegeleb lähetamisega, siis põhinevad need minu arvates vaidlustatud kohtuotsuse ja vaidlusaluse määruse vääral tõlgendamisel. Chin Hauril on minu arvates õigus, kui ta kinnitab, et selle kohtuotsuse üheski punktis ei ole Üldkohus leidnud, et institutsioonid peavad positiivselt tõendama, et iga üksik tootja/eksportija tegeleb lähetamisega. Nagu märkisin käesoleva ettepaneku punktides 56 ja 57, ( 58 ) on nõukogu käesoleval juhul ise ühendanud analüüsi riigi ja üksiku ettevõtja tasandil, kasutades järeldusi üksikute tootjate/eksportijate kohta oma järelduste põhistamiseks riigi tasandil. Sellest järeldub, et kõik sellel eeldusel põhinevad institutsioonide argumendid tuleb tagasi lükata. ( 59 )

87.

Argumendid, millega vaidlustatakse Üldkohtu järelduste piisavus vaidlusaluse määruse tühistamiseks, tuleb minu arvates samuti tagasi lükata. Kui järeldus Chin Hauri lähetamisega seotuse kohta oli nimelt väär või ebapiisavalt põhjendatud – nagu on leidnud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses –, siis järeldus kõrvalehoidmise esinemise kohta Indoneesia tasandil põhines ainult kahel ülejäänud asjaolul, mida on mainitud vaidlusaluse määruse põhjenduses 64. Esimene neist kahest ülejäänud asjaolust, nimelt kaubandusstruktuuri muutuse esinemine, on aga esimene kõrvalehoidmise koosseisu element. Seega ei saa seda sellisena pidada kaudseks tõendiks teise elemendi esinemise kohta, sest institutsioonidel tuleb tõendada kõigi elementide esinemine. ( 60 ) Mis puudutab neist kahest ülejäänust asjaolust teist, nimelt niisuguste tootjate/eksportijate koostöösoovimatust, kes esindavad 9% liitu suunatud ekspordist, siis käesoleva ettepaneku punktis 51 viidatud kohtupraktikast nähtub, et koostöösoovimatuse kui sellise puhul ei saa kõrvalehoidmise esinemist eeldada. Järelikult ei saa koostöösoovimatus kui selline kujutada endast kaudset tõendit kõrvalehoidmise koosseisu teise elemendi kohta.

88.

Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida apellandid käesoleval juhul väidavad, kui Üldkohtul oleks olnud õigus pidada järeldust Chin Hauri kohta vääraks, oleks sellega saanud põhjendada vaidlusaluse määruse tühistamist.

89.

Teises väidete rühmas seavad institutsioonid kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused. Nõukogu väidab veel, et fakte on moonutatud.

90.

Institutsioonid väidavad kõigepealt, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole selgitatud, miks nõukogu rikkus algmääruse artikli 13 lõiget 1. Esiteks ei märgita vaidlustatud kohtuotsuses, kas nõukogu toime pandud rikkumine on lihtne hindamisviga või ilmne hindamisviga. Teiseks ei selgita Üldkohus, miks ta tugineb asjaolule, et Chin Hauril ei olnud piisavalt tootmisvõimsust, kuigi vaidlusaluse määruse põhjenduses 62 on välja toodud asjaolu, et äriühingul ei olnud piisavalt seadmeid. Kolmandaks järeldas Üldkohus lähetamise osas piisavate tõendite puudumise kontrollkäigu analüüsist, jättes siiski põhjendamata, miks nõukogul ei olnud piisavaid tõendeid, et tõendada lähetamise esinemist kirjaliku teabe alusel, mille Chin Haur esitas enne seda kontrollkäiku.

91.

Teiseks leiab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised. Sellega seoses küsib komisjon esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punkti 94 põhjal, miks ei peaks saama Chin Hauri esitatud tõenditega tõendada, et ta oli seotud lähetamisega, kui neist nähtub, et ta osales kõrvalehoidmises sellega, et tegeles kokkupanekuga. Teiseks heidab komisjon Üldkohtule ette enesele vasturääkivust, sest ühelt poolt kinnitab Üldkohus, et nõukogu ainus tõend oli kontrollkäigu aruanne, ja teisalt väidab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 138, et mitmesugused kättesaadavad andmed võimaldasid järeldada, et Chin Hauri puhul esines kõrvalehoidmine.

92.

Nõukogu väidab teise võimalusena, et Üldkohus moonutas tuvastatud fakte. Kuna lähetamine oli riigi tasandil nõuetekohaselt tõendatud ja Chin Hauri esitatud tollimaksust vabastamise taotlus oli põhjendamata, siis sai Üldkohus kättesaadavate faktiliste asjaolude põhjal teha ainult järelduse, et Chin Haur tegeles lähetamisega.

93.

Chin Haur vaidleb komisjoni argumentidele vastu.

94.

Mis puudutab esiteks puudulikku põhjendamist käsitlevaid argumente, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kohtuotsuse põhjendustest selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma Üldkohtu arutluskäik, et huvitatud isikud mõistaks vastuvõetud otsuse põhjendusi ja Euroopa Kohus võiks teostada oma kohtulikku kontrolli. Põhjendamiskohustus, mis Üldkohtul on vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 36 ja artikli 53 esimesele lõigule, on täidetud juhul, kui esitatud põhjendused – isegi kui need on kaudsed – võimaldavad huvitatud isikutel teada saada põhjused, mille tõttu Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning annavad Euroopa Kohtu käsutusse tema kontrolli teostamiseks piisavad andmed. ( 61 )

95.

Käesoleva ettepaneku punktidest 58–62 aga nähtub, et kuigi Üldkohus ei esitanud vaidlustatud kohtuotsuses üksikasjalikku arutluskäiku, mille alusel ta otsustas vaidlusaluse määruse osaliselt tühistada Chin Hauri „puudutavas osas“, võib selle arutluskäigu sellest kohtuotsusest ühemõtteliselt tuletada, mis võimaldab Euroopa Kohtul teostada oma kohtulikku kontrolli. Sellest seisukohast ei saa seega minu arvates vaidlustatud kohtuotsust pidada puudulikult põhjendatuks.

96.

Mis puudutab muid argumente, siis esiteks ei saa minu arvates nõustuda argumendiga, et vaidlustatud kohtuotsus on puudulikult põhjendatud, sest selles ei selgitata, kas nõukogu toime pandud rikkumine on lihtne hindamisviga või ilmne hindamisviga. Kuigi on nimelt kindlasti soovitav, et Üldkohus märgiks oma kohtuotsustes kohtuliku kontrolli kriteeriumi, mida ta kohaldab, ei saa kohtuotsust pidada puudulikult põhjendatuks üksnes seetõttu, et Üldkohus ei ole selles sõnaselgelt märkinud tema poolt kohaldatud kohtuliku kontrolli kriteeriumi. Kuna aga institutsioonid ei ole sisuliselt vaidlustanud väära kohtuliku kontrolli kriteeriumi kohaldamist, vaid on viidanud oma argumentides üksnes puudulikule põhjendamisele, ( 62 ) siis küsimus, kas kohtuotsuses konkreetselt kohaldatud kriteerium oli väär või mitte, ei kuulu käesolevate apellatsioonkaebuste esemesse.

97.

Teiseks ei saa ka nõustuda argumendiga, mille kohaselt ei ole selgitatud erinevust mõiste „piisav tootmisvõimsus“ ja mõiste „piisavad seadmed“ vahel. Nimelt kasutatakse mõlemaid mõisteid siis, kui räägitakse samast asjast, nimelt Chin Hauri tootmistegevusest, mille puhul ei ole nõukogu Üldkohtu arvates õiguslikult piisavalt tõendanud oma järeldust, et tootmistegevusega ei saanud põhjendada Chin Hauri impordi mahtu.

98.

Kolmandaks tuleb minu arvates tagasi lükata ka argument, et Üldkohus jättis selgitamata, miks nõukogul ei olnud piisavaid tõendeid, et tõendada lähetamise esinemist Chin Hauri esitatud kirjaliku teabe alusel. Nimelt nähtub kohtupraktikast, et Euroopa Kohus ei saa Üldkohtult nõuda, et ta põhjendaks iga valikut, kui ta otsustab oma otsuse toetuseks kasutada teatavat tõendit mõne muu asemel. Kui otsustataks teisiti, tähendaks see, et Euroopa Kohus asendab Üldkohtu poolt tõenditele antud hinnangu oma hinnanguga, see aga ei ole Euroopa Kohtu pädevuses. ( 63 )

99.

Teiseks leian seoses argumendiga, et põhjendused on vastuolulised, et esimene komisjoni viidatud seisukoht põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendamisel. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94 ei ole Üldkohus nimelt sugugi märkinud, et Chin Hauri esitatud tõenditest nähtus, et ta osales kõrvalehoidmises sellega, et tegeles kokkupanekuga. Teine komisjoni poolt tõstatatud väidetav vastuolu ei toeta samuti argumenti vastuoluliste põhjenduste kohta. Vastuseks konkreetselt argumendile, mille kohaselt nõukogu ei olnud selgitanud kättesaadava teabe laadi, Üldkohus nimelt vaid loetles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 138 andmed, mida nõukogu kasutas, et järeldada kõigi kõrvalehoidmise koosseisu elementide esinemist. ( 64 ) Ma ei näe vastuolu sama kohtuotsuse punktides 96 ja 102 sisalduvate kinnitustega, mille kohaselt tugines nõukogu seoses nende faktiliste tuvastustega, mille põhjal ta järeldas, et Chin Haur on seotud lähetamisega, suures ulatuses lähetusaruandele.

100.

Kolmandaks tuleb seoses nõukogu argumendiga faktide moonutamise kohta meenutada, et kohtupraktika kohaselt peab selline moonutamine toimiku materjale arvestades olema ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata. ( 65 ) Nõukogu argument tugineb aga eeldusele, et järeldus lähetamise esinemise kohta riigi tasandil oli tõendatud ka siis, kui puudus eksimus järelduses, et Chin Haur oli seotud lähetamisega. Nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 85, ei ole see minu arvates nii. Vaidlustatud kohtuotsuses otsustas Üldkohus üksnes toimiku materjalide alusel, et nõukogu ei saanud tuvastada Chin Hauri seotust lähetamisega. Üldkohus ei moonutanud seda tehes fakte, vaid rikkus minu arvates õigusnormi, sest ta jättis arvestamata olulise asjaoluga, et Chin Haur ei teinud uurimisel koostööd, milline asjaolu mõjutab otsustavalt tõendatuse taset, mis institutsioonidel tuleb saavutada selleks, et tõendada seotust lähetamisega.

101.

Eespool esitatust järeldub, et minu arvates tuleb tagasi lükata nii teine väide komisjoni apellatsioonkaebuses, mille ta esitas kohtuasjas C‑253/15 P, kui ka teine väide nõukogu apellatsioonkaebuses, mille ta esitas kohtuasjas C‑259/15 P.

102.

Komisjoni kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus tema menetlusõigusi, sest ta keelas tal esitada menetlusse astuja seisukohti. Kõigepealt on põhjendamata Üldkohtu otsus nõustuda kiirendatud menetlusega, mis selles kohtus toimunud menetluse ajal kehtinud Üldkohtu kodukorra artikli 76a lõike 2 teise lõigu alusel välistas komisjoni puhul menetlusse astumise kirjalikult. Lisaks on põhjendamata ka see, et komisjoni poolt 25. juunil 2014 esitatud hilisem taotlus menetlusse astuja seisukohtade esitamiseks menetlust korraldava meetmena jäeti rahuldamata. See, et Üldkohus järjekindlalt ei lubanud komisjonil esitada kirjalikke märkusi, ei olnud samuti põhjendatud vajadusega kiirendada kohtuasja menetlemist, mis nähtub asjaolust, et Üldkohtul kulus oma kohtuotsuse tegemiseks 19,3 kuud, kuigi menetluse keskmine pikkus selles kohtus oli 2014. aastal 23,4 kuud. Viimaseks on komisjoni sõnul rikutud õigusnorme Üldkohtu järeldustes seoses komisjoni uurimistegevusega ja eelkõige kontrollkäikude lähetusaruannete tähtsusega. Need järeldused oleksid olnud teistsugused, kui tal oleks lubatud selgitada oma seisukohta enne kohtuistungit.

103.

Chin Haur vaidleb komisjoni argumentidele vastu.

104.

Kuigi on tõsi, et institutsioonid on eelisõigusega menetlusse astujad ja nad ei pea tõendama, et neil on põhjendatud huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu, ( 66 ) kohaldatakse nende suhtes sellest hoolimata liidu kohtute kodukordades sisalduvaid sätteid.

105.

Kõigepealt tuleb käesoleval juhul märkida, et toimikust nähtuvalt esitas komisjon oma menetlusse astumise taotluse 17. oktoobril 2013, nimelt pärast seda, kui Üldkohus oli otsustanud rahuldada Chin Hauri taotluse kohaldada kõne all oleva asja suhtes kiirendatud menetlust.

106.

Kooskõlas menetluse ajal kehtinud Üldkohtu kodukorra artikli 116 lõikega 3 peab menetlusse astuja nõustuma menetlusega selles staadiumis, milles see on hetkel, kui ta menetlusse astub. Sellest järeldub, et komisjonil ei ole mingil juhul õigust vaidlustada tema menetlusse astumise taotluse rahuldamisele eelnevalt tehtud otsust lahendada kohtuasi kiirendatud menetluses.

107.

Seejärel nähtub sama kodukorra artikli 76a lõike 2 teisest lõigust, et menetlusse astuja võib juhul, kui asja suhtes kohaldatakse kiirendatud menetlust, esitada menetlusse astuja seisukohti üksnes siis, kui Üldkohus seda lubab menetlust korraldavate meetmetena, mis on võetud kooskõlas selle kodukorra artikliga 64.

108.

Mis puudutab Üldkohtu keeldumist rahuldada poole taotlus võtta menetlust korraldavaid meetmeid, siis väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et Üldkohus otsustab põhimõtteliselt ainsana võimaliku vajaduse üle täiendada teavet, mis tal tema lahendatava kohtuasjaga seoses on. ( 67 )

109.

Selles kontekstis tuleb Üldkohtul otsustada vajaduse üle kasutada pädevust menetlust korraldavate meetmete määramiseks, et täiendada tema käsutuses olevat teavet, kuivõrd seda, kas talle esitatud ja toimikus olev materjal on või ei ole piisav, hindab ta asjaoludest lähtudes täiesti iseseisvalt, ning see hindamine ei allu seetõttu apellatsioonmenetluse käigus Euroopa Kohtu kontrollile, välja arvatud juhul, kui Üldkohtule esitatud tõendeid on moonutatud või kui kohtuasja toimiku dokumentidest selgub, et Üldkohtu tuvastused ei ole sisult paikapidavad. ( 68 )

110.

Esiteks ei viita komisjon käesoleval juhul tõendite moonutamisele ega sellele, et Üldkohtu tuvastused ei ole sisult paikapidavad. Teiseks ei ole komisjoni 25. juuni 2014. aasta taotluses, milles ta palub lubada tal esitada menetlusse astuja seisukohad menetlust korraldava meetmena, määratud kindlaks dokumente või täpseid objektiivseid asjaolusid, mis oleks tulnud tingimata esitada kirjalikult, sest suuliselt ei saanud ta oma argumente piisavalt esile tuua. Kolmandaks oli komisjonil täiesti võimalik anda selgitusi kohtuistungil Üldkohtus. Komisjoni apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas võis oma seisukoha selgitamine alles kohtuistungil mõjutada Üldkohtu järeldusi nii, et need järeldused oleksid olnud teistsugused, kui oleks rahuldatud tema taotlus lubada tal esitada menetlusse astuja seisukohad.

111.

Seetõttu tuleb komisjoni kolmas väide minu arvates tagasi lükata.

112.

Eelnevast analüüsist ja eelkõige järeldusest, millele ma jõudsin käesoleva ettepaneku punktis 84, nähtub, et minu arvates tuleb Maxcomi, komisjoni ja nõukogu esitatud apellatsioonkaebused rahuldada ja järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

113.

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab. Chin Hauri märkusega nõustudes leian et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga.

114.

Seetõttu tuleb analüüsida Chin Hauri kolme argumenti tema poolt Üldkohtule esitatud hagis seoses esimese väite teise osaga. Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 44, on liidu kohtu kontroll nimetatud punktis selgitatud tähenduses piiratud.

115.

Neist kolmest argumendist esimesega nõustus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses minu arvates väära analüüsi põhjal. Selle argumendi kohaselt järeldas nõukogu vaidlusaluse määruse põhjenduses 62 vääralt, et Chin Hauril ei olnud piisavalt tootmisvõimsust, mis põhjendanuks tema liitu suunatud ekspordi mahtu.

116.

Sellega seoses nähtub käesoleva ettepaneku punktides 49–52 meenutatud kohtupraktikast ning samuti ettepaneku punktides 75–79 esitatud kaalutlustest, et Chin Hauri koostöösoovimatus kergendas käesoleval juhul institutsioonide tõendamiskoormist ja nad võisid tugineda kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumile, et põhjendada õiguslikult piisavalt oma tuvastusi selle ettevõtte osalemise kohta kõrvalehoidmises.

117.

Seetõttu leian, et ühelt poolt see, et Chin Haur eksportis liitu suures hulgas jalgrattaid, mille päritolu ei suudetud tõendada, ( 69 ) ja teiselt poolt see, et samal ajal puudusid tõendid selle kohta, et ta oli jalgrataste tegelik tootja, võimaldasid tõesti teiste asjaolude puudumisel loogilise ja mõistliku seose põhjal järeldada, et Chin Haur oli seotud lähetamisega. ( 70 ) Seda järeldust toetavad ka erinevad asjaolud, mis tekitavad kahtlust Chin Hauri tegelikus tegevuses. ( 71 ) Kui tema tegevust õigustas muu mõistlik eesmärk kui dumpinguvastasest tollimaksust hoidumine, oleks Chin Haur pidanud esitama tõendid selle eesmärgi kohta. ( 72 )

118.

Sellest järeldub, et nõukogu ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta järeldas vaidlusaluse määruse põhjenduses 62, et Chin Haur oli seotud lähetamisega. Järelikult tuleb Chin Hauri poolt esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite teise osa esimene argument minu arvates tagasi lükata.

119.

Teises argumendis, mis esitati seoses esimese väite teise osaga esimeses kohtuastmes Üldkohtus, väitis Chin Haur, et nõukogu rikkus õigusnormi, kui ta tuvastas lähetamise esinemise üksnes kaubandusstruktuuri muutuse põhjal. Chin Hauri vätel ei esitanud nõukogu tõendeid kõnealuse lähetamise esinemise kohta ega tõendanud põhjuslikku seost lähetamise ja kaubandusstruktuuri oletatava muutuse vahel.

120.

Sellega seoses on tõsi, et nagu nähtub vaidlusaluse määruse põhjendusest 64, viitab nõukogu kaubandusstruktuuri muutuse esinemisele kui ühele asjaoludest, mille põhjal oli võimalik tuvastada lähetamise esinemine Indoneesias. Nagu ma aga märkisin käesoleva ettepaneku punktis 87, on kaubandusstruktuuri muutuse esinemine kõrvalehoidmise koosseisu esimene element. Kaubandusstruktuuri muutust ei saa seega sellisena pidada kaudseks tõendiks kõrvalehoidmise esinemise kohta.

121.

Siiski tuleb nentida, et vastupidi sellele, mida Chin Haur väitis Üldkohtus, ei ole nõukogu vaidlusaluse määruse põhjenduses 64 tuginenud ainult sellele elemendile. Ta hoopis tugines kahele muule asjaolule: ühelt poolt järeldusele Chin Hauri – kelle import moodustas olulise osa (42%) liitu suunatud jalgrataste impordist – seotuse kohta lähetamisega ja teisalt asjaolule, et huvitatud isikud, kes esindasid 9% sellest impordist, ei teinud uurimisel koostööd. Nagu on märgitud, ( 73 ) ei saanud lähetamise esinemist eeldada kindlasti üksnes sellest koostöösoovimatusest. Kuna jalgrataste import Indoneesiast liitu suurenes märgatavalt vahetult pärast seda, kui Hiinast pärit impordi suhtes kehtivat dumpinguvastast tollimaksu oli suurendatud, ( 74 ) ja kuna oli olemas teave, mis tulenes Chin Hauri puudutavast tuvastusest, et lähetamine toimub Indoneesia kaudu, võis see koostöösoovimatus olla siiski täiendav kaudne tõend, mis tugevdas järeldust lähetamise esinemise kohta. ( 75 ) Seetõttu oli nõukogul piisavalt kaudseid kooskõlalisi tõendeid kohtupraktika tähenduses, põhjendamaks käesoleval juhul oma järeldust, et esines kõrvalehoidmine Indoneesia kaudu.

122.

Seoses argumendiga, et nõukogu tegi vea, kui ta ei tõendanud põhjuslikku seost lähetamise ja kaubandusstruktuuri muutuse vahel, tuleb märkida järgmist. Esiteks on lõplikult tõendatud, et nõukogu tuvastas õigesti, et nende toimingute puhul ei olnud muid piisavaid põhjuseid või majanduslikku õigustust peale soovi vältida dumpinguvastaseid meetmeid. ( 76 ) Teiseks kinnitas nõukogu, et uurimisest ei ilmnenud sugugi jalgrataste tarbimise kasvu Indoneesias, mis oleks võinud ajendada tootjaid oma tootmisvõimsust suurendama. Lisaks ilmnes uurimisest, et kolm tollimaksust vabastatud Indoneesia äriühingut panid rõhku pigem siseturule kui eksporditurgudele. Kolmandaks tuleb nentida, et ükski tõend ei toeta Chin Hauri argumente, mille kohaselt kaubandusstruktuuri muutuse võis tingida tootmisvõimsuse suurenemine Indoneesias, Hiina tootjate ümberpaigutamine Indoneesiasse dumpinguvastase tollimaksu tõstmise tõttu, või see, et Indoneesia tootjad kasutasid ära liitu suunatud Hiina ekspordi languse, et suurendada oma turuosa liidus.

123.

Sellest järeldub, et Chin Hauri poolt esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite teise osa teine argument tuleb minu arvates samuti tagasi lükata.

124.

Üldkohtus esitatud esimese väite teise osa kolmandas argumendis väitis Chin Haur, et muude tõendite puudumisel oleks tema poolt esitatud teabe puhul pidanud tegemist olema kättesaadavate faktidega algmääruse artikli 18 lõike 1 tähenduses, mille alusel oleks nõukogu pidanud järeldama, et lähetamist ei esine.

125.

Ka see argument tuleb tagasi lükata. Esiteks on Üldkohus nimelt vaidlustatud kohtuotsuses tuvastanud, et Chin Hauri esitatud teave oli vastuoluline ja puudulik ning seda ei olnud võimalik kontrollida, ja teiseks nähtub esimese ja teise argumendi analüüsist eespool, et nõukogul oli piisavalt kaudseid tõendeid, et järeldada käesoleval juhul asjasse puutuva kohtupraktika alusel, et esineb lähetamine.

126.

Kõikide nende kaalutluste põhjal leian, et Chin Hauri esitatud tühistamishagi tuleb jätta rahuldamata.

127.

Kui Euroopa Kohus peaks nõustuma minu hinnanguga kolmele liidetud apellatsioonkaebusele, teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada kohtukulude jaotus järgmiselt. Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

128.

Kuna Chin Haur on kohtuvaidluse kaotanud ning Maxcom, nõukogu ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb Maxcomi, nõukogu ja komisjoni kohtukulud esimeses kohtuastmes ja apellatsiooniastmes välja mõista Chin Haurilt.

129.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: