1.

Eelotsusetaotluses, mille on esitanud Bundesarbeitsgericht (Saksamaa kõrgeim töökohus), palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta ( 2 ) ja konkreetsemalt selle artiklit 1, milles on määratud kindlaks selle õigusakti kohaldamisala.

2.

See eelotsusetaotlus on esitatud vaidluse raames, mille pooled on ettevõtja, kes käitab kliinikut, ja organ, kes esindab selles ettevõtjas töötajaid, ning mis tekkis viimase keeldumise tõttu anda luba selleks, et mittetulundusliku ühingu liikmest meditsiiniõde lähetatakse tähtajatult töötama selles kliinikus selle ettevõtja ja selle ühingu vahel sõlmitud lepingu alusel.

3.

Ehkki Euroopa Kohtule on esitatud ainult üks küsimus, ilmneb eelotsusetaotluse põhjendustest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, missugune tähendus ja ulatus on kahel eraldi mõistel. Tal tekib nimelt esiteks küsimus, kas ühingu liikmed, kes tegutsevad kutsealal niisuguses kontekstis kolmanda isiku alluvuses, tuleb kvalifitseerida „töötajateks“ direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 1 tähenduses, kuigi nad ei ole seda Saksa õiguse kohaselt, ning teiseks küsimus, kas see, kui ühing lähetab oma liikmed töötama kolmandas isikus viimase makstava tasu eest, kujutab endast „majandustegevust“ sama artikli lõike 2 tähenduses.

4.

Direktiivi 2008/104 artiklis 1, milles on kindlaks määratud selle kohaldamisala, on lõigetes 1 ja 2 sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe rendiagentuuriga ja kes on lähetatud ajutiselt töötama kasutajaettevõtjas viimase järelevalve all ja juhtimisel.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse majandustegevuses osalevate avalik-õiguslike ja eraõiguslike ettevõtjate suhtes, kes on rendiagentuurid või kasutajaettevõtjad, sõltumata sellest, kas nad tegutsevad kasusaamise eesmärgil või mitte.“

5.

Direktiivi 2008/104 artikli 2 kohaselt on selle „eesmärk […] tagada renditöötajate kaitse ja parandada renditöö kvaliteeti, tagades, et renditöötajate suhtes järgitaks artiklis 5 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, ning tunnistades rendiagentuure tööandjatena, võttes arvesse vajadust kehtestada sobiv raamistik renditöö kasutamiseks, et aidata tõhusalt kaasa töökohtade loomisele ja paindlike töövormide arendamisele.“

6.

Selle artikkel 3 „Mõisted“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

2.   Käesolev direktiiv ei piira siseriiklike õigusaktide kohaldamist mõistete „töötasu“, „tööleping“, „töösuhe“ või „töötaja“ määratluse osas.

[…]“

7.

Töökorralduse seaduse (Betriebsverfassungsgesetz, edaspidi „BetrVG“) põhikohtuasja faktiliste asjaolude suhtes kohaldatava redaktsiooni ( 3 ) §‑s 99 „Kaasotsustusõigus töötajaga seotud meetmete puhul“ oli sätestatud:

„(1)   Ettevõtjas, kus töötab tavaliselt enam kui 20 töötajat, kellel on töötajate esinduskogu valimistel hääleõigus, peab tööandja teavitama esinduskogu enne iga töölevõtmist; […] tööandja peab esitama esinduskogule vajalikud dokumendid, kavandatud meetme mõju ja saama kavandatud meetmele töötajate esinduskogu nõusoleku. […]

(2)   Töötajate esinduskogu võib nõusoleku andmisest keelduda, kui […] töökorralduslik meede […] võib olla vastuolus seadusega […]“. ( 4 )

8.

Tööjõu vahendamise seadusega (Arbeitnehmerüberlassungsgesetz, edaspidi „AÜG“) (muudetud 28. aprilli 2011. aasta seadusega) ( 5 ) võeti siseriiklikku õigusesse üle direktiiv 2008/104. Selle § 1 lõikes 1 on sätestatud, et „[t]ööandjatel, kes kavatsevad tööjõu vahendajatena oma majandustegevuse raames kolmandatele isikutele (kasutajaettevõtja) tööülesannete täitmiseks töötajaid (renditöötaja) vahendada, peab olema selleks luba“ ning et „[t]öötajad lähetatakse töötama kasutajaettevõtjas ajutiselt“.

9.

DRK‑Schwesternschaft Essen eV (Saksa Punase Risti Esseni (Saksamaa) Õdede Ühing, edaspidi „õdede ühing“ ( 6 )) on mittetulunduslik registreeritud ühing, mis on Verband der Schwesternschaften vom Deutschen Roten Kreuzi (Saksa Punase Risti õdede ühingute liit) liige. ( 7 ) Tal on tööjõu vahendamise luba.

10.

Alates 2003. aastast ei sõlmi õdede ühing enam ühtegi töölepingut hooldusteenuse osutajatega, keda ta võtab ainult ühingu liikmeteks. Vastavalt selle ühingu põhikirjale töötavad selle liikmed, kellel peab olema õigus tegutseda tervishoiuteenuste osutamise alal, täistööajaga õdede ühingus või tööjõu kaasamise lepingute alusel tervishoiuasutustes. ( 8 ) Kui nad lähetatakse töötama kolmandas isikus, töötavad nad seal viimase kutsealasel ja korralduslikul juhtimisel.

11.

Õdede ühing maksab oma töökorra alusel oma liikmetele igakuist töötasu, mille suurus arvutatakse konkreetse töö puhul tavapäraste kriteeriumide põhjal, ning hüvitist sõidu- ja kolimiskulude katteks. Neil liikmetel on ka õigus saada tasustatud puhkust, neile koguneb täiendav vanaduspension, mis on selles sektoris kohaldatavates õigusnormides ette nähtud, ning töötasu ja lisahüvitise maksmine jätkub, kui ühenduse liige muutub haiguse või õnnetuse tõttu töövõimetuks.

12.

Ruhrlandklinik käitab kliinikut Essenis. 2010. aastal sõlmis ta õdede ühinguga tööjõu kaasamise lepingu, millega see ühing kohustus lähetama sellesse töötama hooldusteenuse osutajaid, kelleks olid tema liikmed. Selle lepingu järgi saab õdede ühing iga lähetamise eest tasu, mis sisaldab tööjõukulude brutosummat ja kindlaksmääratud 3% suurust summat halduskulude katteks. Selle ühingu liikmed, kes on lähetatud töötama Ruhrlandklinikis, saavad sama töötasu, mida töötajad, kelle viimane on otse tööle võtnud, ning nende suhted kehtivad samad reeglid ja töötingimused.

13.

K. on õdede ühingu liige. Ta pidi alates 1. jaanuarist 2012 asuma Ruhrlandkliniki õendusosakonnas tööle viimase ja õdede ühingu sõlmitud tööjõu kaasamise lepingu alusel.

14.

2. detsembri 2011. aasta kirjas keeldus Betriebsrat der Ruhrlandklinik ( 9 ) (Ruhrlandkliniki töötajate esinduskogu, edaspidi „töötajate esinduskogu“) andmast selleks nõusolekut BetrVG § 99 lõigete 1 ja 2 alusel ning seda põhjendusel, et K. kaasamine ei oleks ajutine ja oleks seega vastuolus AÜG § 1 lõikega 1, mille kohaselt peab renditöötajate vahendamine kasutajaettevõtjale olema ajutine.

15.

Ruhrlandklinik leidis, et keeldumine on põhjendamatu, sest direktiivi 2008/104 ülevõtva AÜG § 1 lõige 1 ei ole kohaldatav niisuguse isiku töölevõtmise suhtes, sest K. on ühingu liige, mitte selle töötaja. Ta otsustas seepärast kõnesoleva isiku esialgu tööle võtta ja esitada kaebuse, et tehtaks kohtuotsus, millega tal lubataks viimane tähtajatult tööle võtta. Et madalama astme kohtud rahuldasid selle nõude, esitas töötajate esinduskoda Bundesarbeitsgerichtile (Saksamaa kõrgeim töökohus) kassatsioonkaebuse.

16.

Viimane kohus märgib, et kui asuda seisukohale, et faktilised asjaolud, mida on nõutud direktiivis 2008/104, on niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav olemas, tuleks AÜG § 1 lõiget 1 tõlgendada – lähtudes põhimõtetest, mille kohaselt peab tõlgendus olema kooskõlas liidu õigusega – nii, et K. kaasamine kujutab endast renditöötaja mitteajutist kaasamist, mis on siseriiklikus õiguses seega õigusvastane.

17.

Bundesarbeitsgericht (Saksamaa kõrgeim töökohus) otsustas 17. märtsi 2015. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. mail 2015, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 2008/104] artikli 1 lõiked 1 ja 2 on kohaldatavad olukorras, kus ühingu liige lähetatakse töötama teises ettevõtjas viimase kutsealasel ja korralduslikul juhtimisel, kui ühingu liige kohustus ühingu liikmeks astudes töötama täistööajaga ka kolmandate isikute käsutuses ja ta saab selle eest ühingult igakuist töötasu, mille suurus arvutatakse konkreetse töö puhul tavapäraste kriteeriumide põhjal, ning ühingule hüvitatakse liikme lähetamise eest ühingu liikme tööjõukulud ja kindlaksmääratud summa halduskulude katteks?“

18.

Kirjalikke seisukohti esitasid töötajate esinduskoda, Ruhrlandklinik, Tšehhi valitsus ja Euroopa Komisjon. Töötajate esinduskoda, Ruhrlandklinik ja Saksamaa valitsus vastasid ka kirjalikult küsimustele, mille Euroopa Kohus oli neile esitanud vastavalt oma kodukorra artikli 61 lõikele 1. 20. aprillil 2016 toimunud kohtuistungil olid esindatud töötajate esinduskoda, Ruhrlandklinik ja komisjon.

19.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiivi 2008/104 renditöö kohta kohaldatakse niisugusel juhtumil nagu põhikohtuasjas käsitletav, mil ühingu liige lähetatakse kasutajaettevõtjasse selleks, et teha seal viimase juhtimisel tööd, mille eest ta saab töötasu, mida maksab talle ühing. Ta soovib teisisõnu teada, kas selle liikme saab niisugustel asjaoludel kvalifitseerida „töötajaks“ selle direktiivi tähenduses.

20.

Bundesarbeitsgericht (Saksamaa kõrgeim töökohus) põhjendab oma eelotsusetaotlust sellega, et AÜG § 1 lõikes 1 sätestatud reegel – mille kohaselt on tööjõu vahendamine keelatud, kui töötajaid ei lähetata ajutiselt – kehtib ainult kolmandale isikule tööjõudu vahendava ettevõtja „töötajate“ suhtes.

21.

Ta märgib, et seda mõistet ei ole siseriiklikus õiguses määratletud, kuid et tema kohtupraktika kohaselt on „töötaja“ Saksa õiguses „isik, kes teeb eraõigusliku lepingu alusel tööd teisele isikule, alludes viimase juhtimisele ja kontrollile“. ( 10 ) Tema kohtupraktika järgi ei ole niisuguse õdede ühingu liikmetel nagu põhikohtuasjas käsitletav Saksa õigusest lähtudes töötaja staatust ning seda seepärast, et nad ei ole selle ühinguga seotud mitte eraõigusliku lepinguga, vaid on selle liikmed, ja töötaja staatust ei ole neil isegi siis, kui muud kriteeriumid on nende puhul täidetud. ( 11 )

22.

Selles kontekstis tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas hoolimata sellest, et niisuguse ühingu liikmel ei ole kohaldatava siseriikliku õiguse kohaselt „töötaja“ staatust, võib teda siiski pidada töötajaks liidu õiguse ja täpsemalt direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 1 alusel.

23.

Ruhrlandklinik arvab selles küsimuses esiteks, et direktiivi 2008/104 ei kohaldata renditöötajate suhtes, kui nad ei ole töötajad siseriikliku õiguse järgi, ning teiseks, et Saksa Punase Risti liikmeid selle direktiiviga tagatav kaitse ei puuduta. Seevastu töötajate esinduskogu, Tšehhi valitsuse ja komisjoni arvates ei saa niisuguse ühingu liikmeid nagu põhikohtuasjas käsitletav direktiivi 2008/104 kohaldamisalast välja jätta ning neid tuleb pidada „töötajateks“ selle direktiivi artikli 1 lõike 1 tähenduses. ( 12 ) Ka mina jagan viimast arvamust ja seda järgmistel põhjusel.

24.

Rõhutan kohe, et nii direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 1 kui ka artikli 3 lõike 1 punkti c tõlgendus näib õigustavat seda, et selle direktiivi kohaldamisala kindlaksmääramisel valitakse paindlik või isegi lai lähenemine mõistele „töötaja“. On sõnaselgelt ette nähtud, et rendiagentuuri võib töötajaga, kelle ta võttis tööle, et lähetada ta töötama kolmandas isikus, ( 13 ) õigusliku alusena siduda „tööleping või töösuhe“ – erinevad võimalused, mis on nähtud ette ka selle direktiivi teistes sätetes ( 14 ) ja teistes direktiivides, mis käsitlevad töötajate sotsiaalkaitset. ( 15 )

25.

Meenutan, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale puudub mõistel „töötaja“ liidu õiguses ühtne määratlus, ( 16 ) vaid see tuleb põhimõtteliselt määratleda, lähtudes töösuhet iseloomustavatest objektiivsetest kriteeriumidest, võttes arvesse asjaomaste isikute õigusi ja kohustusi, et tagada töötajate võrdväärne kaitse erinevates liikmesriikides. Korduvalt on otsustatud, et „sellise suhte oluline tunnus on asjaolu, et isik osutab teatava aja jooksul teisele isikule ja tema juhiste alusel teenuseid, mille eest saab tasu“. ( 17 )

26.

Nagu komisjon rõhutab, kvalifitseeritakse asjaomane isik liidu õiguses nii tavaliselt siis, kui täidetud on eespool nimetatud tingimused, olenemata sellest, kas ta sõlmis töölepingu või mitte, ja sõltumata tagajärgedest, mille see siseriiklikust õigusest lähtudes endaga kaasa toob. ( 18 ) Näib aga, et põhikohtuasjas käsitletav olukord vastab kõikidele nendele tingimustele, sest õdede ühingu liikmed tegelevad oma kutsetegevusega nende tervishoiuasutuste huvides ja juhtimisel, kuhu on nad ajutiselt töötama lähetanud see ühing, kes maksab neile selle eest töötasu.

27.

Tundub, et liidu õigusest lähtudes ja vastupidi Saksa õiguses kehtivale ei ole selle direktiivi kohaldamise seisukohast tähtsust sellel, kas asjaomased pooled sõlmisid lepingu või mitte. ( 19 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib seega õigesti, et võttes arvesse direktiivi 2008/104 eespool viidatud sätete sõnastust, näib, et „tööjõudu vahendava ettevõtja ja töötama lähetatud isiku õigussuhte õiguslikul laadil ei ole tähtsust“.

28.

Selles küsimuses võib siiski säilida kahtlus, sest „töötaja“ staatuse määratlemisel direktiivi 2008/104 tähenduses on selle artiklis 3 viidatud kahel korral liikmesriikide õigusele. Selle artikli lõike 1 punktis a on märgitud, et „„töötaja“ [on] isik, kes on asjaomases liikmesriigis töötajana kaitstud siseriikliku tööõiguse alusel“, ( 20 ) samas kui selle artikli lõike 2 esimeses lõigus on täpsustatud, et see direktiiv „ei piira siseriiklike õigusaktide kohaldamist […] “töötaja“ määratluse osas“. ( 21 ) Bundesarbeitsgericht (Saksamaa kõrgeim töökohus) arvab, et „viite tõttu siseriiklikule õigusele selles ei ole vaja lähtuda „töötaja“ määratlusest liidu õiguses, kui tõlgendatakse siseriiklikku õigust“.

29.

Minu arvates ei saa asjaolu, et selle artikli 3 sätted kaitsevad liikmesriikide lähenemist küsimuses, kes on „töötajad“, keda tuleb nende siseriiklikus õiguses kaitsta – õiguslik küsimus, mida direktiiviga 2008/104 ei ühtlustatud, nagu on märgitud selle artikli lõikes 2 –, tõlgendada nii, nagu oleks liidu seadusandja loobunud oma pädevuse kasutamisest selle direktiivi isikulise kohaldamisala kindlaksmääramisel.

30.

Kui selle kohaldamisala piirid saaksid varieeruda olenevalt erinevatest siseriiklikul tasandil valitud lähenemistest, tekitaks see suure õigusliku ebakindluse, kusjuures tuleb märkida, et selle direktiivi preambulis on rõhutatud, et „Euroopa Liidus esineb märkimisväärseid erinevusi renditöö kasutamisel ning renditöötajate õigusliku olukorra, staatuse ja töötingimuste osas“. ( 22 )

31.

Arvan, et direktiivi 2008/104 ulatuse kindlaksmääramise õigust ei ole kaugeltki delegeeritud liikmesriikidele, vaid see on direktiivis endas kindlaks määratud selle artikli 3 lõike 1 punktiga a koostoimes punktiga c, täpsustades, et mõiste „töötaja“ selle liidu õigusakti tähenduses hõlmab iga isikut, kes teeb tööd ja on liikmesriigis, kus ta oma kutsealal tegutseb, töötajana kaitstud, ükskõik missugune on selle suhte laad ja vorm, mis teda rendiagentuuriga seob.

32.

Et selles artiklis ei ole konkreetset viidet liikmesriikide õigusele, on siseriiklikul tasandil valitud kitsendavam lähenemine mõistele „töötaja“ vastuolus selle direktiivi sätetega ja viimased peavad olema ülimuslikud. Käsitletaval juhul ei saa asjaolu, et Saksa õigusest lähtudes on isik „töötaja“ üksnes siis, kui ta on sõlminud eraõigusliku lepingu, kaasa tuua seda, et kitsendatakse samavõrra direktiivi 2008/104 kohaldamisala olukorras, kus selle direktiivi sõnastuse kohaselt hõlmab selle kaitsekord nii töölepinguga seotud isikuid kui ka töösuhtega seotud isikuid.

33.

Seda seisukohta kinnitab kaalutlus, et Euroopa Kohus on juba otsustanud – nagu märgib eeskätt eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et ehkki liikmesriikidele on jäetud kaalutlusruum niisuguses sotsiaalvaldkonnas vastu võetud direktiivis kasutatud mõiste piiride kindlaksmääramisel, ei ole nende õigus siiski piiramatu. Mulle tundub, et see kohtupraktika, mis puudutab muid direktiive, milles on määratud kindlaks minimaalsed nõuded tööõiguses ( 23 ) ja eelkõige sätestatud töötajate võrdse kohtlemise põhimõte, samuti nagu direktiivis 2008/104 ( 24 ), sisaldab käesolevas kohtuasjas kasulikku selgitust. ( 25 )

34.

Sellest ilmneb, et ehkki mõnda liidu õigusnormides kasutatud terminit saab määratleda liikmesriikides kehtivatest õigusaktidest ja/või tavadest lähtudes, ( 26 ) peavad need liikmesriigid siiski esiteks tagama selle, et kaitstakse asjaomase õigusakti eesmärke, ( 27 ) ja teiseks järgima liidu õiguse üldpõhimõtteid. ( 28 ) Eelkõige on Euroopa Kohus otsustanud, et liikmesriik ei saa jätta mõned isikute kategooriad asjaomase õigusaktiga tagatud kaitsest omatahtsi ilma, vastasel korral kahjustatakse selle õigusakti kasulikku mõju ja rikutakse selles sätestatud võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, mille näol on tegemist aga liidu õigusnormidega, millel on eriline tähtsus ja millest peavad kasu saama kõik töötajad. Niisugust ilmajätmist saab aktsepteerida ainult siis, kui nende kategooriate erinevat kohtlemist õigustavad objektiivsed põhjused ja eelkõige vastava töösuhte konkreetne laad. ( 29 )

35.

Käsitletaval juhul arvan analoogia alusel, et liikmesriik ei peaks saama kohaldada siseriiklikke õigusnorme nii, et see seab ohtu direktiivis 2008/104 nimetatud eesmärkide saavutamise ( 30 ) ja võtab seega sellelt direktiivilt tema kasuliku mõju. Konkreetsemalt ei tohi siseriiklikus õiguses valitud mõiste „töötaja“ määratlus kaasa tuua seda, et selleks ei kvalifitseerita ilma objektiivse põhjuseta teatavaid kutsealal tegutsejate kategooriaid ja neil ei ole niisiis sellest direktiivist tulenevat kaitset.

36.

Et võiks asuda seisukohale, et kõnesolev väljajätmine ei ole meelevaldne, tuleb eespool viidatud kohtupraktika kohaselt välja selgitada, kas ja mil määral on suhe, mis õdede ühingut tema liikmetega seob, oma laadilt „oluliselt erinev siseriikliku õiguse alusel töötajate kategooriasse kuuluvate töötajate ja nende tööandjate vahelisest töösuhtest“ – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. ( 31 ) Euroopa Kohus võib siiski anda kasulikke juhiseid, et selgitada sellele kohtule, missuguseid asjaolusid ta peab oma hindamise raames arvestama.

37.

Rõhutan, et eelotsusetaotluses endas on õigesti märgitud, et õdede ühingu liikmed on kohustatud samamoodi nagu renditöötajad oma õigussuhete raames, mis seob neid üksusega, kes nad kolmandas isikus töötama lähetab, tegema tööd töötajana tasu eest ning et nende kahe töötajate kategooria suhtes kehtivad ka kasutajaettevõtjate juhised. Ta lisab – jälle minu arvates õigesti –, et mis puudutab siin tööandjaid, siis rendiagentuuridena ja kasutajaettevõtjatena tegutsevate õigussubjektide tegevus ei ole samuti erinev. Leian seega – nagu ka töötajate esinduskoda, Tšehhi valitsus ja komisjon –, et kuna töösuhe, mis ühingut tema liikmetega seob, ei ole oma laadilt oluliselt erinev niisuguste töötajate töösuhtest, kes on siseriikliku õiguse kohaselt kaitstud, ei ole direktiiviga 2008/104 tagatud kaitse välistamine nende puhul käsitletaval juhul õigustatud.

38.

Nagu käesolevas ettepanekus sai juba märgitud, olen arvamusel, et asjaomase töölevõtmisega seotud õigussuhte vorm ei anna iseenesest tunnistust olukordade objektiivsest erinevusest, mis on nõutav, et erinev kohtlemine oleks eespool viidatud kohtupraktika ( 32 ) kohaselt õigustatud – erinevus, mis peab minu meelest põhinema sisulistel, mitte vormilistel kaalutlustel. ( 33 ) Käsitletaval juhul ei tohi teatavate isikute kategooria „töötajateks“ kvalifitseerimist välistada ja neid seega direktiivi 2008/104 kohaldamisalast välja jätta ainult sel põhjusel – mille põhjal seda tehakse Saksa õiguses –, et asjaomased isikud ei ole sõlminud eraõiguslikku lepingut, vastasel korral kahjustatakse selle direktiivi kasulikku mõju. ( 34 )

39.

Ruhrlandklinik väidab vastupidi, et kui asuda seisukohale, et direktiiv 2008/104 ei ole Saksa õiguses valitud „töötaja“ määratluse tõttu kohaldatav niisuguse ühingu liikmete suhtes nagu õdede ühing, ei too see kaasa direktiivi eesmärke eiramist ning seda seepärast, et asjaomaste kutsealal tegutsejate kaitse ei väheneks seeläbi. Ta kinnitab selle kohta, et nendel liikmetel on tegelikkuses töötingimused ja tasu, mis ei ole ebasoodsamad, vaid vastupidi soodsamad kui isikutel, kes Saksa õiguses „töötajateks“ kvalifitseeritakse, ja eelkõige tema kliiniku töötajatel, kelle ta on otse tööle võtnud.

40.

Arvan siiski, et see konjunktuurne argument ei ole direktiivi 2008/104 tõlgendamisel veenev, sest see direktiiv peab olema üldkohaldatav. Isegi eeldusel, et käsitletaval juhul on kinnitust leidnud võrdne kohtlemine, ei ole see võrdne kohtlemine ikkagi tagatud süstemaatiliselt ja kestvalt kõikidele töötajatele, nagu oleks siis, kui see direktiiv tunnistataks niisuguste olukordade suhtes kohaldatavaks. Ainuüksi asjaolu, et isiku suhtes kohaldatakse igas olukorras seda laadi kaitsesätteid, kujutab endast märkimisväärset eesõigust. ( 35 ) Lisaks ei tohi jätta arvesse võtmata ka selle direktiivi artiklis 2 nimetatud eesmärkide teist, majanduslikku tahku, ( 36 ) millest ilmneb minu arvates eeskätt, et kõikidel seda liiki tegevusalaga tegelevatel üksustel peaks olema võrdväärne konkurentsiolukord. ( 37 )

41.

Kõige selle põhjal arvan, et niisuguses kontekstis nagu põhikohtuasjas tuleb ühingu liikmed kvalifitseerida „töötajateks“ direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 1 tähenduses, kui nad lähetatakse töötama ettevõtjas selle ettevõtja järelevalve all ja juhtimisel ning saavad selle eest töötasu, mida maksab neile ühing. Neid liikmeid ei saa jätta selle direktiivi isikulisest kohaldamisalast välja ainuüksi sel põhjusel, et kuna nad ei ole sõlminud ühinguga töölepingut, ei ole nad kohaldatava siseriikliku õiguse kohaselt „töötajad“.

42.

Oma eelotsuse küsimuse teise osa ja selle põhjenduste kohaselt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul võtta seisukoht küsimuses, kas see, kui õdede ühing lähetab oma liikmeid töötama kasutajaettevõtjates tasu eest, mis sisaldab tööjõukulude brutosummat ja kindlaksmääratud summat halduskulude katteks, võib kujutada endast „majandustegevust“ direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 tähenduses.

43.

Ta märgib selle kohta, et selle lõike 2 tekstist ilmneb, et asjaolu, et tööjõudu vahendavad ettevõtjad on mittetulunduslikud, ei välista majandustegevusega tegelemist – millest võib tuleneda, et direktiivi 2008/104 kohaldatakse isegi siis, kui tööjõu vahendamisega tegelevad heategevusorganisatsioonid.

44.

Ruhrlandklinik arvab, et niisugune tegevus nagu õdede ühingu oma ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse, samas kui töötajate esinduskoda ja komisjon pooldavad vastupidist seisukohta. ( 38 ) Mina jagan viimast seisukohta järgmistel põhjustel.

45.

Direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi üksuste suhtes, „kes on rendiagentuurid“. Artikli 3 lõike 1 punktis b on minu arvates toodud selle sõltumatu määratlus, mida tuleb mõista „rendiagentuur“ all selle direktiivi tähenduses, ( 39 ) et viia läbi minimaalne ühtlustamine, mida sellega taotletakse. ( 40 ) Sellest tuleneb, et direktiiv 2008/104 võib olla kohaldatav isegi tööandja suhtes, keda ei kvalifitseerita selleks liikmesriikide siseriikliku õiguse järgi, tingimusel et asjaomane isik vastab kõikidele artiklites 1 ja 3 sätestatud tingimustele. ( 41 ) Lisaks ei ole selle väljendi tähendus ja ulatus tingimata samasugused, nagu on sellel väljendil direktiivis 96/71/EÜ ( 42 ), ehkki direktiivi 2008/104 preambulis ( 43 ) on nende kahe õigusakti vahel loodud seos.

46.

Võttes arvesse direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 sõnastust ennast, ei ole mingit tähtsust sellel, et renditöötajate vahendaja on siin heategevusorganisatsioon ja et tööjõu vahendamise eest saadavad summad ei anna talle mingit tulu, nagu väidab Ruhrlandklinik. ( 44 ) Ainus tõesti määrav kriteerium on küsimus, kas kõnesolev üksus – olgu ta avalik-õiguslik või eraõiguslik – tegeleb majandustegevusega. ( 45 )

47.

Viimase mõiste määratlus ei ilmne aga selgelt ei direktiivi 2008/104 sisust ega selle ettevalmistavatest materjalidest. ( 46 ) Olen arvamusel, et seda mõistet tuleks tõlgendada, lähtudes Euroopa Kohtu praktikast, milles on määratletud, mis moodustab „majandustegevuse“ liidu õiguse teistes valdkondades, nagu soovitavad töötajate esinduskoda ( 47 ) ja komisjon. ( 48 )

48.

Meenutan, et mõiste „majandustegevus“ liidu õiguse tähenduses on välja töötatud tihedas seoses mõistega „ettevõtja“ EL toimimise lepingu siseturgu käsitlevate sätete raames, ( 49 ) lähtudes eelkõige ELTL artiklitest 49 ja 56, mis käsitlevad vastavalt asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust, samuti konkurentsiõiguse kontekstis. Euroopa Kohus töötas mõlemad mõisted välja mittekitsendavalt, sest nende ülesanne on piiritleda aluslepinguga tagatud põhivabaduste kohaldamisala. ( 50 )

49.

Minu arvates peaks samamoodi olema ka mõistega „majandustegevus“ direktiivi 2008/104 tähenduses ning mitte üksnes seepärast, et selle preambulis on märgitud, et seda „tuleks rakendada kooskõlas EÜ asutamislepingu sätetega seoses teenuste osutamise vabaduse ja asutamisvabadusega“, ( 51 ) vaid ka selleks, et tagada kõikide selle direktiivi eesmärkide saavutamine ( 52 ) ja vältida ebaausat konkurentsi. ( 53 )

50.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale hõlmab mõiste „ettevõtja“„mis tahes üksust, kes tegeleb majandustegevusega, sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist“, ning „majandustegevus on igasugune tegevus, mis seisneb kaupade või teenuste pakkumises teataval turul“. ( 54 ) Lisaks on korduvalt otsustatud, et „majandustegevuseks [EÜ] asutamislepingu artikli 2 tähenduses tuleb pidada tasustatud tööd või tasulist teenuse osutamist“, see tähendab niisugust tegevust, mis tekitab õiguse vastutasule. ( 55 )

51.

Sellest tuleneb esiteks, et asjaomase üksuse õiguslik staatus – mis käsitletaval juhul on ühing – ei mõjuta võimalust kvalifitseerida ta „ettevõtjaks“ liidu õiguse tähenduses ega anna ennatlikku hinnangut küsimuses, kas tegevus, millega ta tegeleb, on majandustegevus. Direktiivi 2008/104 artikli 3 lõike 1 punkti b tekst on kantud samast vaimust, sest selle puhul kuulub mõistesse „rendiagentuur“ alla selle direktiivi tähenduses ( 56 ) iga „füüsiline või juriidiline isik“, ükskõik missugune on tema õiguslik vorm, ( 57 ) kes tegeleb renditööga seotud tegevusalaga selles õigusnormis sätestatud tingimustel.

52.

Teiseks tuleb üksus ettevõtjaks, kes tegeleb renditööga seotud majandustegevusega, direktiivi 2008/104 tähenduses kvalifitseerida minu arvates siis, kui kõnesolev üksus pakub teenust, mis seisneb niisuguste töötajate vahendamises, kellega on ainult tema sõlminud töösuhted just selleks, et lähetada neid töötama kolmandates ettevõtjates. ( 58 ) Nii on see aga just õdede ühinguga. Kõnesoleva turul tegutseja tegevusalast üksi ei piisa, et välistada tema tegevuse kvalifitseerimine majandustegevuseks. ( 59 ) Pealegi tegeldakse asjaomase tegevusega konkreetsel turul, käsitletaval juhul tervishoiuteenuste turul, kus tegelevad sama tegevusega ka teised isikud, see tähendab klassikalist tüüpi rendiagentuurid, kes pakuvad samuti hooldusteenuse osutajate vahendamist.

53.

Ma arvan nagu komisjongi, et direktiivi 2008/104 seisukohast ei ole tähtsust sellel, et üksuse tegevusalad ei piirdu ainult töötajate lähetamisega kolmandatele isikutele, ( 60 ) kusjuures tuleb meenutada, et käsitletaval juhul võivad õdede ühingu liikmed põhikirja järgi ka otse viimase juures töötada. Ei selle direktiivi artiklis 1 ega selle artikli 3 lõike 1 punktis b ei ole minu arvates midagi konkreetset, mis võimaldaks piirata selle direktiivi kohaldamisala nii, et seda kohaldatakse ainult ettevõtjate suhtes, kelle ainus tegevusala on vahendada tööjõudu kasutajaettevõtjatele. ( 61 )

54.

Kolmandaks tuleb Euroopa Kohtu praktika kohaselt ja vastavalt ELTL artiklile 57 kõik teenused, mida osutatakse tasu eest, liigitada majandustegevuseks, ( 62 ) kusjuures on vaja, aga piisab, kui on olemas vastutasu. ( 63 ) Asjaolu, et tegevus ei ole ehk sama tulus kui sarnased teenused, mida osutavad teised ettevõtjad, ei saa takistada kvalifitseerimast seda tegevust majandustegevuseks. ( 64 ) Käsitletaval juhul lähetab õdede ühing töötajaid töötama kolmandates isikutes just viimaste makstava majandusliku tasu eest: tasu, mis sisaldab tööjõukulusid ja tehingu halduskulusid, kusjuures tuleb meenutada, et asjaolul, et ta ei saa sellest tasust kasumit, ei ole tähtsust.

55.

Lõpuks rõhutan, et vastupidi Ruhrlandkliniki seisukohtadele ( 65 ) näib mulle sobiv – eelkõige direktiivi 2008/14 kasuliku mõju tagamiseks – arvata niisugused üksused nagu käsitletav selle kohaldamisalasse samamoodi nagu tulunduslikud rendiagentuurid, sest vastasel korral kehtiksid esimeste suhtes rangemad õiguslikud piirangud kui teiste suhtes, kuigi nad pakuvad samal turul samasuguseid teenuseid, mis võib tekitada konkurentsimoonutusi. Viimast probleemi, mis kumab läbi ka eelotsusetaotlusest ja Tšehhi valitsuse seisukohtadest, ei tohi tähelepanuta jätta eriti siis, kui see võib puudutada – nagu käsitletaval juhul – suurt hulka töötajaid. ( 66 )

56.

Olen niisiis arvamusel, et niisugune teenuste osutamine nagu põhikohtuasjas kuulub tõesti direktiivi 2008/104 artikli 1 lõike 2 kohaldamisalasse, sest kõnesolev ühing osutab teenuseid, mis on samaväärsed rendiagentuuri teenustega, vahendades tööjõudu kolmandale isikule tervishoiutöötajate turul – teenused, mille eest ta saab vastutasuna rahalist tasu.

57.

Eelnevatest kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesarbeitsgerichti (Saksamaa kõrgeim töökohus) järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta artikli 1 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et neid sätteid kohaldatakse, kui mittetulunduslik ühing lähetab rahalise tasu eest töötama ettevõtjas mõne oma liikme, et viimane teeks selle ettevõtja järelevalve all ja juhtimisel tööd, mille eest töötasu maksab talle see ühing.