1.

Välisriigi üldist kehtivust omavate sätete teema kuulub küsimuste hulka, mida rahvusvahelise eraõiguse alases õiguskirjanduses üle kogu maailma on juba palju aastaid uuritud. Sellele teemale pühendatud arvukaid monograafiaid ja teisi teaduslikke uurimusi oleks raske kokku lugeda. Kohtuasju – kaasa arvatud vahekohtumenetlusi – milles sellele küsimusele otseselt viidatakse, on aga samas suhteliselt vähe.

2.

19. juunil 1980 kirjutasid toonase Euroopa Majandusühenduse liikmesriigid alla Rooma konventsioonile lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta ( 2 ). Konventsiooni artikli 7 lõige 1, mis käsitleb teise riigi imperatiivseid sätteid, oli mitte ainult uuenduslik, vaid ka väga vastuoluline säte.

3.

Konventsioon jõustus 1. aprillil 1991 ning selle esimene protokoll, mis andis konventsiooni sätete tõlgendamise Euroopa Kohtu pädevusse, jõustus 1. augustil 2004.

4.

Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse hajutada osa ebaselgusest, mis valitseb välisriigi imperatiivsete sätete küsimuses tulenevalt Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 1 asendanud sättest ehk Rooma I määruse artikli 9 lõikest 3. See, rahvusvahelise eraõiguse alases õiguskirjanduses tuliseid vaidlusi tekitanud küsimus on 36 aastat pärast Rooma Konventsiooni allkirjastamist jõudnud esimest korda Euroopa Kohtusse. Seetõttu meenub ütlus „parem hilja kui mitte kunagi“!

5.

Rooma konventsiooni artiklis 7 „Imperatiivsed sätted“ on ette nähtud:

„1.   Käesoleva konventsiooni alusel ühe riigi õigust kohaldades võib rakendada sellise teise riigi imperatiivsed sätted, millega asjaolud on tugevalt seotud, juhul kui ning sel määral, mil viimati nimetatud riigi õiguse alusel tuleb neid sätteid kohaldada, olenemata sellest, millist õigust kohaldatakse lepingu suhtes. Selle üle otsustamisel, kas neid imperatiivseid sätteid rakendada, võetakse arvesse nende olemust ja otstarvet ning nende kohaldamise või kohaldamata jätmise tagajärgi.

2.   Käesolevas konventsioonis ei kitsenda miski kohtu asukohariigi õiguse sätete kohaldamist olukorras, kus need on imperatiivsed, olenemata muidu lepingu suhtes kohaldatavast õigusest.“

6.

Rooma konventsiooni artikli 22 lõike 1 punkti a kohaselt võib iga lepinguosaline riik allakirjutamise, ratifitseerimise, vastuvõtmise või heakskiitmise ajal jätta endale õiguse artikli 7 lõiget 1 mitte kohaldada.

7.

Rooma konventsioon asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I). ( 3 )

8.

Rooma I määruse artiklis 9 „Üldist kehtivust omavad sätted“ on ette nähtud:

„1.   Üldist kehtivust omavad sätted on sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav käesoleva määruse alusel.

2.   Käesolevas määruses ei piira miski kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist.

3.   Kohaldada võidakse selle riigi õiguse üldist kehtivust omavaid sätteid, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, niivõrd kuivõrd need üldist kehtivust omavad sätted muudavad lepingu täitmise ebaseaduslikuks. Nende sätete kohaldamise üle otsustamisel võetakse arvesse nende laadi ja otstarvet ning tagajärgi, mille nende kohaldamine või kohaldamata jätmine kaasa tooks.“

9.

Rooma I määruse artiklis 28 „Ajaline kohaldatavus“ on ette nähtud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse lepingute suhtes, mis on sõlmitud pärast 17. detsembrit 2009.“

10.

Saksa tsiviilseadustiku rakendamise seaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuch; edaspidi „EGBGB“) § 34 sätestas kuni 17. detsembrini 2009 kehtinud redaktsioonis järgmist:

„Käesolev jaotis ei puuduta selliste Saksa õiguse sätete kohaldamist, mis reguleerivad olukordi imperatiivselt, olenemata sellest, milline õigus on lepingule kohaldatav.“

11.

Kohtupraktika ja Saksa õiguskirjanduse kohaselt ei välistanud see õigusnorm teise riigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist ning igal juhul võis niisuguseid sätteid sisustamist vajavate õigusnormide („ausfüllungsbedürftige Rechtsnormen“) kohaldamisel faktiliste asjaoludena arvesse võtta.

12.

Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch; edaspidi „BGB“ § 241 lõikes 2 on sätestatud:

„Võlaõigusliku suhte puhul on pooled lähtuvalt selle sisust kohustatud arvestama teise poole õiguste, hüvede ja huvidega.“

13.

Põhikohtuasja hageja Grigorios Nikiforidis töötab õpetajana Kreeka Vabariigi hallatavas algkoolis Saksamaal Nürnbergis.

14.

Võlakriisi tõttu võttis Kreeka valitsus 2010. aasta alguses avalike kulutuste vähendamiseks vastu seadused nr 3833/2010 ja nr 3845/2010 ( 4 ). Nende seadustega vähendati avaliku sektori töötajate, sealhulgas algkoolides töötavate õpetajate töötasusid.

15.

Nimetatud seaduse alusel vähendas Kreeka Vabariik G. Nikiforidise töötasu.

16.

G. Nikiforidis esitas Saksamaa kohtule hagi oma tööandja, Kreeka Vabariigi vastu, keda esindab töö- ja usuasjade ministeerium, seoses ajavahemiku oktoober 2010 – detsember 2012 töötasu teatistega.

17.

Arbeitsgericht Nürnberg (Nürnbergi töökohus) jättis 30. märtsi 2012. aasta otsusega hagi läbi vaatamata, viidates Kreeka riigi immuniteedile. Landesarbeitsgericht Nürnberg (Nürnbergi teise astme töökohus) tühistas 25. septembri 2013. aasta otsusega nimetatud kohtuotsuse ja lahendas asja G. Nikiforidise kasuks. Kreeka Vabariik esitas Landesarbeitsgerichti otsuse peale kassatsioonkaebuse Bundesarbeitsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus).

18.

Kassatsioonimenetluses leidis Bundesarbeitsgericht (Saksamaa kõrgeim töökohus), et pooltevaheline töösuhe on eraõiguslik ega ole hõlmatud Kreeka riigi immuniteediga. Ta kinnitas ka asja allumist Saksa kohtutele vastavalt nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 5 ) artikli 18 lõikele 1 ja artikli 19 lõike 2 punktile a.

19.

Bundesarbeitsgericht (Saksamaa kõrgeim töökohus) leidis veel, et töösuhtele on kohaldatav Saksa õigus, mille kohaselt on töötasu muutmiseks vaja töölepingu muutmise kokkulepet (Änderungsvertrag) või töölepingu muutmise ettepanekut sisaldavat ülesütlemisavaldust (Änderungskündigung). Seda arvestades on põhikohtuasja lahendamise seisukohalt oluline ka küsimus, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus saab pooltevahelisele töösuhtele kohaldada seadusi nr 3833/2010 ja nr 3845/2010 või neid sätteid muul moel arvesse võtta.

20.

Neil asjaoludel otsustas Bundesarbeitsgericht (Saksamaa kõrgeim töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 20. märtsil 2013.

22.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Saksamaa, Kreeka ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon. Nimetatud pooled ja samuti G. Nikiforidis osalesid kohtuistungil, mis peeti 1. veebruaril 2016.

23.

Käsitletavas eelotsusetaotluses tõstatab Bundesarbeitsgericht (Saksamaa kõrgeim töökohus) mitu küsimust välisriigi üldist kehtivust omavate sätete teema kohta. See on rahvusvahelises eraõiguses tuntud teema, milles eeskätt õiguskirjanduses on palju vastuolulist.

24.

Raskused nende normide temaatika analüüsimisel tulenevad peamiselt sellest, et Rooma konventsioonis, liikmesriikide rahvusvahelises eraõiguses ja Rooma I määruses on need kehtestatud erinevalt.

25.

Erinevalt Rooma konventsiooni artikli 7 lõikest 1 on Rooma I määruse artikli 9 lõikes 3 kehtestatud ranged tingimused välisriigi õigusnormide kohaldamisele. Kohaldatavad on ainult selle riigi normid, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud. Peale selle on nende normide kohaldamine lubatud ainult juhul, kui need muudavad lepingu täitmise ebaseaduslikuks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei ole esimene tingimus käesoleva asja puhul täidetud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole aga lahendanud küsimust, kas käesolevas asjas on täidetud teine tingimus.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on vaidluse lahendamise seisukohalt oluline, kas töölepingu puhul, millele on kohaldatav Saksa õigus, on poolte kohustuste kindlaksmääramisel võimalik arvestada Kreeka seadustes nr 3833/2010 ja nr 3845/2010 sisalduvaid töötasu vähendamise sätteid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab veel, et eelnimetatud sätete puhul – mis on imperatiivsed ja mille järgimine on Kreeka majandushuvide tagamisel oluline – on kahtlemata tegemist üldist kehtivust omavate sätetega rahvusvahelise eraõiguse tähenduses.

27.

Nimetatud kohus küsib aga, kas Rooma I määrus on ajaliselt kohaldatav juhul, kui tuleb kindlaks teha õigus, mis on kohaldatav enne 17. detsembrit 2009 sõlmitud töölepingust tekkinud õigussuhtele ( 6 ) (esimene eelotsuse küsimus).

28.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas juhul, kui Rooma I määrus on käesolevale asjale ajaliselt kohaldatav, välistab selle artikli 9 lõige 3 Saksa kohtute varasema praktika, mille kohaselt teise riigi õigusnorme ei kohaldata vahetult, vaid arvestatakse lepingule kohaldatava õiguse raames üksnes kaudselt (teine eelotsuse küsimus).

29.

Lisaks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõte on asjakohane teise liikmesriigi üldist kehtivust omavad sätete üle otsustamisel (kolmas eelotsuse küsimus).

30.

Käsitlen neid küsimusi tagapool ükshaaval.

31.

Rooma I määruse ajalist kohaldamisala käsitleva küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus välja selgitada, kas käesolevas vaidluses, mis puudutab enne 17. detsembrit 2009 sõlmitud töölepingut, tuleb kohaldada selle määruse sätteid või varasemaid eeskirju, mis kehtisid enne selle määruse jõustumist.

32.

Rõhutaksin, et seadusandja on Rooma I määruse ajalise kohaldamisala olemasolevate õigussuhete puhul sõnaselget kindlaks määranud, nähes selle määruse artiklis 28 ette, et määrus on kohaldatav „lepingute suhtes, mis on sõlmitud pärast 17. detsembrit 2009“ ( 7 ).

33.

Asjaolu, et seadusandja on ajalise kohaldatavuse küsimuse sõnaselgelt reguleerinud, välistab võimaluse tugineda üldpõhimõtetele ja eriti põhimõttele, mis puudutab uue õigusnormi kohest kohaldatavust vana õigusnormi kehtivusajal tekkinud olukorra tulevastele tagajärgedele ( 8 ).

34.

Erandina sellest üldpõhimõttest „külmutab“ artikkel 28 õigusliku regulatsiooni, mis oli asjassepuutuvale lepingule kohaldatav selle sõlmimise päeval ( 9 ).

35.

Artikli 28 tõlgendamiseks tuleb kõigepealt analüüsida, kas Rooma I määruse kohaldamisala lepingu sõlmimisega sidudes kehtestab see määrus „lepingu sõlmimise“ mõiste, mis on liidu õiguses autonoomne, või viitab see liikmesriigi õiguse vastavatele sätetele.

36.

Minu hinnangul oleks artikli 28 süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendusega vastuolus see, kui „lepingu sõlmimise“ mõistet käsitataks autonoomsena.

37.

On küll tõsi, et üldjuhul tuleb liidu õiguses kasutatavaid mõisteid tõlgendada autonoomselt. See kehtib ka rahvusvahelist eraõigust käsitlevates liidu õigusnormides kasutatavate mõistete kohta ( 10 ).

38.

Minu hinnangul ei ole see põhimõte aga kohaldatav mõiste „lepingu sõlmimine“ tõlgendamisel Rooma I määruse artikli 28 kontekstis.

39.

Ühendkuningriigi valitsus ja komisjon juhivad õigesti tähelepanu asjaolule, et Rooma I määruse artikli 10 kohaselt on lepingu olemasolu ja kehtivuse väljaselgitamisel kohaldatav õigus see õigus, mis oleks selle määruse alusel lepingule kohaldatav, kui leping oleks kehtiv.

40.

Leian, et määruse artikli 28 tähenduses lepingu sõlmimise aja kindlakstegemisel tuleb kohaldada selle õiguse sätteid, mis selle määruse alusel lepingule kohaldatav oleks ( 11 ).

41.

Seda seisukohta toetavad eelkõige praktilised kaalutlused. Lepingu sõlmimine on lahutamatult seotud sellele lepingule laieneva õigussüsteemiga. Liidu õiguses puuduvad lepingute sõlmimist reguleerivad sätted ( 12 ). Seetõttu oleks lepingu sõlmimise autonoomset mõistet keeruline luua.

42.

Isegi kui selline mõiste loodaks, tekiks selle kohaldamisel siiski suuri praktilisi probleeme. Ei oleks teada, kuidas tegutseda olukorras, kui leping sõlmitakse autonoomset mõistet arvestades ja seda ei mõjuta lepingule kohaldatav õigus. Sarnased ebaselged juhtumid tekiks, kui olukord oleks vastupidine.

43.

Teoreetiliselt on võimalik lahendus, mille korral mõiste „lepingu sõlmimise aeg“ autonoomsele tõlgendusele tuleb tugineda ainult juhul, kui on kindlaks tehtud, et leping loetakse sellele kohaldatava õiguse kohaselt tegelikult sõlmituks. Leian siiski, et niisugune lahendus oleks liiga keeruline ja ebaotstarbekas. Lepingu sõlmimise aega ei ole võimalik kindlaks määrata sõltumata kohaldatavast õigusest, mis näeb ette, milline õigussubjektide tegevus viib lepingu tegeliku sõlmimiseni.

44.

Minu pakutavat lähenemisviisi toetab ka teleoloogiline vaatepunkt. Liidu seadusandja soovis kollisiooninormide harmoniseerimisega muu hulgas suurendada ka õiguskindlust kohaldatava õiguse suhtes ( 13 ). Kui artikli 28 mõistet „lepingu sõlmimine“ tõlgendataks autonoomselt, eraldi lepingu sõlmimisele ja kehtivusele kohaldatava õiguse muudest aspektidest, vähendaks see kindlasti õiguse ettearvatavust.

45.

Seetõttu ei ole mul mingit kahtlust, et Rooma I määruse artikli 28 kohaldamisel tuleb lepingu sõlmimise aeg kindlaks määrata lex causae alusel.

46.

Käesoleval juhul tuleb ebaselgus küsimuses, kas vaidluse poolte vaheline tööleping sõlmiti pärast 17. detsembrit 2009, ja seega kas lepinguline suhe kuulub Rooma I määruse kohaldamisalasse, kõrvaldada asjassepuutuvale lepingule kohaldatava õiguse alusel. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatust selgub, et käesoleval juhul kuulub kohaldamisele Saksa õigus.

47.

See õigus määrab muu hulgas kindlaks, kas pärast 17. detsembrit 2009 on pooltevahelist töölepingut selliselt muudetud, et seda saab pidada uue lepingu sõlmimiseks. Sellele lepingule oleks nimelt kohaldatavad Rooma I määruses sätestatud kollisiooninormid ( 14 ).

48.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu määruses kirjeldatud asjaolusid arvestades oleks see ebatõenäoline. Pooltevaheline töösuhe sõlmiti 16. septembril 1996 ning töölepingusse ei tehtud mingeid muudatusi alates 17. detsembrist 2009 kuni töötasu ühepoolse vaidlusaluse vähendamiseni.

49.

Sooviksin siiski rõhutada, et minu väljapakutav lähenemisviis võib pikaajaliste lepinguliste suhete puhul ebakindlust tekitada. See puudutab näiteks liising- või töölepinguid – millest viimane on põhikohtuasja ese. Niisugused õigussuhted võivad kesta isegi aastakümneid. Kas tõesti oli liidu seadusandja tahe, et varemkehtinud kollisiooninormid oleks niisugustele õigussuhetele kohaldatavad ka palju aastaid pärast Rooma I määruse jõustumist?

50.

Kollisiooninorme, mis välistavad olemasolevad lepingud uute normide kohaldamisalast ja näevad ette, et neile kohaldatakse jätkuvalt vanu norme, tuleb eraõiguses sageli ette ning on leidnud käsitlemist ka õiguskirjanduses, eriti seoses nende mõjuga pikaajalistele kohustustele. Eraõiguse ajalist kohaldatavust käsitlevas Poola õiguskirjanduses, mis kujunes välja seoses Poola 1964. aasta tsiviilseadustiku rakendamise seadusega ( 15 ), väljendati seisukohta, et niisuguseid norme ei saa kohaldada mehhaaniliselt ja eelkõige ei saa need hõlmata pikaajalisi kohustusi ( 16 ). Kaasaegses Poola õiguskirjanduses valitseb pikaajaliste kohustuste puhul ehk kohustuste puhul, kus tuleb teha pidevaid või perioodilisi sooritusi, seisukoht, et eelistada tuleks uute normide kohaldamist. See lähenemisviis võimaldab erinevate normisüsteemide kasutamise teel vältida suurele arvule õigussuhetele laienevate normide kehtestamist liiga pikaks ajaks ( 17 ).

51.

Rooma I määruse artikli 28 selget sõnastust arvestades näib, et ei ole võimalik kaitsta seisukohta, et seda määrust tuleb kohaldada pikaajalistele lepingulistele suhetele, mis on tekkinud enne 17. detsembrit 2009. Järeldus, et niisugused pikaajalised õigussuhted kuuluvad Rooma I määruse kohaldamisalasse, oleks võimalik ainult juhul, kui pärast seda kuupäeva tehtud lepingumuudatusi käsitataks kohaldatava õiguse kohaselt uue lepingu sõlmimisena. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on hinnata, kas käesoleval juhul esinevad niisugused asjaolud.

52.

Eelnevaid kaalutlusi arvestades leian, et lepingu sõlmimise aeg Rooma I määruse artikli 28 tähenduses tuleb kindlaks määrata vastavalt õigusele, mis oleks olnud asjassepuutuva lepingu suhtes kohaldatav, kui kohaldatud oleks seda määrust.

53.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks leidma, et kõnealune leping ei kuulu Rooma I määruse kohaldamisalasse, oleks sellele kohaldatavad Rooma konventsioonis sätestatud kollisiooninormide süsteem ( 18 ).

54.

Seetõttu tuleb kaaluda, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks peaks Euroopa Kohus tõlgendama Rooma konventsiooni artikli 7 lõiget 1, mis reguleeris välisriigi üldist kehtivust omavad sätete kohaldamist enne, kui konventsioon Rooma I määrusega asendati.

55.

Kuigi Rooma konventsioon ei ole liidu õigusakt, on Euroopa Kohtul tulenevalt konventsiooni esimese protokolli artiklist 1 ja artikli 2 punktist a pädevus seda tõlgendada, ning muu hulgas võib ta seda teha Saksamaa Liitvabariigi kõrgema kohtu taotlusel.

56.

Kuna Euroopa Kohtul on ülalmainitud protokolli kohaselt pädevus Rooma konventsiooni Bundesarbeitsgerichti (Saksamaa kõrgeim töökohus) taotlusel tõlgendada, leian ma, et tal on pädevus seda konventsiooni tõlgendada ka Rooma I määrust puudutava eelotsusetaotluse alusel. Euroopa Kohus on kohtupraktikas jätnud endale sõnaselge õiguse laiendada eelotsuse tegemiseks esitatud küsimuste ulatust, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, eeldusel et küsimuse sisu säilib ( 19 ). Käesolevas asjas ei muudaks Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 1 tõlgendamine Rooma I määruse artikli 9 lõiget 3 puudutava teise küsimuse sisu, sest need sätted tegelevad sama küsimusega.

57.

Esmalt tuleb siiski rõhutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on teadlik Rooma I määruse ajalise kohaldamisala ebaselgusest, ei ole esitanud küsimust Rooma konventsiooni kohaldamisala kohta. Kui Rooma I määrus ei ole kohaldatav, siis tuleb välisriigi üldist kehtivust omavate sätete käesolevale asjale kohaldatavuse küsimus lahendada riigisiseste rahvusvahelise eraõiguse sätete alusel, nagu märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus.

58.

Saksamaa Liitvabariik on vastavalt Rooma konventsiooni artikli 22 lõike 1 punktile a jätnud endale õiguse artikli 7 lõiget 1 mitte kohaldada. Saksamaa valitsus märgib oma kirjalikes seisukohtades õigesti, et tulenevalt ülalmainitud reservatsioonist ei ole Rooma konventsiooni artikli 7 lõige 1 Saksa kohtus toimuvas põhikohtuasjas kohaldatav.

59.

On muidugi küsitav – nagu komisjon kohtuistungil märkis – kas pelk asjaolu, et Saksamaa on teinud reservatsiooni Rooma konventsiooni artikli 22 lõike 1 punkti a alusel, välistab võimaluse kohaldada edaspidi Saksa kohtute praktikat, mis lubas riigisiseste rahvusvahelise eraõiguse normide alusel välisriigi üldist kehtivust omavaid sätteid kaudselt arvesse võtta.

60.

Sellele küsimusele vastamiseks on aga vaja tõlgendada konventsiooni artikli 22 lõike 1 punkti a. Tuleks nimelt kindlaks teha, milline on selle sätte alusel tehtud reservatsiooni ulatus artikli 7 lõike 1 kohaldamatuse puhul. Minu hinnangul ei peaks Euroopa Kohus seda küsimust arutama, kuna küsimuste laiendamine Rooma konventsiooni artikli 22 lõike 1 punkti a tõlgendamisele muudaks eelotsusetaotluse sisu. Tagapool toodud kaalutlusest etteruttavalt sooviksin siiski rõhutada, et vastus, mida teisele küsimusele pakun, võib aidata selgitada ka komisjoni väljatoodud ebaselgust.

61.

Eeltoodud kaalutluste põhjal leian, et Euroopa Kohus ei peaks käesolevas asjas tõlgendama Rooma konventsiooni artikli 22 lõike 1 punkti a seoses Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 1 kohaldamisega.

62.

Teine käesolevas asjas Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimus puudutab Rooma I määruse artikli 9 lõike 3 tõlgendamist. See säte reguleerib teise riigi õigusest tulenevate üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist. Seega on tegemist sätetega, mis ei ole lepingule kohaldatava õiguse (lex causae) ega asja menetleva kohtu asukohariigi õiguse (lex fori) sätted.

63.

Eelotsusetaotlusest saab järeldada, et vastus sellele küsimusele omab eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks tähtsust ainult juhul, kui see kohus teeb esimesele küsimusele antud vastuses seatud kriteeriumide põhjal kindlaks, et Rooma I määrus on põhikohtuasjas ajaliselt kohaldatav.

64.

Näib aga, et selles küsimuses tõstatatud teemat tuleb vaadelda laiemalt ja selle analüüsimine on eelotsusetaotluse menetluses oleva põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik ka enne selle määruse jõustumist kehtinud õigust arvestades.

65.

Üldist kehtivust omavate sätete mõistet on käsitletud rahvusvahelise eraõiguse valdkonna õiguskirjanduses ja paljude riikide kohtupraktikas ( 20 ). Tegemist on sätetega, mis teenivad asjassepuutuva riigi erihuve ja mis on nende eesmärki arvestades kohaldatavad olenemata vaadeldavale õigussuhtele kohaldatavast õigusest. Teisisõnu: need sätted määravad ise oma kohaldamisala, mida ei saa piirata isegi juhul, kui kollisiooninormidest tulenevalt peaks õigussuhtele olema kohaldatav teise riigi õigus.

66.

Niisugused sätted tekkisid riigi üha enam kasvava sekkumise tõttu eraõiguslikesse õigussuhetesse. Teatavate õigussuhete täielik allutamine välisriigi õigusele oli teatava riigi poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike huvide saavutamise seisukohalt vastuvõetamatuks muutunud. Riigid soovivad võimalikult suures ulatuses järgida huve, mille kaitsmisele ülalmainitud sätted on suunatud, olenemata sellest, milline õigus asjassepuutuvale õigussuhtele kollisiooninormide alusel kohaldatav on. Seda nähtust märkasid ja kirjeldasid juristid juba eelmise sajandi keskel ( 21 ).

67.

Üldist kehtivust omavate sätete teemat võeti arvesse toonasesse Euroopa Majandusühendusse kuulunud riikide poolt Roomas sõlmitud konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta artiklis 7. See säte, mis oli omal ajal väga uuenduslik, kujundas viisi, kuidas üldist kehtivust omavaid sätteid õiguskirjanduses ja kohtupraktikas mõisteti, ja seda mitte ainult Euroopa riikides. Valdav enamus erinevate riikide rahvusvahelise eraõiguse kodifitseeringutest reguleerib üldist kehtivust omavate sätete küsimust, olgugi et erinevatel viisidel ( 22 ).

68.

Üldist kehtivust omavate sätete lähemal vaatlusel ilmneb väga tugev seos avaliku korra kaitsega. Siinkohal piisab, kui meenutada Friedrich Carl von Savigny õpetust, et olenemata üldisest avaliku korra säilitamise klauslist, mis parandab kohaldatava õiguse kohaldamisel tekkinud tagajärgi, kaitsevad riigi avalikku korda „rangelt positiivsed, imperatiivsed erinormid“ (Gesetze von streng positiver, zwingender Natur) ( 23 ). Üldist kehtivust omavate sätete ja avaliku korra vahelist seost on rõhutatud ka Rooma I määruse põhjenduses 37, milles on ette nähtud, et „[ü]ldsuse huvidest lähtuvatel kaalutlustel võimaldatakse liikmesriikide kohtutel kohaldada erandjuhtudel avalikul korral ja üldist kehtivust omavatel sätetel põhinevaid erandeid“.

69.

Kuigi mõlema õigusliku instrumendi lähtekohaks on avaliku korra kaitse, ei ole nende toime identne. Avaliku korra kaitse klausel, mis on kirjas näiteks Rooma I määruse artiklis 21, lähtub põhimõttest, et välisriigi õiguse sätte kohaldamisest võib keelduda, kui selle kohaldamine oleks ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga. Seega on selle eesmärk kõrvaldada välisriigi õiguse kohaldamise teatavad tagajärjed, mis on avaliku korra kaitse seisukohalt ebasoovitavad.

70.

Üldist kehtivust omavad sätted kaitsevad avalikku korda teisel moel. Need mõjutavad asjassepuutuvat õigussuhet otseselt. Need kujundavad õigussuhte sisu, olenemata sellele suhtele kohaldatavate välisriigi õiguse normidest.

71.

Liidu seadusandja on Rooma I määruse artikli 9 lõikes 1 üldist kehtivust omavad sätted määratlenud kui „sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal‑ või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav käesoleva määruse alusel“. See määratlus viitab sõnastusele, mida Euroopa Kohus kasutas kohtuotsuses Arblade jt, milles Euroopa Kohus analüüsis Belgia tööõiguse sätteid, mis Belgia õiguse kohaselt on „lois de police et de sûreté“ ( 24 ).

72.

Eespool on juba mainitud, et üldist kehtivust omavad sätted määravad oma kohaldamisala ise, olenemata asjassepuutuvale õigussuhtele kohaldatavast õigusest. Olgu märgitud, et üldjuhul ei ilmne niisuguste sätete kohaldamisala otse nendest endist. Asja menetlev kohus otsustab kohaldamisala konkreetsel juhul juhtumipõhiselt. Kohaldamisala üle otsustades peab kohus hindama konkreetset olukorda ning asjassepuutuva sätte sisu ja eesmärke. Kohus peab endalt küsima, kas sellest sättest ilmneb seadusandja tahe tõepoolest anda neile üldine kehtivus. Kas sätte kehtestanud riigi poliitilised, sotsiaalsed või majanduslikud huvid annavad tõesti alust arvata, et sätet tuleb asjassepuutuvale õigussuhtele kohaldada, olgugi et kollisiooninormid osutavad sellele õigussuhtele kohaldatava õigusena teise riigi õigusele?

73.

Ka sel põhjusel ei saa koostada a priori kataloogi privilegeeritud õigusnormidest. Liidu seadusandja ja õiguskirjandus saavad seda tegelikku nähtust üksnes kirjeldada kui „üldist kehtivust omavaid sätteid“, kuid asjassepuutuvale sättele „üldise kehtivuse“ andmise või andmata jätmise üle saab otsustada ainult konkreetset juhtumit lahendav kohus.

74.

Minu arvates peaks kohtu vastav analüüs olema funktsionaalne. Kohus hindab, kas konkreetses asjas õiglase otsuse tegemiseks tuleb arvesse võtta selle riigi seaduslikke ja põhjendatud huve, kelle õigus ei ole asjassepuutuvale õigussuhtele kohaldatav. Seetõttu võib öelda, et üldist kehtivust omavate sätete mõiste annab kohtule võimaluse teha otsus, mis on ühtaegu nii õiglane kui ka võtab arvesse vajadust tasakaalustada asjassepuutuvate riikide võistlevaid huve.

75.

Enamik erinevate riikide kollisiooninorme seab üldist kehtivust omavate sätete kohaldamise lubatavuse ja tingimused sõltuvusse sellest, milline riik on need kehtestanud.

76.

Kui need sätted on kehtestanud riik, kelle õigus on asjassepuutuvale õigussuhtele kohaldatav (lex causae), siis küsimust nende kohaldamise lubatavusest ei tekigi. Seejuures ei ole oluline, kas lex causae on asja menetleva kohtu asukohariigi õigusega (lex fori) identne või mitte. Need sätted kuuluvad igal juhul õigussüsteemi, millele vastavalt otsus teha tuleb.

77.

Nende sätete kohaldamise lubatavuse küsimus on vähem vastuoluline juhul, kui need on kehtestatud selle riigi õiguses, kelle kohtud konkreetset asja lahendavad (lex fori), kuid asjassepuutuvale õigussuhtele on kohaldatav teise riigi õigus. Seda olukorda reguleeris näiteks Rooma konventsiooni artikli 7 lõige 2 ja Rooma I määruse artikli 9 lõige 2. Sel juhul saab eeldada, et asjassepuutuva riigi kohus kannab erilist vastutust selle riigi poliitiliste, sotsiaalsete või majanduslike huvide kaitsmise eest. Lisaks on sellel kohtul lihtsam kindlaks määrata nende huvide kaitse ulatus ja hinnata nimetatud sättega väljendatud huvide sisu ja eesmärke.

78.

Kõige suurem vastuolu tekib selle teema puhul olukorras, mida käsitleb Bundesarbeitsgerichti (Saksamaa kõrgeim töökohus) käesoleval juhul esitatud teine küsimus, ehk teise riigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamisel. See küsimus on eriti pärast Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 1 vastuvõtmist olnud analüüsi esemeks peaaegu kõikide liikmesriikide õiguskirjanduses. Mul on isegi mulje, et huvi õiguskirjanduses selle teema vastu on teema piiratud praktilist tähtsust arvestades ebaproportsionaalselt suur.

79.

Rooma konventsiooni artikli 7 lõige 1 oli selle vastuvõtmise ajal väga uuenduslik ( 25 ). Ühest küljest inspireeris see paljude riikide, mitte ainult Euroopa Liidu liikmesriikide seadusandjaid. Teisalt oli see aga vastuolude allikas. Muu hulgas väideti, et teise riigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamine võib viia õigust kohaldavatele organitele liiga avara otsustusruumi andmiseni. Juhiti tähelepanu sellele, et lex causae’st tulenevate huvide tasakaalustamine lex fori ja teise riigi õigusega on väga keeruline ülesanne, muu hulgas ka seetõttu, et üldist kehtivust omavate sätete Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 1 alusel kohaldamise tingimused on ebaselged. Selle tulemusel väheneb õiguskindlus ja otsuste ettearvatavus. Seetõttu oli Rooma konventsiooni artikli 22 lõike 1 punktis a ette nähtud võimalus, et osalisriigid jätavad endale võimaluse artikli 7 lõiget 1 mitte kohaldada. Niisuguse reservatsiooni on teinud Iirimaa, Saksamaa, Leedu, Luksemburg, Portugal, Sloveenia ja Ühendkuningriik.

80.

Artikli 7 lõike 1 pooldajad väitsid eelkõige, et teatavate teise riigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamine loob võimaluse õiglase otsuse tegemiseks teise riigi seaduslikke huve arvestades ( 26 ). See aitab kõrvaldada takistused kohtuotsuste tunnustamisel või täitmisel teises riigis. Võimalus arvestada teise riigi üldist kehtivust omavate sätetega suurendab kohtuotsustuse ühtsust rahvusvahelisel tasandil, sest olenemata sellest, mis riigi kohus asja läbi vaatab, on loodud vahend, mis võimaldab teha kooskõlalise otsuse ( 27 ). Seeläbi väheneb forum-shopping. Viimaseks, võimalus arvestada teise riigi üldist kehtivust omavate sätetega tugevdab rahvusvahelist koostööd ja solidaarsust, mis riikide vastastikuse sõltuvuse ajastul näib olevat möödapääsmatu ( 28 ).

81.

Rooma konventsiooni artikli 7 lõikega 1 seotud vastuolu kajastus Rooma I määrus ettevalmistavates töödes ( 29 ). Välisriigi üldist kehtivust omavate sätete arvesse võtmist käsitleva sätte üle toimusid nõukogus arutelud ( 30 ). Lõpuks otsustati võtta see säte vastu versioonis, mille kohaselt piiratakse teise riigi üldist kehtivust omavate sätete arvesse võtmise lubatavust võrreldes Rooma konventsiooni artikli 7 lõikega 1.

82.

Need piirangud on seotud peamiselt kahe valdkonnaga. Esiteks võib arvesse võtta selle riigi sätteid, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud. Teiseks võib nii teha ainult niivõrd, kuivõrd need sätted muudavad lepingu täitmise ebaseaduslikuks.

83.

Rooma I määruse artikli 9 lõike 3 tõlgendamisel võib ilmneda muidki ebaselgusi. Need puudutavad näiteks küsimust, mis ulatuses saab liidu õigus keelata, piirata või nõuda teatavate üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist. Tuleb meeles pidada, et erinevalt Rooma konventsiooni artiklist 7 sisaldab artikli 9 lõige 1 üldist kehtivust omavate sätete määratlust, millel on mõju Euroopa Kohtu pädevusele. Samuti ei ole selge, millised õiguslikud tagajärjed tuleb anda asjaolule, et artikli 9 lõikes 2 on ette nähtud kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamine (inglise keeles application), samas kui artikli 9 lõikes 3 on nende sätete puhul juttu nende arvesse võtmisest (effect may be given). Need küsimused ei ole aga käesoleva kohtuasja teema ning neid ma ei käsitle.

84.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teises küsimuses mainitud ebaselgus on seotud eelkõige ühe probleemiga ehk selle väljaselgitamisega, kas juhul, kui artikli 9 lõikes 3 sätestatud tingimused ei ole täidetud, võib kohus kolmanda riigi õiguse – käesoleval juhul Kreeka õiguse – sätteid kaudselt arvesse võtta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et tema hinnangul ei täideta põhikohtuasjas vaidluse all olevaid lepingulisi kohustusi mitte Kreekas, vaid Saksamaal.

85.

Võiksin kohe seda teemat käsitlema asuda, kui vastus liikmesriigi kohtu esitatud küsimusele ei nõuaks käsitlemist laiemas kontekstis.

86.

Käesolevas menetluses esitatud seisukohtades leiavad Saksamaa ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon, et Rooma I määruse artikli 9 lõikele 3 tuginemise tingimusi tuleks tõlgendada kitsendavalt. Nende hinnangul on teise riigi niisuguste sätete arvesse võtmise lubatavus käesoleval ajal märksa piiratum kui Rooma konventsiooni artikli 7 lõikes 1. See puudutab eelkõige piiranguid, mida on mainitud käesoleva ettepaneku punktis 82. Selle lähenemisviisiga nõustumine tähendab ühest küljest, et kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavaid sätteid võib kohaldada peaaegu piiramatult, ja teisest küljest, et niisuguste teise riigi sätete arvessevõtmine on võimalik ainult rangelt määratletud olukordades.

87.

Minu hinnangul ei ole see lähenemisviis kooskõlas ei Rooma I määruse eesmärgiga ega üldist kehtivust omavate sätete arvesse võtmise võimaluse eesmärgiga.

88.

Esiteks, nagu eespool juba mainitud ( 31 ), on otsusele, kas konkreetse juhtumi puhul tuleb arvesse võtta teatavaid üldist kehtivust omavaid sätteid, eelnev analüüs funktsionaalset laadi. Niisugust otsust tegev kohus hindab asjassepuutuva sätte põhjendusi ja eesmärke ning kaalub ka tagajärgi, mis sellel võib olla vaadeldavale õigussuhtele. Selle eesmärk on tagada, et tehakse õiglane otsus, mis võtab arvesse teise riigi seaduslikke huve. Paljudel juhtudel võib see olla ka teise liikmesriigi huvides. On ilmne, et niisugune võimalus edendab ka liikmesriikide vahelist ulatust laiemas tähenduses ( 32 ). Samuti ei saa välistada, et mõnes olukorras võib teise riigi üldist kehtivust omava sätte arvesse võtmine olla asja arutava kohtu asukohariigi huvides ( 33 ). Sellel riigil võib olla seaduslik huvi selle vastu, et tema üldist kehtivust omavaid sätteid võetaks arvesse ka teiste riikide kohtutes.

89.

Teiseks soodustab selline kohtu asukohariigi ja teise riigi üldist kehtivust omavate sätete erinevalt käsitlemine forum shoppingut. Kui hagejal on menetluse algatamise puhul valikuvõimalus erinevate riikide kohtute vahel, võib ta valiku teha lähtuvalt sellest, kas teatavaid üldist kehtivust omavaid sätteid arvesse võetakse. Isegi käesolevas asjas on põhikohtuasja puhul võimalik ette kujutada, et kui samas vaidluses toimuks kohtuasi Kreeka kohtus, kohaldaks see kohus kahtlemata omaenda üldist kehtivust omavaid sätteid vastavalt Rooma I määruse artikli 9 lõikele 2.

90.

Kolmandaks ja viimaseks ei veena mind argumendid, et teise riigi üldist kehtivust omavate sätete arvesse võtmine kahjustab õiguskindlust ja muudab otsused ettearvamatuteks. Sama väite võiks täpselt sama hästi esitada avaliku korra (Rooma I määruse artikkel 21) või kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete (Rooma I määruse artikli 9 lõige 2). kohta. Ka nendel juhtudel piiratakse kohaldatava õiguste kohaldamisala. See piirang on põhjendatav vajadusega järgida teatava õiguskorra põhiväärtusi või kaitsta teatava riigi olulisi huve. Igal juhul ja olenemata sellest, kas tegemist on Rooma I määruse artikli 21, artikli 9 lõike 2 või artikli 9 lõike 3 kohaldamisega, peab selline piiramine olema erandlik ning lähtuma avalikust huvist tulenevatest olulistest huvidest.

91.

Eeltoodud kaalutluste tõttu leian, et Rooma I määruse artikli 9 lõike 1 puhul ei tohi mõistet riik, kus kohustusi tuleb täita või on täidetud“ tõlgendada liiga kitsendavalt ( 34 ). Eelkõige ei tohiks sellele anda tõlgendust, mis on sarnane Brüsseli I määruse artikli 5 lõike 1 tõlgendusele – viimati nimetatud sättes kasutatakse tsiviil‑ ja kaubandusasjade kohtualluvuse alusena mõistet „selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus“ ( 35 ). Mainitud kahe sätte eesmärgid on täiesti erinevad. Brüsseli I määruse eesmärk on teha kindlaks konkreetne koht liikmesriigis, kelle kohtule ratione loci allub. Korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peab niisugusel kohal olema territoriaalse kohtualluvuse põhjendamiseks piisavalt tugev seos lepingu täitmisega – seeläbi kaldutakse kõrvale Brüsseli I määruse artiklis 2 ette nähtud üldisest kohtualluvusest.

92.

Olukord on teistsugune Rooma I määruse artikli 9 lõikes 3 ette nähtud mõiste „riik, kus kohustusi tuleb täita või on täidetud“ tõlgendamise puhul. Selle sätte ( 36 ) tõlgendamise eesmärk ei ole välja selgitada konkreetset kohta, mis määrab ära kohtualluvuse ratione loci, vaid teha kindlaks riik, mille territooriumil lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud. Seega puudutab see mitte ainult lepingu poole materiaalseid (tegelikke) toiminguid teatavas geograafilises kohas, vaid ka seost asjassepuutuva riigi suveräänse valdkonna ja õiguskorraga.

93.

Lisaks ei ole käesoleval juhul tegemist üksnes asjassepuutuvale lepingulisele suhtele omase iseloomuliku kohustusega ( 37 ). Rooma I määruse artikli 9 lõike 3 kohaldamise tingimuste määratlemisel tuleb arvesse võtta kõiki lepingust tulenevaid kohustusi.

94.

Veelgi enam, see ei pea olema seotud üksnes kohustusega, mille pooled on lepingus kindlaks määranud ( 38 ). Lepingule kohaldatav õigus võib poolte kohustusi lepingust otseselt kindlaks määratust erinevalt kujundada või neid täiendada.

95.

Eelnevaid kaalutlusi arvestades leian, et ei ole täiesti kindel, et käesoleva asja põhikohtuasjas on Saksamaa ainus koht, kus kohustust täideti. Töösuhte puhul, mille pool on Kreeka riik, kes täidab oma avalik-õiguslikest kohustuste raames kohustust osutada tema riigieelarvest rahastatavaid haridusteenuseid, ei saa esmapilgul välistada võimalust, et Kreeka on samuti koht, kus kohustust täidetakse. Miski ei välista seda, et teatavate lepinguliste kohustuste puhul on lepingu täitmise koht vastavalt Rooma I määruse artikli 9 lõikele 3 rohkem kui üks riik ( 39 ).

96.

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus on aga leidnud, et ainult Saksamaa on koht, kus asjassepuutuvat lepingut täidetakse, ja ta ei ole otseselt Rooma I määruse artikli 9 lõike 3 tõlgendamise kohta ühtegi küsimust esitanud, teen Euroopa Kohtule ettepaneku käsitleda ainult teemat, mis on teise küsimuse ese.

97.

See küsimus lähtub eeldusest, et vahet tuleb teha üldist kehtivust omavate sätete kohaldamisel ja nende sisu arvessevõtmisel („materiell-rechtliche Berücksichtigung ausländischer Eingriffsnormen“). Eelotsusetaotluse esitanud kohus juhib selles suhtes tähelepanu Saksa kohtupraktikale ja õiguskirjandusele, mille kohaselt on Saksa õiguse kui lex causae kohaldamisel lubatud võtta välisriigi üldist kehtivust omavaid sätteid arvesse kui faktilist asjaolu ( 40 ). Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasjas võiks ta Kreeka õiguse sätteid arvesse võtta BGB § 241 lõike 2 alusel (punkt 13) ( 41 ).

98.

Käesoleval juhul ei ole tarvis vaagida õiguskirjandusest tulenevaid erinevaid põhimõtteid, mille kohaselt on põhjendatud välisriigi üldist kehtivust omavate sätete sisulise arvessevõtmise lubatavus. Määrav on ainult küsimus, mille vastus võib eelotsusetaotluse esitanud kohtule vajalikuks osutuda.

99.

Komisjon väitis oma seisukohtades, et Rooma I määruse artikli 9 lõige 3 välistab täielikult võimaluse võtta välisriigi üldist kehtivust omavaid sätteid arvesse muude mehhanismide abil kui see säte. Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 1 suhtes asub komisjon samuti seisukohale, et riik, kes on teinud reservatsiooni Rooma konventsiooni artikli 22 lõike 1 punkti a alusel, on võtnud endalt võimaluse välisriigi üldist kehtivust omavaid sätteid arvesse võtta.

100.

Komisjon kinnitas kohtuistungil veel, et selle seisukohaga nõustumine tähendab, et isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks leidma, et Rooma konventsioon on käesolevale vaidlusele ajaliselt kohaldatav, ei saa ta siiski tugineda Saksa kohtute varasemale praktikale, mille kohaselt võetakse arvesse välisriigi üldist kehtivust omavate sätete sisu.

101.

On tõsi, et üldist kehtivust omava sätte kohaldamise ja sisulise arvessevõtmise praktiline erinevus on nullilähedane. Erinevus ilmneb ainult seoses selle eristamise põhjendamisega õiguskirjanduses. Mõistan selles mõttes komisjoni kartust, et sisulise arvessevõtmise lubatavus võib viia Rooma I määruse artikli 9 lõikes 3 sätestatud piirangute ja Rooma konventsiooni artikli 22 lõike 1 punkti a alusel tehtud reservatsiooni eiramiseni. Sellegipoolest olen seisukohal, et tõlgendus, mille komisjon Rooma I määruse artikli 9 lõikele 3 välja pakub ja mille kohaselt on välistatud mis tahes muu võimalus teise riigi üldist kehtivust omavate sätete arvesse võtmiseks, on liiga kitsendav.

102.

Esiteks leian, et Rooma I määrus – kui kollisiooninorme sisaldav õigusakt – määrab kindlaks teatavale lepingulisele suhtele kohaldatava õiguse (lex causae). Kui kindlaksmääratud õiguse kohaldamisel tuleb vastavalt sellele õigusele arvesse võtta välisriigi üldist kehtivust omavaid sätteid, siis on tegemist üksnes lex causae kohaldamisega. Niisugune üldist kehtivust omavate sätete arvessevõtmine jääb väljapoole Rooma I määruse kohaldamisala ( 42 ).

103.

Rooma I määruse eesmärk on selgitada välja lepingulisele suhtele kohaldatav õigus ja vajaduse korral seda tulemust näiteks avaliku korra või üldist kehtivust omavate sätete alusel „korrigeerida“. Rooma I määruse artikli 9 lõige 3 tuleb mängu siis, kui kohus soovib välisriigi üldist kehtivust omavaid sätteid olenemata lex causaest arvesse võtta. Teisisõnu on käesoleval juhul tegemist sekkumisega lex causae kohaldamisalasse niisuguse normi arvessevõtmisega, mis tuleneb teisest õiguskorrast.

104.

Niisuguse olukorraga ei ole tegemist juhul, kui välisriigi üldist kehtivust omavaid sätteid võetakse arvesse lex causae kohaldamise raames ( 43 ).

105.

Teiseks tähendaks komisjoni seisukohaga nõustumine, et Rooma I määruse eesmärk ei ole mitte ainult lepingulisele suhtele kohaldatava õiguse kindlaksmääramine, vaid see võib mõjutada ka selliselt kindlaks määratud õiguse kohaldamist. Kuidas muidu oleks selgitatav asjaolu, et komisjoni hinnangul on Saksa kohtute varasem praktika, mille kohaselt välismaiste üldist kehtivust omavate sätete sisu võidakse Saksa õiguse kohaldamisel sisuliselt arvesse võtta, vastuolus Rooma I määruse artikli 9 lõikega 3?

106.

Igas õigussüsteemis leidub norme, mis sisaldavad määratlemata õigusmõisteid. Tegemist võib olla mõistetega nagu „head kombed“, „hea usk“, „poole seaduslikud huvid“ või „sotsiaalse ühiselu eeskirjad“. Need mõisted peavad andma kohtule asjakohase otsustamisvabaduse. Mul ei ole mingit kahtlust, et nende sätete kohaldamisel võib faktilise asjaoluna arvesse võtta teistes riikides kehtivaid õigusnorme. See kehtib eriti niisuguste normide kohta, mille eesmärk on kaitsta objektiivselt põhjendatud huve ja millel on vastav seos asjassepuutuva lepingulise suhtega. Mul ei ole vähimatki kahtlust, et sellisel juhul on tegemist lepingule kohaldatava õiguse kohaldamisega. Teisisõnu ei kalduta sellisel juhul kõrvale lex causae kohaldamisest.

107.

Eelnimetatud põhjustel tekitaks komisjoni seisukohaga nõustumine õiguslikke probleeme. Rooma I määrus võeti vastu asutamislepingu alusel eesmärgiga võtta meetmeid, mis „edendavad liikmesriikides kohaldatavate rahvusvahelise eraõiguse normide [...] kokkusobivust“ (endine EÜ artikkel 65 koos EÜ artikli 61 punktiga c). Seetõttu ei tohi see sekkuda kohaldatavaks määratud õiguse sätete kohaldamise praktikasse, eriti juhul, kui tegemist on – peamiselt eraõiguse – normidega, mille puhul kohtutel on teatav kaalutlusruum.

108.

Viimaseks ja kolmandaks soodustaks välisriigi üldist kehtivust omavate sätete arvesse võtmise võimaluse välistamine forum shoppingut ( 44 ).

109.

Ettepaneku käesoleva osa kaalutluste kokkvõtteks märgiksin, et võimalus võtta arvesse välisriigi üldist kehtivust omavaid sätteid – olgu siis tegemist nende kohaldamise või nende sisu arvesse võtmisega – ei toimu automaatselt. Asja menetleval kohtul on avar kaalutlusruum, mille eesmärk on võimaldada tal teha õiglane otsus, arvestades nii poolte seaduslikke huve kui ka nende riikide huve, kelle õigus asjassepuutuvat õigussuhet mõjutab.

110.

Ei ole välistatud, et asja menetlev kohus võtab Kreeka õigusnorme põhikohtuasjas arvesse ainult osaliselt ja jõuab järeldusele, et G. Nikiforidise töötasu vähendamine on ainult osaliselt õiguspärane. Kohus võib jõuda ka järeldusele – samamoodi nagu kohus teises kohtuastmes käesolevas asjas (Landesarbeitsgericht (teise astme töökohus)) – et Kreeka õigusnormide arvessevõtmine on vastuolus Saksa tööõiguse aluspõhimõtetega.

111.

Igal juhul ei piira Rooma I määruse artikli 9 lõige 3 mitte mingil viisil Saksa õiguse kui töölepingule kohaldatav õiguse kohaldamisala ja kohaldamisviise.

112.

Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, et Rooma I määruse artikli 9 lõikega 3 ei ole vastuolus välisriigi üldist kehtivust omavate sätete sisu kaudne arvessevõtmine, kui see on lubatud lepingule kohaldatava õiguse alusel.

113.

Eelotsusetaotluses rõhutab Saksa kohus, et seaduste nr 3833/2010 ja nr 3845/2010 eesmärk on täita Kreeka Vabariigil tulenevalt EL toimimise lepingust olevaid majanduspoliitilisi kohustusi ja täpsemalt ELTL artikli 126 lõikest 1 tulenevat kohustust hoiduda ülemäärasest riigieelarve puudujäägist. Kreeka Vabariigi finantskriisi ja euroalasse kuuluvate riikide poolt Kreekale antud abi tõttu sai see kohustus konkreetse kuju Euroopa Liidu Nõukogu otsusega 2010/320/EL ( 45 ). Selles otsuses on ette nähtud, et Kreeka Vabariik peab võtma rea meetmeid oma riigieelarve ülemäärase puudujäägi kõrvaldamiseks.

114.

Seetõttu tuleb analüüsida, kas ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud liikmesriikide lojaalse koostöö põhimõte nõuab, et Kreeka Vabariigi eespool mainitud sätteid võetaks arvesse.

115.

Rõhutaksin, et ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõte on kahtlemata üks liidu õiguse ülesehituse aluspõhimõtetest.

116.

Kõnealuse põhimõtte kohaldamisel tuleb aga jälgida selle kohaldamisala. See põhimõte on liikmesriikide organitele – näiteks tema kohtutele – siduv ainult siis, kui nad kohaldavad liidu õigust.

117.

Märgiksin, et Rooma I määruse kohaldamise ainus eesmärk on teha kindlaks teatavale lepingule kohaldatav õigus. Vaidluse sisu üle ei otsustata mitte Rooma I määruse alusel, vaid kohaldatava siseriikliku õiguse (lex causae) alusel.

118.

Leian, et käesoleva asja asjaolusid arvestades ei ole tähtsust sellel, et töölepingule kohaldatav õigus on kindlaks määratud liidu õiguse kollisiooninormide alusel. Teisisõnu ei ole kolmandale küsimusele vastamisel oluline, kas Saksa õiguse kohaldatavus sellele lepingule tuleneb Rooma I määrusest või Saksa kollisiooninormidest, millega võetakse üle Rooma I määrus.

119.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lahendab vaidlust töölepingu üle, millele on kohaldatav Saksa õigus.

120.

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et liidu õigus on liikmesriikide õiguskordade lahutamatu osa. Kui liikmesriigi kohus lahendab vaidlust, tuleb vastavalt Rooma I määruse artikli 9 lõikele 2 kohaldada liidu õigusest tulenevaid üldist kehtivust omavaid sätteid ( 46 ). Need normid kuuluvad nimelt vaidlust lahendava kohtu asukohariigi õiguskorda (lex fori) ( 47 ).

121.

Kreeka seaduste nr 3833/2010 ja nr 3845/2010 arvesse võtmise küsimus on oluline asjaolu, mille kaudu avaldub võimalik side siseriikliku vaidluse ja liidu õiguse kohaldamise vahel.

122.

Esmajärjekorras sooviksin rõhutada, et otsus 2010/320 – mille alusel mainitud kaks Kreeka seadust vastu võeti, on adresseeritud Kreekale, mitte Saksamaale. Seetõttu ei saa see otsus isegi mitte ELL artikli 4 lõike 3 alusel kohustada Saksa kohut keelduma kohaldamast Saksa õiguse sätteid, mis reguleerivad vaidlusalust töösuhet.

123.

Teiseks – nagu õigesti rõhutab komisjon –, kui teatavad täiendavad asjaolud välja arvata ( 48 ), ei tulene kohustus vähendada avaliku sektori töötajate töötasu otseselt otsusest 2010/320.

124.

Kolmandaks tuleneb eelotsusetaotluses esitatust, et Saksamaal tegutsevate Kreeka avalik-õiguslike asutuste töötajatele makstava töötasu vähendamine ei ole Saksa õigusnormidega vastuolus, vaid need normid nõuavad üksnes, et tööandja järgiks teatavaid tingimusi, mis puudutavad lepingu muutmist või muutmisest teatamist.

125.

Eelnevat arvestades olen seisukohal, et ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest ei saa tuletada kohustust võtta arvesse teise liikmesriigi õigusnorme, isegi kui nende normide eesmärk on täita selle liikmesriigi kohustusi liidu ees. See kehtib nii olukorras, kus kohus soovib võtta niisuguseid sätteid lex causae kohaldamisel arvesse faktiliste asjaoludena, kui ka juhul, kui kohus kohaldab Rooma I määruse artikli 9 lõiget 3.

126.

Tuleb siiski märkida, et Rooma I määruse artikli 9 lõike 3 lõpuosas on sõnaselgelt täpsustatud, et nende sätete kohaldamise üle otsustamisel võetakse arvesse nende laadi ja otstarvet ning tagajärgi, mille nende kohaldamine või kohaldamata jätmine kaasa tooks. Minu hinnangul tähendab see, et otsustamaks, kas võtta neid sätteid arvesse Rooma I määruse artikli 9 lõike 3 alusel, peab kohus meeles pidama, et teine liikmesriik on need vastu võtnud liitu kuulumisest tulenevate kohustuste täitmiseks, kuigi see asjaolu ei määra ette ära asja menetleva kohtu lõplikku otsust.

127.

Eelnevaid kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesarbeitsgerichti (Saksamaa kõrgeim töökohus) küsimustele järgmiselt: