1.

Aastal 2008 vallandunud ülemaailmse majandus- ja finantskriisi lahendamine tõi Euroopa Liidus kaasa mitmesuguseid probleeme, mida on korduvalt käsitlenud ka Euroopa Kohus. Viimastel aastatel olid kindlasti eriti olulised kaks konstitutsiooniõigusliku mõõtmega menetlust, milles pöörduti Euroopa Kohtu poole Euroopa tasandil võetud majandus- ja rahaliidu tugevdamise meetmete õiguspärasuse hindamiseks. ( 2 ) Vähem märkimisväärsed, aga siiski suure majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise tähtsusega on teatavad liikmesriikide meetmed oma siseriikliku finantssektori stabiliseerimiseks ja liidu kodanike hoiuste kaitseks. Käesolev eelotsusemenetlus puudutab just selliseid meetmeid.

2.

Seoses tõsistesse raskustesse sattunud Belgia-Prantsuse panga Dexia rekapitaliseerimisega andis Belgia riik tagatise mitmele füüsilisele isikule, ( 3 ) kes olid varem ARCO kontserni ( 4 ) kolme rahandusühistu (edaspidi ka „ARCO rahandusühistud“ või lihtsalt „ARCO“) osanikud. ARCO oli sel ajal üks Dexia põhiaktsionäre.

3.

Nimetatud tagatis eraisikutele kuuluvatele ARCO kontserni ühistute osakutele (edaspidi ka „ARCO tagatis“) leidis kahes punktis õiguslikku vastuseisu.

4.

Esiteks käsitles ARCO tagatist Euroopa Komisjon, kes liigitas selle aluseks oleva 2014. aasta tagatisskeemi otsuses 2014/686/EL ( 5 ) riigiabiks ja tunnistas selle siseturuga kokkusobimatuks. Komisjon kohustas Belgia Kuningriiki sellega seotud eeliseid tagasi nõudma ja hoiduma tegemast ARCO tagatisega seotud väljamakseid. Selle otsuse peale on esitatud Euroopa Liidu Üldkohtule kaks tühistamishagi, mille menetlemine on praegu pooleli. ( 6 )

5.

Teiseks oli ARCO tagatis väljakutseks mitmele Belgia eraisikutest ja institutsioonilistele investoritele, kes ei olnud oma raha investeerinud mitte ARCO kontserni ühistute osakutesse, vaid otse või valdusettevõtjate kaudu Dexia või teiste äriühingute aktsiatesse, ja leidsid end nüüd ebasoodsast olukorrast, kuna neile sellist tagatist ei võimaldatud. Belgia riigi vastu esitatud kaebuste alusel algatati vahepeal kohtuasi, mida praegu menetleb Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus).

6.

Euroopa Kohus peab nüüd Grondwettelijk Hofi (Belgia konstitutsioonikohus) eelotsusetaotlusele vastamiseks käsitlema ARCO tagatise mõlemat aspekti. Lisaks komisjoni otsuse 2014/686 kehtivusele peab Euroopa Kohus kontrollima, kas Belgias kehtestatud tagatisskeem on kooskõlas hoiuste tagamist käsitlevate liidu õiguse sätetega vastavalt direktiivile 94/19/EÜ ( 7 ) ning riigiabi keeluga vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1 ja artikli 108 lõikele 3.

7.

Käesoleva kohtuasja liidu õigusest tuleneva raamistiku määravad kindlaks esiteks ELTL artiklid 107, 108 ja 296 ning põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21 ja teiseks direktiiv 94/19. ( 8 ) Järgnevalt piirdun ma ainult direktiivi asjakohaste sätete esitamisega.

8.

Direktiivi 94/19 artiklis 1 on muu hulgas sätestatud järgmised mõisted:

[…]

[…]“

9.

Direktiivi 94/19 artikli 3 lõike 1 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Iga liikmesriik tagab ühe või mitme hoiuste tagamise skeemi sisseseadmise ja ametliku tunnustamise oma territooriumil. Ükski direktiivi 77/780/EMÜ artikli 3 kohaselt asjaomases liikmesriigis tegevusloa saanud krediidiasutus ei või vastu võtta hoiuseid, kui ta ei kuulu mõnda sellisesse skeemi, välja arvatud teises lõigus ja lõikes 4 sätestatud juhtudel.“

10.

Lisaks tuleb viidata direktiivi 94/19 artiklile 2:

„Tagatisskeemid ei hüvita järgmist:

11.

Belgia õigusest on eelkõige asjakohane 22. veebruari 1998. aasta seadus, millega kehtestatakse Belgia keskpanga põhikiri (edaspidi „keskpanga seadus“).

12.

Keskpanga seadusesse lisati 3. märtsi 2011. aasta kuninga dekreediga, mille Belgia parlament hiljem ratifitseeris, ( 9 ) alates 1. aprillist 2011 uus artikkel 36/24, mis on põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…] kuninga dekreetidel ei ole mõju, kui neid ei kinnitata 12 kuu jooksul vastuvõtmisest seadusega. Kinnitamine kehtib tagasiulatuvalt alates kuninga dekreedi jõustumise kuupäevast. Lõike 1 punktide 2–6 alusel tehtud kuninga dekreetide üle peab nõu ministrite nõukogu.

[…]“

13.

Nagu eelotsusetaotlusest nähtub, on viidatud sätted – nagu ka neile eelnenud sätted ( 10 ) – vastu võetud seoses 2008. aasta ülemaailmse majandus- ja finantskriisiga. Sätete eesmärk on võimaldada võtta ajakohaseid meetmeid võimaliku äkilise finantsturgude kriisi või süsteemse kriisi tõsise ohu ulatuse ja tagajärgede piiramiseks. Lisaks oli Belgia seadusandja konkreetselt seoses rahandusühistutega seisukohal, et nende osakutel on teatavatel juhtudel kõik hoiusetoote tunnused, mistõttu tuleb neid kaitsta samamoodi nagu pangahoiuseid või teatavaid elukindlustustooteid.

14.

Keskpanga seaduse artikli 36/24 § 1 lõike 1 punkti 3 alusel võeti seejärel vastu 10. oktoobri 2011. aasta kuninga dekreet, millega võimaldati finantssektoris tegutsevatel tegevusloaga ühistutel vabatahtlikult osaleda 2008. aastal Belgias loodud hoiuste ja elukindlustuse kaitsmise erifondis. See fond nimetati samal ajal ümber „hoiuste, elukindlustuse ja tegevusloaga ühistute kapitali kaitsmise erifondiks“.

15.

Kuninga 7. novembri 2011. aasta dekreediga rahuldati lõpuks ARCO kontserni kolme ühistu, kes olid saanud tegevusloa, täpsemalt Arcopari, Arcofini ja Arcoplusi taotlus nende kapitali kaitsmiseks. Teised ühistud ei olnud esitanud taotlusi selliste tagatiste andmiseks.

16.

Raad van State (Belgia riiginõukogu ja kõrgeim halduskohus) esitas Grondwettelijk Hofile (Belgia konstitutsioonikohus) kolmes liidetud kohtuasjas küsimuse selle kohta, kas põhiseadusega on kooskõlas keskpanga seaduse artikkel 36/24, mille Belgia seadusandja – nagu eespool märgitud – võttis vastu 2008. aastal vallandunud ülemaailmsele majandus- ja finantskriisile reageerimiseks.

17.

Õigusnormide seaduslikkuse kontrollimise menetluseks annab alust Belgia riigi poolt keskpanga seaduse artikli 36/24 § 1 lõike 1 punkti 3 alusel loodud teatavate tegevusloaga rahandusühistute osakute tagatisskeem, mis hõlmab füüsilistele isikutele kuuluvaid osakuid kuni seaduses sätestatud 100000 euro ulatuses osaniku kohta.

18.

Sellise tagatise andmise kavatsust käsitleti juba mõni aeg varem kahes valitsuse teates, esmalt 10. oktoobril 2008 ja seejärel uuesti 21. jaanuaril 2009. ( 11 ) ARCO kontsern avaldas 21. jaanuari 2009. aasta teate samal päeval ka oma veebisaidil.

19.

Euroopa Komisjonile teatas Belgia riik nimetatud tagatisskeemist alles 7. novembril 2011, päeval, mil ARCO rahandusühistud lisati kuninga dekreediga Belgia hoiuste tagamise skeemi. ( 12 )

20.

Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) peab nüüd Raad van State (kõrgeim halduskohus) palvel selgitama, kas keskpanga seaduse artikli 36/24 § 1 lõike 1 punktis 3 ette nähtud tagatisskeem on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega ja diskrimineerimise keelu põhimõttega, mis on sätestatud Belgia põhiseaduse artiklites 10 ja 11. Kaebajad väidavad Raad van State (kõrgeim halduskohus) menetluses sisuliselt, et kõnealune tagatisskeem põhjustab teiste turul tegutsevate äriühingute ja asutuste osanike diskrimineerimist võrreldes rahandusühistute füüsilisest isikust partneritega.

21.

Keskpanga seaduse artikli 36/24 põhiseadusele vastavuse hindamiseks soovib Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) esmalt teavet selle kohta, kas Belgia riik on vaidlusaluse tagatisskeemiga rikkunud liidu õigusnorme, esiteks hoiuste tagamise nõudeid ja teiseks riigiabi käsitlevaid õigusnorme. Ta leiab, et selle küsimuse selgitamiseks on vaja esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus.

22.

Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) esitas 5. veebruari 2015. aasta kohtuotsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. veebruaril 2015, Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused: ( 13 )

23.

Euroopa Kohtu taotlusel esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus 2016. aasta jaanuaris Euroopa Kohtu kodukorra artikli 101 kohaselt täpsemaid selgitusi teise kuni kuuenda küsimuse asjakohasuse kohta põhikohtuasja lahendamiseks.

24.

Euroopa Kohtu kirjalikus menetluses osalesid põhikohtuasja kaebajad (esiteks P. Verloet jt, teiseks Schaerbeeki omavalitsusüksus ja pensionifond Ogeo Fund), kolm põhikohtuasjas menetlusse astunud ARCO kontserni rahandusühistut (Arcopar, Arcofin ja Arcoplus) ning Belgia Kuningriik ja Euroopa Komisjon. Needsamad huvitatud isikud osalesid ka 6. aprillil 2016 toimunud kohtuistungil.

25.

Oma ulatusliku küsimuste kogumiga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Belgia riik rikkus liidu õigusnorme, kui ta kehtestas seoses 2008. aastal vallandunud majandus- ja finantskriisiga teatavate rahandusühistute füüsilisest isikust partnerite kasuks tagatisskeemi.

26.

Enne eelotsuse küsimuste sisulist hindamist tuleb öelda mõned sõnad eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta. Mõni menetlusosaline on nimelt kahelnud, kas liidu õigusega seotud õigusprobleemid on kohtuasja lahendamisel asjakohased, põhjendades seda sellega, et põhikohtuasi puudutab ainult Belgia konstitutsiooniõigust ning direktiiv 94/19 ega riigiabi käsitlevad õigusnormid – ka mitte riigiabi valikulise küsimus – ei puutu asjasse.

27.

Siinkohal tuleb märkida, et liidu õigust puudutavate eelotsuse küsimuste puhul kehtib asjakohasuse eeldus. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et küsimuses osutatud liidu õigusnormi tõlgendusel või kehtivuse kontrollimisel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 14 )

28.

Sellega ei ole aga käesolevas asjas tegemist.

29.

Grondwettelijk Hofil (Belgia konstitutsioonikohus) on käesoleval juhul kahtlemata palutud kontrollida vaidlusalust keskpanga seaduse artikli 36/24 § 1 lõike 1 punkti 3 alusel kehtestatud tagatisskeemi Belgia põhiseaduse artiklites 10 ja 11 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimise keelu põhimõtte alusel. Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) peab aga ilmselt selle eelduseks tema esitatud liidu õiguse küsimusi. Seda märkis ta juba eelotsusetaotluses ja täpsustas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 101 alusel antud selgitustes. Ka Euroopa Kohtu istungil tõid menetlusosalised, eelkõige Schaerbeeki omavalitsusüksus ja Orego Fund seda selgelt esile.

30.

Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) esitab kõigepealt väga veenvalt eelküsimuse, kas vaidlusalune tagatisskeem on liidu õigusega kooskõlas. Selle põhjal teeb ta siis järeldused keelatud ebavõrdse kohtlemise olemasolu või puudumise kohta Belgia põhiseaduse tähenduses.

31.

Kui liidu õigusest nähtub nimelt, et kõnealune tagatisskeem on liidu õiguse kohaselt nõutav (nt seetõttu, et direktiivi 94/19 sätetest hoiuste tagamise kohta tuleneb selline kohustus Belgia riigile), võib see õigustada ka investorite võimalikku ebavõrdset kohtlemist. Kui aga selgub, et selline tagatisskeem on liidu õigusnormidega vastuolus (nt seetõttu, et see on kehtestatud direktiivi 94/19 sätteid või riigiabi käsitlevate õigusnormidega kehtestatud nõudeid rikkudes), on võimalik, et see skeem ei saa ka õigustada investorite ebavõrdset kohtlemist Belgia põhiseaduse tähenduses.

32.

Seega ei ole eelotsuse küsimused põhikohtuasja lahendamiseks ilmselt asjakohatud ja eelotsusetaotluse vastuvõetavuse suhtes ei saa sellest tulenevalt tõsist kahtlust olla.

33.

Euroopa Kohtul palutakse sisuliselt hinnata Belgias kehtestatud tagatisskeemi, arvestades ühest küljest liidu õiguses sätestatud nõudeid hoiuste tagamise suhtes (esimene eelotsuse küsimus, vt selle kohta allpool 1. jagu) ja teisest küljest liidu õiguses sätestatud keeldu anda riigiabi (teine kuni kuues eelotsuse küsimus, vt selle kohta allpool 2. jagu).

34.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas käesolevas asjas vaidlusalune tagatisskeem on kooskõlas liidu õigusnormidega kehtestatud nõuetega hoiuste tagamise suhtes. Seetõttu palub Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) Euroopa Kohtul selgitada direktiivi 94/19 artiklite 2 ja 3 tähendust, tõlgendatuna koostoimes põhiõiguste harta artiklitega 20 ja 21 ning võrdse kohtlemise üldpõhimõttega.

35.

Samal ajal kui ARCO on arvamusel, et tagatisskeem oli arvestades hoiuste tagamise mõtet ja eesmärki vastavalt direktiivile 94/19 nõutav, on Schaerbeeki omavalitsusüksus ja Ogeo Fund vastupidisel seisukohal. Belgia ja komisjon arvavad, et põhimõtteliselt ei ole selline tagatisskeem direktiivi kohaselt nõutav ega keelatud. P. Verloeti ümber koondunud eraisikutest kaebajad rõhutavad omakorda, et tagatisskeem ei kujuta endast direktiivi 94/19 ülevõtmist ja hoiuste tagamise kohaldamine rahandusühistute osakutele on süsteemiga vastuolus.

36.

Nagu ma järgnevalt selgitan, on direktiiv 94/19 käesolevas asjas kõnealuse probleemistiku suhtes põhimõtteliselt neutraalne. Hoiuste tagamise kohaldamine rahandusühistute osakutele ei ole selle direktiivi kohaselt nõutav (vt selle kohta allpool punkt a) ega ka keelatud (vt selle kohta allpool punkt b).

37.

Kõigepealt tuleb selgitada, kas direktiivi 94/19 kohaselt oli nõutav kohaldada sellist riiklikku hoiuste tagamise skeemi, nagu on kehtestatud Belgias, ka eraisikutele kuuluvatele rahandusühistute osakutele.

38.

Liikmesriikide kohustus tagada hoiuste tagamise skeemide sisseseadmine ja ametlik tunnustamine oma territooriumil tuleneb direktiivi 94/19 artikli 3 lõikest 1. Seda, milline on selle kohustuse ulatus, tuleb hinnata direktiivi esemelise ja isikulise kohaldamisala põhjal.

39.

Esemeliselt kohaldatakse direktiivi 94/19 hoiuste suhtes. Direktiivi artikli 1 punktis 1 sätestatud määratluse kohaselt on need kreeditsaldod, mis tuleb omanikule tagasi maksta, ja võlad, mida tõendavad sertifikaadid.

40.

Kumbki neist ei käi Euroopa Kohtule kättesaadava teabe kohaselt selliste Belgia rahandusühistute nagu ARCO kontserni osakute kohta. Seda seetõttu, et sisuliselt on selliste osakute puhul tegemist asjaomase ettevõtja omakapitalis osalemisega, samal ajal kui hoiuseid iseloomustab see, et need kuuluvad krediidiasutuse võõrkapitali hulka.

41.

Lisaks tuleb hoiused tähtpäeval nende omanikele nimiväärtuses tagasi maksta – vajaduse korral koos kokkulepitud intressiga ning võimalike tasude ja maksude võrra vähendatult –, samal ajal kui rahasumma, mille ühistu liige saab ühistust väljaastumise korral, peegeldab selle ettevõtja kasumiarengut ja võib seetõttu olla mõnikord suurem, mõnikord väiksem.

42.

Järelikult sarnaneb ühistu osaluse omandamine investori poolt, kui palju seda talle ka ei reklaamitaks hoiutootena, vähem pangakontole sissemaksete tegemise või võlakirja omandamisega kui aktsia ostmisega, millele ei ole direktiivi 94/19 kohaselt ühtegi tagatist ette nähtud.

43.

Kõnealuseid Belgia rahandusühistute osakuid ei saa lisaks võrdsustada ka direktiivi 94/19 artikli 1 punkti 1 teises lõigus mainitud aktsiate või osakutega elamuhoiupankades. Seda seetõttu, et esiteks puudutab see hoiuse mõiste laiendamise erijuhtum juba oma sõnastuse kohaselt ainult Ühendkuningriigi ja Iirimaa elamuhoiupanku, samal ajal kui Belgia õiguse alusel asutatud rahandusühistuid ei ole selles õigusnormis nimetatud. Teiseks ei kehti see erand sõnaselgelt selliste osaluste suhtes, mis on kapitali iseloomuga. Just sellega – omakapitalis osalemisega – on aga, nagu juba märgitud, tegemist käesolevas asjas vaidlusaluste ARCO kontserni rahandusühistute osakute puhul.

44.

Isikuliselt kohaldatakse direktiivi 94/19 ainult krediidiasutuste suhtes. Need on direktiivi artikli 1 punktis 4 sätestatud määratluse kohaselt ettevõtjad, kelle tegevuseks on hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite vastuvõtmine üldsuselt ja laenu andmine oma huvides.

45.

Ka sellega ei ole tegemist rahandusühistute puhul, kes on hõlmatud vaidlusaluse Belgia tagatisskeemiga. Seda seetõttu, et kõikide põhikohtuasja menetlusosaliste, sealhulgas ARCO enda ühtelangeva teabe kohaselt ei ole ARCO kontserni rahandusühistud krediidiasutused. Nad ei võta üldsuselt vastu hoiuseid ega anna korrapäraselt oma huvides laenu, mis on iseloomulik pankadele.

46.

Teistsugust järeldust ei saa teha ka siis, kui tõlgendada direktiivi 94/19 koostoimes liidu õiguses ettenähtud võrdse kohtlemise üldpõhimõttega, nagu Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) eelotsuse küsimuses välja pakub.

47.

Võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklites 20 ja 21. ( 15 ) Seda ei saa eri õigusvaldkondades erinevalt tõlgendada ja kohaldada.

48.

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et see põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. ( 16 )

49.

Nagu eespool selgitatud, ( 17 ) erinevad kõnealused rahandusühistute osakud liidu õigusega ette nähtud hoiuste tagamise eset silmas pidades krediidiasutuste klassikalistest hoiustest ka juhul, kui need võivad mõnes mõttes – näiteks seoses maksustamise, riigipoolse reguleerimise ja populaarsusega üldsuse seas –meenutada klassikalisi hoiutooteid. Seetõttu ei ole liidu õiguse kohaselt mingil juhul nõutav, et võrdse kohtlemise eesmärgil kohaldataks sellist riiklikku hoiuste tagamise skeemi, nagu on kehtestatud Belgias, sellistele ühistute osakutele.

50.

Järelikult ei olnud Belgia direktiivi 94/19 ega võrdse kohtlemise üldpõhimõtte kohaselt liidu õiguse alusel kohustatud kohaldama oma siseriiklikku hoiuste tagamise skeemi sellele investeeringuvormile.

51.

Järgmisena tuleb kaaluda, kas direktiivi 94/19 kohaselt oli keelatud kohaldada sellist riiklikku hoiuste tagamise skeemi, nagu on kehtestatud Belgias, ka eraisikutele kuuluvatele rahandusühistute osakutele.

52.

Sellele küsimusele vastamisel tuleb lähtuda eelkõige direktiivi 94/19 artikli 2 teisest taandest. Selle sätte kohaselt ei hüvita tagatisskeemid ühtki vahendit, mida määratletakse direktiivi 89/299 artiklis 2 „omavahenditena“, mille hulka kuulub ka „sissemakstud kapital“.

53.

Esmapilgul näib, et see kõrvalejätmise põhjus on käesoleval juhul tõepoolest asjakohane. Seda seetõttu, et nagu juba eespool selgitatud, on kõnealused rahandusühistute osakud vahend, mille abil omandab investor osaluse ettevõtja omakapitalis nagu aktsiate ostmise korralgi. ( 18 )

54.

Lähemal uurimisel nähtub siiski, et direktiivi 94/19 artikli 2 teises taandes sätestatud kõrvalejätmise põhjus puudutab ainult krediidiasutuste omavahendeid. Seda seetõttu, et seal on sõnaselgelt juttu „omavahenditest“„mida määratletakse krediidiasutuste omavahendeid käsitleva […] direktiivi 89/299 […] artiklis 2“. Nagu juba märgitud, ( 19 ) ei ole aga tegevusloaga rahandusühistud, mis on asutatud Belgia õiguse alusel, sellised krediidiasutused.

55.

Seetõttu ei ole riikliku hoiuste tagamise skeemi kohaldamine eraisikutele kuuluvatele rahandusühistute osakutele direktiivi 94/19 artikli 2 teise taandega põhimõtteliselt vastuolus.

56.

Veelgi enam: asjaolu, et direktiiviga võetakse ette üksnes hoiuste tagamise minimaalne ühtlustamine, ( 20 ) näitab, et liikmesriikidel on hindamisruum oma hoiuste tagamise skeemidesse täiendavate juhtumite lisamiseks, mida ei ole liidu õiguses ette nähtud.

57.

Liikmesriigid ei ole siiski täiesti vabad, et lisada oma riiklikesse hoiuste tagamise skeemidesse lisaks krediidiasutuste hoiuse tagamisele, mis on ette nähtud direktiiviga 94/19, ka muid esemeid. On tõsi, et nad ei ole seejuures kohustatud järgima liidu õiguses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest see on siseriiklikele asutustele siduv vaid liidu õiguse kohaldamisel (vt põhiõiguste harta artikli 51 lõige 1). Nad ei või aga kahjustada hoiuste tagamise skeemi kasulikku mõju, mille saavutamine kogu siseturul on direktiivi 94/19 eesmärk.

58.

Nagu komisjon sellega seoses õigesti rõhutab, võib hoiuste tagamise kasulikku mõju kahjustada see, kui liikmesriik koormab oma riiklikku hoiuste tagamise skeemi ulatuslikult riskidega, mis ei ole selle skeemi eesmärgiga otseselt seotud. Seda seetõttu, et mida suuremad on maandatavad riskid, seda enam nõrgeneb hoiuste tagamine ja seda vähem saab hoiuste tagamise skeem – sisuliselt samaks jäävate vahenditega – aidata saavutada direktiivi 94/19 eesmärke, mis seisnevad selles, et edendada krediidiasutuste tegevuse kooskõlalist arengut, suurendada pangandussüsteemi stabiilsust ja kaitsta hoiustajaid. ( 21 )

59.

Seda, kas vaidlusalune tagatisskeem ka tegelikult Belgia hoiuste tagamise skeemi kasulikku mõju konkreetselt kahjustab, peavad hindama siseriiklikud kohtud. Seejuures peavad nad arvestama, et ARCO tagatise puhul on hoiuste tagamise skeemiga hõlmatud palju väikeinvestoreid, et rahandusühistud ei osalenud varem skeemi rahastamises ( 22 ) ja et nad lisati skeemi üldse vaid mõni päev enne tagatisjuhtumi kättejõudmist – nimelt umbes kuu aega enne nende vabatahtliku likvideerimise otsust. Seega saavad nad riiklikust hoiuste tagamise skeemist tunduvalt tulusama hüvitise kui teised ettevõtjad, kes olid juba pikemat aega skeemi sissemakseid teinud.

60.

Lisaks on iseenesestmõistetav, et ka muid liidu õiguse nõudeid – eelkõige riigiabi käsitlevatest õigusnormidest tulenevaid nõudeid vastavalt ELTL artiklitele 107 ja 108 ( 23 ) – ei või eirata.

61.

Kokkuvõttes tuleb direktiivi 94/19 seega tõlgendada nii, et see ei kohusta, ent ka ei keela liikmesriike lisamast riiklikku hoiuste tagamise skeemi füüsilistele isikutele kuuluvaid tegevusloaga rahandusühistute osakuid, kui sellega ei kahjustata hoiuste tagamise kasulikku mõju ega eirata muid liidu õiguse nõudeid.

62.

Teise kuni kuuenda eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas käesolevas asjas vaidlusalune tagatisskeem on vastuolus riigiabi käsitlevatest õigusnormidest tulenevate liidu õiguse nõuetega. Peamiselt soovib Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) saada selgust, kas kõnealuse tagatisskeemi puhul oli tegemist ELTL artikli 108 lõike 3 kohase uue riigiabiga, millest tuli teatada komisjonile ja mida ei võinud rakendada enne, kui komisjon on selle heaks kiitnud. See probleemistik läbib punase joonena teist kuni kuuendat küsimust.

63.

Seevastu ei ole tagatisskeemi kokkusobivus siseturuga, arvestades eelkõige ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b, millele juhtisid Euroopa Kohtu tähelepanu mitu menetlusosalist, Grondwettelijk Hofi (Belgia konstitutsioonikohus) eelotsusetaotluse ese.

64.

Teise küsimusega seab eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigepealt tähelepanu keskmesse otsuse 2014/686, mille kehtivuse kontrollimist ta Euroopa Kohtult palub. Kuni liidu kohus ei ole seda otsust hagi alusel tühistanud, peab Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) nimelt lähtuma selles sisalduvast komisjoni hinnangust, ( 24 ) mille kohaselt kujutab ARCO tagatis endast uut riigiabi, mida on rakendatud ebaseaduslikult, millega antud rahalised eelised tuleb tagasi nõuda ja millest ei tohi väljamakseid teha.

65.

Nagu eelotsusetaotlusest nähtub, seavad kolm ARCO kontserni rahandusühistut Belgia kohtutes (Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) ja Raad van State (kõrgeim halduskohus)) toimunud põhikohtuasja menetluses otsuse 2014/686 kehtivuse kahtluse alla sisuliselt samade väidetega, millega nad põhjendasid ka Euroopa Liidu Üldkohtule selle otsuse peale esitatud tühistamishagi. ( 25 ) Lõpuks ei ole Euroopa Kohus selle otsuse kehtivuse kontrollimisega üksnes oluliseks suunanäitajaks liikmesriigi kohtutes toimuvale menetlusele, vaid on ka teatavas mõttes eelotsuseks liidu kohtus pooleli oleva esimese astme menetluse jaoks. ( 26 )

66.

Eelotsusetaotluses kokku võetud ARCO vastuväited otsuse 2014/686 kohta puudutavad esiteks riigiabi mõistet, mis on esitatud ELTL artikli 107 lõikes 1, ja teiseks komisjoni põhjendamiskohustust vastavalt ELTL artikli 296 teisele lõigule. Käsitlen nüüd järgemööda mõlemat aspekti.

67.

ELTL artikli 107 lõige 1 sätestab: „Kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.“

68.

Riigiabina määratlemiseks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses peavad olema täidetud kõik selles sättes ette nähtud tingimused. ( 27 )

69.

Esiteks peab olema tegemist riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest. Teiseks peab sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma selle saajale teatud eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi. ( 28 )

70.

Nende tingimuste kontrollimisel ei ole vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale niivõrd oluline mitte riiklike asutuste subjektiivne eesmärk (vaidlusalune tagatisskeem lähtub kahtlemata heast tahtest kaitsta eraisikuid säästude kaotamise eest ja aidata samal ajal kaasa riigi finantssüsteemi stabiliseerimisele), kuivõrd asjaomaste meetmete mõju. ( 29 )

71.

Käesolevas asjas käib vaidlus esiteks selle üle, kas Belgia tagatisskeem annab ARCO ühistutele valikulise eelise (riigiabi mõiste kolmas tingimus), ja teiseks selle üle, kas see võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutada konkurentsi siseturul (riigiabi mõiste teine ja neljas tingimus). ( 30 )

72.

Esiteks märgib komisjon otsuse 2014/686 põhjendustes 80–84, et ARCO oli tagatisskeemi ainus tegelik abisaaja.

73.

ARCO väidab seevastu, et tagatisskeemi tegelikud abisaajad on esiteks ARCO rahandusühistute füüsilisest isikust partnerid, kuna neile tagati sõnaselgelt nende kapitali tagasimaksmine kuni 100000 euro ulatuses, ja teiseks Dexia pank, kelle päästmisele pidi kõnealune tagatisskeem kaasa aitama.

74.

See vastuväide ei pea siiski paika. Ainuüksi asjaolu, et vaidlusalune tagatisskeem võis anda eeliseid teistele asjaosalistele – rahandusühistute füüsilisest isikust partneritele ja Dexia pangale –, ei välista, et ka ARCO‑t ennast tuleb pidada skeemi abisaajaks ja isegi peamiseks abisaajaks (või kui kasutada komisjoni sõnu, siis „ainsaks tegelikuks abisaajaks“).

75.

Eelkõige mõistab ARCO sellega seoses vääriti seda, et riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses tuleb käsitada kõiki meetmeid, mis oma vormist sõltumata võivad otseselt või kaudselt ettevõtjaid soodustada. ( 31 ) Belgia tagatisskeem andis ARCO‑le kui finantssektoris tegutsevale ettevõtjale ilma igasuguse kahtluseta vähemalt kaudse eelise. Seda seetõttu, et selle tagatisskeemiga kaitsti ARCO kontserni ohu eest, et kolmest ARCO rahandusühistust lahkuvad nende füüsilisest isikust partnerid, ( 32 ) ja loodi talle kui põhiaktsionärile samal ajal tingimused sel ajal kavandatud Dexia panga rekapitaliseerimises osalemiseks. Lisaks tuleb sellega seoses meeles pidada, et ARCO rahandusühistud ise – vastupidi kõikidele teistele rahandusühistutele – esitasid tagatisskeemis osalemise taotluse. Vaevalt, et nad oleksid sellise taotluse esitanud, kui nad ei oleks sellest konkreetset majanduslikku eelist lootnud.

76.

Veenev ei ole ka ARCO vastuväide, et omakapitali väljavool ei oleks pruukinud kolmele ARCO rahandusühistule tingimata kahjulikult mõjuda. Kui ettevõtja omakapital väheneb, tõuseb tema finantsvõimenduse määr ja halveneb tema krediidikvaliteet, mistõttu saab see ettevõtja edaspidi uut kapitali hankida ainult vähem soodsatel tingimustel. Eriti sellises olukorras, milles oli ARCO, kes oli sel ajal Dexia panga päästmiskatsetes osalemisega olulise majandusliku kohustuse võtnud, ei tohi seda asjaolu tähtsusetuks pidada.

77.

ELTL artikli 107 lõige 1 keelab abi, mis „soodusta[b] teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist”, see tähendab valikulise abi. ( 33 ) Eelise valikulisusele on kohtupraktika kohaselt iseloomulik, et soodustatakse teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist võrreldes teistega, kes asuvad nimetatud korra eesmärki silmas pidades võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras. ( 34 )

78.

Komisjon märgib otsuse 2014/686 põhjendustes 100–107, et vaidlusalune tagatisskeem annab ARCO‑le eelise, mis on „selgelt valikuline“. ( 35 )

79.

ARCO väidab seevastu, et ei ole sellist valikulist eelist saanud. Tema arvates on rahandusühistud klassikaliste hoiutoodete pakkujatega võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras, mistõttu oli Belgia hoiuste tagamise skeemi kohaldamine selliste rahandusühistute osanikele süsteemiga täielikult kooskõlas.

80.

Need väited ei ole siiski veenvad. Nagu juba eespool seoses direktiiviga 94/19 täpsemalt selgitatud, ei sarnane ARCO kontserni rahandusühistute osakud hoiuste tagamise eesmärke arvestades mitte niivõrd klassikaliste hoiustega krediidiasutustes, vaid pigem aktsiatega. ( 36 ) Lisaks ei ole kõnealustel rahandusühistutel nende endi esitatud teabe kohaselt krediidiasutuste tunnuseid. ( 37 )

81.

Seega ei olnud ARCO kontserni rahandusühistud hoiuste tagamise eesmärke arvestades krediidiasutustega võrreldavas olukorras, mille puhul oleks olnud loomulik, kui nad oleksid olnud vaidlusaluse tagatisskeemi kaudu Belgia hoiuste tagamise skeemiga hõlmatud. Vastupidi, nende olukord oli pigem võrreldav ettevõtjatega, kes pakuvad oma osasid aktsiate kujul müügiks ja võimaldavad seega üldsusel teha investeeringu, mille suhtes hoiuste tagamist põhimõtteliselt ei kohaldata.

82.

Sama nähtub ka kohtuotsusest Paint Graphos, ( 38 ) millele ARCO ja Belgia viitavad.

83.

Selles kohtuotsuses uuris Euroopa Kohus maksuõiguse kontekstis küsimust, millistel tingimustel on liikmesriigi antud eelis valikuline, mistõttu võib tegemist olla riigiabiga ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Lühidalt näitab valikulisust selle kohtuotsuse kohaselt see, et meede on üldkohaldatava korra erand, kuna see eristab ettevõtjaid, kes asjasse puutuva liikmesriigi maksusüsteemi enda eesmärke arvestades on sarnases õiguslikus ja faktilises olukorras. ( 39 )

84.

Käesolevas asjas käsitletava „üldkohaldatava korra“ kohaselt ei kohaldata investeeringute suhtes põhimõtteliselt hoiuste tagamist. Hoiuste tagamise alla kuuluvad ainult hoiused krediidiasutustes, samal ajal kui investeeringud, mis seisnevad ettevõtjate osaluste omandamises ja mille väärtus sõltub ettevõtja kasumiarengust, ei kuulu põhimõtteliselt hoiuste tagamise alla.

85.

Kui nüüd Belgias kohaldataks teatavatele ettevõtjate osalustele – käesoleval juhul eraisikutele kuuluvad tegevusloaga rahandusühistute osakud – siiski hoiuste tagamist, „eristataks ettevõtjaid“, kui kasutada kohtuotsuse Paint Graphos sõnastust.

86.

Eristataks ühest küljest rahandusühistuid ja teisest küljest muid ühistuid või äriühinguid, seega majandustegevuses osalejaid, kes on – hoolimata mõningatest eriomastest tunnustest, mis nende õiguslikust vormist tuleneda võivad ( 40 ) – hoiuste tagamise eesmärke arvestades ikkagi sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras. Kõik need ettevõtjad saavad nimelt oma kapitali erainvestoritele avada. Hoiuste tagamist kohaldatakse aga vaid esimesena nimetatute – rahandusühistute – kapitalis osalemise suhtes.

87.

Vastavalt kriteeriumidele, millest Euroopa Kohus lähtus kohtuotsuses Paint Graphos ja veel mõnes kohtuotsuses, ( 41 ) seisneb selles ka rahandusühistute valikuline soodustus.

88.

Komisjon leiab otsuses 2014/686 seega täiesti õigesti, et ARCO kontserni rahandusühistud on saanud vaidlusaluse tagatisskeemiga valikulise eelise ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

89.

ARCO seab lisaks kahtluse alla arvamuse, mille komisjon avaldas otsuse 2014/686 põhjendustes 108 ja 109, et vaidlusalune tagatisskeem „moonutas konkurentsi“ ja „avaldas ilmselgelt mõju kogu liidu kaubandusele“.

90.

Suurem osa väidetest, mille ARCO sellega seoses esitas ja mis on kokkuvõtlikult esitatud eelotsusetaotluses, tugineb siiski jälle rahandusühistute osakute ja klassikaliste hoiuste väidetavale sarnasusele. Seda, et need väited ei pea paika, olen ma juba eespool muus kontekstis märkinud. ( 42 )

91.

Sellest hoolimata tuleb meenutada, et riikliku meetme määratlemine riigiabina ei nõua väljakujunenud kohtpraktika kohaselt tõendeid liikmesriikidevahelise kaubanduse tegeliku mõjutamise ja konkurentsi tegeliku moonutamise kohta, vaid üksnes kindlakstegemist, kas meede võib seda kaubandust kahjustada või konkurentsi moonutada. ( 43 )

92.

Mis puudutab kõigepealt võimalikku konkurentsi moonutamist, siis on komisjon veenvalt selgitanud, ( 44 ) et vaidlusalune tagatisskeem kaitses ARCO kontserni rahandusühistuid kapitali väljavoolu eest või vähemalt vähendas ja lükkas seda väljavoolu edasi. On ilmne, et see andis konkurentsis teiste finantssektoris tegutsevate ettevõtjatega eelise, seda enam ajal, kui turgudel valitses ülemaailmse majandus- ja finantskriisi tõttu suur närvilisus ja eelkõige pankadel oli suuri raskusi uue kapitali hankimisega ning kõikjal valitses oht, et just väikeinvestorid võtavad oma kapitali välja.

93.

Mis aga puudutab liidusisese kaubanduse kahjustamist, siis seda tuleb alati eeldada juba juhul, kui kõnealune siseriiklik meede tugevdab ettevõtja seisundit võrreldes teiste, konkureerivate ettevõtjatega. Soodustatud ettevõtja ise ei tarvitse selleks liidusiseses kaubanduses osaleda. Juba asjaolu, et selline majandusharu nagu finantsteenuste osutamine on liidu tasandil olulisel määral liberaliseeritud, mis on konkurentsi tugevdanud, võib tähendada, et riigiabil on liikmesriikidevahelisele kaubandustele tegelik või võimalik mõju. ( 45 )

94.

Sellega seoses ei ole veenev ARCO märkus, et ARCO kontserni rahandusühistute iga füüsilisest isikust partneri individuaalne osalus on väidetavalt väike. Seda seetõttu, et esiteks tuleb vaidlusaluse tagatisskeemi mõju hindamisel konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele arvestada kõiki sellega hõlmatud ühistute osakuid, mitte iga erainvestori tagatud kapitali eraldi. Teiseks ei välista abi suhteliselt väike ulatus ega soodustatud ettevõtjate suhteline väiksus iseenesest konkurentsi moonutamise või liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise võimalust. ( 46 )

95.

Seega ei saa – vähemalt mitte eelotsusetaotluses esitatud väidete põhjal – ümber lükata komisjoni järeldust, et vaidlusalune tagatisskeem moonutab konkurentsi ja kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. ( 47 )

96.

Lõpuks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus saada teise eelotsuse küsimuse raames selgust, kas otsus 2014/686 on puudulikult põhjendatud.

97.

Liidu õigusakti põhjendamise kohustus tuleneb ELTL artikli 296 teisest lõigust ja on lisaks sellele sätestatud hea halduse põhimõtte osana ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktis c.

98.

Kuivõrd „riigiabina“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses kvalifitseerimiseks on vaja, nagu juba märgitud, et on täidetud kõik neli selles sättes nimetatud tingimust, ( 48 ) peab komisjon otsust, milles ta kinnitab riigiabi olemasolu, igaüht neist neljast tingimusest silmas pidades põhjendama. ( 49 )

99.

Otsus 2014/686 vastab sellele nõudele. Selle preambul ( 50 ) sisaldab üksikasjalikke selgitusi selle kohta, miks komisjon leiab, et kõnealusel juhul on tegemist riigiabiga, kusjuures seal on piisava üksikasjalikkusega nõuetekohaselt hinnatud igaüht ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud neljast tingimusest.

100.

ARCO leiab siiski, et otsuse 2014/686 põhjendus ei ole piisavalt üksikasjalik, arvestades eelkõige, et see otsus „ei vasta kindlakskujunenud otsustustavale“.

101.

Selle väitega ei saa nõustuda, eriti seetõttu, et ARCO väited, mis on esitatud nii eelotsusetaotluses kui ka menetlusdokumentides, põhinevad väga ebamäärastel ja üldistel etteheidetel ega sisalda mingit konkreetset teavet selle kohta, kas komisjoni selgitused on arusaamatud ja milliste juhtumi asjaolude kohta puudub üksikasjalik teave.

102.

Muu hulgas peab liidu õigusakti põhjendusest väljakujunenud kohtupraktika kohaselt selgelt ja üheselt nähtuma liidu institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada. ( 51 )

103.

Ei ole nõutav, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna õigusakti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 teise lõigu nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades. ( 52 )

104.

Käesoleval juhul näitavad komisjoni selgitused otsuse 2014/686 põhjendustes piisavalt selgelt, miks komisjon pidas täidetuks iga riigiabi tingimust ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Lisaks oli otsuse 2014/686 vastuvõtmise taust just ARCO‑le hästi teada, kuna ta osales peamise huvitatud isikuna eelnenud haldusmenetluses. ( 53 )

105.

Veenev ei ole lõpuks ka ARCO kriitika otsuses 2014/686 – selle 65. joonealuses märkuses – viidatud kohtupraktika kohta. ( 54 ) Seda seetõttu, et erinevalt sellest, mida näib ette heitvat ARCO, ei väida komisjon mingil juhul, et tema viidatud kohtupraktika puudutab täpselt samu probleeme, mis on vaidluse all käesolevas asjas. Pigem soovib komisjon nende kohtuotsustega ainult paralleele tõmmata, mida näitab piisavalt selgelt ka otsuse põhjendus. ( 55 ) See, kas järeldused, mille komisjon on kohtupraktika põhjal teinud, peavad sisu poolest paika, on sisuline küsimus, mis ei ole kuidagi seotud põhjendamiskohustuse kui vorminõude täitmisega. ( 56 )

106.

Kokkuvõttes ei ole eelotsuse küsimuste uurimisel seoses riigiabi mõistega ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ja ELTL artikli 296 teise lõigu kohase põhjendamiskohustusega ilmnenud seega ühtegi asjaolu, mis võiks mõjutada otsuse 2014/686 kehtivust.

107.

Kui Euroopa Kohus nõustub selle seisukohaga, ei ole tema kohtuotsusel selles punktis Euroopa Liidu Üldkohtule pooleliolevates kohtuasjades T‑664/14 ja T‑711/14 ametlikult siduvat mõju, kuid de facto oleks see nende menetluste tulemuse seisukohast kindlasti oluline pretsedent. See ei mõjuta vähimalgi määral Üldkohtu võimalust tühistada otsus 2014/686 muudel põhjustel, mida käesolevas eelotsusemenetluses ei ole käsitletud.

108.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmas küsimus käsitleb samamoodi nagu juba teine küsimus taas uue riigiabi mõistet ELTL artikli 107 lõike 1 ja artikli 108 lõike 3 tähenduses. See on esitatud ainult juhuks, kui teisele küsimusele vastatakse eitavalt.

109.

Kui teisele küsimusele vastatakse minu ettepaneku ( 57 ) kohaselt, peab Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) lugema otsuse 2014/686 kehtivaks ja käsitlema ARCO tagatist uue riigiabina, nagu komisjon on kindlaks määranud. Sel juhul ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.

110.

Neljanda, viienda ja kuuenda küsimusega, mida saab käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas käesolevas asjas vaidlusalune tagatisskeem rikub ELTL artikli 108 lõiget 3.

111.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus käsitleb neis küsimustes küll põhikohtuasja asjaolusid, pidades silmas eri ajahetki, mil siseriiklikud asutused on võtnud teatavaid meetmeid vaidlusaluse tagatisskeemi sisseseadmiseks, alates kõnealuse skeemi pelgast teatavakstegemisest keskpanga seaduse artikli 36/24 § 1 lõike 1 punktist 3 tuleneva seadusliku volituse alusel kuni selle konkreetse rakendamiseni kuninga dekreediga. Kokkuvõttes tahetakse aga kõigi kolme asjaomase küsimusega teada ainult seda, kas Belgia riigi tagatisskeemi kehtestamisel on rikutud ELTL artikli 108 lõiget 3 või mitte.

112.

ELTL artikli 108 lõige 3 paneb liikmesriikidele uue riigiabiga seoses kahekordse kohustuse. Esiteks peavad nad teavitama komisjoni kõikidest plaanidest abi määramise või muutmise kohta piisavalt aegsasti, et ta võiks avaldada oma arvamuse (teavitamiskohustus, vt ELTL artikli 108 lõike 3 esimene lause). Teiseks peavad nad hoiduma rakendamast kavandatud meetmeid enne, kui komisjon on teinud lõpliku otsuse (rakendamiskeeld ehk standstill-kohustus, vt ELTL artikli 108 lõike 3 kolmas lause). Mõlemad kohustused on kehtestatud komisjoni uute abikavade ennetava kontrolli võimaldamiseks, mis on oluline siseturu toimimise tagamiseks. ( 58 )

113.

Käesolevas asjas on kindel, et vaidlusalusest tagatisskeemist teavitati komisjoni alles 7. novembril 2011, seega päeval, mil kolm ARCO rahandusühistut lisati kuninga dekreediga ametlikult Belgia hoiuste tagamise skeemi.

114.

Vastupidi Belgia arvamusele ei saa nii hilist teatamist mingil juhul pidada piisavalt aegsaks ELTL artikli 108 lõike 3 esimese lause tähenduses.

115.

On võimalik, et Belgia hoiuste tagamise fond ei ole tegevusloaga rahandusühistute füüsilisest isikust partneritele tänase päevani tegelikke makseid teinud. Nagu aga komisjon õigesti toonitab, ei ole riigiabi „kasutusele võetud“ või „ellu viidud“ ja seega ELTL artikli 108 lõike 3 tähenduses rakendatud alles siis, kui toimuvad liikmesriigi või liikmesriigi ressurssidest antud rahaliste vahendite tegelikud väljamaksed, vaid juba siis, kui toimub või ähvardab toimuda abiga seotud konkurentsimoonutus siseturul ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Seda seetõttu, et meetmete rakendamise keeld peab tagama, et abi mõju ei avalduks enne, kui komisjonil on olnud võimalus seda – mõistliku tähtaja jooksul – analüüsida ja selle kohta otsus teha. ( 59 )

116.

Millal täpselt käesoleval juhul selline konkurentsimoonutus toimus või toimuda ähvardas, ei ole võimalik põhjaliku uurimiseta hinnata. Euroopa Kohtule eelotsusetaotluses esitatud teabe kohaselt räägivad paljud asjaolud selle poolt ja ei ole igal juhul välistatud, et Belgia riik kuulutas kavandatava abimeetme piisavalt konkreetselt välja juba valitsuse esimese ametliku teatega 10. oktoobril 2008 ja mõjutas juba ainuüksi sellega märkimisväärselt konkurentsiolukorda. ( 60 ) Arvestades turgude närvilisust 2008. aastal vallandunud majandus- ja finantskriisi tipphetkel, räägivad paljud asjaolud hoopis selle poolt, et need valitsuse ametlikud teated – nagu on lisaks märkinud komisjon otsuses 2014/686 ( 61 ) – pidid rahustama ARCO kontserni rahandusühistute osanikke ja tugevdasid nii nende ettevõtjate konkurentsiolukorda. Seega ei erinenud valitsuse ametlikud teated, kui pidada silmas nende mõju turule, kõikidest õigusliku vormi erinevustest olenemata garantiist. ( 62 )

117.

Kokkuvõttes võib aga käesolevas menetluses lahtiseks jääda, kas riigiabi rakendati juba alates esimesest teadaandmisest valitsuse 10. oktoobri 2008. aasta ametliku teatega või alles 7. novembri 2011. aasta kuninga dekreediga või eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud päeval eespool mainitud kuupäevade vahel. Seda seetõttu, et nagu komisjon otsuses 2014/686 õigesti märkis, ( 63 ) tuleb tagatisskeemi avaldamist ja selle rakendamiseks võetud konkreetseid õigusmeetmeid käsitada ühe tervikuna. ( 64 ) Hiljemalt 7. novembri 2011. aasta kuninga dekreediga said vaidlusaluse tagatisskeemi abisaajad seadusliku õiguse riiklikus hoiuste tagamise skeemis osalemiseks, mistõttu ei olnud riigiabi enam eelnõu etapis, ( 65 ) vaid vastu võetud ( 66 ) ja seega „kasutusele võetud“ või „ellu viidud“ ELTL artikli 108 lõike 3 tähenduses.

118.

Tagatisskeemist sellel samal päeval, 7. novembril 2011 komisjonile teatamine jäi järelikult igal juhul hiljaks. See ei toimunud enam piisavalt aegsasti enne tagatisskeemi kavandatavat vastuvõtmist, vaid sellega samal ajal, mistõttu rikuti komisjoni ennetava kontrolli põhimõtet. ( 67 ) Isegi kui eeldada, et teatavaid meetmeid oli 2008. aasta majandus- ja finantskriisiga toimetulemiseks vaja rakendada iseäranis kiiresti, oli 2008.–2011. aastal kahtlemata piisavalt võimalusi teatada kavandatud abist komisjonile õigeaegselt.

119.

Kokkuvõttes rikkus Belgia seega seetõttu, et ta teatas vaidlusalusest tagatisskeemist 7. novembril 2011, nii ELTL artikli 108 lõike 3 esimeses lauses sätestatud teavitamiskohustust kui ka ELTL artikli 108 lõike 3 kolmandas lauses sätestatud rakendamiskeeldu ning andis seega ebaseaduslikku riigiabi.

120.

Lisaks sellele tuleb seoses ELTL artikli 108 lõikega 3 käsitleda veel üht aspekti, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus oma neljandas küsimuses samuti mainib. Euroopa Kohtul palutakse selgitada, kas komisjon eksis otsuses 2014/686 selles, mis puudutab vaidlusaluses tagatisskeemis seisneva riigiabi rakendamise aega.

121.

See küsimus on esitatud ainult juhuks, kui teisele küsimusele vastatakse jaatavalt. Kui Euroopa Kohus jõuab teise küsimuse puhul vastavalt minu ettepanekule ( 68 ) järeldusele, et otsus 2014/686 ei riku ELTL artikli 107 lõiget 1 ega artikli 296 teist lõiku, peab ta neljanda küsimuse raames uurima otsuse 2014/686 kehtivust seoses ELTL artikli 108 lõike 3 võimaliku rikkumisega.

122.

Selle küsimuse taust on ilmselt asjaolu, et Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) leiab, et otsusest 2014/686, milles komisjon kinnitab sõnaselgelt, et Belgia on rikkunud ELTL artikli 108 lõiget 3, ( 69 ) ei nähtu päris selgelt, millal riigiabi komisjoni arvates rakendati. Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) näib kahtlevat, kas komisjon on seisukohal, et riigiabi rakendati enne või pärast keskpanga seaduse artikli 36/24 vastuvõtmist. Seda seetõttu, et just seda puudutavad mõlemad Grondwettelijk Hofi (Belgia konstitutsioonikohus) poolt neljandas küsimuses nimetatud kuupäevad: 3. märtsil 2011 lisati artikkel 36/24 kuninga dekreediga keskpanga seadusesse ja 1. aprillil 2011 uus säte jõustus.

123.

Otsuse 2014/686 põhjenduse 110 kolmandas lauses selgitab komisjon, et riigiabile iseloomulikud tunnused „olid olemas hiljemalt kuninga dekreedi vastuvõtmise päeval 10. oktoobril 2011“. Ta lisab: „Meetmega loodud eelis oli aga olemas alates meetme väljakuulutamisest 10. oktoobril 2008“.

124.

On tõsi, et sellest sõnastusest ei nähtu ühetähenduslikult, kas komisjon peab vaidlusalust tagatisskeemi ELTL artikli 108 lõike 3 tähenduses „kasutusele võetuks“ või „ellu viiduks“ juba 10. oktoobril 2008 või alles 10. oktoobril 2011. Otsuse 2014/686 sõnastus ei ole selles suhtes just selguse etalon, olgugi et viide alates esimesest väljakuulutamisest olemasolevale „eelisele“ osutab pigem sellele, et komisjon lähtub varasemast kuupäevast, seega 10. oktoobrist 2008.

125.

Käesolevas eelotsusemenetluses võib siiski jääda lahtiseks, kas komisjon pidas oma otsuses määravaks varasemat või hilisemat kuupäeva. Seda seetõttu, et komisjoni poolt otsuse 2014/686 põhjenduses 143 tehtud järeldus, et Belgia on vaidlusalust tagatisskeemi rakendanud „ebaseaduslikult ning [ELTL] artikli 108 lõiget 3 rikkudes“, vastab tõele olenemata sellest, kas riigiabi tuleb käsitada ELTL artikli 108 lõike 3 tähenduses „kasutusele võetu“ või „ellu viiduna“ pigem alates varasemast või pigem alates hilisemast kuupäevast. Määrava tähtsusega on, et rakendamine on selleks ajaks, kui komisjoni 7. novembril 2011 teavitatakse, igal juhul juba toimunud, mistõttu ei ole teavitamine õigeaegne ja riigiabi tuleb ainuüksi seetõttu ebaseaduslikuks pidada.

126.

Seega ei ole ka neljanda küsimuse uurimisel ilmnenud ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et komisjon on ELTL artikli 108 lõiget 3 vääralt kohaldanud ja see võiks seega mõjutada otsuse 2014/686 kehtivust.

127.

Kokkuvõttes tuleb teise kuni kuuenda küsimuse kohta sedastada, et vaidlusalune Belgia tagatisskeem kujutab endast uut riigiabi. Kui sellisest meetmest ei teatata komisjonile aegsasti enne, kui see kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi siseturul, on seda vastavalt ELTL artikli 108 lõikele 3 rakendatud ebaseaduslikult.

128.

Eeltoodud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Grondwettelijk Hofi (Belgia konstitutsioonikohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: