|
20.2.2017 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 53/13 |
Euroopa Kohtu (teine koda) 21. detsembri 2016. aasta otsus (Østre Landsreti eelotsusetaotlus – Taani) – TDC A/S versus Teleklagenævnet, Erhvervs- og Vækstministeriet
(Kohtuasi C-327/15) (1)
((Eelotsusetaotlus - Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused - Direktiiv 2002/22/EÜ - Universaalteenus - Artiklid 12 ja 13 - Universaalteenuse kohustuse kulude arvestamine - Artikkel 32 - Kohustuslike lisateenuste osutamisega seotud kulude kompenseerimine - Vahetu õigusmõju - ELTL artikli 107 lõige 1 ja artikli 108 lõige 3 - Taanis ja Gröönimaal osutatud merehäda ja -ohutuse teenus - Siseriiklikud õigusnormid - Kohustuslike lisateenuste osutamisega seotud kulude kompenseerimise nõude esitamine - Kolmekuuline tähtaeg - Võrdväärsuse põhimõte ja tõhususe põhimõte))
(2017/C 053/15)
Kohtumenetluse keel: taani
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Østre Landsret
Põhikohtuasja pooled
Hageja: TDC A/S
Kostjad: Teleklagenævnet, Erhvervs- og Vækstministeriet
Resolutsioon
|
1. |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) sätteid ja eelkõige artiklit 32 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette kohustuslike lisateenuste osutamise kompenseerimise mehhanismi, mille alusel ei ole ettevõtjal õigust sellele, et liikmesriik kompenseerib kohustuslike lisateenuste osutamise netokulu juhul, kui äriühingu kasum universaalteenuse kohustuse raames osutatud muude teenuste eest on suurem kui kohustuslike lisateenuste osutamisega kaasnenud kahjum. |
|
2. |
Direktiivi 2002/22 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on kohustuslikke lisateenuseid osutama määratud ettevõtjal õigus nende teenustega seotud netokulu kompenseerimisele liikmesriigi poolt üksnes siis, kui see netokulu on ettevõtja jaoks ebaõiglaselt koormav. |
|
3. |
Direktiivi 2002/22 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt tuleneb universaalteenust osutama määratud ettevõtja netokulu kõnealuse teenuse osutamise kõigi tulude ja kõigi kulude vahest, kusjuures nende tulude ja kulude hulka on arvestatud ka tulud ja kulud, mis ettevõtjal oleks tekkinud ka ilma universaalteenuse kohustuseta. |
|
4. |
Sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas käsitletavad asjaolud ei avalda see, et universaalteenuse direktiivi artikli 32 tähenduses kohustuslikku lisateenust osutama määratud ettevõtja pakub nimetatud teenust mitte üksnes Taani territooriumil, vaid ka Gröönimaal, nimetatud direktiivi sätete tõlgendusele mõju. |
|
5. |
Direktiivi 2002/22 artiklit 32 tuleb tõlgendada nii, et sellel on vahetu õigusmõju niivõrd, kuivõrd see keelab liikmesriikidel panna kohustusliku lisateenuse osutamisega seotud kõigi kulude või neist osa kandmise kohustuseks ettevõtjale, kes vastutab nende teenuste osutamise eest. |
|
6. |
Lojaalse koostöö, võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu need, mida käsitletakse põhikohtuasjas ja millega nähakse universaalteenust osutama määratud ettevõtja eelmise majandusaasta kahjumi kompenseerimise nõude esitamise suhtes ette kolmekuuline tähtaeg, mis hakkab kulgema pädevale siseriiklikule ametiasutusele majandusaasta aruande esitamise tähtajast, tingimusel et see tähtaeg ei ole siseriiklikus õiguses analoogse nõude esitamise suhtes ette nähtud tähtajaga võrreldes ebasoodsam ega muuda direktiiviga 2002/22 ettevõtjatele antud õiguste kaitsmist praktikas võimatuks või liiga keeruliseks, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. |