1

Euroopa Komisjon võttis 28. juunil 2014 vastu teatise „Keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020” (ELT C 200, lk 1; edaspidi „vaidlustatud suunised”).

2

Vaidlustatud suuniste jaotis 3.7.2 määrab kindlaks tingimused, millele peab vastama abi, mille liikmesriigid annavad taastuvenergia toetuse rahastamise vähendamise kaudu (edaspidi „soodustused”), et seda võiks pidada siseturuga kokkusobivaks ELTL artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses. Vaidlustatud suuniste punkt 185 näeb ette järgmist:

„Abi peaks piirduma sektoritega, mille konkurentsivõime võib taastuvenergia toetuse rahastamise kulude mõjul ohtu sattuda nende elektritarbimise intensiivsuse tõttu ja avatuse tõttu rahvusvahelisele kaubandusele. Seega saab kõnealust abi anda ainult [vaidlustatud suuniste] 3. lisas […] loetletud sektoritesse kuuluvatele ettevõtjatele. Seda loetelu tuleb kasutada abikõlblikkuse kindlakstegemiseks üksnes selle konkreetse hüvitamisvormi puhul.”

3

Vaidlustatud suuniste joonealune märkus nr 84, mis on lisatud suuniste punkti 185 eelviimase lause lõppu, on sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon leiab, et ohustatud on sektorid, mille kaubavahetuse intensiivsus ELi tasandil on 10%, kui sektori elektritarbimise intensiivsus ELi tasandil on 10%. Lisaks esineb sarnane oht sektorites, mille kaubavahetuse intensiivsus on küll väiksem, kuid siiski vähemalt 4%, ning mille elektritarbimise intensiivsus on vähemalt 20%, või mis on majanduslikult sarnased (nt asendatavuse tõttu). Samuti on ohus sektorid, mille elektritarbimise intensiivsus on veidi madalam, kuid vähemalt 7%, ning mille kaubavahetuse intensiivsus on väga suur, st vähemalt 80%. Abikõlblike sektorite loetelu koostamisel on sellest lähtutud. Loetellu on lisatud ka sektorid, mis on loetletud sektoritele majanduslikult sarnased ning toodavad asendatavaid tooteid (terase-, kergmetallide ja värviliste metallide valu, […] sorteeritud materjalide taaskasutamine, […]).”

4

Vaidlustatud suuniste punkt 186 on sõnastatud järgmiselt:

„Lisaks võib liikmesriik [„soodustusi”] kohaldada ettevõtjate suhtes, kelle elektritarbimise intensiivsus on vähemalt 20% […] ja kes kuuluvad sektorisse, mille kaubavahetuse intensiivsus ELi tasandil on vähemalt 4%, isegi kui ettevõtja ei kuulu mõnda [vaidlustatud suuniste] 3. lisas loetletud sektorisse […], et võtta arvesse asjaolu, et teatavates sektorites võib elektritarbimise intensiivsus varieeruda […].”

5

Vaidlustatud suuniste 3. lisas (edaspidi „3. lisa”) „[Vaidlustatud suuniste j]aotise 3.7.2 kohane abikõlblike sektorite […] nimekiri” on loetletud majandussektorid, milles ettevõtjad võivad saada soodustust, mida komisjon peab siseturuga kokkusobivaks, ilma et konkreetne ettevõtja peaks saavutama elektritarbimise teatud intensiivsustaseme.

6

Vaidlustatud suuniste 5. lisas (edaspidi „5. lisa”) „3. lisa nimekirja kandmata kaevandamis- ja tootmissektorid, mille ELi-välise kaubavahetuse intensiivsus on vähemalt 4%” on loetletud teatud majandussektorid, mida ei ole 3. lisas nimetatud ja milles ettevõtjad võivad saada soodustust, mida komisjon peab siseturuga kokkusobivaks, kui nende individuaalne elektritarbimise intensiivsus on vähemalt 20%. Nende sektorite hulgas on ka piima-, piimatoodete ja juustutootmine (NACE 10.51) (edaspidi „piimatöötlemise sektor”).

7

Hagejad Milchindustrie-Verband eV ja Deutscher Raiffeisenverband eV on kaks ühendust, mille tegevuse eesmärk on vastavalt Saksamaa piimatööstuse ja põllumajandusliku toidutööstuse huvide esindamine ja kaitse. Milchindustrie-Verband eV liikmeteks on ettevõtjad ja kooperatiivid, kes annavad Saksamaal umbes 95% piima‑ ja 100% eksporditoodangust. Deutscher Raiffeisenverbandi liikmete hulka kuuluvad ettevõtjad, kelle tegevus on põllumajandustoodetega kauplemine, loomsete ja taimsete saaduste, sealhulgas piima töötlemine ja turustamine.

8

Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 19. septembril 2014, paludes Üldkohtul:

9

Üldkohtu kantseleisse 4. detsembril 2014 esitatud eraldi dokumendiga esitas komisjon Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Ta palub Üldkohtul:

10

Hagejad esitasid oma märkused vastuvõetamatuse vastuväite kohta 19. jaanuaril 2015. Nad paluvad Üldkohtul lükata vastuvõetamatuse vastuväide 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 4 esimese lõigu alusel tagasi ja jätkata menetlust.

11

Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 kohaselt võib Üldkohus kostja taotlusel lahendada vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata.

12

Käesoleval juhul leiab Üldkohus, et tal on toimiku dokumentide põhjal piisavalt teavet, ning otsustab asja lahendada ilma menetlust jätkamata.

13

Hagejad paluvad tühistada vaidlustatud suunised osas, milles 3. lisas jäeti nimetamata piimatöötlemise sektor, kuigi selle kaubavahetuse ja elektritarbimise intensiivsus on üle 10%. Hagejad märgivad, et 3. lisa on ammendav ja selle sisu tuleb Saksamaa õigusesse nõuetekohaselt üle võtta. Nii olid 3. lisas loetletud sektorid ära toodud ka 21. juuli 2014. aasta seaduse taastuva energia kohta (Erneuerbare‑Energien‑Gesetz) (BGBl. 2014 I, lk 1066, edaspidi „EEG 2014”), 4. lisas, mis käsitleb soodustust saada võivaid sektoreid. 5. lisas loetletud sektorid, sealhulgas piimatöötlemise sektor, olid ära toodud EEG 2014 4. lisa loetelus 2; nimetatud seaduse § 64 näeb aga piimatöötlemise sektorisse kuuluvate ettevõtjate suhtes soodustuse saamiseks ette rangemad nõuded. Selle tulemusena saavad vaid vähesed rangetele tingimustele vastavad piimatöötlejad soodustust, mis ohustab oluliselt umbes 80% Saksamaa piimatöötlejate rahvusvahelist konkurentsivõimet ja tegevuse püsimajäämist.

14

Kõigepealt tuleb meenutada, et hagiavaldus, mille esitab liit või ühendus, on vastavalt kohtupraktikale vastuvõetav kolmel juhul: kui nad esindavad selliste isikute huve, kellel endil on hagi esitamise õigus, kui nad on individualiseeritavad seetõttu, et kahjustatakse nende endi huve liidu või ühendusena – muu hulgas siis, et tühistamishagi esemeks olev akt kahjustab nende kui läbirääkijate positsiooni – või kui õigusnorm annab neile sõnaselgelt rea menetlusõigusi (vt selle kohta kohtuotsus, 18.3.2010, Forum 187 vs. komisjon, T‑189/08, EKL, EU:T:2010:99, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

15

Käesolevas asjas ei viita hagejad esiteks ühelegi sättele, mis annaks neile seoses vaidlustatud suunistega menetlusõigusi, ning teiseks ei väida nad, et neil oli eriline läbirääkija roll nende suuniste vastuvõtmise menetluses. Seega, nagu komisjon õigesti märgib ja nagu hagejad seda möönavad, sõltub hagi vastuvõetavus vaid sellest, kas hagejate poolt esindatavatel piimatöötlemise sektori ettevõtjatel (edaspidi „esindatud ettevõtjad”) oleks õigus nõuda vaidlustatud suuniste tühistamist osas, milles 3. lisas jäeti nimetamata piimatöötlemise sektor.

16

Edasi tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artikli 263 neljandale lõigule võib iga füüsiline või juriidiline isik nimetatud artikli esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi akti peale, mis ei ole temale adresseeritud, kahel alternatiivsel juhul: esiteks siis, kui kõnealune akt teda otseselt ja isiklikult puudutab, ja teiseks siis, kui tegemist on üldkohaldatava aktiga, mis puudutab teda otseselt, kuid ei sisalda rakendusmeetmeid.

17

Seega tuleb kontrollida, kas esindatud ettevõtjate puhul esineb vaidlustatud suuniste seisukohast üks kahest eelmises punktis nimetatud olukorrast, millele komisjon aga vaidleb vastu. Kuna mõlemad olukorrad eeldavad, et vaidlustatud akt hagejat otseselt puudutaks, tuleb kõigepealt analüüsida seda tingimust.

18

Selles osas tuleb märkida, et väljend „mis teda otseselt puudutab” on samas sõnastuses toodud kahel ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud juhul ning võeti sellisena üle EÜ artikli 230 neljandast lõigust, kuigi viimases oli toodud vaid esimene olukord. Üldkohus on juba otsustanud, et mõistet „otsene puutumus” teise olukorra tähenduses ei saa tõlgendada kitsamalt kui kirjeldatud esimese olukorra tähenduses (vt selle kohta kohtuotsus, 25.10.2011, Microban International ja Microban (Europe) vs. komisjon, T‑262/10, EKL, EU:T:2011:623, punkt 32). Samas ei võimalda ükski asjaolu asuda seisukohale, et otsese puutumuse tingimust tuleks käesolevas asjas tõlgendada laiemalt, kui vaidlustatud suunised kujutaksid endast üldakti, mis ei sisalda rakendusmeetmeid.

19

Komisjon märgib, et vaidlustatud suunised ei puuduta esindatud ettevõtjaid otseselt, millele hagejad vaidlevad vastu.

20

Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab tingimus, mille kohaselt peab liidu akt, mis on ette nähtud ELTL artikli 263 neljandas lõigus, puudutama füüsilist või juriidilist isikut otseselt, et vaidlustatud akt avaldab otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega jäta akti rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt kohtuotsus, 13.3.2008, komisjon vs. Infront WM, C‑125/06 P, EKL, EU:C:2008:159, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

21

Sama kehtib siis, kui liidu õigusakti adressaatidele jääb üksnes teoreetiline võimalus seda mitte rakendada ja nende soov luua sellele vastavaid tagajärgi on väljaspool kahtlust (kohtuotsused, 5.5.1998, Dreyfus vs. komisjon, C‑386/96 P, EKL, EU:C:1998:193, punkt 44, ja Glencore Grain vs. komisjon, C‑404/96 P, EKL, EU:C:1998:196, punkt 42; vt selle kohta samuti kohtuotsused, 23.11.1971, Bock vs. komisjon, 62/70, EKL, EU:C:1971:108, punktid 6–8, ja 17.1.1985, Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, 11/82, EKL, EU:C:1985:18, punktid 8–10).

22

Seega tuleb kontrollida, kas vaidlustatud suunised avaldavad esindatud ettevõtjate õiguslikule olukorrale otseselt sellist mõju, millele komisjon vaidleb aga vastu.

23

Sellega seoses tuleb meenutada, et komisjonil on õigus tugineda oma kaalutlusõiguse teostamisel suunistele, eelkõige riigiabi valdkonnas. Suunistes kehtestatud juhised on institutsioonile täitmiseks kohustuslikud, välja arvatud juhul, kui need kalduvad kõrvale aluslepingu sätetest (vt selle kohta kohtuotsused, 24.2.1987, Deufil vs. komisjon, 310/85, EKL, EU:C:1987:96, punkt 22; 24.3.1993, CIRFS jt vs. komisjon, C‑313/90, EKL, EU:C:1993:111, punktid 34 ja 36, ja 15.10.1996, IJssel-Vliet, C‑311/94, EKL, EU:C:1996:383, punkt 42).

24

Seega võttis komisjon vaidlustatud suuniseid vastu võttes endale põhimõtteliselt siduva kohustuse kasutada talle nende suunistega hõlmatud abi siseturuga kokkusobivuse hindamiseks antud kaalutlusruumi nii, nagu see on nendes suunistes ette nähtud. Eelkõige on ta võtnud endale kohustuse mitte käsitada siseturuga kokkusobivana ühtegi soodustust, mille liikmesriik on andnud mõnes 3. lisas nimetamata jäetud sektoris, ning pidada siseturuga kokkusobivaks 5. lisas nimetatud sektorisse kuuluvale ettevõtjale antud soodustust vaid juhul, kui selle ettevõtja elektritarbimise intensiivsus on vähemalt 20%.

25

Siiski ei tähenda eeltoodu seda, et vaidlustatud suunised puudutaksid esindatud ettevõtjaid otseselt.

26

Mis esiteks puutub esindatud ettevõtjatesse, kes said soodustust, millest Saksamaa Liitvabariik komisjonile teatas ning mille siseturuga kokkusobivuse suhtes ei olnud komisjon enne vaidlustatud suuniste kehtima hakkamise kuupäeva veel otsust teinud, siis on tõesti tõsi, et nagu hagejad nende suuniste punktide 246 ja 247 alusel väidavad, on need kohaldavad alates 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2020 kõigi abimeetmete suhtes, mille kohta komisjon peab otsuse tegema, sealhulgas isegi nende suhtes, millest teatati enne esimest nimetatud kuupäeva. Samas saab komisjon vaidlustatud suuniseid niisuguse soodustuse suhtes kohaldada vaid kas nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 4 lõigete 2 ja 3 alusel tehtud otsusega või ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse algatamise otsusega või siis selle menetluse lõpetamise otsusega, mis on tehtud määruse nr 659/1999 artikli 7 alusel. Just need otsused, mitte aga 3. lisa võivad puudutada esindatud ettevõtjaid otseselt, kui neis leitakse, et ettevõtjatele antud soodustus ei ole siseturuga kokkusobiv põhjusel, et piimatöötlemise sektorit ei ole 3. lisas nimetatud. Esindatud ettevõtjad võivad nende otsuste õiguspärasuse vaidlustada Üldkohus ja väita eelkõige, et piimatöötlemise sektor oleks pidanud olema 3. lisas nimetatud.

27

Mis teiseks puutub esindatud ettevõtjatesse, kes on saanud Saksamaa Liitvabariigilt komisjonile teatatud soodustust, mille komisjon on tunnistanud siseturuga kokkusobivaks enne vaidlusaluste suuniste kehtima hakkamise kuupäeva, siis tuleb märkida, et vastavalt suuniste punktile 250 teeb komisjon ettepaneku teha olemasoleva abi suhtes vajalikud muudatused, et viia see abi suunistega kooskõlla hiljemalt 1. jaanuariks 2016. Kuid nagu komisjon õigesti märkis, võivad liikmesriigid neid ettepanekuid järgida või need tagasi lükata, kuna vaidlustatud suunised ei ole neile siduvad. Kui komisjoni ettepanekut järgitakse, tekivad esindatud ettevõtjatele õiguslikud tagajärjed asjaomase liikmesriigi tegevusest, mille võib vajaduse korral vaidlustada liikmesriigi pädevas kohtus. Kui asjaomane liikmesriik lükkab komisjoni ettepaneku tagasi, tekivad esindatud ettevõtjatele õiguslikud tagajärjed vaid peatamise kohustusest, millele võib järgneda komisjoni otsus algatada määruse nr 659/1999 artikli 19 lõike 2 alusel ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik menetlus. Korrakem, et esindatud ettevõtjad võivad sellise otsuse seaduspärasuse vaidlustada Üldkohtus ja väita eelkõige, et piimatöötlemise sektor oleks pidanud olema 3. lisas nimetatud.

28

Mis kolmandaks puutub esindatud ettevõtjatesse, kes on saanud soodustust, mida komisjon võib pidada õigusvastaseks abiks, kuna see anti enne teatamist ja komisjon uuris seda pärast vaidlustatud suuniste kehtima hakkamise kuupäeva, siis tuleb märkida, et komisjon võib neid suuniseid sellise soodustuse suhtes kohaldada vaid eespool punktis 26 nimetatud otsustega, ning vaid seda laadi otsus võib esindatud ettevõtjaid otseselt puudutada ja selle võib vajaduse korral Üldkohtus vaidlustada.

29

Mis lõpuks neljandaks puutub liikmesriigi otsusesse mitte anda uusi soodustusi sektorites, mida pole 3. lisas loetletud, nagu komisjon õigesti märgib, siis on tegemist asjaomase liikmesriigi sõltumatu otsusega.

30

Nimelt ei piira vaidlustatud suuniste olemasolu liikmesriigil teatamast komisjonile uue soodustuse andmisest sektoris, mida ei ole 3. lisas loetletud, kui ta pärast asjaomaste ettevõtjate selgituste ärakuulamist leiab, et selles sektoris on täidetud nimetatud lisasse kandmise tingimused, või et komisjon ei saa nendest tingimustest lähtuda. On tõesti igati võimalik, et vaidlustatud suuniste kohaldamisel peab komisjon tegema otsuse määruse nr 659/1999 artikli 7 lõike 5 alusel, tuvastades, et kavandatav soodustus pole siseturuga kokkusobiv. Samas võib pelgalt see otsus tekitada otseseid õiguslikke tagajärgi nendele ettevõtjatele, kes oleksid olnud soodustuse saajad. Need ettevõtjad ja ka asjaomane liikmesriik võivad komisjoni vastu võetud otsuse põhjendatuse vaidlustada Üldkohtus ning väita eelkõige, et piimatöötlemise sektor oleks tulnud kanda 3. lisasse.

31

Seda järeldust ei sea kahtluse alla hagejate poolt vastuvõetamatuse vastuväite peale esitatud märkustes välja toodud argument, mille kohaselt oli juba vaidlustatud suuniste vastuvõtmisel selge, et Saksamaa Liitvabariik võtab 3. lisa siseriiklikku soodustusi käsitlevasse õigusse üle „sõna‑sõnalt”, mistõttu on käesolevas asjas kohaldatav eespool punktis 21 viidatud kohtupraktika.

32

Selles osas märgivad hagejad, et komisjon algatas 2013. aasta detsembris Saksamaa soodustusi käsitleva normistiku suhtes ametliku uurimismenetluse ja märkis, et ta kahtleb väljaspool terase- ja alumiiniumisektorit ette nähtud soodustuste õiguspärasuses. Vaidlustatud suuniste väljatöötamise käigus toimusid seega 3. lisasse kantavate sektorite loetelu osas komisjoni ja Saksamaa ametiasutuste vahel intensiivsed läbirääkimised. Vaatamata ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse peale 28. veebruaril 2014 esitatud tühistamishagile, märkisid Saksamaa ametiasutused esiteks, et nad tahtsid jõuda kompromissini, ja teiseks, et uus Saksamaa soodustusi käsitlev normistik peab olema väljatöötatavate suunistega rangelt kooskõlas ehk järgima selle ettekirjutusi.

33

Siiski ei tähenda see vastupidi hagejate väitele seda, et käesolevas asjas oleks kohaldatav eespool punktis 21 viidatud kohtupraktika.

34

Nimelt, kuna – nagu sai eespool punktis 30 märgitud – vaidlustatud suunised ei ole liikmesriikidele siduvad ning samuti ei ole liikmesriigid kohustatud teatama komisjonile soodustustest, mis ei vasta suunistes ette nähtud tingimustele, saab puhtteoreetilisena käsitada võimalust, et need liikmesriigid säilitavad kehtivana või võtavad vastu siseriiklikke õigusnorme, mis on suunistega vastuolus. Igal juhul ei selgita hagejad mingil moel, miks liikmesriik ja eelkõige Saksamaa Liitvabariik peaks de iure või de facto järgima juhiseid, mille komisjon on vaidlustatud suuniseid vastu võttes endale oma pädevuse teostamisel seadnud.

35

Eeltoodut kinnitab ka asjaolu – millele hagejad ise viitavad –, et Saksamaa Liitvabariik oli esitanud komisjoni poolt vastu võetud ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse peale Üldkohtule tühistamishagi seoses Saksamaal soodustuste valdkonnas enne EEG 2014 kehtinud normistikuga. Selles hagis, millest ta hiljem otsustas loobuda (kohtumäärus, 8.6.2015, Saksamaa vs. komisjon, T‑134/14, EU:T:2015:392), sai Saksamaa Liitvabariik vaidlustada komisjoni esialgse hinnangu soodustustele, mida ta kavatses anda, ning see hinnang on hagejate endi sõnul sama, mis tuleneb vaidlustatud suunistest.

36

Neil asjaoludel ei tähenda asjaolu – isegi kui see on tõsi ‐, et Saksamaa ametiasutused teatasid, et nad muudavad oma soodustuste valdkonna normistikku nii, et see oleks vaidlustatud suunistega enne nende vastuvõtmist kooskõlas, seda, et suunised puudutavad esindatud ettevõtjaid otseselt.

37

Igal juhul on olukord käesolevas asjas täiesti erinev olukordadest, mida käsitleti eespool punktis 21 viidatud kohtupraktikas.

38

Nii käsitleti kohtuotsustes Bock vs. komisjon, punkt 21 eespool (EU:C:1971:108), ja Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon, punkt 21 eespool (EU:C:1985:18), tühistamisnõudeid kahe otsuse peale, millega komisjon oli andnud teatavatele liikmesriikidele nende taotlusel loa kohaldada mõnedest riikidest pärit toodete suhtes kaitsemeetmeid. Euroopa Kohus leidis, et kuna liikmesriikide ametiasutused olid teatanud, et nad kohaldavad taotletud kaitsemeetmeid, siis puudutas komisjoni luba otseselt neid meetmeid taluma pidanud ettevõtjaid.

39

Käesolevas asjas ei ole aga Saksamaa Liitvabariigil – erinevalt liikmesriikidest, keda puudutasid eespool punktis 38 nimetatud kaitsemeetmed ja kellel oli nende meetmete kehtestamiseks vaja komisjoni luba – vaja mingit komisjoni luba muutmaks oma soodustuste valdkonna normistikku nii, et see oleks vaidlustatud suunistega kooskõlas, või et teatada komisjonile soodustustest, mis on nendega vastuolus. Seega ei puuduta vaidlustatud suunised Saksamaa Liitvabariigi poolt andmata jäänud soodustuste võimalikke saajaid sama moodi, nagu olid puudutatud ettevõtjad, kes pidid taluma kaitsemeetmeid.

40

Mis puutub kohtuotsustesse Dreyfus vs. komisjon, punkt 21 eespool (EU:C:1998:193), ja Glencore Grain vs. komisjon, punkt 19 eespool (EU:C:1998:196), siis need puudutasid hagisid, milles paluti tühistada otsused, mis olid adresseeritud vastavalt Venemaa ja Ukraina ametiasutustele ning millega komisjon keeldus rahastamast teatavate põllumajandustoodete tarneid konkreetsetel hinnatingimustel. Võttes aga arvesse kriitilist majanduslikku ja finantsilist olukorda Venemaa Föderatsioonis ja Ukrainas ning nende olukorra halvenemist toiduainete ja ravimitega varustatusel, sest tarnete eest oli võimalik tasuda vaid liidu rahastamise abil, leidis Euroopa Kohus, et on pelgalt teoreetiline, et asjaomased ametiasutused suudavad tarnelepingud täita vastavalt komisjoni poolt vaidlustatud hinnatingimustele ja loobuda nimetatud rahastamisest.

41

Käesolevas asjas pole ainsatki põhjust asuda seisukohale, et Saksamaa Liitvabariik oleks faktiliselt sarnases kriitilises olukorras, milles olid eespool punktis 40 nimetatud riigid ning milles tal oleks vaid puhtteoreetiline võimalus mitte järgida vaidlustatud suuniseid, näiteks teatades komisjonile suunistega vastuolus olevatest soodustustest.

42

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb esiteks, et vastupidi hageja väitele ei olnud Saksamaa Liitvabariigil õiguslikult ega faktiliselt kohustust muuta oma soodustuste alast normistikku, et viia see vaidlustatud suunistega kooskõlla, ja teiseks, et esindatud ettevõtjate olukorda piimatöötlemise sektori 3. lisasse lisamata jätmine otseselt ei mõjuta.

43

Kuna vaidlustatud suunised esindatud ettevõtjaid otseselt ei puuduta, ei ole selleks, et asuda seisukohale, et nende tühistamishagi ei ole vastuvõetav, tarvis uurida, kas nad on isiklikult puudutatud, ega seda, kas nimetatud suunised on üldkohaldatav akt, mis ei vaja rakendusmeetmeid.

44

Sellest järeldub, et eespool punktis 14 viidatud kohtupraktika kohaselt ei ole hagejad olukorras, mis võimaldaks liitude või ühenduste hagi vastuvõetavaks tunnistada.

45

Seega tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

46

Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele hagejate kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

määrab:

Luxembourg, 23. november 2015.