1

Hageja René Beul Carsten on Gesetz über eine Berufsordnung der Wirtschaftsprüfer’i (Wirtschaftsprüferordnung, audiitorite kutsetegevust reguleeriv Saksa seadus) alusel vannutatud audiitor. Sellest tulenevalt on tal Saksa õigusaktide kohaselt õigus läbi viia ettevõtete, muu hulgas avalikku huvi järgivate ettevõtete kohustuslikke auditeid.

2

Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu võtsid 16. aprillil 2014 vastu määruse (EL) nr 537/2014, mis käsitleb avaliku huvi üksuste kohustusliku auditi erinõudeid ning millega tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2005/909/EÜ (ELT L 158, lk 77, edaspidi „vaidlustatud määrus”).

3

Vastavalt vaidlustatud määruse artiklile 1, mis määratleb määruse reguleerimiseseme, sätestatakse selle määrusega nõuded avaliku huvi üksuste raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud raamatupidamise aastaaruannete kohustusliku auditi läbiviimiseks, eeskirjad, mis käsitlevad vannutatud audiitorite ja audiitorühingute tegevuse korraldamist ja nende valimist avaliku huvi üksuste poolt, et suurendada vannutatud audiitorite ja audiitorühingute sõltumatust ning vältida huvide konflikte, ning eeskirjad, mida kohaldatakse järelevalve teostamisel selle üle, kuidas vannutatud audiitorid ja audiitorühingud neid nõudeid täidavad.

4

Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. augustil 2014.

5

Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 lõike 1 alusel esitasid parlament ja nõukogu Üldkohtusse vastavalt 27. ja 28. novembril 2014 eraldi dokumendina saabunud vastuvõetamatuse väited. Hageja esitas oma märkused nende vastuväidete kohta 12. jaanuaril 2015.

6

Euroopa Komisjon esitas Üldkohtu kantseleisse 18. detsembril 2014 avalduse astuda käesolevas asjas menetlusse parlamendi ja nõukogu nõuete toetuseks.

7

Parlament märkis Üldkohtu kantseleisse 22. detsembril 2014 saabunud dokumendis, et tal ei ole vastuväiteid komisjoni menetlusse astumise avaldusele. Hageja ja nõukogu selle avalduse kohta märkusi ei esitanud.

8

Hageja palub Üldkohtul tühistada vaidlustatud määrus.

9

Parlament palub Üldkohtul:

10

Nõukogu palub Üldkohtul:

11

Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel võib Üldkohus lahendada vastuvõetamatuse või pädevuse puudumise küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, kui kostja seda taotleb. Üldkohus leiab, et tal on käesolevas kohtuasjas toimikus leiduvate dokumentide põhjal piisavalt teavet, ja otsustab asja menetlust jätkamata lahendada.

12

Parlament ja nõukogu väidavad käesolevas kohtuasjas, et vaidlustatud määrus on seadusandlik akt ega ole seega üldkohaldatav akt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Nad leiavad ühtlasi, et vaidlustatud määrus ei puuduta hagejat ei otseselt ega isiklikult. Hagi ei saa seega olla vastuvõetav ELTL artikli 263 alusel.

13

Hageja leiab, et vaidlustatud määrus puudutab teda otseselt ja isiklikult, kuna toob kaasa muudatuse tema kutsetegevuse üle järelevalvet teostava pädeva organi struktuuris.

14

Sissejuhatuseks osundagem, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus on sätestatud, et „[i]ga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid.”

15

Tuleb rõhutada, et hageja ei ole vaidlustatud määruse adressaat. Tal ei ole seega õigust esitada hagi ELTL artikli 263 neljandas lõigus esimesena nimetatud alusel.

16

Lisaks nähtub vaidlustatud määruse preambulist, et selle õiguslik alus on ELTL artikkel 114, mis käsitleb õigusaktide ühtlustamist, ning et selle on parlament ja nõukogu ühiselt vastu võtnud seadusandlikus tavamenetluses.

17

Selles osas ilmneb ELTL artikli 289 lõigetest 1 ja 3, et õigusaktid, mis on vastu võetud ELTL artiklis 294 määratletud menetluse kohaselt, mida nimetatakse „seadusandlikuks tavamenetluseks”, on seadusandlikud aktid.

18

Siit järeldub, et vaidlustatud määrus on seadusandlik akt.

19

Ent kohtupraktika kohaselt ei ole seadusandlikud aktid hõlmatud väljendiga „üldkohaldatav akt” ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses (kohtuotsused, 3.10.2013, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EKL, EU:C:2013:625, punkt 61, ja 25.10.2011, Microban International ja Microban (Europe) vs. komisjon, T‑262/10, EKL, EU:T:2011:623, punkt 21).

20

Siit järeldub, et hagejal ei ole ka õigust esitada hagi ELTL artikli 263 neljandas lõigus kolmandana nimetatud alusel.

21

Käesolev hagi on seega vaid juhul, kui vaidlustatud määrus puudutab hagejat otseselt ja isiklikult, vastuvõetav ELTL artikli 263 neljandas lõigus teisena nimetatud alusel.

22

Üldkohus peab otstarbekaks alustada hagi vastuvõetavuse kontrollimist hageja isikliku puutumuse küsimuse läbivaatamisega.

23

Olgu meenutatud, et vaidlustatud määrus sisaldab norme, mille eesmärk on tagada pädevate asutuste sõltumatus järelevalve teostamisel vannutatud audiitorite ja audiitorühingute tegevuse üle, kes viivad läbi avaliku huvi üksuste kohustuslikke auditeid. Määruse artiklis 21 on sätestatud:

„Pädevad asutused on vannutatud audiitoritest ja audiitorühingutest sõltumatud.

[…]

Isik ei tohi olla selliste asutuste juhtorgani liige ega olla vastutav selliste asutuste otsuste tegemise eest, kui see isik on pädevasse asutusse kaasatuse ajal või viimase kolme aasta jooksul:

24

Parlamendi ja nõukogu vastuvõetamatuse väidete kohaselt ei puuduta vaidlustatud määrus hagejat isiklikult. Nad leiavad, et hageja ei kuulu majandustegevuses osalejate piiratud ringi ega ole esitanud ühtki erilist asjaolu, mille alusel saaks teda eristada, lähtudes kohtupraktikas kujundatud põhimõtetest.

25

Hageja väidab, et vaidlustatud määrus puudutab teda isiklikult ja et selle vastuvõtmine riivab tema huve põhjusel, et vahetub tema kutsetegevuse üle järelevalvet teostav pädev organ.

26

Ta järeldab vaidlustatud määruse artikli 21 põhjal, et see muudab tema õiguslikku olukorda. Hageja sõnul teostas nimelt enne vaidlustatud määruse jõustumist tema tegevuse üle, mille hulka kuulub ka avalikku huvi järgivate ettevõtete majandusaasta aruannete kinnitamine, järelevalvet ja kontrolli Wirtschaftsprüferkammer (raamatupidamisekspertide koda, edaspidi „WPK”). Hageja sõnul täitis WPK oma ülesandeid täiesti iseseisvalt ja koosnes demokraatlikult valitud audiitorite kutseühingu liikmetest.

27

Vaidlustatud määruse artikkel 21 näeb aga sõnaselgelt ette, et audiitorite kutseühingu liikmed ei tohi avalikku huvi järgivate ettevõtete kohustusliku auditi üle järelevalve teostamisel täita ühtki ülesannet.

28

Hageja sõnul muudab vaidlustatud määrus õiguslikku raamistikku, mille alusel ta tegutseb, kuna põhjustab paratamatult muudatusi avaliku huvi üksuste kohustusliku auditi üle järelevalvet teostava pädeva asutuse koosseisus. Muudatus riivab tema kutsevabadusega seotud põhiõigust, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 15, kuna see kahjustab kutsealase järelevalve enesekorralduse aluseid.

29

Hageja lisab, et oma tegevuse läbiviimiseks peab ta taotlema kontrolli läbiviimist mõnelt asutuselt, kes on pädev auditeerima kontrollitavaid äriühinguid ja muid ettevõtteid. Arvestades vaidlustatud määrust, saavad need asutused anda talle ülesandeid ainult siis, kui ta neile tõendab, et ta allub sellise pädeva asutuse järelevalvele, mille koosseis kuulub vaidlustatud määruse jõustumise tõttu muutmisele. Ta on niisiis vaidlustatud määruse tõttu sunnitud alluma uue pädeva asutuse järelevalvele. Kui hageja pärast selle uue asutuse moodustamist puutub oma kutsetegevuses kokku avalikku huvi järgivate ettevõtete üle kontrolli teostamise küsimustega, peaks ta pöörduma uue asutuse poole ja WPK ei saaks tema küsimustele vastuseid anda. Ainult uus ametiasutus oleks pädev teostama üldjärelevalvet, karistama rikkumiste eest ja andma ametlikke soovitusi audiitorite kutseühingu liikmetele.

30

Täpsemalt on hageja seisukohal, et vaidlustatud määrus puudutab teda isiklikult, kuna kaob tema õigus tegutseda oma kutsealal halduslikult iseseisva organi järelevalve all. Seoses sellega viitab ta 18. mai 1994. aasta kohtuotsusele Codorniu vs. nõukogu (C‑309/89, EKL, EU:C:1994:197, punktid 21 ja 22), millest ta järeldab, et isikliku puutumuse tekkimiseks piisab sellest, et vaidlustatud akt kahjustab akti tühistamist taotleva poole väljakujunenud olukorda.

31

Sissejuhatuseks osundagem, et füüsilist või juriidilist isikut, kes ei ole akti adressaat, puudutab akt isiklikult ainult juhul, kui akt puudutab teda mingite talle omaste tunnuste või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab ja seega individualiseerib teda sama moodi kui otsuse adressaati (vt selle kohta kohtuotsused, 15.7.1963, Plaumann vs. komisjon, 25/62, EKL, EU:C:1963:17, lk 197 ja 223, ning 25.7.2002, Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, C‑50/00 P, EKL, EU:C:2002:462, punkt 36).

32

Kohtupraktika kohaselt on akt üldkohaldatav siis, kui seda kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordadele, ja juhul, kui see tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute rühmadele (kohtumäärus, 6.9.2011, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, T‑18/10, EKL, EU:T:2011:419, punkt 63).

33

Käesoleval juhul on see nii. ELTL artikli 288 teine lõik näeb nimelt ette, et määrust kohaldatakse üldiselt, see on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

34

Kriteeriumide kohta, mis on välja kujundatud eespool punktis 32 osundatud kohtupraktikaga, tuleb nentida, et vaidlustatud määrus kehtestab avaliku huvi üksuste kohustusliku auditi erinõuded, mis on üldkohaldatavad, eesmärgiga tagada liikmesriikide õigusaktide ja haldustava ühtlustamine selles valdkonnas. Sama kehtib määruse artikli 21 kohta, mida hageja kritiseerib ja millega on kehtestatud tingimused, mis peavad tagama pädevate asutuste sõltumatuse järelevalve teostamisel vannutatud audiitorite tegevuse üle, kes viivad läbi avaliku huvi üksuste kohustuslikke auditeid. Kõiki vaidlustatud määruses sisalduvaid nõudeid kohaldatakse vahetult kõikides liikmesriikides.

35

Pealegi on olukorrad ja isikud, kelle suhtes vaidlustatud määrust kohaldatakse, objektiivselt määratletud, kuna vaidlustatud määruse artiklis 2 on täpsustatud, et määrust kohaldatakse esiteks vannutatud audiitorite ja audiitorühingute suhtes, kes viivad läbi avaliku huvi üksuste kohustuslikku auditit, ja teiseks avaliku huvi üksuste suhtes. Sama kehtib artikli 21 puhul, mis kehtestab järelevalveasutuste koosseisu kohta nõuded, mida kõik liikmesriigid on kohustatud selliste asutuste loomisel järgima.

36

Eeltoodu põhjal ilmneb, et nende isikute ring, kelle suhtes vaidlustatud määrust kohaldatakse, on samuti üldiselt ja abstraktselt määratletud.

37

Siit järeldub, et vaidlustatud määrus ja konkreetselt selle artikkel 21 on üldkohaldatavad.

38

Sellegipoolest tuleb meenutada, et asjaolu, et vaidlusalune säte on oma laadilt ja ulatuselt üldine, sest seda kohaldatakse kõigile asjaomastele majandustegevuses osalejatele, ei välista siiski seda, et see võiks neist mõningaid isiklikult puudutada (kohtuotsused, 22.6.2006, Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, C‑182/03 ja C‑217/03, EKL, EU:C:2006:416, punkt 58, ning 23.4.2009, Sahlstedt jt vs. komisjon, C‑362/06 P, EKL, EU:C:2009:243, punkt 29).

39

Esiteks tuleb selles osas meenutada, et asjaolu, et vaidlustatud akt on kohaldatav selle sätetega objektiivselt määratletud olukordade suhtes ning tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute rühmadele, näitab isikliku puutumuse puudumist (kohtuotsus Sahlstedt jt vs. komisjon, punkt 38 eespool, EU:C:2009:243, punkt 31; vt selle kohta kohtumäärus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, punkt 32 eespool, EU:T:2011:419, punkt 89).

40

Ent käesolevas kohtuasjas puudutab vaidlustatud määrus hagejat üksnes seetõttu, et tal on sellise vannutatud audiitori staatus, kes tegeleb avaliku huvi üksuste raamatupidamisaruannete läbivaatamisega, sellisele olukorrale viitab vaidlustatud määrus objektiivselt, ilma et seadusandja oleks sel kutsealal töötavate isikute isiklikku olukorda mingil moel arvesse võtnud. Ühtlasi on sel alal tegutsevate vannutatud audiitorite üle järelevalvet teostavate asutuste koosseisu puudutavad nõuded sõnastatud üldiselt ja neid kohaldatakse vahet tegemata kõigi majandustegevuses osalejate ja kõigi asutuste suhtes, kes kuuluvad vaidlustatud määruse kohaldamisalasse.

41

Teiseks on kohtupraktikas selgitatud, et kui vaidlustatud akt puudutab isikute rühma, kes olid akti vastuvõtmise hetkel identifitseeritud või identifitseeritavad rühma liikmetele omaste kriteeriumide põhjal, võib akt neid isikuid isiklikult puudutada, kuna nad kuuluvad majandustegevuses osalejate piiratud ringi, ning see võib nii olla eeskätt siis, kui otsusega muudetakse õigusi, mille eraõiguslik isik on omandanud enne otsuse vastuvõtmist (kohtuotsus, 27.2.2014, Stichting Woonpunkt jt vs. komisjon, C‑132/12 P, EKL, EU:C:2014:100, punkt 59).

42

Käesolevas kohtuasjas ei olnud aga isikud, keda vaidlustatud määruse artiklis 21 kirjeldatud nõuded puudutavad, vaidlustatud määruse vastuvõtmise hetkel ei identifitseeritud ega identifitseeritavad.

43

Vaidlustatud määruse artikli 44 kohaselt kohaldatakse seda määrust nimelt alates 17. juunist 2016. Nii on liikmesriigid olenevalt olukorrast kohustatud enne seda tähtpäeva asjaomased pädevad asutused ümber korraldama, et täita vaidlustatud määruse artiklis 21 kirjeldatud nõuded.

44

Selles osas selgitab ka hageja ise, et hagi esitamise ajal oli WPK veel pädev teostama järelevalvet vannutatud audiitorite tegevuse üle avaliku huvi üksuste raamatupidamisaruannete läbivaatamise alal ja et see olukord jääb püsima, kuni WPK järelevalvepädevus antakse üle asutusele, mis vastab vaidlustatud määruse artiklis 21 määratletud kriteeriumidele. Seega Saksamaa iga vannutatud audiitor, kes hakkas või hakkab tegelema avaliku huvi üksuste raamatupidamisaruannete läbivaatamisega pärast vaidlustatud määruse vastuvõtmist, kuid enne järelevalvepädevuse üleandmist, on hagejaga täpselt samasuguses olukorras või satub sellesse: järelevalve tema tegevuse üle läheb audiitorite kutseühingu liikmetest koosnevalt WPK‑lt üle mõnele muule asutusele, mis vastab vaidlustatud määruse artiklis 21 kirjeldatud nõuetele, st asutusele, mille juhtorgani liikmete või otsuste tegemise eest vastutavate isikute hulka ei saa kuuluda eeskätt vannutatud audiitorid, kes on sel kutsealal töötanud viimase kolme aasta jooksul.

45

Nii võib nende isikute rühmale, kuhu hageja kuulus vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal, lisanduda teadmata arvul majandustegevuses osalejaid, mistõttu seda rühma ei saa pidada isikute piiratud ringiks. Vastupidi, tegemist on majandustegevuses osalejate määratlemata ja määratlematu hulgaga, mille ring võib pärast vaidlustatud määruse vastuvõtmist laieneda (vt selle kohta kohtuotsus, 14.11.1984, Intermills vs. komisjon, 323/82, EKL, EU:C:1984:345, punkt 16, ja kohtumäärus, 3.4.2014, CFE-CGC France Télécom-Orange vs. komisjon, T‑2/13, EU:T:2014:226, punkt 51).

46

Ent sellisesse avatud ringi kuuluvaid majandustegevuses osalejaid ei puuduta kõnealune akt isiklikult (vt selle kohta kohtumäärus CFE-CGC France Télécom-Orange vs. komisjon, punkt 45 eespool, EU:T:2014:226, punkt 52).

47

Kolmandaks tuleb rõhutada, et hageja ei tugine ühelegi kohtupraktikas tunnustatud tegurile, mis võiks teda individualiseerida. Ta viitab väidetavalt omandatud õigusele tegutseda audiitorite kutseühingu liikmetest koosneva iseseisva kutseorganisatsiooni järelevalve all. Isegi kui eeldada, et selline õigus on olemas ja seda võib isikliku puutumuse hindamisel arvesse võtta, tuleb rõhutada, et see õigus on ka kõigil teistel Saksamaa vannutatud audiitoritel ja et selles osas, mis puudutab avaliku huvi üksuste raamatupidamisaruannete läbivaatamist, kaotavad kõik nimetatud audiitorid vahet tegemata selle õiguse, kusjuures järelevalvepädevus läheb üle mõnele teisele asutusele, mis vastab vaidlustatud määruse artiklis 21 ette nähtud kriteeriumidele.

48

Seega on faktilised asjaolud käesolevas kohtuasjas teistsugused kui kohtuasjas, milles on tehtud eespool punktis 30 viidatud kohtuotsus Codorniu vs. nõukogu, (EU:C:1994:197). Nimetatud kohtuasjas oli hageja nimelt individualiseeritud asjaolu tõttu, et talle kuulus kaubamärk „Grand Crémant de Codorniu” ja asjassepuutuv määrus takistas tal selle kasutamist, kuna jättis õiguse kasutada nimetust „crémant” ainult Prantsusmaa ja Luksemburgi tootjatele. Euroopa Kohus rõhutas, et see asjaolu eristas hagejat kõigist teistest ettevõtjatest (kohtuotsus Codorniu vs. nõukogu, punkt 30 eespool, EU:C:1994:197, punktid 21 ja 22). Ent käesolevas kohtuasjas ei ole tegemist kaubamärgi kasutamisega, mis juba oma olemuselt on tingimata isiklikku laadi, vaid väidetava õigusega tegutseda audiitorina töötavate isikute kutseühingu liikmetest koosneva kutseorganisatsiooni järelevalve all. Selline õigus, isegi kui eeldada, et see on tõendatud, ei erista hagejat kuidagi teistest nimetatud kutsealal tegutsevatest ettevõtjatest, kes vaatavad läbi avaliku huvi üksuste raamatupidamisaruandeid.

49

Neid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et ei vaidlustatud määrus üldiselt ega määruse artikkel 21, mida hageja oma hagiavalduses kritiseerib, ei puuduta hagejat isiklikult.

50

Kuna otsese ja isikliku puutumuse kriteeriumid on kumulatiivsed vastuvõetavuse kriteeriumid, siis kui vastuvõetavust on kontrollitud lähtuvalt ELTL artikli 263 neljandas lõigus teisena nimetatud alusest, ei ole seega enam vaja kontrollida, kas vaidlustatud määrus puudutab hagejat otseselt.

51

Kõigest eespool esitatust järeldub, et hagejal puudub õigus esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel.

52

Hageja tugineb ELL artiklile 19 ja põhiõiguste harta artikli 47 esimesele lõigule ning järeldab, et nende sätete põhjal toob tema õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kaasa käesolevas asjas esitatud hagi vastuvõetavuse.

53

Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et ELL artikli 19 lõikest 1 tulenevalt tagavad Euroopa Liidu õiguskorra nõuete järgimise kohtuliku kontrolli Euroopa Kohus ja liikmesriikide kohtud (kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, punkt 19 eespool, EU:C:2013:625, punkt 90).

54

Kohtupraktika kohaselt kehtestab EL toimimise leping esiteks artiklitega 263 ja 277 ning teiseks artikliga 267 õiguskaitsevahendite ja menetluste täieliku süsteemi, milles liidu institutsioonide õigusaktide seaduslikkuse kontroll on usaldatud liidu kohtule (kohtuotsused Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punkt 31 eespool, EU:C:2002:462, punkt 40, ja Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, punkt 19 eespool, EU:C:2013:625, punkt 92).

55

Seega on füüsilised ja juriidilised isikud, kes ei saa tulenevalt ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud vastuvõetavuse tingimustest vaidlustada otse liidu üldakte, nende eest kaitstud sellega, et neid akte nende isikute suhtes ei kohaldata. Kui selliste aktide rakendamine kuulub liidu institutsioonide pädevusse, võivad need isikud esitada ELTL artikli 263 neljandas lõigus toodud tingimustel vastavate rakendusaktide peale hagi otse liidu kohtule ning nad võivad hagi põhjendamisel tugineda ELTL artikli 277 kohaselt sellele, et asjassepuutuv üldakt on ebaseaduslik. Kui nende aktide rakendamine kuulub liikmesriikide pädevusse, võivad nad tugineda asjassepuutuva liidu akti kehtetusele siseriiklikus kohtus ning paluda sel kohtul pöörduda ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtu poole eelotsuse küsimustega (kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, punkt 19 eespool, EU:C:2013:625, punkt 93).

56

Selles osas tuleb täpsustada, et õigussubjektidel on siseriikliku menetluse raames õigus kohtus vaidlustada iga sellise nende kohta tehtud siseriikliku otsuse või muu akti õiguspärasus, mis on seotud mõne liidu üldakti kohaldamisega nende suhtes, väites, et nimetatud akt on kehtetu (kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, punkt 19 eespool, EU:C:2013:625, punkt 94).

57

Järelikult on kehtivuse hindamiseks esitatud eelotsusetaotlus samamoodi nagu tühistamishagi liidu aktide seaduslikkuse kontrolli vahend (kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, punkt 19 eespool, EU:C:2013:625, punkt 95).

58

Põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kaitse osas tuleb seevastu märkida, et selle artikli eesmärk ei ole muuta aluslepingutes ette nähtud kohtuliku kontrolli süsteemi ja eelkõige otse Euroopa Liidu kohtule esitatavate hagide vastuvõetavust käsitlevaid norme (kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, punkt 19 eespool, EU:C:2013:625, punkt 97).

59

Siit järeldub, et hageja ei saa väita, et käesolevas asjas esitatud tühistamishagi peab olema vastuvõetav põhiõiguste harta artikli 47 alusel, kui tal puudub õigus esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel.

60

Seega tuleb käesolev väide tagasi lükata.

61

Kõike eeltoodut arvestades tuleb nõustuda parlamendi ja nõukogu esitatud vastuvõetavuse väitega ja jätta hagi seega vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

62

Sellest järeldub ühtlasi, et on ära langenud vajadus lahendada komisjoni menetlusse astumise taotlust.

63

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

64

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tal ise kanda oma kohtukulud ning temalt tuleb välja mõista parlamendi ja nõukogu kohtukulud vastavalt viimaste nõuetele.

65

Lisaks kannavad komisjon ja parlament kodukorra artikli 144 lõike 10 alusel ise oma menetlusse astumisega seotud kulud. Nagu nähtub eespool punktist 7, ei kandnud hageja ja nõukogu selles osas kulusid.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda)

otsustab:

23. novembril 2015 Luxembourgis.