Kohtuasi T‑585/14

Sloveenia Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

„Tühistamishagi — Liidu omavahendid — Liikmesriikide rahaline vastutus — Kohustus maksta komisjonile omavahendite kaotusele vastav summa — Komisjoni kiri — Vaidlustamatu akt — Vastuvõetamatus”

Kokkuvõte – Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 14. septembri 2015. aasta määrus

1. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Komisjoni kiri, millega liikmesriigil palutakse mitteametlikult maksta traditsioonilised omavahendid liidu eelarvesse – Välistamine – Siduvate õiguslike tagajärgedeta kiri – Hagi vastuvõetamatus

   (ELTL artiklid 258 ja 263; nõukogu määrus nr 1150/2000; nõukogu otsus 2007/436)

2. Euroopa Liidu omavahendid – Liikmesriikide poolt kindlaksmääramine ja kasutatavaks tegemine – Liikmesriikide vastutus – Ulatus

   (nõukogu määrus nr 1150/2000, artikli 2 lõige 1, artikli 9 lõige 1 ning artikli 17 lõiked 1 ja 2; nõukogu otsus 2007/436, artikli 2 lõike 1 punkt a ja artikli 8 lõige 1)

1.  Liikmesriikide esitatud tühistamishagide raames on vaidlustatavad aktid ELTL artikli 263 tähenduses kõik institutsioonide poolt mis tahes vormis kehtestatud normid, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi.

   Sellise aktiga ei ole aga tegemist komisjoni kirja puhul, millega liikmesriigil palutakse mitteametlikult maksta traditsioonilised omavahendid liidu eelarvesse. Nimelt toimub omavahendite käsutusse andmist reguleerivate liidu õigusnormide kohaldamine liikmesriikide vastutusel. Selles valdkonnas kehtestatud otsuse 2007/436 (Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta) ja määruse nr 1150/2000 (millega rakendatakse otsus 2007/436) ükski säte ei anna komisjonile pädevust teha otsuseid nende tõlgendamist puudutavas. Lisaks sellele ei saa komisjon riivata Euroopa Kohtu ainupädevust otsustada selle üle, kas liikmesriigi käitumine on määrusega nr 1150/2000 kooskõlas. Komisjonil on nii üksnes talle alaliselt jäetud võimalus avaldada oma arvamust, mis ei ole mingil juhul siduv liikmesriigi ametiasutustele.

   Pealegi, kuivõrd ELTL artiklis 258 ette nähtud kohustuste rikkumise menetluse kohtueelse etapi ainus eesmärk on anda liikmesriigile võimalus täita vabatahtlikult aluslepingu nõuded või vajaduse korral oma seisukohta õigustada, siis ei ole siduv ükski komisjoni poolt selle raames võetud akt, sealhulgas ka kiri, millega see institutsioon palub mitteametlikult liikmesriigil maksta traditsioonilised omavahendid liidu eelarvesse.

   (vt punktid 25, 34, 38, 40, 43, 46 ja 48)

2.  Vt määruse tekst.

   (vt punktid 29–35)

Kohtuasi T‑585/14

Sloveenia Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

„Tühistamishagi — Liidu omavahendid — Liikmesriikide rahaline vastutus — Kohustus maksta komisjonile omavahendite kaotusele vastav summa — Komisjoni kiri — Vaidlustamatu akt — Vastuvõetamatus”

Kokkuvõte – Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 14. septembri 2015. aasta määrus

1. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Komisjoni kiri, millega liikmesriigil palutakse mitteametlikult maksta traditsioonilised omavahendid liidu eelarvesse – Välistamine – Siduvate õiguslike tagajärgedeta kiri – Hagi vastuvõetamatus

   (ELTL artiklid 258 ja 263; nõukogu määrus nr 1150/2000; nõukogu otsus 2007/436)

2. Euroopa Liidu omavahendid – Liikmesriikide poolt kindlaksmääramine ja kasutatavaks tegemine – Liikmesriikide vastutus – Ulatus

   (nõukogu määrus nr 1150/2000, artikli 2 lõige 1, artikli 9 lõige 1 ning artikli 17 lõiked 1 ja 2; nõukogu otsus 2007/436, artikli 2 lõike 1 punkt a ja artikli 8 lõige 1)

1.  Liikmesriikide esitatud tühistamishagide raames on vaidlustatavad aktid ELTL artikli 263 tähenduses kõik institutsioonide poolt mis tahes vormis kehtestatud normid, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi.

   Sellise aktiga ei ole aga tegemist komisjoni kirja puhul, millega liikmesriigil palutakse mitteametlikult maksta traditsioonilised omavahendid liidu eelarvesse. Nimelt toimub omavahendite käsutusse andmist reguleerivate liidu õigusnormide kohaldamine liikmesriikide vastutusel. Selles valdkonnas kehtestatud otsuse 2007/436 (Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta) ja määruse nr 1150/2000 (millega rakendatakse otsus 2007/436) ükski säte ei anna komisjonile pädevust teha otsuseid nende tõlgendamist puudutavas. Lisaks sellele ei saa komisjon riivata Euroopa Kohtu ainupädevust otsustada selle üle, kas liikmesriigi käitumine on määrusega nr 1150/2000 kooskõlas. Komisjonil on nii üksnes talle alaliselt jäetud võimalus avaldada oma arvamust, mis ei ole mingil juhul siduv liikmesriigi ametiasutustele.

   Pealegi, kuivõrd ELTL artiklis 258 ette nähtud kohustuste rikkumise menetluse kohtueelse etapi ainus eesmärk on anda liikmesriigile võimalus täita vabatahtlikult aluslepingu nõuded või vajaduse korral oma seisukohta õigustada, siis ei ole siduv ükski komisjoni poolt selle raames võetud akt, sealhulgas ka kiri, millega see institutsioon palub mitteametlikult liikmesriigil maksta traditsioonilised omavahendid liidu eelarvesse.

   (vt punktid 25, 34, 38, 40, 43, 46 ja 48)

2.  Vt määruse tekst.

   (vt punktid 29–35)