14.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 223/13


15. aprillil 2014 esitatud hagi – Deutsche Edelstahlwerke versus komisjon

(Kohtuasi T-230/14)

2014/C 223/18

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Deutsche Edelstahlwerke GmbH (Witten, Saksamaa) (esindajad: advokaadid S. Altenschmidt ja H. Janssen)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada Euroopa Komisjoni 18. detsembri 2013. aasta otsus asjas Riigiabi SA.33995 (2013/C) – taastuvenergia toetamine ja energia suurtarbijatele taastuvenergiaseadusest tuleneva lisatasu vähendamine;

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

1.

Esimene väide: ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumine

Hageja väidab, et vaidlustatud otsusega on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, sest seaduses, millega muudetakse prioriteetseks taastuvad energiaallikad (edaspidi „taastuvenergiaseadus”), ette nähtud taastuvenergia lisatasu ja eriline hüvitamiskord ei kujuta endast riigi või riigi kontrollitavate vahendite andmist. Kõik nende meetmete kvalifitseerimiseks olulised asjaolud tuvastati komisjoni ja Saksamaa Liitvabariigi vahelises eelmenetluses. Selliseid kahtlusi, mida komisjon oleks pidanud tuvastama ELTL artikli 108 lõikes 2 ja määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (1), artikli 4 lõikes 4 sätestatud menetluses, enam ei esinenud.

2.

Teine väide: ELTL artikli 108 lõike 1 ja õiguskindluse põhimõtte rikkumine

Siinkohal väidab hageja, et komisjon ei arvestanud ELTL artikli 108 lõikega 1 ja õiguskindluse põhimõttega, kui ta selleks, et kontrollida oma esialgset hinnangut taastuvenergiaseadusele kui abile, kohaldas uue abi suhtes ette nähtud menetlust vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikele 4, selle asemel, et kohaldada olemasoleva abi suhtes ette nähtud menetlust vastavalt määruse nr 659/1999 artiklile 17 ja sellele järgnevatele artiklitele. Sellega seoses väidab hageja eelkõige, et komisjon ei kvalifitseerinud 22. mai 2002. aasta otsusega 2000. aasta taastuvenergiaseadust abiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna tegemist ei olnud riigi vahendite ülekandmisega. Muudatused, mis tehti 2012. aasta taastuvenergiaseadusesse võrreldes 2000. aasta taastuvenergiaseadusega ei olnud komisjoni 22. mai 2002. aasta otsust arvesse võttes olulised. Komisjon oleks seega võinud panna oma muutunud õigusliku seisukoha maksma ELTL artikli 108 lõike 1 kohases menetluses ilma hagejat koormamata.

3.

Kolmas väide: põhiõiguste harta artikli 41 ja õiguse olla ära kuulatud rikkumine

Lisaks väidab hageja, et kostja võttis vaidlustatud otsuse vastu, ilma et ta oleks andnud hagejale eelnevalt võimalust seisukoha võtmiseks.


(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).