Kohtuasi T‑567/14

Group OOD

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet

„Euroopa Liidu kaubamärk — Vastulausemenetlus — Euroopa Liidu kujutismärgi GROUP Company TOURISM & TRAVEL taotlus — Varasemad siseriiklikud registreerimata kujutismärgid GROUP Company TOURISM & TRAVEL — Suhteline keeldumispõhjus — Siseriikliku õiguse kohaldamine — Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõige 4 — Tõendid siseriikliku õiguse sisu kohta — Määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 19 lõike 2 punkt d — Apellatsioonikojale esitatud tõendite arvesse võtmata jätmine — Apellatsioonikoja kaalutlusõigus — Määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 2”

Kokkuvõte – Üldkohtu (neljas koda) 29. juuni 2016. aasta otsus

1. Euroopa Liidu kaubamärk – Kaebemenetlus – Liidu kohtusse esitatud hagi – Apellatsioonikoja otsuse õiguspärasus – Siseriikliku õiguse tõlgendamisel selliste siseriiklikul õigusel või kohtupraktikal põhinevate tõenditega arvestamine, millele Siseturu Ühtlustamise Ametis ei tuginetud – Lubatavus – Piirid

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõiked 4 ja 65; komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskirja 19 lõike 2 punkt d)

2. Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Registreerimata kaubamärgi või mõne muu kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastulause – Tingimused – Tõlgendamine liidu õigusest lähtudes – Hindamine lähtuvalt asjaomase tähise suhtes kehtivas siseriiklikus õiguses sätestatud kriteeriumidest

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõige 4)

3. Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Registreerimata kaubamärgi või mõne muu kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastulause – Tähis, mis annab selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine – Tõendamiskoormis

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõike 4 punkt b; komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskirja 19 lõike 2 punkt d)

4. Euroopa Liidu kaubamärk – Kaebemenetlus – Kaebus ameti vastulausete osakonna otsuse peale – Apellatsioonikoja poolt läbivaatamine – Ulatus – Faktilised asjaolud ja tõendid, mida ei ole vastulause põhjendamiseks esitatud selleks ette nähtud tähtaja jooksul – Arvessevõtmine – Apellatsioonikoja kaalutlusõigus

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõige 4 ja artikli 76 lõige 2; komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskirja 19 lõike 2 punkt d ja eeskirja 50 lõike 1 kolmas lõik)

5. Euroopa Liidu kaubamärk – Kolmandate isikute märkused ja vastulause – Vastulause toetuseks esitatud faktid, tõendid ja seisukohad – Tõend määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikes 4 osutatud varasema õiguse kaitse omandamise, kehtivuse ja ulatuse kohta – Tõendid kohaldatava siseriikliku õiguse sisu kohta – Eesmärk – Vajaduse puudumine esitada ametlikust allikast saadud õigusnormi tekst

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõige 4; komisjoni määrus nr 2868/95, artikli 1 eeskirja 19 lõike 2 punkt d)

6. Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kaubamärgi mõiste ja Euroopa Liidu kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Registreerimata kaubamärgi või mõne muu kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastulause – Tingimused – Hindamine lähtuvalt asjaomase tähise suhtes kehtivas siseriiklikus õiguses sätestatud kriteeriumidest – Siseriikliku õiguse sisu kontrollimine – Ulatus

   (nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõige 4)

1.  Üldkohtule esitatud hagi eesmärk on Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi artikli 65 tähenduses. Seetõttu ei ole Üldkohtu ülesanne vaadata faktilisi asjaolusid uuesti läbi esimest korda Üldkohtus esitatud tõendeid arvestades.

   Vastab tõele, et nagu kohtupraktikast nähtub, ei peaks pooltel ega Üldkohtul endal olema siseriikliku õiguse tõlgendamisel, millele Euroopa Liidu õigus viitab, takistusi siseriiklikele õigusnormidele, kohtupraktikale või õigusdoktriinile osutamisel, kuna küsimuse all ei ole apellatsioonikojale konkreetse siseriikliku kohtuotsuse faktiliste asjaolude arvestamata jätmise etteheitmine, vaid selle etteheitmine, et apellatsioonikoda on tuginenud teatava siseriikliku normi väära kohaldamise kohta esitatud väite toetuseks kohtupraktikale ja õigusdoktriinile.

   Siiski ei ole määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 tähenduses olemasoleval varasemal õigusel põhineva vastulause raames esitatud dokumendid, mis sisaldavad siseriiklikke õigusnorme, tõendid siseriiklike õigusnormide kohta, millele Üldkohus võib siseriikliku õiguse tõlgendamisel osutada, vaid tegemist on siseriiklike õigusnormide sisu kindlakstegemise eesmärgil esitatud tõenditega määruse nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta eeskirja 19 lõike 2 punkti d tähenduses. Kuna hageja ei ole esitanud need dokumendid ameti haldusmenetluse käigus, tuleb need tunnistada vastuvõetamatuks.

   (vt punktid 19–21)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 26–28)

3.  Määruse nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 4 punkti b sätete kohaldamisel tuleb võtta arvesse eelkõige osutatud siseriiklikke õigusnorme ja asjaomases liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid. Sel alusel peab vastulause esitaja tõendama, et asjaomane tähis kuulub vastava liikmesriigi õiguse kohaldamisalasse ning võimaldab hilisema kaubamärgi kasutamise keelata.

   Lisaks paneb määruse nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta eeskirja 19 lõike 2 punkt d vastulause esitajale kohustuse esitada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile mitte ainult tõendid selle kohta, et ta täidab tingimusi, mis on vajalikud varasema õiguse alusel ELi kaubamärgi registreerimisele vastu seismiseks nendest siseriiklikest õigusnormidest tulenevalt, mille kohaldamist ta taotleb, vaid ka tõendid nende õigusnormide sisu kohta. Seetõttu ei ole olukorras, kus pooled ei ole vastavaid väiteid ega tõendeid esitanud, amet vastupidi hageja väidetele kohustatud omal algatusel koguma tõendeid kohaldatavate siseriiklike õigusnormide kohta.

   (vt punktid 29, 33 ja 34)

4.  Määruse nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 4 tähenduses olemasoleval varasemal õigusel põhineva vastulause raames ei loetle määruse nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta eeskirja 19 lõike 2 punkt d täpselt ja ammendavalt dokumente, mida tuleb vastulause toetuseks esitada. Kuna viimati nimetatud sättes on üksnes nimetatud kohustust määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 tähenduses varasema õiguse kaitse omandamist, kehtivust ja ulatust tõendada, esitamata muid täpsustusi, ei pidanud vastulause esitaja olema teadlik täpsetest dokumentidest, mida ta pidi oma vastulause põhjendamiseks esitama. Neil tingimustel ei ole määruse nr 207/2009 artikli 76 lõikes 2 sätestatud apellatsioonikoja kaalutlusõiguse kasutamine küsimuses, kas võtta hilinenult esitatud fakte ja tõendeid arvesse, piiratud.

   Kuna apellatsioonikoda ei kasutanud isegi mitte piiratud ulatuses talle antud kaalutlusõigust ega põhjendanud keeldumist võtta selles osas arvesse talle esitatud viiteid siseriiklikule õigusele, rikkus ta määruse nr 207/2009 artikli 76 lõiget 2 ning määruse nr 2868/95 eeskirja 50 lõike 1 kolmandat lõiget.

   (vt punktid 53, 55, 56, 59 ja 61)

5.  Määruse nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 4 tähenduses olemasoleval varasemal õigusel põhineva vastulause raames ei ole määruse nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta eeskirja 19 lõike 2 punktis d loetletud täpselt ja ammendavalt tõendid, mis võivad määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 tähenduses varasema õiguse kaitse omandamist, kehtivust ja ulatust tõendada, mille vastulause esitaja, kes sellisele õigusele tugineb, peab Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile esitama. Seetõttu võib asjakohast siseriikliku õiguse normi käsitada ühe tõendina määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 tähenduses varasema õiguse kaitse omandamise, kehtivuse ja ulatuse kohta.

   Siiski, ei määruses nr 207/2009, määruses nr 2868/95 ega kohtupraktikas ei ole kindlaks määratud, kuidas peab siseriikliku õiguse sisu olema tõendatud. Vastulause esitajalt nõutavad tõendid siseriikliku õiguse kohta peavad võimaldama ametil teha nõuetekohaselt ja ühemõtteliselt kindlaks kohaldatav õigus. Teave kohaldatavate õigusnormide kohta peab võimaldama ametil mõista ja kohaldada nende õigusnormide sisu, kaitse saamise tingimusi ja selle ulatust ning võimaldama taotlejal kasutada oma kaitseõigusi.

   Nende eesmärkide saavutamiseks ei ole ametlikust allikast saadud õigusnormi tekst möödapääsmatult vajalik.

   (vt punktid 58, 69 ja 70)

6.  Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti pädevad talitused peavad hindama vastulause esitaja väidete aluseks oleva siseriikliku õigusnormi sisu selgitamiseks esitatud tõendite usaldusväärsust ja ulatust. Kui siseriikliku õiguse kohaldamine võib tuua kaasa ELi kaubamärgi registreerimisest keeldumise põhjuse olemasolu tuvastamise, on vaja, et amet võib enne selle kaubamärgi registreerimise suhtes esitatud vastulause rahuldamist kontrollida taotleja esitatud nende tõendite asjakohasust, mille ta esitab tema ülesandeks oleva siseriikliku õiguse sisu kohta tõendite esitamise kohustuse täitmiseks.

   Seega peab olukorras, kus ametil võib osutuda vajalikuks võtta arvesse eelkõige selle liikmesriigi õigusnorme, kus on vastulause aluseks olev varasem õigus kaitstud, ta tutvuma omal algatusel ja vahendite abil, mis talle sel eesmärgil kohased tunduvad, asjaomase liikmesriigi siseriikliku õigusega, juhul kui selline teave on vajalik kehtetuks tunnistamise põhjuse kohaldamise tingimuste hindamiseks ja eelkõige esitatud faktide tõesuse või esitatud tõendite tõendusjõu hindamiseks. Kohustus tutvuda omal algatusel kõnealuse liikmesriigi siseriikliku õigusega lasub vastavalt olukorrale ametil vaid sel juhul, kui tal juba on andmeid siseriikliku õiguse kohta kas selle sisu puudutavate väidete või väidetavalt tõendusjõudu omavate esitatud tõendite kujul.

   Sel juhul peab amet kasutama kõiki vahendeid, mis tal kontrollipädevuse raames on, et tutvuda kohaldatava siseriikliku õigusega ning teostada – kas hageja esitatud argumentide põhjal, omal algatusel või paludes hagejal kinnitada teavet talle esitatud normide kohta – põhjalikumat analüüsi viidatud siseriikliku õiguse normide sisu ja ulatuse kohta.

   (vt punktid 77–79 ja 82)