1

Ajavahemikul 30. juunist 2009 kuni 24. septembrini 2010 importis ACTEMSA SA (edaspidi „vastutav isik“), kes on Hispaanias asutatud ettevõtja, Euroopa Liitu tuunist valmistatud tooteid, nimelt tuunikonserve ja külmutatud tuunifileed, mille päritoluriigina oli deklareeritud Ecuador (edaspidi „vaidlusalune import“).

2

Vastutav isik taotles Hispaania tollilt vaidlusaluse impordi suhtes üldiste tariifsete soodustuste süsteemi (edaspidi „üldiste soodustuste süsteem“) kohaldamist ja esitas oma tollideklaratsioonide alusena päritolusertifikaadid vorm A mille Ecuadori ametiasutus oli väljastanud eksportija esitatud vormikohase dokumendi alusel, milles deklareeriti, et on kaup tõepoolest pärit Ecuadorist ja on täidetud päritolusertifikaadi väljastamise tingimused.

3

Vastutava isiku esitatud päritolusertifikaatide põhjal nõustus Hispaania toll kohaldama vaidlusaluse impordi suhtes tariifset sooduskohtlemist.

4

Eespool punktis 1 nimetatud vaidlusaluse impordi toimumise ajal, nimelt 21. mail 2010 avaldas Euroopa Komisjon teatise importijatele „Tuuni importimine [liitu] Colombiast ja El Salvadorist“ (ELT 2010, C 132, lk 15) (edaspidi „teatis“), mille käesolevas asjas tähtsust omavad lõigud – piiritlemaks teatise ulatust ja otsustamaks, kas see puudutab vaidlusalust importi – on järgmised:

„[…] Komisjon teatab […] [l]iidu ettevõtjatele, et tal on põhjendatud kahtlusi seoses sooduskohtlemise õige kohaldamisega ning Colombiast ja El Salvadorist […] [l]iitu imporditavate HS alamrubriiki 1604 14 kuuluvate tuunikonservide ja külmutatud tuunikalafileede päritolutõendite õigsusega.

Erinevate uurimiste tulemusena on selgunud, et suurte koguste HS alamrubriiki 1604 14 kuuluvate tuunikalakonservide ja külmutatud tuunikalafilee päritoluriigiks on deklareeritud Colombia või El Salvador, mis ei vasta tõele.

Samuti ei saa välistada seda, et saadetised on imporditud muudest riikidest, kes kasutavad üldiste soodustuste süsteemi […], kuid ei vasta selle süsteemi päritolueeskirjade nõuetele päritolu kumulatsiooni osas.“

5

Euroopa Pettustevastase Ameti (edaspidi „OLAF“) ja teatavate liikmesriikide esindajad viisid 14.–30. septembril 2010 ühiselt läbi kontrollkäigu Ecuadori, et teha kindlaks sellest riigist pärinevate ja tariifse sooduskohtlemise eesmärgil selles riigis väljastatud päritolusertifikaatide vorm A alusel liitu imporditavate tuunist valmistatud toodete tooraine päritolu.

6

OLAFi lõppraportis tuvastati, et Ecuadori ametiasutus väljastas õigusvastaselt päritolusertifikaate vorm A selliste Ecuadoris tuunist valmistatud toodete kohta, mille tooraine olid püüdnud El Salvadori ja Panama kalalaevad, nii et ei olnud järgitud eeskirju, mille alusel saab kauba lugeda Ecuadorist pärinevaks.

7

OLAF märkis El Salvadori laevade püütud toore kala osas, et selle riigi ametiasutus ei olnud tõendanud kala päritolu vastavalt komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1993, L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3) artiklitele 72a ja 80, ning Panama laevade püütud toore kala osas, et Panama ametiasutus küll väljastas päritolusertifikaate vorm A, kuid ei järgitud määruse nr 2454/93 artiklis 70 ette nähtud lisandväärtuse reeglit.

8

Kuna vaidlusaluse impordi puhul puudus alus tariifse sooduskohtlemise kohaldamiseks, algatas Hispaania asutus 2012. aastal imporditollimaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise ja kohaldasid asjaomaste imporditehingute suhtes ühise tollitariifistiku 24% maksumäära, mille tulemusel kujunes sissenõutavaks tollimaksu summaks 2094850,62 eurot.

9

Vastutav isik saatis Hispaania asutusele arvukalt kirju, millest viimane kandis 7. veebruari 2013. aasta kuupäeva, ja taotles neis nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik“) artikli 236 (koostoimes artikli 220 lõike 2 punktiga b) ja teise võimalusena artikli 239 alusel tollimaksu vähendamist.

10

Hispaania ametiasutus palus 18. aprilli 2013. aasta kirjas komisjonil otsustada, kas tolliseadustiku artikli 236 (koostoimes artikli 220 lõike 2 punktiga b ja määruse nr 2454/93 artiklitega 869 ja 871) või teise võimalusena tolliseadustiku artikli 239 ja määruse nr 2454/93 artikli 905 alusel tollimaksu vähendamine on põhjendatud.

11

Komisjon taotles 8. mai ja 17. septembri 2013. aasta kirjades lisateavet, mille Hispaania ametiasutus saatis 28. mai ja 21. oktoobri 2013. aasta kirjades. Vastutavale isikule tehti need kaks taotlust teatavaks ja tal oli võimalus esitada oma märkused Hispaania ametiasutuse esitatavate vastuste kohta.

12

Komisjon saatis vastutavale isikule 12. veebruaril 2014 kirja, milles palus vastavalt määruse nr 2454/93 artiklitele 873 ja 906a tal esitada oma seisukohad kõigi nende fakti- ja õigusküsimuste kohta, mis võisid selle isiku arvates olla aluseks tema taotluse tagasilükkamisele. Vastutav isik esitas oma vastuse 5. märtsi 2014. aasta kirjas, milles märkis, et ei pea end Ecuadori asutuse eksimuse eest vastutavaks. Samuti rõhutas ta enda heausksust ning seda, et ta ei ole nõus komisjoni tuvastusega, et pärast 21. mai 2010 toimunud impordi osas ei tegutsenud ta nõutava hoolsusega.

13

Vastavalt määruse nr 2454/93 artiklitele 873 ja 907 tuli toimiku uurimiseks 8. mail 2014 kokku liikmesriikide esindajatest koosnev ekspertrühm.

14

Komisjon otsustas 15. mai 2014. aasta otsuses K(2014) 3007 (lõplik) (REM 03/2013) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), et kõnesoleval juhul on imporditollimaksu vähendamine põhjendatud teatava summa osas, kuid osa summa puhul mitte.

15

Tolliseadustiku artiklil 236 (koostoimes artikli 220 lõike 2 punktiga b) põhineva uurimise alusel tõdes komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 26 esiteks, et Ecuadori toll kohaldas valesti päritolusertifikaadi vorm A väljastamise eeskirju, ja teiseks, et eksportiva ettevõtja poolt sertifikaatide taotlemisel ebatäpsete andmete esitamine ei ole piisav asjaolu, mille alusel välistada Ecuadori asutuse eksimus. Järgmiseks pidas komisjon vajalikuks kontrollida, kas juhtumi asjaolusid, eksimuse olemust ning vastutava isiku valdkondlikku kogemust ja hoolsust arvestades oli vastutaval isikul võimalik eksimuse avastada.

16

Eksimuse olemuse osas leidis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 28, et eksimuse kordumine, mis väljendus Ecuadori asutuse poolt päritolusertifikaatide vorm A väljastamises pika aja vältel, räägib vastutava isiku heausksuse kasuks, ning et ei ole võimalik kindlaks teha, kas vastutaval isikul oli võimalik avastada sellist eksimust enne 21. maid 2010 toimunud impordi puhul.

17

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 29 märkis komisjon, et vastutav isik oli väga suure valdkondliku kogemusega, sest ta oli tegev Ladina-Ameerika, Aafrika ja Ida-Aasia riikide päritolu kalapüügisaaduste impordi- ja ekspordisektoris.

18

Mis puutub vastutava isiku hoolsusesse, siis eristas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 30–36 vastutava isiku poolt enne 21. maid 2010, mil avaldati teatis, tehtud imporditoiminguid neist, mis tehti pärast seda kuupäeva. Viidates asjaolule, et teatise kohaselt „ei saa välistada seda, et saadetised on imporditud muudest riikidest, kes kasutavad üldiste soodustuste süsteemi […], kuid ei vasta selle süsteemi päritolueeskirjade nõuetele päritolu kumulatsiooni osas“, leidis komisjon, et vastutav isik oleks pärast 21. maid 2010 pidanud võtma ettevaatusabinõud selleks, et kontrollida tõendeid päritolu kohta, tagamaks sooduskohtlemise ja konkreetselt piirkondliku kumulatsiooni eeskirjade nõuetekohane kohaldamine. Seega ei saa vastutavat isikut pärast teatise avaldamist enam lugeda heauskseks. Seevastu ei võimalda enne teatise avaldamist toimunud impordi osas miski kahtlustada vastutava isiku heausksuse ja hoolsuse puudumist.

19

Järgmiseks uuris komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 39–48 tolliseadustiku artiklis 239 ette nähtud tingimusi tollimaksu vähendamiseks 21. maist 2010 varasema impordi puhul. Esimese tingimuse osas leidis komisjon, et vastutava isiku puhul ei olnud tegemist teda muude sama valdkonna ettevõtjatest eristava eriolukorraga, olles eelnevalt meelde tuletanud, et kehtetuks osutunud päritolusertifikaatide kehtivuse eeldamine ei tähenda, et tegemist on eriolukorraga. Samuti täpsustas komisjon, et samuti ei olnud täidetud teine, kogenud ettevõtjalt eeldatavat hoolsust puudutav tingimus, ning viitas kaalutlustele seoses vastutava isiku hoolsusega tolliseadustiku artikli 220 kohaldamise seisukohalt.

20

Selle põhjal tuvastas komisjon järgmist:

„Artikkel 1

Vastavalt Hispaania Kuningriigi 18. aprilli 2013. aasta taotlusele vähendatakse imporditollimaksu 999863,58 euro suuruse summa osas seoses ajavahemikus 1. jaanuar 2009 kuni 20. mai 2010 toimunud impordiga.

Artikkel 2

Imporditollimaksu ei vähendata 1094987,04 euro suuruse summa osas, mida taotles Hispaania Kuningriik 18. aprillil 2013, ja mis puudutab ajavahemikus 21. mai 2010 kuni 24. september 2010 toimunud importi.“

21

Hispaania Kuningriik esitas hagiavalduse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 24. juulil 2014. Komisjon esitas kostja vastuse 7. oktoobril 2014. Hispaania Kuningriik esitas 22. detsembril 2014 repliigi ja 17. veebruaril 2015 esitas komisjon vasturepliigi.

22

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohus (viies koda) avada suulise menetluse.

23

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 6. aprilli 2016. aasta kohtuistungil.

24

Hispaania Kuningriik palub Üldkohtul:

25

Komisjon palub Üldkohtul:

26

Hispaania Kuningriik esitab oma hagi toetuseks kolm väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viiendat lõiku, teise väite kohaselt on rikutud tolliseadustiku artiklit 239 ning kolmanda väite – mis on esitatud teise võimalusena – kohaselt on rikutud tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viiendat lõiku seoses määruses nr 2454/93 ette nähtud piirkondliku kumulatsiooni eeskirjaga.

27

Kõigepealt olgu meenutatud, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viienda lõigu kohaselt peab selleks, et liikmesriigi ametiasutused saaksid loobuda imporditollimaksu tollivormistusjärgsest sissenõudmisest, olema täidetud kolm kumuleeruvat tingimust (vt analoogia alusel kohtuotsus, 14.11.2002, Ilumitrónica, C‑251/00, EU:C:2002:655, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Esiteks peab tollimaks olema jäänud sisse nõudmata pädeva asutuse enda eksimuse tõttu. Teiseks peab asutuse eksimus olema selline, mida heausksel vastutaval isikul ei olnud võimalik avastada vaatamata oma valdkondlikule kogemusele ja tema tegevuses nõutavale hoolsusele. Kolmandaks peab asutus olema järginud kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta (vt analoogia alusel kohtuotsus, 14.11.2002, Ilumitrónica, C‑251/00, EU:C:2002:655, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Nende tingimuste täitmist tuleb hinnata, lähtudes tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b eesmärgist, milleks on kaitsta vastutava isiku õiguspärast ootust, et kogu teave ja kõik kriteeriumid, mille põhjal tehakse tollimaksude sissenõudmise või sissenõudmata jätmise otsus, oleks põhjendatud (vt analoogia alusel kohtuotsus, 14.11.2002, Ilumitrónica, C‑251/00, EU:C:2002:655, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Kuid tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viienda lõigu kohaselt ei saa vastutav isik toetuda enda heausksusele, kui komisjon on Euroopa Liidu Teatajas avaldanud teatise importijatele, milles avaldatakse kahtlust, kas soodustatud kolmas riik kohaldab sooduskorda nõuetekohaselt (vt selle kohta kohtumäärus, 1.10.2009, Agrar-Invest-Tatschl vs. komisjon, C‑552/08 P, EU:C:2009:605, punktid 56 ja 57), ning selles sättes ei ole ette nähtud vastutava isiku võimalust tõendada enda heausksust sellega, et ta on võtnud täiendavaid meetmeid sooduskorraga seotud sertifikaatide ehtsuse ja paikapidavuse tagamiseks (kohtuotsus, 8.10.2008, Agrar-Invest-Tatschl vs. komisjon, T‑51/07, EU:T:2008:420, punkt 42).

31

Hagiavalduse esimest väidet tuleb analüüsida eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades.

32

Esimese võimalusena väidab Hispaania Kuningriik sisuliselt, et kui komisjon kavatseb liikmesriigi asutuse seisukohaga arvestama jätta, siis peab ta asjas tähtsust omavatele faktilistele asjaoludele tuginedes tõendama, et ettevõtja tegutses ilmselgelt hooletult. Väidetavalt piirdus komisjon sellega, et viitas importija kohustusele võtta kõik ettevaatusabinõud selleks, et kontrollida teatises sisalduvaid tõendeid päritolu kohta, kuid jättis täpsustamata, kuidas vastutav isik oma hoolsuskohustust rikkus või heausksusest kõrvale kaldus. Hispaania Kuningriigi arvates ei takista teatise avaldamine vastutaval isikul tugineda enda heausksusele, kuna see teatis käsitles ainult Colombia ja El Salvadori päritolu importi ning selle toimet ei saa laiendada teistele II piirkondlikku rühma kuuluvatele riikidele nagu Ecuador, mille vahel kohaldub piirkondliku kumulatsiooni reegel (vt ka punkt 48 eespool).

33

Komisjoni arvates tuleb Hispaania Kuningriigi argumendid tagasi lükata. Sisuliselt tuletab komisjon ennekõike meelde, et põhimõtteliselt peab pädev asutus imporditollimaksu tollivormistusjärgselt sisse nõudma siis, kui kaup, millele on kohaldatud sooduskohtlemist, on muu kui deklareeritud päritoluga või kui selle kauba päritolu ei ole võimalik kontrollida.

34

Komisjoni sõnul on tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b ette nähtud esimene tingimus täidetud, kuna Ecuadori asutuse eksimusel väljastati päritolusertifikaadid vorm A, kuigi piirkondliku kumulatsiooni reeglit ei olnud järgitud.

35

Isegi kui kaks muud selles artiklis ette nähtud tingimust olid enne 21. maid 2010 täidetud, siis pärast seda kuupäeva enam mitte. Sellest kuupäevast alates ei saanud vastutav isik tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viiendast lõigust tulenevalt enam tugineda enda heausksusele, kuna teatis käis ka Ecuadori kohta ja vastutav isik ei tegutsenud tariifse sooduskohtlemise tingimuste täitmisel nõuetekohase hoolsusega.

36

Komisjon on arvamusel, et Euroopa Kohus ei ole käsitlenud küsimust, kas tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viies lõik kehtestab absoluutse eeltingimuse. Komisjon leiab, et teataval erandjuhul võib ettevõtja tugineda enda heausksusele, kui ta tõendab, et pärast importijatele adresseeritud teatise avaldamist viidi läbi täiendav kontroll.

37

Lisaks leiab komisjon, et kui avaldatakse teatis importijatele, siis lasub heausksuse ja hoolsuse osas tõendamiskoormis vastutaval isikul. Käesoleval juhul ei olevat Hispaania Kuningriik esitanud ühtki tõendit selle kohta, et vastutav isik võttis pärast teatise avaldamist täiendavaid meetmeid kauba päritolu tagamiseks.

38

Komisjon märgib, et teatises on mainitud Colombiat ja El Salvdori, ning üheksa muu II piirkondlikku rühma kuuluva riigi osas viidatakse vaidlusaluse impordiga samasse tariifistiku alamrubriiki kuuluva kauba osas eeskirjade rikkumise võimalusele. Komisjoni sõnul viitab teatis niisiis üheksale muule riigile, neid otseselt nimetamata. Kogenud ettevõtja pidanuks teatisest järeldama, et kõigi II piirkondlikku rühma kuuluvate riikide puhul esineb risk seoses piirkondliku kumulatsiooniga. Samuti tuletab komisjon meelde, et ta võib õiguspäraselt viidata importijatele suunatud teatises üldiselt mitmele riigile, mida ta varem ka kahel korral teinud on.

39

Teatis juhib importijate tähelepanu vajadusele võtta ettevaatusabinõud seoses impordiga kõigist II piirkondlikku rühma kuuluvatest riikidest. Nimelt võidakse Colombia või El Salvadori päritolu tooraine eksportida teise II piirkondlikku rühma kuuluvasse riiki, eesmärgiga kasutada seda selliste tuuni töötlemisel saadud toodete valmistamiseks, mis eksporditakse liitu. Piirkondliku kumulatsiooni põhimõtte kohaldamise tõttu võib neid pidada Ecuadori päritolu toodeteks, ilma et tooraine päritolu oleks liitu importijale teada.

40

Lisaks sellele väidab komisjon, et ei tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktist b ega ka komisjoni 5. detsembri 2000. aasta teatisest, milles sätestatakse tariifse sooduskorra raames tingimused ettevõtjate ja liikmesriikide ametiasutuste teavitamiseks juhtudest, mille puhul kauba päritolu suhtes on põhjendatud kahtlus (ELT 2000, C 348, lk 4) ning komisjoni 30. oktoobri 2012. aasta teatisest, milles sätestatakse tariifse sooduskorra raames tingimused ettevõtjate ja liikmesriikide ametiasutuste teavitamiseks juhtudest, mille puhul kauba päritolu suhtes on põhjendatud kahtlus (ELT 2012, C 332, lk 1), millele viitab Hispaania Kuningriik Üldkohtus, ei tulene, et põhjendatud kahtlust tuleb väljendada seoses selle teatise reguleerimisalasse kuuluva riigiga või kaubaga, sest teatavate riikide osas väljendatud kahtlus osutab samuti eeskirjade rikkumisele teistes samasse piirkondlikku rühma kuuluvates riikides.

41

Mis puutub teatise avaldamisele järgnevat ajavahemikku, siis leiab komisjon, et vastutav isik pidanuks võtma meetmeid kauba päritolu tagamiseks. Tema arvates kutsub teatis üles lisama ettevaatusabinõusid kõigist II piirkondlikku rühma kuuluvatest riikidest pärineva impordi puhul, sest väidetavalt Ecuadori päritolu kaup võib sisaldada nõuetele mittevastavat Colombia või El Salvadori päritolu toorainet. Kui arvestada seda, et komisjon on avaldanud väga vähe teatisi importijatele, siis ei saa hoolsaks pidada sellist vastutavat isikut, kes importides kaupu samasse piirkondlikku rühma kuuluvast riigist kui teatises nimetatud riik ei võta seda teatist arvesse. Igal juhul ei võtnud vastutav isik komisjoni väitel vajalikke ettevaatusabinõusid, et tagada tariifse sooduskohtlemise kohaldamisel päritolutõendite piisav kontroll.

42

Vasturepliigis väidab komisjon, et OLAFi lõppraportis mainitud võimalus El Salvadori osas teatis tühistada või seda muuta, kui see riik oma käitumist muudab, puudutab ainult asjaomast riiki, samas kui teatis jääb teiste II piirkondlikku rühma kuuluvate riikide osas kehtima. Komisjoni sõnul ei kaasne tema poolt osundatud teatistega importijatele õiguskindluse puudumine ja need ei kujuta endast erandit üldreeglist. Ettevõtja hoolsuse kohta lisab komisjon, et kui teatises avaldatakse kahtlust, kas piirkondliku kumulatsiooni reguleerivaid sätteid kohaldatakse nõuetekohaselt, siis on vastutav isik kohtupraktikast tulenevalt kohustatud hankima teavet ja kõik võimalikud selgitused, et vältida vastuolu ette nähtud õigusnormidega, viimane seda aga ei teinud.

43

Lõpetuseks leiab komisjon, et isegi kui tema peaks tõendama vastutava isiku hoolsuse puudumist, siis on ta selle kohustuse täitnud, selgitades teatise sisu, viidates vastutava isiku ulatuslikule kogemusele asjaomase kauba importimisel, mistõttu viimasel pidanuks tekkima kahtlus päritolureeglite nõuetekohase kohaldamise osas, ja juhtides tähelepanu sellele, et pärast teatise avaldamist ei võtnud vastutav isik täiendavaid ettevaatusabinõusid.

44

Järjepideva kohtupraktika kohaselt peavad eelkõige liidu institutsioonid järgima õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid (vt kohtuotsus, 9.7.2015, Salomie ja Oltean, C‑183/14, EU:C:2015:454, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb eelkõige, et liidu õigusnormid peavad olema kindlad ja õigussubjektid peavad saama nende kohaldamist ette näha, ning seda õiguskindluse nõuet tuleb eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi, et asjaomastel isikutel oleks võimalik täpselt teada nende normidega neile pandud kohustuste ulatust (kohtuotsused, 15.12.1987, Iirimaa vs. komisjon, 325/85, EU:C:1987:546, punkt 18, ja 9.7.2015, Salomie ja Oltean, C‑183/14, EU:C:2015:454, punkt 31).

45

Lisaks on otsustatud, et heausksuse täielik välistamine pärast importijatele adresseeritud teatise avaldamist tagab väga kõrge õiguskindluse taseme (kohtuotsus, 8.10.2008, AgrarInvestTatschl vs. komisjon, T‑51/07, EU:T:2008:420, punkt 43).

46

Nimelt tuleneb tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b enda tekstist, et Euroopa Liidu Teatajas importijatele adresseeritud teatise, milles avaldatakse kahtlust, kas soodustatud kolmas riik kohaldab sooduskohtlemist nõuetekohaselt, avaldamine välistab importijate võimaluse tugineda avaldamisest alates heausksusele, tagades nii väga kõrgel tasemel õiguskindluse ja kohustades liikmesriigi ametiasutusi või komisjoni lükkama tagasi imporditollimaksu sissenõudmata jätmise taotluse.

47

Käesoleval juhul lükkab vaidlustatud otsuse artikkel 2 tagasi imporditollimaksu sissenõudmata jätmise taotluse ajavahemiku osas, mis järgneb teatise avaldamisel 21. mail 2010.

48

Kuna Hispaania Kuningriik vaidlustab teatise kohaldamise vaidlusaluse impordi suhtes, mis on Ecuadori, mitte teatises nimetatud Colombia ja El Salvadori päritolu, siis tuleb enne neile argumentidele vajaduse korral vastamist, mille kohaselt tegutses ettevõtja heauskselt, kindlaks teha selle teatise reguleerimisala. Sellega seoses tuleb kõigepealt ja komisjoni poolt üldkohtule esitatud argumente arvestades märkida, et vastavalt määruse nr 2454/93 artikli 72 lõike 3 punktile b koosneb II piirkondlik rühm järgmistest riikidest: Boliivia, Colombia, Costa Rica, Ecuador, El Salvador, Guatemala, Honduras, Nicaragua, Panama, Peruu, Venezuela.

49

Esmalt olgu öeldud, et teatis on adresseeritud tuunist valmistatud tooteid liitu importivatele ettevõtjatele, st valdkonnapädevatele ettevõtjatele, kellest osa võib olla kas kogenud või väga kogenud.

50

Teiseks tuleb tõdeda, et ei teatise pealkirjas ega tekstiosas ei ole Ecuadori mainitud. Teatise esimesest lõigust nähtub hoopis selgelt, et teatis käsitleb selliste tuunist valmistatud toodete importi liitu, mis on deklareeritud Colombiast või El Salvadorist pärinevana.

51

Kolmandaks on teatises enamate täpsustusteta öeldud, et on „põhjendatud kahtlusi“ seoses sooduskorra õige kohaldamisega ja liidus esitatud päritolutõendite õigsusega, kuna erinevate uurimiste tulemusena on selgunud, et suurte koguste tuunist valmistatud toodete päritoluriigiks on deklareeritud Colombia või El Salvador, kelle suhtes sooduskorda ei kohaldata.

52

Neljandaks ei välista teatis võimalust, et imporditakse muudest riikidest, kes kasutavad üldiste soodustuste süsteemi, kuid imporditud kaup ei vasta selle süsteemi päritolueeskirjade nõuetele päritolu kumulatsiooni osas. Olgu öeldud, et asjaomase üldiste soodustuste süsteemi osas ei ole lisatud mingit konkreetset täpsustust.

53

Tuleb tõdeda, et kaks viimati mainitud asjaolu ei ole selged, isegi kui arvestada seda, kuidas neid mõistab kogenud või väga kogenud valdkonna asjatundja. Nimelt ei võimalda need esiteks aru saada, miks Colombiast ja El Salvadorist pärinevana deklareeritud impordile ei kohaldu sooduskohtlemine, ja teiseks mõista seda, kas teistest riikidest pärit importi puudutav fraas hõlmab liitu importimisel sellisena deklareeritud kaupa või kaupa, mis on deklareeritud Colombiast või El Salvadorist pärinevana, kuid mis on tegelikult pärit teisest üldiste soodustuste süsteemiga hõlmatud riigist. Nagu Hispaania Kuningriik põhjendatult väidab, jääb lõpuks ka selgusetuks, kas teatises üldiste soodustuste süsteemi mainimine katab kõik selle süsteemiga hõlmatud riigid või üksnes need, mis kuuluvad samasse piirkondlikku rühma kui Colombia ja El Salvador, nimelt II piirkondlikku rühma.

54

Teatise mõtte ja reguleerimisala täpselt kindlaks tegemiseks tuleb kontrollida teisi keeleversioone, mis võivad osutuda importijatele antud teabe sisu selgemalt esile toovaks. Siiski on juba üksnes vajadus võrrelda importijatele adresseeritud teatise eri keelversioone selle reguleerimisala õigeks mõistmiseks negatiivne tõend kõnealuse teatise selguse ja täpsuse kohta. Põhimõtteliselt peaks nimelt iga keeleversioon võimaldama asjaomastel ettevõtjatel saada tähtsust omavates küsimustes ja komisjoni viidatud ohu kohta piisavat teavet, kuna neil ettevõtjatelt ei saa nõuda, et nad eri keeleversioonide põhjal üldiselt võrdlevalt uuriksid teatise sisu.

55

Käesoleval juhul on teatise teise lõigu, mille sisu ja reguleerimisala ei ole prantsuskeelse versiooni põhjal selge (vt punkt 53 eespool), hispaaniakeelne versioon, mis on juhtumi puhul eriti asjakohane ettevõtjate ja asjassepuutuvate riikide tõttu, sõnastatud järgmiselt: „Diversas investigaciones han permitido constatar que cantidades importantes de atún en conserva y de lomos de atún congelados de la subpartida 1604 14 del SA se declaran como originarias de Colombia o El Salvador, sin cumplir las condiciones para ello“. Sellest nähtub, et Colombiast või EL Salvadorist pärinevana deklareeritud import ei vasta tingimustele, mille alusel selle saab deklareerida neist kahest riigist pärinevana. Ingliskeelsest versioonist nähtub sama: „From various investigations, it results that significant quantities of canned tuna and frozen tuna loins of HS subheading 1604 14 are declared as having origin of Colombia or El Salvador, for which they are not eligible.“

56

Teatise neist keeleversioonidest tuleneb, et tuunist valmistatud toodete Colombiast ja El Salvadorist pärinevana deklareeritud importi ei saanud põhjendatult käsitleda seda päritolu omavana, mis teataval määral selgitab sooduskorra kohaldamisest keeldumist, mida prantsuskeelses versioonis on mainitud teatise reguleerimisala mõistmise seisukohalt ebapiisavalt. Siiski tuleb tõdeda, et eelmainitud muud keeleversioonid ei anna mingeid täiendavaid selgitusi selle keeldumise täpse aluse kohta. Ei ole esitatud täpset põhjust, miks asjaomase impordi sellise päritoluga nõustuda ei saanud.

57

Seega saab teatise esimesest kahest lõigust järeldada üksnes seda, et liidus esitatud päritolutõendite kohaldamisega seonduvate kahtluste tõttu leiti, et Colombiast või El Salvadorist pärinevana deklareeritud tuunist valmistatud toodete impordile ei saa kohaldada sooduskorda, kuna need tõendid ei osuta sellele, et üldise soodustuste süsteemi alusel saaks seda kaupa käsitleda mainitud riikidest pärinevana.

58

Teisisõnu informeerib teatis importijaid sellest, et Colombiast ja El Salvadorist pärinevana deklareeritud kaupa ei saa käsitleda neist riikidest pärinevana, sõltumata sellest, kas selle järelduse on tinginud toodete püük või töötlemine neis riikides või asjaolu, et neid loeti neist kahest riigist pärinevaks pärast seda, kui püük või töötlemine oli toimunud teises üldiste soodustuste süsteemiga hõlmatud riigis. Nagu juba eespool on öeldud, mainitakse teatises üldiste soodustuste süsteemi sooduskorda ilma muude täpsustusteta eelkõige asjassepuutuvate riikide rühma osas.

59

Kuigi teatise ühe võimaliku tõlgenduse kohaselt võiks tõepoolest järeldada, et sisuliselt on soovitud viidata II piirkondlikule rühmale, kuhu kaks kõnealust riiki kuuluvad, ning seda eelkõige „piirkondliku kumulatsiooni“ mainimise tõttu, ei saa teatise ebatäpse sõnastuse tõttu siiski välistada, et teatavad isegi väga kogenud ettevõtjad võivad teatist tõlgendada nii, et see käib üldiste soodustuste süsteemiga hõlmatud mis tahes riigist pärineva kogu sellise impordi kohta, mis ei vasta selle soodustuste süsteemi päritolureeglite kriteeriumitele, kuigi see on deklareeritud Colombiast või El Salvadorist pärinevana. Selline tõlgendus on võimalik, kuna esiteks on teatises muid täpsustusi esitamata märgitud üksnes seda, et asjaomane import „ei vasta soodustuste süsteemi päritolueeskirjade nõuetele päritolu kumulatsiooni osas“, ja teiseks tuleb arvestada asjaoluga, et teatise kolmandat lõiku tuleb tõlgendada, lähtudes kahest esimesest lõigust, millest selgub et probleemne on Colombiast ja El Salvadorist pärinevana määratletud import.

60

Mis sellesse puutub, siis arvestades importijatele adresseeritud teatise suurt tähtsust, nagu on tõdetud punktides 44 ja 45 eespool, peab mainitud teatis olema eriti selge eelkõige küsimuses, millised riigid on sellega hõlmatud. Veelgi enam on see nii selle tõttu, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viienda lõigu kohaselt peab sellises teatises väljenduma põhjendatud kahtlus, kas soodustatud riik kohaldab sooduskorda nõuetekohaselt. Niisiis ei viita kõnealune säte riikide rühmale ega mitmele riigile, mille ettevõtja peaks välistamise teel tuvastama nende komisjoni üldiste väidete põhjal, mis käsitlevad muu konkretiseerimata ohu võimalikku esinemist. Lisaks olgu öeldud, et komisjon saanuks oluliste probleemideta täpsustada teatise reguleerimisala riigi kaupa, kuna ta ka ise möönab, et on avaldanud väga vähe teatisi importijatele (vt punkt 41 eespool), millisest asjaolust tuleneb, et arvesse ei saa võtta mis tahes vajadust kergendada halduskoormust, mis nõuaks kiireloomulisuse kaalutlusel riikide rühma määratlemist.

61

Neil asjaoludel tuleb teatise kolmanda lõigu osas veel täpsemalt sedastada, et selle tähendus ei ole piisavalt selge teatise täpse reguleerimisala mõistmiseks ei prantsuskeelses versioonis, mis on sõnastatud väga üldisena, ega teatavates teistes tähtsust omavates keeleversioonides.

62

Hispaaniakeelne versioon on sõnastatud järgmiselt: „Por otro lado, no se puede excluir que haya importaciones procedentes de otros países que se acojan al sistema de preferencias generalizadas (SPG) sin cumplir los requisitos fijados en las normas de origen del SPG relativas a la acumulación de origen.“ See tähendab, et ei saa välistada võimalust, et teistest üldiste soodustuste süsteemiga hõlmatud riikidest pärinev import ei vasta päritolureeglite nõuetele päritolu kumulatsiooni osas. Ka selline sõnastus on eriti üldine ja ei täpsusta konkreetseid hõlmatud riike või konkreetseid täitmata tingimusi, st seda, millel rajaneb järeldus, et päritolu kumulatsiooni ei saa aktsepteerida.

63

Ka ingliskeelsest versioonist ei selgu enamat. „Moreover, it cannot be excluded that consignments are imported from other countries benefitting from the generalized system of preferences (GSP) without fulfilling requirements of GSP rules of origin concerning cumulation of origin.“ Tegemist võib olla impordiga, mis on deklareeritud pärinevana Colombiast või El Salvadorist, kuid mis tegelikult pärineb muust riigist.

64

Seega ei ole teatise esimeses kolmes lõigus isegi koos tõlgendatuna piisavalt teavet teatise täpse reguleerimisala määratlemiseks.

65

Nagu juba öeldud, saab teatise kahest esimesest lõigust järeldada üksnes seda, et liidus esitatud päritolutõendite kohaldamisega seonduvate kahtluste tõttu ei saa Colombiast või El Salvadorist pärinevana deklareeritud tuunist valmistatud toodete impordile kohaldada sooduskorda, kuna need tõendid ei osuta sellele, et üldiste soodustuste süsteemi alusel saanuks neid tooteid käsitleda mainitud riikidest pärinevana (vt punkt 57 eespool). Seega tuvastati päritolureeglite eiramine seoses sellise impordiga, mis deklareeriti üldiste soodustuste süsteemi kohaldamise eesmärgil II piirkondlikku rühma kahest riigist pärinevana.

66

Lisaks sellele on teatise kolmandas lõigus öeldud, et „ei saa välistada“ seda, et import pärineb muudest riikidest, kellele laieneb üldine soodustuste süsteem, kuid kes ei vasta selle süsteemi päritolureeglite nõuetele päritolu kumulatsiooni osas, nagu on öeldud eelkõige hispaaniakeelses versioonis. Esiteks tuleb nii, nagu eespool juba öeldud, tõdeda, et kuigi tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viies lõik mainib otseselt soodustatud riiki, ei ole teatise kolmandas lõigus sellist riiki või selliseid riike konkreetselt nimetatud. Teiseks ei saa vastupidi komisjoni väitele siis, kui puuduvad täpsustused selle eksimuse osas, mille tõttu päritolureeglite täitmine on võimatu, piisava kindlusega järeldada, et kõik ettevõtjad mõistavad, et teatis käib ainult II piirkondliku rühma, st Colombia ja El Salvadoriga samasse rühma kuuluvate riikide kohta.

67

Nimelt tuleb selles viimati mainitud küsimuses veel märkida, et komisjon peab – kui tal vastav kavatsus on – sõnastama teatise teksti, piiritledes vähemalt täpselt üldiste soodustuste süsteemiga hõlmatud II riikide rühma, nii et iga huvitatud ettevõtja saab kahtlusteta tuvastada soodustatud riigid. Kuid sellist täpsustust teatises ei ole ja seda ei saa ka ilmtingimata tuletada pelgalt viitest „piirkondlikule kumulatsioonile“, nagu on selgitatud eespool. Neil asjaoludel on võimalik, et ettevõtja võib teatist tõlgendada nii, et selles viidatakse üldiselt kõigile olukordadele mis tahes üldiste soodustuste süsteemi puhul ja hõlmatud on kõik päritolu kumulatsiooni reeglitest kõrvalehoidmiseks võetud meetmed.

68

Järelikult tuleb olla seisukohal, et teatist lugedes ei pidanud isegi kogenud ettevõtja tingimata aru saama, et päritolutõendite osas esinevad kahtlused puudutavad ainult Colombia ja El Salvadoriga samasse, nimelt II piirkondlikku rühma kuuluva riigi päritolu tuunist valmistatud tooted. Teatis, milles on ainult üldine vihje, et eeskirjade rikkumine muudes riikides ei ole välistatud, ei ole piisavalt selge, et välistada kahtlused selle teatise geograafilise reguleerimisala ulatuse osas.

69

Lõpetuseks on asjaolu, et ettevõtjad on sunnitud teatist üksikasjalikult analüüsima, üritades tõlgendada selle kõiki võimalikke tähendusi või võrreldes selle eri keeleversioone, täiendav kaudne tõend selle kohta, et selle teatise sõnastust ei saa pidada piisavalt täpseks punktides 44 ja 45 meenutatud kohtupraktikast tulenevate põhimõtete kohaldamise otstarbel, st õiguskindluse tagamiseks ja ettevõtjate õiguspäraste ootuste kaitseks. Lisaks möönis komisjon kohtuistungil, et eelkõige teatisega hõlmatud riigid oleks tulnud täpsemalt nimetada. Kuigi teatise viimases lõigus on öeldud, et liidu ettevõtjad peaksid võtma tarvitusele „kõik vajalikud ettevaatusabinõud“ seoses „nimetatud toodetega“, ei saa eeltoodut arvestades otsustada, et neid väljendeid saab teatise teksti põhjal mõista nii, et need käivad ka Ecuadorist pärineva vaidlusaluse impordi kohta.

70

Seega rikkus komisjon õigusnorme, väites, et teatis hõlmab Ecuadorist, mis on üldiste soodustuste süsteemi tähenduses II piirkondlikku rühma kuuluv riik, pärinevat vaidlusalust importi, ehkki seda riiki teatises mainitud ei ole. Seega on eespool punktidest 49–69 nähtuvat analüüsi arvestades komisjon õigusnorme rikkunud ka seisukohavõtuga, et vastutav isik ei saa tugineda enda heausksusele.

71

Seda järeldust ei kummuta komisjoni muud argumendid. Nimelt ei oma esiteks tähtsust komisjoni toimimistava teiste importijatele adresseeritud teatiste puhul, milles samuti ei ole kõigil juhtudel mainitud asjaomast riiki, isegi kui nii oleks toimitud, sest tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viienda lõigu enda sõnastuses ette nähtud tingimused on selged, ja teiseks tuleb seda, kas konkreetne ettevõtja on õigusnormides ette nähtud tingimused täitnud, hinnata juhtumipõhiselt, mitte komisjoni väidetava varasema otsustuspraktika alusel.

72

Teiseks tuleb tõdeda seoses komisjoni viitega selle teatise eesmärgile, milleks on esiteks liikmesriikidele liidu finantshuvide ja teiseks ettevõtjatele nende endi majandushuvide kaitsmise võimaluste andmine, et asjaomase teatise ebatäpsus neid eesmärke saavutada ei ole võimaldanud. Kui komisjon leidis, et vaja oli vältida Colombiat ja El Salvadori käsitleva teatise eesmärgist kõrvalehoidmist, siis oleks ta pidanud teatise sellega hõlmatud riikide osas täpsemalt sõnastama, et ära hoida kõik asjaomaste toodete püügiga seotud kaubavoogude pettuse eesmärgil toimuvad ümbersuunamised.

73

Mis kolmandaks puutub arvukatesse viidetesse selle kohta, et asjaomased ettevõtjad on valdkonnas väga kogenud asjatundjad, kes tegutsevad maailma eri geograafilistes piirkondades, siis selle puhul ei ole tegemist asjaoluga, mille põhjal saab järeldada, et nad peaksid kandma teatise, mis pidanuks just nimelt olema neile tegevusjuhiseks, komisjoni poolt ebatäpselt sõnastamise tagajärgi.

74

Eeltoodust järeldub, et komisjon ei saa teatisele tuginedes vaidlustatud otsuses väita, et vastutav isik ei saa tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kontekstis tugineda enda heausksusele, et saavutada imporditollimaksu sissenõudmata jätmine 21. maile 2010 järgnenud ajavahemiku eest.

75

Nii vaidlustatud otsusest ja eelkõige selle põhjendusest 30 ja sellele järgnevatest põhjendusest kui ka komisjoni poolt kohtuistungil Üldkohtu küsimustele antud vastustest nähtub, et komisjon välistas vastutava isiku heausksuse ja tema hoolsuse, tuginedes tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b viiendale lõigule ja otsustades, et teatis hõlmab ka vaidlusalust Ecuadori päritolu importi. Olgu lisatud, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 28 ja artiklist 1 nähtub, et komisjoni arvates ei olnud vastutaval isikul enne teatise avaldamist võimalik eksimust avastada. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et nii enne kui pärast 21. maid 2010 tegutses vastutav isik samaväärse hoolsusega ja komisjon heidabki talle pigem ette pärast teatise avaldamist tõhusama kontrolli tegemata jätmist (vt selle kohta vaidlustatud otsuse põhjendus 33).

76

Ent kuna seda teatist ei saa tõlgendada nii, et see viitab piisava täpsusega ka Ecuadorist pärinevale impordile, siis ei saa nõuda, et vastutav isik pidanuks oma tegevusviisi pärast selle teatise avaldamist muutma. Eeltoodust erinev tõlgendamine vähendaks ettevõtjate õiguskindlust, kuna nad oleks sunnitud mis tahes importijatele adresseeritud teatise reguleerimisalas kaheldes alati ettevaatuse mõttes kohaldama täiendavaid kaitsemeetmeid, ning tegema seda ka siis, kui import pärineb riigist, mida komisjoni kahtluste objektina täpselt määratletud ei ole.

77

Järelikult tuleb Hispaania Kuningriigi esimese väitega nõustuda, ning ilma et teiste väidete üle oleks vaja otsustada, tuleb tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2, milles komisjon sedastas, et imporditollimaksu ei vähendata 1094987,04 euro suuruse summa osas.

78

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

79

Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb temalt vastavalt vastaspoole nõudele välja mõista Hispaania Kuningriigi kohtukulud ning jätta kohtukulud tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda),

otsustab: