1

Euroopa Komisjon delegatsioon Kairos (Egiptus) (edaspidi „delegatsioon”) võttis mais 1990 hageja Randa Charti, kellel toona oli Egiptuse kodakondsus, tööle kohaliku teenistujana assistendi ülesannete täitmiseks. Talle kohaldati Egiptuse sotsiaalkindlustusskeemi.

2

Hiljem sai delegatsioonist Euroopa välisteenistuse üks osa.

3

Pärast seda, kui hageja oli alates 20. oktoobrist 2000 olnud isiklikel põhjustel võetud puhkusel, esitas ta 8. oktoobril 2001 ametist lahkumise avalduse ja siirdus Belgiasse, et asuda seal tööle uuel töökohal.

4

Konkreetselt teadmata kuupäeval 2004. aastal võttis hageja Kairos vastu korteri, mille ta oli plaani alusel ostnud 1998. aastal.

5

Hageja saatis 3. veebruaril 2005 ühele oma endistest kolleegidest delegatsioonis e‑kirja, mis oli sõnastatud järgmiselt:

„[P]ärast minu põnevat kogemust Euroopas otsustasin ma koju tagasi pöörduda! Seega olen ma hiljaaegu osalenud mitmel töövestlusel välismaistes äriühingutes/asutustes Egiptuses ja ma sain UNDP‑lt tööpakkumise. Üllatavalt ei leidnud ma oma teenistuse lõpu vormi, mille delegatsioon (viimane tööandja) koostas.

See dokument peaks olema minu toimikus delegatsioonis. Kas Te palun võiksite saata mulle e‑postiga „kiire” skaneeritud versiooni [sellest dokumendist] ja seejärel saata originaali minu aadressil Brüsselis […]”.

6

Hageja poolt menetlusdokumentides antud selgituste kohaselt, millele Euroopa välisteenistus ei ole vastu vaielnud, on eespool punktis 5 viidatud e‑kirjas nimetatud vorm tõend, mida nimetatakse „estemara 6” ja mille tööandja on kohustatud seitsme päeva jooksul pärast töötaja töölepingu lõppemist koostama kolmes eksemplaris, millest originaal on mõeldud Egiptuse sotsiaalkindlustusasutusele, üks koopia on mõeldud töötajale ja üks koopia tööandjale, ning saatma selle tõendi Egiptuse sotsiaalkindlustusasutusele. Vormi väljastamine on vajalik selleks, et seda töötajat selle tööandjaga siduva sotsiaalkindlustustoimiku saaks sulgeda, et avada uus sotsiaalkindlustustoimik uue tööandjaga ja et töötaja saaks karjääri lõppedes kasutada oma pensioniõigusi.

7

Hageja sai 1. aprillil 2005 Egiptuse äriühingult, kelle juures ta oli teatud töökohale kandideerinud, e‑kirja, milles oli märgitud, et hagejal „on vaja veel esitada üks haldusdokument, et töölevõtmise protsess lõpule viia”. E‑kirja koostaja rõhutas, et ta loodab, et hageja saab selle dokumendi võimalikult kiiresti talle edastada ja töölepingule alla kirjutada.

8

Hageja saatis 11. augustil 2005 delegatsioonile e‑kirja, milles ta kordas oma palvet saada oma nimele vorm „estemara 6”, kusjuures tema 3. veebruari 2005. aasta e‑kiri oli jäänud vastuseta. Ta märkis muu hulgas, et ta oli edukalt läbinud töövestluse Kairos ja et ta ei taha riskida talle tehtud pakkumise „kaotamisega”, nagu see oli juhtunud UNDP‑ga, kuna tal ei olnud võimalik kõnealust vormi esitada.

9

13. septembri 2005. aasta kirjast, mille saatis talle potentsiaalne tööandja Egiptuses, sai hageja teada, et delegatsioon oli tegelikult jätnud Egiptuse sotsiaalkindlustusasutusele vormi „estemara 6” esitamata, mistõttu selle asutuse silmis töötas ta jätkuvalt delegatsioonis. Potentsiaalne tööandja täpsustas, et kui talle seda vormi ühe nädala jooksul ei edastata, on ta sunnitud hageja töölevõtmisest loobuma.

10

Üks teine Egiptuse äriühing tegi 10. jaanuaril 2006 hagejale tööpakkumise, milles oli täpsustatud, et ta võib tööle asuda kohe, kui töölevõtmise protsess on lõpule viidud.

11

Hageja esitas 14. märtsil ja 12. septembril 2006 taas delegatsioonile palve saada oma nimele vorm „estemara 6”.

12

Üks teine Egiptuses asuv äriühing saatis 6. märtsil 2007 hagejale kirja, milles ta teatas hagejale, et ta oleks soovinud talle pakkuda peadirektori isikliku assistendi töökohta, kuid ei saa seda teha, kuna tema nimel puudub vorm „estemara 6”.

13

Hageja palus 7. märtsil ja 3. detsembril 2007 ning 20. veebruaril 2008 taas delegatsioonil väljastada talle tema nimele vorm „estemara 6”.

14

Augustis 2008 sai hageja Belgia kodakondsuse.

15

Hageja saatis 5. veebruaril 2009 delegatsioonile e‑kirja, milles ta märkis, et 2007. aastal otsustas ta „lõpetada oma sotsiaalkindlustuse Egiptuses” ning et sellega seoses sai ta Egiptuse sotsiaalkindlustusasutuselt teada, et tema sotsiaalkindlustustoimik on jätkuvalt avatud, kuna delegatsioon ei ole sellele asutusele saatnud vormi „estemara 6”. Ta märkis samuti, et 2007. aasta novembris oli ta delegatsiooniga ühendust võtnud ning viimane oli talle kinnitanud, et seda vormi ei ole tema isikutoimikus. Lõpuks palus ta taas delegatsioonil teha vajalikud toimingud, et tema sotsiaalkindlustustoimiku saaks sulgeda.

16

Samal päeval vastas delegatsioon hagejale, et ta annab probleemi lahendamiseks endast parima, kuid tal on selleks veidi aega vaja.

17

Hageja palus 21. märtsi 2009. aasta e‑kirjas delegatsioonil teda asjade käigust teavitada. Kuna ta ei saanud sellele e‑kirjale mingit vastust, pöördus ta uuesti delegatsiooni poole 20. aprilli 2009. aasta e‑kirjaga.

18

Delegatsioon teatas 23. aprilli 2009. aasta e‑kirjas hagejale, et ta tegeleb jätkuvalt tema probleemile lahenduse leidmisega ja et ta võtab hagejaga uuesti ühendust, kui tal on rohkem teavet.

19

Kuna ta ei olnud delegatsioonilt mingit uut teavet saanud, palus hageja 30. septembril 2009 taas delegatsioonil teda asjade käigust teavitada. Ta kordas oma palvet 27. oktoobri 2009. aasta e‑kirjas, millele samuti ei vastatud.

20

Hageja saatis 15. veebruaril 2010 komisjoni välissuhete peadirektoraadi (edaspidi „DG Relex”) üksuse K5 „Kohalikud teenistujad” juhatajale kirja, milles ta kordas 5. veebruari 2009. aasta e‑kirjas (vt eespool punkt 15) esitatud asjaolusid ja kirjeldas hilisemat e‑kirjade vahetust delegatsiooniga, heites delegatsioonile ette tegevusetust ning läbipaistvuse ja suhtlemise puudumist.

21

Üksuse K5 juhataja teatas 4. märtsi 2010. aasta kirjas hagejale, et tal on kahju, et delegatsioon ei ole tema palvetele vastanud, ja et tal on vaja veidi aega delegatsioonilt asjakohaste andmete saamiseks.

22

Delegatsioon palus 18. märtsi 2010. aasta kirjas Egiptuse kodakondsus- ja migratsiooniametil väljastada hageja nimele movement certificate (liikumistõend) selle kohta, et viimane lahkus Egiptuse territooriumilt 2001. aastal, et esitada see tõend Egiptuse sotsiaalkindlustusasutusele.

23

Amet vastas 25. märtsi 2010. aasta kirjaga delegatsioonile, et sellise dokumendi võib väljastada üksnes kohtutele või asjaomasele isikule ning viimati nimetatud juhul üksnes selle isiku taotluse alusel.

24

DG Relexi üksuse K5 „Kohalikud teenistujad” ametnik teatas hagejale 26. märtsi 2010. aasta e‑kirjas muu hulgas, et pärast delegatsiooniga ühendusevõtmist on selgunud, et Egiptuse kodakondsus- ja migratsiooniamet peab väljastama movement certificate’i selle kohta, et hageja lahkus Egiptuse territooriumilt 2001. aastal, ning et delegatsioon on juba teinud kõik selleks vajalikud toimingud.

25

Hageja abikaasa kohtus 2010. aasta mais Kairos delegatsiooni juhiga, kes selgitas talle, et tema naise sotsiaalkindlustustoimiku sulgemiseks on vaja, et viimane taotleks Egiptuse kodakondsus- ja migratsiooniametilt movement certificate’i.

26

Hageja teatas 14. juuni 2010. aasta e‑kirjas delegatsioonile, et jurist ja „halduskonsultant” olid tal soovitanud movement certificate’i mitte taotleda. Ta märkis, et ta nõustub nende arvamusega, et just delegatsioon on kohustatud probleemile lahenduse leidma ja et niisugune taotlus võib teda tõsiselt kahjustada, kuna sellist liiki dokumente taotlevad ka süütegudes kahtlustatavad isikud, selleks et oma alibid tõendada.

27

Hageja saatis 13. oktoobril 2010 delegatsioonile e‑kirja, et saada teada, milliseid meetmeid on viimane tema sotsiaalkindlustustoimiku sulgemiseks võtnud. Selles e‑kirjas kordas ta, et ta peab delegatsiooni pakutud lahendust ehk movement certificate’i saamist ebasobivaks ja vastuvõetamatuks. Ta palus delegatsioonil anda „selge ja konkreetse vastuse” 2010. aasta novembri keskpaigaks.

28

Pärast delegatsiooni esindaja ja Egiptuse sotsiaalkindlustusasutuse kõrge ametniku kohtumist palus see asutus 17. oktoobril 2010 ise Egiptuse kodakondsus- ja migratsiooniametil väljastada hagejat puudutava movement certificate’i. Seda palvet ei rahuldatud.

29

Hageja Egiptuse nõustaja saatis 8. märtsil 2011 delegatsiooni juhile kirja, milles ta muu hulgas palus teha ühe kuu jooksul rahalise pakkumise, et tema kliendi sotsiaalkindlustustoimikut puudutav vaidlus lahendada kompromissiga.

30

Delegatsioon juht teatas 7. aprilli 2011. aasta kirjas hageja Egiptuse nõustajale, et juhtum on jätkuvalt menetluses ja et tema taotlusele vastatakse 18. aprilliks 2011.

31

Hageja Egiptuse nõustaja kirjutas 17. mail 2011 taas delegatsiooni juhile, kurtes, et ta ei ole saanud vastust oma taotlusele, ja nõudes, et talle vastataks 3. juuniks 2011.

32

Delegatsioon juht teatas 19. mai 2011. aasta kirjas hageja Egiptuse nõustajale, et delegatsioon ei saa nõustuda sellega, et talle määratakse tähtaeg taotlusele vastamiseks, ning et juhtum on jätkuvalt menetluses.

33

Hageja esitas 13. juunil 2011 Euroopa ombudsmanile Euroopa välisteenistuse peale kaebuse, milles ta kaebas selle peale, kuidas delegatsioon oli käsitlenud tema sotsiaalkindlustustoimiku probleemi Egiptuses.

34

Hageja edastas 2011. aasta novembris Egiptuse sotsiaalkindlustusasutusele vormi „estemara 6”, mille delegatsioon oli lõpuks nõustunud talle 2011. aasta oktoobris edastama. See asutus lükkas vormi siiski tagasi, kuna see oli kuupäevastatud tagantjärele, kandes 2001. aasta oktoobri kuupäeva.

35

Ombudsman tegi 8. märtsil 2013 otsuse hageja kaebuse kohta. Ta leidis, et delegatsioon oli vastutav selle eest, et ta jättis nõutava tähtaja jooksul vormi „estemara 6” esitamata, ja et kogu kahju, mis hagejale oli 2010. aasta maini tekkinud seoses tema olukorra ebakorrektsusega sotsiaalkindlustuse aspektist, tulenes kõnealusest esitamata jätmisest ja sellest, et delegatsioon pärast 2001. aastat jätkuvalt ei korrigeerinud seda olukorda. Ombudsman leidis aga, et pärast 2010. aasta maid hagejale tekkinud kahju tuleb süüks panna ainult hagejale, kuna ta keeldus pädevatelt Egiptuse ametivõimudelt taotlemast movement certificate’i.

36

Sellest otsusest nähtub samuti, et ombudsman tegi Euroopa välisteenistusele ettepaneku sõlmida kompromiss, mis seisneb eelkõige järgmises: teha vajalikud toimingud hageja sotsiaalkindlustustoimiku sulgemiseks, pärast seda, kui hageja on talle esitanud movement certificate’i, tasuda mis tahes summa, mis seoses hageja sotsiaalkindlustusega tasumisele kuulub, sealhulgas mis tahes trahv, mis võidakse määrata, ning vaadata hoolikalt läbi mis tahes põhjendatud taotlus saada hüvitist kahju eest, mis on hagejale kuni 2010. aasta maini väidetavalt tekkinud.

37

Olles tuvastanud, et Euroopa välisteenistus kohustus kompromissettepaneku kahte esimest punkti täitma, lõpetas ombudsman kaebuse nende aspektide osas juhtumi menetlemise. Hagejale kuni 2010. aasta maini väidetavalt tekkinud kahju kohta märkis ombudsman, et hageja ei ole kahju esinemist kuidagi tõendanud, mistõttu lõpetas ta menetluse ka kaebuse selle aspekti osas, leides, et puudub vajadus täiendavat uurimist läbi viia.

38

Hageja abikaasa märkis 10. juuli 2013. aasta e‑kirjas, et hageja oli hiljuti saanud movement certificate’i, ning palus Euroopa välisteenistusel korraldada koosoleku „toimiku lõplikuks sulgemiseks”. Vastuseks sellele e‑kirjale palus Euroopa välisteenistus 16. juulil 2013 hagejal edastada certificate’i delegatsioonile. Sama päeva e‑kirjas teatas hageja abikaasa Euroopa välisteenistusele, et hageja seab movement certificate’i edastamise eeltingimuseks sellise koosoleku korraldamise, mille käigus lahendatakse ka talle tekkinud kahju hüvitamise küsimus. Euroopa välisteenistus teatas 17. septembri 2013. aasta e‑kirjas hagejale muu hulgas, et 8. märtsi 2013. aasta otsuses oli ombudsman märkinud, et hageja ei ole väidetava kahju kohta tõendeid esitanud, ja oli menetluse kaebuse selle aspekti osas lõpetanud. Euroopa välisteenistus lisas, et hagejal on õigus esitada talle vastavad tõendid, kui ta seda soovib.

39

Hageja esitas 30. oktoobri 2013. aasta kirjaga Euroopa välisteenistusele nõude hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mis tekitati talle delegatsiooni väidetava õigusvastase tegevusega alates 2001. aasta oktoobrist ja mille kogusumma on hinnanguliselt 452339,18 eurot. Selles kirjas täpsustas ta muu hulgas, et ta edastab movement certificate’i Euroopa välisteenistusele „siis, kui viimane on tunnistanud 2001. aastast tänaseni tehtud vigu, mis toovad kaasa liidu lepinguvälise vastutuse […], ja on hüvitanud nendest tuleneva kahju”.

40

Euroopa välisteenistus jättis 8. jaanuari 2014. aasta kirjas selle nõude rahuldamata, väites, et see on aegunud, kuna hageja sai vastutuse aluseks olevast teokoosseisust teada 13. septembril 2005 (vt eespool punkt 9).

41

Vastuseks kohtuistungil esitatud küsimusele märkis Euroopa välisteenistus, et kohtuistungi ajal oli hageja sotsiaalkindlustustoimik Egiptuses kahtlemata veel avatud.

42

Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. veebruaril 2014.

43

Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kuues koda) avada menetluse suulise osa. Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames palus Üldkohus pooltel kirjalikult vastata teatud küsimustele, mida nad tegid määratud tähtaja jooksul.

44

Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 2. juuli 2015. aasta kohtuistungil.

45

Hageja palub Üldkohtul:

46

Euroopa välisteenistus palub Üldkohtul:

47

Lisaks palub hageja Üldkohtul kohustada Euroopa välisteenistust menetlust korraldavate meetmete raames esitama dokumendid, mis tõendavad, milliseid toiminguid on delegatsioon ja Euroopa välisteenistus käesoleva vaidluse lahendamiseks teinud.

48

ELTL artikli 340 teises lõigus on sätestatud, et lepinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.

49

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu lepinguväline vastutus eespool viidatud sätte tähenduses liidu institutsioonide või organite õigusvastase tegevuse tõttu tekib eeldusel, et on täidetud kõik järgmised tingimused: liidu institutsioonile või organile etteheidetav tegevus on õigusvastane, kahju on tegelik ja esineb põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (kohtuotsused, 29.9.1982, Oleifici Mediterranei vs. EMÜ, 26/81, EKL, EU:C:1982:318, punkt 16, ning 14.12.2005, Beamglow vs. parlament jt, T‑383/00, EKL, EU:T:2005:453, punkt 95).

50

Need kolm tingimust on kumulatiivsed. Seega piisab nendest ühe puudumisest kahju hüvitamise hagi rahuldamata jätmiseks (vt selle kohta kohtuotsused, 15.9.1994, KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, C‑146/91, EKL, EU:C:1994:329, punkt 81, ja 20.2.2002, Förde-Reederei vs. nõukogu ja komisjon, T‑170/00, EKL, EU:T:2002:34, punkt 37).

51

Tingimuse puhul, mis puudutab asjaomasele liidu institutsioonile või organile etteheidetavat õigusvastast tegevust, on kohtupraktika kohaselt nõutav, et tõendatud oleks isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine (kohtuotsus, 4.7.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EKL, EU:C:2000:361, punkt 42). Otsustav kriteerium, mis lubab pidada rikkumist piisavalt selgeks, on see, et asjaomane liidu institutsioon või organ on ilmselgelt ja oluliselt eiranud oma kaalutlusõiguse piire. Kui asjaomase institutsiooni või organi kaalutlusõiguse määr on vähene või olematu, võib väikseimgi liidu õiguse rikkumine olla küllaldane, et tuvastada piisavalt selge rikkumise olemasolu (kohtuotsused, 10.12.2002, komisjon vs. Camar ja Tico, C‑312/00 P, EKL, EU:C:2002:736, punkt 54, ja 12.7.2001, Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, T‑198/95, T‑171/96, T‑230/97, T‑174/98 ja T‑225/99, EKL, EU:T:2001:184, punkt 134).

52

Mis puudutab kahju tekkimisega seonduvat tingimust, siis on liit vastutav ainult siis, kui hagejal on tõepoolest tekkinud tegelik ja kindel kahju (kohtuotsus, 16.1.1996, Candiotte vs. nõukogu, T‑108/94, EKL, EU:T:1996:5, punkt 54). Hageja peab esitama veenvad tõendid nii selle kahju olemasolu kui ka suuruse kohta (vt kohtuotsus, 16.9.1997, Blackspur DIY jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑362/95 P, EKL, EU:C:1997:401, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Kindla kahju olemasolu tingimus on täidetud siis, kui kahju on vahetu ja piisava kindlusega ettenähtav, isegi kui selle suurust ei saa veel täpselt välja arvutada (kohtuotsus, 14.1.1987, Zuckerfabrik Bedburg jt vs. nõukogu ja komisjon, 281/84, EKL, EU:C:1987:3, punkt 14, ja kohtumäärus, 14.12.2005, Arizona Chemical jt vs. komisjon, T‑369/03, EKL, EU:T:2005:458, punkt 106).

53

Mis puudutab tingimust, et esineb põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel, siis peab osutatud kahju tulenema etteheidetavast tegevusest piisavalt otseselt, see tähendab et tegevus peab olema kahju tekkimise määrav põhjus; samas ei esine kohustust heastada kõiki, isegi kaudselt ebaseaduslikust olukorrast tulenevaid kahjustavaid tagajärgi (kohtuotsus, 4.10.1979, Dumortier jt vs. nõukogu, 64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79, EKL, EU:C:1979:223, punkt 21; vt samuti kohtuotsus, 10.5.2006, Galileo International Technology jt vs. komisjon, T‑279/03, EKL, EU:T:2006:121, punkt 130 ja seal viidatud kohtupraktika). Hageja peab tõendama põhjusliku seose olemasolu etteheidetava tegevuse ja väidetava kahju vahel (vt kohtuotsus, 30.9.1998, Coldiretti jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑149/96, EKL, EU:T:1998:228, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Lisaks on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 46 esimeses lõigus, mida põhikirja artikli 53 esimese lõigu kohaselt kohaldatakse menetluses Üldkohtus, ette nähtud:

„Liidu lepinguvälise vastutusega seotud asjade aegumistähtaeg on viis aastat vastutuse aluseks olevast sündmusest. Aegumistähtaeg katkeb, kui Euroopa Kohtus algatatakse menetlus või kui enne sellist menetlust esitab kannatanud pool avalduse asjakohasele liidu institutsioonile. Viimasel juhul tuleb menetlus algatada kahe kuu jooksul, nagu on sätestatud [ELTL] artiklis 263; vajaduse korral kohaldatakse vastavalt [ELTL] artikli 265 teise lõigu sätteid.”

55

Aegumise eesmärk on ühitada kahju saanud isiku õiguste kaitse ja õiguskindluse põhimõte. Nii võeti aegumistähtaja kindlaksmääramisel arvesse eelkõige aega, mida väidetavalt kahju kannatanud pool vajab võimaliku hagi esitamisel asjassepuutuva informatsiooni kogumiseks ja nende asjaolude kontrollimiseks, millele selle hagi põhjendamisel võib tugineda (vt kohtumäärus, 14.9.2005, Ehcon vs. komisjon, T‑140/04, EKL, EU:T:2005:321, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Aegumistähtaeg hakkab kulgema siis, kui on täidetud kõik hüvitamiskohustuse eelduseks olevad tingimused ja eriti kui hüvitamisele kuuluv kahju on muutunud konkreetseks (kohtuotsus, 17.7.2008, komisjon vs. Cantina sociale di Dolianova jt, C‑51/05 P, EKL, EU:C:2008:409, punkt 54). Mis täpsemalt puudutab üksikaktidest tingitud kohtuvaidlusi, siis aegumistähtaeg hakkab kulgema, kui need aktid on kahjustanud isikuid, kellele need on suunatud (kohtuotsus, 19.4.2007, Holcim (Deutschland) vs. komisjon, C‑282/05 P, EKL, EU:C:2007:226, punktid 29 ja 30, ning kohtumäärus, 1.4.2009, Perry vs. komisjon, T‑280/08, EU:T:2009:98, punkt 36).

57

Kui kannatanu saab asjaolust, mis kahju põhjustas, teada viivitusega, ei saa tähtaega tema puhul hakata arvestama enne, kui tal on sellest võimalik teada saada (vt kohtuotsus, 13.12.2006, É.R. jt vs. nõukogu ja komisjon, T‑138/03, EKL, EU:T:2006:390, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Jätkuva kahju puhul on Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 46 sätestatud aegumine kohaldatav aegumist katkestava toimingu kuupäevale eelneva enam kui viieaastase ajavahemiku suhtes, ilma et see mõjutaks hilisematel ajavahemikel tekkinud võimalikke õigusi (kohtumäärused, 14.12.2005, Arizona Chemical jt vs. komisjon, T‑369/03, EKL, EU:T:2005:458, punkt 116, ja 10.4.2008, 2K-Teint jt vs. komisjon ja EIP, T‑336/06, EU:T:2008:104, punkt 106).

59

Ilma et Euroopa välisteenistus formaalselt esitaks 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 114 alusel vastuvõetamatuse vastuväite, leiab ta, et käesolev hagiavaldus on vastuvõetamatu põhjusel, et see on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 kohaselt aegunud. Euroopa välisteenistus kinnitab, et hagejal oli võimalik asjaolust, mis väidetava kahju põhjustas, teada saada „vähemalt 1. aprillil 2005 ning hiljemalt 6. märtsil 2007” ehk enam kui viis aastat enne esialgse kahju hüvitamise nõude esitamist 30. oktoobril 2013. Kohtuistungil vastusena Üldkohtu küsimusele märkis Euroopa välisteenistus, et tema arvates olid hiljemalt 2008. aasta veebruaris täidetud kolm kumulatiivset tingimust, mis igal juhul võimaldasid hagejal nõuda väidetava kahju hüvitamist.

60

Euroopa välisteenistus leiab, et alusetu on hageja argument, et väidetav õigusvastane tegu kestis kuni käesoleva ajani, põhjustades talle jätkuvat ja pidevalt uuenevat kahju. Ta toonitab, et kohtupraktika kohaselt saavad ELTL artikli 340 teises lõigus märgitud kahju hüvitamise kohustuse tingimused ja seega selle kahju hüvitamise nõuete aegumist reguleerivad eeskirjad tugineda üksnes rangelt objektiivsetele tingimustele. Hageja argumendid põhinevad aga tema „subjektiivsel arusaamal”, mille kohaselt kõik tema tööelu ja isikliku eluga seotud ning pärast 2001. aastat aset leidnud sündmused on selle tagajärg, et delegatsioon jättis algselt tema nimele väljastamata vormi „estemara 6”. Euroopa välisteenistus jõuab järeldusele, et aegumistähtaeg hakkas kulgema hetkest, mil „sotsiaalkindlustusasutuses hageja suhtes menetluse lõpetamata jätmine põhjustas tegelikult ja objektiivselt kahju, luues [talle] takistuse nõustuda potentsiaalsete tööandjate pakkumistega”.

61

Hageja vaidleb vastu Euroopa välisteenistuse esitatud vastuvõetamatuse väitele.

62

Esimese võimalusena leiab hageja, et väidetav delegatsiooni õigusvastane tegu lõppes 2001. aasta oktoobris, põhjustades talle jätkuvat ja alates sellest kuupäevast suurenevat kahju. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et kui kahjul on vastav jätkuv laad, hakkab aegumistähtaeg kulgema alles nimetatud kahju „täieliku realiseerumise” kuupäevast. Järelikult ei saa tema vastu mingile aegumistähtajale tugineda.

63

Teise võimalusena kordab hageja, et väidetav kahju on jätkuv, ja märgib, et ta esitas Euroopa välisteenistusele esialgse nõude kahju hüvitamiseks 30. oktoobril 2013, mis kujutab endast aegumist katkestavat akti, ning väidab seetõttu, et käesolev hagi ei saa olla pärast 30. oktoobrit 2008 tekkinud kahju osas aegunud.

64

Hageja heidab delegatsioonile ja Euroopa välisteenistusele peamiselt ette, et esiteks ei väljastanud nad vormi „estemara 6” seitsme päeva jooksul pärast tema ametist lahkumist 2001. aasta oktoobris ning teiseks hiljem ei korrigeerinud tema seisundit Egiptuse sotsiaalkindlustusasutuses ega vastanud tema taotlustele. Selles kontekstis on tema arvates rikutud esiteks hea halduse põhimõtet, teiseks mõistliku aja põhimõtet ning kolmandaks kohaldamisele kuuluvat Egiptuse õigust.

65

Hageja heidab ka delegatsioonile ja Euroopa välisteenistusele ette, et viimased püüdsid ilma tema nõusolekuta ja teda isegi eelnevalt teavitamata saada teda puudutavat movement certificate'i. Siinkohal viitab ta sellele, et rikutud on õigust eraelu austamisele.

66

Hageja leiab, et talle on tekkinud nii varaline kui ka mittevaraline kahju asjaolu tõttu, et delegatsiooni ja Euroopa välisteenistuse niisugune tegevus oli väidetavalt õigusvastane.

67

Esimene varaline kahju, millele ta tugineb, koosneb administratiiv- ja advokaadikuludest, mis tal tekkisid eelkõige seoses erinevate administratiivsete toimingutega Belgias ja Egiptuses ning mille kogusumma on 5200 eurot. Hageja leiab sisuliselt, et arvestades seda, et tal oli võimatu naasta Egiptusse elama ja töötama delegatsiooni ja Euroopa välisteenistuse väidetava õigusvastase teo tõttu, pidi ta Belgias igal aastal läbima „pika administratiivse maratoni” ametiasutustes, et saada töö- ja elamisluba ning lõpuks Belgia kodakondsus.

68

Teine hageja väidetav varaline kahju koosneb eluasemekuludest, mis ta kandis Belgias alates 1. jaanuarist 2004. Ta palub hüvitada üüri, mida ta maksis kahe korteri eest, mida ta teineteise järel kasutas ajavahemikus sellest kuupäevast kuni 31. jaanuari 2008, teise korterisse mööbli ostmisega seotud kulud ning intressi, mis tuli tasuda laenulepingu alusel Belgias 2007. aasta juulis ostetud korteri jaoks, kuhu ta kolis 1. veebruaril 2008.

69

Hageja viidatud kolmas varaline kahju puudutab asjaolu, et ta kaotas võimaluse naasta tööle Egiptusesse alates 1. jaanuarist 2004 ning teha seal tööalast karjääri, mis on Belgiaga võrreldes mainekam, dünaamilisem, rahaliselt huvipakkuvam ning paremaid väljavaateid pakkuv.

70

Hageja viidatud neljas varaline kahju seisneb väikeses vanaduspensioni summas, mida tal on õigus saada Belgias. Ta kinnitab, et delegatsiooni ja Euroopa välisteenistuse väidetava õigusvastase teo tõttu ei täitu tal nõutav minimaalne aastate arv, et saada vanaduspensioni Egiptuses, ning et sissemakseperioodid, mis on tal võimalik koguda Belgias, on liiga lühikesed, et talle seal makstaks täielikku vanaduspensioni.

71

Viies hageja väidetav varaline kahju koosneb reisikuludest, mis kaasnesid Egiptuses käimisega, et oma tööotsingutel kohtuda seal potentsiaalsete tööandjatega ning külastada seal oma peret ja sõpru. Nende kulude suuruseks hindab ta 8000 eurot, lähtudes kahest reisist aastas ning 400 euro suurusest keskmisest hinnast edasi-tagasi lennupileti eest.

72

Mis puudutab väidetavat mittevaralist kahju, siis esiteks kinnitab hageja, et delegatsiooni ja Euroopa välisteenistuse väidetav õigusvastane tegevus pani ta stressi- ja ängistusolukorda, mis tõi kaasa seedimishäired, nahareaktsioonid ja sügava depressiooni. Teiseks viitab ta asjaolule, et oma perest ja sõpradest eemalolek põhjustas talle kannatusi.

73

Hageja leiab, et eespool punktides 67–72 mainitud erinev varaline ja mittevaraline kahju on otseselt tingitud sellest, et delegatsioon ja Euroopa välisteenistus jätsid tema nimele väljastamata vormi „estemara 6” ning hiljem ei korrigeerinud selles osas tema seisundit. Mis puudutab väidetavat õigusvastast tegu, et delegatsioon püüdis tema eelneva nõusolekuta saada teda puudutava movement certificate'i, siis märkis hageja vastusena Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et see põhjustas talle „stressi ja erilise pingeseisundi, mis [tingis] alates 2004. aastast […] tekkinud mittevaralise kahju suurenemise”.

74

Ilma et see mõjutaks küsimust, kas delegatsioonile ja Euroopa välisteenistusele ette heidetav tegevus toob kaasa liidu lepinguvälise vastutuse ning kas otsese põhjusliku seose olemasolu tingimus on igal juhul täidetud, tuleb kindlaks teha täpne aeg, mil hagejale tegelikult avaldus väidetav kahjulik toime. Selleks tuleb järgemööda analüüsida erinevat varalist ja mittevaralist kahju, mida viimane palub hüvitada.

75

Kõigepealt tuleb märkida, et poolte vahel puudub vaidlus, et delegatsioonil lasus kohaldatava Egiptuse õiguse alusel kohustus täita ja väljastada hageja kohta vorm „estemara 6” alates 2001. aasta oktoobrist, kuid et ta jättis selle tegemata. Toimikust ilmneb, et hageja, kes sel ajal viibis Belgias, sai sellest rikkumisest siiski teada alles 13. septembril 2005 ning seda puht juhuslikult (vt eespool punkt 9). Hageja oli küll 3. veebruari (vt eespool punkt 5) ning 11. augusti 2005. aasta (vt eespool punkt 8) kirjas palunud juba delegatsioonil saata talle Belgiasse sellest vormist tema eksemplar. Siiski arvas ta neil kuupäevadel heas usus, et vastav eksemplar on tema isikutoimikus delegatsioonis; ta ei teadnud, et tegelikult ei ole delegatsioon vormi isegi mitte koostanud. Järelikult tuleb eespool punktis 57 viidatud kohtupraktikat arvesse võttes jõuda seisukohale, et aegumistähtaeg ei saanud mingil juhul kulgema hakata enne 13. septembrit 2005, eriti alates 2001. aasta oktoobrist.

76

Tuleb tõdeda, et hageja väidetav kogu varaline ja mittevaraline kahju on tingitud samast asjaolust, nimelt faktist, et kuna delegatsioon jättis tema nimele väljastamata vormi „estemara 6”, ei olnud tal võimalik Egiptuses leida uut töökohta ning järelikult naasta sellesse riiki.

77

Hageja arvates järgnesid sellele niisugused sündmused:

78

Mitmes kohas oma kirjalikes dokumentides kinnitab hageja, et väidetav kahju on jätkuv alates 2001. aasta oktoobrist, kuna alates sellest ajast ei ole delegatsioon tema nimele väljastanud vormi „estemara 6”. Siiski, kui ta kirjeldab erinevat kahju üksikasjalikumalt, ilmneb, et kahju tekkis 1. jaanuaril 2004.

79

Siinkohal tuleb kõigepealt märkida, et toimikus asuvatest tõenditest ilmneb, et see oli alles 2005. aasta alguses, kui hageja hakkas Egiptuses töö leidmiseks intervjuudel käima ning esimest korda jäi selles riigis tööpakkumisest ilma põhjusel, et tema sotsiaalkindlustustoimikus puudub tema nimele väljastatud vorm „estemara 6” (vt eespool punktid 5 ja 8). Seega ei saa hageja mingil juhul nõuda kahju hüvitamist alates 1. jaanuarist 2004.

80

Edasi, võtmata selles staadiumis seisukohta hageja väidetava kahju hüvitamisele kuulumise kohta, tuleb tõdeda, et vaid osa kahjust on jätkuv.

81

Siinkohal tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt saab niisuguseks lugeda kahju, mis uueneb järgnevatel perioodidel ja suureneb proportsionaalselt mööduva ajaga (vt selle kohta kohtumäärus, 4.9.2009, Inalca ja Cremonini vs. komisjon, T‑174/06, EU:T:2009:306, punkt 57).

82

Vastav määratlus ei hõlma varalist kahju, mis koosneb hageja administratiivkuludest ja advokaadikuludest Belgias, et pikendada oma elamis- ja tööluba ning saada Belgia kodakondsus. Need kulud – isegi kui need paaril korral tekkisid ajavahemikus alates 2005. aastast kuni 2008. aasta augustini – on ühekordsed, kuna need on tegelikult tekkinud iga kõnealuse haldusmenetluse alustamise kuupäeval ning kuna nende summad ei suurenenud proportsionaalselt möödunud ajaga.

83

Kõnealune osa esimest väidetavast varaliselt kahjust tekkis hageja jaoks viimast korda 2008. aasta augustis ehk rohkem kui viis aastat enne tema esialgset kahju hüvitamise nõuet 30. oktoobril 2013 ja käesoleva kahju hüvitamise hagi esitamist. Seega tuleb jõuda järeldusele, et hagiavaldus on kõnealuses osas aegunud.

84

Mis puudutab Egiptuses hagejal väidetavalt tekkinud advokaadikulusid, mis kuuluvad ka viidatud esimese varalise kahju hulka ja mis on olemuselt samuti ühekordsed, siis piisab, kui tõdeda, et hageja ei täpsusta kuupäeva, mil need tekkisid. Pealegi ei esita hageja ühtki tõendit, mis kinnitaks nende kulude tegelikkust ja suurust.

85

Seega tuleb täielikult tagasi lükata esimese väidetava varalise kahju hüvitamise nõue.

86

Jätkuvaks ei saa lugeda ka kahju, mis koosneb reisikuludest, mida väidetavalt kandis hageja Egiptusesse reisimisel. Oma laadilt tekivad sellised kulud tegelikult iga kõnealuse reisi ajal ning need ei suurene proportsionaalselt möödunud ajaga.

87

Käesolevas asjas ei täpsusta hageja aega, mil need reisikulud talle tekkisid. Isegi kui eeldada, et need puudutavad aastaid 2004–2013, viiks see järelduseni, et käesolev hagiavaldus on aegunud nende kulude osas, mis hageja kandis enne 2009. aastat. Lisaks ja igal juhul ei esita hageja ühtki tõendit väidetavate reisikulude tegelikkuse ja suuruse kohta.

88

Järelikult tuleb täielikult tagasi lükata viienda väidetava varalise kahju hüvitamise nõue.

89

Seevastu kolm ülejäänud väidetavat varalist kahju on jätkuvat laadi.

90

Siinkohal tuleb märkida, et toimikust ilmneb õiguslikult piisavalt, et hageja soovis alates 2005. aasta algusest naasta Egiptusesse elama ja töötama, kuid tal ei olnud selles riigis kunagi võimalik tööd leida, sest delegatsioon jättis jätkuvalt tema nimele väljastamata vormi „estemara 6”, mistõttu oli ta sunnitud jääma elama ja töötama Belgiasse. Viimati nimetatud punkti kohta tuleb kõigepealt toonitada, et erinevalt sellest, mida Euroopa välisteenistus väidab erinevates kohtades oma kirjalikes dokumentides, ei olnud hageja otsus elada alates 2005. aastast Belgias tema isiklik vaba otsus, vaid oli tingitud – kui korrata hageja sõnu – „tema administratiivse seisundi blokaadist Egiptuses”. Asjaolu, et mõni aasta hiljem otsustas ta alaliselt Belgiasse elama jääda ja võtta Belgia kodakondsuse, on ennekõike selgitatav tema loobumisega, mis on põhjustatud delegatsiooni reaktsiooni puudumisest tema korduvatele taotlustele väljastada tema nimele vorm „estemara 6”, ning tema sooviga võimalikus ulatuses piirata talle osaks langeda võiva kahju suurust.

91

Seega saab igal juhul jätkuvaks lugeda eluasemekulud, mis hageja kandis alates 2005. aasta algusest Belgias, kuna hageja oleks juhul, kui ta oleks saanud alates sellest kuupäevast naasta elama ja töötama Egiptusesse, saanud elada talle Kairos kuuluvas korteris (vt eespool punkt 4).

92

Mis puudutab hageja kaotatud võimalust Egiptuses teha huvitavamat ja tulutoovamat tööalast karjääri kui Belgias ning võimalikke tagajärgi selle võimaluse kaotusega seotud pensioniõiguste tähenduses, siis on samuti tegemist kahjuga, mis – juhul kui see osutub tõendatuks – on jätkuv ja kasvav, kuna kahju on seotud hageja võimatusega alates 2005. aastast naasta töötama Egiptusesse.

93

Lõpuks, mis puudutab hageja viidatud mittevaralist kahju – juhul kui see osutub piisavalt tõendatuks –, siis tuleb tõdeda, et oma laadilt ei ole see ühekordne, vaid see tekib pidevalt uuesti kogu ajavahemiku jooksul, mil tal esineb takistus naasta töötama ja elama Egiptusesse.

94

Euroopa välisteenistusel puudub alus väida, et hageja argumendid väidetava kahju jätkuvuse kohta põhinevad viimase „subjektiivsel arusaamal”, mille kohaselt kõik pärast 2001. aastat aset leidnud tema ametialase ja isikliku eluga seotud sündmused on tingitud asjaolust, et delegatsioon algselt ei väljastanud vormi „estemara 6”. Kõnealused argumendid ei põhine mitte pelgal hageja subjektiivsel hinnangul, vaid hulgal toimikus sisalduvatel objektiivsetel ja konkreetsetel elementidel, millest nimelt nähtub, et hagejal oli alates 2005. aasta algusest kindel kavatsus naasta elama ja töötama oma sünniriiki, kus tal on korter ja kus elavad tema pere ja sõbrad, ning et ta kaotas reaalse töövõimaluse Egiptuses 2005., 2006. ja 2007. aastal, kuna tema sotsiaalkindlustustoimikus puudus tema nimele väljastatud vorm „estemara 6”. Kohtutoimikust selgub samuti, et vaatamata alates 2005. aasta veebruarist hageja esitatud korduvatele korrigeerimistaotlustele suvatses delegatsioon alles enam kui viis aastat hiljem eeskätt omaenda huvides (vt allpool punkt 119) võtta käesolevas asjas esimese konkreetse meetme, püüdes saada hagejat puudutava movement certificate'i, ning et hageja oli kõnealuse lahendamata olukorra tõttu stressi- ja ängistusseisundis, mis tõi talle kaasa nii füüsilisi kui ka vaimseid probleeme, millest teatud kestsid veel käesoleva hagi esitamise ajal.

95

Lisaks jätab Euroopa välisteenistus arvesse võtmata hageja välja toodud konkreetse etteheite. Hageja ei heida delegatsioonile ette mitte niivõrd seda, et viimane jättis 2001. aasta oktoobris tema nimele väljastamata vormi „estemara 6”, vaid eelkõige seda, et ta jättis tahtlikult hiljem korrigeerimata tema olukorra, hoolimata hageja vastavatest palvetest, mida ta korduvalt esitas alates 2005. aasta veebruarist. Hageja leiab, et arvestades kõnealuse väidetavalt õigusvastase tegevuse jätkumist, jäi kahjustav toime korrapäraste ajavahemike järel püsima ning kasvas.

96

Seoses tagajärgedega, mis tulenevad järeldusest, et väidetav teine, kolmas ja neljas varaline kahju ning väidetav mittevaraline kahju on jätkuv, tuleb märkida, et eespool punktis 58 viidatud kohtupraktikaga ei ole kooskõlas hageja põhiväide, mille kohaselt ei saa käesolevas asjas tema puhul kohaldada aegumist, kuna delegatsiooni ja Euroopa välisteenistuse väidetav õigusvastane tegu ning sellega kaasnev kahjustav toime kestavad kuni tänaseni. Pealegi tunnistas hageja sõnaselgelt vastuses Üldkohtu esitatud kirjalikule küsimusele ning kohtuistungil, et tema põhiväide tugineb viidatud kohtupraktika ekslikul tõlgendamisel, ning loobus sellest väitest, jäädes vaid teise võimalusena esitatu juurde.

97

Kooskõlas selle seisukohaga ning arvestades asjaolu, et hageja esitas Euroopa välisteenistusele esialgse nõude kahju hüvitamiseks 30. oktoobril 2013, tuleb tõdeda, et hagiavaldus on vastuvõetav osas, milles palutakse hüvitada väidetav teine, kolmas ja neljas varaline kahju ning väidetav mittevaraline kahju, kuna mainitud mitmesugune kahju kanti pärast 30. oktoobrit 2008. Ülejäänud osas tuleb hagiavaldus vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.

98

Esiteks heidab hageja sisuliselt Euroopa välisteenistusele ja delegatsioonile ette, et vaatamata tema paljudele vastavasisulistele taotlustele ei väljastanud nad tema nimele vormi „estemara 6” seitsme päeva jooksul pärast tema ametist lahkumist 2001. aasta oktoobris ning jätsid hiljem korrigeerimata tema seisundi Egiptuse sotsiaalkindlustusasutus. Teiseks heidab hageja neile ette, et nad püüdsid ilma tema nõusolekuta ja isegi teda sellest eelnevalt teavitamata saada teda puudutavat movement certificate'i.

99

Mis puudutab esimest väidetavat õigusvastast tegu, siis leiab hageja, et rikutud on esiteks hea halduse põhimõtet, teiseks mõistliku aja põhimõtet ning kolmandaks kohaldamisele kuuluvat Egiptuse õigust.

100

Esiteks väidab hageja seoses hea halduse põhimõtte rikkumisega, et ühelgi ajahetkel ei kohelnud delegatsioon ja Euroopa välisteenistus tema olukorda erapooletult ja õiglaselt, mis on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 41. Hageja märgib, et paljude aastate jooksul ei saanud ta oma arvukatele taotlustele mingit konkreetset vastust delegatsioonilt, kes jättis tema juhtumi seega tahtlikult ja ebaõiglaselt tähelepanuta. Hageja leiab samuti, et Euroopa välisteenistus ei rakendanud hoolikalt ombudsmani 8. märtsi 2013. aasta otsust.

101

Euroopa välisteenistus vaidleb vastu sellele, et ta jäi täielikult tegevusetuks ning ei austanud ega kohelnud hagejat õiglaselt, väites, et ta korduvalt vastas hageja taotlustele ning võttis kohustuse tegutseda, et lahendada kõnealune probleem. Euroopa välisteenistus ei nõustu ka sellega, et ta ei tegutsenud pärast ombudsmani 8. märtsi 2013. aasta otsust, ning märgib sellega seoses nimelt, et ta palus korduvalt hagejal esitada talle movement certificate’i, mida viimane keeldus tegemast.

102

Teiseks leiab hageja, et delegatsioon ja Euroopa välisteenistus rikkusid mõistliku aja põhimõtet, kuna kuni tänaseni ei ole nad korrigeerinud tema olukorda seoses Egiptuse sotsiaalkindlustusega, arvestades et hageja palus alates 2005. aasta algusest esimesel esitada talle viivitamatult vorm „estemara 6”, et hageja tegi seda seejärel uuesti korduvalt telefoni, kirja ja e-kirja teel, et ta võttis DG Relexiga ühendust 2010. aastal ning et ombudsman võttis vastu otsuse, milles tuvastati Euroopa välisteenistuse õigusvastane tegu ja sellest tingitud kahju.

103

Euroopa välisteenistus märgib, et hageja võttis delegatsiooniga esimest korda ühendust alles 2005. aasta veebruaris ning et viimaste vaheline kirjavahetus muutus sagedasemaks alles 2007. aastast alates. Ta kinnitab, et hageja olukorda ei ole tänaseni korrigeeritud üksnes seetõttu, et viimane keeldub alates 2010. aastast edastamast talle movement certificate'i. Käesoleva hagiavalduse esitamise tinginud olukorra pikk kestus on seega vähemalt osaliselt hagejale süüks pandav. Nagu selgub ombudsmani 8. märtsi 2013. aasta otsusest, on hagejale pärast 2010. aasta maid tekkinud kahju süüks pandav eranditult viimasele, kes keeldus koostööst delegatsiooniga.

104

Kolmandaks kinnitab hageja, et delegatsioon rikkus kohaldatavat Egiptuse õigust, kuna ta ei väljastanud tema nimele vormi „estemara 6” seitsme päeva jooksul pärast tema töölepingu lõppemist. Hageja väidab, et üksnes delegatsioon saab selle rikkumise kõrvaldada. Kuna aga viimane alates 2005. aastast keeldub tema olukorra korrigeerimisest vaid rahalistel põhjustel, ei saa korrigeerimine toimuda tagasiulatuvalt, vaid seda tuleb teha üksnes vastava vormi esitamise kuupäevast, mis tähendab sotsiaalkindlustusmaksete tegemist kuni viimati nimetatud kuupäevani.

105

Euroopa välisteenistus möönab, et ta ei väljastanud vormi „estemara 6” nõutud tähtaja jooksul, kuid kordab, et kui ta püüdis probleemi lahendada, puudus selleks hageja koostöö, sest viimane keeldus taotlemast movement certificate'i. Ta leiab, et õige ei ole lõpetada viimase sotsiaalkindlustustoimik nii, nagu ta oleks delegatsioonis töötanud kuni käesoleva ajani. Ta lisab, et delegatsioon kasutas lõpuks advokaadi teenuseid, kes saatis vastava vormi hageja viimasele aadressile Egiptuses ning kirja Egiptuse sotsiaalkindlustusasutusele, kes sellele siiski kunagi ei vastanud.

106

Esiteks tuleb analüüsida kohaldatava Egiptuse õiguse väidetavat rikkumist.

107

Siinkohal tuleb märkida, et poolte vahel puudub vaidlus, et Egiptuse õiguse kohaselt lasub delegatsioonil kohustus seitsme päeva jooksul pärast teda hagejaga siduva töölepingu lõppemist koostada vorm „estemara 6” viimase nimele ning esitada see Egiptuse sotsiaalkindlustusasutusele, kuid delegatsioon jättis selle tegemata. Nagu Euroopa välisteenistus kohtuistungil tõdes, ei ole isegi kohtuistungi ajaks hageja olukorda selles suhtes seni korrigeeritud (vt eespool punkt 41).

108

Siiski tuleb tõdeda, et nagu hageja ka kohtuistungil leidis, ei saa kolmanda riigi siseriikliku normi järgimata jätmine sellisena üksinda kujutada endast liidu õiguse rikkumist, mis toob kaasa liidu lepinguvälise vastutuse. Nii on kohtupraktikas otsustatud, et liidu institutsioonide tegevusetuse eest vastutab liit ainul juhul, kui institutsioonid on rikkunud liidu õigusnormist tulenevat tegutsemise kohustust (kohtuotsused KYDEP vs. nõukogu ja komisjon, punkt 50 eespool, EU:C:1994:329, punkt 58, ning 13.11.2008, SPM vs. nõukogu ja komisjon, T‑128/05, EU:T:2008:494, punkt 128).

109

Seevastu kui kolmanda riigi siseriiklike õigusnormi järgimata jätmine kujutab endast samal ajal liidu õigusnormi, eelkõige liidu õiguse üldpõhimõtte rikkumist, võib sellega kaasneda liidu lepinguväline vastutus. Nii tuleb käesoleval juhul hinnata kohaldatava Egiptuse õiguse rikkumist – mida Euroopa välisteenistus möönab – mitte iseseisvalt, vaid nende väidete kontekstis, mis puudutavad ühelt poolt hea halduse ja teiselt poolt mõistliku aja põhimõtte rikkumist.

110

Teiseks tuleb koos analüüsida väiteid, mis puudutavad ühelt poolt hea halduse ja teiselt poolt mõistliku aja põhimõtte rikkumist.

111

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et põhiõiguste harta artikli 41 „Õigus heale haldusele” lõikes 1 on ette nähtud, et igaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid ja organid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul. Harta artikli 41 lõikes 3 korratakse ELTL artikli 340 teises lõigus sätestatud põhimõtet, mille kohaselt igaühel on õigus saada liikmesriikide õiguse ühiste üldprintsiipide kohaselt liidult hüvitist mis tahes kahju eest, mida selle institutsioonid või teenistujad on oma ülesannete täitmisel tekitanud.

112

Selgitustes põhiõiguste harta kohta on täpsustatud, et artikkel 41 põhineb õigusriigi põhimõttele vastava liidu eksisteerimisel, mille iseloomulikud omadused loodi kohtupraktikaga, mis sätestab muu hulgas hea halduse kui üldise õiguspõhimõtte.

113

Hea halduse põhimõtet, kui see on niisuguse erinormi väljendus nagu õigus sellele, et asja käsitletaks erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul põhiõiguste harta artikli 41 tähenduses, tuleb lugeda liidu õigusnormiks, mille eesmärk on anda üksikisikutele õigusi (vt seoses hoolsuskohustusega, mis on seotud hea halduse põhimõttega ning millest tuleneb pädevale institutsioonile kohustus hoolikalt ja erapooletult analüüsida juhtumi kõiki asjakohaseid elemente, kohtuotsus, 16.12.2008, Masdar (UK) vs. komisjon, C‑47/07 P, EKL, EU:C:2008:726, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta kohtuotsused, 4.10.2006, Tillack vs. komisjon, T‑193/04, EKL, EU:T:2006:292, punkt 127, ning SPM vs. nõukogu ja komisjon, punkt 108 eespool, EU:T:2008:494, punkt 127).

114

Lisaks tuleb tõdeda, et liidu institutsioonidel, organitel ja asutustel puudub kaalutlusruum, kas konkreetsel juhul on järgitud hea halduse põhimõtet, nagu on viidatud käesolevas asjas. Järelikult ei piisa järeldamisest, et delegatsioon ja Euroopa välisteenistus on pelgalt rikkunud seda põhimõtet, selleks et tuvastada piisavalt selge rikkumise olemasolu eespool punktis 51 viidatud kohtupraktika tähenduses.

115

Tuleb aga tõdeda, et kohtuistungil möönis Euroopa välisteenistus, et käesolevas asjas on rikutud hea halduse põhimõtet põhiõiguste harta artikli 41 tähenduses ja eelkõige mõistliku aja põhimõtet.

116

Toimikumaterjalid ja sündmuste käik, nagu seda on kirjeldatud eespool punktides 1–41, kinnitavad igal juhul sellise rikkumise olemasolu. Delegatsioon, kelle õigusjärglane on Euroopa välisteenistus, jättis täielikult arvesse võtmata hageja huvid, kes ometi oli tema töötaja enam kui kümme aastat, ning võttis sisuliselt lisaks asjaolule, et ta ei koostanud ega väljastanud Egiptuse sotsiaalkindlustusasutusele vormi „estemara 6” hageja nimele 2001. aasta oktoobris, esimest korda vastusena 3. veebruari 2005. aasta taotlusele (vt eespool punkt 5), mida seejärel esitati korduvalt (vt eespool punktid 8, 11, 13, 15, 17, 19 ja 20), konkreetse meetme alles 18. märtsil 2010. Nimelt püüdis ta saada hageja nimel movement certificate'i (vt eespool punkt 22). Kuni selle kuupäevani jäi delegatsioon hageja taotluste suhtes tegevusetuks ja vaikivaks või andis üksnes puiklevaid vastuseid, väites, et tal on tarvis veidi enam aega probleemile lahenduse leidmiseks. Kohtuistungil sellele küsimusele vastates ei suutnud Euroopa välisteenistus anda ühtki selgitust, miks delegatsioon ei reageerinud hageja igal juhul õiguspärastele taotlustele.

117

Euroopa välisteenistus ei saa hageja olukorra hiljem korrigeerimata jätmist põhjendada asjaoluga, et viimane keeldus taotlemast ja talle esitamast movement certificate'i, nagu seda delegatsioon temalt korduvalt palus alates 2010. aasta keskpaigast.

118

Nimelt, nagu hageja toonitas oma kirjalikes dokumentides ja kohtuistungil, on täielikult tõendamata, et movement certificate – mis kinnitab, et ta lahkus Egiptuse territooriumilt 2001. aasta oktoobris – on vajalik, et korrigeerida tema olukorda sotsiaalkindlustuse valdkonnas. Järelikult ja arvestades hageja toodud isiklikke põhjusi ning Euroopa välisteenistuse keeldumist tõsiselt kaaluda võimalust maksta talle hüvitist, on mõistetav, et hageja jaoks on vastumeelne taotleda vastavat tõendit. Siinkohal tuleb märkida, et movement certificate ei ole sisutühi dokument, isegi kui ei ole tõendatud, et seda kasutatakse ainult või isegi peamiselt kriminaalmenetluste raames.

119

Tegelikult, nagu selgelt ilmnes kohtuistungil, kui delegatsiooni ja Euroopa välisteenistuse eesmärk oli saada nimetatud movement certificate, siis oli see ennekõike nende oma huvides, et hageja sotsiaalkindlustustoimik oleks võimalik sulgeda tagasiulatuvalt 2001. aasta oktoobris. Poolte vahel puudub ka vaidlus selles, et delegatsioon oleks igal hetkel võinud koostada vormi „estemara 6”, mis kannab selle Egiptuse sotsiaalkindlustusasutusele tegeliku väljastamise kuupäeva, kuid sel juhul oleks ta kohustatud tasuma sotsiaalkindlustusmaksete võlgnevuse kuni nimetatud kuupäevani. Siinkohal tuleb meelde tuletada, et vormi „estemara 6”, mille delegatsioon lõpuks nõustus hagejale edastama 2011. aasta oktoobris, keeldus sotsiaalkindlustusasutus vastu võtmast põhjusel, et sellele oli pandud varasem kuupäev, milleks oli 2001. aasta oktoober (vt eespool punkt 34).

120

Eespool toodud kaalutlustest tuleneb, et jättes hageja nimele väljastamata vormi „estemara 6” kohaldatavas Egiptuse õiguses sätestatud tähtaegade jooksul ja hiljem korrigeerimata hageja olukorra, muutusid delegatsioon ja Euroopa välisteenistus vastutavaks õigusvastase teo eest, mis toob kaasa liidu lepinguvälise vastutuse.

121

Hageja väidab, et delegatsioon rikkus õigust tema eraelu austamisele seeläbi, et 2010. aastal võttis ta teda eelnevalt teavitamata ja a fortiori tema nõusolekuta ühendust Egiptuse ametivõimudega, kelle pädevusse kuulusid sisseränne ja passid, selleks et saada movement certificate.

122

Euroopa välisteenistus vaidleb vastu sellele, et ta rikkus hageja õigust eraelu austamisele. Ta märgib nimelt, et heas usus ja eesmärgiga korrigeerida hageja olukorda püüdis delegatsioon Egiptuse sotsiaalkindlustusasutuse esitatud teabe alusel ise saada movement certificate'i.

123

Siinkohal piisab, kui märkida, et hageja ei ole mingil viisil tõendanud, kuidas võivad tema eraelu riivata delegatsiooni katsed saada hagejat puudutav movement certificate, mis kinnitab üksnes tema lahkumist Egiptuse territooriumilt 2001. aasta oktoobris. Nagu Euroopa välisteenistus kinnitas, ilma et hageja oleks selles punktis vastu vaielnud, oli teabe, mida delegatsioon püüdis sel viisil saada puhtalt administratiivsetel eesmärkidel ametlikuks tuvastamiseks, hageja esitanud oma ametist lahkumise hetkel delegatsioonile ning teave ei olnud seega eraeluline.

124

Seega ei saa järeldada, et delegatsiooni katsed saada hagejat puudutav movement certificate kujutab endast õigusvastast tegu, mis tooks kaasa liidu lepinguvälise vastutuse.

125

Eespool punktidest 106–120 ilmneb, et delegatsioon ja seejärel Euroopa välisteenistus panid toime rikkumise, mis võib kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse, kuna vastuolus hea halduse ja mõistliku aja põhimõttega jätsid nad hageja nimele väljastamata vormi „estemara 6” kohaldatavas Egiptuse õiguses nõutavate tähtaegade jooksul ning hiljem korrigeerimata hageja vastava olukorra. Lisaks ilmneb eespool punktidest 89–97, et käesolev hagiavaldus on vastuvõetav osas, mis puudutab teise, kolmanda ja neljanda väidetava varalise kahju ning väidetava mittevaralise kahju hüvitamist, kuna mainitud mitmesugune kahju kanti pärast 30. oktoobrit 2008.

126

Seega tuleb analüüsida, kas kõnealune kahju on tegelik ja kindel, ning vajaduse korral, kas tuvastatud õigusvastasuse ja kõnealuse kahju vahel esineb otsene põhjuslik seos.

127

Esimese võimalusena palub hageja hüvitada eluasemekulud, mida ta kandis Belgias alates 2004. aastast ja mille kogusummaks hindab ta 133493,88 eurot. Ta väidab, et kui delegatsioon oleks vormi „estemara 6” väljastanud, oleks ta saanud naasta elama ja töötama Egiptusesse alates 2003. aasta lõpust ning tema perekond oleks teda tasuta enda juures majutanud kuni 2004. aastani, mil ta sai kätte korteri, mille ta Kairos oli ostnud. Kuna ta pidi jääma elama Belgiasse delegatsiooni ja Euroopa välisteenistuse õigusvastase teo tõttu, nõuab ta, et hüvitataks üür, mida ta maksis kahe korteri eest, mida ta seal üksteise järel üüris ajavahemikus 1. jaanuarist 2004 kuni 31. jaanuarini 2008 ehk summas 40950 eurot, täpsustades, et 2007. aasta juulis ostis ta seal korteri, kuhu ta sai elama asuda 1. veebruaril 2008. Ta nõuab samuti, et hüvitataks 4438 eurot, mis kulus mööbli ostmisele Brüsselis (Belgia) üüritud teise korteri jaoks. Lõpuks leiab ta, et neid summasid tuleb suurendada intressi võrra, mis kuulub tasumisele alates 1. juulist 2007 laenult, mille ta võttis Belgias korteri ostmiseks, ehk 88105,88 euro võrra.

128

Teise võimalusena palub hageja hüvitada intressi, mis kuulub tasumisele alates 30. oktoobrist 2008 eespool punktis 127 nimetatud laenult, ehk summa 78623,81 eurot.

129

Euroopa välisteenistus eitab, et esineb otsene põhjuslik seos õigusvastase teo ja kõnealuse kahju vahel, väites sisuliselt, et hageja otsustas vabatahtlikult asuda elama Belgiasse, ning et kulud, mille hüvitamist ta nõuab, on seega üksnes tavapärane järelm tema elulisele valikule. Lisaks katkestas mis tahes võimaliku põhjusliku seose hageja enda tegevus, kuivõrd ta keeldus movement certificate'i taotlemast.

130

Kõigepealt tuleb tõdeda, et kuna teise väidetava varalise kahju hüvitamise nõue on 30. oktoobrist 2008 varasema aja osas aegunud, saab Üldkohus arvesse võtta ainult väiteid, mis hageja esitas seoses eluasemekuludega teise võimalusena.

131

Seejärel tuleb asuda seisukohale, et puudub piisavalt otsene põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel, mis seisneb intressis, mida hageja pidi maksma laenu eest, mille ta võttis Brüsselis korteri ostmiseks.

132

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et kohtupraktikast ilmneb, et juhul kui käitumine, mis väidetavalt on põhjustanud kahju, seisneb tegevusetuses, on eriti tarvis olla kindel, et nimetatud kahju tekitas tõesti etteheidetav tegevusetus ja seda ei saanud tekitada kostjaks olevatele institutsioonidele ette heidetavast käitumisest erinev käitumine (vt kohtumäärus, 17.12.2008, Portela vs. komisjon, T‑137/07, EU:T:2008:589, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

133

Nagu juba eespool märgitud, ei saanud hageja tõepoolest kõnealuse õigusvastase teo tõttu alates 2005. aasta algusest pöörduda tagasi Egiptusesse töötama ja elama. Sellegipoolest tuleb tõdeda, et tema 2007. aasta juulis tehtud otsus osta Brüsselis korter ja võtta selleks hüpoteegiga tagatud laen tuleneb määravas osas tema isiklikust valikust, mitte sellest teost. Parimal juhul esineb selle teo ning ostmise ja laenu võtmise otsuse vahel üksnes kaudne põhjuslik seos. Sellega seoses võib eelkõige märkida, et hagiavalduses mainis hageja, et ta „otsustas lõpuks võtta 2007. aasta juulis korteri ostmiseks Belgias laenu eesmärgiga omada kinnisvara, et täiendada oma tulevast väikest vanaduspensioni”.

134

Järelikult tuleb teise väidetava varalise kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.

135

Hageja väidab, et kõnealuse õigusvastase teo tõttu kaotas ta alates 1. jaanuarist 2004 võimaluse pöörduda tagasi Egiptusesse töötama ning seal omama prestiižsemat, dünaamilisemat ja rahaliselt tulusamat tööalast karjääri kui see, mis tal on Belgias. Esimese võimalusena hindab ta selle kahju olevat 50% netotöötasust, mida ta saab Belgias alates 1. jaanuarist 2004 kuni käesoleva hagi esitamise ajani ning mille kogusumma on 131150 eurot. Teise võimalusena nõuab ta alates 30. oktoobrist 2008 saadud netotöötasu arvesse võttes 68800 euro tasumist.

136

Euroopa välisteenistus väidab, et kuna hageja keeldus movement certificate'i taotlemast ja seda talle edastamast, ei näidanud ta üles „mõistlikku hoolsust”, et piirata kolmanda väidetava kahju ulatust, vaid lisaks katkestas igasuguse põhjusliku seose õigusvastase teo ja selle kahju vahel. Lisaks seab ta kahtluse alla asjaolu, et hageja töökoht Belgias on vähem prestiižne ja huvitav kui see, mis tal oleks võinud olla Egiptuses, ning kinnitab, et hageja ei ole esitanud tõendeid väidete kohta, mis puudutavad töötasu, mida ta oleks võinud Egiptuses saada. Lõpuks väidab Euroopa välisteenistus, et selle kahju hüvitamiseks nõutaval summal puudub igasugune alus.

137

Hageja nõue saada hüvitist selle eest, et ta kaotas võimaluse omada Egiptuses huvitavamat ja tulusamat tööalast karjääri, tuleb jätta rahuldamata, kuna selle väidetava kahju tegelikkus ei ole piisavalt tõendatud.

138

Toimikust ilmneb küll piisavalt ja selle üle ka pooled ei vaidle, et kuna delegatsioon jättis õigusvastaselt hageja nimele väljastamata vormi „estemara 6” ja tema olukorra hiljem korrigeerimata, kaotas hageja Egiptuses töötamise võimalused veebruaris 2005, aprillis 2005, septembris 2005, jaanuaris 2006 ja märtsis 2007 ning pidi jääma töötama ja elama Belgiasse.

139

Hageja seisukoht, et karjäär, mis tal oleks võinud Egiptuses olla, oleks olnud prestiižsem ning intellektuaalselt ja rahaliselt huvipakkuvam kui see, mis tal oli Belgias, põhineb siiski puhtakujulisel oletusel.

140

Esiteks, kuigi hageja väidab oma menetlusdokumentides, et ta leidis Belgias „üksnes sekretäri töökoha väikeses mittetulundusühingus, mis tegeleb tsingi turustamisega”, ilmneb tema töölepingust, mis on hagiavalduse lisas A 18, ja kirjast, mis on repliigi lisas C 3, et alates septembrist 2001 töötas ta kui „Assistant to Market Development Coordinator and Environment and Public Affairs Manager” (turuarenduse koordinaatori ning keskkonna- ja avalike asjade juhi abina). Lisaks on tema töölubadel märgitud, et ta on „projektijuht”, ja 13. veebruari 2013. aasta memorandumis, mis on hagiavalduse lisas A 18, on teda nimetatud kui „Executive and Personal Assistant” (juhtiv ja isiklik assistent).

141

Teiseks võrdleb hageja hagiavalduses oma tööalast olukorda Belgias ülesannetega, mida ta täitis delegatsioonis: „60 inimesega diplomaatilist laadi üksus, mis esindab prestiižset organit”. See võrdlus on aga täiesti asjakohatu, kuna hageja ise otsustas 2001. aasta oktoobris selle töö lõpetada ja Belgiasse tööle minna.

142

Kolmandaks tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit väidete kohta, mis puudutavad selle töötasu suurust, mida ta oleks saanud Egiptuses. Mis puudutab väidetava kahju suuruse hindamisel tema kasutatud meetodit ehk tema Belgias saadud töötasu suhtes 50% koefitsiendi kohaldamist, siis see on täiesti meelevaldne.

143

Neljandaks ei ole üldsegi veenev hageja väide, et tema „profiil ei ole eriti kandev ega tööandjate jaoks huvipakkuv” Belgias. Hageja oskab hollandi keelt küll vaid algtasemel, kuid ta räägib prantsuse, inglise ja araabia keelt ning ta oskab teatud määral ka hispaania ja itaalia keelt. Lisaks kujutab tema 10‑aastane kogemus delegatsioonis – eriti arvestades, kuidas ta seda hagiavalduses kirjeldab – endast ilmselgelt tööalast tugevust.

144

Eespool toodust nähtub, et kolmanda väidetava varalise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

145

Neljas varaline kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, seisneb väikeses vanaduspensioni summas, mida tal on õigus saada Belgias. Ta väidab, et delegatsiooni ja Euroopa välisteenistuse õigusvastase teo tõttu ei ole tal võimalik saavutada nõutavat aastate miinimumarvu, et saada vanaduspensioni Egiptuses ja et sissemakseperioodid, mis tal Belgias on kogunenud, on liiga lühikesed selleks, et seal makstaks talle täielikku vanaduspensioni. Seega nõuab ta nii esimese kui ka teise võimalusena, et talle makstaks 181440 eurot, mis vastab „vanaduspensioni, mida ta saama hakkab, ja selle summa vahele, mida ta oleks saanud samaväärse töötasuga täieliku karjääri korral, ajavahemiku eest, mil ta on 65- kuni 83‑aastane”.

146

Euroopa välisteenistus väidab sisuliselt vastu, et neljas väidetav kahju ei ole ei tekkinud, kindel ega kindlaksmääratud.

147

Tuleb tõdeda, et neljas väidetav varaline kahju ei ole üldse kindel. Hageja väited põhinevad nimelt puhthüpoteetilisel eeldusel, et kui ta oleks saanud töötamiseks Egiptusesse tagasi pöörduda, oleks ta seal teinud sissemakseid piisava arvu aastate ehk vähemalt 20 aasta vältel, selleks et saada seal vanaduspensioni, ning hageja tugineb seejärel kahju suuruse hindamisel samuti hüpoteetilisele eeldusele, mille kohaselt tema karjäär ja seega ka vanaduspension oleks täielik Belgias.

148

Järelikult ei saa neljanda väidetava varalise kahju hüvitamise nõuet rahuldada.

149

Esiteks väidab hageja hagiavaldusele lisatud arstitõenditele viidates, et delegatsiooni ja Euroopa välisteenistuse õigusvastane tegu tekitas tal stressi ja ängistust, mis põhjustasid tal seede- ja nahaprobleeme ja sügava depressiooni. Teiseks väidab ta, et ta kannatab oma perest ja sõpradest eemaloleku tõttu. Tema hinnangul on selline kahetine mittevaraline kahju ex aequo et bono50000 eurot.

150

Euroopa välisteenistus leiab, et puudub igasugune põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahetise mittevaralise kahju vahel ning et igal juhul katkestas hageja enda tegevus mis tahes võimaliku põhjusliku seose.

151

Tuleb tõdeda, et hagiavaldusele lisatud erinevad arstitõendid annavad tunnistust sellest, et käesoleva vaidluse toimumise ajaga kattuval perioodil on hagejal olnud nii füüsilisi kui ka psüühilisi terviserikkeid ja ta on kannatanud oma sünniriigist, perekonnast ja sõpradest eemalviibimise tõttu.

152

Lisaks nähtub toimikust õiguslikult piisavalt, et need probleemid ja kannatused tulenevad delegatsiooni ja Euroopa välisteenistuse õigusvastasest ja täiesti lugupidamatust tegevusest. See tegevus asetas hageja eriti keerulisse olukorda, põhjustades talle täiesti mõistetavalt stressi ja depressiooni.

153

Juba eespool punktis 90 kirjeldatud põhjustel ei saa tõsiseltvõetavalt väita, nagu seda teeb Euroopa välisteenistus, et hageja otsus jääda alates 2005. aastast Belgiasse on tema isikliku vaba valiku tulemus. Lisaks ei saa hagejale juba eespool punktides 118 ja 119 nimetatud põhjustel ette heita, et ta keeldus delegatsioonile ja Euroopa välisteenistusele movement certificate’i edastamast.

154

Hagejale delegatsiooni ja Euroopa välisteenistuse õigusvastase teoga tekitatud kahetise mittevaralise kahju suuruseks tuleb käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ex aequo et bono käesoleva kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga lugeda 25000 eurot.

155

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb käesolev hagi rahuldada osas, milles palutakse hüvitada hagejale tekitatud kahetine mittevaraline kahju, ning seda summas 25000 eurot. Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata.

156

Nagu on märgitud eespool punktis 47, palus hageja Üldkohtul kohustada Euroopa välisteenistust menetlust korraldavate meetmete raames esitama dokumendid, mis tõendavad, milliseid toiminguid on delegatsioon ja Euroopa välisteenistus käesoleva vaidluse lahendamiseks teinud.

157

Euroopa välisteenistus rõhutas küll, et Üldkohus on ainsana pädev otsustama, kas esineb vajadus täiendada andmeid, mis on talle tema menetletavates kohtuasjades teada, kuid lisas siiski vasturepliigile koopia erinevatest kirjadest, mida on vahetatud eelkõige ühe Egiptuse advokaadiga ja mis puudutavad kõnealuseid toiminguid.

158

Neil asjaoludel ja arvestades muid dokumente, mis on käesolevas kohtuasjas esitatud ja mis on võimaldanud Üldkohtul piisavalt selgust saada, ei ole vaja hageja taotletud menetlust korraldavaid meetmeid määrata.

159

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Üldkohus otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

160

Kuna käesolevas kohtuasjas rahuldati hagi osaliselt, tuleb asjaolusid hinnata õiglaselt ja otsustada, et hageja kannab kaks kümnendikku oma kohtukuludest ja temalt mõistetakse välja kaks kümnendikku Euroopa välisteenistuse kohtukuludest ning Euroopa välisteenistus kannab kaheksa kümnendikku oma kohtukuludest ja temalt mõistetakse välja kaheksa kümnendikku hageja kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab:

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Sissejuhatavad märkused

Vastuvõetavus

Sisulised küsimused

Väidetav õigusvastane tegevus

– Hageja nimele vormi „estemara 6” väljastamata jätmine ning tema olukorra hilisem korrigeerimata jätmine

– Delegatsiooni katse saada movement certificate

Väidetav kahju ja põhjuslik seos

– Teine väidetav varaline kahju

– Kolmas väidetav varaline kahju

– Neljas väidetav varaline kahju

– Väidetav mittevaraline kahju

Menetlust korraldavate meetmete võtmise taotlus

Kohtukulud