—

I. Fernández Oliva, esindajad: procurador F. Bertrán Santamaría ja abogado J. Andreu Blake,

—

Caixabank SA, esindajad: procurador R. Feixo Bergada ja abogado Ó. Quiroga Sardi,

—

Catalunya Banc SA, esindajad: abogado I. Fernández de Senespleda,

—

Banco Popular Español SA, esindajad: abogado C. Fernández Vicién, abogado N. Iglesias, abogado I. Moreno-Tapia Rivas, abogado J. Torrecilla, abogado J. Capell ja abogado J. Piñeiro,

—

Hispaania valitsus, esindaja: A. Gavela Llopis,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz ja D. Roussanov,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artiklit 7.

2

Kõnesolevad eelotsusetaotlused esitati kohtuvaidlustes, mille pooled kohtuasjas C‑568/14 on Ismael Fernández Oliva vs. Caixabank SA; kohtuasjas C‑569/14 Jordi Carné Hidalgo ja Anna Aracil Gracia vs. Catalunya Banc SA ning kohtuasjas C‑570/14 Nuria Robirosa Carrera ja César Romera Navales vs. Banco Popular Español SA, ning mis käsitlevad nende poolte vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingutes sisalduvate intressitingimuste kehtivust.

3

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud tõlge]

4

Nimetatud direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

5

7. jaanuari tsiviilkohtumenetluse seaduse (Ley 1/2000 de enjuiciamiento civil) (BOE nr 7, 8.1.2000, lk 575) artiklis 721 on sätestatud:

„1.   Iga menetlusosaline võib nii hagi- kui ka vastuhagi menetlemise raames vastavalt käesolevas sättes ette nähtule taotleda kohtult, et viimane võtaks esialgse õiguskaitse meetmed, mida ta peab vajalikuks, et tagada selle õiguskaitse tõhusus, mis võidakse tagada tema nõuete üle langetatava lõpliku otsusega.

2.   Käesolevas sättes ette nähtud esialgse õiguskaitse meetmeid ei või kohus ühelgi juhul kohaldada omal algatusel, kui erimenetlusi reguleerivates normides ei ole sätestatud teisiti. Kohus ei või kohaldada rangemaid esialgse õiguskaitse meetmeid kui need, mida taotleti.“

6

Kohtuasjas C‑568/14 on eelotsusetaotlus esitatud kohtuvaidluses I. Fernández Oliva versus Caixabank ja puudutab küsimust poolte vahel 6. juunil 2006 sõlmitud hüpoteeklaenulepingus sisalduva intressi alammäära tingimuse kehtivusest.

7

Kohtuasjas C‑569/14 on eelotsusetaotlus esitatud kohtuasjas J. Carné Hidalgo ja A. Aracil Gracia versus Catalunya Banc ja see käsitleb küsimust poolte vahel 21. juunil 2005 sõlmitud lepingus, mis käsitleb hüpoteeklaenu üleminekut, sisalduva intressi alammäära tingimuse kehtivuse kohta.

8

Kohtuasjas C‑570/14 on eelotsusetaotlus esitatud kohtuasjas N. Robirosa Carrera ja C. Romera Navales versus Banco Popular Español ja see käsitleb küsimust poolte vahel 21. juunil 2005 sõlmitud hüpoteeklaenulepingus sisalduva intressi alammäära tingimuse kehtivusest.

9

Põhikohtuasja hagejad esitasid need individuaalhagid, väites, et kõne all olevad intressi alammäära tingimused on direktiivi 93/13 mõttes ebaõiglased, sest need tagavad krediidiasutustele, et hüpoteeklaenulepingu järgi saadav minimaalne intressimäär ei ole turul toimuvatest intressikõikumistest sõltumata kunagi madalam teatavast ette kindlaks määratud väärtusest.

10

Nende individuaalhagide raames märkisid põhikohtuasjas kostjateks olevad krediidiasutused, et Juzgado de lo Mecantil no 11 de Madrid (Madridi 11. kaubanduskohus, Hispaania) menetluses on sama esemega kollektiivhagi. Sellest lähtuvalt taotlesid nad põhikohtuasjades käimas olnud menetluse peatamist kuni kollektiivhagi asjas menetluse lõpetava lõpliku kohtuotsuse langetamiseni.

11

Kohtuvaidlustes, mille alusel algatati kohtuasjad C‑569/14 ja C‑570/14, jättis Juzgado de lo Mercantil no 3 de Barcelona (Barcelona 3. kaubanduskohus, Hispaania) niisuguse taotluse kohtumäärustega rahuldamata, ent Catalunya Banc ja Banco Popular Español esitasid nende kohtumääruste peale määruskaebused samale kohtule, esitades tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 421 alusel vastuväite, mis puudutab samal ajal teises kohtus pooleli olevat menetlust identse esemega kohtuasjas ja taotledes mitte kõnealuse menetluse peatamist, vaid lõpetamist, sest menetluses oleva kollektiivhagi kohta langetatav otsus on nende pankade väitel põhikohtuasja hagejate suhtes siduv.

12

Niisuguses kontekstis ja analüüsides asjassepuutuvate krediidiasutuste erinevaid nõudeid, tuvastas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et individuaalhagi asjades menetluse peatamine või siis lõpetamine juhul, kui menetluses on paralleelne kollektiivhagi, võib kahjustada kõne all olevate tarbijate õigusi, sest individuaalhagi esitanud hagejad ei saa enam oma taotlustele konkreetset vastust, vaid muutuvad sõltuvaks kollektiivhagi tulemusest, ehkki nad olid langetanud otsuse selles mitte osaleda.

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Juzgado de lo Mercantil no 9 de Barcelona (Barcelona 9. kaubanduskohus, Hispaania) on juba esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse just tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 43 kooskõla kohta direktiivi 93/13 artikliga 7, ent märgib siiski, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklile 43 ei või ta niisugustel asjaoludel põhikohtuasjas omal algatusel menetlust peatada. Sellest tulenevalt väljendab ta täiendavaid kahtlusi küsimuses, kas artikkel 43 on kooskõlas direktiiviga 93/13 loodud tarbijakaitsesüsteemiga.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus väljendas samuti kahtlusi küsimuses, kas tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 721 lõige 2 on direktiiviga 93/13 kooskõlas osas, milles see liikmesriigi õigusnorm keelab kohtul võtta omal algatusel esialgse õiguskaitse meetmeid, mille eesmärk on tasandada negatiivseid tagajärgi, mida toob tarbijatele, kes on põhikohtuasjas hagejad, kaasa kõnealuste menetluste ülemäärane kestus, mille jooksul neil tuleb oodata lõplikku kohtuotsust paralleelselt käimasolevas kollektiivses menetluses, mille lahendust tõenäoliselt individuaalhagide suhtes kohaldatakse.

15

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo Mercantil no 3 de Barcelona (Barcelona 3. kaubanduskohus, Hispaania) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Palun Euroopa Kohtul kohaldada käesoleva eelotsusetaotluse suhtes kiirendatud menetlust vastavalt kodukorra artikli 105 lõikele 1.“

16

Euroopa Kohtu presidendi 21. jaanuari 2015. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑568/14, C‑569/14 ja C‑570/14 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

17

Euroopa Kohtu presidendi 12. veebruari 2015. aasta määrusega Fernández Oliva jt (C‑568/14–C‑570/14, EU:C:2015:100) jäeti rahuldamata eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlused, et nimetatud kohtuasjade suhtes kohaldataks Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23a ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõikes 1 ette nähtud kiirendatud menetlust.

18

Pärast 14. aprilli 2016. aasta kohtuotsuse Sales Sinués ja Drame Ba (C‑381/14 ja C‑385/14, EU:C:2016:252) kuulutamist teatas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule, et ta soovib esimese eelotsuse küsimuse tagasi võtta. Selles kohtuotsuses, mis puudutab paralleelselt menetluses olevaid individuaal- ja kollektiivhagisid analoogsete lepingutingimuste ebaõigluse tuvastamise nõudes, otsustas Euroopa Kohus, et direktiiviga 93/13 on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas kõne all olevad Hispaania normid, mis teevad kohtu jaoks, kes menetleb tarbija individuaalhagi, kohustuslikuks peatada automaatselt selle hagi menetlemine, kuni tehakse lõplik otsus pooleliolevas kollektiivhagi menetluses, ilma et arvesse saaks võtta seda, kas selline peatamine on asjakohane individuaalhagiga kohtusse pöördunud tarbija kaitsmiseks ja ilma, et see tarbija saaks otsustada distantseeruda kollektiivhagist.

19

Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 99 on sätestatud, et kui Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimus on identne küsimusega, millele Euroopa Kohus on juba vastuse andnud või kui küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast või kui esitatud küsimusele antav vastus ei tekita põhjendatud kahtlust, võib Euroopa Kohus igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.

20

Seda artiklit tuleb kohaldada käesolevas kohtuasjas.

21

Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused liikmesriigi normid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis ei luba kohtul, kes lahendab tarbija individuaalhagi, milles taotletakse tarbija ja müüja või teenuseosutaja vahel sõlmitud lepingus sisalduva lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamist, võtta omal algatusel esialgse õiguskaitse meetmeid ajaks, mil oodatakse lõplikku kohtuotsuse langetamist menetluses oleva kollektiivhagi kohta, mille lahendus tõenäoliselt individuaalhagile üle kantakse.

22

Selle kohta olgu esiteks meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab liikmesriigi kohtul, kelle lahendada on ühenduse õigusega reguleeritav vaidlus, olema võimalus kohaldada esialgset õiguskaitset sellise kohtuotsuse täieliku toime kindlustamiseks, mis tehakse ühenduse õigusest väidetavalt tulenevate õiguste olemasolu kohta (vt kohtuotsused, 19.6.1990, Factortame jt, C‑213/89, EU:C:1990:257, punkt 21; 11.12001, Siples, C‑226/99, EU:C:2001:14, punkt 19, ning 13.3.2007, Unibet, C‑432/05, EU:C:2007:163, punkt 67).

23

Mis puudutab tarbijatele direktiivist 93/13 tulenevate õiguste kohtulikku kaitset ebaõiglaste tingimuste kasutamise vastu müüjate või teenuseosutajatega sõlmitavates lepingutes, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et selle direktiivi artikli 6 lõige 1, mille kohaselt ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijatele siduvad, on imperatiivne säte, mille eesmärk on asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupartnerite õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse (vt selle kohta kohtuotsused, 14.3.2013, Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punktid 44 ja 45, ning 17.7.2014, Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punktid 22 ja 23).

24

Selles kontekstis on Euroopa Kohus täpsustanud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel hindama, kas kõnesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane, ja sel moel tasandama tarbija ja kaupleja vahelist ebavõrdsust, ning ta peab seda tegema kohe, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud (vt kohtuotsused, 14.3.2013, Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 46, ja 30.4.2014, Barclays Bank, C‑280/13, EU:C:2014:279, punkt 34).

25

Järelduste kohta, mis tuleb teha omal algatusel lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamisel, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kuigi direktiivi 93/13 eesmärk ei ole ühtlustada nendes menetlustes lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamisega kaasnevaid sanktsioone, kohustatakse artikli 7 lõige 1 siiski liikmesriike tagama piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine tarbijatega sõlmitud lepingutes (kohtuotsused, 26.4.2012, Invitel, C‑472/10, EU:C:2012:242, punkt 35, ja 14.4.2016, Sales Sinués ja Drame Ba, C‑381/14 ja C‑385/14, EU:C:2016:252, punkt 31).

26

Mis puudutab tarbijate esialgse õiguskaitse nõuet ebaõiglasi lepingutingimusi puudutavates vaidlustes, siis on Euroopa Kohus otsustanud, tuginedes eelkõige 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsusest Unibet (C‑432/05, EU:C:2007:163) lähtuvale kohtupraktikale, et kõnealuse direktiiviga on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid – mis ei näe hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses ette võimalust esitada vastuväiteid täitedokumendi aluseks oleva lepingutingimuse ebaõigluse kohta –, mis ei võimalda asja sisuliselt arutaval kohtul, kelle pädevuses on hinnata sellise tingimuse ebaõiglast laadi, kohaldada esialgse õiguskaitse meetmeid, näiteks täitemenetluse peatamine, kui selliste meetmete kohaldamine on vajalik tema lõpliku otsuse täieliku toime tagamiseks (vt kohtuotsus, 14.3.2013, Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 64).

27

Ka on Euroopa Kohus otsustanud, et kõnealuse direktiiviga on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis ei võimalda täitemenetlust läbiviival kohtul hüpoteegi realiseerimise menetluse raames hinnata ei omal algatusel ega ka tarbija taotlusel, kas sissenõutava võla ja täitedokumendi aluseks oleva lepingu tingimus on ebaõiglane, ega kohaldada esialgse õiguskaitse meetmeid, sealhulgas täitmise peatamist, juhul kui selliste meetmete kohaldamine on vajalik vastavat asja sisulises menetluses arutava kohtu, kelle pädevuses on selle lepingutingimuse ebaõigluse kontrollimine, lõpliku otsuse täieliku toime tagamiseks (kohtumäärus, 14.11.2013, Banco Popular Español ja Banco de Valencia, C‑537/12 ja C‑116/13, EU:C:2013:759, punkt 60).

28

Kogu viidatud kohtupraktika võimaldab selgelt tuletada vastuse teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele, kuivõrd need puudutavad sisuliselt küsimust, kuidas sobib direktiivis 93/13 sätestatud tarbijakaitsesüsteemiga kokku asjaolu, et liikmesriigi kohtul, kellele on esitatud tarbija individuaalhagi samas menetluslikus kontekstis, nagu oli käsitlemisel 14. aprilli 2016. aasta kohtuotsuse Sales Sinués ja Drame Ba (C‑381/14 ja C‑385/14, EU:C:2016:252) aluseks olnud kohtuasjas, on võimatu võtta omal algatusel oma lõpliku otsuse täieliku õigusmõju tagamiseks esialgse õiguskaitse meetmeid olukorras, kus ta ootab menetluses oleva kollektiivhagi asjas tehtavat lõplikku lahendit, milles kasutatud lahendus võib olla sellele individuaalhagile ülekantav.

29

Sellises olukorras tuleb märkida, et kuna direktiivis 93/13 silmas peetud menetluslikke vahendeid, mis reguleerivad esialgse õiguskaitse meetmete kohaldamist ning kollektiivhagide ja individuaalhagide vahelisi suhteid, ei ole ühtlustatud, siis tuleb vastavad eeskirjad kehtestada vastavalt menetlusautonoomia põhimõttele iga liikmesriigi õiguskorras, tagades seejuures, et need ei ole vähem soodsad kui meetmed, mida kohaldatakse siseriikliku õigusega reguleeritavate sarnaste olukordade suhtes (võrdväärsuse põhimõte), ja et need ei muuda praktikas võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega tarbijatele antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte) (vt kohtuotsus, 14.4.2016, Sales Sinués ja Drame Ba, C‑381/14 ja C‑385/14, EU:C:2016:252, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

30

Mis puudutab esiteks võrdväärsuse põhimõtet, siis ei nähtu eelotsusetaotluses esitatud andmetest, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 721 lõiget 2 kohaldataks erinevalt siseriiklikul õigusel põhinevaid õigusi puudutavates vaidlustes ja liidu õigusel põhinevaid õigusi puudutavates vaidlustes.

31

Teiseks tuleb seoses tõhususe põhimõttega märkida, et Euroopa Kohus on korduvalt meenutanud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna, vastava menetluse kulgu ning eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes (kohtuotsus, 18.2.2016, Finanmadrid EFC, C‑49/14, EU:C:2016:98, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Kõnesoleval juhul tuleb märkida, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 721 lõige 2 keelab liikmesriigi kohtul kohaldada omal algatusel esialgse õiguskaitse meetmeid ja seda isegi siis, kui nende kohaldamiseks siseriikliku õiguse kohaselt nõutud sisulised eeldused on täielikult täidetud. Sellest järeldub, et niisuguse individuaalhagi raamistikus, mis on esitatud lepingutingimuse ebaõigluse vaidlustamiseks ja mille lahendus jääb seotuks menetluses oleva kollektiivhagi lahendiga vastavalt põhimõtetele, mis leidsid kinnitust 14. aprilli 2016. aasta kohtuotsuses Sales Sinués ja Drame Ba (C‑381/14 ja C‑385/14, EU:C:2016:252), saab tarbijale võimaldada ajutist kaitset, et pehmendada kohtumenetluse ülemäärasest pikkusest tulenevaid negatiivseid tagajärgi, üksnes eeldusel, et tarbija on sõnaselgelt taotlenud esialgse õiguskaitse meetmete võtmist.

33

Siiski on oluline märkida, et arvestades põhikohtuasjas toimuva menetluse käiku ja keerukusi eelkõige seoses paraleelselt menetluses olevate individuaal‑ ja kollektiivhagidega, esineb arvestatav risk, et kuna puudutatud tarbija ei tunne oma õigusi või ei adu nende ulatust, ei esita ta taotlust esalgse õiguskaitse meetmete kohaldamiseks, ja seda vaatamata tõsiasjale, et siseriiklikus õiguses sätestatud nõuded esialgse õiguskaitse kohaldamiseks võivad olla täidetud.

34

Seega tuleb tõdeda, et kuna selline menetluskord ei võimalda kohtul, kellele on esitatud lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamise nõudes individuaalhagi, kohaldada omal algatusel esialgse õiguskaitse meetmeid, sealhulgas peatada vaidlusaluse lepingutingimuse kohaldamine nii kauaks, kui ta peab seda vajalikuks, et ära oodata paralleelselt menetluses oleva kollektiivhagi kohta langetatav lõplik otsus, kusjuures see kord ei võimalda seda isegi juhul, kui selliste meetmete kohaldamine osutub vajalikuks, et tagada direktiivi 93/13 alusel väidetavalt eksisteerivate õiguste kohta tehtava lõpliku kohtulahendi täielik toime, siis on kõnealune kord oma laadilt selline, mis võib kahjustada direktiiviga taotletud kaitse tõhusust (vt selle kohta kohtuotsused, 13.3.2007, Unibet, C‑432/05, EU:C:2007:163, punktid 67 ja 77, ning 14.3.2013, Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 59).

35

Kui kohtule ei anta võimalust kohaldada esialgse õiguskaitse meetmeid niisugustel juhtumitel nagu põhikohtuasjas, kus tarbija ei ole tema individuaalhagi lahendamise raamistikus neid sõnaselgelt taotlenud, et peatada intressi alammäära tingimuse kohaldamine, ootamaks lõplikku lahendit paralleelselt menetluses olevas kollektiivhagi asjas, ei ole sel kohtul võimalik välistada olukorda, kus tarbija tasub päris kaua kesta võiva kohtumenetluse toimumisaja jooksul kõrgemaid kuumakseid kui need, mida tal tuleks tegelikult maksta juhul, kui asjassepuutuv lepingutingimus peaks lepingust välja arvatama. Niisugune järeldus kehtib seda enam, et eksisteerib tegelik ja vahetu risk, et selle tarbija maksevõime vahepeal oluliselt langeb ja et krediidiasutused alustavad hüpoteegi realiseerimise menetlust, et tarbija ja tema pere eluaseme arestimise läbi saada kätte võimalikud tasumata maksed.

36

Neid jooni arvestades olgu öeldud, et põhikohtuasjas kõne all olev menetlussüsteem ei ole kooskõlas tõhususe põhimõttega, sest tarbijatele tagatav kaitse niisuguste individuaalhagide raames, mille lahendus on seotud menetluses oleva kollektiivhagiasja lahendiga, on ebatäielik ja ebapiisav ega kujuta endast ei sobivat ega tõhusat vahendit, et lõpetada niisuguse lepingutingimuse kasutamine, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, olles sellega vastuolus direktiiv 93/13 artikli 7 lõikes 1 sätestatuga (vt selle kohta kohtuotsus,17.7.2014, Sánchez Morcillo ja Abril García, C‑169/14, EU:C:2014:2099, punkt 43).

37

Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis ei luba kohtul, kes lahendab tarbija individuaalhagi, milles taotletakse tarbija ja müüja- või teenuse osutaja vahel sõlmitud lepingus sisalduva lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamist, võtta omal algatusel – kui ta peab seda vajalikuks – esialgse õiguskaitse meetmeid ajaks, mil oodatakse lõplikku kohtuotsuse langetamist menetluses oleva kollektiivhagi kohta, mille lahendus tõenäoliselt individuaalhagile üle kantakse, ja seda olukorras, kus esialgse õiguskaitse meetmed on vajalikud, et tagada selle kohtuotsuse täielik tõhusus, mis langetatakse niisuguste õiguste olemasolu kohta, millele tarbija direktiivi 93/13 alusel tugines.

38

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mis ei luba kohtul, kes lahendab tarbija individuaalhagi, milles taotletakse tarbija ja müüja või teenuseosutaja vahel sõlmitud lepingus sisalduva lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamist, võtta omal algatusel – kui ta peab seda vajalikuks – esialgse õiguskaitse meetmeid ajaks, mil oodatakse lõplikku kohtuotsuse langetamist menetluses oleva kollektiivhagi kohta, mille lahendus tõenäoliselt individuaalhagile üle kantakse, ja seda olukorras, kus esialgse õiguskaitse meetmed on vajalikud, et tagada selle kohtuotsuse täielik tõhusus, mis langetatakse niisuguste õiguste olemasolu kohta, millele tarbija direktiivi 93/13 alusel tugines.