1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada mõistet „ravim” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT L 311, lk 67; ELT eriväljaanne 13/27, lk 69) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiviga 2004/27/EÜ) (ELT L 136, lk 34; ELT eriväljaanne 13/34, lk 262) (edaspidi „direktiiv 2001/83”) artikli 1 punkti 2 alapunkti b tähenduses.

2

Eelotsusetaotlus esitati kriminaalmenetluses, mis algatati G vastu, keda süüdistati selliseid sünteetilisi kannabinoide sisaldavate taimesegude müümises, mis põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal ei kuulunud Saksamaa narkootiliste ainete seaduse (Betäubungsmittelgesetz) kohaldamisalasse.

3

Esimeses kohtuastmes mõistis Landgericht Itzehoe (Saksamaa) G-le nelja aasta pikkuse vangistuse ja 200 000 euro suuruse rahatrahvi. Kohus leidis, et taimesegude müük kujutas endast probleemsete ravimite turuleviimist Saksamaa ravimiseaduse (Arzneimittelgesetz) § 5 lõike 1 ja § 4 lõike 17 tähenduses ning seega oli G pannud toime ravimiseaduse § 95 lõike 1 punktis 1 ette nähtud süüteo.

4

G esitas kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

5

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 2001/83] artikli 1 punkti 2 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et nimetatud sättes viidatud ained või ainete kombinatsioonid, mis inimorganismi füsioloogilist talitlust kõigest modifitseerivad – seega ei taasta ega paranda seda –, on käsitatavad ravimina vaid siis, kui nad on ravi seisukohast kasulikud või avaldavad organismi talitlusele vähemasti soodsat mõju? Kas järelikult võib lähtuda sellest, et ained või ainete kombinatsioonid, mida on tarvitatud üksnes nende joobeseisundit tekitava psühhoaktiivse toime tõttu ning millega kaasnevad terviseriskid, ei kuulu direktiivis sätestatud ravimi mõiste alla?”

6

Eelotsusetaotluse esitanud kohus taotles 8. aprillil 2014 esitatud eraldi dokumendis, et Euroopa Kohus kohaldaks eelotsuse kiirmenetlust, mis on ette nähtud Euroopa Kohtu kodukorras artiklis 107.

7

Selle taotluse põhjendamiseks märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui Euroopa Kohus vastab eelotsuse küsimusele jaatavalt, ei saa G-d võtta kriminaalvastutusele nende tegude eest, milles teda süüdistati, mis tähendab, et teda on alusetult kinni peetud.

8

Euroopa Kohtu kolmas koda otsustas 15. aprillil 2014, et ei ole alust rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlust lahendada käesolev asi eelotsuse kiirmenetluses, mis on ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23a ja Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107, kuna direktiiv 2001/83, mille tõlgendamist palutakse, on vastu võetud EÜ artikli 95 alusel, millest nüüd on saanud ELTL artikkel 114, mis kuulub EL toimimise lepingu kolmanda osa VII jaotisesse. Eelotsuse kiirmenetlus on aga ette nähtud üksnes selliste eelotsusetaotluste puhul, milles esitatakse üks või mitu küsimust aluslepingu kolmanda osa V jaotisega reguleeritud valdkondades.

9

Kodukorra artikli 105 lõike 1 kohaselt võib siiski president juhul, kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada kohtuasja kiirendatud menetluses, mis on ette nähtud Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23a ja kodukorra artikli 105 lõikes 1.

10

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et G kinnipidamine sõltub üksnes vastusest eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele. ELTL artikli 267 neljas lõik näeb aga ette, et kui liikmesriigi kohtus pooleliolev asi on seotud kinnipeetava isikuga, siis teeb Euroopa Kohus otsuse võimalikult kiiresti.

11

Neil asjaoludel peab tõdema, et käesoleva kohtuasja laadi tõttu on õigustatud, et seda menetletakse võimalikult kiiresti.

12

Seetõttu tuleb kohtul omal algatusel lahendada kohtuasi C‑181/14 kiirendatud menetluses.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu president määrab:

Lahendada kohtu omal algatusel kohtuasi C‑181/14 kiirendatud menetluses, mis on ette nähtud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23a ja Euroopa Kohtu kodukorras artikli 105 lõikes 1.