a)

Kas arvestades konkreetseid õiguslikke tagajärgi, mida pangandusteatis (1) tekitab, ja seda, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõike 1 punktile b kuulub riigiabi valdkond Euroopa Liidu ainupädevusse ja vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 108 on riigiabi valdkond komisjoni otsustuspädevuses, tuleb pangandusteatist tõlgendada nii, et see on õiguslikult siduv liikmesriikidele, kes soovivad kõrvaldada tõsist häiret majanduses krediidiasutustele riigiabi andmisega, kusjuures abi on alalise iseloomuga ja seda ei ole lihtne tagasi nõuda?

b)

Kas pangandusteatise punktid 40–46, mis seavad majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks mõeldud riigiabi andmise võimaluse sõltuvusse omakapitali, hübriidkapitali ja allutatud võla mahakandmise ja/või hübriidkapitaliinstrumentide ja allutatud võlainstrumentide omakapitaliks konverteerimise kohustuse täitmisest, eesmärgiga piirata abi vajaliku miinimumini, võttes arvesse tekkida võivat moraalset ohtu, on vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 107, 108 ja 109, kuna ületavad komisjoni pädevust, mis riigiabi valdkonnas on määratletud Euroopa Liidu toimimise lepingu nende sätetega?

c)

Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis kas pangandusteatise punktid 40–46, mis seavad riigiabi andmise võimaluse sõltuvusse omakapitali mahakandmise ja/või omakapitaliks konverteerimise kohustusest, on selles osas, milles kohustus puudutab enne pangandusteatise avaldamist emiteeritud aktsiaid (omakapital), hübriidkapitaliinstrumente ja allutatud võlainstrumente, mida nende väljastamise ajal võis kompensatsiooni maksmata täielikult või osaliselt maha kanda ainult panga pankroti korral, kooskõlas liidu õiguses sätestatud õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega?

d)

Kui vastus teisele küsimusele on eitav ja vastus kolmandale küsimusele jaatav, siis kas pangandusteatise punktid 40–46, mis seavad riigiabi andmise võimaluse sõltuvusse omakapitali, hübriidkapitali ja allutatud võlainstrumentide mahakandmise ja/või hübriidkapitaliinstrumentide ja allutatud võlainstrumentide omakapitaliks konverteerimise kohustusest, kuid võlgniku vara likvideerimiseks ei algatata ega viida lõpule kohtulikku pankrotimenetlust, mille käigus allutatud finantsinstrumentide omanikud oleksid saanud menetlusosalise staatuse, on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõikes 1 ette nähtud õigusega omandile?

e)

Kui vastus teisele küsimusele on eitav ning vastus kolmandale ja neljandale küsimusele jaatav, siis kas pangandusteatise punktid 40–46, mis seavad riigiabi andmise võimaluse sõltuvusse omakapitali, hübriidkapitali ja allutatud võlainstrumentide mahakandmise ja/või hübriidkapitaliinstrumentide ja allutatud võlainstrumentide omakapitaliks konverteerimise kohustusest, on selles osas, milles selliste meetmete võtmine nõuab aktsiaseltsi põhiomavahendite vähendamist ja/või suurendamist pädeva haldusorgani, mitte aktsiaseltsi üldkoosoleku otsuse alusel, vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/30/EL tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 54 teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad seoses aktsiaseltside asutamise ning nende kapitali säilitamise ja muutmisega, et muuta sellised tagatised võrdväärseteks (2), artiklitega 29, 34, 35 ja 40–42?

f)

Kas arvestades pangandusteatise punkti 19, eelkõige selle punkti nõuet tagada põhiõigused, ja punkti 20 ning lähtuvalt teatise punktides 43 ja 44 sisalduvast põhimõttelisest kohustusest hübriidkapital ja allutatud võlainstrumendid enne riigiabi andmist konverteerida või maha kanda, võib pangandusteatist tõlgendada nii, et see meede ei kohusta liikmesriike, kes soovivad kõrvaldada tõsist häiret majanduses krediidiasutustele riigiabi andmisega, kehtestama konverteerimise või mahakandmise kohustust riigiabi andmise tingimusena Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti b alusel ning selleks, et riigiabi andmine oleks lubatav, piisab konverteerimis- või mahakandmismeetme rakendamisest ainult proportsionaalses ulatuses?