30.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 202/10


4. aprillil 2014 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Poola Vabariik

(Kohtuasi C-162/14)

2014/C 202/11

Kohtumenetluse keel: poola

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: A. Tokár ja K. Herrmann)

Kostja: Poola Vabariik

Hageja nõuded

tuvastada, et kuna Poola Vabariik säilitas riigihangete seaduse (Prawo zamówień publicznych) artikli 24 lõike 1 punktides 1 ja 1a ette nähtud põhjused, mille esinemise korral tuleb ettevõtja hankemenetlusest kõrvaldada ja mis lähevad kaugemale Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (1) artikli 45 lõikes 2 ammendavalt loetletud välistamispõhjuste materiaalõiguslikest kriteeriumidest, siis on Poola Vabariik rikkunud selle direktiivi artikli 45 lõikest 2 tulenevaid kohustusi;

mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Riigihangete seaduse artikli 24 lõike 1 punktides 1 ja 1a ette nähtud põhjused, mille esinemise korral tuleb ettevõtja hankemenetlusest kõrvaldada ja mis puudutavad ettevõtja kutsealast pädevust – nimelt esiteks, et ettevõtja on hankelepingu täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega põhjustanud kohtuotsusega tuvastatud kahju, ja teiseks, et ettevõtja oli sellise lepingu pool, mille on hankija ettevõtjale süükspandavatel asjaoludel lõpetanud või üles öelnud või millest hankija on taganenud –, ületavad direktiivi 2004/18/EÜ artikli 45 lõikes 2 ja eelkõige selle punktis d välistamistingimustele seatud raame.

Nimetatud tingimuste tõlgendamine oli Euroopa Kohtu otsuse kohtuasjas C-465/11: Forposta ja ABC Direct Contact ese. Euroopa Kohus tuvastas selles otsuses, et direktiivi 2004/18/EÜ artikli 45 lõike 2 punktis d toodud mõiste „eksimus kutse- või ametialaste käitumisreeglite vastu” hõlmab asjaomase ettevõtja igasugust süülist käitumist, mis mõjutab tema usaldusväärsust. Poola seaduse välistamistingimused ei piirdu aga üksnes ettevõtja käitumisega, milles ilmneb tema süüline tahtlus või teatava raskusastmega hooletus, vaid kohustavad hankijat välistama ettevõtja automaatselt, ilma eelnevalt tema süülisele käitumisele hinnangut andmata.


(1)  ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132.