16.6.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 184/15


Evonik Degussa GmbH, AlzChem AG, varem AlzChem Trostberg GmbH, varem AlzChem Hart GmbH 3. aprillil 2014 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 23. jaanuari 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-391/09: Evonik Degussa GmbH, AlzChem AG, varem AlzChem Trostberg GmbH, varem AlzChem Hart GmbH versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-155/14 P)

2014/C 184/19

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellandid: Evonik Degussa GmbH, AlzChem AG, varem AlzChem Trostberg GmbH, varem AlzChem Hart GmbH (esindajad: advokaadid C. Steinle ja I. Bodenstein)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Apellandid paluvad:

1.

tühistada Üldkohtu (kolmas koda) 23. jaanuari 2014. aasta otsus kohtuasjas T-391/09 apellante puudutavas osas;

2.

tühistada komisjoni 22. juuli 2009. aasta otsus K(2009) 5791 lõplik (Juhtum COMP/39.396 – Terase- ja gaasitööstusele mõeldud kaltsiumkarbiidil ja magneesiumil põhinevad reaktiivid) apellante puudutavas osas;

teise võimalusena vähendada nimetatud otsuse artikli 2 punktidega g ja h apellantidele määratud trahve;

kolmanda võimalusena juhul, kui eelnev nõue jäetakse rahuldamata, muuta otsuse artikli 2 punkte g ja h nii, et SKW Stahl-Metallurgie GmbH vastutab solidaarselt ja täies ulatuses apellantidele määratud trahvide eest; apellandid mõistavad kõnealust kolmanda võimalusena esitatud nõuet nii, nagu Üldkohus sai sellest kohtuotsuse punktides 264 ja 265 aru, nimelt nõudena suurendada apellantidele määratud trahvi seda osa, mis loetakse tasutuks, kui SKW tasub trahvi, mille määras talle komisjon;

3.

kolmanda võimalusena nõude nr 2 puhul saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse, selleks et viimane teeks otsuse kooskõlas Euroopa Kohtu otsuses sisalduva õigusliku hinnanguga;

4.

igal juhul mõista komisjonilt välja apellantide kohtukulud Üldkohtus ja Euroopa Kohtus.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebus on esitatud Üldkohtu 23. Jaanuari 2014. aasta otsuse peale kohtuasjas T-391/09 apellante puudutavas osas. Kohtuotsuses rahuldas Üldkohus osaliselt apellantide hagid, mis olid esitatud komisjoni 22. juuli 2009. aasta otsuse K(2009) 5791 lõplik EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/39.396 – Terase- ja gaasitööstusele mõeldud kaltsiumkarbiidil ja magneesiumil põhinevad reaktiivid) peale, ning jättis need hagid osaliselt rahuldamata.

Apellandid esitavad kokku viis väidet:

1.

Esimeses väites kritiseerivad apellandid asjaolu, et Üldkohus rikkus EÜ artiklist 81 (nüüd ELTL artikkel 101) tulenevat vastutuse omistamise ulatust, isikliku vastutuse põhimõtet, süütuse presumptsiooni ja süü põhimõtet, kui Üldkohus omistas neile SKW Stahl-Technik GmbH & Co. KG (edaspidi „SKW”) konkurentsivastase tegevuse, sest Üldkohus jättis arvesse võtmata otsustava mõju eelduse ümberlükkamise. Alates 2004. aasta aprillist, mil vahetult enne selle äriühingu eesseisvat müüki kolmandale isikule esines võimuvaakum, osales SKW omal algatusel ja vastuolus apellantide sõnaselgete konkreetsete juhistega kartellis. Üldkohus jättis kõnealusel ebatavalisel erijuhul, mis väga selgelt eristub seni lahendi saanud juhtumite hulgast, ebaõiglaselt üksikjuhul õiglase otsuse tegemata.

2.

Teises väites kritiseerivad apellandid asjaolu, et rikkudes õigust olla ära kuulatud ja põhjendamiskohustust, lükkas Üldkohus tagasi nende argumendi, mille kohaselt tuleb komisjoni otsus tühistada, kuna solidaarvõlgnike sisesuhtes ei ole vastutuse osad kindlaks määratud kooskõlas vahepealsel ajal Üldkohtu tehtud 3. märtsi 2011. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T-122/07–T-124/07: Siemens Österreich (EKL 2011, lk II-793). Kõnealune hagi aluseks olev argument ei esitatud hilinenult ega ole ebapiisav.

3.

Mis puudutab trahvi suurust, siis apellandid leiavad oma kolmandas väites, et Üldkohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta ei vähendanud apellantidele määratud trahvi summasid – nagu paralleelses kohtuasjas Gigaset – trahvi arvutamisel tehtud vigade tõttu, eelkõige sisenemistasu arvesse võtmata jätmist ja koostöö alusel trahvi vähendamise valesti arvesse võtmist SKW trahvi puhul.

4.

Apellandid kiidavad heaks, et Üldkohus määras nende trahvisummade uuesti kindlaksmääramisel uuesti kindlaks ka trahvi selle osa, mis „loetakse tasutuks, kui SKW tasub trahvi, mis talle määrati vaidlustatud otsusega” (põhjenduste punkti 2 esimene taane). Neljandas väites, mis on esitatud teise võimalusena, leiavad apellandid siiski, et Üldkohus rikkus õiguskindluse põhimõtet, nulla poena sine lege certa’t ja põhjendamiskohustust, kui ta trahvisummade uuel kindlaksmääramisel jättis SKW tasumise kahekordse mõju nii ARQUES Industries AG („Arques”) (nüüd Gigaset AG („Gigaset”)) kui ka apellantide puhul sõnaselgelt kindlaks määramata.

5.

Viiendas väites, mis on esitatud kolmanda võimalusena, kritiseerivad apellandid asjaolu, et trahvide uuel kindlaksmääramisel vähendas Üldkohus vastuolus põhimõtetega, mis reguleerivad solidaarselt tasumisele kuuluvate trahvide kindlaksmääramist (EÜ artikkel 81, määruse nr 1/2003 (1) artikkel 23), trahvi koostöö alusel selle osa puhul, mis loetakse SKW tasumise korral makstuks. Sellega võttis Üldkohus nimetatud osa puhul apellantide kahjuks arvesse trahvi vähendamist koostöö alusel, kuigi SKW koostööteatise alusel komisjoniga koostööd ei teinud.


(1)  Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).