—

X, esindaja: adviseur B. J. B. Boersma,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman ja M. Noort,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Grønfeldt ja H. Kranenborg,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 16. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1186/2009, millega kehtestatakse ühenduse tollimaksuvabastuse süsteem (ELT L 324, lk 23), artikli 3 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud X‑i ja Staatssecretaris van Financiëni (finantsasjade riigisekretär) vahelises kohtuvaidluses selle üle, et viimane keeldus andmast luba X‑i isiklike asjade imporditollimaksuvabalt Katarist Madalmaadesse toomiseks.

3

Nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiivi 83/182/EMÜ ühest liikmesriigist teise ajutiselt imporditud teatavate transpordivahendite maksuvabastuse kohta ühenduses (EÜT L 105, lk 59; ELT eriväljaanne 09/01, lk 112), muudetud nõukogu 20. novembri 2006. aasta direktiiviga 2006/98/EÜ (ELT L 363, lk 129; edaspidi „direktiiv 83/182“), artikli 7 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „alaline elukoht“ kohta, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva seoses isiklike ja tööalaste sidemetega või, kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga.

Kui isiku isiklikud sidemed on eri kohtades ning ta elab seetõttu järgemööda kahes või enamas liikmesriigis asuvates eri kohtades, loetakse tema alaliseks elukohaks isiklike sidemetega seotud kohta, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub. […]“

4

Nõukogu 28. märtsi 1983. aasta direktiivi 83/183/EMÜ üksikisikute isikliku vara liikmesriigist alalise importimise suhtes kohaldatava maksuvabastuse kohta (EÜT L 105, lk 64; ELT eriväljaanne 09/01, lk 117), mis tunnistati kehtetuks nõukogu 25. mai 2009. aasta direktiiviga 2009/55/EÜ üksikisikute isikliku vara liikmesriigist alalise sissetoomise suhtes kohaldatava maksuvabastuse kohta (ELT L 145, lk 36), artikli 6 lõike 1 sõnastus oli direktiivi 83/182 artikli 7 lõike 1 sõnastusega identne.

5

Määrusega nr 1186/2009 tunnistati kehtetuks nõukogu 28. märtsi 1983. aasta määrus (EMÜ) nr 918/83, millega kehtestatakse ühenduse tollimaksuvabastuse süsteem (EÜT L 105, lk 1; ELT eriväljaanne 02/01, lk 419).

6

Määruse nr 1186/2009 põhjendused 3 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:

7

Määruse artikli 2 lõike 1 punkt c on sõnastatud järgmiselt:

„[…] Isiklikud asjad ei tohi oma laadilt ega koguselt viidata sellele, nagu need oleks imporditud kaubanduslikul eesmärgil.“

8

Nimetatud määruse artikkel 3 sätestab:

„Kui artiklitest 4–11 ei tulene teisiti, võib füüsiline isik, kes asub kolmandast riigist alaliselt elama ühenduse tolliterritooriumile, importida isiklikke asju imporditollimaksuvabalt.“

9

Määruse artikkel 4 näeb ette:

„Maksuvabastust kohaldatakse üksnes isiklike asjade suhtes, mis:

[…]“

10

Määruse nr 1186/2009 artikli 5 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Maksuvabastust kohaldatakse üksnes isikute suhtes, kelle alaline elukoht on olnud väljaspool ühenduse tolliterritooriumi katkematult vähemalt 12 kuud.“

11

Määruse artikli 7 lõike 1 kohaselt kohaldatakse maksuvabastust üksnes isiklike asjade suhtes, mis on deklareeritud vabasse ringlusse lubamiseks 12 kuu jooksul alates kuupäevast, millal asjaomane isik on asunud alaliselt elama liidu tolliterritooriumile.

12

Nimetatud määruse artikkel 9 näeb ette võimaluse kohaldada maksuvabastust isiklike asjade suhtes, mis on deklareeritud vabasse ringlusse lubamiseks enne, kui asjaomase isik on asunud alaliselt elama liidu tolliterritooriumile, tingimusel et ta kohustub asuma sinna tegelikult elama kuue kuu jooksul.

13

Määruse artikkel 10 näeb ette, et kui asjaomane isik lahkub tööalaste kohustuste tõttu kolmandast riigist, kus oli tema alaline elukoht, asumata samal ajal alaliselt elama liidu tolliterritooriumile, kuid kavatsusega teha seda hiljem, võib pädev asutus kohaldada tollimaksuvabastust isiklike asjade suhtes, mille asjaomane isik sel eesmärgil nimetatud territooriumile toob.

14

Määruse nr 1186/2009 artikkel 11 annab pädevatele asutustele võimaluse selle määruse artiklis 3 viidatud imporditollimaksuvabastuse kohaldamisest teatavaid erandeid.

15

Põhikohtuasja kaebaja elas ja töötas kuni 1. märtsini 2008 Madalmaades. 1. märtsist 2008 kuni 1. augustini 2011 töötas ta Kataris, kus tema tööandja andis talle seal kasutamiseks eluruumi. Kaebajal olid selles kolmandas riigis nii tööalased kui ka isiklikud sidemed. Tema abikaasa jäi elama ja töötama Madalmaadesse. Ta viibis kaebaja juures Kataris külas kuuel korral, kokku 83 päeva. Selles ajavahemikus viibis põhikohtuasja kaebaja väljaspool Katari 281 päeva, mille jooksul külastas ta oma abikaasat, täisealisi lapsi ja Madalmaadesse jäänud perekonda ning käis puhkamas teistes riikides.

16

Madalmaadesse tagasipöördumise eesmärgil taotles põhikohtuasja kaebaja luba importida oma isiklikud asjad Katarist liitu imporditollimaksuvabalt vastavalt määruse nr 1186/2009 artiklile 3. Maksuhaldur jättis taotluse rahuldamata põhjusel, et ta ei ole asunud alaliselt elama Madalmaadesse nimetatud artikli tähenduses, sest ta säilitas Kataris elamise ajal selles liikmesriigis oma alalise elukoha, mistõttu ei ole tema alaline elukoht kunagi olnud selles kolmandas riigis.

17

Põhikohtuasja kaebaja esitas selle otsuse peale kaebuse Rechtbank te Haarlemile (Haarlemi kohus), kes selle rahuldas. Maksuhaldur esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Gerechtshof Amsterdamile (Amsterdami apellatsioonikohus). Viimati nimetatud kohus meenutas, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt asub alaline elukoht kohas, kus asjaomasel isikul on püsiv huvide keskpunkt. Seejärel kinnitas ta, et põhikohtuasja kaebaja isiklikest ja tööalastest sidemetest lähtuvalt ei ole võimalik tema püsivat huvide keskpunkti kindlaks määrata. Neil asjaoludel tuleb selle kohtu hinnangul eelistada asjaomase isiku isiklikke sidemeid, ja kohus järeldas sellest, et kogu kõnealuse ajavahemiku jooksul oli põhikohtuasja kaebaja alaline elukoht mitte Kataris, vaid Madalmaades.

18

Põhikohtuasja kaebaja esitas kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. See kohus märkis, et määrus nr 1186/2009 ei defineeri mõistet „alaline elukoht“, ja lisas, et Gerechtshof Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) seisukoht tekitab küsimuse, kas põhikohtuasja kaebajal oli kõnealusel ajavahemikul alaline elukoht ühel ajal nii Madalmaades kui ka Kataris. Ta rõhutas, et selle määruse eesmärgiga ei näi põhikohtuasjas käsitletavatel asjaoludel olevat vastuolus, kui alaline elukoht on nii Madalmaades kui ka Kataris, ega ka nimetatud määruse artiklis 3 viidatud imporditollimaksuvabastuse kohaldamine, sest põhikohtuasja kaebaja loobus oma elukohast Kataris ja tõi oma isiklikud asjad Madalmaadesse.

19

Kui määrust nr 1186/2009 tuleb tõlgendada nii, et see välistab kahe alalise elukoha olemasolu, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust, milliseid kriteeriume tuleb põhikohtuasjas käsitletavatel asjaoludel arvesse võtta, et teha kindlaks, millist kahest elukohast tuleb selle määruse kohaldamisel pidada alaliseks elukohaks. Nimetatud kohtul tekib sellega seoses küsimus, kas Euroopa Kohtu poolt otsustes Louloudakis (C‑262/99, EU:C:2001:407) ja Alevizos (C‑392/05, EU:C:2007:251) seatud kriteeriumid „alalise elukoha“ kindlakstegemiseks direktiivi 83/182 artikli 7 lõike 1 ja direktiivi 83/183 artikli 6 lõike 1 tähenduses – eelkõige isiklikele sidemetele antud esimuslikkus – on alalise elukoha kindlakstegemisel määravad.

20

Neil asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1186/2009 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et selle artikli kohaselt võib füüsilisel isikul olla alaline elukoht ühel ajal nii liikmesriigis kui ka kolmandas riigis. Juhul kui vastus sellele küsimusele on jaatav, palub see kohus samuti selgitada, kas selles artiklis ette nähtud imporditollimaksuvabastus on kohaldatav selle isiku poolt liitu imporditud isiklike asjade suhtes, kui ta loobub oma alalisest elukohast kolmandas riigis.

22

Kuna määrus nr 1186/2009 artiklis 3 toodud mõistet „alaline elukoht“ ei defineeri, siis tuleb selle artikli kohaldamisala kindlaksmääramiseks arvesse võtta nii selle sõnastust, konteksti kui ka eesmärke (kohtuotsus Angerer, C‑477/13, EU:C:2015:239, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Määruse nr 1186/2009 artikli 3 sõnastuse kohta on oluline ühelt poolt märkida, et väljend „alaline elukoht“ on seal toodud ainsuses, mis pigem kinnitab, et füüsilisel isikul võib ühel ajal olla vaid üks alaline elukoht. Teiselt poolt seab see artikkel imporditollimaksuvabastuse tingimuseks alalise elukoha üleviimise kolmandast riigist liidu tolliterritooriumile. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 37 märkis, eeldab väljendi „elama asuma“ kasutamine kindlasti väljaspool liidu territooriumi asuva alalise elukoha ümberpaigutamist liidu territooriumil asuvasse kohta ja seega on sellega vastuolus sama ajavahemiku jooksul liikmesriigis ühe ja kolmandas riigis teise elukoha omamine.

24

Määruse nr 1186/2009 artikli 3 kontekstis kasutatakse väljendit „alaline elukoht“ samuti ainsuses ka määruse artiklites 4, 5, 7 ja 9–11, mis puudutavad konkreetselt selle määruse artiklis 3 ette nähtud imporditollimaksuvabastuse kohaldamise tingimusi. Nii on see ka määruse teiste artiklite puhul, kus esineb mõiste „alaline elukoht“.

25

Lisaks toetab määruse nr 1186/2009 artiklite 4, 7 ja 9–11 sõnastus mõiste „alaline elukoht“ sellist tõlgendust, mille kohaselt võib füüsilisel isikul ühel ajahetkel olla vaid üks alaline elukoht. Nii sätestab määruse artikkel 4 kõigepealt, et tollimaksuvabastus piirdub isiklike asjadega, mida ühelt poolt on asjaomane isik kasutanud „tema endises alalises elukohas“ vähemalt kuus kuud enne kuupäeva, mil „tema alaline elukoht lakkab olemast“ selles kolmandas riigis, kust ta saabus, ja teiselt poolt on need asjad mõeldud kasutamiseks „tema uues alalises elukohas“. Edasi viitavad nimetatud määruse artiklid 7, 9 ja 10 sündmuste jadale, mille käigus asjaomane isik lahkub kõigepealt oma alalisest elukohast kolmandas riigis ja asub seejärel elama alalisse elukohta liidu tolliterritooriumil. Lõpuks on selle määruse artiklis 3 toodud väljendit „elama asuma“ kasutatud ka määruse artiklis 11, tähistamaks alalise elukoha üleviimist kolmandast riigist liikmesriiki.

26

Mis puutub määruse nr 1186/2009 eesmärkidesse, siis määruse põhjendus 3 täpsustab, et tollimaksuvabastused on selles määruses ette nähtud, kuna „maksustamine ei ole […] põhjendatud teatavatel täpselt määratletud asjaoludel, kui kauba importimise eritingimuste tõttu puudub tavaline vajadus majandust kaitsta“.

27

Kohtupraktikast, mis käsitleb määruse nr 918/83 põhjendust 2, mille sõnastus on identne määruse nr 1186/2009 põhjendusega 3, tuleneb, et liidu seadusandja eesmärgid selle määruse vastuvõtmisel olid esiteks liikmesriiki elama asumise ning teiseks liikmesriikide tollide töö hõlbustamine (kohtuotsus Treimanis, C‑487/11, EU:C:2012:556, punkt 24). Need kaalutlused kehtivad ka määruse nr 1186/2009 suhtes, kuna selle määrusega kodifitseeris liidu seadusandja tollimaksuvabastusi käsitleva normistiku sätted, sealhulgas määruse nr 918/83 sätted.

28

Tõlgendust, mille kohaselt füüsilisel isikul võib olla kaks alalist elukohta määruse nr 1186/2009 artikli 3 tähenduses – üks kolmandas riigis ja üks liikmesriigis – ei saa aga pidada kooskõlas olevaks eesmärgiga hõlbustada liikmesriiki elama asumist.

29

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1186/2009 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et selle artikli kohaselt ei saa füüsilisel isikul olla alaline elukoht ühel ajal nii liikmesriigis kui ka kolmandas riigis. Seda vastust arvestades ei ole esimese küsimuse teisele osale vaja vastata.

30

Oma teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, millised on alalise elukoha kindlaksmääramise kriteeriumid määruse nr 1186/2009 artikli 3 tähenduses sellistel asjaoludel, nagu on põhikohtuasjas käsitlusel, kui asjaomasel isikul on kolmandas riigis nii isiklikud kui ka tööalased sidemed ja liikmesriigis isiklikud sidemed.

31

Kõigepealt tuleb meenutada, et erinevates liidu õiguse valdkondades välja kujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb alalise elukohana käsitada kohta, kus on asjaomase isiku püsiv huvide keskpunkt (vt analoogia alusel kohtuotsused Schäflein vs. komisjon, 284/87, EU:C:1988:414, punkt 9; Ryborg, C‑297/89, EU:C:1991:160, punkt 19; Louloudakis, C‑262/99, EU:C:2001:407, punkt 51; Alevizos, C‑392/05, EU:C:2007:251, punkt 55; I, C‑255/13, EU:C:2014:1291, punkt 44, ja B., C‑394/13, EU:C:2014:2199, punkt 26).

32

Euroopa Kohus on veel leidnud, et alalise elukoha kui asjaomase isiku püsiva huvide keskpunkti kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta kõiki asjassepuutuvaid tegureid (vt analoogia alusel kohtuotsused Schäflein vs. komisjon, 284/87, EU:C:1988:414, punkt 10; Ryborg, C‑297/89, EU:C:1991:160, punkt 20; Louloudakis, C‑262/99, EU:C:2001:407, punkt 55; Alevizos, C‑392/05, EU:C:2007:251, punkt 57, ning I, C‑255/13, EU:C:2014:1291, punktid 45 ja 46).

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub teise küsimuse raames selgitada, kas seoses alalise elukoha kindlaksmääramisega määruse nr 1186/2009 artikli 3 tähenduses on asjakohased kohtuotsused Louloudakis (C‑262/99, EU:C:2001:407) ja Alevizos (C‑392/05, EU:C:2007:251), milles Euroopa Kohus seoses direktiivi 83/182 artikli 7 lõikega 1 ja direktiivi 83/183 artikli 6 lõikega 1 märkis, et asjaomase isiku alalise elukoha kui püsiva huvide keskpunkti kindlaksmääramiseks arvessevõetavate asjassepuutuvate tegurite hulka kuuluvad iseäranis asjaomase isiku ja tema pereliikmete füüsiline kohalolek, elukoha olemasolu, laste reaalne kooliskäimise koht, kutsealase tööga tegelemise koht ning koht, kus asjaomane isik omab varalisi huve ning haldussuhteid ametiasutuste ja sotsiaalhoolekandeasutusega, niivõrd kui need tegurid näitavad asjaomase isiku tahet tekitada selles kohas, millega ta on seotud, teatav stabiilsus tema eluviisist ning tavapäraste sotsiaalsete ja tööalaste suhete arengust tuleneva järjepidevuse tõttu (kohtuotsused Louloudakis, C‑262/99, EU:C:2001:407, punkt 55, ja Alevizos, C‑392/05, EU:C:2007:251, punkt 57).

34

Veel täpsustas Euroopa Kohus nendes kohtuotsustes, et juhul, kui asjassepuutuvatele teguritele antud üldisest hinnangust ei piisa asjaomase isiku püsiva huvide keskpunkti asukoha kindlaksmääramiseks, tuleb anda prioriteet isiklikele sidemetele (kohtuotsused Louloudakis, C‑262/99, EU:C:2001:407, punkt 53, ja Alevizos, C‑392/05, EU:C:2007:251, punkt 61).

35

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et selle esitanud kohtu jaoks on eelkõige selgusetu see, kas viimasena nimetatud kaalutlus, mille kohaselt tuleb prioriteet anda isiklikele sidemetele, on ülekantav mõiste „alaline elukoht“ tõlgendusele määruse nr 1186/2009 artikli 3 tähenduses, arvestades, et Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus), kelle otsuse peale esitatud kaebust ta lahendab, leidis, et põhikohtuasja asjaoludel tuleb anda prioriteet nimetatud isiklikele sidemetele.

36

Selle kohta tuleb märkida, et kohtuotsustest Louloudakis (C‑262/99, EU:C:2001:407, punkt 53) ja Alevizos (C‑392/05, EU:C:2007:251, punkt 61) tuleneb, et see prioriteet põhineb direktiivi 83/182 artikli 7 lõike 1 ja direktiivi 83/183 artikli 6 lõike 1 sõnastuse tõlgendusel. Ent määrus nr 1186/2009 ei sisalda nende sätetega analoogseid sätteid.

37

Lisaks tuleb märkida, et need direktiivid puudutavad liidu sees kohaldatavat tollimaksuvabastust, samas kui see määrus reguleerib kolmandatest riikidest liitu imporditud asjadele kohaldatavat tollimaksuvabastust. Niisiis on nimetatud direktiivide eesmärk määruse nr 1186/2009 eesmärgist erinev. Nimetatud direktiivide põhjendustest tuleneb nimelt, et nende eesmärk on soodustada isikute vaba liikumist liidu sees, kõrvaldades maksutõkked isiklike asjade ja transpordivahendite importimisel ühest liikmesriigist teise. Nagu tuleneb nimetatud määruse põhjendusest 3, on selle määruse eesmärk hoopis anda kolmandatest riikidest liitu imporditavate selliste kaupade suhtes tollimaksuvabastus, mis oma laadilt ega koguselt ei viita sellele, nagu oleks need imporditud kaubanduslikul eesmärgil, kui kauba importimise tingimuste tõttu „puudub tavaline vajadus majandust kaitsta“.

38

Neil asjaoludel ei saa mõiste „alaline elukoht“ tõlgendust direktiivi 83/182 artikli 7 lõike 1 ja direktiivi 83/183 artikli 6 lõike 1 tähenduses – mille kohaselt tuleb juhul, kui on võimatu kindlaks teha asjaomase isiku püsiva huvide keskpunkti asukohta, anda prioriteet isiklikele sidemetele – üle kanda mõistele „alaline elukoht“ määruse nr 1186/2009 artikli 3 tähenduses.

39

Sellest tuleneb, et alalist elukohta määruse nr 1186/2009 artikli 3 tähenduses tuleb käsitada kohana, kus on asjaomase isiku püsiv huvide keskpunkt. Et teha artiklis 3 ette nähtud tollimaksuvabastuse kohaldamisel kindlaks, kas see alaline elukoht asub kolmandas riigis, tuleb – isiklikele suhetele prioriteeti andmata – arvesse võtta kõiki asjassepuutuvad asjaolusid, sealhulgas neid, millele Euroopa Kohus on näitlikult viidanud kohtuotsustes Louloudakis (C‑262/99, EU:C:2001:407) ning Alevizos (C‑392/05, EU:C:2007:251) ja mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 33.

40

Selle analüüsiga seoses tuleb meenutada, et määrus nr 1186/2009 omistab erilise tähtsuse isiku elamise kestusele selles kolmandas riigis. Nii võivad määruse artikli 5 lõike 1 kohaselt artiklis 3 ette nähtud tollimaksuvabastuse saada isikud, kelle alaline elukoht on olnud väljaspool liidu territooriumi katkematult vähemalt 12 järjestikust kuud. Ka Tollikoostöö Nõukogu (nüüd Maailma Tolliorganisatsioon (WTO)), kellega liit avaldas soovi ühineda ning kelle sooviavaldus rahuldati 2007. aastal, märkis oma 5. detsembri 1962. aasta soovituses elukoha üleviimisel imporditavate vallasasjade tollimaksuvabastuse kohta, et tollimaksuvabastuse saamise tingimuseks võib eelkõige seada selle, et välisriigis elamise kestus oleks piisavalt pikk.

41

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas käsitletavad, kui asjaomasel isikul on kolmandas riigis nii isiklikud kui ka tööalased sidemed ja liikmesriigis isiklikud sidemed, tuleb selle kindlaksmääramiseks, kas tema alaline elukoht määruse nr 1186/2009 artikli 3 tähenduses asub kolmandas riigis, asjassepuutuvate tegurite igakülgsel hindamisel omistada eriline tähtsus tema elamise kestusele kolmandas riigis.

42

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: