EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

10. märts 2016 ( *1 )

„Eelotsusetaotlus — Tolliliit ja ühine tollitariifistik — Tariifne klassifitseerimine — Kombineeritud nomenklatuur — Tõlgendamine — Üldreeglid — Reegli 3 punkt b — Mõiste „jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaubad“ — Eraldi pakendid”

Kohtuasjas C‑499/14,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Hof van Cassatie (kassatsioonikohus, Belgia) 4. novembri 2014. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. novembril 2014, menetluses

VAD BVBA,

Johannes Josephus Maria van Aert

versus

Belgische Staat,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: Euroopa Kohtu asepresident A. Tizzano esimese koja presidendi ülesannetes, kohtunikud F. Biltgen, E. Levits, M. Berger ja S. Rodin (ettekandja),

kohtujurist: P. Cruz Villalón,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

—	VAD BVBA, esindaja: advocaat J. Gevers,

—	Belgia valitsus, esindajad: S. Vanrie ja M. Jacobs,

—	Hispaania valitsus, esindaja: A. Gavela Llopis,

—	Euroopa Komisjon, esindajad: A. Caeiros ja W. Roels,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382) I lisas, mida on muudetud komisjoni 20. septembri 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 1214/2007 (ELT L 286, lk 1) (edaspidi „KN“), sisalduvate üldreeglite reegli 3 punkti b.

2	See taotlus esitati VAD BVBA (edaspidi „VAD“) ja selle juhataja J. J. M. van Aerti ning Belgische Staati (Belgia riik) vahelises kohtuvaidluses kombineeritud video- ja audioseadmete ning kõlarite tariifse klassifitseerimise üle.

Õiguslik raamistik

Määrusega nr 2658/87 kehtestatud KN tugineb kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemile (edaspidi „HS“), mille töötas välja Tollikoostöö Nõukogu, nüüd Maailma Tolliorganisatsioon, ning mis jõustati 14. juunil 1983 Brüsselis sõlmitud rahvusvahelise kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemi konventsiooniga (edaspidi „HS‑i konventsioon“) ja kiideti koos selle 24. juuni 1986. aasta muutmisprotokolliga Euroopa Majandusühenduse nimel heaks nõukogu 7. aprilli 1987. aasta otsusega 87/369/EMÜ (EÜT L 198, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 288).

Määruse nr 2658/87 – mida on muudetud nõukogu 31. jaanuari 2000. aasta määruse (EÜ) nr 254/2000 (EÜT L 28, lk 16; ELT eriväljaanne 02/09, lk 357) – artikli 12 lõike 1 kohaselt võtab Euroopa Komisjon igal aastal määruse vormis vastu KN‑i täieliku variandi koos tollimaksumääradega, nagu see tuleneb Euroopa Liidu Nõukogu või komisjoni poolt vastu võetud meetmetest. Nimetatud määrust kohaldatakse alates järgneva aasta 1. jaanuarist.

5	Põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatakse määrusest nr 1214/2007 tulenevat KN‑i redaktsiooni.

6	KN‑iga on üle võetud HS‑i rubriigid ja kuuekohalised alamrubriigid, ainult seitsmes ja kaheksas number tähistavad KN‑i enda alljaotisi.

KN‑i esimeses osas on esitatud eelsätted. Selle osa I jao – milles on esitatud üldreeglid – A osa „Kaupade [KN‑i] klassifitseerimise üldreeglid“ (edaspidi „üldreeglid“) sätestab:

„Kaupade [KN‑i] klassifitseerimine toimub järgmiste põhimõtete kohaselt.

1.	Jaotiste, kaubagruppide ja alamgruppide nimetused on antud suunaval eesmärgil; ametlik klassifitseerimine peab toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest ning alljärgnevatest sätetest tingimusel, et need rubriigid või märkused ei näe ette muud.

[…]

Kui reegli 2 punkti b kohaldamisel või mõnel muul põhjusel kaup osutub esmapilgul klassifitseeritavaks kahte või enamasse rubriiki, toimub klassifitseerimine järgmiselt:

kaupa täpsemalt kirjeldav rubriik on eelistatud üldisemat kirjeldust sisaldavate rubriikide ees. Kui aga kaks või enam rubriiki kirjeldavad vaid osa ainetest või materjalidest, mis sisalduvad segatud või kombineeritud tootes, või ainult osa jaekaubanduse jaoks mõeldud komplekti kuuluvatest üksikesemetest, siis vaadeldakse neid rubriike nende kaupade suhtes kui võrdselt sobivaid, isegi kui üks rubriikidest kirjeldab kaupa täielikumalt või täpsemalt.

segud, erinevatest materjalidest või komponentidest koosnevad kaubad ja jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaubad, mida pole võimalik klassifitseerida reegli 3 punkti a järgi, klassifitseeritakse materjali või komponendi järgi, mis määrab nende põhiomadused, kui selline kriteerium on rakendatav.

c)	kaubad, mida ei saa klassifitseerida reegli 3 punkti a või b järgi, klassifitseeritakse rubriiki, mis on neid võrdsel määral kirjeldavate rubriikide numbrilises järjestuses kõige viimane.

[…]“.

8	KN‑i teine osa, mis sisaldab tollimaksude loendit, hõlmab XVI jaotist „Masinad ja mehaanilised seadmed; elektriseadmed; nende osad; helisalvestus- ja taasesitusseadmed, telepildi ja ‑heli salvestus- ja taasesitusseadmed, nende osad ja tarvikud“.

9	Kõnealuses XVI jaotises asuv KN‑i peatükk 85 kannab nimetust „Elektrimasinad ja -seadmed, nende osad; helisalvestus- ja taasesitusseadmed, telepildi ja -heli salvestus- ja taasesitusseadmed, nende osad ja tarvikud“.

KN‑i rubriik 8518 on sõnastatud järgmiselt:

„8518Mikrofonid ja nende alused; valjuhääldid, korpusesse monteeritud või monteerimata; kõrvaklapid ja kuularid, komplektis mikrofoniga või mikrofonita, ning mikrofoni ja üht või mitut valjuhääldit sisaldavad komplektid; elektrilised helisagedusvõimendid; elektriline helivõimendusaparatuur:8518 10‐ mikrofonid ja nende alused:8518 10 30‐ ‐ mikrofonid sageduspiirkonnaga 300 Hz kuni 3,4 kHz, läbimõõduga kuni 10 mm ja paksusega mitte üle 3 mm, kasutamiseks telekommunikatsioonis8518 10 95

‐ ‐ muud

‐ valjuhääldid, korpusesse monteeritud või monteerimata:

8518 21 00‐ ‐ valjuhääldid, ühekaupa korpuses8518 22 00‐ ‐ valjuhääldid, mitmekaupa korpuses

8518 29

[...]

‐ ‐ muud:

[...]“

KN‑i rubriik 8521 on sõnastatud järgmiselt:

„8521	Videosignaalide salvestus- või taasestusaparatuur, sisaldab või ei sisalda videotuunerit:
8521 10	‐ magnetlindiga:
8521 10 20	‐ ‐ lindi laiusega kuni 1,3 cm, lindi kiirusega salvestusel või taasesitusel kuni 50 mm/s
8521 10 95	‐ ‐ muud
8521 90 00	– muud“

Suunised

Komisjoni poolt välja töötatud suunistes jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaupade klassifitseerimiseks kombineeritud nomenklatuuri (ELT L 2013, C 105, lk 1, edaspidi „suunised“) on muu hulgas ette nähtud:

„[Üldreeglite reegli 3 punkti b] korral tähendab termin „jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaubad“ kaupu:

a)	milles on vähemalt kaks erinevat toodet, mis on esmapilgul klassifitseeritavad erinevatesse gruppidesse;

b)	milles on tooted või esemed, mis on müügiks kokku pandud, et rahuldada konkreetset vajadust või sooritada mingit spetsiifilist tegevust, ja

c)	mis on kokku pandud viisil, mida ilma ümberpakkimiseta sobib kasutajale vahetult müüa (nt karpides või kastides või alusel peal).

[...]

Kõik eespool toodud tingimused peavad olema täidetud.

[...]“.

Konkreetselt tingimuse kohta, et kaubad peavad olema kokku pandud viisil, mida ilma ümberpakkimiseta sobib kasutajale vahetult müüa, on suunistes ette nähtud:

„1)

Selle märkuse kohaselt ning selleks, et tooteid käsitataks komplektina, peavad olema täidetud kõik järgmised tingimused:

a)	kõik komplekti esemed esitatakse üheaegselt ja ühes deklaratsioonis;

b)	kõik esemed esitatakse ühes pakendis, nt kaasaskantavas kohvris, plastkotis, karbis, võrgus või (pakitult või pakkimata) nt filamentkiududega tugevdatud kleeplindiga vms ühendatult;

c)	kõik esemed on kokku pandud viisil, mida ilma ümberpakkimiseta sobib kasutajale vahetult müüa.

Siiski võib erandina punkti 1 alapunktist b esitada jaekaubanduse jaoks mõeldud komplekti kaupu eraldi pakendites, kui see on õigustatud, nt kaubaartiklite koostise (nt suurus, kaal, kuju, keemiline koostis) tõttu või transpordist või ohutusest lähtuvatel põhjustel, eeldusel et neid sobib ilma ümberpakkimiseta kasutajale vahetult müüa.

Sellist olukorda saab heaks kiita üksnes siis, kui:

a)	kaubad on esitatud proportsionaalses vahekorras, nt üks söögilaud (mille mõõtmed sobivad 4 inimesele) ja neli söögitoatooli; vastandina ebaproportsionaalsele vahekorrale, nt kolm söögilauda (mille mõõtmed sobivad 4 inimesele) ja üks söögitoatool, ja

kaubad on pakendatud viisil, millest on selgelt näha, et need kuuluvad kokku, nt

i)	pakenditel peab olema selge viide teistele pakenditele (numeratsioon, pildid, kaubanduslik nimetus jne) või

ii)	dokumentides tuleb mainida, et kõnealused kaubad on eraldi pakendites, kuid kuuluvad kokku“.

HS‑i konventsiooni artikli 3 lõike 1 kohaselt kohustub iga konventsiooniosaline tagama, et tema tollitariifi- ja statistikanomenklatuurid on HS‑iga kooskõlas, ja kasutama kõiki HS‑i rubriike ja alamrubriike ilma täienduste või muudatusteta ning nende vastavate arvkoodidega ning järgima selle süsteemi numeratsiooni. Sama säte näeb ette, et iga konventsiooniosaline kohustub kasutama HS‑i üldisi tõlgendamisreegleid ning kõiki märkusi jaotise, grupi ja alamrubriigi kohta, ega muuda HS‑i jaotiste, gruppide, rubriikide või alamrubriikide kohaldamisala.

15	WCO, mis asutati Brüsselis 15. detsembril 1950 allkirjastatud konventsiooniga Tollikoostöö Nõukogu asutamise kohta, kiidab HS‑i konventsiooni artiklis 8 sätestatud tingimustel heaks nimetatud konventsiooni artiklis 6 ette nähtud HS‑i komitee poolt vastu võetud selgitavad märkused.

Nimetatud komitee poolt HS‑i üldreeglite tõlgendamiseks vastu võetud selgitavate märkuste, mis kehtisid põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal (edaspidi „HS‑i selgitavad märkused“), reegli 3 punkt b näeb ette:

„[...]

(VI)

See teine meetod seondub üksnes järgmiste kaupadega:

segud;

2)	erinevatest materjalidest koosnevad kombineeritud kaubad;

3)	eri komponentidest koosnevad kombineeritud kaubad;

4)	jaemüügikomplektidena müüki pandavad kaubad. See kehtib üksnes siis, kui reeglit 3 a ei saa kohaldada.

(VII)

Kõigil neil juhtudel tuleb kaubad klassifitseerida nii, nagu koosneksid need materjalist või komponendist, mis määrab nende põhiomadused, kui selline kriteerium on rakendatav.

[...]

(X)

Käesolevas reeglis tähistatakse väljendiga „jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaubad“ kaupu, mis:

a)	koosnevad vähemalt kahest erinevast tootest, mida esmapilgul klassifitseeritakse erinevates rubriikides. Järelikult, kuut fondüükahvlit ei saa käesoleva reegli alusel vaadelda kui komplekti;

b)	koosnevad kokkupandud toodetest või artiklitest, mille eesmärgiks on rahuldada teatud vajadust või sooritada mingit tegevust, ja

c)	on pakendatud viisil, mis võimaldab neid müüa otse tarbijatele ilma ümberpakkimiseta (näiteks pakitud ühte karpi, ühte kasti jmt).“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

Eelotsusetaotlusest nähtub, et VAD, mille juhataja on J. J. M. van Aert, palus 10., 11. ja 23. jaanuaril 2008 tollimaaklerina enda nimel, kuid Zicplay SA arvel ja Transmar Logistics'i tellimusel tunnistada Antwerpeni (Belgia) pädeval tolliasutusel kehtivaks kolm impordideklaratsiooni IM4, et lubada vabasse ringlusse kombineeritud video- ja audioseadmed „micro Z 99 DVBT“, mis koosnesid esiteks seadmest, milles oli kombineeritud DVD‑mängija, USB‑liides, FM‑tuuner, TFT LED‑ekraan, MP 3‑mängija ja TV‑tuuner (edaspidi „kombineeritud video- ja audioseadmed“), ning teiseks eemaldatavatest kõlaritest.

18	Kõnealune kaup oli vedamisel lahti võetud ja impordideklaratsioonidel IM4 koostisosade kaupa deklareeritud.

Seadmed „micro Z 99 DVBT“ olid seega klassifitseeritud KN‑i kahte eri rubriiki: esiteks kombineeritud video- ja audioseadmed KN‑i alamrubriiki 8518 1095 90, mille suhtes kohaldatakse 2,5‑protsendilist imporditollimaksu määra, ja teiseks eemaldatavad kõlarid KN‑i tariifirubriiki 8518 2200 90, mille suhtes kohaldatakse 4,5‑protsendilist imporditollimaksu määra.

20	Seetõttu ei deklareeritud kombineeritud video- ja audioseadmeid ning eemaldatavaid kõlareid tervikliku seadmena KN‑i tariifirubriiki 8521 9000 90, mille suhtes kehtis 13,9‑protsendiline imporditollimaks.

VAD ja J. J. M. van Aert said kutse ilmuda 21. oktoobril 2011 Correctionele rechtbank te Antwerpen’isse (Antwerpeni kriminaalkohus, Belgia) seoses süüdistusega, et nad deklareerisid liidu tolliterritooriumil vabasse ringlusse lubamiseks vale nimetuse ja vale tariifikoodi all kolm seadet „micro Z 99 DVBT“.

Kõnealune kohus tegi 6. juunil 2012 otsuse, mille kohaselt oleks nii kombineeritud video- ja audioseadmed kui ka kõlarid tulnud lugeda komplektiks ja klassifitseerida koos KN‑i tariifirubriiki 8521 9000 90. Kohus määras VAD‑le ja J. J. M. van Aertile kui solidaarvõlgnikele rahatrahvi ja mõistis neilt välja tasumata jäetud imporditollimaksu.

23	Asjaomase kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse järel jättis Hof van beroep te Antwerpen (Antwerpeni apellatsioonikohus, Belgia) oma 11. septembri 2013. aasta otsusega eelnimetatud kohtuotsuse muutmata.

Seoses sellega võttis kõnealune kohus eelkõige arvesse asjaolu, et kombineeritud video- ja audioseadmed ning kõlarid deklareeriti tollile ühiselt samadel impordideklaratsioonidel IM4 ning nagu nähtub nendega seotud dokumentidest, kuuluvad kaubad ilmselgelt kokku, et neid saaks turustada ühe tervikuna.

Apellatsioonikohtu hinnangul kujutavad kaubad endast jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaupu, kui on selge, et neid turustatakse jaekaubanduses ühes pakendis, mistõttu on need ette nähtud jaekaubanduses ühe tervikuna turustamiseks. Nagu näitab faktiliste asjaolude kogum – nimetatud kaupade ühine import ja vedu, ühine arve ja ühine tollivormistus, üks ja sama saaja, seadme visuaalne kujutis ja imporditud kõlarikomplektide arvu vastavus kombineeritud video- ja audioseadmete arvule – oli see käesoleval juhul nii. Kombineeritud video- ja audioseadmed ning kõlarid kujutasid endast klassifitseerimise ajal seega jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaupu. Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et kõnealused kaubad ei olnud tollivormistuse ajal esitatud ühes pakendis.

26	VAD ja J. J. M. van Aert esitasid selle kohtuotsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.

Neil asjaoludel tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaupu, mis on tollis põhjendatult deklareeritud eraldi pakendites, kuid mille puhul on ilmselge, et need kuuluvad kokku ja on ette nähtud jaekaubanduses ühe tervikuna turustamiseks, tuleb ka siis pidada „jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaupadeks“ üldreeglite reegli 3 punkti b tähenduses, kui pärast deklareerimist pakendatakse kaubad jaekaubanduses turustamiseks ühte pakendisse.

Neil asjaoludel otsustas Hof van Cassatie (kassatsioonikohus, Belgia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaupu, mis on tollis deklareeritud eraldi pakendites, kuna see on põhjendatud, kuid mille puhul on ilmselge, et need kuuluvad kokku ja on ette nähtud jaekaubanduses ühe tervikuna turustamiseks, tuleb ka siis pidada jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaupadeks […] üldreeglite reegli 3 punkti b tähenduses, kui pärast deklareerimist pakendatakse kaubad jaekaubanduses turustamiseks ühte pakendisse?“

Eelotsuse küsimuse analüüs

Oma eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada seda, kas ja mil määral võib üldreeglite reegli 3 punkti b tõlgendada nii, et selliseid kaupu nagu põhikohtuasjas, mis on tollivormistuseks esitatud eraldi pakendites ja mis pakendatakse ühte pakendisse alles pärast seda toimingut, võib siiski pidada „jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaupadeks“ nimetatud reegli tähenduses ning seega võivad kõnealused kaubad kuuluda ühte ja samasse tariifirubriiki, kui muid objektiivseid asjaolusid arvesse võttes on selge, et need kaubad kuuluvad kokku ja on sellisena ette nähtud jaekaubanduses turustamiseks.

Kõigepealt tuleb meenutada, et üldreeglite reegli 3 punkt b, mis käsitleb eelkõige jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaupade klassifitseerimist, on kohaldatav ainult juhul, kui esiteks võib asjaomaseid tooteid klassifitseerida KN‑i erinevatesse rubriikidesse ning teiseks ei saa tooteid klassifitseerida kõnealuste üldreeglite reegli 3 punkti a alusel, st eelkõige siis, kui klassifitseerimine ei saa toimuda kaupa täpsemalt kirjeldava rubriigi kohaselt, mis on eelistatud üldisemat kirjeldust sisaldavate rubriikide ees (vt selle kohta kohtuotsused Telefunken Fernseh und Rundfunk, 163/84, EU:C:1985:396, punktid 36 ja 37, ning Kurcums Metal, C‑558/11, EU:C:2012:721, punkt 36).

Ehkki käesoleval juhul näivad reegli 3 punkti b kohaldamise tingimused põhikohtuasjas kõne all olevate toodete puhul esmapilgul täidetud olevat, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus andma sellele vajaliku hinnangu ja kontrollima, kas asjaomaseid kaupu saab klassifitseerida KN‑i eri rubriikidesse, millest ühtegi ei saa käsitada nii, et see kirjeldab kaupa üldreeglite reegli 3 punkti a tähenduses täpsemalt (vt selle kohta kohtuotsus Kurcums Metal, C‑558/11, EU:C:2012:721, punkt 28, ja Vario Tek, C‑178/14, EU:C:2015:152, punkt 18).

Seoses eelotsuse küsimusega tuleb rõhutada, et HS‑i selgitavates märkustes ning suunistes on üldreeglite reegli 3 punkti b kohta eelkõige ette nähtud, et „komplektina esitatud kaupadena“ selle reegli tähenduses saab kaupu käsitada ainult siis, kui kaup on „kokku pandud viisil, mida ilma ümberpakkimiseta sobib kasutajale vahetult müüa“. Käesoleval juhul aga pakendati kõnealused kaubad ühte pakendisse ümber, et neid saaks müüa ühe tervikuna, alles pärast nende tollivormistust, ning eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul võib see välistada nende kuulumise HS‑i selgitavates märkustes ja suunistes täpsustatud mõiste „jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaubad“ alla.

Seoses sellega on Euroopa Kohus sedastanud, et selgitavad märkused, mille on KN‑i kohta välja töötanud komisjon ja HS‑i kohta Maailma Tolliorganisatsioon, aitavad oluliselt kaasa erinevate KN‑i tariifirubriikide kohaldamisala tõlgendamisele, olemata seejuures siiski õiguslikult siduvad (vt eelkõige kohtuotsused Digitalnet jt, C‑320/11, C‑330/11, C‑382/11 ja C‑383/11, EU:C:2012:745, punkt 33, ning Data I/O, C‑297/13, EU:C:2014:331, punkt 33).

Nimetatud märkuste sisu peab seega olema kooskõlas KN‑i sätetega ega tohi muuta nende ulatust (kohtuotsused JVC France, C‑312/07, EU:C:2008:324, punkt 34, ja Vario Tek, C‑178/14, EU:C:2015:152, punkt 22). Seda enam kehtib see suuniste puhul, sest komisjon täpsustab neis ulatust, mis peab mõistel „jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaubad“ üldreeglite reegli 3 punkti b tähenduses tema arvates olema.

Seega tuleb esiteks sedastada, et üldreeglite reegli 3 punkti b sõnastusest ega ka HS‑i selgitavate märkuste või suuniste sõnastusest – kusjuures viimati nimetatud näevad ühe pakendi nõudest ette teatavad erandid – ei nähtu mingil juhul, et mõiste „komplekt“ selle reegli tähenduses eeldab tingimata ja igal juhul seda, et asjaomased kaubad tuleb tollivormistuseks esitada samas pakendis.

Teiseks olgu märgitud, et Euroopa Kohus on otsustanud, et mõiste „komplekt“ nimetatud reegli tähenduses eeldab asjaomaste kaupade tihedat seotust nende turustamise seisukohast, mistõttu neid mitte ainult ei esitata ühiselt tollivormistuseks, vaid ka pakutakse tavapäraselt turustamise erinevates etappides, eelkõige jaekaubanduse kontekstis, koos ja ühes pakendis, et rahuldada konkreetset vajadust või sooritada mingit spetsiifilist tegevust (vt selle kohta kohtuotsus Telefunken Fernseh und Rundfunk, 163/84, EU:C:1985:396, punkt 35).

Selles osas ilmneb kohtuotsusest Telefunken Fernseh und Rundfunk (163/84, EU:C:1985:396) küll, et selleks, et kaupu saaks klassifitseerida „komplektina“, peavad need olema esitatud tollivormistuseks koos, kuid siiski ei tulene nimetatud kohtuotsusest, et sellisena kvalifitseerimiseks peavad kõnealused kaubad olema selle toimingu ajal tingimata ühes ja samas pakendis. Mõiste „komplekt“ viitab pigem kaupade kombinatsioonile, mida pakutakse tavapäraselt, eelkõige jaekaubanduse kontekstis, koos ja ühes pakendis, et rahuldada konkreetset vajadust või sooritada mingit spetsiifilist tegevust.

38	Seega ei kujuta kaupade üks pakend nende tollile esitamisel endast vältimatut eeltingimust, et käsitada neid kokkukuuluvana ja järelikult „komplektina“ üldreeglite reegli 3 punkti a tähenduses, vaid pelgalt tunnust, mis võimaldab sellise järelduse teha.

39	Mõiste „komplekt“ vastupidine tõlgendus võimaldaks tegelikult importijatel endil küllaltki lihtsa toimingu, nagu näiteks ümberpakendamise või kaupade kleeplindiga ühendamise abil valida asjaomaste kaupade tariifne klassifitseerimine – kas koos või eraldi –, mis on neile kõige soodsam.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb aga, et selline võimalus oleks vastuolus põhimõttega, mille kohaselt on vaja, et kauba tariifse klassifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks oleksid üldjuhul kauba objektiivsed tunnused ja omadused, ning seega kahjustaks kõnealune võimalus tollikontrollide lihtsustamise ja õiguskindluse eesmärki, mis on imporditud kaupade klassifitseerimisel esmatähtis (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused Kurcums Metal, C‑558/11, EU:C:2012:721, punkt 29, ja Humeau Beaupréau, C‑2/13, EU:C:2014:48, punkt 45).

Lisaks ilmneb Euroopa Kohtu praktikast sisuliselt, et asjaomaste kaupade tollile esitamisel tekkivale küsimusele, kas need kaubad kuuluvad kokku, või teisisõnu, kas need moodustavad „komplekti“ üldreeglite reegli 3 punkti b tähenduses, tuleb lõppkokkuvõttes vastata võttes arvesse viisi, kuidas neid tarbijatele müügiks pakutakse, täpsemalt seda, kas neid esitatakse tarbijatele ühe tervikuna (vt selle kohta kohtuotsus Telefunken Fernseh und Rundfunk, 163/84, EU:C:1985:396, punkt 35).

Lõpetuseks tuleb sarnaselt Belgia valitsuse seisukohale nentida, et asjaolu, et põhikohtuasjas pakendati asjaomased kaubad pärast nende tollivormistust ühtsetesse pakenditesse ümber, ei tähenda tingimata, et need kaubad ei olnud ümberpakendamiseta sobivad kasutajatele vahetult müügiks ühe tervikuna. Võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teavet, näib ühteaegu mõeldav ja põhjendatud, et kombineeritud video- ja audioseadmeid ning vastavaid kõlareid müüakse kasutajatele koos nii eraldi karpides kui ka ühes pakendis.

Järelikult asjaolu, et kaubad esitati tollile eraldi pakendites ning pakendati kokku alles pärast nende tollivormistust, ei saa iseenesest takistada kõnealuste kaupade klassifitseerimist „jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaupadeks“ üldreeglite reegli 3 punkti b tähenduses, kui tollivormistuse ajal ilmneb muudest objektiivsetest asjaoludest, et need kaubad kuuluvad kokku ja on mõeldud sellisena jaekaubanduses turustamiseks.

Sellised objektiivsed asjaolud saab tuletada niisugustest faktidest, nagu on viidatud eelotsusetaotluses, täpsemalt – nimetatud kaupade ühine import ja vedu, ühine arve ja ühine tollivormistus, üks ja sama saaja, seadme visuaalne kujutis ja imporditud kõlarikomplektide arvu vastavus kombineeritud video- ja audioseadmete arvule. Siseriiklik kohus peab siiski hindama olulisi asjaolusid, et tuvastada, kas põhikohtuasjas kõne all olevaid kaupu võib käsitada komplektina esitatutena.

Järelikult tuleb esitatud küsimusele vastata, et üldreeglite reegli 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selliseid kaupu nagu põhikohtuasjas, mis on tollivormistuseks esitatud eraldi pakendites ja mis pakendatakse ühte pakendisse alles pärast seda toimingut, võib siiski pidada „jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaupadeks“ nimetatud reegli tähenduses ning seega võivad kõnealused kaubad kuuluda ühte ja samasse tariifirubriiki, kui muid objektiivseid asjaolusid arvesse võttes on selge, et need kaubad kuuluvad kokku ja on sellisena ette nähtud jaekaubanduses turustamiseks; viimati nimetatud asjaolu hindamine on siseriikliku kohtu ülesanne.

Kohtukulud

46	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I lisas, mida on muudetud komisjoni 20. septembri 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 1214/2007, sisalduvate üldreeglite reegli 3 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selliseid kaupu nagu põhikohtuasjas, mis on tollivormistuseks esitatud eraldi pakendites ja mis pakendatakse ühte pakendisse alles pärast seda toimingut, võib siiski pidada „jaekaubanduse jaoks mõeldud komplektina esitatud kaupadeks“ nimetatud reegli tähenduses ning seega võivad kõnealused kaubad kuuluda ühte ja samasse tariifirubriiki, kui muid objektiivseid asjaolusid arvesse võttes on selge, et need kaubad kuuluvad kokku ja on sellisena ette nähtud jaekaubanduses turustamiseks; viimati nimetatud asjaolu hindamine on siseriikliku kohtu ülesanne.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: hollandi.