Kohtuasi C‑376/14 PPU
C
versus
M
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court (Iirimaa))
„Eelotsusetaotlus — Eelotsuse kiirmenetlus — Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus (EÜ) nr 2201/2003 — Ebaseaduslik kinnipidamine — Lapse alaline elukoht”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 9. oktoober 2014
Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Lapse tagasitoomise taotlus – Lapse äraviimine kooskõlas esialgselt täidetava kohtuotsusega, mis hiljem tühistati kohtuotsusega, millega määrati, et lapse elukoht on päritoluliikmesriigis – Lapse tagasitoomise taotluse saanud kohtu kohustus kontrollida, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne väidetavat ebaseaduslikku kinnipidamist
(Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 2 punkt 11 ja artikkel 11)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Mõiste lapse „alaline elukoht” – Hindamiskriteeriumid – Lapse äraviimine kooskõlas esialgselt täidetava kohtuotsusega, mis hiljem tühistati kohtuotsusega, millega määrati, et lapse elukoht on päritoluliikmesriigis – Kõigi konkreetsete faktiliste asjaolude hindamine selle liikmesriigi kohtu poolt, kuhu laps viidi ja kellele on esitatud tagasitoomise taotlus
(Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 2 punkt 11, artiklid 8, 10 ja 11)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Lapse äraviimine kooskõlas esialgselt täidetava kohtuotsusega, mis hiljem tühistati kohtuotsusega, millega määrati, et lapse elukoht on päritoluliikmesriigis – Laps, kelle alaline elukoht oli päritoluliikmesriigis vahetult enne tema kinnipidamist – Ebaseaduslik kinnipidamine – Laps, kelle alaline elukoht ei olnud enam päritoluliikmesriigis vahetult enne tema kinnipidamist – Tagasitoomistaotluse rahuldamata jätmise otsus, mis tuleb teha nii, et see ei riiva teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist reguleerivate normide kohaldamist
(Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikkel 11)
Määruse nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega) artikli 2 punkti 11 ja artiklit 11 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui lapse äraviimine toimus kooskõlas esialgselt täidetava kohtuotsusega, mis hiljem tühistati kohtuotsusega, millega määrati lapse elukohaks päritoluliikmesriigis elava vanema elukoht, siis tuleb selle riigi kohtul, kuhu laps viidi ja kellele on esitatud tagasitoomise taotlus, vaatlusaluse kohtuasja kõiki konkreetseid asjaolusid hinnates kontrollida, kas lapse alaline elukoht oli päritoluliikmesriigis veel vahetult enne väidetavalt ebaseaduslikku kinnipidamist. Niisugust hinnangut andes tuleb arvestada asjaolu, et äraviimist lubavat kohtuotsust võidi täita esialgselt ning et selle peale sai apellatsiooni korras edasi kaevata.
Vastavalt määruse artikli 2 punktis 11 antud ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise definitsioonile, mille sõnastus on väga sarnane 1980. aasta Haagi konventsiooni artiklis 3 toodud määratlusega, eeldab äraviimise või kinnipidamise määruse mõttes ebaseaduslikuna käsitamine, et sellega rikutakse kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal saadud isikuhooldusõigust selle liikmesriigi seaduse alusel, kus laps alaliselt elas vahetult enne äraviimist või kinnipidamist. Sellest definitsioonist tuleneb, et ebaseaduslik äraviimine või kinnipidamine määruse artikli 2 punkti 11 mõttes eeldab, et lapse alaline elukoht oli päritoluliikmesriigis vahetult enne äraviimist või kinnipidamist ning et sellega rikutakse nimetatud liikmesriigi õiguse alusel antud isikuhooldusõigust.
Mis puudutab määruse artikli 11 lõiget 1, siis on selles ette nähtud, et kui isikuhooldusõiguse omaja taotleb liikmesriigi pädevatelt asutustelt kohtuotsuse tegemist lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel, et saavutada lapse tagasitoomine, kes on ebaseaduslikult ära viidud või kinni peetud „liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist alaliselt elas”, kohaldatakse selle artikli lõikeid 2–8. Sellest järeldub, et see ei ole nii juhul, kui lapse alaline elukoht ei olnud selles liikmesriigis vahetult enne tema äraviimist või kinnipidamist. Seega tuleneb nii määruse artikli 2 punktist 11 kui ka artikli 11 lõikest 1, et viimatinimetatud artiklit kohaldatakse tagasitoomistaotluse rahuldamiseks üksnes siis, kui lapse alaline elukoht oli tema päritoluliikmesriigis vahetult enne tema väidetavat ebaseaduslikku kinnipidamist.
(vt punktid 46–49, 57 ja resolutsiooni punkt 1)
Mis puudutab mõistet „alaline elukoht” määruse nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega) artiklite 8 ja 10 mõttes, siis tuleb selle mõiste sisu ja ulatus kindlaks määrata eeskätt lähtudes eesmärgist, mida on väljendatud määruse põhjenduses 12, mille kohaselt määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused on kujundatud lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal.
Lapse alalise elukoha peab määrama kindlaks siseriiklik kohus, võttes iga konkreetse juhtumi korral arvesse kõiki konkreetse juhtumi faktilisi asjaolusid. Lisaks lapse füüsilisele viibimisele liikmesriigis peab tulenema ka muudest täiendavatest asjaoludest, et lapse viibimine liikmeriigis ei ole vaid ajutist või juhuslikku laadi ning et alaline elukoht vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda.
Arvesse tuleb võtta eelkõige liikmesriigi territooriumil viibimise kestust, õiguspärasust ja tingimusi ning põhjusi, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust, kooliskäimise kohta ja tingimusi, keelteoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid nimetatud liikmesriigis. Vanemate või ühe vanema kavatsus asuda koos lapsega elama teise liikmesriiki võib olla üks lapse alalise elukoha muutusele viitavatest asjaoludest, kui see on väljendatud teatud aktiivsete meetmete kaudu, nagu vastuvõtvas liikmesriigis elukoha ostmine või üürimine.
Elamise kestust saab arvestada üksnes ühe asjaoluna kõigi juhtumi konkreetsete faktiliste asjaolude hindamisel kogumis.
Lapse alalise elukoha mõistel, mis on ära toodud määruse nr 2201/2003 artikli 2 punktis 11 ja artiklis 11, ei saa olla muud sisu kui see, mida on kirjeldatud eelnimetatud kohtuotsustes seoses määruse artiklitega 8 ja 10. Seega tuleb selle liikmesriigi kohtul, kuhu laps viidi, ja kellele on esitatud lapse tagasitoomise määramise taotlus 1980. aasta Haagi konventsiooni ja määruse artikli 11 alusel, kontrollida, kas lapse alaline elukoht oli tema päritoluliikmesriigis vahetult enne tema väidetavat ebaseaduslikku kinnipidamist, võttes sealjuures arvesse kõiki juhtumi konkreetseid faktilisi asjaolusid ja järgides viidatud rakenduskriteeriume.
Vaadeldes eelkõige põhjuseid, mille tõttu laps viibib liikmesriigis, kuhu ta viidi, ning lapse sinna viinud vanema kavatsust, tuleb niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas arvestada asjaolu, et äraviimist lubavat kohtuotsust võidi täita esialgselt ning et selle sai apellatsiooni korras edasi kaevata. Nimelt ei kinnita need asjaolud lapse alalise elukoha muutmist.
Mis puudutab vajadust tagada lapse huvide kaitse, siis tuleb neid elemente kõigi juhtumi konkreetsete asjaolude hindamisel kaaluda koostoimes muude faktiliste asjaoludega, mis võivad tõendada lapse äraviimise järgset teatavat sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda integreerituse astet ning eelkõige koostoimes ajaga, mis on möödunud alates äraviimisest kuni selle kohtuotsuse langetamiseni, millega tühistati esimese astme kohtuotsus ning määrati lapse alaliseks elukohaks päritoluliikmesriigis elava vanema elukoht. Selle kohtuotsuse langetamisest alates möödunud aega ei või aga ühelgi juhul arvesse võtta.
(vt punktid 50–56)
Määrust nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega) tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui lapse äraviimine toimus kooskõlas esialgselt täidetava kohtuotsusega, mis hiljem tühistati kohtuotsusega, millega määrati lapse elukohaks päritoluliikmesriigis elava vanema elukoht, siis on lapse sellesse liikmesriiki tagasi toomata jätmine pärast teisena nimetatud kohtuotsust ebaseaduslik ning määruse artikkel 11 kuulub kohaldamisele, kui leida, et lapse alaline elukoht oli päritoluliikmesriigis vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist.
Kui aga asuda seisukohale, et lapse alaline elukoht ei olnud sel hetkel enam päritoluliikmesriigis, siis tehakse otsus tagasitoomise taotluse rahuldamata jätmise kohta nii, et see ei riiva ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuste teistes liikmesriikides tunnustamist ja täitmisele pööramist reguleerivate, määruse III peatükis sisalduvate normide kohaldamist.
Asjaolu, et lapse alaline alukoht võis esimese astme kohtuotsuse järel apellatsioonimenetluses muutuda, ning tõik, et selle muudatuse on praegusel juhul tuvastanud 1980. aasta Haagi konventsiooni ja määruse artikli 11 alusel esitatud tagasitoomistaotlust menetlev kohus, ei saa olla asjaolu, millele last isikuhooldusõiguse vastaselt kinni pidav lapsevanem võiks tugineda, et pikendada tema õigusvastase teguviisiga loodud faktilist olukorda ning et vaidlustada päritoluliikmesriigis vanemliku vastutuse teostamise kohta tehtud niisuguse kohtuotsuse täitmist, mis on täitmisele pööratav ning kätte toimetatud.
Nimelt, leida, et lapse alalise elukoha muutuse tuvastamine niisuguse taotluse saanud kohtu poolt võimaldaks seda faktilist olukorda pikendada ning takistada sellise kohtuotsuse täitmist, tähendaks määruse III peatüki 2. jaoga loodud mehhanismist möödaminekut ja võtaks sellelt sisu.
Vanemliku vastutuse teostamise kohta päritoluliikmesriigi poolt langetatud niisuguse otsuse edasikaebamine ei või evida tagajärgi selle otsuse täitmisele.
(vt punktid 67–69 ja resolutsiooni punkt 2)
Kohtuasi C‑376/14 PPU
C
versus
M
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court (Iirimaa))
„Eelotsusetaotlus — Eelotsuse kiirmenetlus — Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus (EÜ) nr 2201/2003 — Ebaseaduslik kinnipidamine — Lapse alaline elukoht”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 9. oktoober 2014
Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus nr 2201/2003 — Lapse tagasitoomise taotlus — Lapse äraviimine kooskõlas esialgselt täidetava kohtuotsusega, mis hiljem tühistati kohtuotsusega, millega määrati, et lapse elukoht on päritoluliikmesriigis — Lapse tagasitoomise taotluse saanud kohtu kohustus kontrollida, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne väidetavat ebaseaduslikku kinnipidamist
(Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 2 punkt 11 ja artikkel 11)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus nr 2201/2003 — Mõiste lapse „alaline elukoht” — Hindamiskriteeriumid — Lapse äraviimine kooskõlas esialgselt täidetava kohtuotsusega, mis hiljem tühistati kohtuotsusega, millega määrati, et lapse elukoht on päritoluliikmesriigis — Kõigi konkreetsete faktiliste asjaolude hindamine selle liikmesriigi kohtu poolt, kuhu laps viidi ja kellele on esitatud tagasitoomise taotlus
(Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 2 punkt 11, artiklid 8, 10 ja 11)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus nr 2201/2003 — Lapse äraviimine kooskõlas esialgselt täidetava kohtuotsusega, mis hiljem tühistati kohtuotsusega, millega määrati, et lapse elukoht on päritoluliikmesriigis — Laps, kelle alaline elukoht oli päritoluliikmesriigis vahetult enne tema kinnipidamist — Ebaseaduslik kinnipidamine — Laps, kelle alaline elukoht ei olnud enam päritoluliikmesriigis vahetult enne tema kinnipidamist — Tagasitoomistaotluse rahuldamata jätmise otsus, mis tuleb teha nii, et see ei riiva teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist reguleerivate normide kohaldamist
(Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikkel 11)
Määruse nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega) artikli 2 punkti 11 ja artiklit 11 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui lapse äraviimine toimus kooskõlas esialgselt täidetava kohtuotsusega, mis hiljem tühistati kohtuotsusega, millega määrati lapse elukohaks päritoluliikmesriigis elava vanema elukoht, siis tuleb selle riigi kohtul, kuhu laps viidi ja kellele on esitatud tagasitoomise taotlus, vaatlusaluse kohtuasja kõiki konkreetseid asjaolusid hinnates kontrollida, kas lapse alaline elukoht oli päritoluliikmesriigis veel vahetult enne väidetavalt ebaseaduslikku kinnipidamist. Niisugust hinnangut andes tuleb arvestada asjaolu, et äraviimist lubavat kohtuotsust võidi täita esialgselt ning et selle peale sai apellatsiooni korras edasi kaevata.
Vastavalt määruse artikli 2 punktis 11 antud ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise definitsioonile, mille sõnastus on väga sarnane 1980. aasta Haagi konventsiooni artiklis 3 toodud määratlusega, eeldab äraviimise või kinnipidamise määruse mõttes ebaseaduslikuna käsitamine, et sellega rikutakse kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal saadud isikuhooldusõigust selle liikmesriigi seaduse alusel, kus laps alaliselt elas vahetult enne äraviimist või kinnipidamist. Sellest definitsioonist tuleneb, et ebaseaduslik äraviimine või kinnipidamine määruse artikli 2 punkti 11 mõttes eeldab, et lapse alaline elukoht oli päritoluliikmesriigis vahetult enne äraviimist või kinnipidamist ning et sellega rikutakse nimetatud liikmesriigi õiguse alusel antud isikuhooldusõigust.
Mis puudutab määruse artikli 11 lõiget 1, siis on selles ette nähtud, et kui isikuhooldusõiguse omaja taotleb liikmesriigi pädevatelt asutustelt kohtuotsuse tegemist lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel, et saavutada lapse tagasitoomine, kes on ebaseaduslikult ära viidud või kinni peetud „liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist alaliselt elas”, kohaldatakse selle artikli lõikeid 2–8. Sellest järeldub, et see ei ole nii juhul, kui lapse alaline elukoht ei olnud selles liikmesriigis vahetult enne tema äraviimist või kinnipidamist. Seega tuleneb nii määruse artikli 2 punktist 11 kui ka artikli 11 lõikest 1, et viimatinimetatud artiklit kohaldatakse tagasitoomistaotluse rahuldamiseks üksnes siis, kui lapse alaline elukoht oli tema päritoluliikmesriigis vahetult enne tema väidetavat ebaseaduslikku kinnipidamist.
(vt punktid 46–49, 57 ja resolutsiooni punkt 1)
Mis puudutab mõistet „alaline elukoht” määruse nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega) artiklite 8 ja 10 mõttes, siis tuleb selle mõiste sisu ja ulatus kindlaks määrata eeskätt lähtudes eesmärgist, mida on väljendatud määruse põhjenduses 12, mille kohaselt määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused on kujundatud lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal.
Lapse alalise elukoha peab määrama kindlaks siseriiklik kohus, võttes iga konkreetse juhtumi korral arvesse kõiki konkreetse juhtumi faktilisi asjaolusid. Lisaks lapse füüsilisele viibimisele liikmesriigis peab tulenema ka muudest täiendavatest asjaoludest, et lapse viibimine liikmeriigis ei ole vaid ajutist või juhuslikku laadi ning et alaline elukoht vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda.
Arvesse tuleb võtta eelkõige liikmesriigi territooriumil viibimise kestust, õiguspärasust ja tingimusi ning põhjusi, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust, kooliskäimise kohta ja tingimusi, keelteoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid nimetatud liikmesriigis. Vanemate või ühe vanema kavatsus asuda koos lapsega elama teise liikmesriiki võib olla üks lapse alalise elukoha muutusele viitavatest asjaoludest, kui see on väljendatud teatud aktiivsete meetmete kaudu, nagu vastuvõtvas liikmesriigis elukoha ostmine või üürimine.
Elamise kestust saab arvestada üksnes ühe asjaoluna kõigi juhtumi konkreetsete faktiliste asjaolude hindamisel kogumis.
Lapse alalise elukoha mõistel, mis on ära toodud määruse nr 2201/2003 artikli 2 punktis 11 ja artiklis 11, ei saa olla muud sisu kui see, mida on kirjeldatud eelnimetatud kohtuotsustes seoses määruse artiklitega 8 ja 10. Seega tuleb selle liikmesriigi kohtul, kuhu laps viidi, ja kellele on esitatud lapse tagasitoomise määramise taotlus 1980. aasta Haagi konventsiooni ja määruse artikli 11 alusel, kontrollida, kas lapse alaline elukoht oli tema päritoluliikmesriigis vahetult enne tema väidetavat ebaseaduslikku kinnipidamist, võttes sealjuures arvesse kõiki juhtumi konkreetseid faktilisi asjaolusid ja järgides viidatud rakenduskriteeriume.
Vaadeldes eelkõige põhjuseid, mille tõttu laps viibib liikmesriigis, kuhu ta viidi, ning lapse sinna viinud vanema kavatsust, tuleb niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas arvestada asjaolu, et äraviimist lubavat kohtuotsust võidi täita esialgselt ning et selle sai apellatsiooni korras edasi kaevata. Nimelt ei kinnita need asjaolud lapse alalise elukoha muutmist.
Mis puudutab vajadust tagada lapse huvide kaitse, siis tuleb neid elemente kõigi juhtumi konkreetsete asjaolude hindamisel kaaluda koostoimes muude faktiliste asjaoludega, mis võivad tõendada lapse äraviimise järgset teatavat sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda integreerituse astet ning eelkõige koostoimes ajaga, mis on möödunud alates äraviimisest kuni selle kohtuotsuse langetamiseni, millega tühistati esimese astme kohtuotsus ning määrati lapse alaliseks elukohaks päritoluliikmesriigis elava vanema elukoht. Selle kohtuotsuse langetamisest alates möödunud aega ei või aga ühelgi juhul arvesse võtta.
(vt punktid 50–56)
Määrust nr 2201/2003 (mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega) tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui lapse äraviimine toimus kooskõlas esialgselt täidetava kohtuotsusega, mis hiljem tühistati kohtuotsusega, millega määrati lapse elukohaks päritoluliikmesriigis elava vanema elukoht, siis on lapse sellesse liikmesriiki tagasi toomata jätmine pärast teisena nimetatud kohtuotsust ebaseaduslik ning määruse artikkel 11 kuulub kohaldamisele, kui leida, et lapse alaline elukoht oli päritoluliikmesriigis vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist.
Kui aga asuda seisukohale, et lapse alaline elukoht ei olnud sel hetkel enam päritoluliikmesriigis, siis tehakse otsus tagasitoomise taotluse rahuldamata jätmise kohta nii, et see ei riiva ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuste teistes liikmesriikides tunnustamist ja täitmisele pööramist reguleerivate, määruse III peatükis sisalduvate normide kohaldamist.
Asjaolu, et lapse alaline alukoht võis esimese astme kohtuotsuse järel apellatsioonimenetluses muutuda, ning tõik, et selle muudatuse on praegusel juhul tuvastanud 1980. aasta Haagi konventsiooni ja määruse artikli 11 alusel esitatud tagasitoomistaotlust menetlev kohus, ei saa olla asjaolu, millele last isikuhooldusõiguse vastaselt kinni pidav lapsevanem võiks tugineda, et pikendada tema õigusvastase teguviisiga loodud faktilist olukorda ning et vaidlustada päritoluliikmesriigis vanemliku vastutuse teostamise kohta tehtud niisuguse kohtuotsuse täitmist, mis on täitmisele pööratav ning kätte toimetatud.
Nimelt, leida, et lapse alalise elukoha muutuse tuvastamine niisuguse taotluse saanud kohtu poolt võimaldaks seda faktilist olukorda pikendada ning takistada sellise kohtuotsuse täitmist, tähendaks määruse III peatüki 2. jaoga loodud mehhanismist möödaminekut ja võtaks sellelt sisu.
Vanemliku vastutuse teostamise kohta päritoluliikmesriigi poolt langetatud niisuguse otsuse edasikaebamine ei või evida tagajärgi selle otsuse täitmisele.
(vt punktid 67–69 ja resolutsiooni punkt 2)