1

Electrabel SA (edaspidi „Electrabel”) ja Dunamenti Erőmű Zrt. (edaspidi „Dunamenti Erőmű”) paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsuse Dunamenti Erőmű vs. komisjon (T‑179/09, EU:T:2014:236, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata Dunamenti Erőmű hagi, milles esitati nõue tühistada komisjoni 4. juuni 2008. aasta otsus 2009/609/EÜ riigiabi C 41/05 kohta, mida Ungari andis elektrienergia ostulepingute kaudu (ELT 2009, L 225, lk 53, edaspidi „vaidlusalune otsus”), ning teise võimalusena selle otsuse artiklid 2 ja 5.

2

Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimusi ning Euroopa Liidu aluslepingute muudatusi käsitleva akti (ELT 2003, L 236, lk 33, edaspidi „2003. aasta ühinemisakt”) artikli 2 kohaselt:

„Alates ühinemiskuupäevast on asutamislepingute sätted ning institutsioonide ja Euroopa Keskpanga poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid uutele liikmesriikidele siduvad ja neid kohaldatakse nendes riikides vastavalt kõnealustes lepingutes ja käesolevas aktis sätestatud tingimustele.”

3

2003. aasta ühinemisakti IV lisa punktis 3 on ette nähtud eeskirjad riigiabi kohta, mis on jõustatud muu hulgas Ungaris enne selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise kuupäeva. Punkti 3 lõiked 1–3 on sõnastatud järgmiselt:

4

Vaidluse tausta ja vaidlusaluse otsuse võib vaidlustatud kohtuotsuse punktide 1–29 põhjal kokku võtta järgmiselt.

5

Dunamenti Erőmű on Ungari elektriturul tegutsev elektritootja, kes käitab umbes 30 kilomeetri kaugusel Budapestist (Ungari) lõuna pool asuvat elektrijaama. Selle ettevõtja näol on tegemist endise riigi osalusega äriühinguga, mis erastati 1990. aastate keskel. Ajal, mil Üldkohus hindas vaidlustatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas asjaolusid, kuulus Dunamenti Erőmű umbes 75% ulatuses Electrabelile, mis kuulub kontserni, mille emaettevõtja on GDF Suez SA, ning umbes 25% ulatuses riigi osalusega äriühingule Magyar Villamos Művek Zrt. (edaspidi „MVM”), mis on tegev nii elektri tootmises, aga ka elektri hulgimüümises, edastamises ja edasimüügis asjaomasel turul.

6

10. oktoobril 1995, just enne Dunamenti Erőmű erastamist sõlmis see äriühing MVM‑ga elektrienergia ostulepingu, mis puudutas tema elektrijaama F‑ploki ja G2‑ploki üksuseid (edaspidi „kõnealune elektrienergia ostuleping”). Leping jõustus 1996. aasta jooksul ning pidi gaasiküttel töötava F‑ploki seadmestiku puhul kehtima kuni 2010. aastani ja G2‑ploki seadmestiku puhul, mis oli varustatud kombineeritud tsüklil töötava gaasiturbiiniga, kuni 2015. aastani.

7

Lisaks Dunamenti Erőműle sõlmisid ka teised Ungari turul tegutsevad elektritootjad MVM‑ga pikaajalisi elektrienergia ostulepinguid (edaspidi „elektrienergia ostulepingud”).

8

Elektrienergia ostulepinguid iseloomustavad peamiselt kaks asjaolu. Esiteks reserveeritakse nendega lepingus nimetatud elektrijaamade tootmisvõimsus tervikuna või suuremas osas MVM‑le.

9

Teiseks kohustavad elektrienergia ostulepingud MVM‑d ostma igalt lepingu raames käitatavalt elektrijaamalt kindlaksmääratud miinimumkoguse elektrit. Seega näevad need iga elektrijaama kohta ette miinimumkoguse, mille MVM on kohustatud igal aastal ostma.

10

Hinnad määrati elektrienergia ostulepingutes järgmiselt. Alates 1. jaanuarist 1997 rakendati hinnareguleerimise esimest tsüklit ja alates 1. jaanuarist 2001 rakendati hinnareguleerimise teist tsüklit. Alates 1. jaanuarist 2004 nähti regulatsioonis ette esiteks võimsustasu reserveeritud võimsuse eest, mille eesmärk on maksta võimsuse kättesaadavaks tegemise eest ja mis katab püsikulud ja kapitalikulu ning mille peab maksma MVM, ja teiseks energiatasu teatava minimaalse ostukoguse eest, mis katab muutuvkulud. Kui aga MVM kindlaksmääratud miinimumkogust ei osta, on ta kohustatud tasuma kütusekulud.

11

Aastatel 1995–1996 sõlmitud elektrienergia ostulepingud, s.o seitse kümnest komisjoni hinnatavast lepingust, sealhulgas kõnealune elektrienergia ostuleping, moodustasid elektrijaamade erastamisprotsessi lahutamatu osa. Pärast erastamist pooled osaliselt muutsid neid lepinguid.

12

Ungari allkirjastas lepingu Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Kreeka Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Iirimaa, Itaalia Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Madalmaade Kuningriigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Soome Vabariigi, Rootsi Kuningriigi, Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi (Euroopa Liidu liikmesriikide) ning Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi vahel Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemise kohta Euroopa Liiduga (ELT 2003, L 236, lk 17; edaspidi „ühinemisleping”) 16. aprillil 2003 ja see jõustus 1. mail 2004.

13

Ungari ametiasutused teatasid 31. märtsi 2004. aasta kirjaga vastavalt 2003. aasta ühinemisakti IV lisa punkti 3 lõike 1 alapunktis c nimetatud korrale komisjonile valitsuse dekreedist nr 183/2002 (VIII.23.) luhtunud kulude määratlemise ja juhtimise üksikasjalike eeskirjade kohta. Teatatud valitsuse dekreediga nähakse ette elektrienergia hulgimüüja MVM kantud kulude hüvitamine.

14

Ungari ametiasutused tühistasid selle teate 13. aprilli 2005. aasta kirjaga. Komisjon registreeris 4. mail 2005 kooskõlas määrusega nr 659/1999 omal algatusel elektrienergia ostulepinguid käsitleva riigiabi toimiku.

15

Pärast mitme kirja vahetamist komisjoni ja Ungari vahel võttis komisjon 4. juunil 2008 vastu vaidlusaluse otsuse.

16

Komisjon leidis selle otsuse punktides 468–470, et elektrienergia ostulepingutega antakse Ungari elektritootjatele ebaseaduslikku riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses ja et see riigiabi on ühisturuga kokkusobimatu. Komisjon lisas, et elektrienergia ostulepingutega antav riigiabi seisneb MVM kohustuses osta tootmisüksuste elueast olulise osa jooksul teatavat võimsust ja tagatud miinimumkoguses elektrit hinna eest, mis katab püsi‑, muutuv‑ ja kapitalikulud, tagades nii investeeringute tasuvuse. Seetõttu andis ta korralduse kõnealuse abi andmine lõpetada.

17

Vaidlusaluse otsuse resolutiivosa on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

1.   [MGM] ning [Dunamenti Erőmű ja kuue ülejäänud Ungari elektritootja] vahel sõlmitud elektrienergia ostulepingutes sisalduvad ostukohustused kujutavad endast elektritootjatele antud riigiabi EÜ […] artikli 87 lõike 1 tähenduses.

2.   [Lõikes 1] nimetatud riigiabi on ühisturuga kokkusobimatu.

3.   Ungari peab lõpetama lõikes 1 osutatud riigiabi andmise kuue kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist.

Artikkel 2

1.   Ungari peab artiklis 1 osutatud abi saajatelt tagasi nõudma.

[…]

Artikkel 3

1.   Kahe kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist peab Ungari teavitama komisjoni meetmetest, mida otsuse täitmiseks on võetud ja kavatsetakse võtta, iseäranis meetmetest, mida on võetud hulgimüügituru asjakohaseks modelleerimiseks, et teha kindlaks tagasinõutavad summad, ning esitama kavandatava [meetodi] ja modelleerimiseks kasutatavate andmete üksikasjaliku kirjelduse.

[…]

Artikkel 4

1.   Tagasinõutava abi täpse summa arvutamisel lähtub Ungari elektri hulgimüügituru asjakohasest modelleerimisest, st lähtub olukorrast, mis oleks valitsenud, kui ükski artikli 1 lõikes 1 viidatud elektrienergia ostuleping ei oleks alates 1. maist 2004 kehtinud.

2.   Kuue kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist peab Ungari välja arvutama lõikes 1 osutatud meetodi alusel tagasi nõutavad summad ja esitama komisjonile kogu asjakohase teabe modelleerimise ja selle tulemuse kohta, kasutatud metoodika üksikasjaliku kirjelduse ja modelleerimiseks kasutatud andmed.

Artikkel 5

Ungari peab tagama artiklis 1 osutatud riigiabi tagasinõudmise kümne kuu jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemist.

Artikkel 6

Käesolev otsus on adresseeritud Ungari Vabariigile.”

18

Dunamenti Erőmű palus 28. aprillil 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavalduses tühistada vaidlusalune otsus või teise võimalusena tühistada selle otsuse artiklid 2 ja 5 osas, milles kohustatakse temalt tagasi nõudma abi ulatuses, milles see ületab abi määra, mille komisjon oleks pidanud tunnistama ühisturuga kokkusobimatuks.

19

Dunamenti Erőmű esitas hagi põhjendamiseks neli väidet: esiteks leidis komisjon ekslikult, et tegemist on riigiabiga EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, teiseks, isegi juhul, kui Dunamenti Erőműle anti 1995. aastal sõlmitud lepingutega riigiabi, oleks komisjon pidanud seda käsitlema alates 1. maist 2004 olemasoleva abina EÜ artikli 88 lõike 1 tähenduses, mitte aga uue abina, kolmandaks tegi komisjon mitu viga asjaomase riigiabi ühisturuga kokkusobivuse osas ning neljandaks on küsitav, kas kõnealuse abi tagasinõudmise korraldus on seaduslik.

20

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses kõik need väited tagasi.

21

Apellatsioonkaebuses paluvad apellandid Euroopa Kohtul:

22

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

23

Apellandid esitavad apellatsioonkaebuse põhjendamiseks viis väidet.

24

Komisjon leiab esiteks, et apellatsioonkaebus ei ole vastuvõetav osas, milles selle on esitanud Electrabel, ja teiseks, et konkreetselt ei ole vastuvõetavad kolmas ja neljas väide ning et kõik apellantide esitatud viis väidet on põhjendamata.

25

Kõigepealt tuleb hinnata, kas apellatsioonkaebus on vastuvõetav osas, milles selle on esitanud Electrabel, ning võtta kolmanda ja neljanda väite hindamisel vaatluse alla komisjoni argumendid, mille kohaselt on need väited vastuvõetamatud.

26

Komisjon palub Euroopa Kohtul tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetamatuks osas, milles selle on esitanud Electrabel, kuna viimane ei olnud esimeses astmes toimunud menetluses pool.

27

Apellandid leiavad, et apellatsioonkaebus on vastuvõetav osas, milles selle on esitanud Electrabel. Nad märgivad, et vaidlusaluse otsuse peale Üldkohtule hagi esitamise ajal kuulusid Electrabel ja Dunamenti Erőmű samasse kontserni ja seega sai vaid üks neist kaitsta nende ühist majanduslikku ja õiguslikku huvi.

28

Juunis 2014 müüs aga Electrabel oma osaluse Dunamenti Erőműs ja seega peavad nende üksuste ühist huvi kaitsma korraga nii Electrabel kui ka Dunamenti Erőmű. Kui tõlgendada Euroopa Kohtu menetlusnorme nii, et Electrabeli ei või käesolevat apellatsioonkaebust esitada, siis läheks see vastuollu hea halduse põhimõttega ja muudaks õiguskaitse sellele äriühingule tegelikult kättesaamatuks.

29

Tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 teise lõigu kohaselt võib otsuse Euroopa Kohtusse edasi kaevata „iga pool, kelle nõue on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud”. Käesoleval juhul on selge, et Electrabel ei esitanud esimeses astmes nõuet. Peale selle, isegi kui Electrabel oleks Üldkohtule hagi esitamise ajal kuulunud samasse kontserni Dunamenti Erőműga, kes oli esimeses astmes toimunud menetluse pool, ei ole see asjaolu piisav, et pidada Electrabeli pooleks nimetatud sätte tähenduses.

30

Lisaks sellele ei ole vastupidi apellantide väidetele Euroopa Kohtu põhikirja tõlgendus, mille kohaselt ei ole Electrabelil võimalik käesolevat apellatsioonkaebust esitada, mingil juhul vastuolus tema õigusega õiguskaitse kättesaadavusele või hea halduse põhimõttega. Vastupidi, nende isikute kategooria piiritlemine, kellel on õigus konkreetses asjas Euroopa Kohtule apellatsioonkaebus esitada, nagu on ette nähtud Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 56, on mõeldud just hea õigusemõistmise tagamiseks, et eeskätt kindlustada teatatav etteennustatavus, millised Üldkohtu otsused võidakse edasi kaevata, ja vältida muudele liidu õiguses ette nähtud õiguskaitsevahenditele kohaldatavatest vastuvõetavuse tähtaegadest ja tingimustest kõrvalehoidmist.

31

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et käesolev apellatsioonkaebus ei ole vastuvõetav osas, milles selle on esitanud Electrabel.

32

Dunamenti Erőmű väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 järeldusele, et kõnealune elektrienergia ostuleping on 2003. aasta ühinemisakti IV lisa tähenduses uus abi, samas kui ta ei kontrollinud eelnevalt, kas see leping kujutab endast riigiabi.

33

Üldkohtu lähenemisviis on ekslik kahel põhjusel. Esiteks, kuna Üldkohus tugines kaudsele eeldusele, et tegemist on riigiabiga, ei põhjendanud ta piisavalt uue abi olemasolu kohta tehtud järeldust. Sellega seoses ilmneb 2003. aasta ühinemisakti IV lisa enda sõnastusest, et seda kohaldatakse üksnes meetmetele, mida käsitatakse abina. Teiseks kasutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55–60, 61–73 ja 77–98 „kaudset” arutluskäiku, mille kohaselt oli riigiabi olemasolu eeldus see, mis viis lõpuks järeldusele, et kõnealune abi on tegelikult olemas.

34

Dunamenti Erőmű väitis Euroopa Kohtu istungil, et Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuse OTP Bank (C‑672/13, EU:C:2015:185) punktides 78 ja 79, et enne kui hinnata, kas riigiabi tuleb kvalifitseerida uueks või olemasolevaks abiks, on vaja kontrollida, kas riiklik meede sisaldab riigiabi.

35

Komisjon väidab, et esimene väide ei ole põhjendatud.

36

Alustuseks tuleb märkida, nagu Euroopa Kohus on varem otsustanud, et Üldkohus võib oma arutluskäiku vabalt struktureerida ja arendada nii, nagu ta peab oma kohuseks seda teha, et vastata talle esitatud väidetele. Seega ei saa Üldkohtu valitud vastuse struktuuri ja arendust apellatsioonkaebuse raames kahtluse alla seada väidetega, millega püütakse tõendada, et Üldkohus oleks pidanud esitama oma arutluskäigu vastavalt ühe apellandi ootustele (kohtuotsus British Telecommunications vs. komisjon, C‑620/13 P, EU:C:2014:2309, punkt 29).

37

Edasi, mis puudutab kohtuotsuse OTP Bank (C‑672/13, EU:C:2015:185) punkte 78 ja 79, siis ei ole Euroopa Kohus vastupidi Dunamenti Erőmű väidetule mingil juhul seal sedastanud, et Üldkohus peab alati kõigepealt kontrollima riigiabi olemasolu, enne kui ta kvalifitseerib asjaomase meetme uueks või olemasolevaks abiks. Euroopa Kohus märkis nendes punktides vaid sisuliselt muu hulgas seda, et asjaomane meede tuleb lugeda uueks abiks, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on tõdenud, et see meede kujutab endast riigiabi. Selline järeldus kinnitab just nimelt tõsiasja, et meetme uueks abiks kvalifitseerimine võib toimuda eelduse alusel, et tegemist on riigiabiga.

38

Sellest järeldub, et vaidlustatud kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas võis Üldkohus vabalt kontrollida, kas kõnealune elektrienergia ostuleping kujutab endast riigiabi, alles pärast seda, kui ta oli hinnanud, kas – asjakohasel juhul – tuleb lepingus ette nähtud abi kvalifitseerida olemasolevaks abiks.

39

Lisaks ei ole seatud kahtluse alla, et Üldkohus hindas vaidlustatud kohtuotsuses kõiki talle esitatud argumente nii esimeses astmes tõstatatud esimese väite raames, mille kohaselt komisjon tuvastas ekslikult, et tegemist on riigiabiga EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kui ka Üldkohtule esitatud teise väite raames, mille kohaselt oleks komisjon pidanud kvalifitseerima kõnealuses elektrienergia ostulepingus ette nähtud abi mitte uueks abiks, vaid olemasolevaks abiks EÜ artikli 88 lõike 1 tähenduses.

40

Kõigele lisaks ei ole Dunamenti Erőmű käesoleva väitega seoses esitatud argumentiga ka tõendanud, et struktuur, mille Üldkohus vastamiseks valis, oleks ta eksiteele viinud.

41

Iseäranis ei saa Dunamenti Erőmű Üldkohtule ette heita, et ta ei ole kõnealuse elektrienergia ostulepingu uueks abiks kvalifitseerimist põhjendanud, ainuüksi seetõttu, et Üldkohus tugines vastava analüüsi tegemisel riigiabi olemasolu eeldusele, kuna seejärel hindas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 ja sellele järgnevates punktides põhjalikult argumente riigiabi olemasolu kohta. Lisaks, nagu väidab komisjon, ei tugine Üldkohtu sellekohane järeldus, et riigiabi olemasolu võib kindlalt väita, absoluutselt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 esitatud seisukohal, et kõnealuses elektrienergia ostulepingus ette nähtud abi tuleb kvalifitseerida uueks abiks.

42

Sellest järeldub, Dunamenti Erőmű ei saa Üldkohtule ka ette heita, et viimane kasutas esimeses astmes kahele esimesele väitele vastamiseks „kaudset” arutluskäiku. Nimelt näitab iseenesest asjaolu, et Üldkohus uuris eraldi riigiabi olemasolu küsimust, et Üldkohus tugines abi olemasolu eeldusele üksnes selleks, et hinnata, kas kõnealuses elektrienergia ostulepingus ette nähtud abi tuleks kvalifitseerida uueks abiks või olemasolevaks abiks. Samuti ei tuginenud Üldkohus sellele eeldusele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61–66, kus ta analüüsis eraldi küsimusena riigiabi olemasolu hindamiseks asjakohase kuupäeva kindlaksmääramist.

43

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

44

Dunamenti Erőmű rõhutab, et ei vaidlusta riigiabi eeskirju, mis muutusid Ungari liiduga ühinemise kuupäeval sellele liikmesriigile siduvaks. Ta väidab seevastu, et nii Üldkohus kui ka komisjon rikkusid õigusnormi, kui tõlgendasid 2003. aasta ühinemisakti IV lisa selliselt, et selle kuupäeva alusel on asjakohane hinnata, kas kõnealune elektrienergia ostuleping sisaldab riigiabi.

45

Teise väite esimeses osas väidab Dunamenti Erőmű, et Üldkohtu arutluskäigul, mida ta kasutas, et määrata kindlaks, milline kuupäev on riigiabi olemasolu hindamiseks asjakohane, puudub õiguslik alus.

46

Vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55, mainitakse 2003. aasta ühinemisakti IV lisa punkti 3 lõikes 1 üksnes neid juhtumeid, mil abi, mis on juba abiks kvalifitseeritud, võib olla uus abi või olemasolev abi, ning selles lisas ei ole ühtegi viidet kuupäevale, mil riiklikku meedet tuleb riigiabi käsitlevate eeskirjade alusel hinnata.

47

Nimelt ilmneb 2003. aasta ühinemisakti sõnastusest ja eelkõige väljendist „pärast ühinemiskuupäeva” selgelt, et asjaomane lisa kehtib nende meetmete suhtes, mis on pärast seda kuupäeva veel kohaldatavad, ent selles ei ole reguleeritud abi olemasolu hindamiseks asjakohase kuupäeva kindlaksmääramise küsimust. Kuigi Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55, et lisas on asjakohane hetk ette nähtud, asus ta punktis 65 seisukohale, et niisugune norm on kõnealusest lisast üksnes tuletatav.

48

Dunamenti Erőmű lisab, et asjaolu, et kõnealune meede ei vastanud enne Ungari ühinemist liiduga EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud neljale kriteeriumile, ei muutnud tõsiasi, et riigiabi käsitlevad eeskirjad muutusid sellest kuupäevast siduvaks.

49

Teise väite teises osas väidab Dunamenti Erőmű, et Üldkohtu arutluskäik ei ole kooskõlas komisjoni praktika ega liidu kohtute praktikaga.

50

Vastavalt liidu kohtute praktikale ja eelkõige kohtuotsustele Prantsusmaa vs. komisjon (C‑482/99, EU:C:2002:294, punktid 71 ja 76–83), komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punktid 104 ja 105), Cityflyer Express vs. komisjon (T‑16/96, EU:T:1998:78, punkt 76), Westdeutsche Landesbank Girozentrale ja Land Nordrhein‑Westfalen vs. komisjon (T‑228/99 ja T‑233/99, EU:T:2003:57, punkt 246) ning Madalmaad vs. komisjon (T‑29/10 ja T‑33/10, EU:T:2012:98, punkt 78) peab abi olemasolu hindamine ja eelkõige erainvestorit puudutav analüüs tuginema asjassepuutuva meetme võtmise päeval olemasolevatele asjaoludele.

51

Dunamenti Erőmű, kes osutab muu hulgas komisjoni 4. augusti 2010. aasta otsuse 2010/690/EL riigiabi C 40/08 (ex N 163/08) kohta, mida Poola on andnud ettevõtjale PZL Hydral S.A (ELT L 298, lk 51), punktidele 169–180, leiab, et Üldkohtu arutluskäik käesolevas asjas on vastuolus ka komisjoni suuniste ja otsustuspraktikaga, mille kohaselt võetakse arvesse ka asjaolusid, mis puudutavad asjassepuutuva liikmesriigi liiduga ühinemisele eelnevat perioodi.

52

Dunamenti Erőmű lisab, et on ebaloogiline ja õiguslikult väär kohaldada mõisteid „eelis” ja „erainvestor” kuupäeval, mil ei olnud tehtud ühtegi investeeringut.

53

Dunamenti Erőmű väidab, et üheski liidu kohtute otsuses, välja arvatud vaidlusaluse otsusega seotud kohtuotsused, ei ole tuvastatud riigiabi olemasolu 2003. aasta ühinemisakti IV lisa alusel. Näiteks kohtuotsus Kremikovtzi (C‑262/11, EU:C:2012:760) käsitleb üksnes asjassepuutuva abi tagasinõudmist. Selles kohtuotsuses on Euroopa Kohus maininud Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimusi ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavaid muudatusi käsitleva akti (ELT 2005, L 157, lk 203, edaspidi „2005. aasta ühinemisakt”) V lisa sõnastust. Selle põhjal võib üksnes tuletada, et abi olemasolu hindamise kohta tehtud peab kehtima ka asjassepuutuva liikmesriigi liiduga ühinemise päeval. Samamoodi otsustas Euroopa Kohus ka kohtuotsuses Rousse Industry vs. komisjon (T‑489/11, EU:T:2013:144, punktid 61–64) vaid, et komisjon sai pädevuse asjassepuutuva liikmesriigi liiduga ühinemise päeval, ega asunud kordagi seisukohale, et see kuupäev on abi olemasolu hindamiseks asjakohane kuupäev.

54

Komisjon leiab, et teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

55

Euroopa Kohus on varem sarnase argumendi, nagu Dunamenti Erőmű käesoleva apellatsioonkaebuse teises väites esitas, 2005. aasta ühinemisakti V lisa käsitleva kohtuotsuse Kremikovtzi (C‑262/11, EU:C:2012:760) punktides 50–52 tagasi lükanud. Kohtuotsuses Rousse Industry vs. komisjon (T‑489/11, EU:T:2013:144, punktid 61–64) lükkas ka Üldkohus niisuguse argumendi tagasi. Ükski muu kohtuotsus, millele Dunamenti Erőmű tugineb, ei puuduta meetmeid, mille liikmesriik on võtnud enne liiduga ühinemist ja mis oleksid kohaldatavad ka pärast ühinemist.

56

Lisaks meenutab komisjon kohtuotsusele komisjon vs. Iirimaa jt (C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punktid 72 ja 73) viidates, et riigiabi mõiste on objektiivne mõiste. Seega ei saa Dunamenti Erőmű Üldkohtule ette heita, et viimane ei ole põhjendanud oma otsust seoses komisjoni suunistes antud komisjoni seisukohaga.

57

Teise väite kahes osas, mis tuleb käsitleda koos, väidab Dunamenti Erőmű sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tõlgendas 2003. aasta ühinemisakti IV lisa nii, et selle hindamiseks, kas kõnealune elektrienergia ostuleping sisaldab riigiabi, tuleb pidada asjakohaseks kuupäevaks ühinemiskuupäeva.

58

Kõigepealt tuleb juhtida tähelepanu sellele, et nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 ja nagu tuleneb 2003. aasta ühinemisakti artiklist 2, jõustusid riigiabi käsitlevad liidu eeskirjad Ungari suhtes 1. mail 2004, kui see liikmesriik ühines liiduga.

59

Peale selle, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, nähti 2003. aasta ühinemisakti IV lisa punktis 3 ette erisätted, mis puudutavad olemasolevat abi Ungaris selle liikmesriigi liiduga ühinemise päeval. Eeskätt nõustus Ungari sellega, et ühinemisakti lisatakse sätted, mille kohaselt hinnatakse abimeetmeid, mis on rakendatavad ka pärast liiduga ühinemist, riigiabi käsitlevatest liidu eeskirjadest lähtudes, kui neid meetmeid ei saa vastavalt ühinemisaktis sätestatule kvalifitseerida olemasolevaks abiks.

60

Sellest järeldub, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 õigesti, et küsimust, kuidas määrata kindlaks, milline on kuupäev, mis on asjakohane, et EÜ artikli 87 lõike 1 alusel hinnata enne Ungari liiduga ühinemist selle liikmesriigi võetud riiklikku meedet, mida rakendatakse ka pärast liiduga ühinemist, tuleb analüüsida 2003. aasta ühinemisaktist lähtudes.

61

Sellega seoses olgu märgitud, nagu sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62, et 2003. aasta ühinemisakti IV lisast tulenevalt soovisid liikmesriigid, kes olid liidu liikmed enne 1. maid 2004, kaitsta siseturgu riigiabi sisaldavate meetmete eest, mis olid kandidaatriikides enne nende liiduga ühinemist kehtestatud ja mis võisid potentsiaalselt moonutada konkurentsi, kohaldades neile meetmetele uut abi käsitlevaid sätteid, kui asjaomased meetmed ei oleks kuulunud lisas konkreetselt nimetatud erandite alla.

62

Lisaks, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 66 õigesti märkis, tuleneb määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunktist v ja eelkõige selle sätte esimesest lausest – mille kohaselt on olemasolev abi selline „abi, mida peetakse olemasolevaks abiks, kuna on võimalik teha kindlaks, et selle kehtestamise ajal ei olnud see veel abi, vaid on muutunud selleks hiljem ühisturu arengu tõttu ja ilma et liikmesriik oleks seda muutnud” –, et riiklik abimeede, mis ei ole selle kehtestamise ajal riigiabi, võib selleks hiljem saada.

63

Samuti tuleb meenutada, et kohtuotsuse Kremikovtzi (C‑262/11, EU:C:2012:760), mis käsitleb 2005. aasta ühinemisakti, kus sisuliselt korratakse 2003. aasta ühinemisakti sätteid, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 2 ja 3, punktis 52 on Euroopa Kohtul varem olnud võimalus otsustada, et nende meetmete suhtes, mis on jõustatud enne Bulgaaria Vabariigi ühinemist liiduga, kuid mida rakendatakse ka pärast ühinemist ja mis täidavad ühinemiskuupäeval EÜ artikli 87 lõike 1 kumulatiivsed tingimused, kohaldatakse 2005. aasta ühinemisakti V lisas toodud erisätteid.

64

Euroopa Kohus täpsustas kohtuotsuse Kremikovtzi (C‑262/11, EU:C:2012:760) punktis 54, et nagu võib tuletada eelkõige määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunktist i ja punktist c koostoimes 2005. aasta ühinemisakti artikliga 2, siis EÜ artikli 87 lõikes 1 sisalduvaid kriteeriume saab sellistena Bulgaarias vahetult kohaldada alles alates liiduga ühinemisest ning ainult pärast seda kuupäeva tekkivate olukordade suhtes.

65

Sellest tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud ühtegi õigusnormi, kui ta tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65 järelduse, et abimeedet, mida kohaldatakse ka pärast Ungari liiduga ühinemise kuupäeva, tuleb hinnata just sellel kuupäeval EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud nelja tingimuse alusel. Nagu Üldkohus samas punktis õigesti otsustas, oleks mis tahes muu järelduse tagajärg see, et ühinemisleping kaotaks selle koostajate taotletud eesmärgi, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 61. Nimelt tooks Dunamenti Erőmű pakutud lähenemine apellatsioonkaebuse teise väite raames kaasa selle, et komisjoni kontrolli alt väljuksid sellise liikmesriigi puhul nagu Ungari, kes ühines liiduga 1. mail 2004, kõik enne seda kuupäeva võetud meetmed, mis ei olnud nende kehtestamise ajal veel riigiabi, kuid mis hiljem selliseks abiks said ja on seda ka pärast nimetatud kuupäeva.

66

Niisiis leidis Üldkohus ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61 ja 62 õigesti, et küsimus, kas kõnealune elektrienergia ostuleping sisaldas lepingu sõlmimise päeval või Ungari liiduga ühinemise kuupäevast mis tahes hilisemal päeval ühisturuga kokkusobivat abi, ei oma ühinemiskuupäeval asjaomase lepingu riigiabiks kvalifitseerimise seisukohast tähtsust.

67

Käesoleva kohtuotsuse punktides 65 ja 66 toodud kaalutlusi ei sea kahtluse alla Dunamenti Erőmű argument, et liidu kohtute praktikas on kehtestatud põhimõte, mille kohaselt tuleb riiklikku meedet hinnata EÜ artikli 87 lõike 1 alusel selle meetme kehtestamise päeval. Nagu komisjon toonitab, ei puuduta kohtuotsused, millele Dunamenti Erőmű sellega seoses tugineb, abimeetmeid, mille liikmesriik on kehtestanud enne liiduga ühinemist ja mis on kohaldatavad ka pärast ühinemist, nagu kõnealuse elektrienergia ostuleping, mis kuulub pealegi spetsiaalsesse õiguslikku raamistikku, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 59 ja 61.

68

Kõigele lisaks ei saa praktika, mida komisjon oma otsustes või suunistes järgib ja isegi kui see toetab Dunamenti Erőmű pakutud lähenemist apellatsioonkaebuse teise väite raames, igal juhul olla Euroopa Kohtule riigiabi käsitlevate eeskirjade tõlgendamisel siduv. Seega tuleb kõik seda praktikat puudutavad argumendid tagasi lükata.

69

Arvestades eeltoodud kaalutlusi, tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

70

Dunamenti Erőmű leiab oma kolmandas väites, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68 ja 69 õigusnormi, kui ta jättis kõrvale erastamise kohta esitatud argumendid ja järeldas, et kõnealuse elektrienergia ostulepinguga anti hagejatele eelis EÜ artikli 87 lõike1 tähenduses. Olles leidnud, et riigiabi olemasolu hindamiseks asjakohane kuupäev on Ungari liiduga ühinemise kuupäev, ei võtnud Üldkohus iseäranis ekslikult arvesse Dunamenti Erőmű erastamisega seonduvat konteksti, kuna kõnealune elektrienergia ostuleping oli selle erastamise lahutamatu osa.

71

Kolmas väide jaguneb kolmeks osaks.

72

Kolmanda väite esimeses osas väidab Dunamenti Erőmű, et kõnealuse elektrienergia ostulepinguga ei antud apellantidele eelist EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kuna MVM tegutses erainvestorina, sõlmides selle lepingu ettevalmistava meetmena, et hõlbustada Dunamenti Erőmű erastamist.

73

Dunamenti Erőmű väidab siinkohal, et 1990. aastate keskpaigas oli Ungari eesmärk energiavarustuse valdkonnas tagada võimalikult madala hinnaga varustuskindlus, kaasajastada taristu, pidada kinni uutest keskkonnanormidest ja viia energiasektoris läbi vajalik ümberkorraldamine. Dunamenti Erőmű sõnul pidi nende eesmärkideni jõutama eelkõige erastamisprogrammi abil.

74

Selle taustal sõlmisid Dunamenti Erőmű ja MVM 10. oktoobril 1995 kõnealuse elektrienergia ostulepingu, et teha eesolev erastamine võimalikuks. Nii sai Electrabel 1995. aasta detsembris Dunamenti Erőmű omanikuks.

75

Dunamenti Erőmű rõhutab, et komisjon peab erastamise kontekstis kontrollima, kas asjassepuutuv liikmesriik on püüdnud müügiga maksimeerida tulu ja minimeerida kahju. Viidates muu hulgas kohtuotsusele Hispaania vs. komisjon (C‑278/92–C‑280/92, EU:C:1994:325, punkt 28), lisab Dunamenti Erőmű, et liikmesriik tegutseb erainvestorina, kui ta võõrandab riigi omandis olevat vara avatud, tingimusteta ja võistlevas hankemenetluses parima pakkumise teinud isikule.

76

Käesolevas asjas näitab erainvestori kriteeriumi nõuetekohane kohaldamine selgelt, et kõnealuse elektrienergia ostulepinguga ei anta apellantidele mingit eelist, kuna eelmises punktis nimetatud tingimused on täidetud. Nimelt viidi läbi avatud ja võistlev hankemenetlus ning välja valiti kõige kõrgem pakkumine, mille tegi Electrabel. Peale selle kaasas Ungari riik sõltumatu finantsspetsialisti, kes soovitas kõnealusel lepingul rajanevat erastamist. Ungari riik püüdis maksimeerida oma tulu ja võttis kõnealust elektrienergia ostulepingut erastamishinnas nõuetekohaselt arvesse. Asjaolu, et riik müügi pealt tulu teenis, tunnistas ka Ungari Riigikontroll.

77

Kolmanda väite teises osas väidab Dunamenti Erőmű, et isegi kui kõnealune elektrienergia ostuleping sisaldaski mingisugust eelist, siis selle äriühingu müügiga maksti see igal juhul tagasi. Ta lisab kohtuotsustele Banks (C‑390/98, EU:C:2001:456, punkt 78) ning Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon (C‑74/00 P – C‑75/00 P, EU:C:2002:524, punkt 180) viidates, et juhul, kui abi saanud äriühing müüakse turuhinnaga, väljendab müügihind varasema abi tagajärgi ja abist saadud eelis jääb äriühingu müüjale.

78

Käesoleval juhul sisaldus kõnealusest elektrienergia ostulepingust tulenev eelis hinnas, mille Electrabel Dunamenti Erőmű omandamise eest maksis, ning järelikult Electrabel maksis eelnevalt selle eelise Ungari riigile tagasi. Dunamenti Erőmű leiab, et seega jäi asjaomane eelis pärast 1995. aastal toimunud erastamist riigile, kuna Electrabel omandas Dunamenti Erőmű võistleva ja avatud hankemenetluse tulemusena. Järelikult, olenemata ajavahemikust, mis abi olemasolu hindamisel aluseks võetakse, puudus üks neljast kriteeriumist, mis on vajalik, et kõnealune elektrienergia ostuleping riigiabiks kvalifitseerida.

79

Dunamenti Erőmű heidab Üldkohtule ette, et viimane ei analüüsinud tema ja Electrabeli juriidilise isiku küsimust, et vastata Dunamenti Erőmű argumendile, mis puudutab kõnealusest elektrienergia ostulepingust tulenenud kogu võimaliku abi tagasimaksmist erastamise tõttu. Üldkohus lükkas selle argumendi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68 ja 69 tagasi ning viitas pelgalt 2003. aasta ühinemisakti IV lisale, järeldamaks, et kuna erastamine leidis aset enne Ungari ühinemist liiduga, ei ole see argument asjakohane.

80

Dunamenti Erőmű väidab, et kohtuotsuses AceaElectrabel vs. komisjon (T‑303/05, EU:T:2009:312) leidis Üldkohus, et äriühingu kontrollimine ning identse ja paralleelse majandustegevusega tegelemine on majandusüksuse olemasolu tuvastamise põhielemendid. Kuivõrd Dunamenti Erőmű ja Electrabeli olukorras olid kõik need elemendid vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamise päeval olemas, tuleb asuda seisukohale, et nad moodustavad ühe majandusüksuse.

81

Dunamenti Erőmű hinnangul ei nähtu vaidlustatud kohtuotsusest argumendid, mis komisjon esitas teise võimalusena, tõendamaks, et kolmanda väite teine osa on alusetu, ning seega tuleb need tagasi lükata. Lisaks ei ole asjakohased kohtuotsuse Elliniki Nafpigokataskevastiki jt vs. komisjon (T‑384/08, EU:T:2011:650) punktid 66–68, millele komisjon viitab, kuna need puudutavad riigi garantii valikulikust ja omistatavust.

82

Kolmanda väite kolmandas osas väidab Dunamenti Erőmű, et Ungari ühinemine liiduga ei mõjutanud mingil juhul asjaolu, et kõnealune elektrienergia ostuleping oli enne ühinemist toimunud erastamise oluline osa, millega ei antud apellantidele eelist. Iseäranis ei saanud ühinemine muuta asjaolu, et kõnealuse elektrienergia ostulepingu sõlmimisega ei antud apellantidele mingit eelist ja et Ungari riik tegutses Dunamenti Erőmű müümisel erainvestorina. Ungari õigusaktide muutmine pärast selle liikmesriigi liiduga ühinemist ei saa tekitada eelist, mida varem olemas ei olnud.

83

Dunamenti Erőmű leiab, et Üldkohus on ilmselgelt ajanud kuupäeva, mil ta oleks pidanud hindama riigiabi olemasolu käsitlevaid kriteeriume, segi kuupäevaga, mil riigiabi eeskirjad Ungari suhtes jõustusid.

84

Komisjon väidab esimese võimalusena, et kolmas väide tuleb igal juhul tagasi lükata, kui abi olemasolu hindamiseks asjakohane kuupäev on Ungari liiduga ühinemise kuupäev. Küsimus, milliseid asjaolusid võib seostada 1. maist 2004 algava perioodiga, on faktiküsimus, millele ei saa apellatsioonimenetluses tugineda, kuna Dunamenti Erőmű ei ole väitnud, et tõendeid oleks moonutatud.

85

Teise võimalusena väidab komisjon, et ükski Dunamenti Erőmű kolmanda väite raames esitatud osa ei ole õiguslikult põhjendatud.

86

Esimeses väiteosas väidab komisjon kohtuotsusele Elliniki Nafpigokataskevastiki jt vs. komisjon (T‑384/08, EU:T:2011:650, punktid 66–68) viidates, et omandaja jaoks eelise puudumine ei välista eelise olemasolu omandatud tegevuse seisukohast. Kohtuotsuses komisjon vs. Scott (C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punktid 5–11, 25 ja 26) ei mõjutanud ettevõtjale abi andmise kohta tehtud järeldust asjaolu, et teine ettevõtja ostis selle ettevõtja aktsiaid või et kolmas ettevõtja ostis selle abi toel soetatud vara. Sellest järeldub, et asjaolu, et omandaja maksab turuhinna ja seetõttu ise mingit abi ei saa, ei oma tähtsust selle hindamisel, kas omandatud üksus sai abi.

87

Kolmanda väite teise osa kohta väidab komisjon, et Dunamenti Erőmű ajab segi omandatud üksusele antud abi ja üksuse omandajale antud abi. Asjaolu, et viimane maksab turuhinna ja seetõttu ise mingit abi ei saa, ei oma tähtsust selle hindamisel, kas omandatud üksus sai abi.

88

Kohtuotsuse Banks (C‑390/98, EU:C:2001:456) punkt 78 lisati obiter dictum’i korras ja see puudutas abi tagasinõudmist, mitte abi olemasolu. Kohtuotsuse Saksamaa vs. komisjon (C‑277/00, EU:C:2004:238) punktides 80 ja 81 tõi Euroopa Kohus selgelt välja, et kohtuotsuse Banks aluseks olnud kohtuasi on oma olemuselt erinev. Komisjon rõhutab, et käesolevas asjas jätkas Dunamenti Erőmű asjaomasel turul tegutsemist, säilitades sealjuures saadud eelise.

89

Lõpetuseks tuleb kolmanda väite kohta öelda, et asjaolu, et MVM tegutses kõnealuse elektrienergia ostulepingu sõlmimisel erainvestorina ja et Electrabel maksis Dunamenti Erőmű omandamise eest turuhinna, ei kujuta endast asjakohaseid elemente, mille alusel tuvastada, kas viimane sai selle lepingu Ungari liiduga ühinemisest alates kohaldamise tulemusena eelise, samuti ei oma siinkohal tähtsust liiduga ühinemise mõju neile asjaoludele.

90

Kõigepealt tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et apellatsioonkaebuse kolmas väide on vastuvõetamatu, kuna sellest väitest on valesti aru saadud. Nimelt ei puuduta see väide küsimust, milliseid asjaolusid võib seostada 1. maist 2004 algava perioodiga, vaid küsimust, kas Üldkohtul oli õigus jätta teatud asjaolud välja oma hinnangust selle kohta, kas kõnealuse elektrienergia ostulepinguga anti apellantidele eelis EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Viimane on õigusküsimus, mille esitamine on apellatsioonimenetluses lubatud.

91

Dunamenti Erőmű väidab kolmanda väite esimeses osas sisuliselt, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 õigusnormi, kui ta leidis, et kõnealuse elektrienergia ostulepinguga anti apellantidele eelis EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, kuna esiteks tegutses MVM kõnealuse lepingu sõlmimisel erainvestorina ja teiseks tegutses Ungari riik Dunamenti Erőmű erastamisel erainvestorina.

92

Esiteks tuleb märkida, et vastupidi Dunamenti Erőmű väidetele ei sedastanud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69, et kõnealuse elektrienergia ostulepinguga anti apellantidele eelis EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, vaid kohus märkis üksnes, et komisjoni ülesanne on hinnata, kas sellele äriühingule anti alates 1. maist 2004 elektrienergia ostulepingutega eelis. Nimelt ilmneb vaidlustatud kohtuotsusest, eelkõige selle punktidest 28 ja 29 selgelt, et riigiabi, mille olemasolu komisjoni vaidlusaluses otsuses tuvastas ja mis oli seetõttu Üldkohtu analüüsi objekt vaidlustatud kohtuotsuses, kujutas endast eelist, mida anti asjaomase lepinguga üksnes Dunamenti Erőműle, mitte tema aktsionäridele.

93

Järelikult niivõrd, kui apellatsioonkaebuse kolmanda väite esimeses osas heidetakse Üldkohtule ette, et viimane sedastas, et kõnealuse elektrienergia ostulepinguga anti Electrabelile eelis, on selle väiteosa aluseks vaidlustatud kohtuotsuse ebaõige tõlgendamine ja tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

94

Teiseks, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktides 72–74 esitatud argumente, mille kohaselt toimis MVM kõnealuse elektrienergia ostulepingu sõlmimisel turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestorina, tuleb märkida, et need argumendid ei tõenda, et asjaomase lepinguga ei antud Dunamenti Erőműle alates 1. maist 2004 eelist. Nimelt, nagu käesoleva kohtuotsuse punktist 66 tuleneb, ei oma küsimus, kas kõnealune elektrienergia ostuleping sisaldas lepingu sõlmimise päeval või Ungari liiduga ühinemise kuupäevast mis tahes hilisemal päeval ühisturuga kokkusobivat abi, tähtsust selle kindlaksmääramisel, kas asjaomane leping sisaldas liiduga ühinemise kuupäeval riigiabi.

95

Samuti ei saa nõustuda käesoleva kohtuotsuse punktides 75 ja 76 esitatud argumentidega, mis puudutavad Dunamenti Erőmű müümist Electrabelile, kuna käesoleva kohtuotsuse punktist 92 nähtuvalt ei ole kõnesolev riigiabi müügi enda tagajärg, vaid tuleneb kõnealusest elektrienergia ostulepingust osas, milles seda kohaldatakse alates 1. maist 2004. Lisaks ei ole Dunamenti Erőmű oma argumentides selgitanud ka seda, mil viisil kohaldas Üldkohus erainvestori kriteeriumi Ungari liiduga ühinemise kuupäeval ebaõigesti.

96

Käesoleva kohtuotsuse punktides 94 ja 95 toodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata ka osas, milles see puudutab Dunamenti Erőműle kõnealuse elektrienergia ostulepingu kohaldamisega antud eelise olemasolu.

97

Seega tuleb kolmanda väite esimene osa tervikuna tagasi lükata.

98

Kolmanda väite teises osas väidab Dunamenti Erőmű sisuliselt, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68 ja 69 õigusnormi, kui ta leidis, et puudub vajadus võtta arvesse Dunamenti Erőmű esimeses astmes esitatud argumente, mis puudutasid asjaomase abi väidetavat tagasimaksmist Electrabeli poolt, kuna muutused aktsiakapitalis toimusid enne Ungari ühinemist liiduga. Dunamenti Erőmű väidab, et kui Üldkohus oleks tema argumente arvesse võtnud, oleks ta jõudnud järeldusele, et makstes äriühingu omandamise eest turuhinna, maksis Electrabel Ungari riigile eelise tagasi, ja seega ei saanud kõnealusest elektrienergia ostulepingust Dunamenti Erőműle eelist tekkida, olenemata sellest, milline ajavahemik võetakse riigiabi olemasolu hindamisel aluseks.

99

Tuleb meenutada, et nagu käesoleva kohtuotsuses punktis 64 on märgitud, ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui pidas kõnealusest elektrienergia ostulepingust tuleneva riigiabi olemasolu hindamisel asjakohaseks kuupäevaks Ungari liiduga ühinemise kuupäeva.

100

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69 ja 70 lükkas Üldkohus alusetuse tõttu tagasi Dunamenti Erőmű esimeses astmes esitatud argumendid, et asjaomase äriühingu erastamisega maksti abi väidetavalt tagasi, kuna Üldkohus leidis, et erastamisega kaasnenud muutused aktsiakapitalis jõustusid enne eelmises punktis mainitud asjakohast kuupäeva.

101

Selles osas tuleb märkida, et Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, kui tähtis on EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses eelise olemasolu kontrollimisel teostatav igakülgne hindamine.

102

Turumajanduse tingimustes tegutseva erainvestori kriteeriumi kohaldamise kohta on Euroopa Kohus iseäranis otsustanud, et kui komisjon uurib küsimust, kas riik tegutses aktsionärina ja kas erainvestori kriteerium on seega antud asjas kohaldatav, peab ta andma igakülgse hinnangu, võttes lisaks liikmesriigi toodud tõenditele arvesse kõik ülejäänud antud juhul asjakohased tõendid, mis võimaldavad tal tuvastada, kas kõnealune meede pärineb liikmesriigilt kui aktsionärilt või kui avaliku võimu kandjalt. Iseäranis võivad sellega seoses olla asjakohased meetme laad ja eesmärk, kontekst, milles meede asub, samuti taotletav eesmärk ja meetme suhtes kehtivad normid (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 86).

103

Lisaks, kui komisjon kontrollib, kas erainvestori kriteeriumi kohaldatavuse ja kohaldamise tingimused on täidetud, võib ta asjassepuutuva liikmesriigi esitatud asjakohase teabe kontrollimisest keelduda üksnes siis, kui esitatud tõendid on koostatud pärast kõnealuse investeeringu tegemise otsuse vastuvõtmist. Nimelt on erainvestori kriteeriumi kohaldamiseks ainsana asjakohased investeerimisotsuse tegemise hetkel olemasolevad tõendid ja prognoositav areng. Eeskätt on see nii, kui komisjon kontrollib, kas riigiabiga on tegemist investeeringu puhul, millest talle ei teatatud ning mille oli asjaomane liikmesriik teinud juba hetkeks, kui komisjon oma kontrolli teostas.

104

Sellest järeldub, et komisjon on EÜ artikli 87 lõike 1 kohase eelise olemasolu hindamisel ja eelkõige erainvestori kriteeriumi kohaldamisel kohustatud andma asjaomasele meetmele igakülgse hinnangu abi andmise otsuse tegemise ajal olemasoleva teabe ja prognoositava arengu alusel, võttes muu hulgas arvesse asjaomase abi konteksti.

105

Seega võib osutuda asjakohaseks teave nende sündmuste kohta, mis puudutavad riikliku meetme kehtestamise kuupäevale eelnenud perioodi, ja mis on sellel kuupäeval olemas, juhul kui selline teave aitab selgitada, kas kõnealune meede kujutab endast eelist EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses.

106

Käesoleva kohtuotsuse punktides 99–105 toodud kaalutlustest ilmneb, et komisjon oli kõnealusest elektrienergia ostulepingust tuleneva riigiabi hindamisel kohustatud hindama nimetatud lepingut selle kontekstis Ungari liiduga ühinemise kuupäeval, võttes arvesse kogu sel kuupäeval olemasolevat teavet, mis osutus asjakohaseks, sealhulgas vajaduse korral teavet sellele kuupäevale eelnenud sündmuste kohta.

107

Niisiis tuleb tõdeda, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69 ja 70 õigusnormi, kui ta pidas alusetuks Dunamenti Erőmű esimeses astmes esitatud argumente, et selle äriühingu Electrabelile müümisega maksti abi väidetavalt tagasi, ja seda üksnes põhjusel, et müük toimus enne Ungari liiduga ühinemise kuupäeva.

108

Olgu siiski meenutatud, et kui Üldkohtu otsuse põhjendustest ilmneb liidu õiguse rikkumine, kuid resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, siis ei saa selline rikkumine kaasa tuua vastava otsuse tühistamist ja põhjendused tuleb asendada (vt selle kohta kohtuotsused Lestelle vs. komisjon, C‑30/91 P, EU:C:1992:252, punkt 28, ning FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 187 ja seal viidatud kohtupraktika).

109

Käesoleval juhul on see nii.

110

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ebaseadusliku abi tagasinõudmise eesmärk taastada varasem olukord ja see tulemus saavutatakse juhul, kui abisaajad või teisisõnu abist tegelikult kasu saanud ettevõtjad tagastavad kõnealused toetused koos võimalike lisanduvate intressidega. Abi tagastamisega kaotab abisaaja eelise, mis tal oma konkurentide ees turul oli, ning abi andmisele eelnenud olukord on taastatud (vt selle kohta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑277/00, EU:C:2004:238, punktid 74 ja 75).

111

Järelikult on ebaseaduslikult antud riigiabi tagasimaksmise peamine eesmärk kõrvaldada konkurentsimoonutus, mille on põhjustanud ebaseadusliku abiga tagatud konkurentsieelis (kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑277/00, EU:C:2004:238, punkt 76).

112

Väljakujunenud kohtupraktikas on samuti öeldud, et kui ebaseaduslikku abi saanud äriühing ostetakse turuhinnaga, st kõrgema hinnaga, kui tavalistes konkurentsitingimustes tegutsev erainvestor oleks valmis maksma äriühingu eest sellises olukorras, milles ta on, eelkõige pärast riigiabi saamist, siis on abielementi hinnatud turuhinnast lähtuvalt ja see kuulub ostuhinna sisse. Neil asjaoludel ei saa ostjat pidada teiste turul tegutsevate ettevõtjatega võrreldes eelise saajaks (vt kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑277/00, EU:C:2004:238, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

113

Juhul kui äriühing, kellele on antud ebaseaduslikku riigiabi, säilitab oma juriidilise isiku staatuse ning jätkab ise riigiabiga toetatud tegevuste elluviimist, saab tavaliselt see äriühing kõnealuse abiga seotud konkurentsieelise ning seega tuleb seda äriühingut kohustada tagasi maksma abiga võrdne summa. Niisiis ei saa seda abi tagasi nõuda ostjalt (vt kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑277/00, EU:C:2004:238, punkt 81).

114

Käesolevas asjas tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 1, 68 ja 69 ning läbivaadatava apellatsioonkaebuse raames ei ole vastu vaieldud asjaolule, et 1990. aastate keskel läbi viidud Dunamenti Erőmű erastamiseks tehti viimase osaluse võõrandamise teel muudatused aktsiakapitalis, ning et ajal, mil Üldkohus asjaolusid hindas, kuulus Dunamenti Erőmű umbes 75% ulatuses Electrabelile. Lisaks ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 1 ja 2, millele Euroopa Kohtus ei ole vastu vaieldud, et Dunamenti Erőmű on Ungari elektriturul tegutsev elektritootja, kes pärast erastamist jätkas kõnealuse elektrienergia ostulepinguga seotud elektrijaama käitamist.

115

Neil asjaoludel ei saa kohtupraktikat, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 viitas ja millele Dunamenti Erőmű apellatsioonkaebuses kõnealusest elektrienergia ostulepingust tuleneva abi väidetava tagasimaksmise kohta esitatud argumentide põhjendamiseks tugines, tõlgendada selliselt, et selle äriühingu 1990. aastate keskel erastamisega maksti kõnealuse elektrienergia ostulepingu kohaldamise tulemusena Dunamenti Erőműle antud abi tegelikult tagasi. Isegi kui eeldada, et Ungari riik võõrandas kõnealuse äriühingu Electrabelile turuhinnaga ja see hind peegeldas täielikult kõnealusest elektrienergia ostulepingust tulenenud eelise väärtust, siis nähtub eelmises punktis esitatud Üldkohtu kaalutlustest eelkõige, et Dunamenti Erőmű säilitas oma juriidilise isiku staatuse ning jätkas kõnealuse riigiabiga toetatud tegevuste elluviimist, mistõttu tegelikult säilitas see äriühing alates 1. maist 2004 kohaldatud lepingust tuleneva eelise, mis tal oma konkurentide ees turul oli.

116

Nagu väidab komisjon, järeldub sellest, et isegi kui Ungari riik võis saada Dunamenti Erőmű erastamisest kasu, ei takistanud see asjaolu nimetatud äriühingul seoses 1995. aastal toimunud erastamisega tema aktsiakapitalis tehtud muudatuste järgselt saada jätkuvalt tegelikult kasu eelisest, mis tulenes kõnealusest elektrienergia ostulepingust, mis käesoleva kohtuotsuse punktis 6 öeldu kohaselt pidi ühe ploki puhul kehtima kuni 2010. aastani ja teise ploki puhul kuni 2015. aastani. Seega igasugune kasu, mida Ungari riik sellest erastamisest võis saada, ei kõrvaldanud kõnealuse lepinguga Dunamenti Erőműle antud konkurentsieelisest tingitud konkurentsimoonutust.

117

Seda järeldust ei lükka ümber Dunamenti Erőmű argumendid, et Üldkohtu poolt asjaolude hindamise ajal moodustas see äriühing Electrabeliga ühe majandusüksuse Euroopa Kohtu praktika tähenduses, kuna nende argumentide põhjendamiseks Dunamenti Erőmű esitatud väidete üldine laad ei ole selline, mis seaks kahtluse alla Üldkohtu järeldused ja käesoleva kohtuotsuse punktis 114 esitatud järeldused, millele Dunamenti Erőmű ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse raames vastu vaielnud, nagu eelmises punktis märgitud.

118

Järelikult, isegi kui Üldkohus leidis ekslikult, et asjaolu, et Dunamenti Erőmű erastamine leidis aset enne seda kuupäeva, mil oleks tulnud EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes riigiabi olemasolu hinnata, on iseenesest piisav, et jätta oma hinnangust selle kohta, kas kõnealune elektrienergia ostuleping sisaldas riigiabi nimetatud sätte tähenduses, põhjendatult välja asjaomase äriühingu argumendid, et erastamisega maksti abi väidetavalt tagasi, tuleb siiski märkida, et käesoleva juhtumi asjaoludel, nagu need vaidlustatud kohtuotsusest ilmnevad, oleks Üldkohus saanud abi olemasolu kinnitamiseks lükata Dunamenti Erőmű esitatud argumendid tagasi muudel kui vaidlustatud kohtuotsuse punktides 69 ja 70 nimetatud põhjustel. Neil kaalutlustel ei mõjuta käesoleva kohtuotsuse punktis 107 tuvastatud õigusnormi rikkumine Üldkohtu sellekohast järeldust ega mõjuta ka vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni.

119

Seetõttu tuleb kolmanda väite teine osa tagasi lükata.

120

Tuleb märkida, et kolmandas väiteosas esitatud argumentides, mis on toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 82, väidab Dunamenti Erőmű üldistele kaalutlustele toetudes üksnes seda, et Ungari ühinemine liiduga ei muutnud mingil juhul asjaolu, et apellantidele ei antud kõnealuse elektrienergia ostulepingu sõlmimisega ega Electrabeli poolt Dunamenti Erőmű omandamisega eelist, kuid ta ei ole sealjuures selgitanud, kuidas rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta kinnitas, et nimetatud lepingust tulenev eelis EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses oli ühinemiskuupäeval olemas.

121

Seega tuleb tõdeda, et Dunamenti Erőmű sellekohased argumendid rajanevad eeldusel, et küsimus, kas kõnealune elektrienergia ostuleping sisaldas selle sõlmimise päeval ja Dunamenti Erőmű erastamise ajal riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, on asjakohane ja isegi otsustav hindamaks, kas kõnealune leping sisaldas Ungari liiduga ühinemise kuupäeval riigiabi. Käesoleva kohtuotsuse punktides 65 ja 66 apellatsioonkaebuse teise väite raames esitatud kaalutlusi arvestades tuleb need argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

122

Ülejäänud osas tuleb märkida, et argumendid, millele Dunamenti Erőmű kolmanda väite kolmanda osa raames tugines ja mis puudutavad riigiabi olemasolu hindamiseks asjakohase kuupäeva kindlaksmääramist, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 83, kujutavad endast üksnes nende argumentide kordamist, mis on teie väite raames juba tagasi lükatud.

123

Kuna apellatsioonkaebuse kolmanda väite kolmas osa tuleb tagasi lükata, tuleb kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

124

Dunamenti Erőmű väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja eiras oma kohtuliku kontrolli kohustust, kui ta leidis, ilma et ta oleks tõendanud struktuurse riski olemasolu, et MVM jaoks siduv minimaalse ostukoguse kohustus tähendab eelist.

125

Üldkohus tunnistas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112, et Dunamenti Erőmű esitas tõendeid, mis pidid näitama, et MVM‑il ei olnud kohustust osta igal aastal Dunamenti Erőműlt elektrit suuremas koguses, kui ta oleks soovinud osta kõnealuse elektrienergia ostulepingu puudumisel. Sellest väitest hoolimata järeldas Üldkohus – nagu ka komisjon – üksnes, et asjaolu, et teatud aastatel ostis MVM elektrit kohustuslikust miinimumkogusest selgelt suuremas koguses, ei tähenda, et MVM ei võtnud endale sellele kohustusele omast riski.

126

Dunamenti Erőmű leiab, et kuna Üldkohus tugines üksnes struktuurse riski esinemise võimalusele ega tõendanud selle riski tegelikku olemasolu, rikkus ta oma kohtuliku kontrolli kohustust. Kui Üldkohus oleks riski õigesti hinnanud, oleks ta järeldanud, et eelis puudub, kuna ta oleks leidnud, et MVM‑il ei olnud kohustust osta igal aastal Dunamenti Erőműlt elektrit suuremas koguses, kui ta oleks soovinud osta kõnealuse elektrienergia ostulepingu puudumisel, ning seega sai ta vabalt otsustada, millises koguses ta soovib elektrit osta. Dunamenti Erőmű lisab, et kui makstud hind ei oleks olnud turuhind, oleks MVM valinud tema asemel – vähemalt minimaalset ostukogust ületavas osas – teise tootja, kuna olid olemas alternatiivsed tootmisvõimsused ja täiendavad impordivõimalused, nagu komisjon vaidlusaluses otsuses möönis.

127

Komisjon leiab, et neljas väide on vastuvõetamatu, kuna Dunamenti Erőmű ei ole näidanud, millises vaidlustatud kohtuotsuse osas on õigusnormi rikutud. Ta viitab põgusalt üksnes vaidlustatud kohtuotsuse punktile 112, kuid ei too välja põhjust, miks see punkt tuleb tühistada (vt selle kohta kohtuotsused Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EU:C:2000:361, punkt 34, ning France vs. Monsanto ja komisjon, C‑248/99 P, EU:C:2002:1, punktid 68 ja 69).

128

Kui Euroopa Kohus peaks leidma, et see väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 112, väidab komisjon teise võimalusena, et see väide on alusetu.

129

Kolmanda võimalusena väidab komisjon, et apellatsioonkaebuse neljas väide on igal juhul põhjendamatu.

130

Kõigepealt tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et neljas väide on vastuvõetamatu, kuna komisjon ei ole piisava täpsusega määranud kindlaks, millises vaidlustatud kohtuotsuse osas on õigusnormi rikutud. Nimelt osutab Dunamenti Erőmű kõnesoleva väite põhjenduseks esitatud argumentides selgelt vaidlustatud kohtuotsuse punktile 112.

131

Peale selle, kuivõrd Dunamenti Erőmű argumendid on esitatud selle kohta, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei tõendanud EÜ artikli 87 lõike 1 kohase eelise olemasolu hindamisel struktuurilise riski olemasolu, siis ei saa sellele äriühingule ette heita, et ta ei määranud kindlaks konkreetseid vaidlustatud kohtuotsuse osasid (vt selle kohta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P C‑247/99 P, C‑250/99 P – C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 423).

132

Sellegipoolest tuleb neljas apellatsioonkaebuse väide alusetuse tõttu tagasi lükata. Nimelt, isegi kui MVM jaoks siduv minimaalse ostukoguse kohustus ei tähendanud eelise olemasolu, ei sea Dunamenti Erőmű muu hulgas kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 tehtud järeldust, et Üldkohtus ei vaieldud vastu asjaolule, et kapitalikulude katmiseks mõeldud garantiide lisamine kujutab endast konkureerivatel turgudel kohaldatavate tavade seisukohast eelist.

133

Järelikult, kui leiaks tõendamist asjaolu, et MVM jaoks siduv minimaalse ostukoguse kohustus ei tähendanud eelise olemasolu, ei ole see iseenesest mingil juhul piisav selleks, et tõendada, et kõnealusest elektrienergia ostulepingust ei tulenenud eelist.

134

Neil asjaoludel ei saa Üldkohtule ette heita, et ta rikkus oma kohtuliku kontrolli kohustust sellega, et ta ei tõendanud EÜ artikli 87 lõike 1 kohase eelise olemasolu hindamisel struktuurse riski olemasolu.

135

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse neljas väide tuleb tagasi lükata.

136

Dunamenti Erőmű väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kinnitas komisjoni kasutatud metoodikat tagasimakstava abisumma arvutamiseks, ning eiras nõutavat kohtuliku kontrolli taset.

137

Komisjon palus Ungaril hinnata, kui suur on tagasimakstav abisumma, võrreldes omavahel tulu, mis elektrienergia ostulepingute kehtimise süsteemis tegelikult saadi (edaspidi „tegelik stsenaarium”), ja tulu, mis oleks saadud, kui ühtegi sellist liiki lepingut ei oleks sõlmitud (edaspidi „alternatiivne stsenaarium”). Siiski oleks pidanud võtma arvesse ka kulusid, kuna üksnes tulu kontrollimisega ei ole võimalik täpselt hinnata eelist, mis elektrienergia ostulepingust väidetavalt tulenes. Komisjoni lähenemise kohaselt kvalifitseeritakse Dunamenti Erőmű lisatulud, mis ta tegeliku stsenaariumi korral on täiendavate kütusekulude katteks saanud, eeliseks.

138

Dunamenti Erőmű väidab, et tuleb võtta arvesse kütusekulusid, kuna need moodustavad ligikaudu 100% tootmiskuludest. Seega ei ole vaja kontrollida kõiki kulusid, vaid ainult gaasi ostmisega seotud kulusid. Kui võtta käesolevas asjas arvesse kütusekulusid, siis seab see abi olemasolu enda kahtluse alla. Nimelt arvutasid Ungari kaasatud majanduseksperdid kasumi põhjal välja umbes 100 miljoni euro suuruse negatiivse summa ja üksnes tulude põhjal umbes 482 miljoni euro suuruse positiivse summa.

139

Samuti ei pea paika, et kasumil põhinev meetod tugineb Dunamenti Erőmű tegevusega seotud spekulatiivsetele oletustele, kuna gaasi suurem tarbimine oli tingitud elektri ületootmisest, mitte selle äriühingu valitud tegutsemisviisist.

140

Dunamenti Erőmű väidab, et Üldkohus möönis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185, et kasumi erinevusel põhinev meetod on sobivam. Siiski leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 184 ja 189 nähtuvalt, et komisjon ei eksinud, kui ta kasutas tuludel põhinevat lähenemist, kuna kasumil põhineva lähenemise rakendamine tundus keerulisem. Asjaolu, et alternatiivse stsenaariumi alla kuuluvat metoodikat on liiga keeruline rakendada, ei ole siiski ilmselgelt tagasimakstava abisumma hindamisel asjakohane tegur. Üldkohus tugines sellise lähenemise kinnitamiseks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 186 kohtuotsusele Budapesti Erőmű vs. komisjon (T‑80/06 ja T‑182/09, EU:T:2012:65). Selle kohtuotsuse aluseks olnud asjas olid aga alternatiivse stsenaariumi ja tegeliku stsenaariumi korral kindlaks tehtud kogused väga sarnased.

141

Dunamenti Erőmű sõnul ei saa komisjon tugineda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 188 olevatele kaalutlustele, mille kohaselt tuleb eelist „hinnata […] eelist andva riigi osalusega äriühingu tegevusest lähtudes, mitte eelise saaja tegevusest lähtudes”, kuna selline väide, millel puudub igasugune õiguslik alus, läheb Euroopa Kohtu praktikaga vastuollu. Nimelt kehtestas Euroopa Kohus kohtuotsuse Ferring (C‑53/00, EU:C:2001:627) resolutsiooni punktis 2 selgelt põhimõtte, mille kohaselt juhul, kui väidetava riigiabi meetmega kaasneb samal ajal täiendav kasum ja lisakulud, võib riigiabi kujutav eelis tuleneda nende summade vahest.

142

Lõpetuseks, lükates vaidlustatud kohtuotsuse punktides 184 ja 189 tagasi kasumil põhineva meetodi peamiselt selle keerukuse tõttu, ei kontrollinud Üldkohus põhjalikult komisjoni otsust, kuigi ta on tühistamishagi raames kohustatud seda keeruliste majandushinnangute andmisel tegema, nagu Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses CB vs. komisjon (C‑67/13 P, EU:C:2014:2204).

143

Komisjon leiab, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta kinnitas meetodit, mida vaidlusaluses otsuses tagasimakstava abisumma arvutamiseks kasutati. Samuti ei ole põhjendatud väide, et Üldkohus ei kontrollinud sellega seoses põhjalikult vaidlusalust otsust.

144

Kõigepealt tuleb tagasi lükata argument, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 188 õigusnormi, kui ta leidis, et majandusliku eelise olemasolu tuleb turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõtte kohaselt hinnata asjaomast eelist andva riigi osalusega äriühingu tegevusest lähtudes, mitte eelise saaja tegevusest lähtudes. Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et erainvestori kriteeriumi kohaldamiseks tuleb kontrollida, kas tavapärastes turutingimustes tegutsev erainvestor oleks andnud sama eelise, mis anti riigi vahenditest abi saanud ettevõtjale (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punktid 78 ja 79).

145

Mis puudutab konkreetsemalt tagasimakstava abisumma arvutamise meetodi valikut, siis vastupidi Dunamenti Erőmű väidetule ei kehtestanud Euroopa Kohus kohtuotsuses Ferring (C‑53/00, EU:C:2001:627) üldist põhimõtet, mis pooldab kasumil põhinevat arvutamismeetodit. Tõdedes selles kohtuotsuses, et asjaomane meede on riigiabi, kuna antud eelis ületas abisaajate kantud lisakulud, leidis Euroopa Kohus, et EÜ asutamislepingu artikli 92 lõike 1 (nüüd EÜ artikli 87 lõige 1) kohase eelise olemasolu hindamisel tuleb arvesse võtta üksnes need lisakulud, mis tulenevad siseriiklike õigusnormidega abisaajatele pandud avaliku teenuse kohustuste täitmisest. Dunamenti Erőmű ei ole aga väitnud, et ta oleks pidanud niisuguseid kohustusi täitma.

146

Edasi, kuigi Euroopa Kohus tunnistas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 185, et kui võtta arvesse kütusehinda, võib selle tulemusena olla „tagasimakstav abisumma palju väiksem, kui see oleks [vaidlusaluses otsuses kasutatud meetodi] rakendamisel”, ei tunnistanud ta selles küsimuses vastupidi Dunamenti Erőmű väidetule, et kasumil põhinev arvutamise meetod on tuludel põhinevast arvutamise meetodist sobivam.

147

Vastupidi, vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 184–192 tuleneb nende koostoimes, et Üldkohus asus seisukohale, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 110 toodud kohtupraktikale, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 187 meenutas, on vaidlusaluses otsuses komisjoni kasutatud meetod selleks, et abisaaja kaotaks eelise, mis tal turul oma konkurentide ees oli, kasumil põhinevast meetodist asjakohasem.

148

Iseäranis sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 184, et komisjon lähtus õigesti eeldusest, et elektrienergia ostulepingutest tulenevad eelised olid oluliselt suuremad kui elektrienergia ostulepingute hinna ja selliste lepingute puudumisel turul saavutatava hinna positiivne erinevus, ning seda järeldust ei ole ka käesolevas apellatsioonkaebuses kahtluse alla seatud. Seejärel märkis Üldkohus samas punktis, et komisjon otsustas tagasinõudmise korralduses piirduda võimaliku erinevusega elektrienergia ostulepingute raames tegutsevate elektrijaamade saadud tulu ja sellise tulu vahel, mis elektrijaamad oleksid saanud elektrienergia ostulepingute puudumisel alates 1. maist 2004 algaval perioodil, kuna ei olnud võimalik täpselt välja arvutada kõikide nende tingimuste koguväärtust, mis seondusid MVM pikaajaliste ostukohustustega sellel perioodil.

149

Neil asjaoludel ei saa Dunamenti Erőmű Üldkohtule ette heita õigusnormi rikkumist üksnes sel alusel, et Üldkohtu kinnitatud arvutusmeetodi teel saadud abisumma oleks suurem kui sellise meetodi alusel saadud summa, mille rakendamist toetab Dunamenti Erőmű.

150

Lisaks, nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 146–148, jättis Üldkohus kasumil põhineva meetodi tähelepanuta mitte selle keerukuse tõttu, vaid põhjusel, et tulul põhinev meetod oli sobivam selleks, et Dunamenti Erőmű kaotaks kõnealuse elektrienergia ostulepingu alusel saadud eelise. Kuna Dunamenti Erőmű sellekohane argument tugineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendamisel, tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

151

Sellest järeldub, et tagasi tuleb lükata ka argument, mille kohaselt eiras Üldkohus kohtuliku kontrolli taset, jättes keerukuse tõttu Dunamenti Erőmű lähenemise hindamata.

152

Lõpetuseks, kuna Üldkohtul oli õigus, ilma et ta oleks rikkunud õigusnormi, lükata tagasi kasumil põhinev meetod antud juhul tagasinõutava abisumma arvutamiseks, siis argumendid, millega soovitakse tõendada, et Üldkohus rikkus nimetatud meetodi kohaldamiseks vajalikku liiki analüüsi hindamisel õigusnormi, ei ole asjakohased.

153

Seega tuleb viies apellatsioonkaebuse väide tagasi lükata.

154

Kõigist eelnenud kaalutlustest lähtudes tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

155

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

156

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Dunamenti Erőmű on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on nõudnud kohtukulude hüvitamist üksnes Dunamenti Erőműlt, siis tuleb jätta Dunamenti Erőmű kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

157

Kuna apellatsioonkaebus on Electrabeli esitatud osas vastuvõetamatu, siis kannab ta ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: