EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

26. mai 2016 ( *1 )

[Teksti parandatud 29. juuni 2016. aasta kohtumäärusega]

„Eelotsusetaotlus — Euroopa Liidu finantshuvide kaitse — Määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 — Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF) — Määrus (EÜ) nr 1083/2006 — Toetusesaaja poolt hankijana hankelepingu sõlmimine toetatava tegevuse elluviimiseks — Mõiste „eeskirjade eiramine“ — Liidu õiguse rikkumisega seotud kriteerium — Hankemenetluses kehtestatud valikukriteeriumid, mis on vastuolus liikmesriigi õigusega — Liikmesriikide poolt vastu võetud finantskorrektsioonide iseloom — Haldusmeetmed või ‑karistused”

Liidetud kohtuasjades C‑260/14 ja C‑261/14,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Curtea de Apel Bacău (Bacău apellatsioonikohus, Rumeenia) 8. mai 2014. aasta otsustega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse 30. mai 2014, menetlustes

Judeţul Neamţ (C‑260/14),

Judeţul Bacău (C‑261/14)

versus

Ministerul Dezvoltării Regionale şi Administraţiei Publice,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president J. L. da Cruz Vilaça, kohtunikud F. Biltgen, A. Borg Barthet, E. Levits (ettekandja) ja M. Berger,

kohtujurist: Y. Bot,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

—	Rumeenia valitsus, esindajad: R. H. Radu, V. Angelescu ja D. M. Bulancea [parandatud 29. juuni 2016. aasta kohtumäärusega],

—	Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér, G. Koós ja A. Pálfy,

—	Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman ja B. Koopman,

—	Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann ja A. Ştefănuc,

olles 14. jaanuari 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlused puudutavad seda, kuidas tõlgendada nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT 1995, L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artikleid 1, 2 ja 4 ning artikli 5 punkti c, samuti nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (ELT 2006, L 210, lk 25), artikli 2 punkti 7 ja artiklit 98.

Taotlused esitati kahes kohtuvaidluses, mille pooled on vastavalt Judeţul Neamţ (Neamţi rajoon) ja Judeţul Bacău (Bacău rajoon) ning Ministerul Dezvoltării Regionale şi Administraţiei Publice (Regionaalarengu ja avaliku halduse ministeerium) seoses viimase poolt neile adresseeritud kahe haldusakti kehtivusega, millega nõutakse neilt kui toetatud toiminguteks riigihankemenetlusi korraldanud hankijatelt tagasi osa neile antud toetussummadest.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Määruse nr 2988/95 artiklis 1 on ette nähtud:

„1. Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks võetakse käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja ‑karistuste kohta.

2. „Eeskirjade eiramine“ tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.“

Määruse artikkel 2 sätestab:

„1. Halduskontrolli, ‑meetmeid ja ‑karistusi rakendatakse niisugusel määral, mis tagab ühenduse õiguse nõuetekohase kohaldamise. Need peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, et tagada ühenduste finantshuvide piisav kaitse.

2. Halduskaristust ei tohi määrata, kui seda ei ole ühenduse õigusaktis sätestatud enne eeskirjade eiramist. Kui ühenduse eeskirjades kehtestatud halduskaristusi määravaid sätteid muudetakse hiljem, kohaldatakse tagasiulatuvalt kergemaid sätteid.

3. Ühenduse õigus määratleb kõnealuste eeskirjade nõuetekohaseks kohaldamiseks vajalike haldusmeetmete ja -karistuste laadi ja ulatuse, võttes arvesse eeskirjade eiramise laadi ja raskust, antud või saadud soodustust ja vastutuse astet.

4. Kui kohaldatavast ühenduse õigusest ei tulene teisiti, reguleeritakse ühenduse kontrolli, meetmete ja karistuste kohaldamist liikmesriikide õigusaktidega.“

Sama määruse artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine:

—	kohustusena maksta või tagasi maksta maksmisele kuuluvad või põhjendamatult saadud summad,

—	saadud soodustuse taotlemisel selle toetuseks või ettemakse saamise ajal antud tagatise täieliku või osalise kaotamisena.

2. Lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamine piirdub saadud soodustuse äravõtmisega, ja kui nii on sätestatud, siis ka intressidega, mis võidakse kindlaks määrata ühtsel alusel.

3. Kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära.

4. Käesolevas artiklis sätestatud meetmeid ei käsitleta karistusena.“

Määruse nr 2988/95 artikkel 5 sätestab:

„1. Tahtlike või hooletusest tulenevate eiramiste tulemuseks võivad olla järgmised halduskaristused:

a)	haldustrahv;

b)	põhjendamatult saadud või maksmata jäetud summadest suurema summa maksmine, vajaduse korral koos intressiga; see lisasumma määratakse kindlaks vastavalt konkreetsetes eeskirjades sätestatud protsendile ja hoiatusvahendina ei tohi see ületada teatavat taset;

c)	ühenduse eeskirjade alusel saadud soodustuse täielik või osaline äravõtmine isegi siis, kui ettevõtja on saanud soodustusest üksnes osalist kasu;

[…]“

Määruse nr 1083/2006 artikli 1 viimane lõik sätestab:

„[…] sätestatakse käesolevas määruses partnerlust, kavandamist, hindamist, juhtimist, sealhulgas finantsjuhtimist, seiret ja kontrollimist käsitlevad põhimõtted ja eeskirjad, mis põhinevad liikmesriikide ja komisjoni jagatud vastutuse põhimõttel.“

Selle määruse artikli 2 punkt 7 sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

7)	eeskirjade eiramine – igasugune ühenduse õiguse sätete rikkumine, mis tuleneb majandustegevuses osaleja teost või tegevusetusest, millel on või oleks Euroopa Liidu üldeelarvet kahjustav mõju põhjendamata kuluartikli üldeelarvest debiteerimise tõttu.“

Määruse artiklis 98 on ette nähtud:

„1. Liikmesriikidel lasub esmane vastutus eeskirjade eiramise uurimise eest, meetmete võtmise eest toimingute või rakenduskavade laadi või nende rakendamise ja kontrollimise tingimusi käsitlevate suuremate muudatuste avastamise korral ning nõutavate finantskorrektsioonide tegemise eest.

2. Liikmesriik teeb toimingutes või rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad finantskorrektsioonid. Liikmesriigi tehtavad korrektsioonid seisnevad rakenduskava avaliku sektori panuse täielikus või osalises tühistamises. Liikmesriik võtab arvesse eeskirjade eiramise laadi ja raskust ning fondi rahalist kahju.

Sel viisil vabanenud fondide vahendeid võivad liikmesriigid asjaomase rakenduskava puhul kuni 31. detsembrini 2015 uuesti kasutada lõikes 3 sätestatud korras.

3. Lõike 2 kohaselt tühistatud toetust ei või taaskasutada korrektsiooni objektiks olnud toimingu või toimingute jaoks, ja juhul, kui finantskorrektsioon on tehtud seoses süstemaatilise eeskirjade eiramisega, ei või toetust kasutada kogu sellise prioriteetse suuna või selle osa olemasolevate toimingute jaoks, mille puhul on ilmnenud süstemaatilisi eeskirjade eiramisi.

[…]“

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus‑ ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus‑ ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT 2013, L 347, lk 320) asendab alates 1 jaanuarist 2014 määrust nr 1083/2006.

Määruse nr 1303/2013 artikli 2 punkt 36 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

36)

„eeskirjade eiramine“ – liidu õiguse või selle kohaldamisega seotud liikmesriigi õiguse rikkumine, mis tuleneb Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisega seotud ettevõtja tegevusest või tegevusetusest, mis on mõjutanud või oleks võinud kahjustavalt mõjutada liidu eelarvet põhjendamata kuluartikli liidu eelarvest debiteerimise tõttu.“

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 134, lk 114), mida on muudetud komisjoni 4. detsembri 2007. aasta määrusega (EL) nr 1422/2007 (ELT 2007, L 317, lk 34), (edaspidi „direktiiv 2004/18“) põhjendus 2 näeb ette:

„Liikmesriikides tuleb lepingute sõlmimisel riigi nimel või piirkondlike või kohalike omavalitsuste või avalik-õiguslike isikute nimel kohaldada asutamislepingu põhimõtteid, eelkõige kaupade vaba liikumise põhimõtet, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse põhimõtet ning nendest tulenevaid põhimõtteid, nagu võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise, vastastikuse tunnustamise, proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõte. Teatavat maksumust ületavate riigihankelepingute puhul on siiski soovitav koostada lepingute sõlmimise siseriiklikku korda kooskõlastavad ühenduse sätted, mis tuginevad kõnealustele põhimõtetele, et tagada nende mõju ja kindlustada hanketellimuse avatus konkurentsile. Kooskõlastavaid sätteid tuleks seepärast tõlgendada nii eespool nimetatud eeskirjade ja põhimõtete kui ka asutamislepingu muude eeskirjade kohaselt.“

Nimetatud direktiivi artikkel 7 „Riigihankelepingute piirmäärad“ sätestab:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse hankelepingute suhtes, mis ei ole artiklitega 10 ja 11 ning artiklitega 12–18 sätestatud erandite kohaselt direktiivi reguleerimisalast välja jäetud ning mille eeldatav maksumus käibemaksuta on võrdne järgmiste piirmääradega või nendest suurem:

a)	133000 eurot asjade ja teenuste riigihankelepingute puhul, mis on sõlmitud IV lisas keskvalitsusasutustena loetletud ostjate poolt, välja arvatud punkti b kolmandas taandes käsitletud lepingud; […]

206000 eurot:

—	muude kui IV lisas loetletud ostjate sõlmitud asjade ja teenuste riigihankelepingute puhul;

—	riigikaitse valdkonnas tegutsevate IV lisas loetletud ostjate sõlmitud asjade riigihankelepingute puhul, mis hõlmavad V lisas loetlemata tooteid;

—	mis tahes ostja sõlmitud teenuste riigihankelepingute puhul, mis käsitlevad II A lisa liigi 8 all nimetatud teenuseid, liigi 5 all nimetatud telekommunikatsiooniteenuseid, mille CPV asetus on samaväärne CPC viitenumbritega 7524, 7525 ja 7526, ja/või IIB lisas loetletud teenuseid;

c)	5150000 eurot ehitustööde riigihankelepingute puhul.“

Rumeenia õigus

Ordonanţă Guvernului nr. 79/2003 privind controlul și recuperarea fondurilor comunitare, precum și a fondurilor de cofinanţare aferente utilizate necorespunzător (Valitsuse määrus nr 79/2003, mis käsitleb ühenduse rahaliste vahendite kontrollimist ja tagasinõudmist ning nendega seotud kaasrahastamise vahendite väärkasutamist, Monitorul Oficial al României, I osa, nr°622, 30.8.2003) rahastamislepingute sõlmimise ja põhikohtuasjas kõne all olevateks toetatud toiminguteks hankemenetluste korraldamise ajal kehtinud versioonis (edaspidi „valitsuse määrus nr 79/2003“) artikkel 1 sätestab:

„Käesolevas määruses reguleeritakse nende summade kindlaksmääramist ja tagasinõudmist, mille Euroopa Ühendus on eeskirjade eiramise tulemusel alusetult maksnud Rumeeniale tagastamatu abina antud rahalisest toetusest ja/või seonduvatest kaasrahastamise vahenditest.“

Valitsuse määruse nr 79/2003 artikkel 2 näeb ette:

„Käesolevas määruses on kasutatud järgmisi mõisteid:

eeskirjade eiramine – siseriiklike ja/või ühenduse õigusnormidega ning nende alusel sõlmitud lepingu sätetega või muu juriidilise kohustusega ette nähtud seaduslikkuse, nõuetekohasuse ja kooskõlalisuse nõuete rikkumine, mis põhjendamatu kuluartikli tõttu kahjustab Euroopa ühenduste üldeelarvet ja/või selle hallatavaid eelarveid kui ka eelarveid, millest toimub kaasrahastamine;

[…]

eeskirjade eiramisega saadud eelarvevahendid – Euroopa ühenduste üldeelarvesse ja/või Euroopa ühenduste või Euroopa ühenduste nimel hallatavatesse eelarvetesse kui ka eelarvetesse, millest toimub kaasrahastamine, tagasinõutavad summad, mis on saadud ühenduse rahaliste vahendite ja nendega seonduvate kaasrahastamise vahendite väärkasutamisega ja/või nimetatud vahenditest osalise või täieliku rahastamise süsteemi alla kuuluvate meetmete eest alusetute summade maksmisega;

[…]“

Valitsuse määruse nr 79/2003 artikkel 4 näeb ette:

„1. Eeskirjade eiramisega saadud eelarvevahenditest nõutakse tagasi ühenduste rahalistest vahenditest ja/või seonduvatest kaasrahastamise vahenditest põhjendamatult makstud summad, pangakulud, sealhulgas seotud lisakulud ja muud summad, mis võlgnik on seaduse alusel kohustatud tasuma.

[…]“

Pädeva asutuse poolt põhikohtuasjas käsitletava hankemenetluse kontrolli toimumise ajaks oli Ordonanţă de urgenţă a Guvernului nr. 66/2011 privind prevenirea, constatarea și sancţionarea neregulilor apărute în obţinerea și utilizarea fondurilor europene și/sau a fondurilor publice naţionale aferente acestora (valitsuse kiireloomuline määrus nr 66/2011, mis käsitleb Euroopa Liidu rahaliste vahendite ja/või nendega seotud riiklike vahendite andmisel ja kasutamisel toime pandud eeskirjade eiramiste vältimist, uurimist ja karistusi, Monitorul Oficial al României, I osa, nr 461, 30.6.2011; edaspidi „valitsuse määrus nr 66/2011“) asendanud valitsuse määruse nr 79/2003.

Valitsuse määruse nr 66/2011 artikkel 2 sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

eeskirjade eiramine – siseriiklike ja/või ühenduse õigusnormidega ning nende alusel sõlmitud lepingu sätetega või muu juriidilise kohustusega ette nähtud seaduslikkuse, nõuetekohasuse ja kooskõlalisuse nõuete rikkumine, mis tuleneb abisaaja või Euroopa Liidu rahaliste vahendite haldamise eest vastutava pädeva asutuse tegevusest või tegevusetusest, mis põhjendamatu kuluartikli tõttu kahjustab või võib kahjustada Euroopa Liidu üldeelarvet või nendega seotud rahvusvaheliste avaliku sektori abiandjate eelarveid ja/või riiklikke eelarveid;

[…]

h)	eeskirjade eiramise tuvastamine – käesoleva määruse sätete kohaselt pädevate asutuste poolt teostatav kontrolli- ja uurimistegevus eeskirjade eiramise kindlaks tegemiseks;

i)	eeskirjade eiramisega saadud eelarvevahendite kindlaksmääramine – tuvastatud eeskirjade eiramisest tuleneva maksekohustuse tuvastamine ja täpsustamine, mille tagajärjel väljastatakse võlanõue;

[…]

o)	finantskorrektsioonide kohaldamine – vastavalt käesolevale määrusele pädevate asutuste võetud haldusmeetmed, millega välistatakse Euroopa Liidu rahalistest vahenditest ja/või nendega seotud riiklikest vahenditest nende kulutuste rahastamine, mille puhul on tuvastatud eeskirjade eiramine;

[…]“

Valitsuse määruse nr 66/2011 artikli 27 lõige 1 näeb ette:

„Juhul kui tuvastatakse, et toetusesaaja on rikkunud riigihankelepingu sõlmimist käsitlevaid sätteid, mis puudutab kas riigihankelepingute osas kehtivaid siseriiklikke õigusnorme või erasektori toetusesaajale kohaldatava konkreetse lepingu sõlmimist reguleerivat korda, koostatakse vastavalt artiklites 20 ja 21 sätestatule eeskirjade eiramise tuvastamise ja finantskorrektsioonide kindlaksmääramise kohta teade.“

20	Valitsuse määruse 66/2011 artikkel 28 sätestab: „Artikli 27 kohaselt kindlaks tehtud eelarvevahendite summa arvutatakse vastavalt käesolevas lisas sätestatud finantskorrektsioonide kindlaksmääramisele.“

Valitsuse määruse nr 66/2011 lisas olevas tabelis, mis käsitleb lepinguid, mille väärtus jääb allapoole siseriiklikus seadusandluses kehtestatud piirmäära, mille puhul tuleb Euroopa Liidu Teatajas teade avaldada, punkt 2.3 näeb puuduste puhul kvalifitseerimis- ja valikukriteeriumide järgimisel või ebaseaduslike hindamisfaktorite puhul ette korrektsiooni/vähendamise, mis on 10% asjaomase lepingu väärtusest või mida võidakse vähendada 5% võrra vastavalt rikkumise raskusele.

Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

Piirkondliku rakenduskava 2007–2013 raames said kaks Rumeenia piirkondlikku naaberhaldusüksust Neamţi rajoon (kohtuasi C‑260/14) ja Bacău rajoon (kohtuasi C‑261/14) Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) toetust. Rahastamine korraldati rahastamislepingu alusel, mille sõlmisid Ministerul Dezvoltarii Regionale şi Turismului (regionaalarengu ja turismiministeerium) kui piirkondliku rakenduskava 2007–2013 korraldusasutus ja kaks asjassepuutuvat piirkondlikku haldusüksust.

Kohtuasjas C‑260/14 käsitletava juhtumi puhul puudutas rahastamisleping koolituskeskuse taastamist, laiendamist ja moderniseerimist Romanis (Rumeenia), mis on ligikaudu 40 km Bacău linnast (Rumeenia) põhja pool asuv linn. Bacău asub ligikaudu 300 km Bukarestist (Rumeenia) põhja pool, 370 km kaugusel Bulgaaria piirist, Ida-Karpaatide taga ja ida poolt Moldova ning põhja poolt Ukraina piiri lähedal. Toetusesaaja Neamți rajoon korraldas hankijana hankemenetluse, et sõlmida riigihankeleping audititeenuste kohta hinnangulises summas 20264,18 eurot, mille järel sõlmiti audititeenuste osutamise leping summas 19410,12 eurot.

24	Kohtuasjas C‑261/14 on rahastamislepingu ese ühe maakonnatee remont. Bacău rajoon korraldas avaliku pakkumismenetluse ehitustööde teostamiseks maksumusega 2820515 eurot, mille järel sõlmiti 17. septembril 2009 tööde teostamise leping.

Euroopa Kohtule nende kahe menetluse kohta esitatud teabest nähtub, et regionaalarengu‑ ja turismiministeerium leidis, et nii Neamți rajooni kui ka Bacău rajooni esitatud tingimused olid riigihangete korraldamist reguleeriva siseriikliku õigusega vastuolus. Nendel asjaoludel kohaldas nimetatud ministeerium finantskorrektsiooni, mis vastas 5% kõnealuste lepingute summast.

26	Neamți rajoon ja Bacău rajoon esitasid finantskorrektsiooni otsustele vaided. Kui regionaalarengu ja turismiministeerium need tagasi lükkas, pöördusid põhikohtuasja kaebajad eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole kõnealuste otsuste tühistamiseks.

27	Nende vaidluste raames tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul nimelt otsustada, kas esineb „eeskirjade eiramine“ määruse nr 2988/95 või määruse nr 1083/2006 tähenduses, ning vajaduse korral otsustada ministeeriumi tehtud finantskorrektsioonide olemuse üle.

Selles olukorras otsustas Curtea de Apel Bacău (Bacău apellatsioonikohus, Rumeenia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, kusjuures esimene küsimus puudutab üksnes kohtuasja C‑260/14 ning teine ja neljas küsimus on kohtuasjades C‑260/14 ja C‑261/14 sisuliselt identsed:

„1.

Kas asjaolu näol, et struktuurifondidest toetust saanud hankija ei ole toetatava meetme elluviimisel järginud niisuguse riigihankelepingu sõlmimiseks, mille eeldatav maksumus on alla direktiivi 2004/18 artikli 7 punktis a sätestatud hinnangulise piirmäära, ette nähtud sätteid, on tegemist „eeskirjade eiramisega“ (rumeenia keeles abatere) määruse nr 2988/95 artikli 1 tähenduses või „eeskirjade eiramisega“ (rumeenia keeles neregularitate) määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 7 tähenduses?

Kas määruse nr 1083/2006 artikli 98 lõike 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikide tehtavad finantskorrektsioonid on juhul, kui riigihankelepinguid käsitlevate eeskirjade järgimata jätmise korral kohaldatakse neid struktuurifondidest kaasrahastatavate kulutuste suhtes, haldusmeetmed määruse nr 2988/1995 artikli 4 tähenduses või halduskaristused sama määruse artikli 5 punkti c tähenduses?

3.	Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse, et liikmesriikide tehtavad finantskorrektsioonid on halduskaristused, tuleb kohaldada määruse nr 2988/95 artikli 2 lõike 2 teises lauses sätestatud kergema karistuse tagasiulatuva kohaldamise põhimõtet?

Kas juhul, kui riigihankelepinguid käsitlevate eeskirjade järgimata jätmise korral kohaldatakse finantskorrektsioone struktuurifondidest kaasrahastatavate kulutuste suhtes, on määruse nr 2988/1995 artikli 2 lõikega 2 koosmõjus määruse nr 1083/2006 artikli 98 lõike 2 teise lõigu teise lausega vastuolus – võttes arvesse ka õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet – see, kui liikmesriik kohaldab finantskorrektsioone, mis on reguleeritud siseriikliku õigusaktiga, mis jõustus pärast riigihankelepinguid käsitlevate eeskirjade väidetavat rikkumist?“

29	Euroopa Kohtu presidendi 16. juuli 2014. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑260/14 ja C‑261/14 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

Eelotsuse küsimuste analüüs

Kohtuasjas C‑260/14 esitatud esimene küsimus

Oma esimeses küsimuses kohtuasjas C‑260/14 palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 2988/95 artikli 1 lõiget 2 ja määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 7 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu näol, et struktuurfondidest toetust saanud hankija on rikkunud direktiivi 2004/18 artikli 7 punktis a ette nähtud piirmäärast allapoole jääva eeldatava maksumusega riigihanke korraldamisel siseriiklikke õigusnorme, on lepingu sõlmimise korral tegemist „eeskirjade eiramisega“ eelnimetatud artikli 1 lõike 2 või eelnimetatud artikli 2 punkti 7 tähenduses.

31	Kõigepealt tuleb märkida, et kuna põhikohtuasjas käsitletava riigihanke maksumus jääb allapoole direktiivi 2004/18 artikli 7 punktis a kindlaks määratud piirmäära, ei kuulu see riigihange nimetatud direktiivis ette nähtud menetluste kohaldamisalasse.

Sellega seoses tuleb märkida, et määrus nr 2988/95 piirdub liidu finantshuve kaitstes kontrolli ja karistusi käsitlevate üldnormide kehtestamisega. Vääralt kasutatud vahendid tuleb tagasi nõuda muude sätete, vajaduse korral valdkondlike sätete alusel (vt kohtuotsus, 18.12.2014, Somvao, C‑599/13, EU:C:2014:2462, punkt 37 ja viidatud kohtupraktika).

33	Need valdkondlikud sätted leiduvad, nagu märgib oma ettepaneku punktis 46 ka kohtujurist, määruses 1083/2006.

34	Kuna määrused nr 2988/95 ja nr 1083/2006 kujutavad endast liidu rahaliste vahendite head juhtimist ja finantshuvide kaitset tagava mehhanismi osa, nõuab määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 ja määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 7 tähenduses mõiste „eeskirjade eiramine“ ühtset tõlgendamist.

Olles teinud selle täpsustuse, on kohane meelde tuletada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt selle kohta kohtuotsus, 3.9.2015, Sodiaal International, C‑383/14, EU:C:2015:541, punkt 20 ja viidatud kohtupraktika).

36	Seega, kuigi tulenevalt määruse nr 2988/95 artikli 1 lõikest 2 ja määruse nr 1083/2006 artikli 2 punktist 7 kujutab liidu õiguse rikkumine endast eeskirjade eiramist, ei saa kaugeltki välistada, et selline eiramine võib tuleneda ka siseriikliku õiguse rikkumisest.

Kuivõrd põhikohtuasjas käsitletavateks toiminguteks sai kasutada liidu rahastust, tuleb pidada neid toiminguid liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvaks. Seega tuleb mõistet „eeskirjade eiramine“ määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 ja määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 7 tähenduses tõlgendada mitte üksnes kõiki liidu õiguse rikkumisi hõlmavana, vaid ka liidu vahendite abil rahastatavate projektide head juhtimist reguleerivate liidu õigusaktide kohaldamisele kaasa aitavate siseriiklike õigusnormide rikkumisi hõlmavana.

38	Mõiste „eeskirjade eiramine“ selline tõlgendus leiab kinnitust määruse nr 1083/2006 artikli 2 lõike 7 normatiivse konteksti uurimisel, samuti kinnitab seda määruse eesmärk.

Mis puutub eelkõige määruse 1083/2006 artikli 7 lõike 2 normatiivsesse konteksti, siis väärib märkimist, et määruse artiklis 1 sätestatud eesmärk on muu hulgas ERF‑st rahastatud toimingute juhtimise, seire ja kontrolli põhimõtete kindlaks määramine, lähtudes vastutuse jagamisest liikmesriikide ja komisjoni vahel.

Juhtimise, seire ja kontrolli eesmärgid on täpsustatud määruse nr 1083/2006 VI jaotises, samas kui finantsjuhtimise eesmärgid on reguleerimisobjektiks määruse VII jaotise sätetele, mille 2. peatükk käsitleb nimelt finantskorrektsioone. Sellest ilmneb selgelt, et eelkõige on liikmesriigid vastutavad vajaduse korral nõutavate finantskorrektsioonide tegemise eest ja seega toimingute nii liikmesriigi kui liidu tasandi kohaldatavatele eeskirjadele vastavuse kontrollimise eest.

41	Teiseks, mis puutub määruse nr 1083/2006 eesmärki, siis on, nagu märgitud käeoleva kohtuotsuse punktis 34, selle määrusega kehtestatud eeskirjade sihiks tagada liidu finantshuvide kaitsmiseks struktuurifondide vahendite veatu ja tõhus kasutamine.

Kuivõrd ei saa välistada, et siseriiklike õigusnormide rikkumine võib ohustada nende fondide kasutamise tõhusust, ei taga tõlgendus, mille järgi ei kujuta need rikkumised endast „eeskirjade eiramist“ määruse nr 1083/2006 artikli 2 lõike 7 tähenduses, liidu seadusandja taotletavate eesmärkide täielikku järgimist.

Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb nii määruse nr 1083/2006 artikli 2 punktis 7 kui ka määruse nr 2988/95 artikli 1 lõikes 2 defineeritud mõistet „eeskirjade eiramine“ tõlgendada viisil, et see hõlmab ka struktuurifondidest toetatavatele toimingutele kohaldatavate siseriiklike sätete rikkumisi.

44	Sellist tõlgendust kinnitab samuti „eeskirjade eiramise“ definitsioon, mis on toodud 1. jaanuarist 2014 määruse nr 1803/2006 tühistanud määruse nr 1303/2013 artiklis 2 punktis 36.

See definitsioon, mis on esile toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 11, viitab nüüd seoses kohaldamisega sõnaselgelt liidu või siseriikliku õiguse kõikidele rikkumistele. Eelnevate kaalutluste valguses selgitab see siseriikliku õiguse rikkumisega seoses tehtud täpsustus määruse nr 1083/2006 artikli 2 punktis 7 toodud mõiste „eeskirjade eiramine“ ulatust (vt selle kohta, a contrario, kohtuotsus, 7.4.2016, PARTNER Apelski Dariusz, C‑324/14, EU:C:2016:214, punktid 90 ja 91).

Esimesele küsimusele kohtuasjas C‑260/14 tuleb seetõttu vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 1 lõiget 2 ja määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 7 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu näol, et struktuurfondidest toetust saanud hankija on rikkunud direktiivi 2004/18 artikli 7 punktis a ette nähtud piirmäärast allapoole jääva eeldatava maksumusega riigihanke korraldamisel siseriiklikke õigusnorme, on selle hanke läbiviimise puhul tegemist „eeskirjade eiramisega“ artikli 1 lõike 2 või artikli 2 punkti 7 tähenduses eeldusel, et selline rikkumine põhjustas või oleks võinud põhjustada kahju liidu üldeelarvele sellest alusetu kulutuse debiteerimisega.

Teine küsimus kohtuasjas C‑260/14 ja esimene küsimus kohtuasjas C‑261/14

Teise küsimusega kohtuasjas C‑260/14 ja esimese küsimusega kohtuasjas C‑261/14 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 1083/2006 artikli 98 lõike 2 teise lõigu teist lauset tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikide tehtavad finantskorrektsioonid on juhul, kui riigihankelepinguid käsitlevate eeskirjade järgimata jätmise korral kohaldatakse neid struktuurifondidest kaasrahastatavate kulutuste suhtes, haldusmeetmed määruse nr 2988/1995 artikli 4 tähenduses või hoopis halduskaristused sama määruse artikli 5 punkti c tähenduses.

Kõigepealt tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 1083/2006 artikli 98 lõike 2 esimesele lõigule seisnevad finantskorrektsioonid, mida liikmesriigid peavad tegema toimingutes või rakenduskavades eeskirjade eiramise avastamisel, avaliku sektori panuse täielikus või osalises tühistamises asjassepuutuva rakenduskava puhul. Pealegi saab vastavalt nimetatud määruse artikli 98 lõike 2 teisele lõigule fondide sel viisil vabanenud ressursse teatud tingimustel uuesti kasutada sama liikmesriik.

Järgmiseks tuleb sedastada, et eelmainitud sätte enda sõnastusest koostoimes määruse nr 2988/95 artikli 4 lõike 1 esimese taandega järeldub, et finantskorrektsioonide, mida liikmesriigid peavad toimingutes või rakenduskavades eeskirjade eiramise avastamisel tegema, eesmärk on saada tagasi ettevõtjale põhjendamatult antud soodustus, eelkõige kohustades teda põhjendamatult saadud summa tagasi maksma.

Lõpetuseks, nagu ka kohtujurist rõhutab oma ettepaneku punktis 105, on Euroopa Kohus juba korduvalt täpsustanud, et eeskirjade eiramise tõttu alusetult saadud soodustuse tagastamise kohustus ei ole mitte karistus, vaid lihtsalt selle tuvastamise tagajärg, et liidu õigusnormide alusel soodustuse saamiseks vajalikud tingimused on täitmata, mistõttu saadud soodustus on alusetu (vt selle kohta kohtuotsused, 4.6.2009, Pometon, C‑158/08, EU:C:2009:349, punkt 28; 17.9.2014, Cruz & Companhia, C‑341/13, EU:C:2014:2230, punkt 45 ja viidatud kohtupraktika ning 18.12.2014, Somvao, C‑599/13, EU:C:2014:2462, punkt 36). Eelotsusetaotlustes mainitud asjaolu, et tagastatav kogusumma ei pruugi konkreetsel juhul täielikult kattuda struktuurifondidele tegelikult kaduma läinud summaga, ei muuda seda järeldust.

Eelnevast järeldub, et teisele küsimusele kohtuasjas C‑260/14 ja esimesele küsimusele kohtuasjas C‑261/14 tuleb vastata, et määruse nr 1083/2006 artikli 98 lõike 2 esimese lõigu teist lauset tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikide tehtavad finantskorrektsioonid, mida kohaldatakse struktuurifondidest kaasfinantseeritud kulutustele riigihankenormide mittejärgimise korral, on määruse nr 2988/95 artikli 4 tähenduses haldusmeetmed.

Kolmas küsimus kohtuasjas C‑260/14 ja teine küsimus kohtuasjas C‑261/14

52	Võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtule käesoleva kohtuotsuse punktis 51 antud vastust, ei ole vaja vastata kolmandale küsimusele kohtuasjas C‑260/14 ja teisele küsimusele kohtuasjas C‑261/14.

Neljas küsimus kohtuasjas C‑260/14

Neljandas küsimuses kohtuasjas C‑260/14 pärib eelotsustetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas põhikohtuasjas esinevatel asjaoludel tuleb õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui liikmesriik kohaldab finantskorrektsioone, mis on reguleeritud siseriikliku õigusaktiga, mis jõustus pärast riigihankelepinguid käsitlevate eeskirjade väidetavat rikkumist.

Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liikmesriigid peavad juhul, kui nad võtavad vastu liidu õigust rakendavaid meetmeid, pidama kinni selle õiguse üldpõhimõtetest, mille seas on ka õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõte (vt eelkõige kohtuotsus, 3.9.2015, A2A, C‑89/14, EU:C:2015:537, punktid 35 ja 36 ning viidatud kohtupraktika).

Peale selle on kohane meelde tuletada, et sama kohtupraktika kohaselt, kui õiguskindluse põhimõttega on vastuolus määruse tagasiulatuv kohaldamine ehk kohaldamine olukorrale enne määruse jõustumist ja sõltumata sellest, kas selline kohaldamine tooks huvitatud isiku jaoks kaasa soodsaid või ebasoodsaid tagajärgi ja kui ei ole sõnaselgelt sätestatud vastupidi, nõuab sama põhimõte iga tegeliku olukorra hindamist vastavalt samal ajal kehtivatele õigusnormidele. Sellegipoolest, kuigi uus seadus on seega suunatud vaid tulevikku, kehtib see – välja arvatud erandjuhtudel – vana seaduse kehtimise ajal aset leidnud olukordade tulevikus avalduvale mõjule (vt eelkõige kohtuotsus, 3.9.2015, A2A, C‑89/14, EU:C:2015:537, punkt 37 ja viidatud kohtupraktika).

Tuleb ka meenutada, et sama kohtupraktika kohaselt ei saa õiguspärase ootuse põhimõtte kohaldamisala laiendada nii, et see üldiselt takistaks uute eeskirjade kohaldamist varasemate eeskirjade kehtivuse ajal esinenud olukorra tulevikus avalduvale mõjule (vt eelkõige kohtuotsus, 3.9.2015, A2A, C‑89/14, EU:C:2015:537, punkt 38 ja viidatud kohtupraktika).

Eelnevast tuleneb, et neljandale küsimusele kohtuasjas C‑261/14 tuleb vastata, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui liikmesriik kohaldab finantskorrektsiooni, mida reguleerib selline siseriiklik õigusakt, mis jõustus pärast seda, kui väidetavalt leidis aset riigihankeid reguleerivate eeskirjade rikkumine, eeldusel et tegemist on uute eeskirjade kohaldamisega varasemate eeskirjade kehtivusajal esinenud olukordadest tulenevale hilisemale mõjule, millist asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes kogumis arvesse kõiki põhikohtuasja tehiolusid.

Kohtukulud

58	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 1 lõiget 2 ja nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999, artikli 2 punkti 7 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et struktuurfondidest toetust saanud hankija ei ole järginud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (muudetud komisjoni 4. detsembri 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 1422/2007) artikli 7 punktis a ette nähtud piirmäärast allapoole jääva eeldatava maksumusega riigihanke korraldamisel siseriiklikke õigusnorme, võib kujutada endast lepingu sõlmimisel „eeskirjade eiramist“ nimetatud artikli 1 lõike 2 või artikli 2 punkti 7 tähenduses, eeldusel et selline rikkumine põhjustas või oleks võinud põhjustada kahju Euroopa Liidu üldeelarvele põhjendamata kuluartikli üldeelarvest debiteerimise tõttu.

Määruse nr 1083/2006 artikli 98 lõike 2 esimese lõigu teist lauset tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikide tehtavad finantskorrektsioonid, mida kohaldatakse struktuurifondidest kaasfinantseeritud kulutustele riigihankenormide mittejärgimise korral, on määruse nr 2988/95 artikli 4 tähenduses haldusmeetmed.

Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui liikmesriik kohaldab finantskorrektsiooni, mida reguleerib selline siseriiklik õigusakt, mis jõustus pärast seda, kui väidetavalt leidis aset riigihankeid reguleerivate eeskirjade rikkumine, eeldusel et tegemist on uute eeskirjade kohaldamisega varasemate eeskirjade kehtivusajal esinenud olukordadest tulenevale hilisemale mõjule, millise asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes kogumis arvesse kõiki põhikohtuasja tehiolusid.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: rumeenia.