Kohtuasi C‑235/14

Safe Interenvios SA

versus

Liberbank SA jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Audiencia Provincial de Barcelona)

„Eelotsusetaotlus — Rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimine — Direktiiv 2005/60/EÜ — Kliendikontrolli meetmed — Direktiiv 2007/64/EÜ — Makseteenused siseturul”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 10. märtsi 2016. aasta otsus

  1. Õigusaktide ühtlustamine – Rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimine – Direktiiv 2005/60 – Finantseerimisasutuste kliendikontrollikohustused – Siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad võtta tugevdatud kliendikontrolli meetmeid direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate asutuste või isikute suhtes juhul, kui esineb rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus – Lubatavus

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60, muudetud direktiiviga 2010/78, artiklid 5 ja 7, artikli 11 lõige 1 ja artikkel 13)

  2. Õigusaktide ühtlustamine – Rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimine – Direktiiv 2005/60 – Minimaalne ühtlustamine

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60, muudetud direktiiviga 2010/78)

  3. Õigusaktide ühtlustamine – Rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimine – Direktiiv 2005/60 – Finantseerimisasutuste kliendikontrollikohustused – Nende asutuste õigus võtta kliendikontrolli meetmeid – Piirid – Pädevatele asutustele reserveeritud järelevalvefunktsiooni järgmine

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60, muudetud direktiiviga 2010/78, artikli 8 lõige 2, artikli 9 lõige 5 ja artikkel 37, direktiiv 2007/64, muudetud direktiiviga 2009/111, artikkel 21)

  4. Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Keeld – Ulatus

    (ELTL artiklid 56 ja 57)

  5. Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimine – Direktiiv 2005/60 – Finantseerimisasutuste kliendikontrollikohustused – Siseriiklikud õigusnormid, mis lubavad krediidiasutusel kohaldada tugevdatud kliendikontrolli meetmeid makseasutuse suhtes – Lubatavus – Tingimus – Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine

    (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60, muudetud direktiiviga 2010/78, artiklid 5 ja 13)

  6. Teenuste osutamise vabadus – Asutamisvabadus – Piirangud – Põhjendamine ülekaaluka üldise huviga – Hindamine õiguse üldpõhimõtete alusel – Põhiõigustega vastuolus olevate meetmete lubamatus

    (ELTL artiklid 52 ja 62)

  7. Eelotsuse küsimused – Vastuvõetavus – Vajadus esitada Euroopa Kohtule faktilise ja õigusliku raamistiku kohta piisavaid täpsustusi – Ulatus

    (ELTL artikkel 267; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 23; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 94)

  8. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Liikmesriigi kohtu pädevus – Vaidluse asjaolude tuvastamine ja hindamine – Euroopa Kohtu tõlgendatud õigusnormide kohaldamine

    (ELTL artikkel 267)

  1.  Direktiivi 2005/60 rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (muudetud direktiiviga 2010/78) artikleid 5 ja 7 ning artikli 11 lõiget 1 ja artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus selline siseriiklik õigusakt, mis ühelt poolt, kui on rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus selle direktiivi artikli 7 punkti c tähenduses, lubab rakendada tavapäraseid kliendikontrolli meetmeid finantseerimisasutuste suhtes, mille kinnipidamine kliendikontrolli meetmetest on järelevalve all, ning teisalt kohustab direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid asutusi ja isikuid rakendama vastavalt nende omapoolsele riskianalüüsile tugevdatud kliendikontrolli meetmeid olukordades, millega võib olemuslikult kaasneda suurem rahapesu ja terrorismi rahastamise oht sama direktiivi artikli 13 lõike 1 tähenduses, näiteks raha ülekandmisel.

    Nimelt kohustavad direktiivi 2005/60 artiklid 7 ja 13 – hoolimata selle direktiivi artikli 11 lõikes 1 sätestatud erandist – liikmesriike tagama, et direktiiviga hõlmatud asutused ja isikud kohaldavad olukordades, millega on seotud kliendid, kes ise on rahapesudirektiiviga hõlmatud asutused või isikud, tavapäraseid kliendikontrolli meetmeid vastavalt artikli 7 punktile c ja tugevdatud kliendikontrolli meetmeid vastavalt artiklile 13 olukordades, millega kaasneb nende olemuse tõttu suurem rahapesu või terrorismi rahastamise oht. Lisaks, isegi kui selline kahtlus või oht puudub, võimaldab direktiivi 2005/60 artikkel 5 liikmesriikidel vastu võtta või kehtima jätta rangemad sätted, mille eesmärk on tugevdada võitlust rahapesu või terrorismi rahastamise vastu.

    (vt punktid 75 ja 80 ning resolutsiooni punkt 1)

  2.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 76 ja 79)

  3.  Direktiivi 2005/60 rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (muudetud direktiiviga 2010/78) tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad asutused ja isikud ei tohi kompromiteerida makseasutuste üle järelevalve teostamise ülesandeid, mida peavad direktiivi 2007/64 makseteenuste kohta siseturul (muudetud direktiiviga 2009/111) artikli 21 kohaselt täitma pädevad asutused, ega tohi asuda ise täitma nende asutuste ülesandeid. Direktiivi 2005/60 tuleb tõlgendada nii, et kuigi finantseerimisasutus võib oma klientide suhtes kehtiva järelevalvekohustuse raames võtta arvesse kontrollimeetmeid, mida makseasutus kasutab oma klientide suhtes, peavad kõik kontrollimeetmed, mida ta rakendab, olema kohandatud vastavalt rahapesu ja terrorismi rahastamise ohule.

    Direktiivi 2005/60 kohaldamisalasse kuuluvad asutused ja isikud peavad nimelt direktiivi artikli 8 lõike 2 kohaselt olema suutelised direktiivi artiklis 37 nimetatud pädevatele asutustele tõendama, et nende meetmete ulatus, mida nad on võtnud kliendikontrollikohustuse raames ja mille ulatust saab kohandada vastavalt sellele, milline risk kaasneb asjaomase kliendikategooria, ärisuhte, toote või tehinguga, on rahapesu ja terrorismi rahastamise riske silmas pidades sobiv. Meetmetel peab olema konkreetne seos rahapesu ja terrorismi rahastamise ohuga ja need peavad olema sellega proportsionaalsed. Järelikult ei oleks sellist meedet nagu ärisuhte lõpetamine, mis on ette nähtud direktiivi 2005/60 artikli 9 lõike 5 esimeses lõigus, direktiivi artikli 8 lõiget 2 arvestades tohtinud võtta, kui ei olnud piisavalt andmeid rahapesu ja terrorismi rahastamise ohu kohta.

    (vt punktid 86, 87 ja 93 ning resolutsiooni punkt 2)

  4.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 98 ja 100)

  5.  Direktiivi 2005/60 rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (muudetud direktiiviga 2010/78) artikleid 5 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklikud õigusnormid, mis on vastu võetud direktiivi artikliga 13 liikmesriikidele jäetud kaalutlusruumi või artiklis 5 nimetatud pädevust kasutades, peavad olema kooskõlas liidu õiguse, eriti aluslepingutega tagatud põhivabadustega. Kuigi sellised siseriiklikud õigusnormid, mille eesmärk on võitlus rahapesu või terrorismi rahastamise vastu, järgivad legitiimset eesmärki, millega saab põhjendada põhivabaduste piirangut, ja kuigi eeldus, et kui direktiivi kohaldamisalasse kuuluv asutus kannab raha üle mõnda muusse liikmesriiki peale oma asukohariigi, kaasneb sellega alati suurem rahapesu või terrorismi rahastamise oht, on selle eesmärgi saavutamiseks sobiv, lähevad need õigusnormid ometi kaugemale, kui on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, kuna nendega kehtestatud eeldus laieneb kõigile rahaülekannetele, ilma et oleks ette nähtud selle kummutamise võimalust rahaülekannete korral, millega sellist riski objektiivselt ei kaasne.

    Ühtlasi tuleb rahapesu või terrorismi rahastamise ohtu käsitlevas riskihinnangus arvesse võtta vähemalt kõiki olulisi faktilisi asjaolusid, millest võib nähtuda, milline oht kaasneb mõne niisugust liiki tegevusega, mida tuleb pidada rahapesuks või terrorismi rahastamiseks.

    (vt punktid 108 ja 111 ning resolutsiooni punkt 3)

  6.  Kui liikmesriik tugineb ülekaalukale üldisele huvile selliste siseriiklike õigusnormide põhjendamiseks, mis takistavad teenuste osutamise vabaduse teostamist, tuleb seda liidu õiguses ette nähtud põhjendust tõlgendades arvestada liidu õiguse üldpõhimõtetega ja eeskätt põhiõigustega, mis on nüüd tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga. Nii on ettenähtud erandid nimetatud siseriiklike õigusnormide suhtes kohaldatavad üksnes siis, kui need õigusnormid on kooskõlas põhiõigustega, mille järgimise Euroopa Kohus tagab.

    (vt punkt 109)

  7.  Vt otsuse tekst.

    (vt punktid 114–116)

  8.  Vt otsuse tekst.

    (vt punkt 119)