EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

5. märts 2015 ( *1 )

„Apellatsioonkaebus — Teatavate isikute vastu suunatud piiravad meetmed seoses olukorraga Egiptuses — Isikute, kelle suhtes toimub kohtumenetlus riigi vahendite õigusvastase kasutamise eest, rahaliste vahendite külmutamine — ÜRO korruptsioonivastane konventsioon”

Kohtuasjas C‑220/14 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 5. mail 2014 esitatud apellatsioonkaebus,

Ahmed Abdelaziz Ezz, elukoht Giza (Egiptus),

Abla Mohammed Fawzi Ali Ahmed, elukoht London (Ühendkuningriik),

Khadiga Ahmed Ahmed Kamel Yassin, elukoht London,

Shahinaz Abdel Azizabdel Wahab Al Naggar, elukoht Giza,

esindajad: J. Lewis, QC, barrister B. Kennelly, barrister J. Pobjoy ja solicitor J. Binns,

apellandid,

teised menetlusosalised:

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja I. Gurov,

kostja esimeses kohtuastmes,

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre ja D. Gauci,

menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president T. von Danwitz, kohtunikud C. Vajda, A. Rosas (ettekandja), E. Juhász ja D. Šváby,

kohtujurist: E. Sharpston,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Ahmed Abdelaziz Ezz jt on esitanud apellatsioonkaebuse Euroopa Liidu Üldkohtu (kolmas koda) 29. veebruari 2014. aasta otsuse Ezz jt vs. nõukogu (T‑256/11, EU:T:2014:93, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) peale, millega Üldkohus jättis rahuldamata nende hagi, milles nõuti esiteks nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsuse 2011/172/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Egiptuses (ELT L 76, lk 63) ja teiseks nõukogu 21. märtsi 2011. aasta määruse (EL) nr 270/2011 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Egiptuses (ELT L 76, lk 4) tühistamist osas, milles need õigusaktid puudutavad apellante.

Õiguslik raamistik ja vaidluse taust

ÜRO korruptsioonivastane konventsioon

ÜRO korruptsioonivastane konventsioon võeti vastu ÜRO Peaassamblee 31. oktoobri 2003. aasta resolutsiooniga 58/4. Konventsioon jõustus 14. detsembril 2005. Konventsiooni ratifitseerisid kõik liikmesriigid ja Euroopa Liit kiitis selle heaks nõukogu 25. septembri 2008. aasta otsusega 2008/801/EÜ (ELT L 287, lk 1).

Nimetatud konventsiooni artiklis 2 on sätestatud:

„Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

f)	„blokeerimine” või „arestimine” – vara ülekandmise, ülemineku, käsutamise või ümberpaigutamise ajutine keeld või ajutine valduse ülevõtmine või ajutine kontrolli alla võtmine kohtu või muu pädeva asutuse määruse alusel;

g)	„konfiskeerimine” – vara lõplik äravõtmine kohtu või muu pädeva asutuse määruse alusel;

[…]”

Nimetatud konventsiooni III peatükk, mis sisaldab artikleid 15–42, käsitleb kuriteoks tunnistamist ja õiguse rakendamist. Selle peatüki artiklid 15–27 loetlevad hulga erinevaid korruptiivseid tegusid, mille liikmesriigid peavad tunnistama kuriteoks. Kuna selle konventsiooni eesmärk on võimaldada kriminaliseerida üha kasvavat hulka korruptiivseid tegusid, võttes arvesse nendest ühiskonna stabiilsusele ja julgeolekule tulenevaid ohtusid, hõlmab konventsioon mitte ainult õigustamatute eeliste lubamist isikutele või avalike vahendite omastamist, vaid ka mõjuvõimu kasutamist ning varjamist ja korruptiivsel teel saadud tulu rahapesu.

Konventsiooni artikli 31 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1 Konventsiooniosalised võtavad oma õigussüsteemi raames võimalikult suures ulatuses meetmeid, et võimaldada konfiskeerida:

a)	konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemisega saadud tulu või vara, mille väärtus vastab sellisele tulule;

b)	vara, seadmeid või muid vahendeid, mida kasutati või kavatsetakse kasutada konventsioonis määratletud kuritegude toimepanemisel.

2. Konventsiooniosalised võtavad meetmeid, et tagada lõikes 1 nimetatud esemete väljaselgitamine, jälgimine, arestimine või blokeerimine nende võimalikuks konfiskeerimiseks.”

ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni artikli 55 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Taotluse saamisel teiselt konventsiooniosaliselt, kelle jurisdiktsioonile allub konventsioonis määratletud kuritegu, võtab taotluse saanud konventsiooniosaline meetmeid artikli 31 lõikes 1 nimetatud kuritegelikul teel saadud tulu, vara, seadmete või muude vahendite kindlakstegemiseks, jälgimiseks ja blokeerimiseks või arestimiseks võimaliku konfiskeerimise eesmärgil taotluse esitanud konventsiooniosalise määruse alusel või lõike 1 kohaselt esitatud taotluse puhul taotluse saanud konventsiooniosalise määruse alusel.”

Liidu õigus

7	Egiptuses alates 2011. aasta jaanuarist toimunud poliitiliste sündmuste järel võttis Euroopa Liidu Nõukogu ELL artikli 29 alusel 21. märtsil 2011 vastu otsuse 2011/172.

Otsuse 2011/172 algse versiooni põhjendused 1 ja 2 olid järgmised:

„(1)

Euroopa Liit väljendas 21. veebruaril 2011 oma valmisolekut toetada Egiptuses rahumeelset ja korda austavat üleminekut demokraatlikule tsiviilvalitsusele, mille aluseks on õigusriigi põhimõte ja mille puhul austatakse täielikult inimõigusi ja põhivabadusi, ning toetada jõupingutusi luua selline majandus, mis tugevdaks sotsiaalset ühtekuuluvust ja edendaks kasvu.

(2)	Sellega seoses tuleks kehtestada piiravad meetmed Egiptuse riigi vara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikute vastu, kes jätavad seega Egiptuse rahva ilma võimalusest saada kasu oma majanduse ja ühiskonna jätkusuutlikust arengust ning õõnestavad demokraatia arengut riigis.”

Otsuse 2011/172 algse versiooni artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:

„Külmutatakse kõik rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad lisas loetletud, Egiptuse riigi vara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutele ning nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele, või mis on nende omandis, valduses või kontrolli all.”

Kui põhjenduse 2 ja artikli 1 lõike 1 prantsuskeelses versioonis kasutati väljendit personnes reconnues comme responsables (isikud, kes on tunnistatud vastutavaks), siis nende sätete ingliskeelses versioonis kasutatakse väljendit persons having been identified as responsible (vastutavatena tuvastatud isikud).

11. juulil 2014 ehk pärast vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamist avaldati Euroopa Liidu Teatajas selle otsuse parandus bulgaaria, hispaania, tšehhi, eesti, prantsuse, ungari ja hollandi keeleversioonide osas (ELT 2014, L 203, lk 113). Kõnealuse paranduse kohaselt tuleb asjaomaseid sätteid mõista nii, et need viitavad isikutele, kes on vastutavatena „tuvastatud”, mitte aga isikutele, kes on „tunnistatud” vastutavaks.

Otsuse 2011/172 lisaks on „[a]rtiklis 1 osutatud füüsiliste ja juriidiliste isikute, üksuste ja asutuste loetelu”. See loetelu sisaldab kolme liiki teavet. Esimeses veerus paikneb asjaomase õigussubjekti „[n]imi (ja kõik varjunimed)”, teine veerg sisaldab nende „[t]uvastamisandme[id]” ja viimases veerus on ära näidatud „[l]loetelusse kandmise põhjus”.

Ahmed Abdelaziz Ezz asub kõnealuse loetelu seitsmendal kohal. Teine veerg sisaldab järgmist teavet: „Endine parlamendiliige. Sünniaeg: 12.01.1959. Mees”. Kolmandas veerus näidatud loetellu kandmise põhjus, mis on kõigi 19 loetelus oleva isiku puhul sama, on sõnastatud järgmiselt: „Isik, kelle suhtes Egiptuse ametivõimud viivad ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni alusel läbi kriminaalmenetlust riigi vahendite õigusvastase kasutamise eest”.

14	Abla Mohamed Fawzi Ali Ahmed asub nimekirjas kaheksandal kohal. Teine veerg sisaldab järgmist teavet: „Ahmed Abdelaziz Ezzi abikaasa. Sünnikuupäev: 31.01.1963. Naine”.

15	Khadiga Ahmed Ahmed Kamel Yassin paikneb loetelus üheksandal kohal. Teises veerus on järgmised andmed: „Ahmed Abdelaziz Ezzi abikaasa. Sünnikuupäev: 25.05.1959. Naine”.

16	Shahinaz Abdel Aziz Abdel Wahab Al Naggar asub loetelus kümnendal kohal. Teine veerg sisaldab järgmist teavet: „Ahmed Abdelaziz Ezzi abikaasa. Sünnikuupäev: 09.10.1969. Naine”.

ELTL artikli 215 lõike 2 ja otsuse 2011/172 alusel võttis nõukogu vastu määruse nr 270/2011. Selle määruse artikli 2 lõigetes 1 ja 2 on sisuliselt korratud otsuse 2011/172 artikli 1 lõigete 1 ja 2 sätteid. Sellel määrusel on I lisa, mis on identne otsuse 2011/172 lisaga. Nagu tuleneb nimetatud määruse põhjendusest 2, kuuluvad otsusega 2011/172 kehtestatud meetmed „Euroopa Liidu toimimise lepingu reguleerimisalasse ja […] nende rakendamiseks [on] vaja liidu tasandi õigusakti” ja põhjendavad selle õigusakti vastuvõtmist.

18	Määrusele nr 270/2011 ei ole tehtud otsuse 2011/172 parandusega analoogset parandust.

Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

19	Üldkohtu kantseleisse 20. mail 2011 saabunud hagiavalduses palusid apellandid tühistada otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 neid puudutavas osas.

Nad esitasid oma hagi toetuseks kaheksa väidet. Apellantide neljas väide puudutas faktivigu ja vigu niisuguste faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel, mis mõjutasid põhjuseid, mille alusel kanti nad otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 lisades kehtestatud loeteludesse. Seoses sellega kinnitasid nad, et nende suhtes ei toimu Egiptuses kohtumenetlust.

Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123–133 ja 137 järgmist:

„123

Nõukogu andis hagejaid esindavale advokaadibüroole 7. juuni 2011. aasta kirjaga teada, et ta oli saanud „13. veebruari 2011. aasta kuupäeva kandva kirja Egiptuse välisministrilt, millega edastati Egiptuse peaprokuröri taotlus teatavate endiste ministrite ja ametnike vahendite külmutamiseks”, milles teiste isikute hulgas oli mainitud ka esimest hagejat. Sellele nõukogu kirjale oli lisatud koopia 13. veebruari 2011. aasta kuupäeva kandvast dokumendist, mille päises oli Egiptuse välisministeeriumi nimetus. Selles allkirjastamata dokumendis oli ära toodud Egiptuse peaprokuröri taotlus külmutada Egiptuse „endiste ministrite, ametnike ja kodanike” vahendid. Selles taotluses nimetatud isikute hulgas oli esimene hageja, kuid mitte teine, kolmas ja neljas hageja.

[…]

125

Nõukogu vastas hagejaid esindava advokaadibüroo 13. mai, 9. juuni ja 15. juuli 2011. aasta kirjadele 29. juuli 2011. aasta kirjaga. Selles vastuses ei olnud viidatud võimalikele kriminaalkohtumenetlustele teise, kolmanda ja neljanda hageja suhtes. Selles oli märgitud üksnes järgmist:

„[Nad] on kantud nende isikute loetellu, kelle suhtes Egiptuse ametiasutused on esitanud eespool nimetatud õigusabitaotluse (lisatud loetelus on nad kirjas numbrite 2, 3 ja 4 all). Taotluses on märgitud, et määrused loetellu kuuluvate isikute vahendite arestimise kohta on andnud Egiptuse peaprokurör ja et need on kinnitanud kriminaalkohus.”

126

Nõukogu sellele 29. juuli 2011. aasta kirjale oli lisatud 24. veebruari 2011. aasta kuupäevaga teade viitenumbriga NV93/11/ms, millega Egiptuse Araabia Vabariigi suursaatkond Brüsselis (Belgia) palus liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal edastada „pädevatele õigusasutustele” õigusabi taotluse, mille on väljastanud Egiptuse peaprokuratuur.

127	Sellele teatele oli lisatud kolm dokumenti.

128

Esimene neist oli õigusabitaotluse dateerimata ja allkirjastamata tekst. Selles taotluses, mis oli koostatud inglise keeles, paluti „külmutada, konfiskeerida ja sisse nõuda teatavate endiste ministrite ja ametnike vahendid”. Selles viidati „uurimisele, mida Egiptuse prokuratuur viib läbi 2010. aasta asjades nr 162 ja 234 [...]; 2011. aasta asjades nr 34, 36, 38, 39, 55 ja 70 ning asjas nr 137/2011 [...], mis vastavad sellistele endiste ministrite ja ametnikele toimepandud süütegudele nagu korruptsioon, riigi vahendite kõrvaldamine ja rahapesu” ja kus oli loetletud 15 isikut, sealhulgas ka neli hagejat. Seejärel oli selles esiteks märgitud, et Egiptuse peaprokurör on otsustanud seal loetletud isikute vahendid arestida, ja teiseks, et nimetatud külmutamise on „heaks kiitnud kriminaalkohus”.

129	Teine 24. veebruari 2011. aasta teatele lisatud dokument kujutas endast „loetelu endistest ametnikest, [nende] abikaasadest ja lastest”, milles teine, kolmas ja neljas hageja olid vastavalt teisel, kolmandal ja neljandal kohal.

130

Kolmas 24. veebruari 2011. aasta teatele lisatud dokument oli kokkuvõte esimesele hagejale „2011. aasta kohtuasjas nr 38” esitatud süüdistustest; seda kohtuasja on mainitud eespool punktis 128 kirjeldatud õigusabitaotluses. See dokument ei olnud dateeritud. Lisaks puudus sellel päis ja allkiri. Samas kandis see sarnaselt 24. veebruari 2011. aasta teatele ja kõigile sellele lisatud dokumentidele Egiptuse Araabia Vabariigi Brüsseli suursaatkonna pitserit.

131	Kokkuvõttes ei ilmne ühestki nimetatud dokumendist, et teise, kolmanda ja neljanda hageja suhtes toimuks Egiptuses kriminaalmenetlus riigi vahendite õigusvastase kasutamise asjas.

132

Seevastu on eespool punktis 128 mainitud õigusabitaotluses selgelt kirjas, et 24. veebruaril 2011 ehk vähem kui üks kuu enne otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 vastuvõtmist oli Egiptuse peaprokurör kõikide hagejate suhtes välja andnud määruse nende vahendite arestimiseks, et selle määruse oli heaks kiitnud kriminaalkohus ja et see oli seotud riigi vahendite õigusvastase kasutamise uurimisega.

133

Hagejad ei ole ka esitanud ühtegi tõendit, mis tekitaks kahtlusi selles õigusabitaotluses esitatud faktiväidete paikapidavuse kohta. Vastupidi, Egiptuse kohtu otsus, mille tõlke hagejad 5. märtsil 2013 Üldkohtu kantseleisse esitasid, kinnitab, et teise hageja vahendid olid 30. jaanuari 2013. aasta seisuga endiselt külmutatud. Pealegi ei vaidlustanud hagejad kohtuistungil eespool mainitud arestimismääruse olemasolu.

[…]

137

Eespool punktis 130 nimetatud dokumendist ilmneb [...] selgelt, et „2011. aasta kohtuasjas nr 38”„süüdistati” esimest hagejat esiteks „avaliku sektori ettevõtja, kelle aktsiad kuuluvad riigile”„vara omastamises” ja teiseks „niisuguste süütegude toimepanemises, mis seisnevad riigi vahendite enda kasuks pööramises ja halvendamises ning [niisuguste vahendite] omastamise soodustamises”.”

22	Kuna Üldkohus ei nõustunud ühegi väitega, jättis ta hagi tervikuna rahuldamata.

Poolte nõuded

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

—	tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

—	tühistada otsus 2011/172 ja määrus nr 270/2011 neid puudutavas osas;

—	mõista nõukogult välja apellantide kohtukulud apellatsioonimenetluses ja Üldkohtu menetluses, ja

—	võtta kõik muud meetmed, mida Euroopa Kohus peab kohaseks.

Nõukogu palub Euroopa Kohtul:

—	jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

—	mõista kohtukulud välja apellantidelt.

Euroopa Komisjon palub Euroopa Kohtul:

—	jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

—	mõista apellatsioonimenetluse kulud välja apellantidelt.

Apellatsioonkaebus

26	Apellandid esitavad oma apellatsioonkaebuse toetuseks kuus väidet.

Esimene väide

27	Esimeses väites leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, sest ta sedastas, et otsus 2011/172 võeti seaduslikult vastu ELL artikli 29 alusel. See väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 44–47.

Vaidlustatud kohtuotsus

Tegemaks kindlaks ELL artikli 29 mõtet, analüüsis Üldkohus ELL artikleid 21, 23–25 ja artiklit 28. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41 tegi ta järgmise järelduse:

„Neist sätetest üheskoos tuleneb, et „liidu seisukohtadeks” ELL artikli 29 tähenduses on otsused, mis esiteks on tehtud ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) küsimustes, nii nagu need on määratletud ELL artikli 24 lõikes 1, teiseks peavad need käsitlema „konkreetset geograafilist või temaatilist laadi küsimust” ja kolmandaks ei ole nende puhul tegemist „operatiivse tegutsemisega” ELL artikli 28 tähenduses.”

29	Selle kohtuotsuse punktides 44–46 tõdes Üldkohus, et antud juhul on need kolm tingimust täidetud. Kohtuotsuse punktis 47 järeldas ta, et otsuse 2011/172 artiklit 1 sai täiesti seaduslikult vastu võtta ELL artikli 29 alusel.

Poolte argumendid

Apellandid väidavad, et tingimused, mis võimaldavad võtta otsuseid vastu ELL artikli 29 alusel, ei olnud käesoleval juhul täidetud. Otsuse 2011/172 lisas olevasse loetellu kandmise põhjused ei kuulu ELL artiklis 21 määratletud ÜVJP põhimõtete ja eesmärkide raamistikku. Egiptuse ametiasutused ei ole komisjoni poolt aluseks võetud kirjades kunagi mõista andnud, et apellantidele ette heidetavad teod kahjustavad Egiptuse „demokraatiat” või selle riigi „majanduse ja ühiskonna jätkusuutlik[ku] arengu[t]”.

Esimesele apellandile ette heidetav käitumine, ehk ühe äriühingu aktsionäre kahjustav pettus, ei õigusta liidu tegutsemist rahvusvahelisel tasandil ÜVJP alusel. Pealegi ei eksisteerivat A. A. Ezzi abikaasade suhtes ühtegi sisulist etteheidet. Kui asuda seisukohale, et kolmandas riigis toime pandud pettuste tõttu võetakse kasutusele liidu välis‑ ja julgeolekupoliitika meetmed, siis tooks see kaasa asjaomase poliitika kohaldamisala märkimisväärse laiendamise, mis kahjustaks liikmesriikide pädevust õigusabi osas.

32	Lisaks ei ole Egiptuse ametiasutused liidult nõudnud ELL artikli 29 alusel otsuse vastuvõtmist, vaid taotlesid õigusabi, mis kuulub liikmesriikide õigusasutuste pädevusse.

Lõpetuseks käsitles nende asutuste taotlus niisuguste rahaliste vahendite säilitamist, mida võidakse kasutada siseriikliku õigusasutuse poolt A. A. Ezzi suhtes tehtud otsuse täitmiseks ja asjaomaste summade „kodumaale tagasitoomise” võimaldamiseks, milleks ÜVJP alusel pädevus puudub. Leides, et üht apellanti on süüdistatud tegevustes, mida Egiptuse ametiasutused peavad Egiptuse Araabia Vabariigi demokraatlikku valitsust või selle riigi majanduse ja ühiskonna jätkusuutlikku arengut ohustavaks, on Üldkohus moonutanud talle esitatud tõendeid.

Nõukogu märgib, et esimene väide ühendab kaks etteheidet, millest üks käsitleb otsuse 2011/172 õigusliku aluse puudumist ja teine asjaolu, et apellandid ei täida vajalikke kriteeriume, et kuuluda otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 kohaldamislasse. Nõukogu meenutab, et Üldkohus vastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44–47 apellantide väitele õigusliku alusel puudumise kohta.

Nõukogu leiab, et apellandid tõlgendavad otsuse 2011/172 eesmärke vääralt, sest ükski otsuse element ei võimalda järeldada, et põhjus, miks apellandid kanti otsuse lisas olevasse isikute loetellu, kelle rahalised vahendid ja majandusressursid on külmutatud, oli kolmandas riigis toime pandud pettus või et selle otsuse eesmärk on õigusabi andmine.

Otsus 2001/172 on iseseisev meede, mida ei võetud vastu vastusena Egiptuse ametivõimude taotlusele, vaid eesmärgiga viia ellu ÜVJP eesmärgid ja teostades kaalutlusõigust, mis nõukogul selles küsimuses on. Seetõttu ei võtnud Üldkohus otsuse 2011/172 artikli 1 ebaseaduslikkuse suhtes esitatud väite analüüsimisel seisukohta apellantide väidetavate tegude kohta ega verbaalnoodi NV93/11/ms sisu kohta, ja ta ei pidanud seda ka tegema.

Komisjon väidab, et esimene väide on vastuvõetamatu osas, mille see käsitleb otsuse 2011/172 õigusliku aluse puudumist, sest seda ei olnud välja toodud esimeses kohtuastmes esitatud tühistamishagis. Samuti on see väide uus sisulises osas, sest kriteerium, mis on seotud riigi vahendite õigusvastase kasutamisega ja mis oli apellantide vara külmutamise alus, on vastuolus ELL artikliga 21, kuna kõnealune meede ei järgi ühtegi nimetatud artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärki. Lisaks ei käsitle apellatsioonkaebus üldse vaidlustatud kohtuotsuse punktides 34–54 toodud Üldkohtu arutluskäiku ELL artikli 29 mõtte ja ulatuse kohta. Seega tuleks see väide tunnistada vastuvõetamatuks.

Teise võimalusena väidab komisjon, et Üldkohus ei ole õigusnormi rikkunud, kui ta leidis, et ELL artikli 29 kohaldamise tingimused on täidetud. Ta kinnitab, et vastupidi apellantide väitele, ei ole käesoleval juhul tegemist sellega, et kolmandas riigis toime pandud pettuse tõttu võetakse tarvitusele liidu välis‑ ja julgeolekupoliitika meetmed, vaid hoopis sellega, et vastatakse kolmandas riigis ametisse astunud uue valitsuse nõuetele, mille eesmärk on säilitada selle riigi vahendid, et võimaldada nende hilisemat sissenõudmist ja kasutamist Egiptuse rahva hüvanguks.

Lisaks rõhutab komisjon, et asjaolu, et Egiptuse ametiasutuste taotlus oli sõnaselgelt suunatud liidu õigusasutustele, ei mõjuta küsimust, kas ELL artikkel 29 on õige õiguslik alus piiravaid meetmeid käsitleva otsuse 2011/172 vastuvõtmiseks. Kõnealused piiravad meetmed on iseseisvad meetmed, mida nõukogul on õigus võtta isegi siis, kui asjaomane kolmas riik ei ole seda taotlenud.

40	Lõpetuseks on viide vahendite kodumaale tagasitoomisele käesoleval juhul asjakohatu, sest nimetatud küsimus asub väljaspool otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 kohaldamisala.

Euroopa Kohtu hinnang

41	Esimeses väites leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta sedastas, et otsus 2011/172 võeti õiguspäraselt vastu ELL artikli 29 alusel.

Õigusakti õigusliku aluse kontrollimine võimaldab teha kindlaks õigusakti andja pädevuse (vt selle kohta kohtuotsus Saksamaa vs. parlament ja nõukogu, C‑376/98, EU:C:2000:544, punkt 83) ja kontrollida, kas selle õigusakti vastuvõtmisel on rikutud menetlusnorme (vt kohtuotsus ABNA jt, C‑453/03, C‑11/04, C‑12/04 ja C‑194/04, EU:C:2005:741, punkt 53). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liidu õigusakti õigusliku aluse valik põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ja mille hulka kuuluvad eelkõige selle õigusakti eesmärk ja sisu (vt eeskätt kohtuotsus parlament vs. nõukogu, C‑130/10, EU:C:2012:472, punkt 42).

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44–46 analüüsis Üldkohus otsuse 2011/172 eesmärki ja sisu ning leidis, et otsuse sai seaduslikult vastu võtta ELL artikli 29 alusel. Täpsemalt sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44, et otsus 2011/172 on vastu võetud Egiptuse uute ametivõimude toetamise poliitika raames, mille eesmärk on toetada selle riigi poliitilist ja majanduslikku stabiliseerimist ja täpsemalt aidata selle riigi ametivõime nende võitluses riigi vahendite õigusvastase kasutamise vastu, seega lähtub see otsus täielikult ÜVJP‑st ja vastab ELL artikli 21 lõike 2 punktides b ja d nimetatud eesmärkidele.

Selles osas ei esita apellandid ühtegi argumenti, mis näitaks, et Üldkohus on eelmises punktis nimetatud arutluskäigus rikkunud õigusnormi, vaid kinnitavad üldiselt, et Egiptuse ametiasutused ei ole nõukogu esitatud kirjades märkinud, et apellantidele ette heidetavad teod kahjustavad Egiptuse demokraatiat või selle riigi majanduse ja ühiskonna jätkusuutlikku arengut ELL artikli 21 lõike 2 punktide b ja d tähenduses. Järelikult ei saa apellantide argumendiga nõustuda.

45	Lisaks vaidlustavad apellandid otsuse 2011/172 põhjendatuse ELL artiklit 21 arvestades.

46	Võttes siiski arvesse ÜVJP laia ulatust ja eesmärke, nagu need on määratletud ELL artikli 3 lõikes 5 ja artiklis 21 ning ÜVJP‑ga seotud erisätetes, täpsemalt ELL artiklites 23 ja 24, ei sea see väide kahtluse alla Üldkohtu hinnangut otsuse 2011/172 õigusliku aluse kohta.

47	Mis puutub tõendite moonutamise väitesse, siis tuleb tõdeda, et apellandid, ei selgita, millise osaga esimeses väites vaidlustatud kõnealuse kohtuotsuse punktidest see etteheide seondub.

48	Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb tagasi lükata.

Teine väide

Teises väites leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et apellandid vastavad otsuse 2011/172 artikli 1 lõikes 1 ja määruse nr 270/2011 artikli 2 lõikes 1 määratletud tingimustele ning nende õigusaktide lisades esitatud põhjustele, kehtestamaks apellantide suhtes piiravad meetmed nende rahaliste vahendite ja majandusressursside osas ning lisamaks nende nimed asjaomaste õigusaktide lisades esitatud loetellu.

Vaidlustatud kohtuotsus

Võttes arvesse otsuse 2011/172 artikli 1 lõike 1 ingliskeelse versiooni erinevust teistest keeleversioonidest, tõlgendas Üldkohus seda sätet vaidlustatud kohtuotsuse punktides 62–84. Täpsemalt näeb kõnealuse sätte ingliskeelne versioon ette, et külmutatakse vastutavatena „tuvastatud” isikute (persons having been identified as responsible) vara, sellal kui prantsuskeelne versioon räägib isikutest, kes on seadusvastase omastamise eest vastutavaks „tunnistatud” (personnes „reconnues” comme responsables).

Arvestades nimetatud õigusnormi konteksti ja eesmärki, järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada laialt. Kõnealuse otsuse punktides 70–81 sedastas Üldkohus, et põhimõte, mille kohaselt halduskaristusi ette nägevaid sätteid tuleb tõlgendada kitsalt, ei ole sellise tõlgendusega vastuolus. Üldkohus tegi seoses süütuse presumptsiooni põhimõttega samasuguse järelduse ka nimetatud kohtuotsuse punktides 82–84.

Analüüsides põhjuseid, mille tõttu lisati apellantide nimed otsuse 2011/172 lisas olevasse loetellu, võrdles Üldkohus selle otsuse sõnastust erinevates keeleversioonides. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93 märkis ta, et olenemata sellest, milline keelevariant sõelale jääb, on loetellu kandmise põhjendus kooskõlas selle otsuse artikliga 1, lisaks tõdes Üldkohus otsuse punktis 94, et kõnealuse lisa ingliskeelne versioon vastab paremini selle artikliga taotletavale eesmärgile.

Kuna Üldkohus tugines seetõttu otsuse 2011/172 artikli 1 lõike 1 ingliskeelsele versioonile, sedastas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95, et „nõukogu soovis külmutada hagejate vahendid põhjendusega, et nende suhtes toimus Egiptuses kohtumenetlus, millel oli mis tahes seos riigi vahendite õigusvastast kasutamist käsitleva uurimisega”. Kohtuotsuse punktis 99 järeldas Üldkohus, et „hagejate nimesid otsuse 2011/172 lisas olevasse loetellu kandes ei eiranud nõukogu kriteeriume, mis ta ise oli sama otsuse artikli 1 lõikesse 1 kirja pannud”.

Poolte argumendid

Kõigepealt vaidlevad apellandid vastu Üldkohtu poolt otsuse 2011/172 artikli 1 lõikele 1 ja määruse nr 270/2011 artikli 2 lõikele 1 antud tõlgendusele. Nad väidavad, et võttes aluseks nende sätete ingliskeelse versiooni, rikkus Üldkohus õigusnormi. Apellandid rõhutavad, et ingliskeelne versioon ei vasta otsusega 2011/172 taotletavale eesmärgile paremini ja et Üldkohus oleks pidanud erinevaid keeleversioone ühitama. Üldkohus oleks pidanud neid sätteid tõlgendama lähtuvalt õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärgist. Samuti vaidlustavad apellandid asjaomase kohtuotsuse punktides 85–95 esitatud Üldkohtu tõlgenduse põhjendusele, mis õigustab apellantide kandmist otsuse 2011/172 lisasse ja määruse nr 270/2011 lisasse.

Võttes arvesse neid vääraid tõlgendusi, ei viinud Üldkohus läbi tõendite täielikku ja ranget kontrolli, mida nõuab liidu õigus. Üldkohus tugines üksnes õigusabi taotluses esitatud väidetele, veendumata nende õigsuses. Täpsemalt ei võtnud Üldkohus arvesse esimese apellandi argumenti, et tema vastu esitatud kaebusel oli tegelikult poliitiline eesmärk ja see oli põhjendamatu. Samuti ei kontrollinud Üldkohus apellandi kinnitusi selle kohta, et teda koheldi Egiptuses nii, et sellega rikuti õiglase kohtuliku arutamise ja õigusriigi põhigarantiisid.

56	Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99, et nõukogu ei eiranud kriteeriume, mis ta ise oli otsuse 2011/172 artikli 1 lõikesse 1 kirja pannud, kui ta kandis apellantide nimed selle otsuse lisas olevasse loetellu.

See rikkumine oli veelgi ilmsem teise, kolmanda ja neljanda apellandi puhul. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 131 märkis Üldkohus, et ühestki nõukogu esitatud dokumendist ei ilmne, et hagejate suhtes toimuks Egiptuses kriminaalmenetlus riigi vahendite õigusvastase kasutamise asjas. Tuginedes nende apellantide seosele esimese apellandiga, ei võtnud Üldkohus arvesse Euroopa Kohtu otsust Tay Za vs. nõukogu (C‑376/10 P, EU:C:2012:138, punkt 66) ega Üldkohtu otsust Nabipour jt vs. nõukogu (T‑58/12, EU:T:2013:640, punktid 107 ja 108), mille kohaselt ainult füüsilise isiku enda seotus asjaomases õigusaktis käsitletavate tegevustega õigustab tema suhtes piiravate meetmete kehtestamist.

58	Nõukogu on seisukohal, et Üldkohus ei ole otsuse 2011/172 tõlgendamisel õigusnormi rikkunud. Igal juhul on õigusakti andja tahtluse küsimus alates selle otsuse paranduse avaldamisest lõplikult lahendatud.

Seoses tõenditega selle kohta, et esimese apellandi suhtes toimub kriminaalmenetlus, viitab nõukogu Egiptuse peaprokuröri verbaalnoodile NV93/11ms ja asjaolule, et Üldkohtule esitatud hagiavalduses on apellant tunnistanud, et tema suhtes toimub selline menetlus. Kriminaalmenetluste aluseks ei ole ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni eiramine, vaid Egiptuse ametivõimude poolt apellandile ette heidetavad teod vastavad kõnealuses konventsioonis, eeskätt selle artiklites 17 ja 18 kirjeldatud rikkumistele. Järelikult on otsuse 2011/172 lisas olevasse loetellu kandmise põhjused kooskõlas Egiptuse ametivõimude poolt läbiviidava kriminaalmenetlusega, mille toimumist esimene apellant ise kinnitas.

Nõukogu märgib, et apellandid ei selgita, millisel alusel oleks nõukogu või Üldkohus pidanud võtma arvesse väidet, mille kohaselt oli esimese apellandi suhtes esitatud kaebusel tegelikult poliitiline eesmärk. Lisaks meenutab nõukogu, et kõnealuse apellandi suhtes kehtestatud piiravad meetmed ei kujuta endast kriminaalkaristust, mistõttu ei ole õiglase kohtuliku arutamise ja õigusriigi põhimõtete rikkumisele tuginev väide asjakohane.

Teise, kolmanda ja neljanda apellandi osas rõhutab nõukogu, et nende lisamise ajendiks otsuse 2011/172 lisas olevasse loetellu ei ole asjaolu, et nad on esimese apellandiga seotud. Nõukogu meenutab seoses sellega, et Üldkohus tuvastas eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97, et apellandid kanti loetellu üksnes põhjendusel, et nende suhtes toimus Egiptuses kohtumenetlus, millel oli seos riigi vahendite õigusvastast kasutamist käsitleva uurimisega.

Komisjon märgib, et apellandid ei vaidle vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 57–84, milles Üldkohus tõlgendab otsuse 2011/172 artikli 1 lõiget 1. Komisjon väidab, et Üldkohus eelistas õiguspäraselt selle sätte laia tõlgendust. Rahaliste vahendite külmutamise eesmärki ehk seda, et Egiptuse valitsusel võimaldataks need vahendid hiljem tagasi nõuda, ei oleks suudetud saavutada, kui oleks tulnud oodata kriminaalmenetluse algatamist. Pealegi ei ole otsuse 2011/172 sõnastus sellise tõlgendusega vastuolus. Otsuse 2011/172 artikli 1 lõige 1 ja määruse nr 270/2011 artikli 2 lõige 1 hõlmavad riigi vara seadusevastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikuid ning nendega „seotud” isikuid. Lisaks näevad eelnimetatud artiklite lõikes 2 ette meetme, mille eesmärk on vältida seda, et asjaomased isikud hiilivad kõrvale neile kehtestatud piiravatest meetmetest. Seega järeldab komisjon, et otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 lisades olevasse loetellu kandmise põhjust ehk „isiku suhtes kohtumenetluse” toimumist ei saa tõlgendada nii, et nende isikute suhtes peab „toimuma kriminaalmenetlus”.

Tõendite osas rõhutab komisjon, et nõukogu võis tugineda Egiptuse ametiasutustelt saadud kirjadele, kontrollimata neis kirjades sisalduvate väidete põhjendatust ja tegemata otsust olenevalt nende menetluste tulemusest. Kuigi esimese apellandi puhul viitas Egiptuse peaprokuröri õigusabitaotlus detailsetele asjaoludele, mis puudutasid täpsemalt „spekulatsioonikuritegusid ja riigi vara tahtlikku kahjustamist”, ei kehti see teise, kolmanda ja neljanda apellandi kohta. Põhjus, miks nende vahendid Egiptuse ametiasutuste poolt arestiti ja liidu õigusaktide alusel külmutati, seisnes selles, et need isikud võisid seose tõttu esimese apellandiga riigi vahendeid seadusvastaselt omastada või võisid neid selleks kasutada. Lisaks oli Egiptuse peaprokurör kõnealustes kirjades sisalduva teabe kohaselt teinud apellantide rahaliste vahendite arestimise kohta määruse ja arestimise oli kinnitanud kriminaalkohus. Seega esitas nõukogu asjakohase teabe, mis oli asjaomaste loetelude kehtestamise aluseks.

Mis puutub nendesse loeteludesse kandmise põhjuste täielikku kontrolli, mida apellandid nõuavad, siis rõhutab komisjon, et nõukogu ülesanne ei ole kontrollida Egiptuse ametiasutuste argumentide „usaldusväärsust” ega siseriiklikku kohtuasja sisuliselt lahendada. Egiptuse ametiasutuste kirjad kujutasid endast kohast teavet, millele nõukogu võis piiravate meetmete vastuvõtmisel tugineda.

65	Sarnaselt nõukoguga väidab ka komisjon, et viide ÜRO korruptsioonivastasele konventsioonile oli õigusabitaotluse õiguslik alus ja seda ei või mõista nii, et sellega nimetati esimese apellandi suhtes toimuva kohtumenetluse konkreetsed põhjused.

Lõpetuseks rõhutab komisjon, et kriitika, mille kohaselt oli Üldkohtu arutluskäik puudulik, ei peegelda vaidlustatud kohtuotsust. Ta märgib, et apellandid ei vaidle vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktile 67 ega võta arvesse Üldkohtu detailset analüüsi asjakohaste kriteeriumide kohta, mille alusel kanti isikud otsuse 2011/172 lisas olevasse loetellu (kohtuotsuse punktid 57–84), samuti analüüsi sellesse loetellu kandmise põhjuse määratluse kohta (kohtuotsuse punktid 85–95) ja asjaolude õigusliku hindamise kohta (punktid 118–157).

Lõpetuseks väidab komisjon, et kohtuotsus Tay Za vs. nõukogu (EU:C:2012:138) ei ole käesoleval juhul asjakohane. See kohtuasi puudutas Birma/Myanmari valitsejatega seotud ettevõtte juhi poega ja selle kolmanda riigi suhtes kehtestatud meetmed olid suunatud ametnike vastu, „kes kujundavad või viivad ellu poliitikat, mis takistab Birmal/Myanmaril demokraatiale siirdumist, või saavad kasu sellisest poliitikast”. Antud asjas on eesmärk säilitada riigi vahendid, et need tulevikus Egiptuse Araabia Vabariigile tagastada. Seega pelk asjaolu, et ollakse abielus isikuga, kellel on seos riigi valitsejatega, ei tähenda, et seda loetakse seotuseks kõnealuse riigi poliitilise režiimiga. Nimetatud olukord on aga oluline siis, kui piiravate meetmete kehtestamise eesmärk on riigi vahendite säilitamine, sest teatav vara võib olla abikaasade ühisomandis. Juba asjaolu, et määrused tehti Egiptuses, kuigi need ei ole tingimata vajalikud teise, kolmanda ja neljanda apellandi otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 lisades olevasse loetellu kandmiseks, on tõsine märk isikute seotusest, sest Egiptuse kohtutel on paremad teadmised esimesele apellandile ja tema abikaasadele kohalduvast abieluvararežiimist.

Euroopa Kohtu hinnang

68	Oma teises väites vaidlustavad apellandid esiteks otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 lisades olevatesse loeteludesse kandmise kriteeriumidele Üldkohtu poolt antud tõlgenduse, ja teiseks nende loetellu kandmise kõnealuseid kriteeriume arvesse võttes ning esitatud põhjendused.

Vastupidi sellele, mida apellandid kõigepealt väidavad, tõlgendas Üldkohus otsuse 2011/172 artikli 1 lõiget 1 ja määruse nr 270/2011 artikli 2 lõiget 1, arvestades nende sätete erinevaid redaktsioone otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 eri keeleversioonides ning kõnealuste sätete konteksti ja eesmärki.

70	Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta määratles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66 nende õigusaktide eesmärgina Egiptuse riigi abistamise võitluses riigi vahendite õigusvastase kasutamise vastu. See eesmärk tuleneb selgelt otsuse 2011/172 põhjendusest 2.

Seda eesmärki silmas pidades ei rikkunud Üldkohus õigusnormi ka siis, kui leidis samas punktis 66, et see takistaks otsuse 2011/172 kasuliku mõju saavutamist, kui piiravate meetmete vastuvõtmine sõltuks riigi vahendite õigusvastases kasutamises kahtlustatavate isikute kriminaalkorras süüditunnistamisest, sest asjaomastel isikutel oleks sellel ooteajal aega kanda oma varad üle riikidesse, kes ei tee Egiptuse ametiasutustega mitte mingis vormis koostööd.

Seega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 õigesti, et otsuse 2011/172 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma ainult isikuid, kelle suhtes toimub kriminaalmenetlus, vaid ka isikuid, kelle suhtes on algatatud kohtumenetlus, mis on seotud kriminaalmenetlusega „Egiptuse riigi vahendite õigusvastase kasutamise” tõttu, kusjuures viimati nimetatud isikuid võidakse lugeda kriminaalmenetluse all olevate isikutega seotud isikuteks.

Kuna see tõlgendus on põhjendatud, märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93 õigesti, et olenemata põhjenduse keeleversioonist, on apellantide nime loetellu kandmise põhjendus kooskõlas otsuse 2011/172 artikli 1 lõikega 1, lisaks tõdes Üldkohus otsuse punktis 94, et ingliskeelne versioon vastab paremini selle sättega taotletavale eesmärgile. Seetõttu järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 õigusnormi rikkumata, et nõukogu soovis külmutada hagejate vahendid põhjendusega, et nende suhtes toimus Egiptuses kohtumenetlus, millel oli mis tahes seos riigi vahendite õigusvastast kasutamist käsitleva uurimisega.

Teiseks vaidlustavad apellandid nende kandmise otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 lisades olevasse loetellu põhjendusega, et sellega rikutakse otsust 2011/172. Kuigi apellantide poolt sellele otsusele antud tõlgendusega ei saa nõustuda – nagu selgitati käesoleva kohtuotsuse punktis 72 –, tuleb sellest hoolimata uurida selle kohta esitatud apellantide väiteid.

Egiptuse ametiasutuste poolt esitatud õigusabitaotluse osas tuleb märkida, et seda analüüsiti eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 128–134 ja 137. Nimetatud kohtuotsuse punktis 128 sedastas Üldkohus, et kõnealune taotlus viitab uurimisele, mida Egiptuse prokuratuur viib läbi nelja apellandi suhtes ja mis hõlmab eeskätt selliseid süütegusid nagu korruptsioon ja riigi vahendite kõrvaldamine. Selle kohtuotsuse punktis 133 märkis Üldkohus, et apellandid ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tekitaks kahtlusi selles õigusabitaotluses esitatud faktiväidete paikapidavuse kohta. Samuti osutas ta, et apellandid ei vaidlustanud seda, et eksisteerib Egiptuse peaprokuröri määrus nende varade arestimise kohta, ja selle määruse on heaks kiitnud kriminaalkohus. Konkreetselt esimese apellandi puhul uuris Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 130 ja 137 ühte õigusabitaotlusele lisatud dokumentidest ja sedastas, et esimest apellanti „süüdistati”„2011. aasta kohtuasjas nr 38”„avaliku sektori ettevõtja, kelle aktsiad kuuluvad riigile”„vara omastamises” ja „niisuguste süütegude toimepanemises, mis seisnevad riigi vahendite enda kasuks pööramises ja halvendamises ning [niisuguste vahendite] omastamise soodustamises”.

76	Kuna apellandid ei vaidlusta õigusabitaotluse ja sellele lisatud dokumentide olemasolu ega nende varade arestimise määrust, ei saa vastupidi apellantide väitele Üldkohtule ette heita, et ta ei teostanud nende tõendite täielikku ja ranget kontrolli.

Selles osas olgu rõhutatud, et nõukogu ega ka Üldkohtu ülesanne ei ole kontrollida apellantide suhtes algatatud uurimiste põhjendatust, vaid hinnata ainult rahaliste vahendite külmutamise otsuse põhjendatust, arvestades õigusabitaotlust. Mis puudutab Üldkohtu tuvastatud asjaolusid kohtumenetluse olemasolu kohta nelja apellandi suhtes, siis tuleb meenutada Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt ainult Üldkohus on pädev ühelt poolt tuvastama fakte, välja arvatud juhul, kui talle esitatud toimikumaterjalidest nähtuvalt on ta teinud faktide tuvastamisel sisulise vea, ja teiselt poolt neid fakte hindama. Seega ei ole faktide hindamine iseenesest Euroopa Kohtu kontrollile alluv õiguslik küsimus, välja arvatud juhul, kui on moonutatud kohtule esitatud tõendeid (vt eeskätt kohtuotsused Versalis vs. komisjon, C‑511/11 P, EU:C:2013:386, punkt 66, ning Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, C‑295/12 P, EU:C:2014:2062, punkt 84).

Esimese apellandi osas püüavad apellandid tegelikult saavutada tõendite uut hindamist, ilma et nad heidaksid ette tõendite mis tahes moonutamist Üldkohtu poolt, väites, et Egiptuse ametiasutuste õigusabitaotlus, mida on kirjeldatud eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 128, 130 ja 137, ei tõenda, et esimese apellandi suhtes toimub Egiptuses kohtumenetlus, ja eelkõige, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui ta tuvastas, et tema suhtes toimub uurimine riigi varade õigusvastase kasutamise tõttu Egiptuse endise parlamendisaadikuna. Seega tuleks see väide tunnistada vastuvõetamatuks.

Apellantide väide, et ei eksisteeri ühtegi tõendit, et määrus tehti „riigi vahendite õigusvastase kasutamise tõttu ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni alusel”, tuleb samuti tagasi lükata, sest õigusabitaotlusest endast ilmneb, et esimese apellandi suhtes toimub Egiptuses kriminaalmenetlus ja et Egiptuse ametiasutused on õigusabitaotluse õigusliku alusena märkinud kõnealuse konventsiooni, viidates muu hulgas selle artiklitele 17‑19, 23 ja 31.

Seoses teise, kolmanda ja neljanda apellandiga on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 131 küll tõdenud, et ühestki dokumendist ei ilmne, et nende suhtes toimuks Egiptuses kriminaalmenetlus riigi vahendite õigusvastase kasutamise asjas, kuid selle otsuse punktis 132 leidis ta, et nende varad olid arestitud Egiptuse peaprokuröri määruse alusel, mille oli heaks kiitnud kriminaalkohus ja et see oli seotud riigi vahendite õigusvastase kasutamise uurimisega.

Mis puutub apellantide argumenti, et nende varade arestimine Egiptuses ei tõenda kohtumenetluse toimumist teise, kolmanda ja neljanda apellandi suhtes, siis piisab meenutamisest, et kõnealuse arestimismääruse tegi Egiptuse peaprokurör ja selle oli heaks kiitnud kriminaalkohus, keda tuleb pidada õigusasutusteks. Apellantide väide, et see arestimine oli kõigest ennetava iseloomuga, on põhjendamatu, sest arestimismääruse tegid õigusasutused ja ennetav iseloom ei võta meetmelt selle õiguslikku laadi.

Seetõttu ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134, et nõukogu ei teinud faktiviga ega viga faktide õiguslikul kvalifitseerimisel, kui ta kvalifitseeris teise, kolmanda ja neljanda hageja otsuse 2011/172 lisas isikuteks, kelle suhtes toimub Egiptuses kohtumenetlus, mis on seotud riigi vahendite kuritarvitamise uurimisega.

Apellandid tuginevad ka esimese apellandi vastu esitatud kaebuse poliitilisele eesmärgile ning tema kohtlemisele Egiptuses, mis oli vastuolus õigusriigi põhimõtetega. Ometi ei täpsusta nad, milline oli Üldkohtule esitatud väide, millele see kohus ei vastanud, samuti ei näita nad millises osas rikkus Üldkohus õigusnormi.

Lõpetuseks väidavad apellandid, et Üldkohus oleks pidanud otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 lisades olevasse loetellu kandmise kontrollimisel võtma arvesse füüsilise isiku seotust asjaomases õigusaktis käsitletavate tegevustega. Tuleb siiski märkida, et otsuse 2011/172 artikli 1 lõikes 1 ette nähtud kriteerium, mille alusel külmutatakse kõik rahalised vahendid ja ressursid, mis kuuluvad lisas loetletud, Egiptuse riigi vara seadusvastase omastamise eest vastutavatena tuvastatud isikutele ja üksustele, tuleb tõlgendada nii, et selliste kohtumenetluste olemasolu, mis on seotud kriminaalmenetlustega riigi vahendite õigusvastase kasutamise tõttu, võib kasutada piiravate meetmete alusena, ilma et peaks ära näitama asjaomase isiku seotust. Sellest järeldub, et apellantide poolt välja toodud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 57 mainitud kohtupraktika ei ole asjakohane.

85	Kõike eeltoodut arvestades tuleb teine väide tagasi lükata.

Kolmas väide

Poolte argumendid

86	Kolmandas väites väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et nõukogu täitis otsuses 2011/172 ja määruses nr 270/2011 oma põhjendamiskohustuse.

Nad väidavad, et nõukogu põhjendas apellantide kandmist nende õigusaktide lisades olevatesse loeteludesse üheainsa põhjusega, mis oli kõikide apellantide puhul sama, täpsemalt see, et nad kõik on „isikud, kelle suhtes Egiptuse ametivõimud viivad ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni alusel läbi kriminaalmenetlust riigi vahendite õigusvastase kasutamise eest”. Selline põhjus on ebamäärane ega võimalda teha kindlaks „spetsiifilisi ja konkreetseid” põhjuseid, mille alusel kehtestati apellantide suhtes piiravad meetmed. Nõukogu kasutatud põhjuse ebamäärasust raskendavad olulised erinevused otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 keeleversioonides ja see võtab apellantidelt võimaluse kaitsta oma õigusi parimal võimalikul moel.

88	Nõukogu märgib, et apellandid ei selgita, kuidas rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta kinnitas loetellu kandmise põhjuste sõnastuse kehtivust. Igal juhul on apellandid saanud kätte kõik nende kaitseks olulised dokumendid.

Peale selle rõhutab nõukogu, et tegemist on esimese korraga, kui apellandid tuginevad raskustele, mida tekitavad otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 keeleversioonide erinevused. Nõukogu meenutab, et apellandid kasutasid menetluse käigus kogu aeg inglise keelt, mistõttu on keeruline mõista, kuidas takistas vaidlustatud meetmete ingliskeelse versiooni kasutamine neil end parimal võimalikul moel kaitsmast.

90	Komisjon väidab, et asjaomaste õigusaktide põhjendus on piisav.

Euroopa Kohtu hinnang

91	Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107–109 viitas Üldkohus õigusnormi rikkumata kohtupraktikale, mis käsitleb õigusaktide põhjendamist, täpsemalt selliste õigusaktide põhjendamist, millega kehtestatakse selliseid piiravaid meetmeid nagu varade külmutamine.

Pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 kontrollinud viiteid otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 õiguslikule alusele, tegi ta kohtuotsuse punktis 114 kindlaks, et faktilistel asjaoludel põhinevad kaalutlused, mille alusel nõukogu otsustas varad külmutada, olid piisavalt konkreetsed selleks, et hagejad saaksid nende paikapidavuse vaidlustada nõukogus ja hiljem liidu kohtus. Nimetatud kohtuotsuse punktis 115 kinnitas ta, et need kaalutlused ei ole stereotüüpsed, vaid kirjeldavad apellantide olukorda.

Ilma et Üldkohus oleks õigusnormi rikkunud, leidis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116, et otsuses 2011/172 ja määruses nr 270/2011 on esitatud õiguslikud ja faktilised asjaolud, mis on nende aktide autorite arvates nende aktide aluseks ja et nende sõnastustest ilmneb selgelt nõukogu järgitud arutluskäik.

94	Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata.

Neljas väide

Poolte argumendid

95	Neljandas väites leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 158–185, et apellantide kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele ei ole rikutud.

Üldkohus leidis vääralt, et otsus 2011/172 ja määrus nr 270/2011 on piisavalt põhjendatud. Samuti ei võtnud ta arvesse asjaolu, et apellandid said õigusabitaotluse koopia kätte alles rohkem kui neli kuud pärast kõnealuse otsuse ja määruse vastuvõtmist ehk pärast Üldkohtule hagi esitamist. 29. juuli 2011. aasta kirjas esitatud teave ei olnud täielik. Üldkohus ei uurinud, kas nõukogu poolt aluseks võetud asjaolud, millele tuginesid apellantide õigusaktide lisades olevasse loetellu kandmise põhjused, olid tõendatud. Teise, kolmanda ja neljanda apellandi loetellu kandmise õiguspärasuse tuvastamine põhines teistsugusel alusel kui see, mille oli andnud nõukogu.

Nõukogu väidab, et apellandid ei tõenda, millises osas takistati neid täielikult kasutamast oma kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, sest apellantidel oli võimalus esitada tühistamishagi seadusega sätestatud tähtaja jooksul, ja et selles hagis vaidlustasid nad just samu aspekte kui need, millest neid oli teavitatud pärast otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 vastuvõtmist esitatud teabetaotlusele antud vastuses.

98	Nõukogu ja komisjon meenutavad, et Üldkohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 164 ja 165, et nõukogu esitas apellantidele nende kaitseks vajalikud dokumendid. Samas ei vaidlusta apellandid vaidlustatud kohtuotsuse kõnealuseid punkte.

99	Teiste argumentide osas väidab nõukogu, et ta vastas neile juba muude väidete raames.

Euroopa Kohtu hinnang

100	Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 158–185, millele viidatakse neljandas väites, vastas Üldkohus apellantide esitatud kolmele eri argumendile.

101

Kõigepealt otsustas Üldkohus punktides 159–166, et apellantide argumendid, et neile ei edastatud tõendeid, mille alusel nende vahendid külmutati, ei pea paika. Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 164 ja 165, milles Üldkohus tuvastas, et nõukogu edastas apellantidele nende kaitseks vajalikud dokumendid, on sõnastatud järgmiselt:

„164

Nimelt, esiteks ilmneb toimiku materjalidest, et nõukogu vastas 1. aprilli 2011. aasta taotlusele […] 7. juuni 2011. aasta kirjaga, märkides, et ta saadab hagejatele „13. veebruari 2011. aasta kuupäeva kandva kirja Egiptuse välisministrilt, millega edastati Egiptuse peaprokuröri taotlus teatavate endiste ministrite ja ametnike vahendite külmutamiseks ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni alusel, kus puudutatud isikute loetelus oli ka [esimene hageja]”. See 13. veebruari 2011. aasta kuupäeva kandev dokument oli lisatud nõukogu kirjale.

165

Teiseks, konkreetselt 13. mai 2011. aasta kirjale vastas nõukogu eespool punktis 125 mainitud 29. juuli 2011. aasta kirjaga. Ta kutsus selles hagejaid esindavat advokaadibürood üles tutvuma lisaks „teabele, mis [oli] juba edastatud nõukogu eelmise, 7. juuni 2011. aasta kirjaga”, ka „Egiptuse esinduse E[uroopa] L[iidus] 24. veebruari 2011. aasta teatega, milles kinnitatakse Egiptuse peaprokuröri esitatud õigusabitaotlust”. Nii see teade kui ka õigusabitaotlus, mida on kirjeldatud vastavalt eespool punktides 126 ja 128, olid lisatud nõukogu nimetatud kirjale.”

102	Kuna apellandid ei väitnud, et asjaolusid või tõendeid on moonutatud, siis tuleb kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 77 viidatud kohtupraktikaga neljas väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata osas, milles viidatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 159–166.

103	Järgmisena lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 167–170 tagasi apellantide argumendi otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 puuduliku põhjendamise kohta.

104	Selles osas on käesoleva kohtuotsuse punktis 93 juba märgitud, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas, et need õigusaktid on õiguslikult piisavalt põhjendatud. Järelikult tuleb neljas väide vaidlustatud kohtuotsuse punkte 167‑170 puudutavas osas põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

105

Lõpetuseks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 171–185 tagasi mitu apellantide argumenti, millega püüti näidata, et rikutud on nende õigust tõhusale kohtulikule kaitsele. Käesolevas väites leiavad apellandid, et Üldkohus ei ole arvesse võtnud asjaolu, et neile esitati koopia õigusabitaotlusest, mis oli põhiline tõend, millele tugines otsus 2011/172 ja määrus nr 270/2011, alles 29. juulil 2011 ehk neli kuud pärast nimetatud õigusaktide vastuvõtmist. Seetõttu on apellandid seisukohal, et vastupidi Üldkohtu hinnangule vaidlustatud kohtuotsuse punktis 182, ei vastanud nõukogu neile „aegsasti”.

106	Siinkohal piisab sellest, kui märkida, et apellandid ei esitanud asjaomast argumenti Üldkohtule, mistõttu ei ole neil apellatsioonkaebuse staadiumis lubatud tugineda väitele, et Üldkohus on selles osas rikkunud õigusnormi.

107	Järelikult tuleb neljas väide tagasi lükata.

Viies väide

Poolte argumendid

108	Viiendas väites väidavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et sekkumine apellantide omandiõigusesse ja/või ettevõtlusvabadusse oli proportsionaalne.

109

Üldkohus ei analüüsinud võimalust kasutada taotletavate eesmärkide saavutamiseks vähem rangeid meetmeid kui piiravad meetmed. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 207 märkis Üldkohus pelgalt, et hagejad ei ole tõendanud, et nõukogul oleks olnud võimalik võtta vähem piiravaid meetmeid, mis oleksid sellegipoolest sama sobivad kui otsuses 2011/172 ja määruses nr 270/2011 ette nähtud meetmed. Lisaks ei uurinud Üldkohus iga apellandi individuaalset olukorda. Kui selliseid vigu poleks tehtud, siis oleks Üldkohus kindlasti järeldanud, et kõne all olevad piiravad meetmed kujutavad endast ebaproportsionaalset sekkumist apellantide omandiõigusesse ja/või ettevõtlusvabadusse.

110

Nõukogu meenutab, et Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 187–217 põhjalikult meetmete proportsionaalsust. Pealegi ei olnud iga apellandi olukorra uurimine vajalik, sest kõnealused piiravad meetmed ei kujuta endast karistust oletatava või tõendatud kuriteo eest ja seega ei pea neid sobitama nende isikute käitumisega, kelle suhtes meetmeid kohaldatakse. Selle kohta märgib nõukogu, et ei Üldkohtus ega Euroopa Kohtus esitanud apellandid mingeid asjaolusid, mis põhjendaks sellist erinevat kohtlemist. Seetõttu väidavad apellandid ekslikult, et argumenti arvesse võtmata jättes rikkus Üldkohus õigusnormi, sest seda argumenti ei olnud talle esitanudki.

Euroopa Kohtu hinnang

111

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb apellatsioonkaebuses täpselt näidata selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eeskätt kohtuotsused Prantsusmaa vs. Monsanto ja komisjon, C‑248/99 P, EU:C:2002:1, punkt 68, ja Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 46).

112

Apellandid ei esita aga ühtegi õiguslikku argumenti, mis näitaks, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 205–209, milles Üldkohus kontrollis kõne all olevate piiravate meetmete proportsionaalsust, on rikutud õigusnormi. Apellandid vaidlustavad pelgalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 207 sisalduva ja käesoleva kohtuotsuse punktis 109 viidatud Üldkohtu põhjenduse, milles viimane märkis, et apellandid ei ole tõendanud, et nõukogul oleks olnud võimalik võtta vähem piiravaid meetmeid, ning apellandid isegi ei püüa näidata, et nad on Üldkohtule selliseid tõendeid esitanud.

113

Mis puutub iga apellandi isiklikku olukorda, siis piisab sellest, kui meenutada, et nende otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 lisades olevasse loetellu kandmise põhjendatust kontrollis Üldkohus tühistamishagi neljandale väitele antud vastuses. Selles osas tuleb märkida, et Üldkohus viitas otsuse 2011/172 artikli 1 lõikele 3, mille kohaselt võivad liikmesriikide pädevad asutused teatavatel tingimustel ja konkreetsetel üksikjuhtudel lubada vabastada teatavad külmutatud rahalised vahendid või majandusressursid või teha teatavad külmutatud rahalised vahendid või majandusressursid kättesaadavaks. Määruse nr 270/2011 artikkel 4 sisaldab sarnast sätet. Võttes arvesse kõiki apellante puudutava rahaliste vahendite külmutamise spetsiifilist eesmärki – ehk selliste varade blokeerimist, mis võivad riigi rahaliste vahendite õigusvastase ja Egiptuse võime kahjustava kasutamise tagajärjel kuuluda apellantide vara hulka –, samuti meetmete ajutist ja tagasipööratavat laadi, mida on rõhutatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 209, ja kõnealuseid sätteid, mis võimaldavad teatavaid rahalisi vahendeid konkreetsel üksikjuhul vabastada, ei pidanud Üldkohus kontrollima piirava meetme proportsionaalsust iga apellandi suhtes.

114	Seega tuleb viies väide osalise vastuvõetamatuse ja osalise põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Kuues väide

Poolte argumendid

115	Kuuendas väites leiavad apellandid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et nõukogu ei teinud ilmset hindamisviga.

116

Üldkohus leidis nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 235 ja 236, et nõukogu järgis otsuse 2011/172 artikli 1 lõikes 1 ja määruse nr 270/2011 artikli 2 lõikes 1 määratletud kriteeriume. Nagu tuleneb lisaks kõnealuse kohtuotsuse punktist 237, „[väidab nõukogu oma argumentides], et nõukogu ülesanne oli kontrollida, kas [apellandid] vastutasid karistusõiguse tähenduses Egiptuse riigi vahendite õigusvastase kasutamise eest”.

117	Nõukogu ja komisjon väidavad, et Üldkohus on apellatsioonkaebuse teiste väidete raames nendele argumentidele juba vastanud.

Euroopa Kohtu hinnang

118

Tuleb märkida, et apellandid viitavad apellatsioonkaebuse teise väite toetuseks esitatud argumentidele ja seavad seega kahtluse alla Üldkohtu hinnangu apellantide otsuse 2011/172 ja määruse nr 270/2011 lisades olevasse loetellu kandmise põhjendatuse kohta. Kuna Euroopa Kohus on seda Üldkohtu antud hinnangut teise väite analüüsi käigus juba kinnitanud, siis tuleb kuues väide järelikult põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

119	Kuna kõik väited on tagasi lükatud, tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

Kohtukulud

120	Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

121	Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

122	Kuna nõukogu ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellandid on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja apellantidelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

1.	Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.	Jätta Ahmed Abdelaziz Ezzi, Abla Mohammed Fawzi Ali Ahmedi, Khadiga Ahmed Ahmed Kamel Yassini ja Shahinaz Abdel Azizabdel Wahab Al Naggari kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.