EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)

11. november 2015 ( * )

„Eelotsusetaotlus — Sotsiaalpoliitika — Raamkokkulepe osalise tööaja kohta — Tööaja korraldus — Direktiiv 2003/88/EÜ — Õigus tasustatud põhipuhkusele — Puhkuseõiguste arvutamine tööaja pikenemisel — Pro rata temporis’e põhimõtte tõlgendamine”

Kohtuasjas C‑219/14,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Employment Tribunal Birminghami (Birminghami töökohus, Ühendkuningriik) 23. aprilli 2014. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 6. mail 2014, menetluses

Kathleen Greenfield

versus

The Care Bureau Ltd,

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: kümnenda koja president F. Biltgen (ettekandja) kuuenda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud A. Borg Barthet ja S. Rodin,

kohtujurist: M. Szpunar,

kohtusekretär: ametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 17. septembri 2015. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

—	The Care Bureau Ltd, esindaja: solicitor I. Pettifer,

—	Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: L. Christie, keda abistas barrister G. Facenna,

—	Hispaania valitsus, esindaja: A. Gavela Llopis,

—	Madalmaade valitsus, esindajad: M. Bulterman ja M. de Ree,

—	Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

—	Euroopa Komisjon, esindajad: M. van Beek ja J. Enegren,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivile 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (EÜT 1998, L 14, lk 9; ELT eriväljaanne 05/03, lk 267), muudetud nõukogu 7. aprilli 1998. aasta direktiiviga 98/23/EÜ (EÜT L 131, lk 10; ELT eriväljaanne 0503, lk 278), lisatud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 punkti 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artiklit 7.

2	Taotlus on esitatud K. Greenfieldi ja The Care Bureau Ldt (edaspidi „Care”) vahelises vaidluses selle üle, kuidas arvutada kasutamata tasustatud põhipuhkuse hüvitist, mida K. Greenfieldil on enda sõnul õigus pärast töölepingu lõppemist saada.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausel 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte” sätestab:

„1.	Osalise tööajaga töötajate suhtes ei või ainult osalise tööaja tõttu rakendada vähem soodsamaid töötingimusi, kui on võrreldavatel täistööajaga töötajatel, kui erinevat kohtlemist ei õigusta objektiivsed põhjused.

2.	Asjakohasel juhul kohaldatakse pro rata temporis põhimõtet.”

4	Osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 6 punkt 1 näeb ette:

5	Direktiivi 2003/88 põhjenduses 5 on öeldud:

Direktiivi 2003/88 artikkel 7 „Põhipuhkus” on sõnastatud järgmiselt:

„1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.

2. Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.”

Direktiivi artikkel 15 „Soodsamad sätted” sätestab:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide õigust kohaldada või kehtestada töötajate ohutuse ja tervise kaitseks soodsamaid õigus‑ ja haldusnorme või hõlbustada või lubada tööturu osapoolte vaheliste kollektiivlepingute või lepingute kohaldamist, mis on töötajate ohutuse ja tervise kaitse seisukohast soodsamad.”

8	Direktiivi 2003/88 artikkel 17 näeb ette, et liikmesriigid võivad teha erandeid mõningatest selle direktiivi artiklitest. Selle direktiivi artiklist 7 ei ole siiski lubatud erandeid teha.

Ühendkuningriigi õigus

1998. aasta tööaja määruse (Working Time Regulations 1998, SI 1998/1833), mida on muudetud tööaja määrust muutva 2007. aasta määrusega (Working Time (Amendment) Regulations 2007, SI 2007/2079, edaspidi „tööaja määrus”), artikkel 13 sätestab põhipuhkuse saamise õiguse kohta järgmist:

„1.	Kui lõikest 5 tulene teisiti, on töötajal igal puhkuseaastal õigus neljanädalasele põhipuhkusele.

[…]

Kui töösuhte alguskuupäev on hilisem kuupäevast, mil (vastava kokkuleppe kohaselt) algab esimene puhkuseaasta, on töötajal sellel aastal õigus saada puhkust proportsionaalselt sellele osale [lõikes 1] sätestatud ajavahemikust, mis vastab töösuhte alguskuupäevast kuni puhkuseaasta lõpuni jäävale ajale.”

Tööaja määruse artikkel 13a näeb ette:

„1. Kui artikli 26a lõigetest 3 ja 5 ei tulene teisiti, on töötajal igal puhkuseaastal õigus lõikes 2 määratletud lisapuhkusele.

2. Lõike 1 alusel töötajale antava lisapuhkuse kestus on:

a)	0,8 nädalat puhkuseaastal, mis algab 1. oktoobril 2007 või pärast seda, kuid hiljemalt enne 1. aprilli 2008;

b)	enne 1. oktoobrit 2007 algaval puhkuseaastal see osa 0,8 nädalast, mis vastab sellele osale 1. oktoobril 2007 algavast aastast, mis oleks selle puhkuseaasta lõpuks möödunud;

c)	0,8 nädalat puhkuseaastal, mis algab 1. aprillil 2008;

d)	0,8 nädalat puhkuseaastal, mis algab pärast 1. aprilli 2008, kuid hiljemalt enne 1. aprilli 2009, ja see täiendav osa 0,8 nädalast, mis vastab sellele osale 1. aprillil 2009 algavast aastast, mis oleks selle puhkuseaasta lõpuks möödunud;

e)	1,6 nädalat puhkuseaastal, mis algab 1. aprillil 2009 või pärast seda.

3. Lõikes 2 ja artikli 13 lõikes 1 ette nähtud puhkuseõigused ei või ületada 28 päeva.

4. Käesoleva artikli kohaldamisel algab töötaja puhkuseaasta samal kuupäeval, kui algab töötaja puhkuseaasta artikli 13 kohaldamisel.

5. Kui töötaja töösuhte alguskuupäev on hilisem kuupäevast, mil algab töötaja esimene puhkuseaasta, on töötajal sellel aastal õigus saada lisapuhkust proportsionaalselt sellele osale lõikes 2 sätestatud ajavahemikust, mis vastab töösuhte alguskuupäevast kuni puhkuseaasta lõpuni jäävale ajale.

[…]”.

Tööaja määruse artiklis 14 on sätestatud:

„1. Käesolevat artiklit kohaldatakse, kui:

a)	töötaja töösuhe puhkuseaasta jooksul lõpeb ja

b)	see kasutatud puhkuseosa, millele töötajal on [artikli 13 ja artikli 13a] kohaselt puhkuseaasta jooksul õigus, erineb töösuhte lõppemise jõustumise päeval (töösuhte lõppemise päev) sellest puhkuseaasta osast, mis on juba möödunud.

2. Kui töötaja kasutatud puhkuseosa on väiksem kui puhkuseaasta möödunud osa, siis peab tööandja maksma lõike 3 kohast hüvitist.

3. Lõike 2 kohaselt tehtav makse hõlmab:

a)	summat, mis on käesoleva artikli tähenduses ette nähtud vastavas kokkuleppes, või

vastavas kokkuleppes kohaldatavate tingimuste puudumisel summat, mis võrdub summaga, mis tuleks töötajale artikli 16 kohaselt maksta puhkuse eest, mis on määratud vastavalt valemile (A x B) – C, kus A on puhkus, millele töötajal on õigus [artikli 13 ja artikli 13a] kohaselt; B töötaja puhkuseaasta osa, mis on töösuhte lõppemise päevaks möödunud, ja C puhkus, mille töötaja on võtnud puhkuseaasta alguse ja töösuhte lõppemise päeva vahel.

4. Vastavas kokkuleppes võib ette näha, et kui töötaja kasutatud puhkuseosa ületab möödunud puhkuseaasta osa, hüvitab töötaja selle tööandjale hüvitise maksmise, lisatöö tegemisega või muul viisil.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

12	Care võttis K. Greenfieldi tööle 15. juunil 2009. Töölepingus, mille alusel ta töötas, oli ette nähtud, et töötundide ja -päevade arv on igal nädalal erinev. Iga nädala eest makstav töötasu oli sõltuvalt töötatud töötundidest ja -päevadest erinev.

13	Nii Ühendkuningriigi õiguse kui ka töölepingu kohaselt oli K. Greenfieldil õigus saada puhkust 5,6 nädalat aastas. Puhkuse arvutamise aluseks võetav aasta algas 15. juunil.

14	K. Greenfieldi töösuhe Care’iga lõppes 28. mail 2013. Vaidlus puudub selles, et K. Greenfield kasutas viimasel puhkuseaastal seitset tasustatud puhkusepäeva. Ta töötas kokku 1729,5 tundi ja sai tasustatud puhkust kokku 62,84 tundi.

15	K. Greenfield kasutas nimetatud seitset puhkusepäeva 2012. aasta juulis. Sellele puhkusele vahetult eelnenud 12 nädala jooksul töötas ta ühe päeva nädalas.

Alates 2012. aasta augustist töötas K. Greenfield tööaja korralduse alusel, mis nägi ette 12 järjestikust tööpäeva ja kaks puhkusepäeva, mida ta sai igal teisel nädalavahetusel. Sellise tööaja korralduse järgi töötas ta keskmiselt 41,1 tundi nädalas. Care nägi ette, et kõik K. Greenfieldi töötunnid, sealhulgas ületöötunnid, võetakse tema tasustatud põhipuhkuse õiguste arvutamisel arvesse.

2012. aasta novembris esitas K. Greenfield avalduse ühenädalase tasustatud puhkuse saamiseks. Care teatas talle, et 2012. aasta juuni ja juuli vahel kasutatud puhkuse tõttu on ta oma õiguse tasustatud põhipuhkusele ammendanud. Õigus tasustatud puhkusele arvutatakse kuupäeval, mil puhkust kasutatakse, lähtudes puhkuse võtmisele eelnenud 12 nädala tööaja korraldusest. Kuna K. Greenfield kasutas puhkust ajal, mil ta töötas ühe päeva nädalas, võttis ta seitse päeva tasustatud puhkust ja seega oli tema õigus tasustatud põhipuhkusele ammendunud.

18	Kuna K. Greenfield leidis, et tal on õigus saada kasutamata tasustatud puhkuse eest hüvitist, pöördus ta oma tööandja vastu Employment Tribunal Birminghami (Birminghami töökohus), kes tema nõude rahuldas.

29. augustil 2013 palus Care Employment Tribunal Birminghamil (Birminghami töökohus) esitada kirjalikud põhjendused. Nimetatud kohus tegi 8. oktoobril 2013 ettepaneku otsus uuesti läbi vaadata, kuna asjaomane õiguslik olukord on sedavõrd ebaselge, et Euroopa Liidu Kohtule tuleks esitada eelotsusetaotlus. Pärast seda, kui pooled olid esitanud oma kirjalikud seisukohad, otsustas Employment Tribunal Birmingham (Birminghami töökohus), et eelotsusetaotlust ei ole siiski vaja esitada, ja esitas oma otsuse kohta kirjalikud põhjendused.

20	Care kaebas selle otsuse 19. detsembril 2013 edasi Employment Appeal Tribunalile (töövaidluste apellatsioonikohus), kes otsustas menetluse peatada, kuni Employment Tribunal Birmingham (Birminghami töökohus) oma otsuse teeb.

Vahepeal, 12. detsembril 2013, oli Care palunud Employment Tribunal Birminghamil (Birminghami töökohus) otsus uuesti läbi vaadata. Kohus arutas seda taotlust 24. veebruari 2014. aasta kohtuistungil ja tühistas osaliselt otsuse esiteks seetõttu, et selles oli tehtud arvutusviga, ja teiseks selleks, et esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus.

K. Greenfield väitis Employment Tribunal Birminghamis (Birminghami töökohus), et siseriiklik õigus koosmõjus liidu õigusega näeb ette, et juba välja teenitud ja kasutatud puhkus arvutatakse tagasiulatuvalt ümber ja seda kohandatakse pärast töötundide arvu suurenemist, näiteks kui osaliselt tööajalt minnakse üle täistööajale, nii et see on proportsionaalne uue töötundide arvuga, mitte puhkuse kasutamise ajal töötatud töötundide arvuga.

23	Care väidab, et liidu õigus sellist uuesti arvutamise võimalust ette ei näe ja seega ei ole liikmesriigid kohustatud niisugust kohandamist oma siseriiklikus õiguses sätestama.

Kuna Employment Tribunal Birminghamil (Birminghami töökohus) tekkisid käesolevas asjas liidu õiguse tõlgendamisel kahtlused, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas pro rata temporis’e põhimõtet, mille sätestab osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 punkt 2, tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaselt peab siseriiklikust õigusnormist – nagu tööaja määruse artiklid 13, 13a ja 14 – tulenema, et olukorras, kus töötaja töötundide arv suureneb, kohandatakse juba kogunenud puhkusepäevade arvu proportsionaalselt uue töötundide arvuga, mille tulemusel on töötajal, kelle töötundide arv suurenes, õigus saada välja teenitud puhkust, mis on vastavalt töötundide suurenemisele ümber arvutatud?

Kas osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 punkti 2 või direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus siseriiklik õigusnorm – nagu tööaja määruse artiklid 13, 13a ja 14 –, mille kohaselt olukorras, kus töötaja töötundide arv suureneb, kohandatakse juba kogunenud puhkusepäevade arvu proportsionaalselt uue töötundide arvuga, mille tulemusel on töötajal, kelle töötundide arv suurenes, õigus saada välja teenitud puhkust, mis on vastavalt uuele töötundide arvule ümber arvutatud?

3.	Kui vastus esimesele ja/või teisele küsimusele on jaatav, siis kas ümberarvutus kehtib üksnes puhkuseaasta selle osa kohta, mil töötaja töötundide arv oli suurem, või muu ajavahemiku kohta?

Kas töötaja kasutatud puhkuse arvutamisel tuleb osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 punkti 2 või direktiivi 2003/88 artiklit 7 tõlgendada nii, et nende sätete kohaselt peab siseriiklikust õigusnormist – nagu tööaja määruse artiklid 13, 13a ja 14 – tulenema, et töösuhte lõppemisel tasustatud põhipuhkuse asemel töötajale puhkusehüvitise arvutamisel ja töösuhte jätkamisel järelejäänud põhipuhkuse arvutamisel kasutatakse erinevat meetodit?

5.	Kui vastus neljandale küsimusele on jaatav, siis mille poolest need meetodid teineteisest erinevad?”

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene, teine ja kolmas küsimus

Esimeses, teises ja kolmandas küsimuses, mida tuleb analüüsida koos, tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 punkti 2 ja direktiivi 2003/88 tööaja korralduse kohta artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et kui töötaja töötundide arv suureneb, on liikmesriigid kohustatud sätestama või neil ei ole lubatud sätestada, et õigused tasustatud põhipuhkusele, mis on juba välja teenitud ja võimalik et kasutatud, arvutatakse – vajaduse korral tagasiulatuvalt – selle töötaja uue tööaja korralduse kohaselt ümber, ning kui uuesti arvutamine on vajalik, kas see hõlmab ainult seda perioodi, mil töötaja töötundide arv oli suurem, või kogu puhkuseaastat.

Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab töötaja õigus tasustatud põhipuhkusele endast liidu sotsiaalõiguse erilise tähtsusega põhimõtet, millest ei või teha erandeid ja mida siseriiklikud pädevad ametiasutused peavad kohaldama sõnaselgelt sätestatud piirides (vt eelkõige kohtuotsused BECTU, C‑173/99, EU:C:2001:356, punkt 43, ja Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols, C‑486/08, EU:C:2010:215, punkt 28).

Euroopa Kohus on samuti korduvalt rõhutanud, et igale töötajale tagatud õigus tasustatud põhipuhkusele on liidu sotsiaalõiguse põhimõttena sõnaselgelt sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõikes 2, mille samaväärset õigusjõudu aluslepingutega on tunnustatud ELL artikli 6 lõikes 1 (vt eelkõige kohtuotsus Heimann ja Toltschin, C‑229/11 ja C‑230/11, EU:C:2012:693, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

Muu hulgas tuleneb sellest kohtupraktikast, et õigust tasustatud põhipuhkusele ei tohi tõlgendada kitsendavalt (vt eelkõige kohtuotsused Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols, C‑486/08, EU:C:2010:215, punkt 29, ning Heimann ja Toltschin, C‑229/11 ja C‑230/11, EU:C:2012:693, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

Lisaks on selge, et tasustatud põhipuhkuse eesmärk on võimaldada töötajale puhkust tema töölepingust tulenevate ülesannete täitmisest (kohtuotsus KHS, C‑214/10, EU:C:2011:761, punkt 31). Seega määratakse õigused tasustatud põhipuhkusele kindlaks ja arvutatakse vastavalt töölepingus ette nähtud tööaja korraldusele.

30	Mis puudutab esiteks ajaühikut, mille alusel puhkus arvutatakse, siis tuleb märkida, et direktiivis 2003/88 kasutatakse maksimaalse iganädalase tööaja ühikuna „tundi”.

31	Ühtlasi leiab Euroopa Liidu seadusandja nähtuvalt direktiivi 2003/88 põhjendusest 5, et selles direktiivis kasutatavat puhkuse mõistet, eelkõige iga‑aastase puhkuse mõistet tuleb väljendada päevades, tundides ja/või nende osades.

32	Siit järeldub, et õigused minimaalsele tasustatud põhipuhkusele tuleb direktiivi 2003/88 mõttes arvutada töötatud ja töölepingus ette nähtud päevades või tundides ja/või nende osades.

Mis puudutab teiseks töötamisperioodi, mis seondub õigustega tasustatud põhipuhkusele, ja võimalikke tagajärgi, mis töötatud tundide osas tööaja korralduse muutmisel võib olla või peab olema ühelt poolt juba tekkinud puhkuseõigustele ja teiselt poolt nende õiguste ajalisele kasutamisele, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole põhipuhkuse kasutamine hilisemal ajal, kui tekkisid õigused sellele puhkusele, mingil viisil seotud töötaja tööajaga sel hilisemal ajavahemikul (kohtuotsus Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols, C‑486/08, EU:C:2010:215, punkt 32).

Euroopa Kohus on samuti varem leidnud, et tööajanormi muutmine, eelkõige selle vähendamine täistööajalt osalisele tööajale ülemineku korral ei tohi vähendada õigust põhipuhkusele, mis töötaja omandas sel ajal, kui ta töötas täistööajaga (kohtuotsus Zentralbetriebsrat der Landeskrankenhäuser Tirols, C‑486/08, EU:C:2010:215, punkt 32, ja kohtumäärus Brandes, C‑415/12, EU:C:2013:398, punkt 30).

35	Siit järeldub, et seoses õiguste tekkimisega tasustatud põhipuhkusele tuleb eristada ajavahemikke, mil töötaja töötas erinevate tööaja korralduste alusel, kuna tehtud töö ühikutele vastavad iga‑aastase puhkeaja ühikud tuleb iga ajavahemiku kohta eraldi arvutada.

36	Seda järeldust ei kummuta osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 punktis 2 sätestatud pro rata temporis’e põhimõtte kohaldamine.

Nimelt, kuigi Euroopa Kohus on tõepoolest varem otsustanud, et eelnimetatud põhimõtte kohaldamine on osalise tööajaga töötatud aja eest põhipuhkuse andmisel asjakohane, kuna sellise ajavahemiku eest põhipuhkuse vähendamine võrreldes täistööajaga töötatud aja eest antava puhkusega on objektiivsetel põhjustel õigustatud, ei saa seda põhimõtet siiski kohaldada tagantjärele põhipuhkusele, mis on välja teenitud täistööajaga töötamise ajal.

Ehkki osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 punkti 2 ja direktiivi 2003/88 artikli 7 sätted ei kohusta niisiis liikmesriike juhul, kui töötaja töötundide arv suureneb, juba tekkinud õigust põhipuhkusele uuesti arvutama, ei takista need samas liikmesriikidel kehtestada töötajatele soodsamaid sätteid ja teha uut arvutust.

Nimelt, nagu osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 6 punktist 1 ja direktiivi 2003/88 artiklist 15 tuleneb, ei mõjuta need õigusaktid, millega tagatakse töötajate teatavate õiguste kaitse vaid miinimumtasemel, liikmesriikide ja tööturu osapoolte õigust kohaldada või kehtestada töötajatele soodsamaid sätteid ja näha ette niisugune tasustatud põhipuhkuse õiguste uuesti arvutamine.

Olgu lisatud, et erinevate tööaja korralduste eristamine seoses tasustatud põhipuhkuse õiguste tekkimisega ei mõjuta siiski omandatud õiguste kasutamist. Nagu kohtupraktikast tuleneb, võib puhkuseaastal välja teenitud põhipuhkust kasutada hilisemal ajavahemikul ja väljateenitud puhkeaeg ei kaota oma tähtsust tasustatud põhipuhkuse positiivse mõju seisukohast töötaja ohutusele ja tervisele, kui puhkust ei kasutata sellel ajavahemikul, mil selle saamise õigus tekkis ja mil töötaja töötas täistööajaga, vaid hilisemal ajavahemikul, mil töötaja töötab osalise tööajaga (vt eelkõige kohtuotsus Federatie Nederlandse Vakbeweging, C‑124/05, EU:C:2006:244, punkt 30, ja kohtuotsus KHS, C‑214/10, EU:C:2011:761, punkt 32).

41	Selline järeldus peab paika eriti juhul, kui puhkust ei kasutata selle tekkimise ajavahemikul, mil töötaja töötas osalise tööajaga, vaid hilisemal ajavahemikul, mil ta töötab täistööajaga.

Mis puudutab kolmandaks ajavahemikku, mille kohta tuleb tasustatud põhipuhkuse õigused uuesti arvutada, juhul kui nii nagu põhikohtuasjas suurendab töötaja, kelle õigus tasustatud põhipuhkusele tekkis osalise tööajaga töötamise ajal, oma töötundide arvu ja läheb üle täistööajale, tuleb märkida – nagu järeldub käesoleva kohtuotsuse punktist 35 –, et tehtud töö ühikutele vastavad iga‑aastase puhkeaja ühikud tuleb iga ajavahemiku kohta eraldi arvutada.

Seega tuleb liidu õiguse kohaselt sellises olukorras nagu põhikohtuasjas tasustatud põhipuhkuse õigused arvutada uuesti üksnes selle ajavahemiku kohta, mil töötaja töötundide arv suurenes. Osalise tööajaga töötamise ajal juba kasutatud tasustatud põhipuhkuse ühikud, mille arv ületab sellel ajavahemikul tekkinud tasustatud põhipuhkuse õigused, tuleb maha arvata nendest uutest õigustest, mis tekkisid ajal, mil töötaja töötundide arv oli suurem.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele, teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 punkti 2 ja direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et kui töötaja töötundide arv suureneb, ei ole liikmesriikidel kohustust sätestada, et õigused tasustatud põhipuhkusele, mis on juba välja teenitud ja võimalik et kasutatud, arvutatakse tagasiulatuvalt selle töötaja uue tööaja korralduse kohaselt ümber. Uus arvutus tuleb siiski teha selle ajavahemiku kohta, mil tööaeg pikenes.

Neljas ja viies küsimus

Neljandas ja viiendas küsimuses tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 punkti 2 ja direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et tasustatud põhipuhkuse õigused arvutatakse erinevate põhimõtete kohaselt sõltuvalt sellest, kas määratakse kindlaks kasutamata tasustatud põhipuhkuse asemel makstav puhkusehüvitis töösuhte lõppemise korral või järelejäänud tasustatud põhipuhkus töösuhte jätkamise korral.

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt märkida, nagu tuleneb esimesele, teisele ja kolmandale küsimusele antud vastusest ja vastupidi sellele, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus näib väitvat, et asjaolu, kas tasustatud põhipuhkuse õigused tuleb arvutada töösuhte ajal või pärast töösuhte lõppemist, ei mõjuta kuidagi arvutamise korda.

47	Seejärel tuleb täpsustada, et tasustatud põhipuhkuse õigused ja töötaja kasutamata tasustatud põhipuhkuse hüvitis arvutatakse eraldi, kuna enne puhkusehüvitise kindlaks määramist tuleb arvutada tasustatud põhipuhkuse õigused.

48	Lõpetuseks tuleb meenutada, et ükski direktiivi 2003/88 säte ei näe sõnaselgelt ette, kuidas tuleb minimaalset tasustatud põhipuhkust asendavat hüvitist töösuhte lõppemisel arvutada (kohtuotsus Schultz‑Hoff jt, C‑350/06 ja C‑520/06, EU:C:2009:18, punkt 57).

49	Siinjuures on oluline tõdeda, et ka osalist tööaega käsitlevas raamkokkuleppes ei ole puhkusehüvitise arvutamise eeskirjade kohta ühtegi selgitust.

Siiski tähendab Euroopa Kohtu praktika kohaselt direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 1 sätestatud „tasuline põhipuhkus” seda, et selle direktiivi mõttes põhipuhkuse ajal tuleb töötajale säilitada töötasu, ehk teisisõnu peab töötaja selle puhkeaja eest saama tavapärast töötasu (vt kohtuotsus Schultz-Hoff jt, C‑350/06 ja C‑520/06, EU:C:2009:18, punkt 58).

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et kui töötaja ei saa temast sõltumatutel asjaoludel enne töösuhte lõppemist oma õigust tasustatud põhipuhkusele kasutada, tuleb talle makstavat hüvitist arvestada nii, et see asetaks töötaja olukorda, mis on sarnane olukorraga, milles ta oleks juhul, kui ta oleks seda õigust töösuhte ajal kasutanud. Seega on töötaja tavapärane töötasu ehk tasu, mis tuleb säilitada tasustatud põhipuhkusele vastava puhkeaja korral, samuti määrava tähtsusega töösuhte lõppemise korral kasutamata põhipuhkuse hüvitise arvutamisel (kohtuotsus Schultz-Hoff jt, C‑350/06 ja C‑520/06, EU:C:2009:18, punkt 61).

52	Niisiis tuleb kasutamata tasustatud põhipuhkuse hüvitis arvutada sama korra kohaselt, mida kasutatakse tavapärase töötasu arvutamiseks, ning arvutamise aeg ei ole üldjuhul oluline.

53	Siiski ei ole välistatud, et arvutuse tegemise aeg võib mõjutada arvutamise korda.

Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui töötasu koosneb mitmest komponendist, eeldab tavapärase töötasu kindlaksmääramine konkreetset analüüsi. Sellisel juhul on liikmesriigi kohtu ülesanne hinnata kohtupraktikas esitatud põhimõtteid silmas pidades, kas tavapärase töötasu ja kasutamata tasustatud põhipuhkuse hüvitise arvutamise meetodid representatiivseks peetava võrdlusperioodi keskmise alusel vastavad direktiivi 2003/88 artiklis 7 sätestatud eesmärgile (vt selle kohta kohtuotsus Lock, C‑539/12, EU:C:2014:351, punkt 34).

Kuigi Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ei tulene, et K. Greenfieldi töötasu koosnes mitmest komponendist, on siiski vajalik teha konkreetne analüüs, nagu käesoleva kohtuotsuses eelmises punktis mainitud, eelkõige kui põhipuhkuse ajal makstav töötasu ja kasutamata puhkuse hüvitis peaksid olema erinevad seetõttu, et K. Greenfieldi töötasu on seoses tööaja ühikuga aja jooksul muutunud.

Järelikult on liikmesriigi kohtu ülesanne kontrollida, kas K. Greenfieldi töötasu koosnes mitmest komponendist või kas tema viimase töötatud aasta jooksul oli K. Greenfieldi töötasus muutusi seoses tööaja ühikuga, mis tema suhtes kehtis, et selgitada välja, kas kasutamata tasustatud põhipuhkuse hüvitise arvutamise meetod, mis siseriiklikus õiguses on ette nähtud, on Euroopa Kohtu praktikas esitatud põhimõtete ja kriteeriumidega ning direktiivi 2003/88 artiklis 7 taotletud eesmärgiga kooskõlas.

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb neljandale ja viiendale küsimusele vastata, et osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 punkti 2 ja direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et tasustatud põhipuhkuse õigused arvutatakse samade põhimõtete kohaselt sõltumata sellest, kas määratakse kindlaks kasutamata tasustatud põhipuhkuse asemel makstav puhkusehüvitis töösuhte lõppemise korral või järelejäänud tasustatud põhipuhkus töösuhte jätkamise korral.

Kohtukulud

58	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivile 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (muudetud nõukogu 7. aprilli 1998. aasta direktiiviga 98/23/EÜ) lisatud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe klausli 4 punkti 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et kui töötaja töötundide arv suureneb, ei ole liikmesriikidel kohustust sätestada, et õigused tasustatud põhipuhkusele, mis on juba välja teenitud ja võimalik et kasutatud, arvutatakse tagasiulatuvalt selle töötaja uue tööaja korralduse kohaselt ümber. Uus arvutus tuleb siiski teha selle ajavahemiku kohta, mil tööaeg pikenes.

Nimetatud raamkokkuleppe klausli 4 punkti 2 ja direktiivi 2003/88 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et tasustatud põhipuhkuse õigused arvutatakse samade põhimõtete kohaselt sõltumata sellest, kas määratakse kindlaks kasutamata tasustatud põhipuhkuse asemel makstav puhkusehüvitis töösuhte lõppemise korral või järelejäänud tasustatud põhipuhkus töösuhte jätkamise korral.

Allkirjad

( * ) Kohtumenetluse keel: inglise.