—

G. Covaci, esindajad: Rechtsanwalt U. Krause ja Rechtsanwalt S. Ryfisch,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,

—

Kreeka valitsus, esindajad: K. Georgiadis ja S. Lekkou,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: D. Colas ja F.‑X. Bréchot,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato M. Salvatorelli,

—

Austria valitsus, esindaja: G. Eberhard,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: W. Bogensberger ja R. Troosters,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta direktiivi 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses (ELT L 280, lk 1) artikli 1 lõiget 2 ja artikli 2 lõikeid 1 ja 8 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet (ELT L 142, lk 1), artiklit 2, artikli 3 lõike 1 punkti c ja artikli 6 lõikeid 1 ja 3.

2

Taotlus on esitatud kriminaalmenetluses, milles süüdistatav on G. Covaci, seoses huvitatud isiku toime pandud liiklussüütegudega.

3

Direktiivi 2010/64 põhjendustes 12, 17 ja 27 on märgitud:

[...]

[...]

[...]”.

4

Direktiivi artikli 1 „Sisu ja kohaldamisala” lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiiviga sätestatakse eeskirjad õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses [...]

2.   Lõikes 1 osutatud õigused tekivad isikul hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused on talle ametliku teatega või muul viisil teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanekus, ning kehtivad kuni tema suhtes menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse lõpliku otsuse tegemist küsimuses, kas ta on kuriteo toime pannud, sealhulgas kohtuotsuse tegemine ja edasikaebamisotsus, kui see on asjakohane.”

5

Direktiivi artiklis 2 „Õigus suulisele tõlkele” on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule, kes ei räägi või ei mõista asjaomases kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, võimaldatakse viivitamata suuline tõlge kriminaalmenetluse ajal uurimisasutustes ja kohtutes, sh politsei poolt läbiviidava küsitlemise, kõikide kohtuistungite ja mis tahes vaheistungite ajal.

2.   Liikmesriigid tagavad, et suuline tõlge on kättesaadav kahtlustatava või süüdistatava isiku ning tema õigusnõustaja vahelise suhtluse tarbeks, mis on otseselt seotud menetluse käigus läbiviidava mis tahes küsitlemise või ülekuulamise või edasikaebuse esitamise või muude menetluslike taotlustega, kui see on vajalik menetluse õigluse tagamiseks.

3.   Õigus suulisele tõlkele lõigete 1 ja 2 alusel hõlmab ka asjakohast abi kuulmis- või kõnehäiretega isikutele.

[...]

8.   Käesoleva artikli alusel pakutav suuline tõlge on piisava kvaliteediga, et tagada menetluse õiglus, kindlustades eelkõige, et kahtlustatav või süüdistatav isik on teadlik tema vastu esitatud kahtlustuse või süüdistuse sisust ja on võimeline kasutama õigust kaitsele.”

6

Direktiivi artikkel 3 „Õigus oluliste dokumentide tõlkele”, on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule, kes ei mõista asjaomases kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, võimaldatakse mõistliku ajavahemiku jooksul kõikide oluliste dokumentide kirjalik tõlge, et kindlustada talle võimalus kasutada õigust kaitsele ja tagada menetluse õiglus.

2.   Oluliste dokumentide hulka kuuluvad otsused, millega võetakse isikult vabadus, süüdistused või süüdistusaktid ja kohtuotsused.

3.   Pädevad asutused otsustavad iga juhtumi puhul, kas oluliseks peetakse ka mõnda muud dokumenti [...]

[...]”.

7

Direktiivi 2012/13 põhjendus 27 on sõnastatud järgmiselt:

„Kuriteo toimepanemises süüdistatavale isikule tuleks anda kogu teave süüdistuse kohta, et ta saaks ette valmistada enda kaitse ja et oleks tagatud õiglane menetlus.”

8

Direktiivi artiklis 1 „Reguleerimisese” on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis sätestatakse eeskirjad, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate isikute õigust saada teavet nende õiguste ja nende vastu esitatud süüdistuse kohta kriminaalmenetluses [...]”.

9

Direktiivi artikli 2 lõikes 1 on piiritletud direktiivi kohaldamisala järgmiselt:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused on isikule teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanekus, kuni menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse lõpliku otsuse tegemist küsimuses, kas kahtlustatav või süüdistatav isik on kuriteo toime pannud, sealhulgas kohtuotsuse tegemine ja edasikaebamisotsus, kui see on asjakohane.”

10

Direktiivi artikli 3 „Õigus saada teavet õiguste kohta” lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriik tagab, et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse viivitamata vähemalt järgmistest siseriikliku õiguse alusel kohaldatavatest menetlusõigustest, et neid õigusi oleks võimalik tõhusalt kasutada:

[…]

[…]”.

11

Direktiivi 2012/13 artiklis 6 „Õigus saada teavet süüdistuse kohta” on sätestatud:

„1.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse teavet kuriteo kohta, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse. Seda teavet antakse viivitamata ja vajaliku üksikasjalikkusega, et tagada õiglane menetlus ning võimaldada tõhusalt kasutada kaitseõigust.

2.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule, kes vahistatakse või peetakse kinni, teatatakse tema vahistamise või kinnipidamise põhjused, sealhulgas kuritegu, mille toimepanemises teda kahtlustatakse või süüdistatakse.

3.   Liikmesriik tagab, et hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule antakse üksikasjalikku teavet süüdistuse kohta, sealhulgas kuriteo olemuse ja liigi ning süüdistatava isiku kuriteos osalemise laadi kohta.

4.   Liikmesriik tagab, et kahtlustatavat või süüdistatavat isikut teavitatakse viivitamata muudatustest käesoleva artikli kohaselt antavas teabes, kui see on vajalik õiglase menetluse tagamiseks.”

12

Saksamaa kohtute seaduse (Gerichtsverfassungsgesetz, edaspidi „kohtute seadus”) §‑s 184 on sätestatud:

„Kohtu töökeel on saksa keel [...]”.

13

Kohtute seaduse §‑s 187, mida on muudetud direktiivide 2010/64 ja 2012/13 ülevõtmise tulemusena, on ette nähtud:

„1)   Kui süüdistatav või süüdimõistetu ei valda saksa keelt või on kuulmis‑ või kõnepuudega isik, määrab kohus talle tõlgi või tõlkija, kui see on vajalik tema menetlusõiguste teostamiseks kriminaalmenetluses. Kohus selgitab süüdistatavale talle arusaadavas keeles, et viimati nimetatu võib taotleda kogu kriminaalmenetluseks tasuta tõlgi või tõlkija määramist.

2)   Saksa keelt mittevaldava süüdistatava menetlusõiguste teostamiseks kriminaalmenetluses on üldjuhul vajalik vabadust piiravate dokumentide, süüdistusaktide, käskmenetluses tehtud kohtuotsuste ja veel jõustumata kohtuotsuste kirjalik tõlkimine [...]”.

14

Kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozessordnung) § 132, mis käsitleb tagatise andmist ja dokumentide vastuvõtmiseks volitatud isikute nimetamist, lõikes 1 on sätestatud:

„Kui süüdistataval, kelle suhtes esineb põhjendatud kahtlus, et ta on toime pannud süüteo, puudub käesoleva seaduse kohaldamisalas alaline elu‑ või viibimiskoht, aga vahistamismääruse tingimused ei ole täidetud, võib kriminaalmenetluse tagamiseks määrata, et süüdistatav

15

Kriminaalmenetluse seadustiku § 410, mis käsitleb vastuväite esitamist käskmenetluses tehtud kohtuotsusele, on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Süüdistatav võib kahe nädala jooksul alates käskmenetluses tehtud kohtuotsuse kättetoimetamisest esitada kirjaliku või suulise kantseleis protokollitava vastuväite käskmenetluses kohtuotsuse teinud kohtule [...]

2.   Vastuväites võib piirduda teatavate küsimustega.

3.   Kui käskmenetluses tehtud kohtuotsusele ei ole tähtaegselt vastuväidet esitatud, muutub see samaväärseks jõustunud kohtuotsusega.”

16

Politseikontrolli käigus, mis leidis aset 25. jaanuaril 2014, tuvastati esiteks, et Rumeenia kodanik G. Covaci juhtis Saksamaa territooriumil sõidukit, mille suhtes ei olnud sõlmitud kehtivat kohustuslikku mootorsõiduki valdaja vastutuskindlustuse lepingut, ja teiseks, et huvitatud isiku esitatud kindlustustõend (roheline kaart) on võltsitud.

17

G. Covaci, keda politsei kuulas nende faktiliste asjaolude küsimuses üle, sai kasutada tõlgi abi.

18

Kuna G. Covacil ei olnud ei alalist elu‑ ega viibimiskohta Saksamaa õiguse kohaldamisalas, andis ta Amtsgericht Laufeni kolmele ametnikule tagasivõtmatu kirjaliku volituse talle adresseeritud kohtudokumentide vastuvõtmiseks. Selles volikirjas on märgitud, et kõikidele kohtu lahenditele edasikaebamise tähtajad hakkavad kulgema alates nende lahendite kättetoimetamisest volitatud isikutele.

19

Traunsteini prokuratuur (Staatsanwaltschaft Traunstein) esitas 18. märtsil 2014 uurimise tulemusena Amtsgericht Laufenile taotluse teha G. Covaci suhtes käskmenetluses kohtuotsus, millega mõistetakse viimasele rahaline karistus.

20

Sellise käskotsuse tegemiseks ette nähtud menetlus on lihtsustatud menetlus, mille jaoks ei ole ette nähtud kohtuistungi korraldamist ega võistlevat menetlust. Kuivõrd kohtunik teeb selle kohtuotsuse prokuratuuri taotlusel väiksemate rikkumiste eest, kujutab see endast esialgset otsust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 410 kohaselt jõustub käskotsus kahe nädala pikkuse tähtaja möödumisel, mis hakkab kulgema alates selle kohtuotsuse kättetoimetamisest, kusjuures otsus võidakse kätte toimetada süüdimõistetu volitatud isikutele. Süüdimõistetu saab võistlevas menetluses osaleda ainult siis, kui ta esitab enne selle tähtaja möödumist vastuväite. Vastuväite võib esitada kirjalikult või suuliselt protokollitavana kohtukantseleile ja selle tulemusena korraldatakse kohtuistung.

21

Käesolevas asjas taotles Traunsteini prokuratuur, et käskmenetluses tehtud kohtuotsus toimetataks G. Covaci kätte tema volitatud isikute kaudu, ja ka seda, et huvitatud isiku võimalikud kirjalikud seisukohad, sealhulgas vastuväide sellele kohtuotsusele, koostataks saksa keeles.

22

Põhikohtuasjas käskmenetluses otsuse tegemise taotluse saanud Amtsgericht Laufenil on tekkinud küsimus, kas kohtute seaduse §‑st 184 tulenev kohustus esitada vastuväide käskmenetluses tehtud kohtuotsusele saksa keeles on kooskõlas direktiivi 2010/64 sätetega, millega on süüdistatavatele ette nähtud tasuta keeleabi kriminaalmenetlustes.

23

Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi, kas kõnealuse käskotsuse kättetoimetamise menetlus on kooskõlas direktiiviga 2012/13 ja eelkõige selle artikliga 6, mis kohustab iga liikmesriiki tagama, et hiljemalt süüdistuse asjaolude esitamisel kohtule antakse üksikasjalikku teavet süüdistuse kohta.

24

Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Laufen menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust selle kohta, kas direktiivi 2010/64 artikleid 1–3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt ei või isik, kelle suhtes on tehtud käskotsus, esitada kriminaalmenetluses sellele otsusele kirjalikku vastuväidet muus keeles kui menetluskeel, kuigi see isik viimati nimetatud keelt ei oska.

26

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb märkida, et direktiivi 2010/64 artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele eelkõige kriminaalmenetluses. Lisaks on direktiivi artikli 1 lõikes 2 täpsustatud, et need õigused tekivad isikul hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused on talle teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanekus, ning kehtivad kuni tema suhtes menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse lõpliku otsuse tegemist küsimuses, kas ta on kuriteo toime pannud, sealhulgas kohtuotsuse tegemine ja edasikaebamisotsus, kui see on asjakohane.

27

Seega kuulub sellise isiku nagu G. Covaci – kes soovib esitada vastuväidet tema suhtes tehtud veel jõustumata käskotsusele – olukord ilmselgelt selle direktiivi kohaldamisalasse, mistõttu sellel isikul peab olema õigus direktiiviga tagatud suulisele ja kirjalikule tõlkele.

28

Seoses küsimusega, kas niisuguses olukorras olev isik nagu G. Covaci võib sellele õigusele tugineda, et esitada vastuväidet sellisele otsusele muus keeles kui pädevas liikmesriigi kohtus kasutatav menetluskeel, tuleb viidata direktiivi 2010/64 artiklite 2 ja 3 sisule. Nimelt reguleerivad need kaks artiklit õigust suulisele tõlkele ja õigust teatavate oluliste dokumentide tõlkele, seega direktiivi artiklis 1 ette nähtud ja direktiivi pealkirjas nimetatud õiguse kahte aspekti.

29

Sellega seoses olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (kohtuotsus Rosselle, C‑65/14, EU:C:2015:339, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Mis puudutab direktiivi 2010/64 artiklit 2, mis reguleerib õigust suulisele tõlkele, siis tuleneb selle artikli enda sõnastusest, et see artikkel puudutab – vastupidi direktiivi artiklile 3, mis käsitleb õigust oluliste dokumentide tõlkele – suuliselt väljendatu suulist tõlkimist.

31

Seega saavad selle direktiivi artikli 2 lõigete 1 ja 3 kohaselt õigust suulisele tõlkele kasutada ainult kahtlustatavad või süüdistatavad, kes ei suuda end ise menetluskeeles väljendada kas siis seetõttu, et nad ei räägi või ei mõista seda keelt või on neil kuulmis- või kõnehäired.

32

Muu hulgas ka sel põhjusel on direktiivi 2010/64 artikli 2 lõigetes 1 ja 2 neid olukordi loetledes, millal suulise tõlgi abi peab kahtlustavatele või süüdistatavatele võimaldama, viidatud ainult – küll mitteammendavalt – suulise kommunikatsiooni olukordadele, nagu politsei poolt läbiviidav küsitlemine, kõik kohtuistungid ja mis tahes vaheistungid, aga ka õigusnõustajaga suhtlemine, mis on otseselt seotud menetluse käigus läbiviidava mis tahes küsitlemise või ülekuulamise või edasikaebuse esitamise või muude menetluslike taotlustega.

33

Teisisõnu tagab see säte selleks, et oleks tagatud õiglane menetlus ja et puudutatud isik saaks teostada oma kaitseõigusi, nimetatud isikule – kui viimane peab tegema ise eelkõige kriminaalmenetluses suulisi avaldusi nii otse pädevas kohtus või oma õigusnõustajale – õiguse teha seda enda keeles.

34

Niisugust tõlgendust toetavad ka direktiiviga 2010/64 taotletavad eesmärgid.

35

Sellega seoses olgu märgitud, et kõnealune direktiiv on vastu võetud ELTL artikli 82 lõike 2 teise lõigu punkti b alusel, mis näeb ette, et määral, mil see on vajalik kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise ning samuti politsei- ja õiguskoostöö hõlbustamiseks piiriülese mõõtmega kriminaalasjades, võivad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu kehtestada miinimumeeskirjad, mis käsitlevad isikute õigusi kriminaalmenetluses.

36

Direktiivi 2010/64 põhjenduse 12 kohaselt on niisiis selleks, et suurendada liikmesriikide hulgas vastastikust usaldust, kehtestatud selle direktiiviga kriminaalmenetluses suulise ja kirjaliku tõlke suhtes kohaldatavad ühised miinimumeeskirjad.

37

Need eeskirjad peaksid direktiivi põhjenduse 17 kohaselt tagama tasuta ja kohase keeleabi, mis võimaldab kahtlustatavatel ja süüdistatavatel, kes ei räägi või ei mõista kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, kasutada täies ulatuses nende õigust kaitsele, ning mis tagab menetluse õigluse.

38

Samas see, kui nõuda liikmesriikidelt, nagu panevad eelkõige ette G. Covaci ja Saksamaa valitsus, et nad ei pea mitte ainult võimaldama seda, et puudutatud isik oleks täies ulatuses tema enda keeles informeeritud neist asjaoludest, milles teda süüdistatakse, ja et ta saab esitada enda keeles neist asjaoludest oma nägemuse, vaid et liikmesriigid peavad ka süstemaatiliselt tagama puudutatud isikute kõikide selliste kaebuste tõlkimise, mille viimased esitavad nende suhtes tehtud kohtulahendite peale, läheks kaugemale direktiivi 2010/64 enda eesmärkidest.

39

Nagu nimelt nähtub ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, piirdub õiglase kohtumenetlusega seotud nõuete järgimine selle tagamisega, et süüdistatav teab, milles teda süüdistatakse, ja saab ennast kaitsta, ilma et nõutaks kõigi dokumentaalsete tõendite või toimikus sisalduvate ametlike dokumentide kirjalikku tõlget (Euroopa Inimõiguste Kohus, Kamasinski vs. Austria, 19.12.1989, A-seeria nr 168, punkt 74).

40

Järelikult on direktiivi 2010/64 artiklis 2 ette nähtud õiguse tõlkele eesmärk, et tõlk tõlgib kahtlustatava või süüdistatava ja uurimisasutuste, kohtute või vajaduse korral õigusnõustaja vahelise suulise suhtlemise, kusjuures see ei hõlma kahtlustatava või süüdistatava koostatud mis tahes kirjaliku dokumendi kirjalikku tõlkimist.

41

Mis puudutab põhikohtuasjas käsitletavat olukorda, siis nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et Saksa õiguses ette nähtud käskotsus tehakse sui generis menetluse põhjal. Selles menetluses on nimelt süüdistatava ainus võimalus osaleda võistlevas menetluses – mille käigus ta saab täies ulatuses kasutada oma õigust olla ära kuulatud – see, kui ta esitab sellele otsusele vastuväite. Vastuväide, mille saab esitada kirjalikult või selle suulise esitamise korral otse pädeva kohtu kantseleile, ei pea olema põhjendatud, see tuleb esitada eriti lühikese kahenädalase tähtaja jooksul alates kõnealuse otsuse kättesaamisest ja selleks ei ole vaja kohustuslikus korras advokaati, kuivõrd süüdistatav võib esitada selle ise.

42

Neil asjaoludel tagab direktiivi 2010/64 artikkel 2 isikule, kes on sellises olukorras nagu G. Covaci, tasuta suulise tõlgi abi, kui see isik sõnastab ise suuliselt vastuväite tema suhtes käskmenetluses tehtud otsusele, väljendades seda pädeva liikmesriigi kohtu kantseleile, et viimane koostaks vastuväite kohta protokolli, või kui isik esitab vastuväite kirjalikult, milles teda abistab õigusnõustaja, kes koostab vastava dokumendi menetluse keeles.

43

Mis puudutab küsimust, kas direktiivi 2010/64 artikkel 3, mis reguleerib õigust teatavate oluliste dokumentide tõlkele, annab tõlkimiseks abi saamise õiguse isikule, kes on sellises olukorras nagu G. Covaci ja kes soovib esitada kirjalikku vastuväidet käskmenetluses tehtud otsusele ilma õigusnõustaja abita, siis tuleb märkida, et selle sätte enda sõnastusest tuleneb, et see õigus on antud selleks, et kindlustada puudutatud isikutele võimalus kasutada õigust kaitsele ja tagada menetluse õiglus.

44

Järelikult, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 57, puudutab artikkel 3 põhimõtteliselt ainult pädevate asutuste koostatud teatavate dokumentide kirjalikku tõlkimist menetluskeelest keelde, millest puudutatud isik aru saab.

45

Seda tõlgendust toetab ka esiteks nende dokumentide loetelu, mida direktiivi 2010/64 artikli 3 lõikes 2 on peetud olulisteks, mistõttu nende tõlkimine on seega vajalik. Selles loetelus on nimelt nimetatud – küll mitteammendavalt – otsused, millega võetakse isikult vabadus, süüdistused või süüdistusaktid ja kohtuotsused.

46

Teiseks on see tõlgendus põhjendatud asjaoluga, et direktiivi artiklis 3 ette nähtud õiguse tõlkele eesmärk selle artikli lõikest 4 tulenevalt on võimaldada „kahtlustataval [...] või süüdistataval [...] tema vastu esitatud kahtlustuse või süüdistuse sisu[ga] tutvu[da]”.

47

Sellest järeldub, et direktiivi 2010/46 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud õigus tõlkele ei hõlma põhimõtteliselt sellise dokumendi kirjalikku tõlkimist menetluskeelde, nagu käskotsusele esitatud vastuväide, mille puudutatud isik on koostanud keeles, mida ta oskab, kuid mis ei ole menetluse keel.

48

Seda arvestades näeb direktiiv 2010/64 ette üksnes miinimumeeskirjad, jättes liikmesriikidele võimaluse – nagu on sätestatud direktiivi põhjenduses 32 – laiendada direktiivis sätestatud õigusi, et tagada kõrgem kaitstuse tase ka nendel juhtudel, mida direktiivis ei ole otseselt reguleeritud.

49

Peale selle olgu märgitud, et direktiivi 2010/64 artikli 3 lõikes 3 on pädevatel asutustel sõnaselgelt lubatud iga juhtumi puhul otsustada, kas lisaks direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud dokumentidele peetakse selle sätte tähenduses oluliseks ka mõnda muud dokumenti.

50

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul – arvestades eelkõige põhikohtuasjas käsitletavale käskotsusele kohaldatava menetluse eripäradega, mida kirjeldati käesoleva kohtuotsuse punktis 41, ning tema menetluses oleva kohtuasjaga – kindlaks määrata, kas kirjalikult koostatud vastuväidet käskotsusele tuleb pidada oluliseks dokumendiks, mille tõlkimine on vajalik.

51

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2010/64 artikleid 1–3 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt ei või isik, kelle suhtes on tehtud käskotsus, esitada kriminaalmenetluses sellele otsusele kirjalikku vastuväidet muus keeles kui menetluskeel, kuigi see isik viimati nimetatud keelt ei oska, tingimusel, et pädevad asutused ei leia direktiivi artikli 3 lõike 3 kohaselt asjassepuutuvat menetlust ja käesoleva kohtuasja asjaolusid arvestades, et selline vastuväide kujutab endast olulist dokumenti.

52

Oma teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2012/13 artiklit 2, artikli 3 lõike 1 punkti c ning artikli 6 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt peab kriminaalmenetluses süüdistatav, kes ei ela selles liikmesriigis, nimetama tema suhtes tehtud käskotsuse vastuvõtmiseks volitatud isiku, kusjuures sellele otsusele vastuväite esitamise tähtaeg hakkab kulgema alates käskotsuse kättetoimetamisest volitatud isikule.

53

Sellele küsimusele vastamiseks olgu märgitud, et direktiivi 2012/13 artiklis 1 on ette nähtud kahtlustatavate või süüdistatavate õigus saada teavet nende õiguste ja nende vastu esitatud süüdistuse kohta kriminaalmenetluses.

54

Direktiivi artiklite 3 ja 6 koosmõjust nähtub, et direktiivi artiklis 1 nimetatud õigus puudutab vähemalt kahte erinevat õigust.

55

Esiteks tuleb kahtlustatavat või süüdistatavat direktiivi 2012/13 artikli 3 kohaselt teavitada vähemalt teatavatest menetlusõigustest, mille loetelu on selles sättes esitatud ja millesse kuuluvad õigus kasutada kaitsjat, õigus saada tasuta õigusnõustamist ja selle saamise tingimused, õigus saada teavet süüdistuse kohta, õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele ning õigus vaikida.

56

Teiseks on direktiivi artiklis 6 kindlaks määratud reeglid, mis käsitlevad õigust saada teavet süüdistuse kohta.

57

Kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab täpsemalt viimati nimetatud õiguse ulatust, tuleb kontrollida, kas seda õigust reguleeriv direktiivi 2012/13 artikkel 6 on kohaldatav sellises erimenetluses, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille tulemusel tehakse käskotsus.

58

Sellega seoses olgu märgitud, et direktiivi 2012/13 artikli 2 enda sõnastuse kohaselt kohaldatakse direktiivi hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused on isikule teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanekus, kuni menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse lõpliku otsuse tegemist küsimuses, kas kahtlustatav või süüdistatav isik on kuriteo toime pannud, sealhulgas kohtuotsuse tegemine ja edasikaebamisotsus, kui see on asjakohane.

59

Kuna aga, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 27 tuvastatud, ei jõustu käskotsus, mille tegemist eelotsusetaotluse esitanud kohtult G. Covaci suhtes taotleti, enne otsusele vastuväite esitamise tähtaja möödumist, siis kuulub sellise isiku nagu G. Covaci olukord ilmselgelt direktiivi 2012/13 kohaldamisalasse, mistõttu peab huvitatud isikul olema õigus saada teavet süüdistuse kohta, kusjuures see õigus peab tal olema kogu menetluse jooksul.

60

Kuigi vastab küll tõele see, et kõnealuse menetluse lühiduse ja lihtsustatud olemuse tõttu toimub sellise käskotsuse, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kättetoimetamine alles siis, kui kohus on süüdistuse põhjendatuse osas juba otsuse teinud, teeb kohus siiski selles otsuses ainult esialgse otsuse ja otsuse kättetoimetamisega tekib süüdistataval esimest korda võimalus saada teavet tema suhtes esitatud süüdistuse kohta. Seda kinnitab ka asjaolu, et nimetatud isikul ei ole mitte õigust esitada selle otsuse peale edasikaebust teisele kohtule, vaid ta võib esitada vastuväite, millega tal avaneb võimalus osaleda samas kohtus tavalises võistlevas menetluses, mille käigus ta saab teostada täies ulatuses oma kaitseõigusi enne seda, kui see kohus teeb uue otsuse talle esitatud süüdistuse põhjendatuse kohta.

61

Seega tuleb käskotsuse kättetoimetamist pidada direktiivi 2012/13 artikli 6 kohaselt üheks puudutatud isiku vastu esitatud süüdistusest teavitamise viisiks, mistõttu peab see vastama selles artiklis esitatud nõuetele.

62

Nagu tõdes kohtujurist oma ettepaneku punktis 105, ei ole direktiivis 2012/13 küll ette nähtud neid üksikasjalikke eeskirju, mille kohaselt artiklis 6 ette nähtud süüdistust puudutav teave tuleb sellele isikule edastada.

63

Need eeskirjad ei saa aga kahjustada eelkõige artiklis 6 silmas peetud eesmärki, mis, nagu nähtub ka direktiivi põhjendusest 27, seisneb selles, et kuriteo toimepanemises kahtlustatavale või süüdistatavale antakse võimalus ette valmistada enda kaitse, ja õiglase menetluse tagamises.

64

Samas nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas käsitletavates riigisisestes õigusnormides on ette nähtud, et käskotsus toimetatakse süüdistatava volitatud isiku kätte, kusjuures süüdistataval on sellele otsusele vastuväite esitamiseks kahenädalane tähtaeg, mis hakkab kulgema alates otsuse kättetoimetamisest volitatud isikule. Selle tähtaja möödumisel käskotsus jõustub.

65

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamiseks ei ole oluline võtta seisukohta selles suhtes, kas niisugune kahenädalane õigust lõpetav tähtaeg on sobiv, tuleb siiski märkida, et nii eesmärgist võimaldada süüdistataval enda kaitset ette valmistada kui ka vajadusest vältida mis tahes diskrimineerimist ühelt poolt nende süüdistatavate, kellel on asjaomase liikmesriigi seaduse kohaldamisalasse kuuluv elukoht, ja teiselt poolt nende süüdistatavate vahel, kelle elukoht sellesse kohaldamisalasse ei kuulu, kuid kes ainsana peavad nimetama kohtulahendite vastuvõtmiseks volitatud isiku, tuleneb nõue, et süüdistatava käsutuses peab olema see tähtaeg täies pikkuses.

66

Kui aga põhikohtuasjas käsitletav kahenädalane tähtaeg hakkaks kulgema alates hetkest, mil süüdistatav sai tegelikult teada käskotsusest, mis sisaldab direktiivi 2012/13 artikli 6 tähenduses teavet süüdistuse kohta, siis oleks tagatud, et selle isiku käsutuses on see tähtaeg täies pikkuses.

67

Seevastu kui – nagu käesoleval juhul – see tähtaeg hakkab kulgema alates hetkest, mil käskotsus on toimetatud süüdistatava volitatud isiku kätte, saab süüdistatav teostada tõhusalt oma kaitseõigusi ja kohtumenetlus on õiglane ainult siis, kui süüdistatava käsutuses on see tähtaeg täises pikkuses, see tähendab, et tähtaja pikkus ei või lüheneda selle aja võrra, mis volitatud isikul kulub käskotsuse edastamisest selle adressaadile.

68

Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2012/13 artiklit 2, artikli 3 lõike 1 punkti c ning artikli 6 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt peab kriminaalmenetluses süüdistatav, kes ei ela selles liikmesriigis, nimetama tema suhtes tehtud käskotsuse vastuvõtmiseks volitatud isiku, tingimusel, et süüdistatav saab kõnealusele otsusele vastuväite esitamise tähtaega tegelikult täies pikkuses kasutada.

69

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: