EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

14. jaanuar 2016 ( *1 )

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — ELTL artikkel 343 — Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokoll — Artikkel 3 — Maksuvabastused — Pealinna Brüsseli piirkond — Elektri ja gaasi tarnimisega seotud tasud”

Kohtuasjas C‑163/14,

mille ese on ELTL artikli 258 alusel 4. aprillil 2014 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Clotuche-Duvieusart ja I. Martínez del Peral, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Belgia Kuningriik, esindajad: J.‑C. Halleux, S. Vanrie ja T. Materne, keda abistasid advokaadid G. Block, D. Remy ja H. Delahaije,

kostja,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: neljanda koja president T. von Danwitz viienda koja presidendi ülesannetes, kohtunikud D. Šváby, A. Rosas, E. Juhász (ettekandja) ja C. Vajda,

kohtujurist: P. Cruz Villalón,

kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,

arvestades kirjalikus menetluses ja 23. aprilli 2015. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 2. juuli 2015. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Oma hagiavalduses palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Belgia Kuningriik ei vabastanud Euroopa Liidu institutsioone kohustusest tasuda Brüsseli piirkonna elektrituru korralduse määruse (muudetud) artiklis 26 ning Brüsseli piirkonna gaasituru korralduse määruse (muudetud) artiklis 20 ette nähtud tasusid ning keeldus Brüsseli piirkonna selliselt saadud tasusid (edaspidi „vaidlusalused tasud”) tagastamast, siis on Belgia Kuningriik rikkunud Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide 8. aprilli 1965. aasta protokolli (edaspidi „protokoll”) – mis oli algselt lisatud Euroopa ühenduste ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepingule (EÜT 1967, 152, lk 13) ja seejärel Lissaboni lepinguga EL lepingule, EL toimimise lepingule ja Euratomi asutamislepingule protokollina nr 7 (edaspidi „protokoll”) – artikli 3 teisest lõigust tulenevaid kohustusi.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Vastavalt Euroopa ühenduste ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepingu artikli 28 esimesele lõigule ning pärast Lissaboni lepingu jõustumist ELTL artiklile 343 on liidul liikmesriikide territooriumil oma ülesannete täitmiseks vajalikud privileegid ja immuniteedid vastavalt protokollis sätestatud tingimustele.

Protokolli artiklis 3 on sätestatud:

„Liit, selle vara, tulud ja muu omand on vabastatud kõigist otsestest maksudest.

Alati kui võimalik, võtavad liikmesriikide valitsused asjakohased meetmed, et hüvitada või tagastada vallas- ja kinnisvara hinnas sisalduvad kaudsed maksud ja müügimaksud, kui liit teeb ametlikuks kasutuseks ulatuslikke oste, mille hind sisaldab selliseid makse. Neid sätteid ei kohaldata, kui nende mõjul liidu piires kahjustataks konkurentsi.

Vabastus ei kehti maksude ja tasude suhtes, mis katavad üksnes kommunaalteenuste kulud.”

Belgia õigus

19. juuli 2001. aasta määruse pealinna Brüsseli piirkonna elektrituru korralduse kohta algse redaktsiooni, mis jõustus 1. jaanuaril 2003 (Moniteur belge, 17.11.2001, lk 39135; edaspidi „elektrituru määrus”), artiklis 26 oli ette nähtud:

„§ 1 Artikli 21 alusel antud tarneloa omaja, nii füüsiline kui juriidiline isik, (edaspidi „tasu maksmise eest vastutav isik”) on kohustatud maksma sellise loa eest igakuist tasu.

§ 2 Tasu tuleb maksta 1. jaanuari kuupäeva seisuga. Tasu maksmise tähtaeg on sama aasta 31. märts.

§ 3 Tasu arvutatakse võimsuse alusel, mis on tehtud vastavat õigust omavatele lõpptarbijatele kättesaadavaks Brüsseli piirkonnas paiknevate 70 kV või madalama pingega elektrivõrkude, -ühenduste ja -otseliinide kaudu. Kõrgepinge tarbijate puhul on kättesaadavaks tehtud võimsus nende ühenduse võimsus. See vastab maksimaalsele võimsusele (väljendatuna kVA ühikutes), mis tehakse kättesaadavaks vastavalt liitumislepingule. Kui liitumislepingus puudub vastav kokkulepe või kui kasutatav võimsus ületab liitumislepinguga kättesaadavaks tehtud maksimaalset võimsust, vastab ühenduse võimsus maksimaalsele võimsusele (väljendatuna kVA ühikutes), mida on kasutatud eelnenud 36 kuu jooksul, korrutatuna koefitsiendiga 1,2.

Madalpinge tarbijate puhul määratakse kättesaadavaks tehtud võimsus kindlaks vastavalt elektrikaitsmete suurusele (väljendatuna kVA ühikutes). Elektrikaitsmete nominaaltugevuse ja võimsuse vastavustabel asub käesoleva määruse lisas.

§ 4 Igakuise tasu suuruseks määratakse kõrgepinge puhul 0,67 eurot kVA kohta.

Madalpinge puhul määratakse see kindlaks vastavalt järgmistele tariifidele:

1°	Kättesaadavaks tehtud võimsus on väiksem või võrdne 1,44 kVA-ga: 0 eurot;

2°

Kättesaadavaks tehtud võimsus vastab järgmistele vahemikele:

1,44–6,00 kVA: 0,60 eurot

6,01–9,60 kVA: 0,96 eurot

9,61–12,00 kVA: 1,20 eurot

12,01–36,00 kVA: 2,40 eurot

36,01–56,00 kVA: 4,80 eurot

56,01–100,00 kVA: 7,80 eurot.

Seda summat korrigeeritakse kord aastas vastavalt Belgia Kuningriigi tarbijahinnaindeksile. […]

§ 5 Valitsus määrab kindlaks käesoleva artikli rakendusmeetmed. Ta võib muu hulgas nõuda jaotusvõrguettevõtjalt, kohaliku ülekandevõrgu ettevõtjalt ja otseliinide kasutajatelt, et need esitaksid talle tasu sissenõudmiseks vajalikud andmed.

Valitsus võib panna jaotusvõrguettevõtjale kohustuse esitada tasu maksmise eest vastutavatele isikutele teate tasu maksmise kohustuse kohta. Teade peab sisaldama eelkõige maksustamisperioodi, tasu arvutamise alust, tasumäära, tasumise tähtaega ja tasu maksmise viisi. Sellise teate saatmine või saatmata jätmine ei mõjuta siiski mingil moel tasu maksmise eest vastutavate isikute õigusi ja kohustusi.

§ 6 Tasu määratakse ja nõutakse sisse vastavalt 23. juuli 1992. aasta määruse, mis reguleerib hoonestatud kinnisasjade kasutajate ning teatavatele kinnisasjadele asjaõigusi omavate isikute kohaliku maksuga maksustamist, VI peatükis ette nähtud korrale. Tasumise tähtaeg määratakse kindlaks aga vastavalt käesoleva artikli lõikele 3.

§ 7 Laekunud tasu suunatakse jaotusvõrguettevõtjale, et hüvitada talle artiklis 24 nimetatud avalike teenuste osutamisega kaasnev kulu. [sätet on hiljem muudetud ja laiendatud nende isikute ringi, kellele laekunud tasu suunatakse, samuti esitatud andmed tasu jagunemise kohta nende isikute vahel]

§ 8 Tasu maksmise kohustus kehtib alates jaanuarist 2004.

§ 9 Kulud, mis on seotud artiklis 24 nimetatud avalike teenuste osutamisega ja mis ületavad käesoleva artikli alusel sissenõutavat tasu, jäävad jaotusvõrguettevõtja kanda halduskuludena. Nende kulude kajastumist elektrienergia hinnas reguleerivad föderaaltasandi õigusaktid.

[…]”.

Elektrituru määruse artiklit 26 on muudetud mitu korda, viimati 20. juuli 2011. aasta määrusega (Moniteur belge, 10.8.2011) ja 21. detsembri 2012. aasta määrusega maksumenetluse kohta Brüsseli piirkonnas (Moniteur belge, 8.2.2013). Käesoleval ajahetkel on selle artikli lõige 2 sõnastatud järgmiselt:

„Tasu tuleb maksta kalendrikuu esimese kuupäeva seisuga. Tasu maksmise tähtaeg on järgmise kalendrikuu 15. kuupäev. Tasu maksmise eest vastutav isik on tasu maksmisest vabastatud energiamahu osas, mille ta on teinud kättesaadavaks seda raudtee-, trammi- […] või metroovõrgus rakendavatele klientidele”.

6	Nende muudatuste tõttu muudeti vähesel määral ka artikli 26 §-s 4 sisalduvaid tariife.

Elektrituru määruse artikkel 24, millele viitab sama määruse artikli 26 § 7, loetleb jaotusvõrguettevõtja osutatavad avalikud teenused järgmiselt:

„Jaotusvõrguettevõtja täidab allpool punktides 1–5 kindlaksmääratud avalike teenuste osutamise ülesandeid:

1°	Kodumajapidamistele tarbitava elektrienergia minimaalkoguse katkematu tagamine 11. juuli 1991. aasta määruses ette nähtud tingimustel.

2°	Sotsiaalse eritariifiga elektrienergia tarnimine isikutele föderaaltasandi õigusaktides ette nähtud tingimustel.

3°

Elektrienergia tõhusa kasutamise edendamine kõikidele lõpptarbijate kategooriatele mõeldud teabe ja näitlikustamise kaudu ning seadmete, teenuste ja rahalise abi kättesaadavaks tegemise teel. Jaotusvõrguettevõtja koostab selleks koostöös vastava ametiasutusega elektrienergia tõhusa kasutamise kolmeaastase programmi.

4°	Oma vajaduste ulatuses koostootmise režiimil toodetud sellise elektrienergia kasutamine, mis ei ole mõeldud tema enda tarbimiseks ja mida ei tarnita kolmandatele isikutele.

5°

Teede- ja tänavatevõrgu ning avalike alade valgustuse tagamiseks seadmete rajamine, hooldamine ja uuendamine, uues kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse artiklis 135 määratletud kohalike omavalitsuste ainuõiguste alusel ja vastavalt kolmeaastasele programmile, mis on välja töötatud kohaliku omavalitsuse ja jaotusvõrguettevõtja koostöös;

b)	Nimetatud elektrirajatiste varustamine energiaga.

6°	Ombudsmani teenuse korraldamine ja eraisikutest klientide teavitamine elektritarne hindadest ja tingimustest.”

Eespool toodud ülesannete loetelu on hiljem muudetud, viimati 20. juuli 2011. aasta määrusega (Moniteur belge, 10.8.2011). Need ülesanded on käesoleval ajahetkel määratletud järgmiselt:

„Artikkel 24

§ 1 Jaotusvõrguettevõtja ja tarnijad täidavad – vastavalt neid puudutavas osas – allpool punktides 1 ja 2 nimetatud avalike teenuste osutamise ülesandeid:

1°	kodumajapidamistele tarbitava elektrienergia minimaalkoguse katkematu tagamine IVbis peatükis ette nähtud tingimustel.

2°	sotsiaalse eritariifiga elektrienergia tarnimine isikutele föderaaltasandi õigusaktides ja IVbis peatükis ette nähtud tingimustel;

§ 2 Instituut täidab avalike teenuste osutamise ülesandeid, mis puudutavad elektrienergia tõhusa kasutamise edendamist teabe ja näitlikustamise kaudu ning seadmete, teenuste ja rahalise abi kättesaadavaks tegemise teel ning mis on suunatud kõikidele lõpptarbijate kategooriatele ja kohalikele tarnijatele, kes katavad enda klientide vajadused täies ulatuses või osaliselt piiratud ja hästi piiritletud geograafiliselt alal asuvate elektrienergia rajatise abil, mis on varustatud ühisele ühendusele lisatud arvestiga, ja/või eravõrgu abil, millesse nad tarnivad […]

Artikkel 24bis

Lisaks täidab jaotusvõrguettevõtja järgmisi avalike teenuste osutamise ülesandeid:

1°	kasutab oma vajaduste ulatuses sellist taastuvenergiat, mis ei ole mõeldud tema enda tarbimiseks ja mida ei tarnita kolmandatele isikutele;

2°

teede- ja tänavatevõrgu ning avalike rohealade valgustuse tagamiseks seadmete rajamise, hoolduse ja uuendamisega seotud ainupädevusse kuuluvad ülesanded, uues kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse artiklis 135 määratletud ainuõiguste alusel ja vastavalt kolmeaastasele programmile, mis on välja töötatud kohaliku omavalitsuse ja jaotusvõrguettevõtja koostöös, või täiendava ehitusloa alusel ning mainitud elektrirajatiste elektriga varustamine, andes seejuures eelisõiguse taastuvaid energiaallikaid või koostootmist kasutavatele tootmisseadmetele; selle ülesande eesmärk on parandada energiatõhusust ja tarbimise säästlikkust. […]

3°	ülesanded viimase instantsi tarnijana ja talle selle rolli täitmisel delegeeritud klientidele järelteenuse pakkumise korraldamine;

4°	madalpinget kasutavate eraisikutest klientide ja äriklientide teavitamine elektri hindadest ning ühendusega liitumise ja elektritarne tingimustest;

5°	internetis kättesaadavas serveris teabe avaldamine eraisikutest klientide teenindamise kohta jaotusvõrguettevõtja poolt viimase instantsi tarnija ülesannete täitmise raames;

6°	igal aastal Brugel’ile [Brüsseli gaasi- ja elektrituru korraldamisega tegelev amet] aruande esitamine kodutarbijatele osutatud teenuse kvaliteedi kohta viimase instantsi tarnijana;

7°	igal aastal Brugel’ile aruande esitamine nõuetele vastavuse programmi kohta, mille abil jaotusvõrguettevõtja tagab igasuguse diskrimineerimise vältimise. Brugel edastab aruande koos enda arvamusega valitsusele ja ka avaldab selle aruande.

8°	Kui elektrit tarbitakse jaotusvõrgu kaudu, tänavatel asetleidvate ajutiste pidulike ürituste elektriga varustamine vastavalt nendele tehnilistele ja finantstingimustele, mis on ette nähtud võrgu tehnilises korras või on kehtestatud selle alusel.”

Brüsseli piirkonna 1. aprilli 2004. aasta määrus Brüsseli piirkonna gaasituru korralduse kohta, mis käsitleb gaasi- ja elektrijaotusvõrkudelt makstavaid tasusid ning millega muudetakse 19. juuli 2001. aasta Brüsseli elektrituru määrust, (Moniteur belge, 26.4.2004, lk 34281) näeb alates 1. juulist 2004 ette gaasi tarnimisega seotud tasu maksmise (edaspidi „gaasituru määrus”). Selle määruse algse redaktsiooni artiklis 20 oli sätestatud:

„Artiklis 18 nimetatud avalike teenuste osutamisega seotud kulud jäävad võrgu haldaja kanda halduskuludena. Nende kulude kajastumist gaasi hinnas reguleerivad föderaaltasandi õigusaktid.”

Gaasituru määruse artiklit 20 muudeti 20. juuli 2011. aasta määrusega elektrituru määruse muutmise kohta (Moniteur belge, 10.8.2011) ning asendati artikliga 20septiesdecies, milles on ette nähtud:

„§ 1 Artikli 15 alusel antud tarnelitsentsi omaja, nii füüsiline kui juriidiline isik, (edaspidi „tasu maksmise eest vastutav isik”) on kohustatud maksma sellise loa eest igakuist tasu.

§ 2 Tasu tuleb maksta kalendrikuu esimese kuupäeva seisuga. Tasu maksmise tähtaeg on järgmise kalendrikuu 15. kuupäev.

§ 3 Arvestades teises lõigus toodud täpsustusi, arvutatakse tasu võrgu haldaja poolt Brüsseli piirkonnas tarbimiskohta omavate lõpptarbijate asukohas kasutatavate gaasiarvestite kaliibri alusel. Gaasiarvesti kaliiber näitab seda maksimaalset gaasikogust väljendatuna kuupmeetrites tunni kohta, mille jaoks arvesti on seadistatud. Lõpptarbijate puhul, kelle gaasiarvesti suurus on 6 või 10 m3/h, võetakse tasu arvutamisel samuti arvesse viimase aasta jooksul tarbitud standardset kogust, mis on arvestatud vastavalt Brüsseli piirkonnas kehtivale MIG-le.

§ 4 Igakuise tasu suuruseks määratakse:

1.	0,2 eurot gaasiarvesti kohta, mille kaliiber on 6 või 10 m3/h, kui viimase aasta jooksul tarbitud standardne kogus ei ületa 5000 kWh;

2.	0,7 eurot gaasiarvesti kohta, mille kaliiber on 6 või 10 m3/h, kui viimase aasta jooksul tarbitud standardne kogus ületab 5000 kWh;

3.	1,7 eurot gaasiarvesti kohta, mille kaliiber on 16 m3/h;

4.	4,2 eurot gaasiarvesti kohta, mille kaliiber on 25 m3/h;

5.	8,4 eurot gaasiarvesti kohta, mille kaliiber on 40 m3/h;

6.	21 eurot gaasiarvesti kohta, mille kaliiber on 65 m3/h;

7.	29,2 eurot gaasiarvesti kohta, mille kaliiber on 100 m3/h;

8.	37,5 eurot gaasiarvesti kohta, mille kaliiber on 160 m3/h;

9.	54,2 eurot gaasiarvesti kohta, mille kaliiber ületab 160 m3/h.

Eespool toodud summasid korrigeeritakse kord aastas vastavalt Belgia Kuningriigi tarbijahinnaindeksile. […]

§ 5 Valitsus määrab kindlaks käesoleva artikli rakendusmeetmed. Ta võib muu hulgas nõuda jaotusvõrguettevõtjalt ja otseliinide kasutajatelt, et need esitaksid talle tasu sissenõudmiseks vajalikud andmed.

§ 6 Tasu määratakse ja nõutakse sisse vastavalt Brüsseli piirkonnas maksumenetlust reguleeriva määruse artiklites [13–19], 22 ja 23 ette nähtud korrale.

§ 7 Laekunud tasu suunatakse 12. detsembri 1991. aasta määruse eelarvevahendite kohta artikli 2 punktides 15 ja 16 nimetatud fondidele järgmistes osades:

1°	5% energeetikajuhtimise erifondile (Fonds de guidance énergétique) […];

2°	95% energiapoliitika fondile (Fonds relatif à la politique de l’énergie).

§ 8 Tasu maksmise kohustus kehtib alates jaanuarist 2012.”

Gaasivõrgu haldaja osutab avalikke teenuseid, mis on kindlaks määratud gaasituru määruse artiklis 18, mille algses redaktsioonis oli sätestatud:

„Jaotusvõrguettevõtja täidab järgmisi avalike teenuste osutamise ülesandeid:

1°	sotsiaalse eritariifiga gaasitarne isikutele föderaaltasandi õigusaktides ette nähtud tingimustel;

2°	gaasi tarnekatkestuste ennetamine ja kõrvaldamine vastavalt 11. märtsi 1999. aasta määrusele;

3°	ennetustöö kodutarbijate gaasikasutuse maksimaalse turvalisuse tagamiseks;

4°	ombudsmani teenuse korraldamine ja eraisikutest klientide teavitamine gaasitarne hindadest ja tingimustest;

5°

gaasi tõhusa kasutamise edendamine kõikidele lõpptarbijate kategooriatele mõeldud teabe ja näitlikustamise kaudu ning seadmete, teenuste ja rahalise abi kättesaadavaks tegemise teel. Jaotusvõrguettevõtja koostab selleks koostöös vastava ametiasutusega gaasi tõhusa kasutamise kolmeaastase programmi.”

Alates 2011. aasta augustist on avalike teenuste osutamise ülesanded määratletud järgmiselt:

„Artikkel 18

Võrguettevõtja ja tarnijad täidavad – vastavalt neid puudutavas osas – allpool punktides 1–3 nimetatud avalike teenuste osutamise ülesandeid ja kohustusi:

1°	kodumajapidamistele tarbitava gaasi minimaalkoguse katkematu tagamine Vbis peatükis ette nähtud tingimustel;

2°	sotsiaalse eritariifiga gaasitarne isikutele föderaaltasandi õigusaktides ja Vbis peatükis ette nähtud tingimustel;

3°	tasuta ennetusteenus maagaasi kasutamisega seotud riskide kohta majapidamistele, kes seda taotlevad. Selle ülesande täitmise sisu ja tingimused määrab kindlaks valitsus.

Artikkel 18bis

Lisaks täidab jaotusvõrguettevõtja järgmisi avalike teenuste osutamise ülesandeid:

1°	tarbijatele järelteenuste osutamise korraldamine ning eraisikutest klientidele teenusega liitumist puudutavate hindade ja tingimuste kohta teabe edastamine;

2°	gaasi tõhusa kasutamise edendamine kohalikele omavalitsustele ja teistele lõpptarbijatele mõeldud teabe ja näitlikustamise kaudu ning seadmete, teenuste ja rahalise abi kättesaadavaks tegemise teel.

[…]”.

Kuninga 29. veebruari 2004. aasta dekreedi, mis käsitleb tariifide üldist struktuuri ning aluspõhimõtteid ja menetlusi tariifide kehtestamisel ning Belgia territooriumil tegutsevate maagaasi jaotusvõrkude haldajate aruandekohustust, (Moniteur belge, 11.3.2004) artikkel 9 on sõnastatud järgmiselt:

„Arve koostamisel kasutatavasse tariifi on integreeritud maksude, tasude, lõivude, osa- ja muude maksetega seotud lisasummad. Need summad ei kuulu tariifi hulka käesoleva dekreedi artiklite 3–8 tähenduses, kuid peavad olema lisatud võrgutarbijatele esitatud arvetele. Nende hulka kuuluvad vajaduse korral:

1°	lõivud, tasud või muud maksed, millest rahastatakse avalike teenuste osutamist, mille puhul eristatakse sotsiaalseid meetmeid, meetmeid energia tõhusa kasutamise edendamiseks ja meetmeid taastuvate energiaallikate või koostootmist kasutavate tootmisseadmete kasutamiseks […]”.

Kuninga 3. aprilli 2003. aasta dekreedi elektri- ja gaasitarnete arvete kohta (Moniteur belge, 2.5.2003) artiklis 1 on sätestatud:

„Koondarved, mis esitatakse elektritarne lõpptarbijatele pärast elektriarvesti näidu lugemist ja gaasitarne lõpptarbijatele, kelle aastane tarbimine ei ületa 60000 kWh, peavad sisaldama vähemalt järgmist teavet:

[…]

10.	tasumisele kuuluva summa arvutamise üksikasjad;

11.	edastamisele kohaldatav tariif;

12.	jaotamisele kohaldatav tariif;

13.	kõikide ametiasutuste kogutud summad, vastavate kategooriate kaupa;

[…]”.

29. aprilli 1999. aasta föderaalseaduse elektrituru korralduse kohta artiklis 22bis on sätestatud:

„§ l Kohalikele omavalitsustele, mis määratakse konkreetse aasta suhtes kindlaks järgmistel alustel: […]

[…]

§ 4 Eelmistes lõigetes nimetatud osamakse nõuab sisse jaotusvõrguettevõtja.

Jaotusvõrguettevõtjad võivad elektrituru avanemisega tekkinud sissetuleku vähenemise kompenseerimiseks kehtestatud föderaaltasandi osamakse kandmise kohustuse panna enda klientidele, lisades selle vastavalt varustuskohale arvutatud jaotusvõrguga liitumise tasule; viimased võivad selle osamakse lisada enda klientidele esitatavatele arvetele, kuni selle tasub lõpuks isik, kes mWh-d kasutab.”

16	Viidatud artikli 22bis rakendamiseks vastu võetud ministri 13. mai 2005. aasta käskkirja (Moniteur belge, 18.5.2005, lk 23450) artiklis 3 on ette nähtud: „Seaduse artiklis 22bis viidatud föderaaltasandi osamakse tasumiseks esitab tarnija lõpptarbijatele kord kuus arve järgmiselt: […]”.

Vaidluse taust ja kohtueelne menetlus

Alates elektrituru ja gaasituru määruste jõustumisest esitas elektri ja gaasi tarnija Electrabel SA (edaspidi „Electrabel”) Brüsselis asuvatele liidu institutsioonidele arve elektri ja gaasi tarnimisega seotud tasude maksmise kohustuse kohta ning alates 1. juulist 2004 olid need tasud märgitud arvetele eraldi real „kohalike tasudena”.

Alates 2004. aasta augustist on liidu institutsioonid esitanud järelepärimisi nende tasude olemuse kohta, samuti ka analoogilise sisuga föderaalsete tasude olemuse kohta, mida tuleb maksta gaasi ja elektri tarnimise puhul. Leides, et vaidlusalused tasud on oma olemuselt kaudsed maksud, palus komisjon 28. juuli 2005. aasta kirjas Belgia föderaalsetelt ametiasutustelt ja Brüsseli piirkonna ametiasutustelt anda maksuvabastus ning tagastada makstud tasud ning samuti lõpetas ta samast kuupäevast alates Electrabelile kohaliku ja föderaalse tasu maksmise.

19	3. märtsi 2006. aasta, 20. detsembri 2007. aasta ja 18. aprilli 2008. aasta kirjas andsid föderaalsed ametiasutused soovitud maksuvabastuse föderaalsete tasude maksmisest, leides, et neid tasusid võib pidada hinnas sisalduvaks müügimaksuks.

2008. aasta septembris maksis komisjon siiski kohalikele tasudele vastavad summad ja jätkas seejärel nende summade maksmist, et vältida tarnimise katkestamist Electrabeli poolt, kes peab omakorda maksma need summad Sibelga'le, kes on ainus Brüsseli piirkonna elektri- ja gaasivõrke haldav võrguettevõtja.

Brüsseli piirkonna pädev minister vastas 3. jaanuari 2007. aasta kirjas, et ta ei saa rahuldada komisjoni 28. juuli 2005. aasta taotlust, sest elektri tarnimisega seoses makstav tasu kujutab endast vastutasu teenuse eest, mida komisjon on kasutanud või võis kasutada ja et elektrituru määrus ei pane komisjonile mingisugust maksukohustust, kuna selle määruse adressaatideks olid üksnes tarneloa omajad, käesoleval juhul Electrabel.

Brüsseli piirkonna pädev minister esitas 21. detsembri 2007. aasta kirjas põhjused, miks ta ei jaga komisjoni seisukohta, mille kohaselt ei saa suuremat osa elektrituru määruse artiklis 24 nimetatud teenustest komisjonile osutada. Minister viitas vaidlusaluse tasu olemuse osas kohtuotsusele komisjon vs. Belgia (C‑437/04, EU:C:2007:178) ja rõhutas, et vastupidi föderaalsele tasule on elektrituru määruse artiklis 26 ette nähtud tasu adressaadiks üksnes tarneloa omaja ja kui viimane nõuab selle tasu lepingu alusel või majanduslikel kaalutlustel sisse enda klientidelt, ei saa see anda alust maksuvabastusele.

23	Komisjon saatis 27. juunil 2008 Belgia Kuningriigile esimese märgukirja, millele viimane vastas 9. septembril 2008.

24	Vastuseks 10. novembri 2008. aasta kirjale, milles komisjon palus ametlikult Brüsseli piirkonna pädeval ministril tagastada vaidlusaluste tasudena makstud summad, teatas minister, et seda taotlust ei rahuldata ning et tegemist on liidu institutsioonide ja tarnija Electrabeli lepinguliste suhetega.

Pärast selle seisukoha kättesaamist saatis komisjon 15. aprillil 2009 Belgia ametiasutustele täiendava märgukirja, milles ta märkis, et liidu institutsioonide suhtes elektrituru määruse artikli 26 ja gaasituru määruse artikli 20 kohaldamine rikub institutsioonidele protokolli artiklis 3 antud maksuvabastust. Komisjon selgitas sisuliselt, et vaidlusalused tasud kujutavad endast kaudseid makse ja et nende lõpptarbijatelt sissenõudmise aluseks ei ole kindlasti energiatarbijaga vabalt läbi räägitud lepingutingimus. Komisjon märkis samuti, et nendel tasudel on maksu ja mitte tasu iseloom, sest nende puhul ei ole täidetud tingimused, mis on välja töötatud Euroopa Kohtu praktikas selleks, et tasu saaks kvalifitseerida „avalike teenuste kuluks” protokolli artikli 3 teise lõigu tähenduses.

Brüsseli piirkonna pädev minister vaidles 10. juuni 2009. aasta kirjas komisjoni sellele analüüsile vastu, väites sisuliselt, et vaidlusaluste tasudega taotletavateks eesmärkideks on rahastada keskkonnapoliitikaga seotud avalike teenuste osutamist ja et liidu institutsioonid kasutasid või oleksid saanud kasutada mitut nendest elektrituru ja gaasituru määrustes nimetatud teenustest ning et liidu institutsioonid ei ole vaidlusaluste tasude suhtes nende maksmise eest vastutavad isikud, vaid et nende tasude maksmiseks kohustasid neid elektri- ja gaasitarnijatega sõlmitud lepingud.

27	Komisjon saatis 27. veebruaril 2012 Belgia Kuningriigile põhjendatud arvamuse ELTL artikli 258 alusel, millele Belgia ametiasutused vastasid 23. aprilli 2012. aasta kirjas, viidates enda juba eelnevalt esitatud seisukohale.

28	Kuna Belgia Kuningriigi argumendid komisjoni ei veennud, otsustas komisjon pöörduda Euroopa Kohtusse.

29	Samal ajal liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamisega Euroopa Kohtus on liidu institutsioonid palunud ka siseriiklikul tasandil alustada haldusmenetlust ja kohtumenetlust vaidlusalustele tasudele vastavate summade tagastamiseks, mille nad on enda hinnangul ebaõigesti maksnud.

Hagi

Protokolli artikli 3 teise lõigu kohaldamine

Poolte argumendid

Vaidlusaluste tasude olemuse kohta märgib komisjon, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale peab maksu, lõivu või muu makse või tasu liidu õiguse seisukohast kvalifitseerima Euroopa Kohus, lähtudes seejuures maksu objektiivsetest tunnustest ja sõltumatult siseriiklikus õiguses sellele antud kvalifikatsioonist (Bautiaa ja Société française maritime, C‑197/94 ja C‑252/94, EU:C:1996:47, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kaudse maksu oluline tunnus on, et see maks nõutakse sisse kulutuste tekkimisel või tarbimise korral, samas kui otsest maksu kohaldatakse tulu või vara suhtes. Maksustatav teokoosseis on vaidlusaluste tasude puhul üksnes elektri- või gaasitarne teostamiseks kas loa või litsentsi omamine, millel puudub igasugune seos elektri tarnija või gaasi võrguettevõtja vara või tuluga. See teokoosseis on tegelikkuses lahutamatult seotud elektri või gaasi tarbimisega vastavalt lõpptarbija kasutusse antud võimsusele. Seda tõendab muu hulgas asjaolu, et nende tasude summa arvutatakse nimetatud võimsuse alusel.

Järelikult kujutavad vaidlusalused tasud endast kaudseid makse, mis sisalduvad elektri ja gaasi tarbimise hinnas, mida maksavad liidu institutsioonid vastavalt protokolli artikli 3 teisele lõigule. Seejuures ei oma kvalifitseerimisel tähtsust see, kes tuleb kvalifitseerida formaalselt „tasu maksmise eest vastutavaks isikuks”. Lisaks ei muuda asjaolu, et õigusnormides ei ole ette nähtud selle klientidelt sissenõudmise kohustust, tarbimismaksu otseseks tulu või vara suhtes kohaldatavaks maksuks.

33	Komisjon väidab, et käesolevas asjas on täidetud protokolli artikli 3 teise lõigu kohaldamise ülejäänud tingimused. Nimelt tuleb elekter ja gaas võrdsustada immateriaalse varaga, mida liit on ulatuslikult ostnud ametlikuks kasutuseks.

Belgia Kuningriik leiab, et protokollis ette nähtud maksuvabastus kehtib üksnes liikmesriigi õigusnormide suhtes, mis „panevad” liidu institutsioonidele otseste või kaudsete maksude tasumise kohustuse, kuid et seda maksuvabastust ei saa kohaldada juhul, kui institutsioonidele panevad kohustuse teise lepingupoolega vabalt läbi räägitud lepingutingimused.

Käesolevas asjas määrab elektrituru määrus elektriga seotud tasu maksmise eest vastutavaks isikuks tarneloa omaja ja gaasituru määrus määrab gaasiga seotud tasu maksmise eest vastutavaks isikuks jaotusvõrguettevõtja. Järelikult, kuna liidu institutsioone ei ole tasu maksmise eest vastutavateks isikuteks määratud, ei saa nende suhtes kohaldada ka protokolli artiklis 3 ette nähtud maksuvabastust, kuna ükski õigus- või haldusnorm ei kohusta nimetatud tasude maksmise eest vastutavaid isikuid neid tasusid lepingu alusel enda klientidelt sisse nõudma. Ka selline turuolukord, kus kõik tarnijad nõuavad vaidlusalused tasud enda lõpptarbijatelt sisse, ei tekitaks liidu institutsioonidele siiski maksuimmuniteeti (kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑437/04, EU:C:2007:178, punktid 53 ja 58).

Belgia Kuningriigi arvates ei muuda vaidlusaluste tasude võimalik lepingu alusel klientidelt sissenõudmine neid kaudseteks maksudeks liidu institutsioonide suhtes, kuna nende ja tarnijate vahel on lepinguline suhe, mis tõendab piisavalt, et institutsioonidele ei ole määratud „maksu”. Seejuures ei oma ka tähtsust see, kas vaidlusaluseid tasusid tuleks kvalifitseerida „otsesteks maksudeks” või „kaudseteks maksudeks”, sest seaduslikuks võlgnikuks on sõnaselgelt liidu institutsioonide lepingupartner. Järelikult ei kuulu vaidlusalused tasud protokolli artikli 3 kohaldamisalasse.

37	Ka ei ole võimalik näha paralleele vaidlusaluste tasude ja 29. aprilli 1999. aasta föderaalseadusega kehtestatud föderaalse tasu vahel, sest viidatud seaduse artikli 22bis lõikes 4 on sõnaselgelt öeldud, et föderaalset tasu maksavad lõpptarbijad.

Euroopa Kohtu hinnang

Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et protokolli artikli 3 esimeses ja teises lõigus on kehtestatud kaks erinevat immuniteedi korda vastavalt sellele, kas tegemist on otseste või kaudsete maksudega ja et nende kordade erinevus on oluline immuniteedi küsimuse hindamisel (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑437/04, EU:C:2007:178, punktid 36–38 ja seal viidatud kohtupraktika).

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusaluseid tasusid ei kohaldata tulu või vara suhtes Euroopa Kohtu praktika tähenduses (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑437/04, EU:C:2007:178, punkt 44). Ühtlasi tuleb nentida, et elektri ja gaasi tarnijad lisavad vaidlusalused tasud liidu institutsioonidele tehtud tarnete eest esitatud arvetele. Järelikult tuleb neid tasusid pidada kaudseteks maksudeks, mis kuuluvad protokolli artikli 3 teise lõigu kohaldamisalasse.

Seega tuleb siinkohal rõhutada, et Euroopa Kohtu järeldusi kohtuotsuses komisjon vs. Belgia (C‑437/04, EU:C:2007:178) ei saa üle kanda käesolevale kohtuasjale. Nimelt oli viidatud kohtuotsuse aluseks olevas kohtuasjas tegemist kinnisasjadele asjaõigusi omavatele isikutele määratud otsese maksuga, mida nõuti lepingu alusel sisse liidu institutsioonidelt kui üürnikelt.

Mis puudutab protokolli artikli 3 teise lõigu kohaldamise tingimusi, siis ei vaielda selle üle, et Brüsseli piirkonnas asuvatele liidu institutsioonidele elektri ja gaasi tarnimine kuulub liidu institutsioonide ametlikuks kasutuseks tehtud ulatuslike ostude hulka ning on vajalik institutsioonide korrapäraseks toimimiseks. Euroopa Kohtule esitatud toimikust ei nähtu mingil moel, et nende sätete kohaldamine võiks kahjustada konkurentsi.

Belgia Kuningriigi arvates ei saa protokolli artikli 3 teist lõiku kohaldada ka juhul, kui vaidlusalused tasud tuleks kvalifitseerida „kaudseteks maksudeks”, kuna vastavalt asjassepuutuvatele siseriiklikele õigusnormidele ei ole liidu institutsioonid määratud nende tasude maksmise eest vastutavateks isikuteks.

Selles osas tuleb nentida, nagu seda märkis ka kohtujurist enda ettepaneku punktides 59 ja 60, et protokolli artikli 3 teise lõigu sõnastusest ei nähtu, et selles sättes ette nähtud maksuvabastuse kohaldamiseks peaks liit olema liikmesriigi õigusnormides määratud selliste kaudsete maksude, nagu nendega on käesolevas asjas tegemist vaidlusaluste tasude näol, maksmise eest vastutavaks isikuks. Nimelt nõuab see säte üksnes, et need kaudsed maksud „sisalduvad vallas- ja kinnisvara hinnas” ja et see hind „sisaldab” selliseid makse.

44	Lisaks tuleb märkida, et näiteks käibemaksusüsteemi puhul, mille suhtes protokolli artikli 3 teist lõiku sageli kohaldatakse, ei ole maksukohustuslaseks määratud üldreeglina mitte lõpptarbija, vaid kaupade tarnija või teenuste osutaja.

45	Järelikult ei ole protokolli artikli 3 teise lõigu kohaldamise tingimuseks see, et liikmesriigi asjaomastes õigusnormides oleks tasu maksmise eest vastutavateks isikuteks määratud liidu institutsioonid.

46	Belgia Kuningriik väidab lisaks, et protokolli artikli 3 teises lõigus ette nähtud maksuvabastust kohaldatakse vaid juhul, kui asjaomase kaudse maksu tasumise kohustus on kohaldamisele kuuluvate liikmesriigi õigusnormide alusel üle kantud liidu institutsioonidele.

47	Ka sellist tingimust ei sisaldu asjaomase sätte sõnastuses.

48	Vaidlusaluse maksustamissüsteemi olemusest ja selle peamistest tunnusjoontest nähtub aga, et kõnealune kaudne maks töötati välja ja viidi sisse eesmärgiga, et see nõutakse sisse lõpptarbijalt.

49	Seda tõendavad käesolevas asjas mitu tegurit.

50	Tuleb nentida, et asjaomastes siseriiklikes õigusnormides määrati detailideni kindlaks vaidlusaluste tasude peamised koostisosad, näiteks nende arvutamise alus ja määr, viidates seejuures nii tarbimisele kui ka lõpptarbijatele.

Elektrituru määruse artikli 26 lõikes 3 on ette nähtud, et elektriga seotud tasu arvutatakse võimsuse alusel, mis on tehtud lõpptarbijatele kättesaadavaks. Samuti on gaasituru määruse artikli 20septiesdecies lõikes 3 sätestatud, et gaasiga seotud tasu arvutatakse lõpptarbijate asukohas kasutatavate gaasiarvestite kaliibri alusel.

52	Ühtlasi määravad nii muudetud elektrituru määruse artikli 26 lõige 4 kui ka gaasituru määruse artikli 20septiesdecies lõige 4 konkreetselt kindlaks igakuiselt sissenõutavad tasud. Viimasena nimetatud sätte sõnastuse kohaselt võetakse nende tasude puhul arvesse ka viimase aasta tarbimist.

Kuninga 29. veebruari 2004. aasta dekreedi artiklis 9 ja kuninga 3. aprilli 2003. aasta dekreedi artiklis 1 on ette nähtud, et lõpptarbijatele elektri ja gaasi tarnimise eest esitatavatele arvetele lisatakse ning eristatakse ja tuuakse selgelt välja kõikide ametiasutuste kogutud maksud, maksed ja tasud.

Muudetud elektrituru määruse artikli 26 lõikes 2 on sätestatud, et tasu maksmise eest vastutav isik on selle maksmisest vabastatud energiamahu osas, mille ta on teinud kättesaadavaks seda raudtee-, trammi- või metroovõrgus rakendavatele klientidele. Sellest nähtub, et Brüsseli piirkond kavatses anda maksusoodustuse sellist liiki tegevusega tegelejatele, mis näitab, et seadusandja lähtus eeldusest, et asjaomane kaudne maks jääb lõpptarbija kanda ning sellise maksuvabastuse puudumisel peaksid seda tasu maksma vaidlusaluste võrkude operaatorid.

Sellist järeldust ei lükka ümber asjaolu, et 29. aprilli 1999. aasta föderaalseaduse artiklis 22bis on selgelt ette nähtud võimalus kanda föderaalse tasu maksmine üle lõpptarbijale. Nimelt võib selline erinev kohtlemine föderaalse tasu ja kohaliku tasu maksmisest vabastamisel viidata vasturääkivustele selle liikmesriigi maksustamissüsteemis.

56	Lõpuks on oluline märkida, et vastavalt protokolli artikli 3 teise lõigu sõnastusele on võimalik vaidlusalused tasud hüvitada või tagastada.

57	Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb nentida, et vaidlusaluste tasude ja nende kohaldamise puhul on täidetud protokolli artikli 3 teises lõigus ette nähtud tingimused.

Protokolli artikli 3 kolmanda lõigu kohaldamine

Poolte argumendid

Komisjon leiab, et vaidlusaluseid tasusid ei saa kvalifitseerida nii, et need „katavad üksnes kommunaalteenuste kulud” protokolli artikli 3 kolmanda lõigu tähenduses. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale „katavad [tasud] üksnes kommunaalteenuste kulud” selle sätte tähenduses nimelt vaid siis, kui teenust on osutatud isikutele, kes peavad tasu maksma või vähemalt on teenuste osutamine nendele isikutele võimalik (kohtuotsus AGF Belgium, C‑191/94, EU:C:1996:144, punkt 26). Selleks et kvalifitseerida tasusid nii, et need „katavad üksnes kommunaalteenuste kulud”, peab selle teenuse tegeliku maksumuse ja teenusesaaja makstud tasu vahel esinema otsene ja proportsionaalne seos (kohtuotsus Euroopa Ühendus, C‑199/05, EU:C:2006:678, punkt 25). Käesoleval juhul ei ole need kaks tingimust täidetud.

Mis puudutab nendest tingimustest esimest, siis selle kohta leiab komisjon, et Belgia ametiasutused on elektriga seotud tasu osas tuvastanud enda vastuses märgukirjadele ja põhjendatud arvamusele kolm ülesannet, mida liidu institutsioonid võisid kasutada või oleksid saanud seda teha, nimelt elektrienergia tõhusa kasutamise programmid, koostootmise režiimil toodetud elektrienergia kasutamine ja tänavavalgustus.

Mis puudutab esimest nendest ülesannetest, mis sisaldab soodustuste andmist, siis sellist programmi ei saa pidada teenuseks. Mis puudutab teist ülesannet, see tähendab võrguettevõtja poolt koostootmise režiimil toodetud elektri kasutamist, siis liidu institutsioonid ei osuta teenuseid ega tegele kasumit taotleva tegevusega. Kolmanda ülesande puhul, mis puudutab tänavavalgustust, on tegemist üldist majandushuvi pakkuva teenusega, mis ei ole suunatud konkreetselt liidu institutsioonidele, vaid kõikidele Brüsseli tänavatel olevatele isikutele, olenemata sellest, kas nad on elektri lõpptarbijad või mitte. Mingisuguse tasu võib kvalifitseerida tasuks, mis „katab […] kommunaalteenuste kulud” aga üksnes tingimusel, et see kujutab endast vastutasu konkreetse teenuse tarnimise eest või tarnimise võimaluse eest isikule, kes peab seda tasu maksma.

61	Mis puudutab gaasiga seotud tasu, siis liidu institutsioonid ei saa kasu gaasituru määruse artiklites 18 ja 18 bis nimetatud ülesannete täitmisest, sest need puudutavad üksnes kodutarbijaid, elektri tarbijaid sotsiaalse eritariifi alusel ja kohalikke omavalitsusi.

Mis puudutab Euroopa Kohtu praktika seatud teist tingimust, siis märgib komisjon, et elektriga seotud tasu arvutatakse proportsionaalselt lõpptarbijale kättesaadavaks tehtud võimsusest nii, et puudub igasugune seos liidu institutsioonide tasutava summa ja neile väidatavalt osutatud teenuste maksumuse vahel. Komisjon toob siinkohal näiteks tänavavalgustuse teenuse: elektri suurtarbijad, kes maksavad suuremat tasu, ei saa tänavavalgustusest suuremat kasu kui teised tarbijad. Mis puudutab gaasiga seotud tasu, siis arvutatakse see proportsionaalselt tarbitud kilovatt-tundidega ja seega puudub igasugune otsene ja proportsionaalne seos teenuse tegeliku maksumuse ja teenusesaaja makstud tasu vahel.

Belgia Kuningriik leiab kohtuotsusele AGF Belgium (C‑191/94, EU:C:1996:144, punktid 25 ja 26) tuginedes, et kommunaalteenused, millega on seotud vaidlusalused tasud, täidavad Euroopa Kohtu praktikas selleks seatud esimese tingimuse, nimelt saab neid osutada liidu institutsioonidele. Konkreetsemalt sisaldavad elektrienergia ja gaasi tõhusa kasutamise programmid elemente, nimelt soodustusi, mida liidu institutsioonid võivad saada energiatõhususe meetmete rakendamisel. Belgia Kuningriik toob siinkohal esile tabeli soodustuste summadega, mida liidu institutsioonid on kasutanud viimaste aastate jooksul.

Samuti saaksid institutsioonid kasutada meetmeid koostootmise režiimil toodetud elektri kasutamiseks, kuna neil on olemas vastavad seadmed. Samad kaalutlused kehtivad ka tänavavalgustusteenuse puhul, mida liidu institutsioonid saaksid kasutada. Sõltumata asjaolust, et protokollis ja Euroopa Kohtu praktikas ei ole nõutud, et teenused peavad olema osutatud „konkreetselt” soodustatud isikule, on osa tänavavalgustusest mõeldud konkreetselt liidu institutsioonidele ja kohandatud eelkõige nende eriomastele vajadustele.

Teine Euroopa Kohtu praktikas seatud tingimus on käesoleval juhul samuti täidetud. Nimelt arvutatakse vaidlusalused tasud võrgukasutajale kättesaadavaks tehtud võimsuse alusel, mis tõendab seost nende tasude ja saadud teenuse vahel. Kättesaadavaks tehtud võimsuse kriteerium näib olevat ainus tõhus kriteerium, seda eelkõige tänavavalgustuse puhul, millest saadavat kasu on väga raske mõõta.

Euroopa Kohtu hinnang

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale peab selleks, et selline kaudne maks nagu vaidlusalused tasud kujutaks endast sellist tasu, mis katab üksnes kommunaalteenuste kulud protokolli artikli 3 kolmanda lõigu tähenduses, olema täidetud kaks tingimust. Nendest tingimustest esimese puhul peavad olema teenused osutatud või vähemalt peab olema neid võimalik osutada isikutele, kes peavad sellist kaudset maksu tasuma (kohtuotsus AGF Belgium, C‑191/94, EU:C:1996:144, punkt 26). Teise tingimuse kohaselt peab selle teenuse tegeliku maksumuse ja teenusesaaja makstud tasu vahel esinema otsene ja proportsionaalne seos (kohtuotsus Euroopa Ühendus, C‑199/05, EU:C:2006:678, punkt 25). Need kaks tingimust on kumulatiivsed.

67	Esiteks tuleb nentida, et asjaomased siseriiklikud õigusnormid määratlevad elektrituru määruse artiklites 24 ja 24bis ning gaasituru määruse artiklites 18 ja 18bis täpselt avaliku teenuse ülesanded, mida rahastatakse vaidlusaluste tasude kaudu.

Kuid nagu tunnistab ka Belgia Kuningriik ise, siis mitte kõiki nende ülesannetega seotud teenuseid ei saa liidu institutsioonidele osutada. Eelkõige puudutab see kodumajapidamistes tarbitava elektrienergia ja gaasi minimaalkoguse katkematut tagamist ning elektri ja gaasi tarnimist sotsiaalse eritariifi alusel. Belgia Kuningriik tunnistab, et liidu institutsioonidele võib kasu olla nendest ülesannetest vaid kolme puhul, nimelt koostootmise režiimil toodetud elektri kasutamisest, elektrienergia ja gaasi tõhusa kasutamise edendamisest ning tänavavalgustusest.

69	Teiseks, nagu nähtub vaidlusalustest siseriiklikest õigusnormidest, on vaidlusalustest tasudest saadavad summad mõeldud katma nendes sätetes ette nähtud kõikide avalike teenuste ülesannete täitmisega kaasnevaid kulusid.

Järelikult tuleb sedastada, et liidu institutsioonide makstud vaidlusaluste tasudega rahastatakse ka selliseid avaliku teenuse ülesandeid, mida institutsioonid kasutada ei saa. Järelikult nähtub juba ainuüksi sellest asjaolust, et käesoleva kohtuotsuse punktis 66 nimetatud esimene tingimus ei ole täidetud ja teise tingimuse puhul puudub otsene ja proportsionaalne seos vaidlusaluste tasude summa ja siseriiklikes õigusnormides ette nähtud avalike teenuste tegeliku maksumuse vahel.

71	Selline seos puudub ka nende kolme avaliku teenuse ülesande puhul, mida liidu institutsioonid saaksid kasutada.

Nimelt ei esine piisavat seost vaidlusaluste tasude arvutamise aluse ja elektrienergia mõõtmiseks tavaliselt kasutatavate mõõtühikute vahel, milleks võib koostootmise režiimil toodetud elektrienergia puhul olla kilovatt-tund või mis võib tänavavalgustuse mõõtmise puhul väljenduda valgustatud territooriumi suuruses või valguse energia koguse mõõtmises.

73	Seega, isegi kui liidu institutsioonid võivad kasutada teatud kommunaalteenuseid, ei võimalda asjaomased siseriiklikud õigusnormid tõendada sellise kasutamise ulatust.

74	Järelikult puudub siseriiklikes õigusnormides ette nähtud avalike teenuste tegeliku maksumuse ja vaidlusaluste tasude vahel, mida liidu institutsioonid peavad käesoleval juhul tasuma nende teenuste saajana, Euroopa Kohtu praktikas nõutud otsene ja proportsionaalne seos.

Järelikult tuleb sedastada, et kuna Belgia Kuningriik ei vabastanud liidu institutsioone kohustusest tasuda elektrituru määruse (muudetud) artiklis 26 ning gaasituru määruse (muudetud) artiklis 20 ette nähtud tasusid ning keeldus Brüsseli piirkonna selliselt saadud tasusid tagastamast, siis on Belgia Kuningriik rikkunud protokolli artikli 3 teisest lõigust tulenevaid kohustusi.

Kohtukulud

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on Belgia Kuningriigilt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja liikmesriigi kohustuste rikkumine on tuvastatud, tuleb kohtukulud välja mõista Belgia Kuningriigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Kuna Belgia Kuningriik ei vabastanud Euroopa Liidu institutsioone kohustusest tasuda Brüsseli piirkonna elektrituru korralduse määruse (muudetud) artiklis 26 ning Brüsseli piirkonna gaasituru korralduse määruse (muudetud) artiklis 20 ette nähtud tasusid ning keeldus Brüsseli piirkonna selliselt saadud tasusid tagastamast, siis on Belgia Kuningriik rikkunud Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide 8. aprilli 1965. aasta protokolli – mis oli algselt lisatud Euroopa ühenduste ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepingule ja seejärel Lissaboni lepinguga EL lepingule, EL toimimise lepingule ja Euratomi asutamislepingule protokollina nr 7 – artikli 3 teisest lõigust tulenevaid kohustusi.

2.	Mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: prantsuse.