—

Liquidazione giudiziale dei beni ceduti ai creditori della Federazione Italiana Consorzi Agrari Soc. coop. arl – Federconsorzi, esindajad: avvocato D. Santosuosso ja avvocato G. Niccolini,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,

—

Euroopa Komisjon, esindaja: G. Zavvos, keda abistas avvocatessa A. Franchi,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (EÜT L 200, lk 35; ELT eriväljaanne 17/01, lk 226) artiklite 2, 3 ja 6 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (ELT L 48, lk 1, ja parandus, ELT 2012, L 233, lk 3) artiklite 2, 7 ja 12 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Ministero delle Politiche agricole, alimentari e forestali (põllumajandus‑, toidu‑ ja metsanduspoliitika ministeerium, edaspidi „Ministero”) ning teiselt poolt Federazione Italiana Consorzi Agrari Soc. coop. arl‑i (Itaalia põllumajandusühistute liit), kompromissimenetluses (edaspidi „Federconsorzi”), ja Liquidazione giudiziale dei beni ceduti ai creditori della Federazione Italiana Consorzi Agrari Soc. coop. arl – Federconsorzi (Federconsorzi võlausaldajatele üleantud vara haldur likvideerimismenetluses) vahelises kohtuvaidluses intressi üle, mis tuleneb Federconsorzi nõudest Ministero vastu.

3

Direktiivis 2000/35, mis tunnistati direktiiviga 2011/7 kehtetuks alates 16. märtsist 2013, oli artiklis 1 sätestatud, et seda direktiivi kohaldatakse kõigi maksete suhtes, mis on tehtud äritehingute eest tasumiseks. Artikli 2 kohaselt on „äritehingud”„ettevõtjatevahelised või ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud, mille tulemuseks on kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest”.

4

Direktiivi 2000/35 artikkel 3 kohustas liikmesriike tagama, et võlausaldajal oleks õigus saada hilinenud maksmise eest intressi, kuivõrd ta on täitnud oma lepingulised ja seadusest tulenevad kohustused ega ole saanud makstavat summat õigel ajal, välja arvatud juhul, kui viivituse eest ei vastuta võlgnik, ning kehtestas nõuded tähtaja kohta, mille möödumisel tuleb intressi maksta, ja intressimäära kindlaksmääramise kohta. Artikli 3 lõige 3 oli sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid sätestavad, et kui kokkulepe maksekuupäeva või hilinenud maksmise kohta ei ole kooskõlas lõike 1 punktide b–d ja lõike 2 sätetega, siis see kas ei ole jõustatav või annab see alust kahjuhüvituse nõudmiseks, kui kõiki juhtumi asjaolusid, kaasa arvatud head kaubandustava ja kaupade laadi arvestades on see võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Otsustamaks, kas kokkulepe on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, võetakse muu hulgas arvesse seda, kas võlgnikul on objektiivseid põhjuseid kalduda kõrvale lõike 1 punktide b–d ja lõike 2 sätetest. Kui otsustatakse, et selline kokkulepe on äärmiselt ebaõiglane, kohaldatakse seadusjärgseid tingimusi, kui siseriiklikud kohtud ei määra kindlaks muid tingimusi, mis on õiglased.”

5

Direktiivi artikkel 6 sätestas:

„1.   Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus‑ ja haldusnormid enne 8. augustit 2002. […]

[…]

2.   Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada sätteid, mis on võlausaldajale soodsamad kui käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud sätted.

3.   Käesoleva direktiivi ülevõtmisel võivad liikmesriigid jätta selle kohaldamisalast välja järgmise:

[…]

[…]”

6

Mis puutub direktiivi 2011/7, siis selle artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, edendades seega ettevõtjate ja eelkõige VKE‑de konkurentsivõimet.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi maksete suhtes, millega tasutakse äritehingute eest.

[…]”

7

Mõiste „äritehingud” on direktiivi 2011/7 artikli 2 punktis 1 määratletud samamoodi nagu varem direktiivis 2000/35.

8

Direktiivi 2011/7 artikkel 7 sätestab:

„1.   Liikmesriigid sätestavad, et kui lepingutingimus või tava, mis on seotud maksetähtpäeva või ‑tähtajaga, viivisemääraga või sissenõudmiskulude hüvitamisega, on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, siis see kas ei ole jõustatav või annab alust kahjuhüvitise nõudmiseks.

Et otsustada, kas lepingutingimus või tava on võlausaldaja suhtes esimese lõigu tähenduses äärmiselt ebaõiglane, võetakse arvesse kõiki juhtumi asjaolusid, kaasa arvatud:

2.   Lõike 1 kohaldamisel eeldatakse, et tingimus või tava, mis välistab viivise nõudmise, on äärmiselt ebaõiglane.

3.   Lõike 1 kohaldamisel eeldatakse, et lepingutingimus või tava, mis välistab artiklis 6 osutatud sissenõudmiskulude hüvitamise, on äärmiselt ebaõiglane.

[…]”

9

Direktiivi artikkel 12 sätestab:

„1.   Liikmesriigid jõustavad artiklite 1–8 ja artikli 10 järgimiseks vajalikud õigus‑ ja haldusnormid hiljemalt 16. märtsiks 2013. […]

[…]

3.   Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada sätteid, mis on võlausaldajale soodsamad kui käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud sätted.

4.   Käesoleva direktiivi ülevõtmisel otsustavad liikmesriigid, kas jätta selle reguleerimisalast välja lepingud, mis on sõlmitud enne 16. märtsi 2013.”

10

Pärast Teist maailmasõda kehtestas Itaalia ametivõim teravilja ja muude põllumajanduslike toiduainetega varustamise korraldamise tsentraliseeritud süsteemi, mida reguleeris 23. jaanuari 1948. aasta seadusandlik dekreet nr 169, millega riik võtab enda kanda kohustused, mis tulenevad teravilja, teraviljasaaduste ning muude leiva‑ ja pastatoodete valmistamiseks mõeldud toodete impordist alates teravilja turustusaastatest 1946–1947 (decreto legislativo n. 169 – Assunzione a carico dello Stato dell’onere risultante dalle importazioni di cereali derivati e prodotti comunque destinati alla pani-pastificazione a decorrere dalla campagna cerealicola 1946–1947), ning seejärel 22. detsembri 1957. aasta seadus nr 1294 riigi kulul välismaalt tooraine, toidukauba ja muude esmatähtsate toodete ostmise kohta (legge n. 1294 – Acquisti dall’estero per conto dello Stato di materie prime, prodotti alimentari ed altri prodotti essenziali; GURI nr 9, 13.1.1958).

11

Selle õigusraamistikuga pandi nende toiduainete kohustusliku ladustamise juhtimine olemasolevatele põllumajandustootjate organisatsioonidele, mis olid ühistute vormis moodustatud igas provintsis. Federconsorzi oli riigi tasandil moodustatud organisatsioon, mis koondas kõiki neid ühistuid, kellele riik oli pannud kohustuse tagada toiduainetega varustamine koos kohustusega anda igal aastal oma juhtimistegevusest aru riigile, kes hüvitas nende kulud.

12

Põllumajandusühistud reorganiseeriti 28. oktoobri 1999. aasta seadusega nr 410, millega kehtestatakse uus normistik põllumajandusühistute kohta (legge n. 410 – Nuovo ordinamento dei consorzi agrari; GURI nr 265, 11.11.1999), millega Federconsorzi saadeti laiali ja algatati tema suhtes kompromissimenetlus. Rahuldamata nõudeid reguleerib selle seaduse artikli 8 lõige 1, mille kohaselt:

„Kodumaise põllumajandustoodangu kohustusliku ladustamise ja turustamise korraldamisest tulenevad nõuded, mis on seotud põllumajandusühistute tegutsemisega riigi arvel ja huvides ning kuuluvad põllumajandusühistutele käesoleva seaduse jõustumise hetkel, nagu need nähtuvad põllumajandus‑ ja metsandusministri lõplike ja täitmisele kuuluvate määrustega kinnitatud aruannetest ja on registreeritud Corte dei conti [(kontrollikoda)] poolt, samuti kulud ja intress, mis on kogunenud alates vastava aruandeaasta lõppemise kuupäevast kuni 31. detsembrini 1997 ja on sätestatud samades määrustes, kustutatakse ühistutele riigivõlakirjade andmisega rahandus‑, eelarve‑ ja majandusliku planeerimise ministri poolt.”

13

Seda artiklit muudeti 23. detsembri 2000. aasta seadusega nr 388 ühe ja mitme aasta riigieelarve koostamise kohta (2001. aasta riigieelarve seadus) (legge n. 388 – Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge finanziaria 2001); GURI nr 302 regulaarne lisa, 29.12.2000), mille artiklis 130 on sätestatud:

„[…]

14

Pärast põhikohtuasjas Corte suprema di cassazione (kõrgeim kassatsioonikohus) poole pöördumist võeti vastu 2. märtsi 2012. aasta dekreetseadus nr 16, millega kehtestatakse kiireloomulised sätted maksustamise lihtsustamise ning kontrollimenetluse tõhustamise ja tugevdamise kohta (decreto-legge n. 16 –Disposizioni urgenti in materia di semplificazioni tributarie, di efficientamento e potenziamento delle procedure di accertamento; GURI nr 52, 2.3.2012, edaspidi „dekreetseadus nr 16/2012”), koos muudatustega seadusena kinnitatud 26. aprilli 2012. aasta seadusega nr 44 (GURI nr 99 regulaarne lisa, 28.4.2012), mille artiklis 12 on sätestatud:

„Kodumaise põllumajandustoodangu kohustusliku ladustamise ja turustamise korraldamisest tulenevad nõuded, mis on seotud põllumajandusühistute tegutsemisega riigi arvel ja huvides ega ole kustutatud 28. oktoobri 1999. aasta seaduse nr 410 artikli 8 lõike 1 alusel, mida on muudetud 23. detsembri 2000. aasta seaduse nr 388 artikliga 130, nagu need nähtuvad põllumajandus‑ ja metsandusministri lõplike ja täitmisele kuuluvate määrustega kinnitatud aruannetest ja on registreeritud Corte dei conti poolt, ning mis kustutatakse nõudeõigust omavate isikute puhul, samuti kulud ja intress, mis on kogunenud alates vastava aruandeaasta lõppemise kuupäevast ja on sätestatud samades määrustes, toodavad intressi, mis arvutatakse kuni 31. detsembrini 1995 ametliku diskontomäära alusel, millele lisandub 4,4 punkti, iga‑aastase kapitaliseerimisega ning hilisema perioodi eest ainult seadusjärgse intressimäära alusel.”

15

Direktiiv 2000/35 on Itaalia õiguskorda üle võetud 9. oktoobri 2002. aasta seadusandliku dekreediga nr 231 (decreto legislativo n. 231 – Attuazione della direttiva 2000/35/CE relativa alla lotta contro i ritardi di pagamento nelle transazioni commerciali; GURI nr 249, 23.10.2002), mille artikli 11 põhjal ei kohaldata selle sätteid lepingutele, mis on sõlmitud enne 8. augustit 2002.

16

9. novembri 2012. aasta seadusandliku dekreediga nr 192, millega muudetakse 9. oktoobri 2002. aasta seadusandlikku dekreeti nr 231, et võtta täielikult üle direktiiv 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul, võeti vastavalt 11. novembri 2011. aasta seaduse nr 180 artikli 10 esimesele lõigule (decreto legislativo n. 192 – Modifiche al decreto legislativo 9 ottobre 2002, n. 231, per l’integrale recepimento della direttiva 2011/7/UE relativa alla lotta contro i ritardi di pagamento nelle transazioni commerciali, a norma dell’articolo 10, comma 1, della legge 11 novembre 2011, n. 180; GURI nr 267, 15.11.2012) üle direktiiv 2011/7. Selle dekreedi artikkel 3 sätestab, et selle sätteid kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2013 sõlmitud tehingutele.

17

Corte d’appello di Roma (Rooma apellatsioonikohus) tuvastas 22. novembri 2004. aasta otsusega, et Federconsorzil, kellele on üle läinud provintside 58 põllumajandusühistu nõuded, on 511878997,39 euro suuruses summas nõue, mille on kohustatud tasuma Ministero kulude eest, mida ühistud kandsid kuni 1967. aastani seoses kohustusliku ladustamise korraldamisega. Selle summa leidmisel välistas nimetatud kohus 28. oktoobri 1999. aasta seaduse nr 410 artikli 8 lõike 1 kohaldamise, leides, et selle normi eesmärk oli üksnes põllumajandusühistutega käimasolevad kohtuvaidlused lõpetada ja see ei olnud kohaldatav teiste isikute suhtes, kes ühistute nõuded üle võtsid. Ta arvestas intressi alates 31. jaanuarist 1982, mis on nõude kindlaksmääramise kuupäev, tasaarvestas mõlema poole vastastikused nõuded 4. juuli 1991. aasta seisuga ja arvutas saadud summalt tasumisele kuuluva intressi pooleaastase kapitaliseerimisega ajavahemiku eest 5. juulist 1991 kuni 30. juunini 2004, kusjuures intress peab kogunema kuni tegeliku tasumiseni.

18

Corte suprema di cassazione tühistas selle kohtuotsuse 13. detsembri 2007. aasta otsusega ja saatis kohtuasja tagasi Corte d’appello di Romale, kes 14. oktoobri 2011. aasta kohtuotsusega taas tuvastas, et Ministero võlg oli 30. juuni 2004. aasta seisuga 551878997,39 eurot koos täiendava intressiga, mis vastab ametlikule diskontomäärale, millele lisandub 4,4 punkti, pooleaastase kapitaliseerimisega alates 1. juulist 2004 kuni tegeliku tasumiseni. See kohus märkis nimelt, et riigi ja Federconsorzi vahel oli seaduse alusel tekkinud volitus, mille ese on delegeerida põllumajanduslike toiduainetega varustamise tagamise ülesanne, volitusega kaasnes täielik korralduslik ja finantsautonoomia, kohustus esitada igal aastal raamatupidamisaruanne ja õigus kulude hüvitamisele.

19

Ministero esitas viimati nimetatud kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse, osutades eeskätt 28. oktoobri 1999. aasta seaduse nr 410 artikli 8 lõike 1 rikkumisele.

20

Menetluse käigus väitis Federconsorzi pankrotihaldur, et pärast kaebuse esitamist vastu võetud dekreetseaduse nr 16/2012 artikli 12 lõige 6, mille kohaldamist Ministero taotleb, on vastuolus direktiividega 2000/35 ja 2011/7. Ta märgib seoses sellega, et selle seadusandliku aktiga, mis on direktiividest hilisem, nõuab Itaalia riik oma võlausaldajalt mitte ainult maksetega hilinemisest kuni 1995. aastani kogunenud intressi kärpimist intressi iga‑aastase kapitaliseerimisega pooleaastase kapitaliseerimise asemel, vaid ka alates 1995. aastast ainult seadusjärgse intressi kohaldamist, samas kui nimetatud direktiividega on tema sõnul vastuolus see, et riigi seadusandja sekkub, et välistada riigi võlausaldaja õigus saada intressi juba olemasolevate nõuete maksmisega hilinemise eest, kaasa arvatud nõuded, mis tulenevad enne 8. augustit 2002 või 16. märtsi 2013 tekkinud suhetest.

21

Ministero nõuab, et põhikohtuasja asjaoludele ei kohaldataks direktiivi 2000/35 ja 9. oktoobri 2002. aasta seadusandlikku dekreeti nr 231 esiteks sel põhjusel, et poolte vahel ei toimunud mitte äritehing, vaid nad olid avalik-õiguslikus suhtes, ja teiseks, kuna see direktiiv ja seadusandlik dekreet ei ole kohaldatavad enne 8. augustit 2002 sõlmitud lepingute suhtes.

22

Corte suprema di cassazione märgib sissejuhatuseks, et dekreetseaduse nr 16/2012 artikli 12 lõige 6 on põhikohtuasjas kohaldatav, kuna dekreetseaduse jõustumise ajal ei olnud kohaldatav intressimäär ja intressilt intressi arvestamine lahendatud res judicata jõudu omava kohtuotsusega.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus toonitab esiteks, et ei saa välistada, et põllumajandusühistute ja riigi vahel seaduse alusel tekkinud volitus kohustusliku ladustamise korraldamiseks on äritehing direktiivide 2000/35 ja 2011/7 tähenduses.

24

Teiseks ei ole tema hinnangul ilmselgelt põhjendamatu Federconsorzi pankrotihalduri seisukoht, et need direktiivid ei luba vastu võtta õigusnorme, mis on kohaldatavad enne 8. augustit 2002 või 16. märtsi 2013 tekkinud suhetele, välistades viivitusintressi maksmise. Ta leiab seega, et tuleb hinnata, kas dekreetseaduse nr 16/2012 artikli 12 lõige 6 on liidu õiguse sätetega kooskõlas.

25

Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Sissejuhatuseks olgu märgitud, et dekreetseadus nr 16/2012 võeti vastu siis, kui direktiiv 2000/35 veel kehtis, pärast direktiivi 2011/7 vastuvõtmist ja jõustumist, kuid enne selle ülevõtmise tähtaja möödumist.

27

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 15 ja 16, kasutas Itaalia Vabariik liikmesriikidele direktiivi 2000/35 artikli 6 lõike 3 punktiga b antud võimalust jätta direktiivi ülevõtmisel selle kohaldamisalast välja lepingud, mis on sõlmitud enne 8. augustit 2002, ning pärast dekreetseaduse nr 16/2012 vastuvõtmist kasutas ta ka direktiivi 2011/7 artikli 12 lõikes 4 ette nähtud võimalust jätta välja lepingud, mis on sõlmitud enne 16. märtsi 2013.

28

Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas arutusel olev Federconsorzi nõue tekkis suhete raames, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab seaduse alusel tekkinud volituseks, mis kuni 1967. aastani esines Itaalia riigi ja põllumajandusühistute vahel, nõue on saadud nende nõuete loovutamisega, mis olid tekkinud enne seda kuupäeva riigi arvel ja huvides selle volituse raames ühistute kantud kulude põhjal.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on aga tekkinud küsimus, kas direktiivide 2000/35 ja 2011/7 ülevõtmise kohustusest, esimesena nimetatud direktiivi artikli 3 lõikest 3 ja artiklist 6 ning teisena nimetatud direktiivi artiklitest 7 ja 12 tuleneb, et Itaalia Vabariik ei saanud õiguspäraselt vastu võtta seadusena kinnitatud dekreetseaduse nr 16/2012 sätteid, mis võivad muuta Federconsorzi nõudest tulenevat intressi viimase kahjuks.

30

Neid asjaolusid arvestades tuleb tõdeda, et teise ja viienda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos ja esmajärjekorras, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas ELTL artikli 288 kolmandat lõiku, direktiivi 2000/35 artikli 3 lõiget 3 ja artiklit 6 ning direktiivi 2011/7 artikleid 7 ja 12 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, et liikmesriik, kes on kasutanud esimesena nimetatud direktiivi artikli 6 lõike 3 punktis b ette nähtud võimalust, võiks teisena nimetatud direktiivi ülevõtmise tähtaja jooksul vastu võtta selliseid seadusesätteid, nagu on arutusel põhikohtuasjas, mis võivad riigi võlausaldaja kahjuks muuta enne 8. augustit 2002 sõlmitud lepingu täitmisest tuleneva nõudega seotud intressi.

31

Selles osas piisab märkusest, et liikmesriigi võimalus jätta direktiivi 2000/35 ülevõtmisel selle kohaldamisalast välja lepingud, mis on sõlmitud enne 8. augustit 2002, nagu seda tegi Itaalia Vabariik 9. oktoobri 2002. aasta seadusandliku dekreedi nr 231 artikli 11 vastuvõtmisega, on selle direktiivi artikli 6 lõike 3 punktis b sõnaselgelt ette nähtud ja kui seda on kasutatud, muutuvad selle tagajärjel ratione temporis kõik selle direktiivi sätted neile lepingutele kohaldamatuteks.

32

Lisaks ei saa enne 16. märtsi 2013 sõlmitud lepingu täitmisest tuleneva nõudega seotud intressi muutmist riigi võlausaldaja kahjuks seadusega, mis on vastu võetud direktiivi 2011/7 ülevõtmise tähtaja jooksul, mingil juhul pidada selliseks, mis võib oluliselt kahjustada direktiiviga ette nähtud tulemuse saavutamist (vt kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie, C‑129/96, EU:C:1997:628, punkt 45), kuna direktiivi artikli 12 lõikega 4 antakse liikmesriikidele võimalus jätta enne seda kuupäeva sõlmitud lepingud välja ja asjaomane liikmesriik võis seega võimaluse kasutamist kavandada.

33

Direktiivi 2011/7 ülevõtmise kohustusest ei saa seega tuleneda, samuti ei saa selle direktiivi artikli 12 lõike 3 põhjal, mis lubab liikmesriikidel säilitada või kehtestada sätteid, mis on võlausaldajale soodsamad kui selle direktiivi järgimiseks vajalikud sätted, või sama direktiivi artikli 7 põhjal, mis käsitleb ebaõiglasi leppeid, lepingutingimusi või tavasid, järeldada, et liikmesriik, kes on kasutanud direktiivi 2000/35 artikli 6 lõike 3 punktis b ette nähtud võimalust, ei tohi direktiivi 2011/7 ülevõtmise tähtaja jooksul muuta riigi võlausaldaja kahjuks enne 8. augustit 2002 sõlmitud lepingu täitmisest tuleneva nõudega seotud intressi, ent see ei piira mingil juhul kaebeõigust, mis võib leiduda siseriiklikus õiguses sellise muudatuse vaidlustamiseks.

34

Niisiis, isegi kui põhikohtuasjas eeldada, et Itaalia riigi ja põllumajandusühistute vahel esinenud suhet võib pidada „äritehinguks” direktiivi 2011/7 artikli 2 tähenduses ja seega kuuluvaks selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse, ei takistanud see mingil juhul dekreetseaduse nr 16/2012 sätete vastuvõtmist.

35

Neid kaalutlusi arvestades tuleb teisele kuni viiendale küsimusele vastata, et ELTL artikli 288 kolmandat lõiku, direktiivi 2000/35 artikli 3 lõiget 3 ja artiklit 6 ning direktiivi 2011/7 artikleid 7 ja 12 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, et liikmesriik, kes on kasutanud esimesena nimetatud direktiivi artikli 6 lõike 3 punktis b ette nähtud võimalust, võiks teisena nimetatud direktiivi ülevõtmise tähtaja jooksul vastu võtta selliseid seadusesätteid, nagu on arutusel põhikohtuasjas, mis võivad riigi võlausaldaja kahjuks muuta enne 8. augustit 2002 sõlmitud lepingu täitmisest tuleneva nõudega seotud intressi.

36

Arvestades teisele kuni viiendale küsimusele antud vastust, ei ole esimesele küsimusele vaja vastata.

37

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

ELTL artikli 288 kolmandat lõiku, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul artikli 3 lõiget 3 ja artiklit 6 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul artikleid 7 ja 12 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, et liikmesriik, kes on kasutanud esimesena nimetatud direktiivi artikli 6 lõike 3 punktis b ette nähtud võimalust, võiks teisena nimetatud direktiivi ülevõtmise tähtaja jooksul vastu võtta selliseid seadusesätteid, nagu on arutusel põhikohtuasjas, mis võivad riigi võlausaldaja kahjuks muuta enne 8. augustit 2002 sõlmitud lepingu täitmisest tuleneva nõudega seotud intressi.