1.

Käesolevas eelotsusetaotluses palutakse Euroopa Kohtul käsitleda niisugust politseikoostöö ja õigusalase koostöö kriminaalasjades aspekti, mida on kuni tänaseni kohtupraktikas üsna vähe puudutatud. Tegemist on küsimusega, millist õigust ning milliseid vabaduskaotusliku karistuse täitmise aluseid ja korda kohaldatakse olukorras, kus raamotsuse 2008/909/JSK ( 2 ) alusel antakse süüdimõistetu süüdimõistva kohtuotsuse teinud liikmesriigi ( 3 ) poolt üle tema päritolu või elukoha liikmesriigile ( 4 ).

2.

Sofiyski gradski sadil (Sofia linnakohus, Bulgaaria) tekib küsimus, milliseid õigusnorme tuleb kohaldada karistuse lühendamisel.

3.

Taani kohus mõistis 28. novembri 2012. aasta otsusega Bulgaaria kodanikule Atanas Ognyanovile Taani territooriumil toime pandud varguse eest raskendavatel asjaoludel ja mõrva eest viieteistkümneaastase vangistuse. A. Ognyanovit peeti 10. jaanuarist 2012 kuni 1. oktoobrini 2013, mil ta anti üle Bulgaaria õiguskaitseasutustele, kinni Taani kinnipidamisasutuses.

4.

A. Ognyanov töötas tema kinnipidamise ajal Taanis.

5.

Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus) peab nüüd lahendama selle karistuse täideviimise aluseid ja korda puudutavad küsimused, eelkõige seoses veel kanda jäänud karistusega. Selles kontekstis tekib küsimus karistuse lühendamisest tulenevalt sellest, et see isik Taanis kinnipidamise ajal töötas.

6.

Kuna Taani õigus ei võimalda karistust lühendada, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas tal on õigus kohaldada vastavalt Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus, Bulgaaria) kohtupraktikale A. Ognyanovi Taanis täitunud kinnipidamise aja suhtes leebemat siseriiklikku õigust. Bulgaaria karistusseadustiku (Nakazatelen Kodeks) ( 5 ) kohaselt võrdsustatakse kaks tööpäeva kolme vangistuspäevaga. Nii lühendataks selle isiku karistust mitte ühe aasta, kaheksa kuu ja kahekümne päeva võrra, vaid kahe aasta, kuue kuu ja kahekümne nelja päeva võrra, mis võimaldaks tema ennetähtaegse vabastamise ( 6 ).

7.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb selles osas raamotsuse artikli 17 sõnastusele.

8.

Selle sätte kohaselt reguleerib karistuse täideviimist täidesaatva riigi õigus. Euroopa Liidu seadusandja märgib, et selle riigi õiguskaitseasutused on ainsana pädevad otsustama karistuse täideviimise aluste ja korra üle ning määrama kindlaks sellega seonduvad meetmed, tingimusel et esiteks arvatakse täies ulatuses maha väljaandjariigis juba kantud vabaduskaotusliku karistuse aeg ja teiseks järgitakse selle sätte lõikes 3 nimetatud teavitamiskohustust.

9.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult seega, kas raamotsuse artikli 17 kohaselt on tal õigus kohaldada rangema Taani õiguse asemel oma riigi õigust, mis võimaldaks lühendada asjaomase isiku karistust tulenevalt sellest, et ta enne tema üleandmist töötas.

10.

Käesolevas ettepanekus soovitan ma Euroopa Kohtul vastata, et raamotsuse artikli 17 lõigetega 1 ja 2 on vastuolus selline õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, ja seda isegi vaatamata sellele, et see on süüdimõistetule soodsam.

11.

Minu analüüsi aluseks on kaks põhimõtet: karistusõiguse territoriaalsuse põhimõte ja karistuse individualiseerimise põhimõte, millel põhineb karistuste täitevõigus igal pool. Ma määran kindlaks nende põhimõtete ulatuse ja selgitan, miks nende põhimõtete järgimine eeldab, et vabaduskaotusliku karistuse täitmist ja konkreetsemalt karistuse lühendamist reguleerib selle liikmesriigi õigus, milles süüdimõistetut tegelikult kinni peetakse. Rõhutan ka vajadust austada väljaandjariigi suveräänsust ja seda, mida eeldab vastastikune usaldus, mida liikmesriigid peavad raamotsuse rakendamisel ilmutama.

12.

Kuigi ma möönan, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav näib Bulgaaria õigus tõesti asjaomase isiku jaoks soodsam, jõuan ma siiski järeldusele, et arvestades riikide vastavat territoriaalset pädevust, ei ole täidesaatval riigil õigust kohaldada väljaandjariigi territooriumil karistuse täideviimise suhtes oma teatavaid karistusõiguse sätteid. Kuna Bulgaaria õigust ei saa kohaldada, siis ei saa Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 7 ) artikli 49 lõike 1 teises lauses sisalduvat leebema karistusseaduse tagasiulatuva jõu reeglit järelikult kohaldada.

13.

Raamotsus tugineb kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttele ( 8 ), mille kohaselt kohtuotsuseid täidetakse kogu Euroopa Liidus otse, ilma igasuguse vastuvõtmise menetluseta ( 9 ).

14.

Vastavalt raamotsuse põhjendusele 9 ja artikli 3 lõikele 1 on raamotsuse eesmärk tagada vabaduskaotusliku karistuste mõistnud ( 10 ) kohtuotsuste ( 11 ) tunnustamine ja täitmine muus liikmesriigis kui väljaandjariik, et hõlbustada süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni.

15.

Liikumisvabadusele vastukaaluks peab süüdimõistetud isiku üleandmine tema päritolu‑ või elukohariiki suurendama võimalusi tema sotsiaalseks rehabilitatsiooniks, andes talle võimaluse säilitada oma perekondlikud, keelelised ja kultuurilised sidemed.

16.

Kui väljaandjariik on jõudnud veendumusele, et karistuse täitmine täidesaatvas riigis aitab kaasa selle eesmärgi saavutamisele, saadab väljaandjariik selle riigi õiguskaitseasutustele karistustmõistva kohtuotsuse raamotsuse artiklites 4 ja 5 ette nähtud viisil.

17.

Ta lisab otsusele nõuetekohaselt täidetud tunnistuse, mille vorm on esitatud raamotsuse I lisas. Tunnistuses on erinevad rubriigid, mis võimaldavad väljaandjariigil anda teavet süüdimõistetu isiku, kohtuotsuse teinud kohtu, toime pandud süüteo ja karistuse kestuse kohta.

18.

Lisa rubriigi i „Teave kohtuotsuse staatuse kohta, millega karistus määrati“ punktis 2, mis puudutab andmeid karistuse kestuse kohta, palutakse väljaandjariigi pädeval asutusel märkida järgmised asjaolud:

[…]“

19.

Raamotsuse artikli 8 „Kohtuotsuse tunnustamine ja karistuse täideviimine“ lõige 1 sätestab:

„Täidesaatva riigi pädev asutus tunnustab […] edastatud kohtuotsust ja võtab viivitamata vajalikud meetmed karistuse täideviimiseks, välja arvatud juhul, kui ta otsustab tugineda mõnele artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise või täideviimisest keeldumise põhjusele.“

20.

Raamotsuse artikkel 17 „Täideviimise suhtes kohaldatav õigus“ – mille tõlgendamist on käesolevas asjas palutud – on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Karistuse täideviimist reguleeritakse täidesaatva riigi õigusega. Üksnes täidesaatva riigi asutused on pädevad vastavalt lõigetes 2 ja 3 sätestatule otsustama täitemenetluse üle ja määrama kindlaks kõik sellega seotud meetmed, sealhulgas enneaegse või tingimisi vabastamise põhjused.

2.   Täidesaatva riigi pädev asutus arvab kantava vabadusekaotuse kogukestusest täies mahus maha juba kantud vabadusekaotuse, mis oli seotud kohtuotsuse sisuks oleva karistusega.

3.   Täidesaatva riigi pädev asutus teatab taotluse korral väljaandjariigi pädevale asutusele võimaliku enneaegse või tingimusliku vabastamise suhtes kohaldatavatest sätetest. Väljaandjariik võib selliste sätete kohaldamisega nõustuda või tunnistuse tagasi võtta.

4.   Liikmesriigid võivad ette näha, et iga enneaegse või tingimisi vabastamise otsus võib arvesse võtta ka väljaandjariigi osutatud neid siseriiklikke õigusnorme, mille kohaselt on isikul õigus tingimisi vabastamisele kindlaksmääratud ajal.“

21.

Raamotsuse artikli 26 lõike 1 esimese taande kohaselt asendab raamotsus alates 5. detsembrist 2011 Strasbourgis 21. märtsil 1983 allkirjastatud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni ( 12 ) ja selle 18. detsembri 1997. aasta lisaprotokolli.

22.

Raamotsuse artikli 29 lõike 1 kohaselt tuli selle raamotsuse rakendamiseks vajalikud meetmed võtta enne 5. detsembrit 2011. Taani Kuningriik on seda teinud, Bulgaaria Vabariik aga mitte.

23.

Karistusseadustiku artikli 41 lõike 3 kohaselt võetakse karistuse lühendamisel arvesse süüdimõistetud isiku töötamist, kusjuures kaks tööpäeva on võrdsustatud kolme päeva vabaduskaotusega.

24.

Kriminaalmenetluse seadustiku (Nakazatelno protsesualen Kodeks) ( 13 ), artikkel 457 „Kohtuotsuse täitmisega seonduvate küsimuste lahendamine kohtu poolt“ näeb ette:

„1.   Kui süüdimõistetud isik saabub Bulgaaria Vabariiki või kui on tuvastatud, kus ta Bulgaaria territooriumil asub, edastab peaprokurör täitmise eesmärgil tunnustatud kohtuotsuse ja sellele lisatud dokumendid Sofiyski gradski sadile (Sofia linnakohus […]) koos ettepanekuga karistuse täitmisega seonduvate küsimuste kohta.

2.   [Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus)] võtab ettepaneku suhtes määrusega seisukoha kohtuistungil, kus osaleb prokurör ja kuhu kutsutakse ka süüdimõistetu.

3.   Määruses tuuakse ära täitmiseks tehtud kohtuotsuse number ja kuupäev, kohtuasi, milles see on tehtud, Bulgaaria seaduse tekst, mis näeb toime pandud teo eest ette karistuse, ja välisriigis mõistetud vabaduskaotusliku karistuse kestus ning määratakse kindlaks kandmisele kuuluva karistuse esialgsed tingimused ja kinnipidamiskoha liik.

4.   Kui toimepandud süüteo eest mõistetava vabaduskaotuse maksimaalne kestus Bulgaaria õiguses jääb alla kohtuotsuses mõistetud karistuse kestuse, lühendab [Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus)] mõistetud karistust selle määrani. Kui Bulgaaria õigus ei näe toimepandud süüteo eest ette vabaduskaotuslikku karistust, määrab [ta] karistuse, mis nii palju kui võimalik vastab selles kohtuotsuses mõistetud karistusele.

5.   Eelvangistuse aeg ja süüdimõistva kohtuotsuse teinud riigis juba kantud karistuse aeg arvatakse maha ja – kui karistused on erinevad – võetakse need karistuse kestuse kindlaksmääramisel arvesse.

6.   Kohtuotsuses mõistetud põhi‑ ja lisakaristused tuleb täita, kui need on ette nähtud Bulgaaria õiguse vastavates sätetes ja neid ei ole täidetud süüdimõistva kohtuotsuse teinud riigis.

7.   Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Sofiyski Apelativen sadile (Sofia linna apellatsioonikohus, Bulgaaria).“

25.

Bulgaaria kodanikule A. Ognyanovile mõisteti Taanis varguse eest raskendavatel asjaoludel ja mõrva eest viieteistkümneaastane vangistus. Teda peeti kinnipidamiskohas 10. jaanuarist 2012 kuni 1. oktoobrini 2013, mil ta anti üle Bulgaaria õiguskaitseasutustele.

26.

Taanis kinnipidamise ajal, 23. jaanuarist 2012 kuni 30. septembrini 2013, A. Ognyanov töötas.

27.

Taani õiguskaitseasutused tuginesid kõnealuse isiku üleandmisel raamotsuse sätetele. Nad palusid Bulgaaria õiguskaitseasutustelt teavet selle kohta, kuidas need kavatsevad karistust täita ja millised eeskirjad kehtivad ennetähtaegse vabastamise suhtes. Nad viitasid selgelt asjaolule, et Taani seadus ei näe ette mõistetud vabaduskaotusliku karistuse lühendamist tulenevalt selle karistuse kandmise ajal töötamisest. Minu hinnangul ei ole välistatud, et Taani õiguskaitseasutused võtsid A. Ognyanovi töötamist arvesse muul moel.

28.

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Bulgaaria kohus on Taani kohtu otsust tunnustanud ja on nõustunud mõistetud karistuse täitmisele pööramisega. Selleks pöördus Sofia linnaprokuratuuri peaprokurör NPK artikli 457 alusel eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole, paludes võtta seisukoht karistuse täitmise aluste ja korra kohta ning eelkõige määrata kindlaks veel kanda jäänud karistus, mis tuleb täita.

29.

Selles osas tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas ta on pädev vastavalt Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) praktikale lühendama asjaomase isiku karistust tulenevalt sellest, et isik Taanis vangisviibimise ajal töötas.

30.

Varhoven kasatsionen sad (kõrgeim kassatsioonikohus) leidis nimelt oma 12. novembri 2013. aasta otsuses, et NPK artikli 457 lõike 5 kohaldamisel „tuleb [Sofiyski gradski sadil (Sofia linnakohus)] karistuse kestuse lühendamisel arvesse võtta süüdimõistva kohtuotsuse teinud riigis tehtud üldkasulikku tööd, välja arvatud juhul, kui väljaandjariigi poolt kindlaksmääratud, veel kanda jääv karistus on arvutatud pärast tehtud töö mahaarvamist“.

31.

Varhoven kasatsionen sad (kõrgeim kassatsioonikohus) tugines üleandmise konventsiooni artikli 9 lõikele 3 ja konventsiooni selgitavas aruandes toodud täpsustustele.

32.

Tema hinnangul eeldab kinnipeetava üleandmine eelkõige seda, et täidesaatev riik saab ainupädevuse karistuse täitmisel nii seoses täitmise korra kui ka karistuse teisendamise üle otsustamisel.

33.

On huvitav ära tuua Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) põhistused:

„Bulgaaria õigus näeb ette võimaluse lühendada vabaduskaotuslikku karistust NK artikli 41 lõike 3 alusel juhul, kui üleantud Bulgaaria kodanik on karistuse kandmise ajal teinud üldkasulikku tööd. Pole vähimatki kahtlust, et süüdimõistetu [karistust] tuleb lühendada, kui ta pärast tema Bulgaariasse üleandmist töötab. Arvessevõtmine on nõutav ka siis, kui ta tegi niisugust tööd, nagu on ette nähtud [karistuste täitmise ja eelvangistusseaduse (zakon za izpalnenie na nakazaniyata i zadarzhanieto pod strazha) ( 14 ) ] artiklis 178, süüdimõistva kohtuotsuse teinud riigis, isegi kui sellist arvessevõtmist selle riigi seaduses ette nähtud ei ole. Töö tegemine pole mitte ainult vabaduskaotusliku karistuse kui sellise osa, vaid selle täideviimise tagajärg. Sellest võib järeldada, et tehtud töö karistuse kestusest mahaarvamine NK artikli 41 lõike 3 kohaselt ei seondu karistuse individualiseerimisega (kindlaksmääramine), vaid tegemist on toiminguga, mis puudutab selle täitmist. See jääb täidesaatva riigi pädevusse, kelle kriminaaltäitevõiguse normid, sealhulgas need, mis puudutavad karistuse kergendamise põhjendusi ja viise, on täies ulatuses kohaldatavad.

[…] Kui karistuse kestuse NK artikli 41 lõike 3 alusel lühendamisel võetakse arvesse tehtud tööd, siis arvestatakse töö kasulikku mõju süüdimõistetu ümberkasvatamise ja rehabiliteerimise protsessis. Süüdimõistetu kutsealane kaasamine on oluline eeltingimus tema sotsiaalsel rehabiliteerimisel, ning selle õiguslikku mõju ja tagajärgi tuleb hinnata ühtselt, tegemata vahet välisriigis või Bulgaaria Vabariigi territooriumil tehtud tööl. Seaduse kohaselt – NK artikli 41 lõike 3 alusel – käsitatakse aega, mil süüdimõistetu tegi üldkasulikku tööd, kui vabaduskaotusliku karistuse täitmise aega, sõltumata kohast, kus seda tööd tehti. Tööpäevade mahaarvamine on seaduslik eelis, mis ei ole mitte süüdimõistva kohtuotsuse teinud riigi määratud vabaduskaotusliku karistuse ega ka selle karistuse „kestuse“ muutmine, vaid see on imperatiivselt kohaldatav soodne tagajärg, mille aluseks on seesama fakt, et süüdimõistetu tegi üldkasulikku tööd ajal, mil ta kandis vabaduskaotuslikku karistust ja teda peeti kinni. Järelikult on tegemist karistuse kergendamisega[ ( 15 ) ] üleandmise konventsiooni artikli 12 tähenduses.

[…]

Eeltoodut arvestades tuleb selleks, et lahendada küsimus süüdimõistetud Bulgaaria kodaniku üleandmisest Bulgaaria Vabariigi peaprokuröri ja teise riigi pädevate asutuste vahel, lisada kokkuleppele, millele on nimetatud pooled jõudnud, täpne teave, milles on märgitud, kas ja millisel ajal tegi süüdimõistetu […] välisriigis kinnispidamisasutuses vabaduskaotuslikku karistust kandes tööd (või kas ta osales koolitusel või täiendõppel), ning kas väljaandjariigi poolt kindlaksmääratud veel kandmata karistuse kestus arvutati pärast välisriigis tehtud töötamise arvessevõtmist“ ( 16 ).

34.

Neil asjaoludel otsustas Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

35.

Saksamaa, Hispaania, Madalmaade, Austria ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Komisjon on esitanud seisukohad.

36.

Kahetsusega peab nentima, et puuduvad põhikohtuasja poolte ja Bulgaaria valitsuse seisukohad. Nad ei ole esitanud ühtegi kirjalikku seisukohta ega osalenud ka kohtuistungil.

37.

Enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste analüüsi tuleb teha kaks märkust kinnitamaks, et Euroopa Kohus on pädev eelotsuse küsimustele vastama ja et raamotsuse artikli 17 tõlgendamine on vajalik.

38.

Esiteks, vastupidi eelotsusetaotlusest ilmnenule ei toimunud asjaomase isiku üleandmine mitte raamotsuse, vaid üleandmise konventsiooni sätete alusel.

39.

See tuleneb sõnaselgelt A. Ognyanovi üleandmistaotlusest, mille Taani justiitsministeerium esitas 26. märtsil 2013, ja sellele eelnenud vastavast kirjavahetusest, mis sisalduvad liikmesriigi toimikus.

40.

Taani õiguskaitseasutused on selgelt viidanud üleandmise konventsiooni sätetele, kuna Bulgaaria Vabariik ei ole raamotsust üle võtnud.

41.

Kas selle asjaolu tõttu puudub Euroopa Kohtul ipso facto pädevus?

42.

Mina nii ei arva.

43.

Ma leian nimelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas teadlikult oma küsimustes raamotsuse sätetele. Raamotsuse artikli 29 lõike 1 kohaselt pidi Bulgaaria Vabariik raamotsuse põhimõtteliselt üle võtma hiljemalt 5. detsembril 2011. Alates sellest kuupäevast pidi seega raamotsus selle otsuse artikli 26 lõike 1 kohaselt asendama üleandmise konventsiooni ja selle lisaprotokolli.

44.

Kuna A. Ognyanovi üleandmise taotlus esitati 26. märtsil 2013 ja üleandmine toimus pärast Bulgaaria õiguskaitseasutuste poolt antud nõusolekut 1. oktoobril 2013, siis on ainsad sätted, mida asjaomase isiku kahe liikmesriigi vahelisel üleandmisel kohaldatakse, põhimõtteliselt raamotsuses viidatud sätted.

45.

Seega valis eelotsusetaotluse esitanud kohus võimaluse esitada Euroopa Kohtule küsimus raamotsuse sätete tõlgendamise kohta.

46.

Olgu meenutatud, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul pädevus kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatava küsimuse asjakohasust ( 17 ).

47.

Eelduse, et liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimused on asjas otsuse langetamiseks asjakohased, saab kõrvale jätta vaid erandjuhul, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, või kui kõnealune probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud. ( 18 )

48.

Käesolevas asjas ei ole ükski nendest tingimustest täidetud.

49.

Järelikult ei näe ma mingisugust takistust, et Euroopa Kohus lahendaks käesoleva kohtuasja, tõlgendades raamotsuse sätteid.

50.

Teiseks tuleb rõhutada, et üks takistustest, mis oleks võinud tekkida eelotsusetaotluse esitanud kohtul siseriikliku õiguse tõlgendamise kohustuse täitmisel – ma viitan siinkohal Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) kohtupraktikale seoses NK artikli 41 lõike 3 ulatusega –, on tänaseks kõrvaldatud.

51.

Euroopa Kohus leidis nimelt oma 19. aprilli 2016. aasta otsuses DI ( 19 ), et eelotsusetaotluse esitanud kohtul lasuv kooskõlalise tõlgendamise kohustus „hõlmab siseriiklike kohtute kohustust vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb siseriikliku õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega“ ( 20 ).

52.

Euroopa Kohtu poolt välja toodud põhimõte kehtib samamoodi ka raamotsuse suhtes.

53.

Meenutagem, et 16. juuni 2005. aasta kohtuotsuses Pupino ( 21 ) leidis Euroopa Kohus, et raamotsuste siduvus, mis on formuleeritud samas sõnastuses kui ELTL artikli 288 kolmas lõik, ja lojaalse koostöö põhimõte, mis kehtib politseikoostöös ja õigusalases koostöös kriminaalasjades ( 22 ), toob liikmesriikide ametiasutustele ja eelkõige liikmesriikide kohtutele kaasa siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustuse ( 23 ). Meenutagem, et see kohustus on omane EL toimimise lepinguga loodud süsteemile, kuna see võimaldab liikmesriikide kohtutel oma pädevuse piires kohtuvaidluste lahendamisel tagada liidu õiguse tõhusa toime ( 24 ).

54.

Järelikult on NK artikli 41 lõike 3 tõlgendamine kooskõlas raamotsuse artikli 17 lõikega 1 minu hinnangul täiesti võimalik.

55.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule ei sea selle pädevuse teostamisel piiranguid ka vajadus järgida õiguskindluse põhimõtet ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte. Me teame, et nende põhimõtetega on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastuolus, kui „kooskõlalise tõlgendamise kohustus võib raamotsuse alusel ja sõltumata selle rakendamiseks vastu võetud seaduse [olemasolust] tuua kaasa raamotsuse sätteid rikkudes tegutsevate isikute kriminaalvastutuse või seda raskendada“ ( 25 ).

56.

Käesolevas kohtuasjas ei puuduta eelotsusetaotluse esemeks olev säte aga mitte asjaomase isiku kriminaalvastutust, vaid tema karistuse täitmise aluseid ja korda, eelkõige seoses karistuse lühendamisega.

57.

Neid asjaolusid arvestades ei takista järelikult miski eelotsusetaotluse esitanud kohtul olukorras, kus raamotsust ei ole Bulgaaria õigusesse üle võetud, tõlgendamast NK vastavaid sätteid nii palju kui võimalik raamotsuse sõnastuse ja eesmärgiga kooskõlas, et saavutada selle otsuse eesmärk.

58.

Oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas raamotsuse artikli 17 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav lubab täidesaatval riigil lühendada süüdimõistetu karistust tulenevalt sellest, et ta väljaandjariigis kinnipidamise ajal töötas.

59.

Raamotsuse artikli 17 lõike 1 kohaselt reguleerib karistuse täideviimist, sealhulgas enneaegse või tingimisi vabastamise põhjusi, täidesaatva riigi õigus.

60.

Käesolevas kohtuasjas tekib Sofiyski gradski sadil (Sofia linnakohus) seega küsimus, kas selle aja suhtes, mil asjaomast isikut Taanis kinni peeti, tuleks kohaldada täidesaatva riigi õigust ehk antud juhul NK artikli 41 lõiget 3.

61.

Liidu seadusandja poolt raamotsuse artikli 17 lõike 1 esimeses lauses kasutatud sõnastus võib tõepoolest tekitada kahtluse vabaduskaotusliku karistuse täitmise pädevuse jaotuse osas ja seda sätet puudutavad ettevalmistavad materjalid ei anna nimetatud sätte tõlgendamise suhtes kohaseid selgitusi.

62.

Ühelt poolt ei ole liidu seadusandja määratlenud, mida tuleks mõista „karistuse täideviimisena“ raamotsuse artikli 17 lõike 1 tähenduses.

63.

Teiselt poolt ei ole ta täpsustanud, kas karistuse täideviimisega on tegemist alates väljaandjariigis kohtuotsuse tegemisest või alles alates sellest, kui asjaomane isik on täidesaatvale riigile üle antud.

64.

Mõiste „karistuse täideviimine“ eelnev määratlemine on hädavajalik.

65.

Kui meil tuleb otsustada väljaandjariigi ja täidesaatva riigi vastava pädevuse üle sama karistuse täitmisel, siis tuleb meil eelnevalt see mõiste määratleda.

66.

Kui meil tuleb tagada ka vabaduskaotusliku karistuse mõistnud kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja tõhus täitmine muus liikmesriigis kui väljaandjariik, siis peame me selle mõiste määratlema „liidu tasandil“, kuna seaduste ja kriminaalkaristuste täitmise tavade ebakindlus võivad muuta selle ülesande keeruliseks. Karistuste tõhus täitmine on üldiselt kriminaalpoliitika ja eelkõige kriminaalasjades tehtava Euroopa õigusalase koostöö oluline osa.

67.

Seega tuleb meil analüüsi alustada mõiste „karistuse täideviimine“ määratlemisest.

68.

Raamotsuse artikli 1 punkti b kohaselt viitab „karistus“ – või kasutades prantsuskeelset väljendit condamnation ( 26 ) – vabaduskaotuslikule karistusele, mis on kuriteo eest kriminaalmenetluse alusel mõistetud määratud või määramata tähtajaks ( 27 ).

69.

Meetmed, mis kujutavad endast „karistust“ jäävad harta artikli 49 ja Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 7 kohaldamisalasse ( 28 ).

70.

„Karistuse täideviimise“ meetmed viitavad niisiis „karistuse“ või „süüdimõistva kohtuotsuse“ täitmisele. Euroopa Inimõiguste Kohus leiab, et need meetmed ei ole „karistuse“ lahutamatu osa ega kuulu seega EIÕK artikli 7 kohaldamisalasse ( 29 ).

71.

Karistus pööratakse täitmisele pärast lõplikku süüdimõistmist. Seega on tegemist kriminaalmenetluse viimase etapiga, mille jooksul karistus jõustatakse.

72.

See hõlmab meetmeid, millega tagatakse ühelt poolt karistuse materiaalne täitmine, nagu vahistamismäärus, ja teiselt poolt süüdimõistetu sotsiaalne rehabilitatsioon. Selles raamistikus määravad pädevad õiguskaitseasutused kindlaks karistuse täitmise alused ja korra ning karistuse täitmise korraldamise, otsustades näiteks paigutamise avavanglasse, kinnipeetava vanglavälise suhtlemise, karistuse osade kaupa täitmise, karistuse täitmise peatamise erakorralistel asjaoludel, ennetähtaegse või tingimusliku vabastamise meetmete või elektroonilise valve üle. Karistuste täitmise õigus hõlmab ka pärast süüdimõistetu vabastamist võetavaid meetmeid, nagu käitumiskontroll, isiku osalemine rehabilitatsiooniprogrammides või kannatanutele kahju hüvitamise meetmed.

73.

Euroopa Inimõiguste Kohtul on vaidluste lahendamisel tihti tulnud käsitleda olukordi, kus vahetegemine karistuse ja selle täitmise tagamise meetmete vahel ei ole alati olnud selge. Niisiis tuleb vahet teha pärast lõplikku süüdimõistmist võetavate ja selliste meetmete vahel, mis tegelikult võivad karistuse ulatust muuta ( 30 ).

74.

Seega ei piisa käesolevas asjas tõstatatud probleemi lahendamiseks mõiste „karistuse täideviimine“ määratlusest.

75.

Põhimõtte „karistuse täideviimist reguleeritakse täidesaatva riigi õigusega“ kitsas kohaldamine tõstatab iseenesest probleemi, kuna karistuse täitmist on väljaandjariigis juba alustatud ning see peab jätkuma täidesaatvas riigis. Millisest „täideviimisest“ me räägime? Kas liidu seadusandja viitab selle karistuse täitmisele, mis on mõistetud väljaandjariigi kohtu otsusega, või karistuse täitmisele alates sellest hetkest, kui süüdimõistetu on täidesaatva riigi õiguskaitseasutustele üle antud?

76.

Vastus selgub, kui me võtame arvesse raamotsuse aluseks olevad põhimõtted ja ülesehituse, millesse artikkel 17 kuulub.

77.

Raamotsuse artikli 17 eesmärk on lahendada kollisioon, mis tekib kokkupuutel rohkem kui ühe riigi õigusega ja rohkem kui ühe riigi pädevusega karistuse täitmisel, mis vältimatult kaasneb siis, kui väljaandjariigi ametiasutused annavad süüdimõistetu täidesaatvale riigile üle. Süüdimõistetu üleandmine eeldab, et ta on alustanud oma karistuse kandmist väljaandjariigis ja jätkab seda vastaval juhul täidesaatva riigi kinnipidamisasutuses ( 31 ).

78.

Eeltoodu selgitab seda, et raamotsuse artikli 17 lõike 2 kohaselt peab täidesaatev riik tema territooriumil veel täita jäänud karistuse arvutamisel maha arvama väljaandjariigis „juba kantud“ vabaduskaotuse aja.

79.

Kui täidesaatval riigil võimaldada kohaldada tagasiulatuvalt oma õigust alates asjaomase isiku karistuse täitmise algusest väljaandjariigis, siis rikuks see karistusõiguse territoriaalsuse üldtunnustatud põhimõtet.

80.

Karistusõiguse territoriaalsuse põhimõte on kõigil liikmesriikidel ühine. Karistusõigust kohaldatakse territoriaalselt, kuna selles väljendub liikmesriikide suveräänsus. Kohtute territoriaalne pädevus kriminaalasjades on riikide õiguses enamasti avaliku huvi küsimus. Territoriaalsest pädevusest tulenevalt peab kohaldama siseriiklikku õigust.

81.

Järelikult ja põhimõtteliselt ei ole küsimus selles, kas asjaomasele isikule oleks soodsam, kui kohaldada harta artikli 49 lõike 1 viimases lauses sisalduva in mitius tagasiulatuva jõu ( 32 ) põhimõttel Taani karistusõiguse asemel pigem Bulgaaria karistusõigust, kuna see on isikule soodsam. Sellises piiriüleses olukorras nagu põhikohtuasjas käsitletav niisugust võimalust ei ole, kuna karistusõiguse kohaldatavus tulenebki territoriaalsuse põhimõttest.

82.

In mitius tagasiulatuva jõu põhimõte ei ole minu hinnangul siin kohaldatav. Traditsiooniliselt kohaldatakse seda põhimõtet tõesti rohkem kui ühe riigi õiguse ajalise kollisiooni olukorras, mitte aga niisuguses olukorras nagu käesolev, kus esineb rohkem kui ühe riigi õiguse ruumiline kollisioon. Vaieldamatult oleks see põhimõte seega kohaldatav siis, kui see kuritegu, mille A. Ognyanov toime pani, pärast tema süüdimõistmist, aga karistuse kandmise ajal Taani karistusõiguse muutmise tulemusel dekriminaliseeritaks. Niisugusel juhul poleks Bulgaaria õiguskaitseasutustel muud võimalust kui asjaomane isik vabastada. Seevastu juhul, kui see oleks Bulgaaria õigus, milles oleks isiku toime pandud tegu dekriminaliseeritud, kahtlen ma tõsiselt, et see tooks ipso facto kaasa selle isiku vabastamise. See tegu on Taani õiguses karistatav Taani avaliku korra rikkumise eest, mis ei jää Bulgaaria õiguse kohaldamisalasse. Veel on huvitav märkida, et selline olukord muudaks isiku üleandmise üleandmise konventsiooni artikli 3 lõike 1 punkti e arvestades võimatuks.

83.

Raamotsuse sätted näivad minu hinnangut kinnitavat. Nende sõnastus ei nõua artikli 7 lõikes 1 loetletud süütegude korral topeltkaristatavust, ning näeb selle muude süütegude korral ette vaid juhuks, kui täidesaatev riik artikli 7 lõike 3 alusel seda nõuab. See reegel näib seega kinnitavat karistusõiguse territoriaalsust ja sellest tulenevalt tuleb in mitius tagasiulatuva jõu põhimõte kui asjassepuutumatu sellises olukorras nagu käesolev kõrvale jätta.

84.

Raamotsuse peamine eesmärk on soodustada vabaduskaotusliku karistusega karistatud isikute sotsiaalset rehabilitatsiooni, võimaldades isikul, kellelt on süüdimõistva kohtuotsusega võetud vabadus, kanda oma karistust või selle järelejäänud osa tema päritoluriigi sotsiaalses keskkonnas.

85.

See ilmneb selgelt raamotsuse põhjendusest 9 ja artikli 3 lõikest 1 ( 33 ).

86.

See eeldab, et õiguskaitseasutused määravad kõik karistuste täitmist ja selle korraldamist puudutavad meetmed kindlaks selliselt, et ühiskonna huvides ja kannatanute õiguste kaitseks soodustada peale retsidiivide ennetamise ka süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni.

87.

Raamotsuse artikli 17 rakendamisel nõuab karistuse individualiseerimise põhimõte, mis iseenesest on üks karistuse funktsioonidest, seega selget pädevuse jaotust väljaandjariigi ja täidesaatva riigi vahel, tagamaks, et karistuse täitmist puudutavad otsused teeks see õiguskaitseasutus, kes on isiku käitumise hindamisel paremas olukorras.

88.

See eeldab, et isiku tegeliku kinnipidamise koha asukoha õiguskaitseasutused on need, kes otsustavad karistuse täitmise korraldamise üle, sealhulgas karistuse lühendamise üle, mida võidakse süüdimõistetu suhtes teha.

89.

Tegemist on aga ilmselgelt nende asutustega, kes on talle lähemal ja seega on need tema tegeliku kinnipidamise koha õiguskaitseasutused ( 34 ).

90.

Mis konkreetsemalt puutub karistuse lühendamisse tulenevalt kinnipidamise ajal töötamisest, siis sellisel individualiseerimisel on mõte vaid siis, kui meetme on võtnud õiguskaitseasutus, kes on isiku üle tegelikult järelevalvet teostanud ja tema tööd hinnanud.

91.

Niisiis ei ole mingit mõtet ega ühtegi õiguslikku alust kohaldada A. Ognyanovi Taanis täitunud kinnipidamise aja suhtes Taani õiguse asemel NK artikli 41 lõiget 3. Selline initsiatiiv oleks iseenesest vastuolus karistuse individualiseerimise põhimõttega, kuna Bulgaaria kohus lühendaks selliselt karistust, mis on määratud süüdimõistetule, keda ta ei ole kunagi näinud ja kelle tööd ja edusamme ta pole hinnanud. Samas ei takista miski Bulgaaria õiguskaitseasutustel võtmast isiku sotsiaalseks rehabilitatsiooniks tehtud pingutuste üldisel hindamisel arvesse tööd, mida A. Ognyanov Taanis kinnipidamise ajal tegi, ja hinnangut, mille Taani õiguskaitseasutused sellele andsid. See on üks nendest kriteeriumidest, mis võimaldab pädevatel õiguskaitseasutustel hinnata, kas isiku suhtes on põhjendatud karistuse kandmisest tingimisi vabastamine.

92.

Alles siis, kui asjaomane isik on juba paigutatud Bulgaaria kinnipidamisasutusse, võivad Bulgaaria õiguskaitseasutused vajaduse korral kohaldada NK artikli 41 lõiget 3. Karistuse lühendamine peab toimuma isiku pideva ja individuaalse järelevalve raames ega tohi toimuda automaatselt, nagu olen Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) otsusest aru saanud ( 35 ).

93.

Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes leian ma seega, et karistusõiguse territoriaalsuse ja individualiseerimise põhimõtete järgimine, millele raamotsus tugineb, eeldab, et vabaduskaotusliku karistuse täitmist ja eelkõige karistuse lühendamist reguleerib selle liikmesriigi õigus, kus süüdimõistetut tegelikult kinni peetakse.

94.

Seda tõlgendust toetab ka raamotsuse ülesehitus, millesse artikkel 17 kuulub.

95.

Raamotsuse ülesehituse analüüs näitab pigem, et selle otsuse artikkel 17 määrab kindlaks karistuse kandmise suhtes kohaldatavad põhimõtted ajal, mil süüdimõistetu on juba üle antud.

96.

Esiteks tuleb arvesse võtta konteksti, milles artikli 17 põhimõtted on välja töötatud. Raamotsus võeti nimelt vastu rea olemasolevate õigusinstrumentide ja eelkõige üleandmise konventsiooni alusel ( 36 ). Seda on mainitud ka raamotsuse põhjendustes 4 ja 5.

97.

Raamotsuse artikli 17 lõike 1 sõnastus on sisuliselt identne üleandmise konventsiooni artikli 9 lõike 3 sõnastusega. Viimati nimetatud säte täpsustab, et „[k]aristuse täideviimisel rakendatakse elukohariigi seadust ning ainult sellel riigil on õigus võtta vastu vajalikke otsuseid“. Oluline on aga asjaolu, et selle sätte pealkiri on „Üleandmise tagajärjed elukohariigile“ ( 37 ).

98.

Raamotsuse vastuvõtmise konteksti arvestades on seega vägagi võimalik, et pealkirjastades raamotsuse artikli 17 „Täideviimise suhtes kohaldatav õigus“, pidas liidu seadusandja silmas õigust, mis reguleerib karistuse täitmist „pärast seda, kui süüdimõistetu on üle antud“.

99.

Teiseks tuleb arvesse võtta asjaolu, et kõik raamotsuse põhimõtted on paika pandud kronoloogilises järjekorras.

100.

Esmalt näevad raamotsuse artiklid 4–14 ette normid, mida liikmesriigid peavad kohaldama süüdimõistetud isikute üleandmiseks. Konkreetsemalt täpsustavad artiklid 4–6 kohtuotsuse ja tunnistuse täidesaatvale riigile edastamise korra. Artiklid 7–14 näevad seejärel ette kohtuotsuse ja karistuse täitmisele pööramise otsuse tunnustamisele kohaldatavad põhimõtted. Raamotsuse artikkel 13 sätestab seoses sellega, et väljaandjariik võib tunnistuse tagasi võtta selle ajani, „kuni karistuse täideviimine ei ole täidesaatvas riigis alanud“ ( 38 ).

101.

Edasi sätestab raamotsuse artikkel 15 süüdimõistetu üleandmise korra ning artikkel 16 näeb ette erisätted isiku veoks läbi teise liikmesriigi territooriumi.

102.

Need sätted on seega täpselt loogilises järjekorras ja raamotsuse artikkel 17 kujutab endast ilmselt edasiminekut, määrates kindlaks põhimõtted, mida kohaldatakse karistuse täitmise suhtes, „kui süüdimõistetu on juba“ täidesaatva riigi õiguskaitseasutustele „üle antud“.

103.

Raamotsuse artiklit 17 tuleb tõlgendada ka raamotsuse järgmisi sätteid, eriti artiklit 22 arvestades.

104.

Artikkel 22 „Süüdimõistetud isiku üleandmise tagajärjed“ toob eriti hästi esile pädevuse ülemineku, mis süüdimõistetu üleandmisega loomulikult kaasneb.

105.

Liidu seadusandja märgib raamotsuse artikli 22 lõikes 1 nimelt, et väljaandjariik ei tohi võtta karistuse täideviimise edasisi samme, kui „selle täideviimine täidesaatvas riigis on alanud“. See tähendab vägagi selgelt, et seniks, kuni täidesaatev riik ei ole karistuse täitmist veel alustanud, jääb väljaandjariik täitmise suhtes pädevaks. Raamotsuse artikli 22 lõige 2 täpsustab veel, et kui täidesaatval riigil pole süüdimõistetu põgenemise tõttu võimalik karistust täita, „läheb karistuse täideviimise õigus tagasi väljaandjariigile“ ( 39 ).

106.

Seega alles siis, kui täidesaatev riik on kohtuotsust tunnustanud ja süüdimõistetu on üle antud, on kohaldatav täidesaatva riigi õigus vabaduskaotusliku karistuse täitmise suhtes stricto sensu. Kui kohtuotsust ei ole veel tunnustatud ja süüdimõistetu asub veel väljaandjariigi kohtute jurisdiktsiooni all, siis kehtib karistuse täitmise suhtes veel selle riigi õigus. Seega peab väljaandjariik kooskõlas siseriikliku õigusega lahendama karistuse lühendamise küsimused.

107.

Kolmandaks tuleb märkida, et raamotsuse süsteemis on väljaandjariik see, kellel tuleb uurida, kas on vaja korraldada kinnipeetava üleandmine tema päritolu‑ või elukohariiki ( 40 ).

108.

Üleandmine on samuti karistuse täitmise meede ( 41 ), võib‑olla üks viimastest, mille väljaandjariigi õiguskaitseasutused peavad võtma. Tegemist on konkreetsemalt karistuse individualiseerimise meetmega, mille eesmärk on soodustada süüdimõistetu sotsiaalset rehabilitatsiooni.

109.

Raamotsuse artikli 4 lõike 2 kohaselt võib kohtuotsuse ja tunnistuse edastamine toimuda, kui väljaandjariigi õiguskaitseasutus, vajaduse korral pärast väljaandja- ja täidesaatva riigi õiguskaitseasutuste vahelisi konsultatsioone, on veendunud, et karistuse täideviimine täidesaatva riigi poolt hõlbustab selle eesmärgi saavutamist.

110.

Liidu seadusandja täpsustab raamotsuse põhjenduses 9, et selle veendumuse saavutamiseks peavad väljaandjariigi õiguskaitseasutused „võtma arvesse selliseid üksikasju, nagu isiku sidemed täidesaatva riigiga, kas ta peab seda perekondlike, keeleliste, kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike sidemetega paigaks või on tal muid seoseid täidesaatva riigiga“.

111.

Samuti on väljaandjariigil kohustus see hinnang anda ning ta peab uurima, kas asjaomase isiku poolt selle riigi territooriumil juba ära kantud karistusaega ja tema pingutusi arvesse võttes on viimasel siseriikliku õiguse alusel õigus karistuse lühendamisele.

112.

Seda tõlgendust toetab asjaolu, et väljaandjariik peab kohtuotsusele lisatavas tunnistuses märkima täiendava päevade arvu, mis tuleb juba kantud vabaduskaotuslikust karistusest maha arvata.

113.

Tunnistus on raamotsuse lisas asuv tüüpvorm ( 42 ). Sellel vormil on eri rubriigid, mis tuleb väljaandjariigi õiguskaitseasutustel täita. Need rubriigid võimaldavad tal anda teavet muu hulgas kohtu kohta, kes on otsuse teinud, süüdimõistetud isiku ja toime pandud süüteo kohta ning täpsustada karistuse liik ja kestus. Selle teabe täpsust peab väljaandjariigi õiguskaitseasutus kinnitama ( 43 ). Tegemist on olulise teabega, mis peab täidesaatval riigil võimaldama teostada kohtuotsuse minimaalset kontrolli ( 44 ) ja peab in fine tagama karistuse nõuetekohase täitmise. Täidesaatva riigi kohus tunnustab seda kohtuotsust, tuginedes väljaandjariigi õiguskaitseasutuse esitatud tunnistusele, mis tõendab selle kohtuotsuse õiguspärasust ja selle täitmisele pööratavust. Kui tunnistus on täidetud puudulikult või andmed on ebatäpsed, on see aluseks raamotsuse artikli 9 kohaselt kohtuotsuse tunnustamata või karistuse täitmata jätmisele.

114.

Mul tuleb oma analüüsi tegemiseks viidata ka raamotsuse I lisas toodud tunnistuse rubriigi i punktis 2 nõutud teabele karistuse kestuse kohta. See teave tagab raamotsuse artikli 17 lõike 2 tõhusa toime.

115.

Selle rubriigi punktis 2.2 tuleb väljaandjariigil märkida kõnealuse süüdimõistmise tulemusel seni juba kantud vabaduskaotusliku karistuse aeg päevades. Mõeldud on kogukaristust.

116.

Nimetatud rubriigi punktis 2.3 seevastu on tal õigus arvata sellest ajast maha täiendav päevade arv „[m]uudel kui punktis 2.2 nimetatud põhjustel“ – liidu seadusandja viitab selles osas näitena amnestiale ja armuandmisele. Seega võimaldab punkt 2.3 väljaandjariigil anda täiendavaid juhiseid, kui karistust on eriliste asjaolude tõttu juba lühendatud.

117.

Need nüansid näitavad, et just väljaandjariigil tuleb teha otsus tema territooriumil juba täitunud kinnipidamise aja suhtes, kuna väljaandjariik on kohustatud tunnistusel täidesaatvale riigile märkima, kas tuleb maha arvata suurem päevade arv, kui on konkreetselt kinnipidamiskohas veedetud, ja märkida vajaduse korral täpne päevade arv. Liidu seadusandja kasutatud väljendid nende põhjuste kohta, mis võivad olla karistuse lühendamise aluseks, on tõesti küllaltki umbmäärased. Lisaks ei ole nende põhjuste loetelu ammendav, nagu on näha väljendi „nt“ kasutamisest. Seega soovis liidu seadusandja hõlmata neid erilisi asjaolusid, mis võivad erinevates liikmesriikides olla karistuse lühendamise aluseks, võimalikult laialt. Järelikult on mõistlik arvata, et karistuse lühendamine süüdimõistetu edusamme arvesse võttes kuulub nende põhjuste hulka.

118.

Neid asjaolusid arvestades olen ma niisiis veendunud, et täidesaatev riik ei või asendada väljaandjariigi õigust, mis reguleerib karistuste täitmist ja eelkõige karistuse lühendamist, oma siseriikliku õigusega, muutes sellega väljaandjariigi poolt juba tehtud mahaarvamist ja riskides oluliselt rikkuda mitte ainult vastastikuse tunnustamise põhimõtet, vaid riivata ka Taani Kuningriigi territoriaalset suveräänsust.

119.

Sarnases kohtuasjas nagu põhikohtuasi on Taani Kuningriik sõnaselgelt märkinud, et ta ei lühenda karistust kinnipidamise ajal töötamisest tulenevalt. Vastavalt vastastikuse usalduse põhimõttele, mis on raamotsuse aluseks, ei ole Bulgaaria Vabariigil niisiis muud valikut kui aktsepteerida väljaandjariigis kehtiva õiguse kohaldamist vaatamata sellele, et – kasutades Euroopa Kohtu sõnastust 11. veebruari 2003. aasta kohtuotsuses Gözütok ja Brügge ( 45 ) – „tema enese siseriikliku õiguse kohaldamine viiks teistsugusele lahendusele“ ( 46 ).

120.

Selline initsiatiiv, kui see võtta, kahjustaks seega vältimatult liikmesriikide vastastikust usaldust ja võiks pärssida raamotsuse eesmärkide saavutamist.

121.

Olgu veel meenutatud, et õigus karistada kujutab endast riigi ühte põhilist vahendit ning et karistusõigus, sealhulgas karistuste täitmise õigus, asub riigi suveräänsuse keskmes. Karistuste täitmise õigus on seega osa riikide pädevusest otsustada oma kriminaalpoliitika üle, mida näitab ka karistusõiguse territoriaalsus ( 47 ).

122.

Käesolevas kohtuasjas oli see aga Taani Kuningriigi avalik kord, mida A. Ognyanov oma rikkumistega kahjustas. Seega just selle liikmesriigi kohus on pädev otsustama ja mõistma toimepandud tegude eest karistuse. Samuti just Taani territooriumil ja Taani kohtute jurisdiktsiooni all peeti A. Ognyanovit kõigepealt kinni.

123.

Seega on riikide vastavat territoriaalset pädevust arvestades selge, et NK artikli 41 lõige 3 „ei ole kohaldatav“ karistuse täitmisele Taani territooriumil – vastasel juhul riivataks Taani Kuningriigi suveräänsust.

124.

Kui raamotsuse artiklit 17 tuleks tõlgendada nii, et see lubab kohaldada täidesaatva riigi õigust karistuste täitmise suhtes väljaandjariigis, siis kahjustaks see võrdse kohtlemise aluspõhimõtet. Isikud, kes kannavad karistust samas kinnipidamisasutuses, tuleks nimelt karistuse täitmist ning eelkõige karistuse lühendamist puudutavas osas allutada erinevatele õiguskordadele.

125.

See tekitaks keerulised olukorrad, mis ei võimaldaks tagada õigusnormide õiglast ja õiget kohaldamist ning ohustaks kindlasti raamotsuse rakendamist.

126.

Kirjeldatud kaalutlustest lähtudes leian, et arvestades põhimõtteid, millele tugineb raamotsus – ühelt poolt vastastikuse usalduse põhimõte ja teiselt poolt karistusõiguse territoriaalsuse põhimõte ja karistuse individualiseerimise põhimõte –, tuleb raamotsuse artikli 17 lõikeid 1 ja 2 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, mis lubab täidesaatva riigi kohtutel lühendada süüdimõistetu karistust tulevalt sellest, et ta väljaandjariigis kinnipidamise ajal töötas.

127.

Ma möönan, et selline tõlgendus ei võimalda eristada vastastikusel tunnustamisel põhinevat raamotsust tavapärastest õigusalase koostöö mehhanismidest nagu suveräänsete riikide vaheline koostöö. Siiski on see minu hinnangul ainus võimalik tõlgendus, kui me tahame täiel määral arvesse võtta seda, et karistuste täitmist käsitlevad õigusnormid ei ole liidus ühtlustatud.

128.

Teine küsimus puudutab täidesaatva riigi õiguskaitseasutuste teavitamiskohustuse ulatust raamotsuse artikli 17 alusel. See tekib juhul, kui see säte võimaldab Bulgaaria kohtutel kohaldada selle aja suhtes, mil asjaomast isikut Taanis kinni peeti, NK artikli 41 lõiget 3.

129.

Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus) küsib selle kohta, kas juhul, kui Bulgaaria õiguskaitseasutustele esitatakse sellekohane küsimus, peavad nad Taani õiguskaitseasutusi teavitama sellise õigusnormi kohaldamisest, ja mis laadi teavet peavad nad sellisel juhul andma.

130.

Arvestades vastust, mille ma soovitan esimesele küsimusele anda, leian ma, et teisele küsimusele ei ole vaja vastata.

131.

Juhuks, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et raamotsuse artikli 17 lõigetega 1 ja 2 on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmandas küsimuses sisuliselt, kas liidu õigusega on vastuolus, kui ta „kõigele vaatamata“ otsustab kohaldada selle aja suhtes, mil A. Ognyanovi Taanis kinni peeti, NK artikli 41 lõiget 3 põhjendusega, et tegemist on leebema seadusega.

132.

Tuleb möönda, et on tõsi, et kõnealuse karistuse lühendamine ei ole tähtsusetu.

133.

Kuna Taani seadus on kinnipidamisajal töötamisest tulenevalt karistuse lühendamise osas rangem, võimaldaks NK artikli 41 lõike 3 kohaldamine selle aja suhtes, mil A. Ognyanovit Taanis kinni peeti, selle isiku karistuse lühendamist mitte ühe aasta, kaheksa kuu ja kahekümne päeva võrra, vaid kahe aasta, kuue kuu ja kahekümne nelja päeva võrra, mistõttu lastaks ta vabadusse hulga varem.

134.

Siiski tugineb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus eeldusel, mis tuleb kohe tagasi lükata. Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus) küsib Euroopa Kohtult tegelikult, kas ta võiks siseriiklikku õigusnormi, mis on põhimõtteliselt tunnistatud liidu õigusega vastuolus olevaks, siiski kohaldada põhjusel, et see on asjaomase isiku suhtes soodsam.

135.

Selle küsimuse on eelotsusetaotluse kohus teises sõnastuses esitanud juba Euroopa Kohtu menetluses olevas kohtuasjas Ognyanov (C‑614/14).

136.

Seega vastan samas sõnastuses, mille pakkusin välja kohtuasjas Ognyanov ( 48 ) esitatud ettepanekus, lisades siiski mõne märkuse.

137.

Esiteks näeb ELTL artikkel 280 ette, et „Liidu kohtu otsused pööratakse täitmisele“. Nagu ma selle ettepaneku punktis 111 märkisin, ei ole Euroopa Kohtu ülesanne ELTL artikli 267 raames anda nõuandvaid arvamusi. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb samuti, et eelotsusemenetluses tehtud Euroopa Kohtu otsus on käsitletud liidu institutsioonide aktide tõlgenduse või kehtivuse küsimustes siseriiklikule kohtule põhikohtuasja lahendamisel siduv ( 49 ).

138.

Teiseks, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et raamotsuse artikli 17 lõigetega 1 ja 2 on vastuolus selline õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, siis, nagu nägime, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul tõlgendada NK artikli 41 lõike 3 sõnastust raamotsuse sõnastust arvestades, kaldudes oma kooskõlalise tõlgendamise kohustusest lähtudes vajaduse korral kõrvale Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) väljakujunenud kohtupraktikast.

139.

Kolmandaks meenutaksin eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et kuna NK artikli 41 lõige 3 ei ole kohaldatav aja suhtes, mil asjaomast isikut Taanis kinni peeti, ei saa ka harta artikli 49 lõike 1 viimases lauses toodud leebema karistusseaduse tagasiulatuva jõu reeglit (in mitius tagasiulatuva jõu põhimõte) kohaldada.

140.

Neljandaks ja viimaseks juhib karistuse lühendamine, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus on keskendunud, meie tähelepanu kõrvale asjaolult, et A. Ognyanovi üleandmine Bulgaariale on iseenesest käsitatav tema jaoks soodsamana, kuna tal avaneb võimalus kanda oma karistus tema päritoluriigi sotsiaalses keskkonnas, mis lihtsustab tema sotsiaalset rehabilitatsiooni.

141.

Neid kaalutlusi arvestades ja juhul, kui Euroopa Kohus peaks asuma seisukohale, et raamotsuse artikli 17 lõigetega 1 ja 2 on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitletav, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul seega vastavalt oma kooskõlalise tõlgendamise kohustusele kalduda kõrvale Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) poolt NK artikli 41 lõikele 3 antud tõlgendusest ja jätta see säte kohaldamata aja suhtes, mil asjaomast isikut Taanis kinni peeti.

142.

Nendest kaalutlustest lähtudes tahaksin ma teha raamotsusega kehtestatud väljaandjariigi ja täidesaatva riigi vahelisest pädevuse jaotusest mõningad järeldused.

143.

Kui sellises olukorras nagu põhikohtuasjas peetakse isikut esialgu kinni väljaandjariigis, siis kohaldatakse tema karistuse täitmise suhtes selle riigi õigust. Kõik nimetatud riigi territooriumil karistuse täitmisega seonduvad meetmed, olgu siis tegemist karistuse täitmisele pööramise meetmetega, nagu vahistamisotsus, või meetmetega, mis puudutavad karistuse täitmise korraldamist, nagu avavanglasse paigutamine, kuuluvad väljaandjariigi õiguse reguleerimisalasse.

144.

Nagu me juba nägime, on just väljaandjariik see, kes peab uurima, kas on vaja korraldada süüdimõistetu üleandmine tema päritolu‑ või elukohariigile ( 50 ).

145.

Üleandmine aga on selgelt karistuse täitmise meede – konkreetsemalt individualiseerimise meede –, mille eesmärk on see, et asjaomane isik võiks oma karistust kanda võimalikult lähedal tema perekondlikule ja sotsiaalsele keskkonnale, millesse tal tuleb integreeruda ( 51 ).

146.

Samuti nagu selle hindamine on väljaandjariigi ülesanne, peab tema uurima ka seda, kas tema siseriikliku õiguse kohaselt ja kinnipeetava tehtud pingutusi arvestades võib tema suhtes kohaldada muid karistust korraldavaid meetmeid, sealhulgas karistuse lühendamist.

147.

Selline pädevuse jaotus paneb väljaandjariigile kohustuse lahendada kõik karistuse lühendamise küsimused enne süüdimõistetu üleandmist ( 52 ).

148.

Meenutagem, et see ongi just raamotsuse I lisas toodud tunnistuse vormi rubriigi i punkti 2.3 eesmärk.

149.

Süüdimõistetu üleandmine ei tohi võtta kogu toimet karistuste lühendamiselt, millele isikul on väljaandjariigi õiguse ja pädeva kohtu tehtud otsuste kohaselt õigus ( 53 ). Väljaandjariigi õiguskaitseasutused peavad suutma välja anda tunnistuse, millel on täpsustatud mitte ainult karistuse kestus ja täidetud karistus stricto sensu, vaid ka see osa, mille võrra karistust siseriikliku õiguse kohaselt lühendati. Nad peaksid esitama ka mõne täpsustuse isiku rehabiliteerumispingutuste kohta antud hinnangu suhtes.

150.

Seega ei või täidesaatev riik asendada väljaandjariigi õigust, mis reguleerib karistuste täitmist, oma siseriikliku õigusega isegi juhul, kui see täidesaatva riigi õigus on isiku suhtes soodsam, kuna sellega rikuks ta mitte ainult raamotsuse artiklit 17, vaid riivaks oluliselt ka väljaandjariigi territoriaalset suveräänsust ja rikuks samas vastastikuse tunnustamise põhimõtet.

151.

Kui süüdimõistetu antakse täidesaatvale riigile üle, siis on täiesti loomulik, et väljaandjariigi õiguskaitseasutused koguvad teavet karistuse kandmisest ennetähtaegse või tingimusliku vabastamise kohta, nagu on ette nähtud raamotsuse artikli 17 lõikes 3. Veel kord tuleb silmas pidada, et toimepandud süüteoga on rikutud just väljaandjariigi avalikku korda. Seega peab väljaandjariik olema kindel, et karistuse täitmine täidesaatva riigi territooriumil on sobiv lahendus avaliku korra rikkumise eest, mis pandi toime tema territooriumil. Väljaandjariik hindab niisiis nende uute õigusnormide valguses, kas karistus säilitab üldiselt teole vastavuse, mis tal kohtuotsuse tegemise päeval oli. Kui tal tekib kahtlus, et üleandmine võib viia selleni, mis talle näib enneaegse vabastamisena või kui ta leiab, et karistus pole enam rikkumisega proportsionaalne, siis võib ta otsustada süüdimõistetut mitte üle anda ja võtta tunnistuse tagasi.

152.

Teabetaotlus tuleb esitada enne isiku üleandmist, kuna pärast seda ei saa väljaandjariik enam kehtestada oma kontseptsiooni karistuste täitmise meetmetest ega saa üleandmise otsust tagasi võtta.

153.

Asjaomase isiku üleandmisega kaasneb – juba eespool toodud põhjustel – automaatselt ja tingimata karistuse täitmise pädevuse üleminek täidesaatvale riigile. Ühelt poolt, kuna karistuse täitmine toimub nüüd selle riigi territooriumil ja tema jurisdiktsiooni all. Teiselt poolt, kuna alates üleandmisest saavad vaid täidesaatva riigi õiguskaitseasutused seada karistuse täitmise tingimusi, võttes arvesse isiku pingutusi rehabilitatsiooniks ning tema materiaalset, perekondlikku ja sotsiaalset olukorda.

154.

Kui üleandmine on juba toimunud, siis on ilmne, et täidesaatvalt riigilt ei saa nõuda, et ta pöörduks enne karistuse individualiseerimismeetme võtmist, mis võib olla näiteks karistuse lühendamine või ennetähtaegne või tingimuslik vabastamine, väljaandjariigi poole. Nagu me juba nägime, jäävad karistuse olemasolu, täitmist ning vabastamise põhjendamise aluseid ja korda puudutavad küsimused riikide tunnustatud pädevusse otsustada oma kriminaalpoliitika küsimusi. Küsida sellises olukorras väljaandjariigi nõusolekut tähendaks riivata täidesaatva riigi suveräänsust ja tema kohtusüsteemi sõltumatust.

155.

Täidesaatev riik peab karistuse täitma nii, nagu oleks selle mõistnud tema enda kohtud. Mis puutub väljaandjariiki, siis ei ole tal vastavalt vastastikuse usalduse põhimõttele muud võimalust kui respekteerida täidesaatvas riigis kehtiva õiguse kohaldamist isegi siis – korrates taas Euroopa Kohtu sõnu 11. veebruari 2003. aasta kohtuotsuses Gözütok ja Brügge ( 54 ) –, „kui tema enese siseriikliku õiguse kohaldamine viiks teistsuguse lahenduseni“ ( 55 ).

156.

Raamotsust vastu võttes olid liikmesriigid täiel määral teadlikud, et nende õigussüsteemide vahel on kriminaalmenetluses tehtavate otsuste täitmisel erinevused. Mis puutub näiteks karistuse kandmisest ettetähtaegse või tingimisi vastamise kohta kehtivatesse normidesse, siis teatavates liikmesriikides vabastatakse isik pärast seda, kui ta on kandnud 2/3 oma karistusest, samas kui teistes liikmesriikides võib vabastamine toimuda pärast seda, kui isik on kandnud 1/3 oma karistusest. Liikmesriigid olid niisiis täiesti teadlikud, et süüdimõistetu üleandmine võis mõjuda vabaduskaotuse kestust võrreldes esialgu mõistetud karistusega ja järelikult ka vabastamise kuupäeva ( 56 ). Just sel põhjusel ning vabastamise vältimiseks, mida väljaandjariik nimetaks tema territooriumil toime pandud süütegu arvestades „enneaegseks“, nägi liidu seadusandja raamotsuse artikli 17 lõikes 3 ette „reservatsiooni“ ( 57 ).

157.

Juhul kui täidesaatev riik kohaldaks rangemaid norme, võiks süüdimõistetu üleandmine sellele riigile tõesti de facto kaasa tuua pikema vangistuse kui see, mille süüdimõistetu oleks kandnud väljaandjariigis.

158.

Euroopa Inimõiguste Kohus ei näe siin vastuolu EIÕK artiklis 5 sätestatud õigusega isikuvabadusele ja -puutumatusele, kui vangistuse kestus ei ületa seda, mis oli esialgse kriminaalmenetluse tulemusena karistusena mõistetud. Ta ei välista siiski, et täidesaatvas riigis de facto palju pikem vangistus võiks kaasa tuua väljaandjariigi vastutuse EIÕK artikli 5 alusel ja seda nende tagajärgede tõttu, mida võis üleandmise otsustamisel ette näha ( 58 ).

159.

Eeltoodud arutluskäiku arvestades teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sofiyski gradski sadi (Sofia linnakohus, Bulgaaria) järgmiselt: