1.

Kui Prantsuse Alsace’is elavat Euroopa hamstrit käsitlevas otsuses pidi Euroopa Kohus seisma silmitsi populatsiooni peaaegu juba katastroofilise kaitsestaatusega ( 2 ), siis käesolev menetlus puudutab rõõmustavamat olukorda. Peloponnesose läänerannikul asuvad Kyparissía lahe rannikualad on muutunud viimastel aastatel merikilpkonna Caretta caretta tähtsaimaks haudealaks liidus, kus pesade arv pidevalt suureneb. ( 3 ) Võimalik, et ka tänu sellele suundumusele andis Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühing (Union for Conservation of Nature and Natural Resources, IUCN) kilpkonna populatsioonile Vahemeres 2015. aastal hinnangu „least concern“, lähtudes seega kõige madalamast ohuastmest oma hindamissüsteemis. ( 4 )

2.

Selle edu puhul võib Kreekat ja kilpkonnade kaitsele üle 20 aasta pühendunud valitsusväliseid organisatsioone ainult õnnitleda.

3.

Arvestades direktiivi 92/43/EMÜ ( 5 ), nõuavad komisjon ja Euroopa floora ja fauna ning nende kasvu- ja elupaikade kaitset käsitleva konventsiooni ( 6 )alaline komitee täiendavate kaitsemeetmete võtmist. ( 7 ) Komisjoni kriitika puudutab esiteks liikide kaitse valdkonnas nõutavaid konkreetseid kaitsesätteid ja teiseks vajalikke tegelikke kaitsemeetmeid. Kuna asjaomased rannikualad on osa direktiivi 92/43/EMÜ kohasest kaitsealast, leiab komisjon, et rikutud on ka alade kaitset käsitlevaid sätteid, ja seda nii seoses teatavate kavade ja projektidega kui ka seoses seisundi üldise halvendamise keeluga.

4.

Vaatamata positiivsele üldpildile, pean komisjoni kriitikat osaliselt õigustatuks. Kreeka pädevad asutused on nimelt andnud loa teha sellel alal mitmesuguseid toiminguid, mis avaldavad kahjulikku mõju nii kilpkonnade paljunemisele kui ka kaitsealustele luidetega seotud elupaigatüüpidele. Seejuures on küsimus eelkõige nii randade kui ka teatavate tänavate ja teede teatavat laadi kasutamises turistide poolt, aga ka kalanduses ja hoonete ehituses.

5.

Direktiiv 92/43/EMÜ näeb ette kaitsealade, niinimetatud ühenduse tähtsusega alade määramise, mille eesmärk on teatavate elupaigatüüpide (direktiivi I lisa) ja teatavate looma- ja taimeliikide (II lisa) kaitse.

6.

I lisa loetleb muu hulgas mitmesuguseid luidetega seotud elupaigatüüpe ja II lisas on nimetatud merikilpkonn Caretta caretta. Viimati nimetatu klassifitseeritakse isegi esmatähtsaks liigiks, seega väärib see erilist kaitset.

7.

Direktiivi 92/43/EMÜ artikli 4 lõige 5 reguleerib alade kaitset käsitlevate sätete ajalist kohaldamist:

„Niipea kui ala on kantud lõike 2 kolmandas lõigus nimetatud loetellu, kohaldatakse selle suhtes artikli 6 lõikeid 2, 3 ja 4.“

8.

Komisjon kandis ala „Kyparissía luited“ („Θίνες Κυπαρισσίας“) 2006. aastal Kreeka ettepanekul numbri GR 2550005 all direktiivi 92/43/EMÜ artikli 4 kohaselt ette nähtud ühenduse tähtsusega alade nimekirja. ( 8 ) Kreeka kuulutas selle ala seadusega nr 3937/2011 erikaitsealaks.

9.

Alade kaitse on artikli 6 lõigetes 2–4 reguleeritud järgmiselt:

„2.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

3.   Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.

4.   Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest.

[…]“

10.

Peale alade kaitse sisaldab direktiiv 92/43/EMÜ teatavate IV lisas nimetatud looma- ja taimeliikide puhul, sealhulgas merikilpkonna Caretta caretta puhul eriomaseid liikide kaitseks kehtestatud keelde, mis on sätestatud artiklis 12:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levialal, keelates:

11.

Kyparissía lahe ääres asub suhteliselt sirgjooneliselt põhjast lõunasse kulgev 80 km pikkune liivarannik. Ligikaudu 20 km sellest on osa kaitsealast „Kyparissía luited“.

12.

Kaitseala hõlmab umbes 300–600 meetri laiuse maa-ala merest sisemaa suunas. Seal asub kõigepealt liivarand, mis läheb tagapool üle elupaigatüübiks 2110 – kujunevad liikuvad rannikuluited. Osaliselt liitub sellega elupaigatüüp 2260 – Cisto-Lavenduletalia kooslustega jäiklehised luitevõserikud. Vounakist lõuna pool asuvad ranna ja kujunevate liikuvate rannikuluidete taga isegi kaks esmatähtsat luidetega seotud elupaigatüübi levilat, nimelt elupaigatüüp 2270* – Piinia (Pinus pinea) ja/või merimänniga (Pinus pinaster) luitemännikud ning elupaigatüüp 2250* – luitekadastikud (Juniperus spp.). Lõpuks on ranna taga ka elupaigatüübi 9540 – vahemerelised männikud endeemsete Mesogea mändidega – levilad, mis on pindala poolest peaaegu võrreldavad luidetega seotud elupaigatüüpide kogupindalaga, ning Vounaki juures asuv veidi väiksema ulatusega elupaigatüüp 5210 – kadakatega (Juniperus spp.) puismatorralid. ( 9 )

13.

Käesolevas asjas on tegemist eelkõige Elaia ja Kalo Nero vahele jääva ligikaudu 10 km pikkuse lõiguga. Standardse andmevormi ( 10 ) kohaselt asub sellel alal üks tähtsamatest merikilpkonna Caretta caretta paljunemispaikadest Vahemere rannikul. Poolte vahel valitseb üksmeel selles osas, et nüüdseks on tegemist koguni tähtsaima rannikul asuva paljunemispaigaga.

14.

Kilpkonnade kaitsega tegelevad valitsusvälised organisatsioonid ei ole rahul rannikul toimuvate mitmesuguste tegevustega ning esitasid seetõttu komisjonile Kreeka vastu kaebuse.

15.

Pärast mitteametlikke kontakte Kreeka ametivõimudega palus komisjon 28. oktoobril 2011 Kreekal esitada direktiivi 92/43/EMÜ artiklite 6 ja 12 rikkumise etteheite kohta oma märkused. Hoolimata Kreeka täiendavast teabest lähtus komisjon endiselt sellest, et viidatud sätteid on rikutud, ning edastas Kreekale 1. oktoobril 2012 põhjendatud arvamuse. Selles määras komisjon rikkumiste kõrvaldamiseks viimase tähtaja, mis lõppes 1. detsembril 2012.

16.

Kuna ka Kreeka täiendavad vastused komisjoni ei veennud, siis esitas komisjon 12. novembril 2014 käesoleva hagi.

17.

Euroopa Komisjon palub Euroopa Kohtul

18.

Kreeka Vabariik palub

19.

Komisjon ja Kreeka esitasid esmalt oma seisukohad kahel korral kirjalikult. Pärast seda, kui menetluse kirjalik osa 29. aprillil 2015 lõppes, taotles komisjon 16. juunil 2015 luba esitada uus tõend, nimelt Kreeka Riiginõukogu eksperdiarvamus nr 32/2015, mis puudutas presidendi dekreedi eelnõu, millega määratakse Kyparissía lahe äärne ala looduspargiks.

20.

Pooled esitasid 13. jaanuaril 2016 toimunud kohtuistungil oma seisukohad suuliselt.

21.

Komisjon heidab Kreekale ette, et Kreeka rikkus ala „Kyparissía luited“ piirkonnas direktiivist 92/43/EMÜ tulenevaid kohustusi seoses alade ja liikide kaitsega. Erinevalt komisjoni argumentide järjekorrast käsitlen esmalt alade kaitset, sest selle raames saab komisjoni märgitud mõjutusi vaatluse alla võtta laiahaardeliselt, samal ajal kui liikide kaitse puudutab ainult merikilpkonna Caretta caretta.

22.

Hagi mõlema väite kohta kehtib see, et liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist tuleb hinnata liikmesriigile põhjendatud arvamuses antud tähtaja lõppemisel, seega 1. detsembril 2012 esinenud olukorra alusel. Hiljem toimunud muutusi ei saa Euroopa Kohus arvesse võtta. ( 11 )

23.

Esmalt tuleb siiski käsitleda komisjoni poolt tagantjärele esitatud tõendi vastuvõetavust.

24.

Vastavalt kodukorra artikli 128 lõike 2 esimesele ja teisele lausele võivad pooled esitada tõendeid või pakkuda nende esitamist veel pärast menetluse kirjaliku osa lõpetamist. Pooled peavad tõendite hilist esitamist põhjendama.

25.

Kreeka Riiginõukogu koostas eksperdiarvamuse nr 32/2015 presidendi dekreedi eelnõu kohta, mis käsitles mitme Kyparissía lahe ääres asuva ala kaitset; selle esitas komisjon tagantjärele 16. juunil 2015. Selles nimetatakse muu hulgas alale „Kyparissía luited“ avalduvaid ohte.

26.

Eksperdiarvamus sisaldab märkust, et see on koostatud 8. aprillil 2015. Koopial, mille komisjon esitas Euroopa Kohtule, on näha käsikirjaline 15. aprilli 2015. aasta kinnitusmärge. Lõpuks mainis Kreeka seda märkust oma vasturepliigis, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. aprillil 2015.

27.

Komisjon väidab, ilma et talle oleks selles osas vastu vaieldud, et ta sai eksperdiarvamusest teada alles pärast menetluse kirjaliku osa lõppemist. See väide on eespool nimetatud kuupäevi arvestades usutav. Tuleb lähtuda sellest, et komisjon sai eksperdiarvamuse olemasolust teada hiljemalt vasturepliigiga. Järgnevalt pidi komisjon hankima selle dokumendi ning hindama selle tähtsust käesoleva menetluse seisukohast. Seega piisab komisjoni väitest, et põhjendada, miks esitas komisjon eksperdiarvamuse alles 16. juunil 2015. Pealegi ei põhjusta selle tõendi arvessevõtmine käesolevas asjas viivitust menetluses.

28.

Kreeka esitab vastuväite, et eksperdiarvamus ei sisalda uusi asjaolusid, ning peab selle arvessevõtmist välistatuks ka seetõttu, et see koostati veel pooleliolevas presidendi dekreedi vastuvõtmise menetluses.

29.

Mind ei veena kumbki argument.

30.

Milliseid asjaolusid eksperdiarvamus sisaldab ja kas need on uued, see on eksperdiarvamuse hindamise küsimus. Tõendi vastuvõetavuse seisukohast ei ole need siiski olulised. Eksperdiarvamus kinnitab muu hulgas komisjoni teatavaid etteheiteid, eelkõige seoses kasvava survega kaitsealale.

31.

Eksperdiarvamuse tõendusjõu suhtes ei tekita kahtlusi ka tõsiasi, et eksperdiarvamus koostati veel lõpetamata menetluses. Teistsugune hinnang võiks kõne alla tulla juhul, kui tegemist oleks eksperdiarvamuse kavandiga, mis vajab veel lõplikku vastuvõtmist. Käesolevas asjas see aga nii ei ole. Euroopa Kohus on sellisele eksperdiarvamusele tuginenud ka juba varem. ( 12 )

32.

Täiendavalt tuleb märkida, et eksperdiarvamuse arvessevõtmist ei välista ei liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelse etapi tähendus ega rikkumise hindamisel määrava tähtsusega kuupäev, 1. detsember 2012. Eksperdiarvamus ei saa küll menetluse eset ei ajaliselt ja sisuliselt laiendada, ent on põhimõtteliselt sobilik tõendamaks menetluse esemeks olevaid komisjoni etteheiteid.

33.

Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada eksperdiarvamus tõendina vastuvõetavaks.

34.

Direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõigete 2–4 kohane alade kaitse jõustub vastavalt artikli 4 lõikele 5 niipea, kui liikmesriik on asjaomase ala suhtes teinud ettepaneku ja komisjon on kandnud ala kaitsealade loetelusse. Sellest järeldub, et käesolevas asjas kõnealuse ala „Kyparissía luited“ suhtes on kaitset käsitlevad sätted kohaldatavad alates 19. juulist 2006, komisjoni asjaomase otsuse teatavakstegemise kuupäevast. ( 13 )

35.

Komisjon heidab ette, et rikutud on direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikest 2 tulenevat üldist seisundi halvendamise keeldu (selle kohta allpool punkt 1) ja artikli 6 lõikest 3 tulenevat kohustust viia läbi teatavate kavade ja projektide tagajärgede asjakohane hindamine (selle kohta alljärgnev punkt 2).

36.

Komisjon heidab Kreekale ette, et mitmesugused tegevused Kyparissía lahe ääres asuval Elaia ja Kalo Nero vahele jääval rannal ei ole kooskõlas direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikes 2 sätestatud seisundi halvendamise keeluga. Kuna komisjon kritiseerib suuremat hulka erinevaid tegevusi, siis kirjeldan enne komisjoni üksikute etteheidete käsitlemist kõigepealt seisundi halvendamise keelust tulenevaid nõudeid üldiselt ja seejärel merikilpkonna Caretta caretta erilist ohustatust rannikul asuvates paljunemispaikades.

37.

Teatud tegevus on direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikega 2 kooskõlas ainult siis, kui on tagatud, et see tegevus ei põhjusta mingisugust häirimist, mis võiks oluliselt riivata kõnealuse direktiivi eesmärke ja eeskätt selle direktiivi kaitse-eesmärke. ( 14 ) Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses on artikli 6 lõike 2 rikkumise etteheide seega põhjendatud üksnes siis, kui komisjon tõendab õiguslikult piisavalt, et liikmesriik ei ole võtnud sobivaid kaitsemeetmeid, mis võimaldaksid tagada, et pärast asjaomase ala klassifitseerimist erikaitsealaks ei põhjusta asjaomased projektid asjaomaste liikide elupaikade halvenemist ega häiri neid liike moel, mis võiks tingida olulise tähtsusega tagajärjed, arvestades selle direktiivi eesmärki tagada kõnealuse liigi säilimine. ( 15 )

38.

Direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 2 rikkumise tõendamiseks ei ole komisjon siiski kohustatud tõendama põhjusliku seose olemasolu projekti teostamise ja asjaomaste liikide olulise häirimise vahel. Pigem piisab sellest, kui komisjon tõendab, et on olemas tõenäosus või oht, et tegevus põhjustab asjaomase liigi olulist häirimist. ( 16 )

39.

Olgugi et Euroopa Kohus on tõenäosuse või ohu kriteeriumi kohaldanud ainult selleks, et kontrollida liikide olulist häirimist, puudub teadaolevalt alus jätta see kriteerium kasutamata, hinnates teist laadi kahjustamist direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 2 tähenduses, nimelt kaitstavate elupaikade halvenemist.

40.

See kriteerium tuleneb nimelt sellest, et läbi tuleb viia ka projekti tagajärgede eelnev hindamine vastavalt direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikele 3, kui sedalaadi oht on olemas. ( 17 ) Sellisel juhul on loa andmine võimalik ainult siis, kui hindamine näitab, et asjaomast ala ei kahjustata, või projekt on artikli 6 lõike 4 kohaselt õigustatud. Seejuures on tähtsad nii kaitstavad liigid kui ka kaitstavad elupaigad. Kuna artikli 6 lõiked 2 ja 3 taotlevad sama kaitsetaseme tagamist, ( 18 ) peab sama kriteerium kehtima ka artikli 6 lõike 2 rikkumise tõendamise suhtes.

41.

Selle kriteeriumi alusel saadud tõend ei tõenda siiski tingimata lõplikult, et meede – näiteks projektide teostamine – on lubamatu. Pigem võib selle ümber lükata asjakohase hinnangu andmisega vastavale alale mõju avaldamise kohta või meede võib olla õigustatud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 4 alusel. ( 19 )

42.

Poolte vahel valitseb üksmeel selles, kuidas toimub merikilpkonna Caretta caretta paljunemine. Sigimisküpsuse saabumisel, ligikaudu 20 aasta vanuselt pöördub merikilpkonn iga kahe kuni kolme aasta tagant munemiseks tagasi randa, kus ta koorus. Kreekas algab munemisperiood mai lõpus ja lõpeb augustikuu lõpus. Kilpkonn tuleb öösiti merest välja ja otsib üles ranna kõige kuivema koha, kus ta kaevab 40–60 sentimeetri sügavuse augu ja muneb keskmiselt 120 muna. Kahe kuu möödumisel kooruvad munadest väikesed kilpkonnad, kes ronivad liiva seest välja ja roomavad mereni.

43.

Häiringute, näiteks müra või valguse suhtes on nad seejuures eriti tundlikud munemise ja väikeste kilpkonnade koorumise ajal. Viimased on väga haavatavad ja suur osa neist sureb enne paljunemist. Eeskätt siis, kui kilpkonnad kooruvad öösel, võib neid ilmselt enda suunas meelitada maa poolt tulev valgustus, mistõttu nad eksivad merre viivalt teelt kõrvale. Muu hulgas tuleb takistada meetmeid nagu hoonete ehitamine, mis kahjustavad ranna sobivust paljunemispaigaks. ( 20 )

44.

Kuna viimastel aastatel on merikilpkonna Caretta caretta pesade arv vaidluse esemeks olevatel randadel suurenenud, on Kreeka seisukohal, et looma kaitstakse piisavalt.

45.

Komisjon vaidleb sellele siiski õigustatult vastu, et praegu täheldatav munemine näitab ligikaudu 20 aasta eest saavutatud paljunemistulemust ning põhineb seega toona rakendatud kaitsemeetmetel. Samasugust reservatsiooni rakendab ka IUCN soodsa hinnangu andmisel kilpkonna Vahemere asurkonnale. ( 21 )

46.

Täiendavalt tuleb märkida, et valitsusvälise organisatsiooni Archelon aruannete kohaselt sõltub praegu täheldatav paljunemistulemus ilmselt olulisel määral aktiivsetest kaitsemeetmetest, näiteks pesade tähistamisest või isoleerivate rajatiste ehitamisest. Sedalaadi meetmed on siiski ainult hädaabinõu. Kaitstavate liikide suhtes direktiivis 92/43/EMÜ sätestatud kaitsekohustuste esmane eesmärk on pigem vältida häirimist ja kahjustamist, et need liigid saaksid oma loomulikus keskkonnas paljuneda inimese abita.

47.

Lisaks ei anna pesade arvu suurenemine mingit teavet ala muude kaitstavate aspektide kohta, näiteks luidetega seotud elupaigatüüpide kohta.

48.

Seega lükkab Euroopa Kohus juhul, kui on võimalik tuvastada kaitsekohustuste rikkumist, tähtsusetuna tagasi argumendi, et kahju ei ole tõendatud. ( 22 )

49.

Seega tuleb hinnata konkreetseid etteheidetud tegevusi.

50.

Hagi selle väite esitamisel on oluline puudus, et komisjon nimetab samu probleeme hagiavalduse mitmes kohas, kasutades tõendamiseks ta sageli üldiseid viiteid mahukatele lisadele ja nendes sisalduvate fotode osaliselt äärmiselt halbadele koopiatele. Kreekale on etteheited siiski ilmselgelt teada, nii et see ei mõjuta tema kaitset. Peale selle puudutab see väide Euroopa Liidu ühise looduspärandi kaitset ( 23 ) kahju eest, mida ei ole enam võimalik heastada. Toimikute lugemisel mõistlikke pingutusi tehes ilmneb toimikutest, et mõned etteheidetud punktid seavad ala tõhusa kaitse tõepoolest kahtluse alla. Seega peaks Euroopa Kohus hagi puudustest olenemata seda väidet siiski käsitlema.

51.

Komisjon heidab ette, et 2006. ja 2010. aastal ehitati maju Agiannaki piirkonnas, ja et Vounaki piirkonnas anti 2012. aastal luba veel kolme puhkemaja ehitamiseks ( 24 ), millega alustati 2013. aastal.

52.

Kreeka ei vaidlusta seda väidet, vaid koguni möönab, et juba antud ehituslubade alusel võib Kreeka õiguse kohaselt ehitustegevust jätkata.

53.

Sedalaadi ehitamine kahjustab otseselt selle kaitseala luidetega seotud elupaigatüüpe, kus see toimub. Lisaks põhjustab ehitamine ja hoonete kasutamine merikilpkonna Caretta caretta tõsise häirimise ohtu paljunemise ajal, näiteks müra või valguse tõttu. Kreeka märkus, et kaitsealal on siiani veel suhteliselt vähe ehitatud, seda kahjustamist ei välista.

54.

Järelikult oleks Kreeka põhimõtteliselt pidanud võtma direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 2 kohaselt meetmed, et vältida kaitseala sellist kahjustamist.

55.

2006. aastal ehitatud hoonete puhul tuleb siiski meenutada, et ala on kaitse all alles alates 19. juulist 2006. Kuna komisjon ei täpsusta, millal ehitamine toimus, siis saab selles osas direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 2 rikkumist tuvastada üksnes kasutusloa andmisest tulenevalt.

56.

Mis puudutab 2013. aastal alanud ehitustegevust, siis ei ole see käesoleva menetluse ese, kuna see toimus alles pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemist.

57.

Ilma pikemata ei saa välistada, et Kreeka meetmeid allesjäänud mõjutuste vältimiseks takistas vähemalt osaliselt õiguskindluse põhimõte. See põhimõte ei saa küll õigustada ehitusloa andmist ala kaitset eirates. Kuna komisjon ei esita aga andmeid lubade andmise kuupäeva kohta, siis on võimalik ja 2006. aasta ehitiste puhul isegi tõenäoline, et load anti enne seda, kui ala võeti kaitse alla, seega enne 19. juulit 2006. ( 25 )

58.

Nagu Euroopa Kohus aga hiljuti uuesti kinnitas, on direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõige 2 nende lubade alusel rakendatavatele meetmetele kohaldatav ka juhul, kui meetmed võeti pärast 19. juulit 2006. ( 26 ) Direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 4 vastaval kohaldamisel võib õiguspärase loa kasutamist siiski õigustada õiguskindlus. ( 27 ) Selline õigustus eeldaks siiski hindamist, milline on asjaomase ehitusprojekti mõju kaitseala säilimisele, et viia läbi vajalik kaalumine. ( 28 )

59.

Kuna Kreeka ei takistanud nimetatud hoonete ehitamist ega kasutamist ega tõendanud nende õigustatust, siis on ta järelikult rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõiget 2.

Agiannaki ja Elaia vahelisel alal 50 luksusresidentsi ja Elaia piirkonnas nelja residentsi ehitamise kava

60.

Komisjon vaidlustab lisaks Agiannaki ja Elaia vahelisele rannale 50 luksusresidentsi ehitamise kava.

61.

Lähtuda tuleb sellest, et selline kava kahjustaks samuti luidetega seotud elupaiku ja põhjustaks kilpkonna olulist häirimist ning oleks seetõttu vastuolus direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikega 2. Kui Kreeka ametiasutused oleksid andnud selle kava elluviimiseks loa või oleksid selle kavaga nõustunud, võiks see samuti kujutada endast seisundi halvendamise keelu rikkumist.

62.

Sellist rikkumist ei ole komisjon siiski ette heitnud.

63.

Selle kavaga seoses on väidetud ainult ühte rikkumist, nimelt seda, et esimesed ehitustööd on juba tehtud. Vastavalt Kreeka väidetele, mida ei vaidlustatud, on ehitustegevus enne ehitusloa andmist siiski keelatud. Komisjon oleks pidanud järelikult tõendama, et Kreeka ei ole selle keelu järgimist piisavalt taganud. Seda aga komisjon siiski ei teinud. Seetõttu tuleb hagi selles punktis rahuldamata jätta.

64.

Sama kehtib osas, milles komisjon väidab, et nelja residentsi ehitamisele Elaia piirkonnas „on kavas anda luba“. Väidetav kavatsus, mis on vastuolus Kreeka poolt praegu tõendatud kõikide loamenetluste peatamisega, ei saa seisundi halvendamise keeldu veel rikkuda.

Vahekokkuvõte

65.

Kuna Kreeka andis loa ehitada 2010. aastal maju kaitsealale Agiannaki piirkonda ja loa teisi 2006. aastal ehitatud maju kasutada ning jätab jõusse Vounaki piirkonda kolme maja ehitamiseks antud loa, siis on Kreeka seega rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõiget 2.

66.

Järgnevalt vaidlustab komisjon mitmesuguste teede ehitamise, nimelt viie uue randa viiva juurdepääsutee avamise, uue Kalo ja Nero Elaia vahelise tee, mis kulgeb rannaga paralleelselt piki olemasolevat raudteetrassi, Kalo Nero ranna taha jääva tee, mida kasutatakse parkimisplatsi ja kämpinguna, ning olemasolevate juurdepääsuteede ja tänavate katmise bituumeniga.

Viie randa viiva juurdepääsutee ehitamine

67.

Komisjon kiidab küll heaks, et Kreeka asutused tunnistasid uued juurdepääsuteed ebaseaduslikuks ja nõudsid nii nende sulgemist kui ka endise olukorra taastamist, kuid ta ei pea seda piisavaks.

68.

Kreeka kaitseb end sellega, et randa viivad juurdepääsuteed on olemas juba alates 1970. aastate algusest ja nende rajamine oli tollal seaduslik. Erinevate Kreeka asutuste ühisaruandest tuleneb siiski, et tõendamist ei leidnud mitte ühegi juurdepääsutee olemasolu enne 2009. aastat, et vähemalt kolm nendest juurdepääsuteedest ei vastanud algselt kehtestatud tingimustele ja et tookord ei antud luba mitte viie, vaid üksnes nelja juurdepääsutee ehitamiseks. ( 29 )

69.

Sama aruanne kinnitab siiski, et kõnealused juurdepääsuteed ehitas eraettevõtja, kellele määrati seetõttu trahvid. ( 30 ) Kreeka väiteid tõlgendan nii, et nende trahvide üle toimub ikka veel kohtuvaidlus.

70.

Kuna Kreeka asutused juurdepääsuteid ei ehitanud, ei andnud nende ehitamiseks luba ega nõustunud nende ehitamisega, siis ei saa Kreekale nende ehitamist ette heita. Kuivõrd nende õiguspärasus vajab veel kohtu teel väljaselgitamist, ei saa ka (veel) nõuda, et Kreeka hoolitseks nende kõrvaldamise eest.

71.

Komisjon heidab siiski õigusega ette, et Kreeka ei takista juurdepääsuteede kasutamist.

72.

Nimelt ei mõista Kreeka, et seisundi halvendamise keeld ei ammendu uute kahjulike tegevuste keelamisega. Pigem nõuab see ka seda, et liikmesriik võtab sobivad meetmed, mis võimaldaksid tagada, et asjaomased tegevused ei põhjusta asjaomaste liikide elupaikade halvenemist ega häiri neid liike moel, mis võiks tingida olulise tähtsusega tagajärjed, arvestades selle direktiivi eesmärki tagada kõnealuste liikide säilimine. ( 31 )

73.

Kreeka oleks pidanud järelikult tagama, et teede kasutamine ei põhjusta kilpkonna olulist häirimist või luidete kahjustamist. Seda kohustust ei ole liikmesriik siiski täitnud.

74.

Kuna need teed hõlbustavad sõidukite pääsemist rannale, tekitavad need merikilpkonnade olulise häirimise ohu, seda eeskätt müra ja valguse tõttu kilpkonnade munemise ning kilpkonnapoegade koorumise ajal. Lisaks suurendavad need teed sõidukite rannal sõitmise riski. Teatavatel asjaoludel võib see vahetult kaasa tuua kilpkonnade hukkumise. Igal juhul tihendab see liiva, mis raskendab või isegi takistab pesade kaevamist. Sõidukite jäljed liivas võivad moodustada takistusi, mis ei lase äsja koorunud poegadel tervena mereni jõuda.

75.

Kuna juurdepääsuteede lõpuosa läbib luidetega seotud elupaigatüüpe, toovad need teed kaasa liidu õiguse alusel kaitstavate alade vähenemise. Isegi kui need teed olid olemas juba ajal, mil alad määrati kaitsealadeks, tuleb lähtuda sellest, et rannakülastajate juhuslikult pargitud autod juurdepääsuteede lõpus ja teede ääres võivad tekitada luitemaastikule edasist kahju. ( 32 ) Samuti võivad luidetega seotud elupaiku kahjustada ka rannal sõitvad autod. ( 33 ) Peale selle muudavad sellised juurdepääsuteed hõlpsamaks luidete kasutamise ebaseadusliku kämpinguna, mis samuti võib tekitada kahju. ( 34 )

76.

Neid etteheiteid ei saa Kreeka ümber lükata üldise viitega pooleliolevale kohtumenetlusele. Nimelt peab sellistest menetlustest hoolimata olema põhimõtteliselt võimalik võtta ala kaitseks ajutisi meetmeid, näiteks juurdepääsuteede kasutamise piiramisega.

77.

Puudub siiski alus eeldada, et Kreeka oleks püüdnud selliseid kaitsemeetmeid võtta või et nende võtmine oleks liidu õigusest tulenevalt või faktiliste asjaolude tõttu võimatu.

78.

Selles osas on hagi see punkt järelikult põhjendatud.

Kalo Nero ja Elaia vaheline tee

79.

Järgnevalt selgitab Kreeka, et Kalo Nero ja Elaia vaheline ühendustee piki olemasolevat raudteetrassi asub rannast kaugel ega ole kuidagi seotud juurdepääsuteedega. Saan sellest väitest aru nii, et Kreeka võtab endale vastutuse selle teelõigu eest, kuid peab seda seisundi halvendamise keeluga kooskõlas olevaks.

80.

Igatahes ei ole vaidlust selle üle, et see ühendustee asub kaitsealal. Kreeka esitatud kaardi põhjal ( 35 ) ei puuduta see tee küll tegelikult randa, kuid see-eest erinevaid kaitstavaid elupaigatüüpe. Lisaks pööravad sellelt teelt ära juurdepääsuteed rannale, seega on see teelõik samuti juurdepääsuteede süsteemi osa. Järelikult toob see kaasa vähemalt kaitseala kahjustamise tõenäosuse või ohu.

81.

Selles punktis süüdimõistmise vältimiseks oleks Kreeka pidanud komisjoni selle etteheite ümber lükkama. Sel otstarbel oleks Kreeka võinud näiteks esitada asjakohase keskkonnamõju hindamise aruande, mis tõendab, et ühendustee ei põhjusta ala kahjustamist. Seda aga ei tehtud.

82.

Seega on hagi ka selle punkti osas põhjendatud.

Tänavate ja teede katmine bituumeniga

83.

Kreeka väidab lisaks, et mõne tänava ja tee katmine bituumeniga ei lihtsusta sugugi juurdepääsu rannale, vaid üksnes vähendab müra ja tolmu. See argument ei ole siiski veenev. Isegi kui kõnealused liivateed ei läbi mitte ühtegi kaitstud elupaigatüüpi ega kuulu ka otseselt kilpkonna võimalike pesapaikade hulka, lihtsustab liivateede katmine nende kasutamist ja sellega pääsemist rannale. Järelikult suurendas teede parendamine kilpkonnade häirimise ja luidete kahjustamise ohtu.

Vahekokkuvõte

84.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Kreeka on rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõiget 2, kuna ta

85.

Järgmisena kritiseerib komisjon seda, et luidetel asuvat piiniasalu Elaia ranna juures kasutatakse pidevalt ebaseaduslikult kämpinguna, sageli peatutakse seal haagissuvilatega. Selline tava kujutab endast eelkõige probleemi luidete ja metsaelupaikade kaitsmise seisukohast, kuid suurendab ühtlasi ka ohtu, et seal ööbivad inimesed segavad öösiti rannal olevaid kilpkonni.

86.

Kreeka rõhutab küll, et kämpinguna kasutamine on rangelt keelatud, kuid möönab samal ajal, et seda tehakse juba ammusest ajast. Alates 2013. aastast on asjaomastel aladel siiski valve ja seetõttu on olukord selgelt paranenud.

87.

Sellega tunnistab Kreeka kaudselt, et kuni määrava tähtsusega kuupäevani, see tähendab 1. detsembrini 2012 ei järgitud Elaia piirkonnas kämpinguna kasutamise keeldu piisavalt.

88.

Järelikult tuleb tõdeda, et kuna Kreeka ei taganud kämpinguna kasutamise keelu piisavat järgimist, siis on Kreeka rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõiget 2.

89.

Komisjon heidab lisaks ette, et Elaia ja Kalo Nero vahel tegutses vähemalt kolm rannabaari, eeskätt öösel. Nende tegevusega seotud valgus ja müra segas kilpkonni munemise ajal ning seadis ohtu äsja koorunud pojad.

90.

Kreeka märgib vaid, et rannabaaride pidamine keelati 2013. ja 2014. aastal, seega alles pärast asjaomase tähtaja lõppemist, ning pärast seda ei tegutsenud enam ükski rannabaar. Seega nõustub see liikmesriik kaudselt sellega, et eelneval perioodil, see tähendab enne tähtaja lõppemist ei takistatud piisavalt kilpkonnade häirimist, mida põhjustas rannabaaride tegutsemine.

91.

Järelikult tuleb tõdeda, et kuna Kreeka ei piiranud piisavalt rannabaaride tegutsemist kaitseala randades, kus asuvad merikilpkonna Caretta caretta paljunemispaigad, siis on Kreeka rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõiget 2.

92.

Komisjoni järgmised etteheited puudutavad rannamööblit, eeskätt päikesevarje ja lamamistoole, mille nende väljalaenutajad ööseks randa jätavad, ja ka puiduga kaetud rannateede olemasolu. Need vähendavad pesade jaoks kasutatavat ruumi ja takistavad kilpkonni.

93.

Kreeka võtab selle kriitika kaudselt omaks, piirdudes väitega, et alates 2013. aastast, seega pärast määrava tähtsusega tähtaja lõppemist laenutatakse päikesevarje ja lamamistoole välja veel ainult kohtades, mis jäävad kilpkonnade paljunemispaikadega Kalo Nero randadest kaugemale.

94.

Järelikult tuleb tõdeda, et kuna Kreeka ei piiranud piisavalt rannamööbli väljalaenutamist ning puiduga kaetud teede ehitamist kaitseala randades, kus asuvad merikilpkonna Caretta caretta paljunemispaigad, siis on Kreeka rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõiget 2.

95.

Komisjon heidab ette ka seda, et osaliselt puhastatakse randu raskete sõidukitega. See muudab liiva tihedamaks ja munemiskohad võidakse hävitada.

96.

Kreeka märgib küll, et alates 2013. aasta keskpaigast kehtivad normid ranna kasutamise kohta keelavad kilpkonna paljunemise perioodil ranna puhastamise sõidukitega, kuid sedalaadi sõidukite kasutamine võib liiva tihendada ka väljaspool paljunemisperioodi.

97.

Hagi see väide tuleb siiski tagasi lükata, sest Kreeka väidab, ilma et sellele oleks vastu vaieldud, et tegemist oli erandliku üksikjuhtumiga, mis leidis aset ammu enne komisjoni esimese märgukirja esitamist. Komisjon ei ole seega piisavalt tõendanud, et põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja lõppemisel oli vaja võtta täiendavaid meetmeid sedalaadi puhastustööde vältimiseks.

98.

Komisjon heidab ette kilpkonnadele valguse tõttu põhjustatud häiringuid eelkõige Kalo Nero piirkonnas, kus valgusallikateks on rannalähedased restoranid, hotellid ja kauplused ning tänavavalgustus. See juhib eeskätt äsja koorunud kilpkonnad nende teelt merre kõrvale, kuid segab kilpkonni ka munemisel.

99.

Kreeka piirdub vastusega, et sageli on valgustust kasutatud juba kaua aega, ja teatab, et tulevikus võetakse meetmeid selliste häiringute vältimiseks.

100.

Samamoodi nagu rannalähedaste teede puhul peavad liikmesriigid ka siin võtma sobivad meetmed, mis tagavad, et tegevused ei põhjusta häiringuid. ( 36 ) Kuna sellistest meetmetest on siiani üksnes teatatud, siis on hagi ka selles punktis põhjendatud.

101.

Järelikult tuleb tõdeda, et kuna Kreeka ei piiranud piisavalt valgusreostust kaitseala randades, kus asuvad merikilpkonna Caretta caretta paljunemispaigad, siis on Kreeka rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõiget 2.

102.

Komisjon heidab Kreekale lisaks ette, et ta lubas Agiannaki ja Elaia vahel kaevandada liiva. Kreeka eitab siiski sellist juhtumit. Kuna komisjon oma etteheidet ei täpsusta, tuleb hagi selles osas rahuldamata jätta.

103.

Komisjoni järgmine etteheide on põllumajandusliku kasutuse laiendamine luidetes.

104.

Kreeka väidab siiski, et viimase 20 aasta jooksul on põllumajanduslik kasutus pigem vähenenud. Ka Riiginõukogu eksperdiarvamuses on vaid märgitud, et kaitsealal säilitati põllumajanduslik kasutus, kuid ei ole juttu selle laiendamisest. ( 37 )

105.

Komisjon tõendab oma etteheidet ainult ühe fotoga põhjendatud arvamusest, mille puhul ei ole arusaadav, mida see kujutab. Seetõttu ei saa komisjon Kreeka väidet ümber lükata. Seega tuleb hagi ka selles punktis rahuldamata jätta.

106.

Komisjon kritiseerib ka luidete kündmist Elaia ja Agiannaki vahel 2013. aasta 20. veebruarist kuni 3. märtsini. See sekkumine toimus siiski alles pärast komisjoni määratud tähtaja lõppemist ning on käesolevas menetluses tähtsusetu.

107.

Väheusutav näib muu hulgas komisjoni väide kilpkonna ohtu seadmise kohta lammaste rannas viibimise tõttu. Kreeka tõendab veenvalt, et seejuures ei saa olla tegemist lammaste pidamisega, sest sellel alal ei kasva taimi, mida lambad võiksid süüa. Pigem tuleb lähtuda sellest, et pildistatud lambaid ( 38 ) aeti üle ranna ühelt karjamaalt teisele. On ebatõenäoline, et seejuures võisid lambad kahjustada kuni 50 cm sügavuses asuvaid kilpkonna munemiskohti.

108.

Lõpuks kritiseerib komisjon ka kalapüügiga seotud tegevuste lubamist rannalähedastes vetes. Komisjon tugineb valitsusvälise organisatsiooni Archelon aruannetele, mille kohaselt seavad kohalikud kalurid otse randade ääres öösiti rannaga põigiti üles mitmesaja meetri pikkuseid seisevvõrke. Peale selle püüavad suuremad laevad maikuus, kilpkonnade munemise algusajal, ja oktoobris, koorumisperioodi lõpul, kala traalidega osaliselt kuni kilomeetri kaugusel rannast, kuigi ette nähtud vahekaugus rannast on vähemalt poolteist meremiili. Olgugi et selliseid rikkumisi radarite abil teostatava järelevalve käigus avastatakse ja trahvitakse, ei ole trahvid sedavõrd heidutavad, et sunniksid sellest tegevusest loobuma. ( 39 )

109.

Komisjoni väitel on olemas märkimisväärne oht, et kilpkonnad võivad sattuda teel munemiskohta või sealt tagasi võrkudesse ning uppuda.

110.

Kreeka esitab sellele vastuväite, et kalapüüki peaaegu ei toimu. Oht on väga piiratud, seda enam, et randa uhutud surnud kilpkonnadel selliseid vigastusi ei täheldata. Kui kilpkonnad satuvad võrkudesse, siis vabastavad kalurid nad sealt kohe.

111.

Kreeka argument ei ole siiski veenev.

112.

Mis puudutab väidet kalapüügi ulatuse kohta, siis on see liiga üldine ega lähtu Archeloni eriomastest märkustest.

113.

Kritiseeritud tegevusi kui selliseid Kreeka ei eita.

114.

On ilmselge, et võrgupüük ranna lähedal seab kilpkonnad märkimisväärselt ohtu, kuna munemisperioodil on neid rannal suurel hulgal. Seetõttu ei ole eeskätt kohalik traalpüük vahetult ranna läheduses vastuvõetav.

115.

Ent kilpkonni ohustab ka traalpüük, mis toimub rannast veidi kaugemal. Liigse rannaläheduse tõttu määratavad trahvid ei ole ilmselt piisavad, et hoida ära kilpkonnade ohustamine.

116.

Järelikult tuleb tõdeda, et kuna Kreeka ei piiranud piisavalt kalapüüki kaitseala randade lähedal, kus asuvad merikilpkonna Caretta caretta paljunemispaigad, siis on Kreeka rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõiget 2.

117.

Lisaks heidab komisjon ette ka lõbusõidupaatide ja vesijalgrataste kasutamist ranna lähedal, kuid selle kohta ei sisalda valitsusvälise organisatsiooni Archelon aruanded, millele üldiselt viidati, mingit teavet. Seetõttu tuleb hagi selles osas rahuldamata jätta.

118.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et Kreeka on rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõiget 2, kuna ta

119.

Komisjon heidab Kreekale veel ette, et Kreeka ei hinnanud asjakohaselt teatavate tegevuste tagajärgi, nagu on ette nähtud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikes 3. Viidatud säte näeb ette hindamismenetluse, millega püütakse eelneva kontrolli kaudu tagada, et kavale või projektile, mis ei ole otseselt seotud asjaomase ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju, antakse luba vaid siis, kui see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele kahjulikku mõju. ( 40 )

120.

Ei ole kahtlust, et jaotise IV.B.1 punktis c nimetatud tegevused toimusid pärast direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikes 2 sätestatud seisundi halvendamise keelu kohaldatavuse algust, seega pärast 19. juulit 2006 ( 41 ) –artikli 6 lõike 3 kohase tagajärgede asjakohase hindamise kohustuse rikkumine eeldab aga, et Kreeka asutused andsid asjaomaseks tegevuseks loa pärast nimetatud kuupäeva. Teise võimalusena võiks komisjon kritiseerida ka seda, et teatavaid tegevusi võib läbi viia ilma igasuguse loata, kuigi oma olemuselt vajavad need tagajärgede asjakohast hindamist. ( 42 )

121.

Enamiku etteheidetud meetmete puhul ei esita komisjon siiski mingeid väiteid nende kahe punkti kohta. Eelkõige jätab komisjon reeglina nimetamata võimalike lubade kuupäevad; enamasti puudub isegi viide sellele, et luba üldse väljastati.

122.

Ainult Vounaki piirkonda kolme puhkemaja ehitamise kava osas nähtub toimikutest, et asjaomane luba anti 2012. aastal. ( 43 ) Nagu juba märgitud, võib see projekt viia luidete pindala vähenemiseni ja põhjustada merikilpkonna Caretta caretta häirimist. Seetõttu oleks luba eeldanud tagajärgede asjakohast hindamist.

123.

Kuna Kreeka andis 2012. aastal loa ehitada kaitseala „Kyparissía luited“ Vounaki piirkonda kolm puhkemaja, ilma et ta oleks seda kava eelnevalt asjakohaselt hinnanud seoses tagajärgedega, mida see avaldab ala kaitse-eesmärkidele, siis on Kreeka järelikult rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõiget 3. Muus osas tuleb jätta hagi selles punktis rahuldamata.

124.

Komisjon heidab Kreekale ette, et kuna Kreeka ei võtnud meetmeid, et kehtestada ja kohaldada Kyparissía lahes tõhus merikilpkonna Caretta caretta range kaitse süsteem, et vältida selle liigi häirimist paljunemisajal ja igasugust tegevust, mis võib põhjustada liigi paljunemispaikade kahjustamist või hävitamist, siis on Kreeka rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 12 lõike 1 punkte b ja d.

125.

Vastavalt direktiivi 92/43/EMÜ artikli 12 lõikele 1 võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, keelates nende liikide tahtliku häirimise, eelkõige nende paljunemise, järglaste kasvatamise, talvitumise ja rände ajal (artikli 12 lõike 1 punkt b) ning paljunemis- või puhkepaikade kahjustamise või hävitamise (artikli 12 lõike 1 punkt d). Need nõuded kehtivad juba alates direktiivi 92/43/EMÜ ülevõtmise tähtaja lõppemisest, seega alates 1994. aastast.

126.

Niisugune range kaitse süsteem peab seega võimaldama tõhusalt vältida nende liikide tahtlikku häirimist, seda eelkõige nende paljunemise ajal, ja direktiivi 92/43/EMÜ IV lisa punktis a loetletud loomaliikide paljunemispaikade kahjustamist või hävitamist. ( 44 ) Tahtlikkuse tunnuse kohta on Euroopa Kohus märkinud, et selleks, et tahtlikkuse tingimus oleks täidetud, tuleb tõendada, et vastav isik on soovinud kaitstud loomaliigi direktiivi 92/43/EMÜ artikli 12 lõike 1 kohaselt keelatud kahjustamist või vähemalt möönab selle võimalikkust. ( 45 )

127.

Nende kohustuste ülevõtmine ei kohusta liikmesriike vastu võtma mitte üksnes igakülgset õiguslikku raamistiku, vaid rakendama ka konkreetseid ja spetsiifilisi kaitsemeetmeid. ( 46 ) Need ennetavad meetmed peavad olema omavahel seostatud ja kooskõlastatud. ( 47 )

128.

Nii igakülgne õiguslik raamistik kui ka omavahel seostatud ja kooskõlastatud ennetavad kaitsemeetmed peavad vastama merikilpkonna Caretta caretta konkreetsetele vajadustele tema paljunemisel. Seetõttu tuleb meenutada, et häiringute, näiteks müra või valguse suhtes on nad eriti tundlikud munemise ja väikeste kilpkonnade koorumise ajal. Äsja koorunud kilpkonnad on väga haavatavad ja suur osa neist sureb enne paljunemist. Eeskätt siis, kui kilpkonnad kooruvad öösel, võib neid ilmselt enda suunas meelitada maa poolt tulev valgustus, mistõttu nad eksivad merre viivalt teelt kõrvale. Muu hulgas tuleb takistada meetmeid nagu hoonete ehitamine, mis kahjustavad ranna sobivust paljunemispaigaks. ( 48 )

129.

Komisjon heidab esmalt ette täieliku õigusraamistiku puudumist, tuginedes põhiliselt sellele, et kohtueelses menetluses võttis Kreeka selle puudulikkuse omaks.

130.

Kreeka vaidleb sellele väitele vastu ja tugineb seejuures arvukatele õigusnormidele, mis peavad merikilpkonna Caretta caretta kaitsele kaasa aitama. Ettevalmistamisel olev presidendi dekreet ala kaitsmise kohta peab need olemasolevad normid üksnes kokku koguma ja konsolideerima.

131.

Kuigi komisjon leiab, et Kreeka räägib sellega vastu kohtueelses menetluses esitatud väitele, näitavad komisjoni viidatud lõigud ainult seda, et Kreeka nägi täiendavates õigusnormides teatavaid eelised, kuid mitte seda, et Kreeka pidas neid vältimatult vajalikuks.

132.

Hagi rahuldamine eeldab seega lünkade tõendamist Kreeka õigusaktides. Kahjuks piirdub komisjon siiski väitega, et teatavatest õigusnormidest ei piisa või et need on liiga üldist laadi. See väide ei näita siiski, et Kreeka viidatud õigusnormid oleksid tervikuna lünklikud.

133.

Siiski ilmneb kohtuasja asjaolude igakülgsest vaatlusest, et vähemalt käesoleva asja seisukohast määraval kuupäeval sisaldasid Kreeka õigusnormid lünki. See järeldus tuleneb kilpkonna vajadustest, direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 2 kohase seisundi halvendamise keelu juba tuvastatud rikkumistest kilpkonnade kaitse osas ning uuematest Kreeka õigusnormidest.

134.

Vajaliku kaitse tagamine oleks suhteliselt lihtne, kui vaidlusalused rannad maist kuni oktoobrini täielikult sulgeda ja muus osas keelata tegevused, mis võivad kilpkonna kestvalt kahjustada, näiteks ehitiste rajamine või liiva kaevandamine.

135.

Siiski on ka võimalik siduda randade kasutamine, eelkõige turismi eesmärgil, kilpkonna kaitsega, mida Kreeka ilmselt taotleb. See nõuab aga selgelt keerukamaid õigusnorme, mis määravad üksikasjalikult kindlaks, missugused tegevused on seal lubatud või keelatud. ( 49 )

136.

Kreeka on selliseid õigusakte vahepeal ka vastu võtnud, nimelt ministri määrusi ehituslubade andmise takistamise ja randade kasutamise kohta. Olenemata sellest, kas nendes sisalduvad sätted õigusraamistikku tegelikult täiendavad või on ikka veel lünklikud, ei saa need komisjoni etteheiteid siiski ümber lükata. Nimelt võeti need vastu alles 2013. aasta mais ja juulis, seega pärast määrava tähtsusega kuupäeva. Kuna 1. detsembril 2012 võrreldavad õigusnormid veel puudusid, oli õigusraamistik tollal puudulik.

137.

Pealegi ei ole meetmed, mida tuleb korrapäraselt ajakohastada, täieliku õigusraamistiku loomiseks sobivad. Nimelt on alati olemas oht, et õigeaegne ajakohastamine ühel päeval nurjub. ( 50 )

138.

Lisaks tuleneb direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 2 kohase seisundi halvendamise keelu juba tuvastatud rikkumistest, et puuduvad tõhusad õigusnormid, mis piiraksid randa viivate juurdepääsuteede ja valgustuse kasutamist ranna lähedal sel määral, et kilpkonnade häirimine munemise ja poegade koorumise ajal oleks välistatud.

139.

Seda kinnitab Riiginõukogu eksperdiarvamus, milles on märgitud, et Kreeka kohustused, mis tulenevad liidu õigusest, nõuavad tungivalt konsolideeritud õigusakti vastuvõtmist ala kaitseks. ( 51 )

140.

Kuna Kreeka ei ole vastu võtnud täielikku õiguslikku raamistikku merikilpkonna Caretta caretta kaitseks kaitsealal „Kyparissía luited“, siis on Kreeka järelikult rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 12 lõike 1 punkte b ja d.

141.

Lisaks puudulikule õigusraamistikule heidab komisjon ette ka ebapiisavaid konkreetseid kaitsemeetmeid.

142.

Selles mõttes toovad kõik direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 2 juba tuvastatud rikkumised kaasa ka artikli 12 lõike 1 punktis b sätestatud häirimiskeelu rikkumise. Nimelt hõlmavad need kõik merikilpkonna Caretta caretta häirimist. Euroopa Kohtu praktikat ( 52 ) arvestades olid kõnealused häiringud ka tahtlikud. Seda seetõttu, et randade tähtsus kilpkonna paljunemiseks on kohapeal üldsusele teada. Asjaomaste tegevustega kaasnevate häiringute võimalust seega vähemalt mööndakse.

143.

Direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 2 ja artikli 12 lõike 1 punkti b ajalise kohaldatavuse erinevused ilmnevad näiteks 2006. aasta ehitiste puhul. Kui selle tegevuste puhul ei saa artikli 6 lõike 2 rikkumist tuvastada, kuna jääb selgusetuks, kas need ehitati enne või pärast nimetatud sätte kohaldatavuse algust, ( 53 ) siis artikkel 12 oli kohaldatav juba alates 1994. aastast. Järelikult rikkus nende majade ehitamine merikilpkonna Caretta caretta häirimise keeldu.

144.

Nende rikkumiste tuvastamine näitab, et konkreetsed kaitsemeetmed ei ole veel piisavad ja seetõttu on Kreeka rikkunud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 12 lõike 1 punkti b.

145.

Paljunemis- ja puhkepaikade kahjustamine ei ole seevastu kõigi nende tegevuste puhul tõendatud. Komisjon ei näita nimelt, et tegevused puudutavad rannaalasid, kuhu merikilpkonn Caretta caretta ehitab oma pesad. Järelikult ei saa selles osas artikli 12 lõike 1 punkti d rikkumist tuvastada.

146.

Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud vastavalt artikli 138 lõikele 3 tema enda kanda. Kuigi Kreeka nõuded jäävad ülekaalukas osas rahuldamata, on komisjoni hagi tähtsad väited alusetud või ainult osaliselt põhjendatud. Seetõttu kannavad mõlemad pooled oma kohtukulud ise.

147.

Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: