1. 

Mis on piisav keskkonnamõju hindamine, kui hinnatav projekt (käesoleval juhul kiirraudtee ehitamine) avaldab mõju keskkonnaalaselt eriti tähtsale piirkonnale? Millistel asjaoludel rikub sellise projektiga seotud taristu ehitamine liidu keskkonnaõigusest tulenevaid keskkonnakaitse ja säilimise eesmärke?

2. 

Algul näib, et käesolevas kohtuasjas, mille Euroopa Komisjon on palunud ELTL artikli 258 lõike 2 alusel algatada Hispaania Kuningriigi vastu, moodustavad sõlmpunkti need põhimõttelised küsimused. Lähemal uurimisel aga ilmneb, et käesolev kohtuasi käsitleb sisuliselt seda, kas komisjon on tuvastanud asjakohaste keskkonnaalaste õigusnormide rikkumise. Nagu järgnevalt selgitan, on komisjonil selle ülesande täitmine ainult osaliselt õnnestunud.

3.

Direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta ( 2 ) (edaspidi „keskkonnamõju hindamise direktiiv“) artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, tagamaks, et enne loa andmist nõutakse keskkonda muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu oluliselt mõjutada võivatelt töödelt teostusluba ja hinnatakse nende mõju. Sellised projektid on määratletud artiklis 4.“

4.

Direktiivi artiklis 3 on sätestatud:

„Keskkonnamõju hindamisel piiritletakse töö otsene ja kaudne mõju järgmiste teguritega ja kirjeldatakse ja hinnatakse seda sobival viisil ning asjaolude ja artiklite 4‐11 kohaselt:

[…]“

5.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklis 4 on ette nähtud:

„1.   […]I lisas loetletud klassidesse kuuluvaid projekte [hinnatakse] artiklite 5‐10 kohaselt.

2.   […] liikmesriigid [teevad] II lisas loetletud tööde puhul:

või

abil kindlaks, kas tööd hinnatakse artiklite 5‑10 kohaselt.

Liikmesriigid võivad teha otsuse kohaldada mõlemaid alapunktides a ja b nimetatud võimalusi.“

3.   Lõike 2 alusel üksikjuhtumeid uurides või künniseid või tingimusi kehtestades võetakse arvesse asjakohaseid III lisas sätestatud valikutingimusi.

[…]“

6.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi I lisa sisaldab sama direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvate projektide loetelu. Selles on muu hulgas nimetatud kiirteede ja pikamaavedudeks vajalike raudteede ehitamine.

7.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi III lisa punktis 2 on artikli 4 lõikes 3 osutatud valikutingimustena muu hulgas viidatud märgaladele ning liikmesriikide õigusnormide alusel liigitatud või kaitstavatele aladele ja liikmesriikide määratud erikaitsealadele.

8.

Direktiivi 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta ( 3 ) (edaspidi „linnudirektiiv“) artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesolev direktiiv käsitleb kõikide looduslikult esinevate linnuliikide kaitset nende liikmesriikide Euroopa territooriumil, mille suhtes kohaldatakse asutamislepingut. See hõlmab nende liikide kaitset, hoidmist ja kontrolli ning kehtestab nende kasutamise eeskirjad.

[…]“

9.

Linnudirektiivi artiklis 4 on sätestatud:

„1.   I lisas nimetatud liikide elupaikade kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal.

[…]

Liikmesriigid klassifitseerivad erikaitsealadena nende liikide kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad, võttes arvesse nende liikide kaitsenõudeid geograafilistel maismaa‑ ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.

[…]

4.   Liikmesriigid võtavad lõigetes 1 ja 2 osutatud kaitsealade suhtes vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade saastamist või kahjustamist või lindude mis tahes häirimist, niivõrd kui see on käesoleva artikli eesmärkide seisukohast oluline. Liikmesriigid püüavad elupaikade saastamist või kahjustamist vältida ka väljaspool kaitsealasid.“

10.

Direktiivi I lisas on muude liikide hulgas mainitud ka Otis tarda (edaspidi „suurtrapp“).

11.

Direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta ( 4 ) (edaspidi „elupaikade direktiiv“) artiklis 6 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed […]

2.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

[…]“

12.

Elupaikade direktiivi artiklis 7 on ette nähtud, et selle direktiivi artikli 6 lõigetest 2, 3 ja 4 tulenevad kohustused asendavad kõik linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevad kohustused artikli 4 lõike 1 kohaselt klassifitseeritud alade või artikli 4 lõike 2 kohaselt tunnustatud alade osas. Need kohustused asenduvad alates elupaikade direktiivi rakendamise kuupäevast või alates ala linnudirektiivi kohasest klassifitseerimisest või tunnustamisest liikmesriigi poolt, kui viimane kuupäev on hilisem.

13.

Käesoleva asja tausta võib kokku võtta järgmiselt. Juhtum puudutab projekti kiirraudtee ehitamiseks Hispaanias Sevilla ja Almería linnade vahele. Seni on hinnatud mõningate selle kiirraudtee toimimiseks vajalike taristutööde keskkonnamõju. Keskkonnamõju hindamise aruanne pandi avalikuks aruteluks välja 4. juulil 2006 ja kiideti 24. novembril 2006 heaks otsusega keskkonnamõju hindamise aruande kohta. ( 5 ) Kiirraudtee taristuga seotud tööd algasid 4. detsembril 2007. Tööd peatati aastal 2009.

14.

Raudtee kulgeb läbi loodusliku piirkonna, mille Hispaania ametiasutused on 29. juulil 2008 klassifitseerinud lindude erikaitsealaks. Täpsemalt, see klassifitseeriti nii pärast projekti ja Hispaania ametiasutuste koostatud keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmist. Enne kui see ala erikaitsealaks klassifitseeriti, oli see Euroopa Ühenduse tähtsate linnualade (IBA) nimekirjas juba alates 1998. aastast klassifitseeritud alana nr 238 (Ecija-Osuna viljapõllud). Sellel alal esineb mitu linnudirektiivi I lisas mainitud linnuliiki, nende seas suurtrapp.

15.

Nendel asjaoludel esitati komisjonile veebruaris 2010 kaebus seoses kõnealuse raudtee Marchena–Osuna I, Marchena–Osuna II ja Variante de Osuna lõiguga. Kaebuse saamise järel saatis komisjon Hispaania valitsusele 17. juunil 2011 märgukirja. Märgukirjas väitis ta, et Hispaania Kuningriik on jätnud täitmata kohustused, mis tulenevad keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklist 3, linnudirektiivi artikli 4 lõikest 4 ja elupaikade direktiivi artiklist 6.

16.

Hispaania valitsus vastas märgukirjale 20. septembril 2011. Sellest vastusest hoolimata saatis komisjon Hispaania Kuningriigile 20. juunil 2013 põhjendatud arvamuse, milles ta väitis, et Hispaania Kuningriik on jätnud täitmata kohustused, mis tulenevad keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklist 3, linnudirektiivi artikli 4 lõikest 4 ja elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 2.

17.

Hispaania valitsus vastas sellele põhjendatud arvamusele 21. augustil 2013.

18.

Komisjon, asudes seisukohale, et Hispaania valitsuse võetud meetmetest ei piisa, jäi oma hinnangu juurde ja andis Euroopa Kohtusse käesoleva hagi.

19.

Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul:

20.

Hispaania Kuningriik palub Euroopa Kohtul:

21.

Oma kirjalikud seisukohad on esitanud komisjon ja Hispaania valitsus. Vastavalt kodukorra artikli 76 lõikele 2 ei peetud kohtuistungit.

22.

Hispaania valitsus on vaidlustanud komisjoni hagi vastuvõetavuse, niivõrd kui see puudutab kõnealuse raudtee Variante de Osuna lõiku. Hispaania valitsus väidab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piiritleb liikmesriigile adresseeritud märgukiri ja sellest tulenevalt ka põhjendatud arvamus vaidluse eseme. Hiljem ei tohi vaidluse eset enam laiendada.

23.

Kohtupraktikas on välja kujunenud, et komisjoni põhjendatud arvamus ja hagi peavad põhinema samadel väidetel kui märgukiri, millega algatatakse kohtueelne menetlus. ( 6 )

24.

Käesoleval juhul on märgukirjas nimetatud Marchena–Osuna I ja Marchena–Osuna II ja Variante de Osuna raudteelõigud. Ent faktilised asjaolud, millele komisjon väidetava õigusrikkumise tõendamiseks tugineb, on seotud esimeste kahe raudteelõiguga.

25.

Näib, et komisjon ei vaidle vastu. Õieti selgitas ta vasturepliigis, et faktilised asjaolud, mille põhjal ta on seisukohal, et teatavaid kohustusi on rikutud, on seotud konkreetselt Marchena–Osuna I ja Marchena–Osuna II raudteelõiguga. Menetlusaegset viitamist Variante de Osuna raudteelõigule aga oli vaja selleks, et näidata projekti laiemat konteksti.

26.

Nendel asjaoludel tuleb käesolev hagi tunnistada Variante de Osuna raudteelõigu osas vastuvõetamatuks.

27.

Komisjoni väitel on Hispaania Kuningriik jätnud täitmata keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklist 3 tulenevad kohustused.

28.

Selle kohta selgitab komisjon esiteks, mida ta ei väida. Ta ei väida, et vaidlusalune keskkonnamõju hindamine ei hõlmanud kogu projekti. Samuti ei väida ta, et projekt on osadeks jaotatud, et vältida keskkonnale avalduda võiva kogumõju hindamist.

29.

Teiseks selgitab komisjon, mida ta väidab. Ta väidab sisuliselt, et Hispaania Kuningriik ei ole piisavalt selgitanud, kirjeldanud ega hinnanud kõnealuse projekti otsest ja kaudset mõju keskkonnale, sealhulgas linnustikule. Lühidalt öeldes ei piisanud vaidlusalusest keskkonnamõju hindamisest selleks, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 3 nõuded oleksid täidetud. Põhjus on selles, et kõnealusel keskkonnamõju hindamisel ei võetud komisjoni arvates piisavalt arvesse, et projekt läbis tähtsaks linnualaks klassifitseeritud ala. Hiljem, 2008. aastal klassifitseeriti see ala erikaitsealaks ES6180017 „Campiñas de Sevilla“.

30.

Nagu keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 3 rikkumisest loogiliselt tuleneb, märgib komisjon, et Hispaania Kuningriik on samuti jätnud enne projektiga jätkamise otsuse tegemist avalikkusele teatamata kõnealuse projekti tõenäolisest mõjust.

31.

Hispaania valitsus omalt poolt märgib, et komisjoni etteheide tuleb tagasi lükata.

32.

Esiteks väidab Hispaania valitsus, et ta on keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 3 nõuded täitnud, tehes kindlaks mõjualuse loomastiku ja võttes piisavalt meetmeid, et hoida ära kahjulikku mõju keskkonnale.

33.

Teiseks märgib Hispaania valitsus, et tähtsaks linnualaks klassifitseerimisel ei ole siduvat mõju. Nimetatud valitsuse arvates võib keskkonnamõju hindamine vastata keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklis 3 sätestatud nõuetele ka siis, kui selles ei mainita tähtsaks linnualaks klassifitseerimist.

34.

Kolmandaks on Hispaania valitsus seisukohal, et komisjon on jätnud selgitamata, miks vaidlusalusest keskkonnamõju hindamisest ei piisa, veel vähem aga tõendanud, et kohustused on täitmata jäetud.

35.

Nagu eespool mainitud, käsitleb käesolev kohtuasi seda, kas komisjon on kohustuste rikkumist tõendanud. Järgnevalt selgitan, miks ma arvan, et ta seda seoses keskkonnamõju hindamise direktiivi artikliga 3 teinud ei ole.

36.

Kõigepealt on vaja selgelt määratleda projekt, millega on seotud vaidlusalune keskkonnamõju hindamine.

37.

Kõnealune keskkonnamõju hindamine – mis oli komisjoni arvates vastuolus keskkonnamõju hindamise direktiivi artikliga 3 – puudutas üht konkreetset kiirraudtee ehitamise järku. Kõnealune projekt ja seega ka vaidlusalune keskkonnamõju hindamine olid seotud kiirraudtee toimimiseks vajalike taristutöödega. Projekt hõlmas ehitustöid raudteel ja selle marsruudil, sealhulgas kõrgendatud ja laiendatud platvormi ehitust. Muid raudtee toimimiseks vajalikke töid (sealhulgas elektritöid õhuliinide paigaldamiseks) see projekt ei hõlmanud. Nagu nähtub nii põhjendatud arvamusest kui ka komisjoni väidetest Euroopa Kohtu menetluses, ei sea komisjon kahtluse alla Hispaania ametiasutuste tehtud otsust hinnata keskkonnamõju ainult seoses taristu arendamisega (edaspidi „kõnealune projekt“).

38.

Siiski väidab komisjon, et keskkonnamõju hinnati ebapiisavalt. Põhjus on – nagu mina aru saan – selles, et tema arvates ei võetud hindamisel asjakohaselt arvesse keskkonnaalaselt eriti tähtsat piirkonda (mis on tähtsate linnualade loetelus ja mis hiljem klassifitseeriti erikaitsealaks), millele kõnealune projekt mõju avaldab.

39.

Siinkohal on kasulik meenutada keskkonnamõju hindamise eesmärki. Selle eesmärk on asjakohaselt selgitada, kirjeldada ja hinnata projekti otsest ja kaudset mõju, võttes arvesse juhtumi asjaolusid. Muu hulgas tuleb hinnata mõju loomadele ja taimedele. ( 7 ) Siinkohal on Euroopa Kohus järjepidevalt märkinud, et keskkonnamõju hindamise direktiivi kohaldamisala on ulatuslik ja mõju lai. ( 8 ) Kooskõlas sellega on Euroopa Kohus olnud keskkonnamõju hindamise direktiivi tõlgendamisel teleoloogiliselt meelestatud. Direktiivi eesmärk on üldiselt hinnata projektide või nende muutmise mõju keskkonnale. ( 9 )

40.

See üksi aga ei saa vabastada komisjoni kohustusest tõendada, et kohustusi on rikutud. ELTL artikli 258 alusel algatatud rikkumismenetluses on komisjon kohustatud kõik oma väited tõendama. Tal lasub kohustus anda Euroopa Kohtule teave, mida on vaja tõendamaks, et liikmesriik ei ole oma kohustusi täitnud. Seejuures ei saa komisjon tugineda pelgalt oletustele. ( 10 )

41.

Peale üldiste väidete selle kohta, et keskkonnamõju hinnati ebapiisavalt, ei ole komisjon oma etteheidet põhjendanud. Selgema pildi saamiseks heitkem pilk komisjoni esitatud argumendialgetele.

42.

Esiteks selgitab komisjon, et keskkonnaalaselt tähtsa piirkonna puhul, mis oleks pidanud olema klassifitseeritud erikaitsealaks, kuid asjakohasel ajal siiski seda ei olnud, ei piisa lihtsalt selles piirkonnas esinevate liikide loetlemisest. Selles suhtes märgib ta ka, et keskkonnamõju hindamisel projekti ebasoodsa mõju leevendamiseks ette nähtud meetmed (sealhulgas eriti linde puudutavas osas keeld eemaldada taimestikku märtsist juulini, et hoida ära ebasoodsat mõju sigimisele) ei olnud piisavad. Ometi on komisjon lihtsalt jätnud põhjendamata, miks see nii on.

43.

Teiseks taunib komisjon sedagi, et keskkonnamõju hindamise aruandes ei ole mainitud Ojuelose laguuni, mis on hiljem erikaitsealaks klassifitseeritud ala osa. Euroopa Kohtule esitatud dokumentidest nähtub siiski, et tegelikult mainiti Ojueluse laguuni keskkonnamõju hindamisel (ehkki seda ei mainitud selle keskkonnamõju hindamise aruandes ( 11 )). Seda ei ole komisjon vaidlustanud. Nimetatud keskkonnamõju hindamisel kirjeldati selle laguuni iseärasusi. Samuti viidati sellel alal esinevatele arvukatele linnuliikidele. Ka selles aspektis jääb komisjon seisukohale, et hindamine oli ebapiisav, kuid ei selgita, miks ta niisugusel seisukohal on.

44.

Kolmandaks on kindlasti õige, et tähtsate linnualade loetelus nimetatud ja hiljem erikaitsealaks klassifitseeritud alale mõju avaldavat projekti tuleb hinnata eriti hoolikalt. See nähtub, nagu komisjon osutab, keskkonnamõju hindamise direktiivi III lisast. Nimetatud lisas on mainitud märgalasid ja erikaitsealasid kui valikutingimusi niisuguste projektide hindamisel, mille suhtes ei ole eraldi keskkonnamõju hindamise kohustust. Selles mõttes on selge, et liidu seadusandja pidas selliseid alasid keskkonnaalaselt eriti tähtsateks.

45.

Sellegipoolest ei saa see, et vaidlusalusel keskkonnamõju hindamisel ei ole mainitud keskkonnaalaselt tähtsat piirkonda, mida on sellisena tähtsate linnualade nimekirjas (või erikaitsealana) tunnustatud, üksi tähendada, et projektide mõju ei ole vastavalt keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklile 3 asjakohaselt selgitatud, kirjeldatud või hinnatud.

46.

See on nii vähemalt kahel põhjusel.

47.

Ühest küljest ei tähenda tähtsate linnualade nimekirja (või erikaitseala) mainimata jätmine automaatselt, et seda – õieti seal loetletud alasid ja liike – ei ole arvesse võetud. Teisest küljest, nagu Hispaania valitsus õigesti märgib, ei ole tähtsate linnualade nimekirjal liikmesriikidele siduvat mõju. ( 12 )

48.

Selle, hiljem erikaitsealaks klassifitseeritud ala tähtsuse kohta ilmneb Euroopa Kohtule esitatud dokumentidest, et kuigi tähtsate linnualade nimekirjale otsesõnu ei viidatud, kirjeldati seda ala keskkonnamõju hindamisel kui erilise linnustikuga, nimelt stepilindude ala. Suurtrappi nimetati keskkonnamõju hindamisel konkreetselt. Komisjon aga ei ole selgitanud, miks see kirjeldus on ebapiisav. Ta on kõigest piirdunud väitega, et see on nii. Keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklist 3 tuleneva kohustuse rikkumise tõendamiseks ei piisa pelgalt sellekohastest väidetest.

49.

Neljandaks, nagu mina asjast aru saan, on komisjon eriti mures raudtee toimimise tegeliku mõju pärast: ta on korduvalt väitnud, et raudtee toimimisel võib olla suur mõju linnustikule, sealhulgas sellel alal olevatele stepi‑ ja veelindudele. Seetõttu on ta seisukohal, et vaidlusalune keskkonnamõju hindamine oli ebapiisav selles osas, mis puudutab muu hulgas meetmeid hoidmaks ära lindude kokkupõrkeid (taristu ja rongidega) ning elektrilööke lindudele. Selles küsimuses on pooled nõus, et vaidlusalusel keskkonnamõju hindamisel ei osutatud konkreetsetele meetmetele nende ohtude ärahoidmiseks.

50.

Ma ei ole nende argumentide suhtes sugugi ükskõikne. Tõenäoliselt avaldab kiirraudtee toimimine niisugusele erikaitsealale, nagu on käesolevas asjas vaidluse all, suurt mõju.

51.

Ei saa siiski küllalt rõhutada, et komisjon on oma põhjendatud arvamuses ja käesolevas menetluses selgelt teatavaks teinud, et ta ei väida, nagu oleks vaidlusalune keskkonnamõju hindamine olnud keskkonnamõju hindamise direktiivi artikliga 3 vastuolus selle pärast, et see ei hõlmanud kogu projekti. Nimetatud institutsioon ei ole konkreetselt väitnud – kui arvata välja sellekohased hilinenud märkused vasturepliigis –, et direktiivi rikkumine tuleneb sellest, et hinnati ainult taristu arendamist, mitte kogu projekti, kaasa arvatud raudtee tegelikku toimimist. ( 13 )

52.

Nagu keskkonnamõju hindamise aruandes määratletud, käsitleb kõnealune projekt üksnes raudteetaristu arendamist. Raudtee hilisemaks toimimiseks vajalike edasiste paigaldustööde keskkonnamõju hinnatakse hiljem täiendavalt. Selles suhtes tuleb lugeda vastuvõetamatuks iga argument seoses töödega, mille keskkonnamõju hinnatakse edaspidi eraldi, või selles mõttes ka seoses raudtee toimimisega. Teistsugune järeldus seaks ohtu õiguskindluse põhimõtte toimimise.

53.

Lõpuks, viiendaks on pooled vahetanud mõtteid küsimuses, kui oluline on see, et kiirraudtee ehitati paralleelseks olemasoleva, 19. sajandist pärineva raudteega. Komisjon märgib – ja näib, et talle vastu ei vaielda –, et keskkonnamõju hindamisega seotud nõuded on samad olenemata sellest, kas kiirraudtee kulgeb teise, tavalise raudteega paralleelselt. Komisjon osutab, et nende kahe raudtee paralleelsusel võib olla mitmes aspektis kumuleeruv mõju. Minu arvates on need argumendid aga jällegi paljasõnalised väited, millest ei piisa, et tõendada kohustuste rikkumist. Igal juhul näivad need väited olevat vastuolus sellega, et komisjon ei ole väitnud, et keskkonnamõju hindamine oli kumuleeruva mõju arvesse võtmata jätmise tõttu ebapiisav.

54.

Sellest lähtudes järeldan, et komisjoni esimene etteheide, mis käsitleb keskkonnamõju hindamise direktiivi artikli 3 rikkumist, tuleb tagasi lükata. Seetõttu tuleb tagasi lükata ka kõrvaletteheide, et projekti mõjust ei antud avalikkusele piisavalt teada.

55.

Õigupoolest – olenemata sellest, kuidas lahendada esimest etteheidet – ei näe ma ühtegi head põhjust, miks Euroopa Kohus peaks komisjoni poolt keskkonnamõju hindamise direktiivi alusel esitatud lisaetteheidet käsitlemagi. Komisjon ei ole selle etteheite puhul toonud välja ühtegi õiguslikku alust. Peale sellekohase kõrvalise märkuse tegemise ei ole ta oma argumentatsiooni edasi arendanud.

56.

Komisjon väidab, et andes loa kiirraudtee ehitamiseks piirkonda, mis oli – enne kui see klassifitseeriti erikaitsealaks – loetletud tähtsate linnualade nimekirjas, on Hispaania Kuningriik jätnud täitmata ka linnudirektiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevad kohustused.

57.

Selle kohta märgib komisjon, et ehitustööd eeldasid selle ala keskkonnaomaduste laialdast muutmist, nagu näiteks suures koguses pinnase ümberpaigutamist, kahekordse turvatõkke ja kõrgendatud platvormi rajamist 16 km ulatuses. ( 14 ) On tõenäoline, et need muudatused piiravad ulatuslikult lindude pääsu pesitsus‑, puhke‑ ja toitumisaladele. Komisjon lisab, et kuna Hispaania Kuningriik jättis täitmata keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklist 3 tulenevad kohustused, ei tehtud piisavalt kindlaks projektiga kaasneda võivaid ohtusid.

58.

Hispaania valitsus aga väidab, et linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 järgimiseks ei ole vaja kinni pidada selles direktiivis erikaitsealade suhtes ette nähtud korrast. Ta on seisukohal, et piisab meetmete vastuvõtmisest kõnealuse ala hoidmiseks ja kaitseks enne selle klassifitseerimist. Siinkohal märgib Hispaania valitsus, et ta on võtnud piisavalt selliseid meetmeid, piirates lindude sigimisajal ehitustöid ning paigaldades raudtee äärde kokkupõrkevastaseid seadmeid ja rajades sinna jalgteid.

59.

Komisjoni väited selle kohta, et kõnealune keskkonnamõju hindamine ei olnud piisav, on kogu tema põhjenduskäigus läbivad. Nii on see ka käesoleva etteheite osas. Käesoleva asja erisusi arvestades võiks ekslikult arvata, et keskkonnamõju hindamise direktiivi rikkumise ja linnudirektiivi (ning elupaikade direktiivi) rikkumise (või selle puudumise) tuvastamine on omavahel möödapääsmatult seotud. Minu arvates see nii ei ole. On selge, et need küsimused tuleb üksteisest lahutada. Pelgalt see, et ei ole tuvastatud keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklist 3 tulenevate kohustuste rikkumist, ei tähenda automaatselt, et linnudirektiivi artikli 4 lõiget 4 (ega elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 2) ei ole rikutud, ja vastupidi. Põhjus on selles, et keskkonnamõju hindamise direktiivi artiklist 3 tulenevad kohustused on peamiselt menetlusõiguslikku laadi. Seevastu linnudirektiivi artikli 4 lõikest 4 (ja elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 2) tulenevad nõuded on materiaalõiguslikud.

60.

Seetõttu, olenemata järeldusest esimese etteheite suhtes, tuleb teist (ja kolmandat) etteheidet käsitleda eraldi.

61.

Väite puhul, et linnudirektiivi artikli 4 lõiget 4 on rikutud, on teatavad kohtupraktika aspektid eriti asjakohased.

62.

Kõige olulisem on siin see, et artikli 4 lõikest 4 tulenevad kohustused on kohaldatavad ka aladele, mis oleks tulnud klassifitseerida erikaitsealaks, kuid mida – nagu näiteks Campiñas de Sevillat – sellisena ei klassifitseeritud. Õigupoolest jäävad need kohustused kohaldatavaks seni, kui ala on klassifitseeritud erikaitsealaks. ( 15 )

63.

Komisjoni algatatud kohtuasjades – kui kohustuste rikkumine on tuvastatud – on Euroopa Kohtule esitatud tõendeid lindude elupaikade seisundi tegeliku halvenemise, ( 16 ) linnuasurkondade seisundi tõsise halvenemise ning keskkonnaalaselt eriti tähtsate piirkondade tegeliku hävinemise kohta. ( 17 )

64.

Samuti on siin iseäranis oluline, et kohtupraktikast tulenevalt ei tohi liikmesriigid muuta ega vähendada erikaitseala geograafilist ulatust. Samas kontekstis on Euroopa Kohus otsustanud, et kui uue tee ehitamisega kaasnes erikaitseala vähendamine, on see linnudirektiivi artikli 4 lõikega 4 vastuolus. Ala vähendamisega tekkinud olukorra muutsid veelgi tõsisemaks uute hoonete ehitamine ja teetöödest põhjustatud häiringud. ( 18 )

65.

Selles küsimuses väidab komisjon, et kõnealuse ala keskkonnaomaduste ulatuslik muutmine põhjustab seisundi tõsist halvenemist ja häiringuid. Samuti väljendab ta muret seoses ohtudega, et hiljem, raudtee ehitamise ja toimimise käigus hakkavad linnud langema elektrilöökide ja kokkupõrgete ohvriks.

66.

Ma ei kahtle, et kiirraudtee ehitamine läbi ala, kus esineb mitu linnudirektiivi I lisas loetletud liiki, tähendab selle ala keskkonnaomaduste halvenemist ja erikaitset vajavate liikide häirimist. Nagu igasugune suurem raudtee-ehituse projekt, eeldavad ka kõnealused ehitustööd (milleks on seni luba antud) pinnase ümberpaigutamist, rööbastee ja kõrgendatud platvormi rajamist, samuti tervet rida muud tüüpi sekkumisi ala morfoloogiasse. Seda kinnitas ka vaidlusalune keskkonnamõju hindamine.

67.

Ometi tuleb komisjoni argumendid elektrilöökide ja kokkupõrgete kohta vastuvõetamatuks lugeda.

68.

Nende vastuvõetamatus tuleneb ühest käesoleva asja iseärasusest. Erinevalt sellest, mida võiks üldjuhul eeldada, ei ole märke selle kohta, et kõnealune projekt lõpule viiakse. Poolte sõnul on see olnud 2009. aastast saadik rahapuuduse tõttu peatatud. Pealegi on mis tahes edasisteks töödeks, et taristu valmis ehitada, vaja uut keskkonnamõju hindamist (ja seega luba).

69.

Tuleb möönda, et linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 tõhus toimimine oleks tõsiselt ohus, kui rikkumine tekiks üksnes tegeliku kahju põhjustamisel, mitte siis, kui riik võtab meetmeid, mis võimaldavad kahjul edaspidi tekkida. ( 19 ) Käesoleval juhul aga puudutab Hispaania ametiasutustelt loa saanud projekt, nagu on märgitud, taristu täiendamist, sealhulgas kõrgendatud platvormi rajamist ja laiendamist. See ei puuduta edasisi paigaldustöid, mida on vaja raudtee toimimiseks. Seda arvestades on elektrilöökide ja kokkupõrgete oht seotud hüpoteetilise mõjuga, mis läheb täide ainult juhul, kui pärast veel ühte keskkonnamõju hindamist antakse luba projekti järgmiseks etapiks.

70.

Jääb siiski küsimus, kas on võimalik tõendada, et Hispaania Kuningriik ei ole astunud asjakohaseid samme, et hoida ära elupaikade seisundi halvenemist ja häiringuid, mis on linnudirektiivi artikli 4 eesmärkide seisukohast olulised.

71.

Hispaania valitsus väidab, et ehituse ajal ja pärast seda kõnealune linnuasurkond tegelikult hoopis suurenes.

72.

Euroopa Kohus on varem märkinud, et linnudirektiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevad looduskaitse ja looduse säilitamise kohustused kohalduvad enne asjaomaste linnuasurkondade vähenemist. ( 20 ) Samamoodi ei tähenda tõendid mõjualuse linnuasurkonna suurenemise kohta tingimata seda, et liikmesriik on oma kohustused täitnud. Linnudirektiivi artikkel 4 nõuab liikmesriikidelt elupaikade kui selliste säilitamist, hooldamist ja taastamist nende ökoloogilise väärtuse pärast.

73.

Heaks näiteks on rändlinnud. Õigupoolest on nad Euroopa Liidu territooriumil metslindude seas enamuses. ( 21 ) Selliste liikide, nende seas hulgulinnu suurtrapi puhul (kes on pooltevahelise vaidluse põhiteema) ei saa linnuasurkond olla hindamisel määrav. Põhjus on selles, et direktiivi I lisas loetletud lindude elupaikade kaitsega tagatakse, et vastavale alale siirduv või seal olev linnuasurkond saab leida liidu territooriumil turvalise paiga.

74.

Seda arvestades ei ole linnuasurkonna võimalik suurenemine mõjualusel alal oluline selle tuvastamisel, kas liikmesriik on täitnud linnudirektiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevaid kohustusi.

75.

Olenemata sellest, kas kiirraudtee ehitus edaspidi jätkub, jääb tõsiasjaks, et lisaks töödest endist põhjustatud häiringutele läbib nüüd kõnealust erikaitseala kõrgendatud platvorm. Võib olla kindel, et see muudab kõnealuse elupaiga omadusi oluliselt, vähendades selle sobivust stepimaastikega kohanenud liikide jaoks. ( 22 )

76.

Hispaania valitsus on enda kaitseks osutanud mitmele meetmele, mida ta on võtnud vastukaaluks ehitustöödele. Nende meetmete hulka kuulusid ehitustööde piiramine lindude sigimisaegadel ning kokkupõrkevastaste seadmete paigaldamine ja jalgteede rajamine raudtee äärde.

77.

On tõsi, et liikmesriigid peavad võtma kahju vähendamiseks meetmeid, mis võivad teatavates olukordades seisundi halvenemist piirata (või koguni ära hoida). Käesoleval juhul aga ei muuda meetmed, millele Hispaania valitsus viitab, minu arvates kuidagi põhiprobleemi: seda, et nüüd läbib stepimaastikega kohanenud liikidele olulist elupaika kõrgendatud raudteeplatvorm. Need meetmed võivad aidata tagada, et mõjualused linnuliigid ei kao. Ent need meetmed ei leevenda kuidagi kõnealuse ala vähenemist ja liigendumist.

78.

Seetõttu olen seisukohal, et komisjoni teise etteheitega, mis puudutab linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 rikkumist, tuleb nõustuda.

79.

Komisjon märgib, et kuna Campiñas de Sevilla ala klassifitseeriti erikaitsealaks, on Hispaania Kuningriik jätnud täitmata elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 2 tulenevad kohustused. Sisuliselt on esitatud argumendid samad mis teise etteheite osas.

80.

Hispaania valitsus märgib, et ta on alates juulist 2008 elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 2 nõudeid järginud. Tema arvates ei ole komisjon alates juulist 2008 tõendanud ühtegi tegelikku lindude häirimise juhtu ega nende kaitse halvenemist. Hispaania valitsus on seisukohal, et ohud, millele komisjon viitab, puudutavad „teist projekti“ (s.o edasisi töid ja kiirraudtee kasutuselevõttu). Igal juhul võeti neid ohtusid kõnealuse projekti keskkonnamõju hindamisel piisavalt arvesse.

81.

Käesolevas asjas vaidluse all olev ala nimega Campiñas de Sevilla klassifitseeriti erikaitsealaks 29. juulil 2008. Elupaikade direktiivi artiklis 7 on sätestatud, et alates kuupäevast, mil liikmesriik klassifitseerib linnudirektiivi alusel erikaitseala, asenduvad linnudirektiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevad kohustused muu hulgas elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 2 tulenevate kohustustega. ( 23 )

82.

Ehkki linnudirektiivi artikli 4 lõige 4 näib olevat sõnastatud rangemalt kui elupaikade direktiivi vastav säte, näib keeruline asuda seisukohale, et liikmesriikide kaalutlusruum erikaitseala häirimisel on pärast ala sellisena klassifitseerimist laiem. ( 24 ) Nimelt läheks see, kui lubada pärast tegelikku klassifitseerimist ulatuslikumaid häiringuid, vastuollu elupaikade direktiivi aluseks olnud kaitse-eesmärkidega, mis on linnudirektiivi omade sarnased.

83.

Sellepärast peab minu eespoolne analüüs linnudirektiivi artikli 4 lõike 4 rikkumise kohta olema samamoodi kohaldatav käesolevas aspektis. Lisan vaid järgmist.

84.

Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt peetakse tegevust elupaikade direktiivi artikli 6 lõikele 2 vastavaks, kui see tegevus ei põhjusta mingisugust häirimist, mis võiks oluliselt riivata kõnealuse direktiivi eesmärke, eeskätt selle kaitse-eesmärke. ( 25 ) Selles suhtes on Euroopa Kohus keskkonnaseisundi halvenemise ja häiringute puhul leppinud suhteliselt madala tõenduslävega. Täpsemalt piisab sellest, kui komisjon tõendab, et on olemas olulise häirimise tõenäosus või oht. ( 26 )

85.

Nagu olen eespool selgitanud, tundub oluline mõju keskkonnale – eriti kõnealuse ala linnuasurkonnale – tõenäoline, kui mitte kindel, juba lihtsalt seetõttugi, et erikaitsealaks klassifitseeritud ala muudab ja liigendab kõrgendatud platvorm. Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 2 rikkumise tõendamiseks ei piisa siiski pelgalt raudteeplatvormi staatilisest olemasolust erikaitseala territooriumil asjakohase aja, nimelt 29. juuli 2008. aasta seisuga. Tegelikult eeldab elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 2 kohaldumine mingil kujul aktiivset ja/või passiivset seisundi halvenemist või häiringut. Muidu võiks igasugune varasema rajatise olemasolu hiljem erikaitsealaks klassifitseeritud alal viia sellest sättest tulenevate kohustuste rikkumiseni.

86.

Käesolevas asjas aga selgub poolte seisukohtadest, et määrava tähtsusega ajahetkel jätkusid kõnealuse projektiga seotud ehitustööd (ja olid täies hoos). Ehitustööd peatati alles 2009. aastal. Kuna ei ole väidetud, et pärast 29. juulit 2008 tehtud tööd kujutasid endast valmisehitatud taristu väiksemaid täiendusi või käisid kõigest väikeses osas erikaitseala läbivast raudteest, pean komisjoniga nõustuma.

87.

Raudtee edasiehitamise ja tulevase toimimisega seotud ohtude kohta väidab Hispaania valitsus, et elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 2 ei nõua kohest parandus- või ennetusmeetmete võtmist seoses ohtudega, mis võivad (aga ei pruugi) tulevikus täide minna. Nõustun sellega. Nimetatud küsimuses viitan oma märkustele eespool, käesoleva ettepaneku punktis 69.

88.

Niisiis olen komisjoniga nõus, et Hispaania Kuningriik on jätnud täitmata elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 2 tulenevad kohustused alates kuupäevast, mil kõnealune ala klassifitseeriti erikaitsealaks.

89.

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 3 jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna komisjoni hagi rahuldatakse kõigest osaliselt, tuleb jätta kohtukulud poolte endi kanda.

90.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: