1.

„Kärnten is lei ans”.

2.

See kõnekäänd, millega Austria Kärnteni liidumaa elanikud väljendavad oma kohalikus murdes uhkust selle üle, et on olemas vaid üks Kärnten, ei ole sõnasõnaliselt võttes käesolevas asjas sugugi tõsi. Kohalike õigusaktidega on Kärnteni territoorium jagatud korstnapühkimise valdkonnas mitmeks nn korstnapühkimispiirkonnaks. Korstnapühkijad võivad põhimõtteliselt pakkuda oma teenuseid ainult selles korstnapühkimispiirkonnas, mille residendid nad on, ning sellega ei ole rahul Kärnteni Moosburgi piirkonna meisterkorstnapühkija G. Hiebler, kes sooviks pakkuda oma teenuseid väljaspool oma korstnapühkimispiirkonda.

3.

Euroopa Kohtul palutakse käesolevas asjas uurida, kas sellised siseriiklikud õigusnormid, mis reguleerivad G. Hiebleri olukorda, on kooskõlas direktiiviga 2006/123/EÜ ( 2 ) (edaspidi „teenuste direktiiv”). Jõuan oma analüüsi tulemusel järeldusele, et see ei ole nii.

4.

Direktiivi 2006/123 artikkel 2 „Reguleerimisala” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriikides asutatud teenuseosutajate poolt osutatavate teenuste suhtes.

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste tegevusalade suhtes:

[…]

[…]”

5.

Direktiivi artikkel 10 kannab pealkirja „Autoriseeringu andmise tingimused”. Selle lõige 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Autoriseering võimaldab teenuseosutajale teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise kogu riigi territooriumil, sealhulgas esinduste, tütarettevõtjate, filiaalide või kontorite loomise kaudu, välja arvatud juhul, kui iga individuaalse asutamise jaoks autoriseeringu saamise nõue või autoriseeringu piiramine teatavale territooriumi osale on põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusel.”

6.

Artiklis 14 „Keelatud nõuded” on sätestatud:

„Liikmesriigid ei sea oma territooriumil teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ega selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks vastavust mis tahes järgmistele nõuetele:

[…]”

7.

Direktiivi 2006/123 artikkel 15 „Hindamisele kuuluvad nõuded” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid kontrollivad, kas nende õigussüsteemis on kehtestatud lõikes 2 loetletud nõuded, ja tagavad, et kõik taolised nõuded on kooskõlas lõikes 3 sätestatud tingimustega. Liikmesriigid kohandavad oma õigus- ja haldusnorme selliselt, et need oleksid vastavuses nimetatud tingimustega.

2.   Liikmesriigid kontrollivad, kas nende õigussüsteemi kohaselt seatakse teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks mõni järgmistest nõuetest:

[…]

3.   Liikmesriigid kontrollivad, kas lõikes 2 osutatud nõuded vastavad järgmistele tingimustele:

4.   Lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonna õigusaktide suhtes ainult sellises ulatuses, milles nimetatud lõigete kohaldamine ei takista juriidiliselt ega faktiliselt neile määratud konkreetse ülesande täitmist.

[…]”

8.

Austria Gewerbeordnung’i (kaubanduse, käsitöö ja tööstuse seadustik) § 120 kohaselt on korstnapühkija tegevusluba nõutav korstnate ja gaasilõõride, suitsu ja gaasi väljalasketorude ning nende juurde kuuluvate küttekollete puhastamiseks, hooldamiseks ja kontrollimiseks. Kuivõrd liidumaa õigusnormide alusel on korstnapühkijad kohustatud teostama „haldusjärelevalvet”, eeskätt täitma tuleohutus- või ehitusjärelevalveteenistuse ülesandeid või nendega võrreldavaid ülesandeid, siis on nende tegevus avalik-õiguslik ja seetõttu peab nende asukoht olema Austrias.

9.

Austria Gewerbeordnung’i § 123 on sõnastatud järgmiselt:

10.

Austria Gewerbeordnung’i §-s 124 on sätestatud:

„Korstnapühkija vahetamise korral on asjaomast objekti seni hooldanud korstnapühkija kohustatud esitama viivitamatult kirjaliku aruande viimati toimunud puhastuse ja objekti seisukorra kohta uuele korstnapühkijale, kohalikule omavalitsusele ja objekti omanikule. […] Kui asjaomases piirkonnas on vaid kaks korstnapühkijat, on lubatud piirkonda vahetada.”

11.

Austria Gewerbeordnung’i § 125 lõikes 1 on ette nähtud:

„Landeshauptmann määrab määrusega kindlaks ka tasu ülemmäärad. Seejuures võetakse arvesse ettevõtjate suutlikkust ja teenusesaajate huve.”

12.

Austria liidumaade õigusaktid sisaldavad norme, mis kohustavad küttekollete omanikke laskma korstnaid korstnapühkijal korrapäraselt puhastada („korstnapühkimiskohustus”). Samas näevad kõnealused õigusaktid ette, et korstnapühkijad täidavad ka tuleohutusjärelevalveteenistuse ülesandeid. Kärnteni liidumaal kuulub selliste ülesannete hulka näiteks korrapärane tuleohutuskontroll kooskõlas Kärntner Gefahrenpolizei- und Feuerpolizeiordnung’iga (Kärnteni liidumaa ohutusjärelevalve ja tuleohutusjärelevalve-eeskiri).

13.

Selle eeskirja §-s 26 on sätestatud:

14.

Sama eeskirja §-s 27 on sätestatud:

[…]

15.

Põhikohtuasja pooled on Kärnteni liidumaal tegutsevad korstnapühkijad. Nendevaheline vaidlus puudutab küsimust, kas G. Hiebler võib tegutseda ka väljaspool seda piirkonda, mille piires tegutsemiseks on talle väljastatud tegevusluba.

16.

Vastavalt eeltsiteeritud õigusnormidele sai G. Hiebler tegevusloa, mis oli piiratud „korstnapühkimispiirkonnaga A”. Samuti lubati tal tegutseda teises korstnapühkimispiirkonnas („korstnapühkimispiirkond B”), kuna seal tegutses vaid kaks korstnapühkijat. Ent korstnapühkimispiirkonda B enam ei eksisteeri. 27. juulil 2011 jõustunud uue korra kohaselt liideti kõnealune piirkond ja veel üks piirkond uueks „korstnapühkimispiirkonnaks C”. Alates selles ajast on tegemist piirkonnaga, kus tegutseb neli korstnapühkijat ning seetõttu ei saa G. Hiebler enam selles piirkonnas oma kutsetegevusega tegeleda, kuna erandlikke asjaolusid (viivitusest tulenev oht, ametiasutuse tellimused) ei ole ilmnenud.

17.

Sellegipoolest reklaamis G. Hiebler pärast 21. juulit 2011 selles piirkonnas klientidele otsepostituse teel oma teenuseid. Reklaami tulemusel asusid kõnealuses piirkonnas tegutseva W. Schlagbaueri 42 klienti G. Hiebleri klientideks. W. Schlagbaueril jäi selle tagajärjel saamata tulu.

18.

W. Schlagbauer esitas G. Hiebleri vastu hagi Landesgericht Klagenfurtile (Klagenfurti esimese astme kohus), taotledes tegevuse keelamist, kohtuotsuse avaldamist, 2594,65 euro suurust kahjuhüvitist ja intresse ning kohtukulude hüvitamist. Landesgericht Klagenfurt rahuldas 10. märtsi 2013. aasta otsusega hagi, leides et territoriaalsed piirangud on kooskõlas direktiiviga 2006/123, kuna need on mittediskrimineerivad, vajalikud ja proportsionaalsed.

19.

Oberlandesgericht Graz (Grazi teise astme kohus) jättis oma 6. novembri 2013. aasta otsusega G. Hiebleri apellatsioonkaebuse rahuldamata.

20.

Kassatsiooni korras esitatud erikaebust menetledes esitas Oberster Gerichtshof (ülemkohus) oma 20. mai 2014. aasta määrusega järgmised eelotsuse küsimused, mis laekusid Euroopa Kohtusse 13. juunil 2014:

21.

Viidates peamiselt direktiivi 2006/123 III peatükile, peab Oberster Gerichtshof käesolevat asja selliseks, et selle suhtes on kohaldatavad asutamisvabaduse, mitte teenuste osutamise vabaduse normid. Ka mulle näib see olevat õige lähtekoht, arvestades, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eristab teenuste osutamist asutamisest kõigepealt ja esmajärjekorras asjaomase tegevuse püsivus ja jätkuvus võrreldes ajutist laadi tegevusega. ( 3 ) Käesolevas asjas on G. Hiebleri kavatsus, et tema tegevus korstnapühkijana on püsiv ja jätkuv.

22.

Seetõttu on kohane vaadelda käesolevat kohtuasja asutamisvabaduse valguses.

23.

Lisaks näivad kõik käesoleva kohtuasja asjaolud olevat piiratud Austriaga, täpsemalt Kärnteni liidumaaga. Ehk teisisõnu puudub niinimetatud piiriülene element Euroopa Liidu liikmesriikide vahel.

24.

Nagu ma olen asunud seisukohale oma ettepanekus kohtuasjas Trijber ja Harmsen, ei ole selline piiriülene element samas vajalik. Tuleb asuda seisukohale, et teenuseosutajate asutamisvabadust käsitlevad direktiivi 2006/123 III peatüki sätted on kohaldatavad ka puhtalt siseriiklikele olukordadele. ( 4 )

25.

Sellest tulenevalt ei ole samuti vaja seada kahtluse alla käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavust ja tugineda Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, mille kohaselt olenemata asjaolust, et kohtuasjas endas puuduvad piiriülesed elemendid, võib olla huvi, et Euroopa Kohus vastaks esitatud küsimustele. ( 5 )

26.

Minu arvates on direktiivi 2006/123 III peatükk seega käesolevas kohtuasjas kohaldatav ning seega puudub vajadus uurida, kas mõni käesoleva kohtuasja element ületab Austria piiri.

27.

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas kogu korstnapühkimise tegevusala on välistatud direktiivi 2006/123 kohaldamisalast, kuna korstnapühkijad täidavad ka tuleohutusjärelevalveteenistuse ülesandeid. Oberster Gerichtshof viitab konkreetselt direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 punktile i, mis välistab avaliku võimu teostamisega seotud tegevused, mis käesoleval ajal on sätestatud ELTL artiklis 51 ( 6 ).

28.

See küsimus eeldab, et Kärntenis teostavad korstnapühkijad oma kutsetegevuse osana avalikku võimu.

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsusetaotluse ning kohtuistungil esitatud teabe põhjal tekib järgmine pilt: Kärntenis tegelevad korstnapühkijad terve rea tegevustega. Neist oluliselt suurem osa kujutab endast eraettevõtlust, mis ei ole mingil viisil seotud avaliku võimu teostamisega. Lisaks täidavad nad avalikke ülesandeid ulatuses, milles nad on liidumaa tasandi õigusaktidega kohustatud tegema „haldusjärelevalvet”, eelkõige seoses tuleohutusjärelevalve, ehitiste kontrollimisega jms. ( 7 )

30.

Kas sellised avalikud ülesanded on seotud avaliku võimu teostamisega direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 punkti i ning ELTL artikli 51 tähenduses?

31.

ELTL artiklis 51 sätestatud mõiste „avalik võim”, mis on autonoomne mõiste selles mõttes, et see tuleb sisustada ainuüksi liidu õiguse alusel ning iga liikmesriik ei saa seda ise teha, kujutab endast asutamisvabaduse põhimõttest tehtud erandit, mida tuleb seega tõlgendada kitsalt. Ehkki Euroopa Kohus ei ole seda abstraktselt määratlenud, ( 8 ) on ta asunud seisukohale, et selline erand peab piirduma tegevusega, mis on otseselt ja konkreetselt seotud avaliku võimu teostamisega. ( 9 ) Näiteks notaritele usaldatud tõestamistoimingute puhul Euroopa Kohtu hinnangul selline otsene ja konkreetne seos puudub. ( 10 )

32.

Lisaks ei ole tegevused, mis on avaliku võimu teostamise suhtes pelgalt ettevalmistavat või abistavat laadi, ( 11 ) välistatud asutamisvabaduse kohaldamisalast. Sama kehtib ka tegevuste suhtes, mis hõlmavad küll oma teostamisel (isegi regulaarseid ja süsteemseid) kontakte ametivõimude või kohtutega, sealhulgas isegi kohustuslikku koostööd, ent mille puhul jääb voli ja otsustusõigus alles, ( 12 ) ning teatavate tegevuste suhtes, mis ei hõlma otsustusõiguse, ( 13 ) piiramisõiguse ( 14 ) ega sunniõiguse ( 15 ) teostamist.

33.

Lisaks, nagu Euroopa Kohus on hiljuti otsustanud seoses ELTL artikli 45 lõikes 4 sätestatud avaliku korra erandiga, mis vastab töötajate liikumisvabaduse valdkonnas ELTL artiklile 51, peab avaliku võimu volitusi kasutama regulaarselt ning need ei või kujutada endast väga väikest osa neid teostava isiku ülesannetest. ( 16 )

34.

Kohtuistungil väideti, et Kärnteni õiguse kohaselt vastutab tuleohutusjärelevalve eest kohalik linnapea (edaspidi „Bürgermeister”), mitte korstnapühkija. Bürgermeister peab teostama avalikku võimu ning kasutama korstnapühkija klientide kohustuste täitmisele sundimiseks sunnimeetmeid.

35.

Eeltoodut arvestades ma kahtlen, kas sellised tuleohutusega seotud kohustused on hõlmatud avaliku võimu teostamisega ELTL artikli 51 tähenduses, kuivõrd näib, et korstnapühkija tegevus on avaliku võimu teostamise suhtes abistavat laadi ning tal puuduvad täitmisele pööramise, piirangute sätestamise või sunnimeetmete kehtestamise volitused.

36.

Kui ükski G. Hiebleri tegevustest ei ole hõlmatud direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 punktiga i, siis kuulub kogu tema tegevus direktiivi kohaldamisalasse. ( 17 )

37.

Käsitlen mõistet „üldist majandushuvi pakkuvad teenused” teise küsimuse juures. Siin piisab märkimisest, et isegi kui (kõik) korstnapühkijate tegevused loetaks üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks, kuuluksid need ikkagi direktiivi kohaldamisalasse. Direktiivi 2006/123 artikli 1 lõike 2 kohaselt ei käsitleta direktiivis avalik-õiguslikele või eraõiguslikele isikutele reserveeritud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste liberaliseerimist. Artikli 1 lõike 3 teises lõigus märgitakse, et direktiiv „ei mõjuta liikmesriikide vabadust määrata kooskõlas ühenduse õigusega kindlaks, milliseid teenuseid nad loevad üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks, kuidas selliste teenuste osutamist tuleks korraldada ja rahastada kooskõlas riigiabi eeskirjadega ning milliseid konkreetseid kohustusi nende suhtes tuleks kohaldada”. Sellest järeldub minu meelest, et põhimõtteliselt kuuluvad üldist majandushuvi pakkuvad teenused direktiivi 2006/123 kohaldamisalasse, mida kinnitab ka direktiivi põhjendus 17. ( 18 ) Lisaks rõhutatakse artikli 2 lõike 2 punktis a, et direktiivi ei kohaldata mittemajanduslikel kaalutlustel osutatavad üldhuviteenustele, mis on üleliigne, kuivõrd teenuse mõistesse kuulub olemuslikult, et seda osutatakse tasu eest. ( 19 ) Lisaks on mõned üldist majandushuvi pakkuvad teenused nagu transpordi valdkonna teenused ( 20 ) sõnaselgelt välistatud direktiivi kohaldamisalast, mis a contrario tähendab, et need üldist majandushuvi pakkuvad teenused, mis ei ole sõnaselgelt välistatud, jäävad direktiivi kohaldamisalasse.

38.

Seetõttu tuleks esimesele küsimusele vastata, et sellised tegevused nagu korstnapühkijate omad Kärnteni liidumaal, sealhulgas tuleohutusjärelevalve valdkonnas, ei kujuta endast avaliku võimu teostamisega seotud tegevusi direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 punkt i ja ELTL artikli 51 tähenduses. Need kuuluvad direktiivi 2006/123 kohaldamisalasse.

39.

Teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas siseriiklikus õiguses kehtestatud kord, mille kohaselt korstnapühkija kutsealal tegutsemise litsents on piiratud konkreetse korstnapühkimispiirkonnaga, on kooskõlas direktiivi 2006/123 artikli 10 lõikega 4 ning artikli 15 lõikega 1, lõike 2 punktiga a ning lõikega 3. Sisuliselt püütakse küsimusega kindlaks teha, kas asutamisvabaduse piirang, mis tuleneb kvantitatiivsest või territoriaalsest piirangust, võib olla põhjendatud oluliste avaliku huviga seotud põhjustega.

40.

Direktiivi 2006/123 artikli 10 lõige 4 käsitleb tingimusi, millele siseriiklik lubade andmise kord peab vastama, ning direktiivi artikli 15 ese on teenuseosutajale kehtestatud siseriiklike nõuete kooskõla direktiiviga.

41.

Enne artikli 10 lõike 4 ja artikli 15 käsitlemist pean vajalikuks juhtida Euroopa Kohtu tähelepanu artikli 14 lõike 1 punktile b.

42.

Saan Austria Gewerbeordnung’i §-st 120 aru nii, et korstnapühkija tegevusloa saamisel ei eristata tegevuse liiki ning seega peab igaüks, kes soovib sellise tegevusloa saada, omama selleks elu- või asukohta Austrias. Siseriiklik kohus saab selle eelduse õigsust kontrollida. Ent kui see on nii, siis tähendaks see kaudselt kodakondsusel põhinevat diskrimineerivat nõuet direktiivi 2006/123 artikli 14 lõike 1 punkti b tähenduses, kuna see kohustaks G. Hiebleri ettevõtet olema Austria resident. See oleks per se õigusvastane ning seda ei oleks võimalik põhjendada. ( 21 )

43.

Vastavalt direktiivi 2006/123 artikli 10 lõikele 4 peab loa piiramine territooriumi teatava osaga olema põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusel.

44.

Seoses võimaliku põhjendusega selle sätte alusel viitab Austria valitsus oma kirjalikus seisukohas tervisekaitsele ning avalikule turvalisusele. On ilmne, et kuivõrd majanduslikele põhjustele ei või tugineda, siis eesmärk tagada „majanduslik toimetulek […] korstnapühkimisettevõtjale” ( 22 ) ei saa olla võimalikuks põhjenduseks. ( 23 )

45.

Lisaks peavad piirangud olema proportsionaalsed. ( 24 ) Seetõttu peavad need eelkõige olema sobivad ( 25 ) taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks.

46.

Ma juba kahtlen kõnealuste Austria õigusnormide sobivuses.

47.

Kui territoriaalne piirang on sobiv tuleohutuse kui avaliku turvalisuse tagamiseks, siis kas poleks mitte sobivam lubada korstnapühkijatel pakkuda oma teenuseid teistes piirkondades, kuna seeläbi oleks klientidel rohkem teenusepakkujaid.

48.

On tõsi, et tervisekaitse valdkonnas on Euroopa Kohus pidanud apteekide ning optikute territoriaalseid piiranguid proportsionaalseks. Kohtuotsuses Blanco Pérez ja Chao Gómez asus ta seisukohale, et õigusnormid, mille kohaselt võib kindla arvu elanike kohta avada vaid ühe apteegi, olid proportsionaalsed eesmärgiga kaitsta tervist. ( 26 ) Kohtuotsuses Ottica New Line laiendas ta seda põhjenduskäiku optikutele. ( 27 )

49.

Ent käesolevat asja eristab seoses korstnapühkija tegevusega eelviidatutest topeltliikumatuse element. Mitte ainult kliendid ei saa ära kolida, kuivõrd korstnad on olemuslikult liikumatu kinnisvara osad, vaid lisaks ei saa ka korstnapühkija liikuda väljapoole talle määratud territooriumi.

50.

Jällegi ei suuda ma näha, kuidas selline nõue aitab kaasa tuleohutuse või tervisekaitse edendamisele. Pigem vastupidi – eeldaksin, et kui lubada korstnapühkijatel lahkuda oma teenuste pakkumiseks oma piirkonnast, siis suurendaks see klientide jaoks nende teenuste piisavat kättesaadavust ning seeläbi ka tuleohutust, aidates kaasa tervisekaitsele.

51.

Lisaks läheb kõnealune territoriaalne piirang selgelt kaugemale sellest, mis on vajalik saavutamaks tuleohutuse eesmärki, nagu näitab Austria Salzburgi liidumaa näide, millele Oberster Gerichtshof sõnaselgelt viitab.

52.

Järelikult on vaidlusalune territoriaalne piirang direktiivi artikli 10 lõike 4 rikkumine.

53.

Sissejuhatava märkusena sooviksin rõhutada ilmset tõsiasja, et ehkki nimetatud säte on suunatud hindamiskohustuse vormis liikmesriikidele, on see vahetult kohaldatav ning G. Hiebler saab sellele Austria ametivõimude vastu tugineda.

54.

Territoriaalsed piirangud direktiivi 2006/123 artikli 15 lõike 2 punkti a tähenduses peavad artikli 15 lõikest 3 tulenevalt olema mittediskrimineerivad, põhjendatud olulise avaliku huviga seotud põhjusega ( 28 ) ning proportsionaalsed.

55.

Mutatis mutandis on kohaldatav piirangu põhjendatuse kohta esitatud artikli 10 lõike 4 analüüs, mistõttu kõnealused Austria õigusnormid rikuvad ka artikli 15 lõiget 3.

56.

Lisaks eeltoodule pean siiski kohaseks kaaluda direktiivi artikli 15 lõiget 4, ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus ega ükski menetlusosaline ei ole oma kirjalikes seisukohtades sellele tuginenud. ( 29 )

57.

Selle ringmääratlust sisaldava ( 30 ) sätte kohaselt kohaldatakse direktiivi lõikeid 1, 2 ja 3 „üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonna õigusaktide suhtes ainult sellises ulatuses, milles nimetatud lõigete kohaldamine ei takista juriidiliselt ega faktiliselt neile määratud konkreetse ülesande täitmist”.

58.

Siin tuleb edasi liikuda kahes etapis: esiteks eritleda mõistet „üldist majandushuvi pakkuvad teenused” ning seejärel kaaluda artikli 15 lõike 4 tähendust.

59.

Ehkki Euroopa Kohus ei ole väljendit „üldist majandushuvi pakkuvad teenused”, mis algselt pärineb esmasest õigusest (ELTL artikli 106 lõige 2), ( 31 ) abstraktselt määratlenud, on ta seda juba mitmel puhul tõlgendanud.

60.

Nagu eespool märgitud, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses esitanud võimalust, et korstnapühkija tegevus võib kujutada endast üldist majandushuvi pakkuvat teenust. Pean siiski kohaseks kaaluda seda võimalust, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule maksimaalselt suuniseid, kuidas käesolev kohtuasi liidu õigust arvestades lahendada.

61.

Kuigi liikmesriigil on lai kaalutlusõigus üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel, ei võta see temalt kohustust tagada, et see määratlus vastaks teatavatele minimaalsetele kriteeriumidele, mis on ühised kõigile üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesannetele, ja tõendada, et need kriteeriumid on konkreetse juhtumi puhul täidetud. ( 32 ) Nendeks on eeskätt avaliku võimu esindaja sellise õigusakti olemasolu, millega asjaomastele ettevõtjatele pannakse üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesanne, samuti peab see ülesanne olema universaalne ja kohustuslik. ( 33 ) Lisaks peab liikmesriik esitama põhjused, miks ta arvab, et asjaomane teenus väärib oma erilisuse tõttu üldist majandushuvi pakkuva teenusena kvalifitseerimist ja kogu ülejäänud majandustegevusest eristamist. ( 34 )

62.

Kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomer on pakkunud järgmise kõnealuste teenuste määratluse: „neid peab pakkuma katkematult (pidevus) kõikidele teenusekasutajatele ja kogu asjaomasel territooriumil (universaalsus) ühtse hinnakirja alusel ja ühetaolise kvaliteediga, arvestamata eriolukordi ja iga eraldi toimingu majanduslikku tasuvust (võrdsus).” ( 35 ) Seejärel lisas ta neile läbipaistvuse ja majandusliku jõukohasuse. ( 36 )

63.

Lisaks on ühiseks põhjuseks, miks riik peab üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisel sekkuma, turutõrge. ( 37 )

64.

Siseriikliku kohtu esitatud teabest ning G. Hiebleri esindaja poolt kohtuistungil antud selgitustest lähtudes ma kahtlen, kas korstnapühkijad pakuvad Kärntenis üldist majandushuvi pakkuvat teenust. Korstnapühkijatel võib Austria Gewerbeordnung’i artikli 123 lõikest 3 tulenevalt olla oma korstnapühkimispiirkonnas kohustus sõlmida lepinguid. Ent ühtse tariifi asemel on kehtestatud vaid selle tasu ülempiir, mida korstnapühkijad võivad nõuda. Sellest lävest allpool, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus näib väitvat, konkurents õitseb – muidugi territoriaalse piirangu raames.

65.

Lisaks, arvestades, et ei siseriiklik kohus oma eelotsusetaotluses ega ka Austria valitsus oma kirjalikus seisukohas ole tõstatanud üldist majandushuvi pakkuva teenuse teemat, ei tea ma ühtegi põhjust, miks Austria peaks leidma, et korstnapühkija teenus, isegi kui see puudutab tuleohutusjärelevalvet, väärib oma erilisuse tõttu üldist majandushuvi pakkuva teenusena kvalifitseerimist ja muust majandustegevusest eristamist. ( 38 )

66.

Sellele vaatamata on jällegi siseriikliku kohtu ülesanne tuvastada faktilised asjaolud ja teha otsus eeltoodud juhiste alusel. Ei ole mõeldamatu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võib faktiliste asjaolude uurimisel jõuda järeldusele, et korstnapühkijad osutavad üldist majandushuvi pakkuvat teenust.

67.

Kuidas tuleks siis mõista direktiivi 2006/123 artikli 15 lõiget 4?

68.

Esiteks pakub teatavat selgitust direktiivi põhjendus 72, mille kohaselt „[h]indamine ei tohiks mõjutada selliste ülesannete täitmiseks vajalikke nõudeid, kuid samas tuleks käsitleda põhjendamatuid piiranguid asutamisvabadusele”.

69.

Teiseks heidab sellele küsimusele valgust komisjoni mittesiduv, ent sellele vaatamata valgustav ( 39 )„Teenuste direktiivi rakendamise käsiraamat” ( 40 ), mille punktis 10.2.4 märgitakse, et „liikmesriigid peavad läbi vaatama, kuid võivad säilitada sellised nõuded üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta, mis on proportsionaalsed ja teenuseosutajale antud konkreetse ülesande täitmiseks vajalikud. Seda tuleb hinnata kooskõlas Euroopa Kohtu poolt üldist majandushuvi pakkuvate teenuste suhtes tehtud otsustega.” ( 41 )Viidatud lahenditeks on Euroopa Kohtu otsused Merci convenzionali Porto di Genova ( 42 ) ja Corbeau. ( 43 )

70.

Eeltoodust lähtudes mõistan direktiivi artikli 15 lõiget 4 järgmiselt: selles on sätestatud võimalus põhjendada olukorda, mis muidu kujutaks endast direktiivi kohaselt asutamisvabaduse rikkumist. Kui liikmesriik sellele sättele tugineb, siis artikli 15 lõikeid 1–3 ei kohaldata, kui nende kohaldamine takistaks üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamist. Liikmesriik peab seda põhjendama. Kuna artikli 15 lõige 4 kujutab endast erandit üldreeglist, tuleb seda tõlgendada kitsalt. Tõendamiskohustus lasub liikmesriigil.

71.

Eeltoodud põhjendusi arvestades – isegi eeldades, et tegemist on üldist majandushuvi pakkuva teenusega, mida ma eeltoodud põhjustel ei usu – peab Austria tõendama, et tema õiguses sätestatud vaidlusalune territoriaalne piirang on elanikkonnale korstnapühkimisteenuse osutamiseks vältimatult vajalik.

72.

See on jällegi faktiliste asjaolude hindamine, mida peab tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus. Ent esitatud teabe põhjal on mul selles osas rohkem kui tõsised kahtlused.

73.

Seega teen ettepaneku vastata teisele küsimusele, et 1) direktiivi 2006/123 artikli 14 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt peab igaüks, kes soovib saada korstnapühkija tegevusluba, olema asjaomase liikmesriigi resident, ning 2) direktiivi 2006/123 artikli 10 lõiget 4 ning artikli 15 lõiget 1, lõike 2 punkti a ja lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt on korstnapühkija tegevusluba piiratud konkreetse korstnapühkimispiirkonnaga.

74.

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi (Austria) esitatud küsimustele järgmiselt: