1.

19. sajandil muutus üha populaarsemaks otse allikast saadava termaalvee tarbimine, millele järgnes – ühiskondliku ja kultuurilise arengu tulemusena – selle vee turustamine pudelisse villituna. 1870. aastal viidati Perrier’ loodusliku mineraalvee allika esimeses reklaamis mõistele „lauavee printsess”. Liidu õiguses on loodusliku mineraalvee õigusliku regulatsiooni eesmärki kehtestada ja tagada kaupade vaba liikumine, pöörates erilist tähelepanu tarbijakaitsele.

2.

Selles kontekstis puudutab käesolev eelotsusetaotlus küsimust, kuidas tõlgendada mõistet „ühest ja samast allikast pärit looduslik mineraalvesi”, mis on ette nähtud direktiivi 2009/54/EÜ ( 2 ) – millega asendati kodifitseerimise teel direktiiv 80/777/EMÜ ( 3 ), mis oli esimene villitud mineraalvee turu küsimusi reguleeriv õigusakt liidu õiguses – artikli 8 lõikes 2. Konkreetsemalt on direktiivi 2009/54 artikli 8 lõike 2 kohaselt ühest ja samast allikast pärit loodusliku mineraalvee turustamine rohkem kui ühe müüginimetuse all keelatud.

3.

Põhikohtuasjas on äriühingu Hotel Sava Rogaška, gostinstvo, turizem in storitve, d.o.o. (edaspidi „HSR”) ja Republika Slovenija (Sloveenia Vabariik), keda esindab Ministrstvo za kmetijstvo in okolje (põllumajandus‑ ja keskkonnaministeerium, edaspidi „ministeerium”), vahel vaidlus selle üle, et viimane ei lubanud HSR‑il kasutada loodusliku mineraalvee nimetust. Kohtutoimikust ilmneb, et põhikohtuasjas kõne all oleva keeldumise aluseks on asjaolu, et samal põhjaveekihil kasutatakse kahte puurkaevu – sh kaevu, mille ühe kasutamiseks on HSR‑ile väljastatud luba. Teisest puurkaevust ammutatud vett on aga Sloveenias juba konkreetse nimetuse all tunnustatud ja selle nimetuse all seda Sloveenias ka seaduslikult turustatakse.

4.

Käesolev kohtuasi, mis baseerub suhteliselt tehnilistel mõistetel, mille tõlgendamisel esinevad raskused on seotud sellega, millist rõhku asetada ühelt poolt mineraalvee objektiivsete omadustega seotud kriteeriumidele ja teiselt poolt mineraalvee veevõtukoha hüdrogeoloogilise struktuuriga seotud kriteeriumidele, annab Euroopa Kohtule võimaluse teha esimest korda otsus direktiivi 2009/54 tõlgendamise kohta, et selgitada direktiivi vastuvõtmise aluseks olnud eesmärke ja põhimõtteid.

5.

Direktiivi 2009/54 põhjendused 5 ja 9 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

6.

Direktiivi artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolev direktiiv käsitleb liikmesriigi maapõuest ammutatud ja selle liikmesriigi vastutava asutuse poolt I lisa I jao sätetele vastava loodusliku mineraalveena tunnustatud vett.”

7.

Direktiivi 2009/54 artikli 8 lõikes 2 on täpsustatud:

„Ühest ja samast allikast pärit loodusliku mineraalvee turustamine rohkem kui ühe müüginimetuse all on keelatud.”

8.

Direktiivi 2009/54 I lisa I jagu „Määratlus” sisaldab järgmisi punkte:

[…]

[…]”

9.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiviga 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, ( 4 ) määrati kindlaks vee majandamise ja ühise kaitsmise raamistik, mis põhines mitte piiridel või siseriiklikul poliitikal, vaid veekogudel, st see raamistik määrati kindlaks vesistute kaupa, pidades silmas jätkusuutlikku arengut. Terminoloogiliselt on selle direktiivi artiklis 2 ette nähtud väga tehnilistest mõistetest koosnev keeruline struktuur, mille hulgas on sellised mõisted nagu põhjaveekiht ja põhjaveekogum.

10

Direktiiv 80/777, mis asendati direktiiviga 2009/54, võeti Sloveenia õigusesse üle muu hulgas looduslikku mineraalvett, allikavett ja lauavett käsitleva määrusega ( 5 ). Määruse artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et looduslik mineraalvesi on selline vesi, mis lisaks mikrobioloogilistele nõuetele vastab muu hulgas ka tingimusele, et see on pärit põhjaveekihist, mis on kaitstud igasuguse saastumise eest ning millest võetakse vett ühe või mitme loodusliku veevõtukoha või puurkaevu kaudu. Määruse artikli 12 lõikes 4 on ette nähtud, et ühest ja samast allikast pärit looduslikku mineraalvett võib turustada ainult ühe müüginimetuse all.

11.

Kohtutoimikust ilmneb, et HSR esitas 18. juulil 2011 ministeeriumile taotluse puurkaevust „RgS‑2/88” ammutatud loodusliku mineraalvee müüginimetuse „ROI Roitschocrene” all tunnustamiseks Sloveenias.

12.

Ministeerium jättis taotluse 26. veebruari 2012. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et ühest ja samast allikast pärit looduslikku mineraalvett võib määruse artikli 12 lõike 4 ja direktiivi 2009/54 artikli 8 lõike 2 kohaselt turustada vaid ühe müüginimetuse all ning looduslik mineraalvesi, mida ammutatakse vaidlusaluse veega samast põhjaveekihist, kuid teisest puurkaevust („V‑3/66‑70”), on juba 3. juuli 2001. aasta otsusega loodusliku mineraalveena müüginimetuse „Donat Mg” all tunnustatud ja sellise nimetuse alla seda ka turustatakse.

13.

HSR esitas ministeeriumi otsuse tühistamiseks Upravno sodiščele (halduskohus) kaebuse, väites esiteks, et puurkaevust „RgS‑2/88” ammutatud vesi ei ole see sama vesi, mida ammutatakse puurkaevust „V‑3/66‑70”, ning teiseks, et tuleb teha vahet mõistetel „allikas” ja „põhjaveekiht”. Kuna kaebust ei rahuldatud, esitas HRS eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse, tuginedes eelkõige väitele, et halduskohus tõlgendas vääralt direktiivi 2009/54 artikli 8 lõikes 2 sätestatud mõistet „allikas”.

14.

Vrhovno sodišče (ülemkohus) selgitab eelotsusetaotluses, et puurkaevudel „V‑3/66‑70” ja „RgS‑2/88” on sama põhjaveekiht ( 6 ). Ta märgib lisaks, et looduslik mineraalvesi Donat Mg on kantud Sloveenias tunnustatud looduslike mineraalvete registrisse ja liikmesriikide tunnustatud looduslike mineraalvete loetellu ( 7 ), kus allikana on märgitud allikas „Donat” ( 8 ).

15.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi, kuidas tõlgendada väljendit „ühest ja samast allikast pärit looduslik mineraalvesi” direktiivi 2009/54 artikli 8 tähenduses. Ta märgib, et mõiste „allikas”, mida direktiivis mitu korda kasutatakse, ei ole direktiivis määratletud. Võttes arvesse direktiivi I lisa I peatüki punktis 1 ette nähtud mõiste „looduslik mineraalvesi” keeleversioonide vahelisi erinevusi, võib seda mõistet mitmel moel tõlgendada. Neil asjaoludel otsustas Vrhovno sodišče menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 25. aprillil 2014. Kirjalikud seisukohad esitasid HSR, Sloveenia valitsus, Tšehhi valitsus, Kreeka valitsus ja Euroopa Komisjon. HSR, Kreeka valitsus, Sloveenia valitsus ja komisjon osalesid 4. märtsil 2015 peetud kohtuistungil.

17.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kuidas tõlgendada direktiivi 2009/54 artikli 8 lõikes 2 sätestatud keeldu, mille kohaselt ei ole lubatud „ühest ja samast allikast pärit looduslikku mineraalvett” mitme müüginimetuse all turustada. Ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma küsimused esitanud erinevaid tõlgendamise võimalusi varieerides, tuleb rõhutada, et kõikides küsimustes keskendutakse ühele ja samale mõistele. Vaatamata eelotsuse küsimuste ülesehitusele, teen – samamoodi nagu kõik käesolevas asjas kirjalikke seisukohti esitanud pooled – ettepaneku käsitleda neid küsimusi koos.

18.

Kohtutoimikust ilmneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu põhiline probleem seisneb selles, et direktiivis 2009/54 ei ole antud mõiste „allikas” määratlust ja seega võib seda mõistet mitmel moel tõlgendada. Kui põhieesmärk on tarbijat mitte eksitada, siis tuleks mõiste „üks ja sama allikas” taandada mõistele „üks ja sama puurkaev”. Seega kuuluks selle mõiste alla üksnes samast kaevust ammutatud vesi, millel on ühesugune keemiline ja mikrobioloogiline koostis. Kui aga kasutada laiemat tõlgendust, tuleks asuda seisukohale, et mõiste „üks ja sama allikas” hõlmab vett, mida ammutatakse mitmest veevõtukohast, millel on ühine põhjaveekiht vastavalt veepoliitika raamdirektiivile ( 9 ).

19.

Siinkohal on otstarbekas kõigepealt piiritleda tõlgendamise ulatus.

20.

Tuleb meenutada, et pudelivee turustamise valdkonna ühtlustamiseks siseturul on läbitud eriti pikk ja keeruline protsess. Liikmesriikide vahel valitsenud peamiste lahkhelide keskmeks olid erimeelsused loodusliku mineraalvee mõiste enda suhtes ( 10 ). Seega, kuigi küsimus õigusaktide ühtlustamisest toiduainete ja jookide valdkonnas tõstatati juba 50‑ndate aastate lõpus, jõuti mineraalvee kasutamise ja turustamise ühtlustamiseks mõeldud direktiivi vastuvõtmiseni alles 1980. aastal ( 11 ). Rahvusvahelisel tasandil tulid samasugused erimeelsused esile codex alimentarius’e vastuvõtmise ümber toimunud arutelude käigus ( 12 ).

21.

Direktiiv 80/777 käsitles inimtarbimiseks mõeldud toodete kasutamist ja turustamist, pidades eriliselt silmas kaitset toote saastumise ohu vastu, kuivõrd see ohustanuks rahvatervist. Teiselt poolt tagati sellega tarbija õigused, kindlustades allikal villimise ja sobivate sulgemisvahendite abil, et säilivad vedeliku omadused, mille alusel seda võib tunnustada loodusliku mineraalveena ( 13 ). Direktiivi 80/777 koha üle võtnud direktiivis 2009/54 antakse ka üldjoontes samad suunised.

22.

EÜ artikli 95 (ELTL artikkel 114) alusel vastu võetud direktiiv 2009/54 on kehtestatud toiduainete siseturu loomiseks ja toimimiseks suunatud õigusaktide ühtlustamise raames ( 14 ). Ühe olulise elemendi kõnealuse direktiivi tõlgendamiseks võib leida põhjenduses 5, milles on öeldud, et igasuguste looduslikku mineraalvett käsitlevate eeskirjade esmane eesmärk peaks olema kaitsta tarbijate tervist, takistada tarbijate eksitamist ja tagada aus kaubavahetus. Nimelt, nagu Kreeka Vabariik rõhutab, lisati see põhjendus direktiivi 2009/54 ratio legis’ele seoses direktiivi 80/777 uuesti sõnastamisega.

23.

On tõsi, et joogivee ja eelkõige villitud veega seotud küsimusi iseloomustab valdkondadevaheline regulatsioon. Asjaomaseid küsimusi reguleerib palju akte, nende hulgas direktiiv olmevee kvaliteedi kohta ( 15 ), direktiiv, milles kehtestatakse loodusliku mineraalvee komponendid, mis võivad kujutada ohtu rahvatervisele, ( 16 ) ning direktiiv, milles võetakse kasutusele ravitoimega vee mõiste ( 17 ). Konkreetselt märgistamise nõuetega seoses täiendab direktiiv 2009/54 toiduainete märgistamist käsitlevaid üldnorme ( 18 ) ja teeb nendest erandeid.

24.

Võttes arvesse reguleeritud eesmärkide ja küsimuste vahelist ebakõla, tundub mulle siiski, et mõiste „allikas” legaaldefinitsiooni puudumine direktiivis 2009/54 ei too sellegipoolest kaasa veepoliitika raamdirektiivis sätestatud mõistete ristviitamist. Sellise valiku tegemine võib see kujutada endast isegi õigusnormi rikkumist.

25.

Nagu Euroopa Kohus on varem rõhutanud, on veepoliitika raamdirektiiv EÜ artikli 175 lõike 1 (nüüd ELTL artikkel 192) alusel vastu võetud raamdirektiiv. Selles sätestatakse vee kaitsmiseks ühised põhimõtted ning üldine tegevusraamistik ja see tagab Euroopa Liidus üldiste vee kaitse ja säästva kasutuse põhimõtete ja struktuuride kooskõlastamise ja integreerimise ning kaugemas perspektiivis ka edasiarendamise ( 19 ). Veepoliitika raamdirektiivi eesmärk ei ole siiski liikmesriikide veevaldkonda reguleerivate õigusaktide täielik ühtlustamine ( 20 ). Selle direktiivi põhjendusest 19 tuleneb, et direktiivi eesmärk on säilitada ja parandada vesikeskkonda liidus. Niisugune keskkonnaalane eesmärk seondub peamiselt asjaomase vee kvaliteediga ( 21 ).

26.

Ei saa küll välistada, et mitmest direktiivist pärit mõistetes määratletakse tegelikult ühte ja sama loodusnähtust, sest näiteks põhjaveekiht või maa‑alune veekiht või ‑lade kirjeldavad mõlemad maa‑alust veekogumit. Kuna nimetatud mõistete vaheline suhe on ebaselge, ei ole asjakohane viidata direktiivi 2009/54 tõlgendamisel otse veepoliitika raamdirektiivi tehnilistele mõistele.

27.

Lõpetuseks märgin, et põhikohtuasjas tõstatatud küsimused siseriiklike ametiasutuste praktika kohta loodusliku mineraalvee võtmiseks lubade andmisel ei oma taotletud tõlgenduse puhul tähtsust, kuna need ei saa mõjutada direktiivi 2009/54 artikli 8 lõikes 2 sätestatud mõiste „ühest ja samast allikast pärit looduslik mineraalvesi” tõlgendamist.

28.

Direktiivi 2009/54 artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada neist kaalutlustest lähtudes.

29.

Direktiivi 2009/54 artikli 8 lõike 2 kohaselt on ühest ja samast allikast pärit loodusliku mineraalvee turustamine rohkem kui ühe müüginimetuse all keelatud. On huvitav märkida, et direktiivi 2009/54 artiklis 8 ei ole tehtud muudatusi võrreldes direktiivi 80/777 ettepanekuga, mille komisjon esitas 1970. aastal ( 22 ). Seega on tegemist nii muutumatuna püsinud kui ka lakoonilise sättega.

30.

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tuleb liidu õigusnormi kohaldamisala kindlaksmääramiseks võtta aga arvesse nii selle sõnastust, konteksti kui ka eesmärke, kusjuures olulisi asjaolusid kõnealuse sätte tõlgendamiseks võib ilmneda ka sätte tekkeloost ( 23 ).

31.

Sellega seoses märgin, et käesolevas asjas põhjustab mõiste „üks ja sama allikas” konkreetselt ebakõla ühelt poolt mineraalvee objektiivsete omaduste ja teiselt poolt mineraalvee maapinnale juhtimise hüdrogeoloogiliste tunnuste vahel. Eeskätt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, millist tähtsust omavad muu hulgas puurkaevudevaheline kaugus, vee spetsiifiline kvaliteet, puurkaevude hüdrauliline ühendus ja puurkaevude sügavus. Euroopa Kohtule esitatud toimik sisaldab mitut seisukohta, kus neid aspekte vastandatakse. Näiteks HSR rõhutab erinevust mõistete „allikas” ja „põhjaveekiht” vahel.

32.

Minu arvates muudab selline tehniline vastandamine taotletud tõlgenduse tarbetult ebamääraseks. Ma kavatsen direktiivi 2009/54 artikli 8 sisu selgitamiseks lähtuda direktiivi 2009/54 võtmetähtsusega mõistest, s.o mõiste „looduslik mineraalvesi”, võttes arvesse direktiivi põhieesmärki, mis on seotud tarbijakaitsega. Sellisest lähtekohast on võimalik nentida, et hüdrogeoloogiliste elementide tähtsust võib pidada mõiste „üks ja sama allikas” tõlgendamisel teisejärguliseks.

33.

Liidu seadusandja pidas väljendi „looduslik mineraalvesi” direktiivi 2009/54 I lisa I jao punkti 1 tähenduses silmas „mikrobioloogiliselt tervislikku vett[ ( 24 ) ], mis on pärit põhjaveekihist ja mis väljub allikast, millest võetakse vett ühe või mitme loodusliku või puurkaevu kaudu”. Kõnealuses määratluses viidatakse seega üheaegselt kahele tasandile: esiteks loodusliku mineraalvee päritolu ja teiseks vee väljumine. Lisaks on looduslik mineraalvesi eespool osutatud punkti 1 kohaselt tavalisest joogiveest selgelt eristatav oma koostise ja loodusliku puhtuse järgi.

34.

Mõiste „allikas” tõlgendamiseks ei ole see määratlus siiski üheselt mõistetav, eriti kui võrrelda omavahel teisi keeleversioone ( 25 ), eelkõige neid keeleversioone, kus vee päritolu ja vee väljumise mõisted kattuvad, nagu sloveeni keeles ( 26 ).

35.

Kui liidu õigusnormi erinevates keeleversioonides on lahknevusi, tuleb asjaomast normi tõlgendada vastavalt selle õigusakti üldisele ülesehitusele ja eesmärkidele, mille osa see norm on ( 27 ).

36.

Nagu ma juba eespool märkisin, omistab seadusandja siinkohal erilist tähtsust tarbijakaitsele. See eesmärk peegeldub direktiivi 2009/54 mitmes aspektis. Esiteks, seoses sekkumisega, mille eesmärk on loodusliku mineraalvee vaba liikumine, on direktiivis ette nähtud, et tuleb sätestada ühised eeskirjad, mis käsitlevad täidetavaid mikrobioloogilisi nõudeid vee loodusliku mineraalveena määratlemiseks ning süsteemi liikmesriigi vastutava ametiasutuse poolt direktiivi nõuetele vastava vee tunnustamiseks. Teiseks, seoses sekkumisega, mille eesmärk on kaitsta tarbijate tervist, sätestab direktiiv 2009/54 mineraalvee analüütilist koostist käsitleva märkusega seotud nõuded kooskõlas märgistamise üldiste nõuetega ( 28 ). Selles kontekstis on direktiivis ette nähtud ka kiireloomulised meetmed rahvatervisele tulenevatele ohtudele reageerimiseks. Kolmandaks seoses sekkumisega, mille eesmärk on tagada aus kaubavahetus ja takistada tarbijate eksitamist ( 29 ), nõutakse direktiivis 2009/54 mineraalvee ühest ja samast kohast pärinemise kindlakstegemist, mida väljendab artikli 8 lõikest 2 tulenev keeld.

37.

Märgin, et direktiivi 2009/54 artiklis 8 tervikuna keskendutakse müüginimetusega seotud küsimustele, mis puudutab vee geograafilise päritolu näitamist. Nii on direktiivi artikli 8 lõikes 1 muu hulgas täpsustatud, et paikkonna nimi võib esineda müüginimetuses, tingimusel et see viitab mineraalveele, mille allikat kasutatakse selles nimetuses näidatud kohas. Samamoodi on kõnealuse artikli lõikes 2 keelatud ühest ja samast allikast pärit vee turustamine rohkem kui ühe müüginimetuse all. Kolmandaks rõhutakse direktiivi 2009/54 artikli 8 lõikes 3 loodusliku mineraalvee kasutuskoha või allika nõuetekohase näitamisele mineraalvee märgistamisel ja reklaamis.

38.

Seega vastupidi kaubamärgi valdkonna regulatsioonile, kus ühe toote puhul on mitme kaubamärgi kasutamine täiesti lubatav, on direktiivi 2009/54 artikli 8 eesmärk see, et oleks võimalik ühemõtteliselt tuvastada allikas ja geograafiline päritolu, nagu need tulenevad loodusliku mineraalvee müüginimetusest.

39.

Niisiis on lõppkokkuvõttes oluline, et vee analüütiline koostis vastaks direktiivi 2009/54 nõuetele ja oleks teada tarbijale, kellel peab olema müüginimetuse ja/või märgistuse kaudu võimalik tuvastada vee geograafilist päritolu puudutavad andmed.

40.

Nimelt, nagu kõnealusest direktiivist tuleneb, on looduslik mineraalvesi allikast voolav või sealt ammutatud vesi, mille koostis, temperatuur ja muud olulised omadused peavad jääma stabiilseks loomuliku kõikumise piires. Nagu Tšehhi valitsus märgib, jääksid direktiivi 2009/54 põhjenduse 5 eesmärgid saavutamata, kui samade omadustega mineraalvett – isegi kui see on ammutatud mitmest puurkaevust – turustataks erinevate müüginimetuste all.

41.

Järelikult, tõlgendades mõistet „looduslik mineraalvesi” koosmõjus direktiivi 2009/54 põhjendusega 5, võib teha järelduse, et seadusandja eesmärk on saavutatud, kui mõiste „üks ja sama allikas” direktiivi 2009/54 artikli 8 lõike 2 tähenduses viitab üksnes loodusliku mineraalvee väljumise kohale, ehk väljumisele direktiivi 2009/54 I lisa punkti 1 tähenduses.

42.

Direktiivi 2009/54 artikli 8 lõike 2 kohaldamisala paremaks selgitamiseks on otstarbekas analüüsida teatavaid tehnilisi aspekte. Sellega seoses tuleks viidata Prantsuse toiduohutuse ameti (AFSSA) ( 30 ) aruandele, millele komisjon kirjalikes seisukohtades tugineb. Mis puudutab hüdrogeoloogilist konteksti, siis ilmneb sellest aruandest, et kogu looduslik mineraalvesi pärineb filtreerunud meteoorsest veest ( 31 ), mis pärast pikka maapõuest imbumist uuesti pinnale kerkib ( 32 ). Põhjavesi liigub allapoole gravitatsiooni jõul kuni takistuseni, mis ei võimalda veel vertikaalselt edasi voolata ( 33 ), ning koguneb aluspinnase pooridesse või lõhedesse (põhjaveekiht) ( 34 ), millest ta voolab külgsuunas. Kui hüdrauliline koormus põhjaveekihi küllastunud osas ületab koormuse potentsiaalses veevõtukohas, voolab põhjavesi välja looduslikust väljavoolukohast, st väljub allikast. Aruandes võrreldakse vee geoloogilise struktuuri kindlaksmääramiseks omavahel ka mõisteid „veelade” ( 35 ) ja „põhjaveeladestu ( 36 ).

43.

Mulle tundub, et mõiste „üks ja sama allikas” tõlgendamisel, nagu eespool välja pakutud, on määrava tähtsusega esiteks järeldus, et „loodusliku mineraalvee veevõtukoha määravad hüdrogeoloogilised tingimused on mitmetahulised ja tihti väga keerukad” ( 37 ), ning teiseks kinnitus looduslike väljavoolukohtade ehk loodusliku mineraalvee allikate paljususe kohta võrreldes maa‑aluste lateraalselt akumuleerunud veekihtidega.

44.

Lisaks näib mulle nii nagu kohtujurist Elmerile, kes võttis kohtuasjas Badische Erfrischungs‑Getränke ( 38 ) seisukoha mineraalvee määratluse osas, et mõiste „allikas” puudumine osutab seadusandja tahtele. Nimelt, kui seadusandja oleks soovinud esmajärjekorras seada mõiste „allikas” sõltuvusse sellistest hüdrogeoloogilistest tunnustest nagu kihtide, ladede või puurkaevude struktuur, oleks olnud loogiline anda sellele mõistele konkreetne sisu. Niisiis kinnitab mõiste „allikas” kasutamine direktiivis 2009/54, et see mõiste viitab pigem loodusliku mineraalvee veevõtukohtade – looduslik veevõtukoht või puurkaev – erinevatele vormidele ( 39 ). Geoloogiline struktuur on seevastu oluline loodusliku mineraalvee enda ja tema omaduste tuvastamiseks.

45.

Sel põhjusel, sõltumata selle pinnase hüdrogeoloogilisest konfiguratsioonist, kust vett ammutatakse, on „ühe ja sama allika” kindlaksmääramise seisukohalt kõigele vaatamata oluliseks teguriks loodusliku mineraalvee identiteet.

46.

Nimelt määratletakse looduslik mineraalvesi selle keemilise koostise ja kindlaks tehtud unikaalse päritolu kaudu (mille alusel eristatakse seda töötlemise tulemusena joogikõlblikuks muudetud veest, millel on täpselt sama keemiline koostis) ( 40 ). Seega on tarbija jaoks oluline, et sama müüginimetus viitab samale looduslikule mineraalveele. Sellest seisukohast ei ole iseenesest määravat tähtsust maa‑aluse veelade või ‑kihi või põhjaveekihi hüdrogeoloogilist struktuuri käsitleval kriteeriumil, kuna vee koostist mõjutab selle geoloogiline infiltratsioon maapinnasesse. Järelikult viitab mõiste „allikas” direktiivi 2009/54 tähenduses ühele või mitmele looduslikule veevõtukohale või siis puurkaevule, millest voolab identne vesi direktiivi 2009/54 I lisa tähenduses.

47.

Tuletan meelde, et looduslikku mineraalvett direktiivi 2009/54 tähenduses tuleb nii, nagu seda veevõtukohast ammutatakse, kasutada ilma töötlemata, välja arvatud ebastabiilsete või ebasoovitavate elementide eraldamine ( 41 ). Lisaks on direktiivi 2009/54 I lisa I jao punktis 3 täpsustatud, et „[l]oodusliku mineraalvee koostis, temperatuur ja muud olulised omadused peavad jääma stabiilseks loomuliku kõikumise piires; eelkõige ei tohi neid mõjutada võimalik voolukiiruse vaheldumine”. Sellele seisukohale lisab kaalu ka väide, et tarbijakaitse eesmärgi tagamiseks on oluline mitte vee geoloogilise väljumise koha struktuur, vaid vee koostis.

48.

Peale selle tahaksin rõhutada, et asjaolu, et vesi on pärit samast põhjaveekihist, on vajalik tingimus, kuid mitte piisav, et pidada seda vett üheks ja samaks looduslikuks mineraalveeks. Seega keemiliselt identne vesi, millel on üksteisest sõltumatud hüdraulilised ja geoloogilised päritolu allikad, ei ole üks ja sama looduslik mineraalvesi.

49.

Kõigest eeltoodust lähtudes leian, et „ühest ja samast allikast pärit looduslik mineraalvesi” direktiivi 2009/54 artikli 8 lõike 2 mõttes tähendab samast põhjaveekihist pärit vett, mida võetakse ühe või mitme loodusliku veevõtukoha või puurkaevu kaudu, kui sellel veel on identsed omadused, mis jäävad kõikides looduslikes veevõtukohtades või puurkaevudes stabiilseks loomuliku kõikumise piires. Seevastu mineraalvett, mida võetakse mitmest looduslikust veevõtukohast või puurkaevust ja millel on sama põhjaveekiht, kuid mille analüütilised omadused ei ole direktiivi 2009/54 I lisas sätestatud kriteeriume arvestades identsed, ei saa pidada ühest ja samast allikast pärit mineraalveeks.

50.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Vrhovno sodišče esitatud küsimustele järgmiselt:

Mõiste „ühest ja samast allikast pärit looduslik mineraalvesi” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/54/EÜ loodusliku mineraalvee kasutamise ja turustamise kohta artikli 8 lõike 2 mõttes tähendab samast põhjaveekihist pärit vett, mida võetakse ühe või mitme loodusliku veevõtukoha või puurkaevu kaudu, kui sellel veel on identsed omadused, mis jäävad kõikides looduslikes veevõtukohtades või puurkaevudes stabiilseks loomuliku kõikumise piires.