1. 

Euroopa Komisjon soovib käesoleva apellatsioonkaebusega saavutada seda, et tühistataks Euroopa Liidu Üldkohtu otsus MOL vs. komisjon ( 2 ), millega see kohus tühistas komisjoni 9. juuni 2010. aasta otsuse 2011/88/EL riigiabi C 1/09 (ex NN 69/08) kohta, mida Ungari andis äriühingule MOL Nyrt. ( 3 )

2. 

Euroopa Kohus peab käesoleval juhul peamiselt kindlaks tegema, kas Üldkohtul oli õigus, kui ta leidis, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada põhjendusel, et komisjon ei tõendanud, et vaidlustatud meede, mis on selle poolest eripärane, et see koosnes riigi ja ühe ettevõtja vahel sõlmitud tasukokkuleppest ning tasu korra hilisemast muudatusest, mida selle ettevõtja suhtes ei kohaldatud, on valikuline. Üldisemalt annab käesolev kohtuasi võimaluse teha mõned täpsustused näitajate kohta, mida tuleb ELTL artikli 107 lõikes 1 kasutatud mõiste „riigiabi” koosseisu kuuluva valikulisuse tingimuse analüüsimisel arvesse võtta.

3.

Vaidlustatud kohtuotsuse põhjal võib vaidluse tausta kokkuvõtlikult kirjeldada järgmiselt.

4.

MOL Magyar Olaj- és Gázipari Nyrt. (edaspidi „MOL”) on Budapestis (Ungari) asuv äriühing, mille peamised tegevusalad on toornafta, maagaasi ja gaasiliste ainete geoloogiline luure ja tootmine, toornaftast valmistatud toodete vedu, ladustamine ja turustamine hulgi‑ ja jaemüüjatele, maagaasi vedu ning alkeenide ja polüolefiinide tootmine ja müük.

5.

Kõiki kaevandamistegevusi, sh süsivesinike kaevandamist reguleerib Ungaris 1993. aasta XLVIII seadus kaevandustegevuse kohta ( 4 ). Selle seaduse kohaselt täidavad reguleerimisülesandeid kaevandustegevuse eest vastutav minister ja kaevandusamet – keskasutus, mis teostab avalikus halduses järelevalvet kaevandustegevuse üle.

6.

Kaevandamisseaduse kohaselt võivad maavarade uurimistööd ja kaevandamine toimuda kahe erineva õigusliku korra alusel. Kaevandamisseaduse §‑des 8–19 on ala jaoks, mida eelkõige geoloogiliste andmete alusel loetakse kaevandatavate maavarade poolest rikkaks ning kvalifitseeritakse „suletuks” (kaevandamisseaduse § 9 lõige 1), ette nähtud niisugune kontsessioon, mis antakse hankemenetluses igale suletud alale lepingu alusel, mis sõlmitakse kaevandustegevuse eest vastutava ministri ja hanke võitnud ettevõtja vahel (kaevandamisseaduse § 10–12). „Avatuks” kvalifitseeritud alasid, mis on kaevandatavate maavarade poolest vaesemad, on võimalik kasutada kaevandamisameti antava kaevandamisloa alusel, tingimusel et taotleja puhul on täidetud õiguslikud tingimused (kaevandamisseaduse § 5 lõike 1 punkt a ja lõige 4).

7.

Kaevandamisseaduse §‑s 20 on sätestatud normid, mille alusel määratakse kindlaks riigile makstav kaevandamistasu. Kaevandamisseaduse § 20 lõikes 11 on ette nähtud, et kaevandamistasu suuruseks on protsent, mis määratakse kindlaks olenevalt olukorrast kas seaduses, kontsessioonilepingus või kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel sõlmitud lepingus. Kontsessiooni korral kehtestab kaevandamistasu määra kaevandustegevuse eest vastutav minister, kes võtab arvesse kaevandamisseaduse § 20 lõikes 8 ette nähtud teatud näitajaid. Kaevandamisseaduse § 26/A lõikes 5 osundatud lepingu korral määratakse tasumäär kindlaks selle paragrahvi alusel. Kaevandamistasu määr kehtestatakse kaevandamisseaduses, kui kaevandamistegevus toimub kaevandamisloa korra alusel (kaevandamisseaduse § 20 lõiked 2–7).

8.

Kuni 2008. aastani oli kaevandamistasu määr süsivesinike, toornafta ja maagaasi kaevandamisloaga hõlmatud kaevandamise eest kindlaks määratud 12%‑le kasutatud mahu väärtusest selliste maardlate puhul, mis võeti kasutusele alates 1. jaanuarist 1998, või oli tuletatav matemaatilise valemi abil, milles võeti arvesse avaliku gaasiteenistuse ostetud maagaasi keskmist hinda koos 12% suuruse miinimummääraga selliste maagaasi maardlate puhul, mis olid kasutusele võetud enne 1. jaanuari 1998 (kaevandamisseaduse § 20 lõike 3 punkt b).

9.

Kaevandamisseaduse § 26/A lõikes 5 on sätestatud, et kui kaevandusettevõtja, kes tegutseb kaevandamisloa alusel, see tähendab avatud alal asuvates maardlates, ei ole asunud kaevandama viie aasta jooksul loa saamisest, võib ta ühe korra taotleda kaevandusametilt kõnealuse tähtaja pikendamist kuni viieks aastaks. Kaevandusameti nõusolekul määratakse kaevandustegevuse eest vastutava ministri ja kaevandusettevõtja vahelises lepingus pikendatud kasutusõigusega maardlate puhul kindlaks maavarade maht, mis on aluseks kaevandamistasu arvutamisel, ning tasumäär, mis peab olema suurem pikendamistaotluse ajal kohaldatavast määrast, ületamata seda määra rohkem kui 1,2 korda (edaspidi „pikendamistasu”). Kui pikendamistaotlus hõlmab rohkem kui kahte maardlat, kohaldatakse pikendamistasu määra kaevandusettevõtja kõigile maardlatele lepinguga, mille kestus on vähemalt viis aastat (edaspidi „suurendatud kaevandamistasu”). Kui pikendamistaotlus hõlmab rohkem kui viit maardlat, võidakse nõuda erakorralist tasu kuni 20% summast, mis kuulub tasumisele suurendatud kaevandamistasu alusel.

10.

MOL taotles 19. septembril 2005 nende oma kaevandusõiguste pikendamist, mis olid seotud tema 12 süsivesinike maardlaga, mille kohta tal oli kaevandamisluba ja kus ta ei olnud viie aasta möödumisel nende lubade väljastamisest veel kaevandama asunud.

11.

Kaevandustegevuse eest vastutav minister ja MOL allkirjastasid 22. detsembril 2005 kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel pikendamislepingu nende 12 süsivesinike maardla kohta (edaspidi „2005. aasta leping”), mille punktis 1 pikendati kõnealuses 12 maardlas kaevandamisega alustamise tähtaega viie aasta võrra ning määrati kindlaks hageja poolt riigile kõigi viie aasta eest makstav pikendamistasu (12% × 1,050 esimese aasta eest ehk 12,600%; 12% × 1,038 teise aasta eest ehk 12,456%; 12% × 1,025 kolmanda aasta eest ehk 12,300%; 12% × 1,020 neljanda ja viienda aasta eest ehk 12,240%).

12.

2005. aasta lepingu punkti 4 järgi kohaldatakse suurendatud kaevandamistasu kõikide MOL‑i maardlate suhtes, kus juba kaevandamislubade alusel kaevandamistöid tehakse, s.o 44 süsivesinike maardla suhtes, kus tootmist alustati pärast 1. jaanuari 1998, ja 93 maagaasimaardla suhtes, kus tootmist alustati enne seda kuupäeva, 15 aasta jooksul alates selle lepingu jõustumise kuupäevast. Pikendamise perioodi viienda aasta suurendatud kaevandamistasu määr kehtib kuni 15. aastani. Mis puudutab maagaasi maardlaid, milles tootmine algas enne 1. jaanuari 1998, siis kõigi viie pikendamisaasta suurenduskoefitsienti (vt käesoleva ettepaneku punkt 11) kasutatakse kaevandamisseaduse § 20 lõike 3 punktis b kindlaks määratud matemaatilises valemis, kusjuures viienda aasta suurenduskoefitsient kehtib kuni 15. aastani.

13.

2005. aasta lepingu punktis 6 on ette nähtud erakorralise tasu maksmine summas 20 miljardit Ungari forinti (HUF).

14.

2005. aasta lepingu punktis 9 on ette nähtud, et pikendamistasu määr, suurendatud kaevandamistasu määr, arvutamise alus, protsendi suurus ning kõik nende tasude arvutamiseks kasutatavad tegurid määratakse lepingu kogu kestuse jooksul kindlaks üksnes lepingu tingimustes ning 2005. aasta lepingus ette nähtud määrad jäävad lepingu kogu kehtivuse ajal muutumatuks.

15.

Punkti 11 kohaselt jõustub 2005. aasta leping kaevandusameti resolutsiooni kehtima hakkamise kuupäevast. Sama lepingupunkt keelab pooltel 2005. aasta lepingut ühepoolselt lõpetada, välja arvatud juhul, kui kolmas isik omandab MOL‑i kapitalis üle 25% suuruse osaluse.

16.

Kaevandusamet võttis 2005. aasta lepingu kohta vastu 23. detsembri 2005. aasta resolutsiooni, millega kinnitati selle tähtaja pikendamist, mis oli antud punktis 10 loetletud 12 süsivesiniku maardlas kaevandamistööde alustamiseks, ning hagejal lasuvaid makseid, mille suurus oli ette nähtud kõnealuses lepingus.

17.

2007. aasta CXXXIII seadusega kaevandustegevuse kohta, millega muudetakse 1993. aasta XLVIII seadust ( 5 ) ja mis jõustus 8. jaanuaril 2008, muudeti kaevandamistasu määra.

18.

Muudetud kaevandamisseaduse § 20 lõikes 3 on peamiselt ette nähtud kaevandamistasu määr 30% nende maardlate kaevandamismahust, mis võeti kasutusele ajavahemikus 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2007, kaevandamisseaduses sätestatud korra kohase matemaatilise valemi kohaldamine enne 1. jaanuari 1998 kasutusele võetud maagaasimaardlatele, mille puhul on tasu miinimummääraks 30%, ning kaevandamistasu diferentseeritud määra kohaldamine nende maardlate puhul, mida hakati kasutama pärast 1. jaanuari 2008, sõltuvalt kaevandatava toornafta või maagaasi mahust, nimelt 12% suurune määr aastase toodangumahu puhul, mis maagaasi puhul ei ületa 300 miljonit m3 või toornafta puhul 50 kilotonni (kt), 20% suurune määr toodangu puhul, mille maht on maagaasi puhul 300–500 miljonit m3 ning toornafta puhul 50–200 kt, ning 30% suurune määr toodangu puhul, mis ületab maagaasi puhul 500 miljonit m3 ja toornafta puhul 200 kt. Lõpuks suurendatakse kõigi maardlate puhul sõltumata nende kasutusele võtmise algusest kaevandamistasu 3% või 6%, kui Brenti toornafta hind on kõrgem kui vastavalt 80 või 90 USA dollarit (USD).

19.

Maksude ja tasude määrasid muutva 2008. aasta LXXXI seaduse ( 6 ) §‑ga 235 muudetakse kaevandusseadust, alandades kaevandamistasu määra maardlate puhul, kus kaevandamistegevust alustati ajavahemikul 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2007 (viimane kuupäev kaasa arvatud) ja kaevandamistasu minimaalset määra maagaasimaardlate puhul, kus kaevandamistegevust alustati enne 1. jaanuari 1998, 12 protsendini. See muudatus jõustus 23. jaanuaril 2009.

20.

Komisjon tegi 14. novembril 2007 saadud kaebuse tulemusena 13. jaanuari 2009. aasta kirjaga Ungari ametiasutustele teatavaks oma otsuse algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus seoses 2005. aasta lepinguga, mille alusel vabastati MOL kaevandamistasu suurendamisest, nagu see tulenes muudetud kaevandamisseadusest (edaspidi „menetluse algatamise otsus”). Komisjon oli seisukohal, et arvestades seda, kuidas 2005. aasta leping ja muudetud kaevandamisseaduse sätted on välja töötatud, loetakse neid ühe ja sama meetme osadeks, ning olles hinnanud nende ühist mõju, jõudis ta järeldusele, et 2005. aasta lepingu ja muudetud kaevandamisseaduse koostoime tulemusel anti MOL‑ile põhjendamatu eelis. Komisjoni arvates vastas meede EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele ja seda tuleb käsitada riigiabina, kusjuures miski ei viita sellele, et niisugune abi võiks olla ühisturuga kokkusobiv. Koos menetluse algatamise otsusega avaldati huvitatud isikutele suunatud ettepanek esitada oma seisukohad.

21.

Ungari esitas 9. aprilli 2009. aasta kirjaga oma seisukohad menetluse algatamise otsuse kohta. Ungari ametiasutused olid arvamusel, et meede ei ole riigiabi, kuna 2005. aasta leping ei loonud hagejale ühtegi eelist ega olnud valikuline, sest lepingu kohaldamise tulemusel ei koheldud MOL‑i soodsamalt.

22.

MOL ja Magyar Bányászati Szövetség (Ungari Mäetööstuse Liit) esitasid kahe 27. aprilli 2009. aasta kirjaga oma vastavad seisukohad menetluse algatamise otsuse kohta. Hageja arvates ei olnud ta 2005. aasta lepingu kohaldamise tõttu eelisolukorras, kuna ta tasus kaevandamistasu, mis oli suurem tema konkurentide omast ning sellest, mida ta oleks maksnud ilma lepinguta, kusjuures leping oli kooskõlas kaevandamisseaduse ja selle loogikaga. Magyar Bányászati Szövetség ise rõhutas eriti vajadust, et riik seadusandja ülesannetes järgiks ettevõtjate õiguspäraseid ootusi ja õiguskindluse põhimõtet, tagades kaevandamistasu pikaajalise stabiilsuse seoses maardlatega, millele kaevandamisluba oli juba väljastatud.

23.

Komisjon tegi 9. juunil 2010 vaidlusaluse otsuse, mille kohaselt kujutavad esiteks Ungari võetud meetmed, nimelt MOL‑i kaevandamistasu kindlaksmääramine 2005. aasta lepingus koos muudetud kaevandamisseadusest tulenevate muudatustega endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi, mis on ELTL artikli 108 lõike 3 kohaselt ühisturuga kokkusobimatu, ning teiseks peab Ungari abi MOL‑ilt tagasi nõudma.

24.

Komisjon leidis vaidlusaluses otsuses, et uuritav riigiabimeede on 2005. aasta lepingu ja muudetud kaevandamisseaduse kogum, kuna lepinguga vabastati MOL seadusega kaevandamistasus tehtud muudatustest (põhjendused 19 ja 20). Komisjon asus seisukohale, et isegi kui 2005. aasta leping oli kooskõlas tookord kehtinud kaevandamisseadusega ning kuigi liikmesriik on pädev määrama kindlaks kaevandamistasu, ei olnud kaasnenud tagajärjed kindlasti kooskõlas riigiabi valdkonda reguleerivate asutamislepingu sätetega, ehkki eraldi võetuna ei olnud 2005. aasta leping ega muudetud kaevandamisseadus nende normidega vastuolus (põhjendused 52 ja 53).

25.

Meetme valikulisuse kriteeriumi küsimuses leidis komisjon vaidlustatud otsuses, et võrdlusaluseks on kaevandamisloa kord, ning lükkas tagasi argumendid, et selliseid lubasid pikendavad kokkulepped võivad endast kujutada eraldiseisvat võrdlusalust (põhjendused 61–65). Komisjoni arvates oli pikendamisleping „kahtlemata” valikuline, kuna Ungari ametiasutustel on tegutsemisruum niisuguse lepingu sõlmimiseks või sõlmimata jätmiseks ning selles lepingus sisalduvate makseelementide kindlaksmääramiseks (põhjendus 66). Komisjon rõhutas niisuguseid asjaolusid, et esiteks on MOL‑i tasud kuni 2020. aastani väiksemad peaaegu kõigi tema maardlate puhul, mille jaoks oli nõutav kaevandamisluba, samas kui tema konkurendid, kelle suhtes kehtis sama kord ning kes alustasid tootmist õigel ajal, pidid maksma kõrgemat tasu (põhjendus 67), ning teiseks oli hageja süsivesinike valdkonnas ainus ettevõtja, kellel pikendati kaevandamisloa alusel antud kasutusõigusi, samas kui muud pikendamised puudutasid ettevõtjaid, kes kaevandasid tahkeid maavarasid, mille kaevandamise tasusid ei muudetud (põhjendus 68). Komisjon leidis, et kõnealuste toimingute üksteisele järgnemine – nimelt viis, kuidas kaevandamisseaduse § 26/A lõiget 5 muudeti, selle alusel sõlmitud 2005. aasta leping ja muudetud kaevandamisseaduses sisalduvad muudatused – oli valikuline (põhjendus 69). Komisjoni hinnangul kohaldati üksnes MOL‑i suhtes erikorda, mis kaitses teda kaevandamistasu mis tahes suurendamise eest (põhjendus 70).

26.

MOL palus Üldkohtu kantseleisse 8. oktoobril 2010 saabunud hagiavalduses esimese võimalusena vaidlusalune otsus tühistada ja teise võimalusena tühistada see osas, milles antakse korraldus asjaomased summad tagasi nõuda.

27.

MOL põhjendas oma hagi kolme väitega, mille kohaselt on esiteks rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, teiseks ELTL artikli 108 lõiget 1 ja määruse (EÜ) nr 659/1999 ( 7 ) artikli 1 punkti b alapunkti v ning kolmandaks sama määruse artikli 14 lõiget 1.

28.

Oma esimeses väites vaidlustas MOL kõnesoleva meetme riigiabiks kvalifitseerimise.

29.

Üldkohus analüüsis eelkõige selle esimese väite teist osa, mille kohaselt ei ole see meede valikuline.

30.

Selles olukorras tõi Üldkohus kõigepealt ära komisjoni hinnangu, mis on vaidlusaluses otsuses, ja meenutas argumente, mille pooled olid selle kohta Üldkohtus esitanud, ning märkis eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54, et ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamiseks on nõutav üksnes kindlaks teha, kas konkreetset õiguslikku raamistikku arvestades on riiklik meede selline, et soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teiste ettevõtjate või tootmisega, kes on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras, arvestades asjassepuutuva meetmega taotletavat eesmärki.

31.

Olles seejärel ära toonud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56‐61 sisalduvad argumendid, mille Ungari ja MOL olid esitanud haldusmenetluses, meenutas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 62, et käesoleval juhul moodustavad vaidlustatud meetme kaks elementi – nimelt esiteks 2005. aasta leping, milles määratakse kindlaks kaevandamistasu määrad kõigile MOL‑i maardlatele, mis on kasutusele võetud või mille kasutusele võtmist on pikendatud, kõigi 15 aasta jaoks lepingu kehtivuse ajal, ning teiseks muudetud kaevandamisseadus, millega suurendatakse kaevandamistasu määra kõigi süsivesinike maardlate puhul, millel on kaevandamisluba –, ilma et see meede sisaldaks sätteid, mis puudutaksid maardlaid, mille suhtes on juba sõlmitud pikendamise leping.

32.

Üldkohtu arvates saab vaidlustatud meetme niisuguses olukorras kvalifitseerida riigiabiks, kui on tõendatud, et sõlmitud lepingu tingimused pakkus riik valikuliselt välja ühele või mitmele ettevõtjale, mitte niisuguste objektiivsete kriteeriumide põhjal, mis tulenevad üldkehtivast õigusnormist ja on kohaldatavad kõikide ettevõtjate suhtes (vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 66). Eelkõige leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67, et koostisosade kogumi saab kvalifitseerida riigiabiks, kui riik kaitseb ühte või mitut juba turul tegutsevat ettevõtjat, sõlmides nendega lepingu, milles nähakse nende puhul ette kogu lepingu kestuse jooksul tagatud tasumäär ja millega riigil on seega tahe tegutseda väljaspool oma reguleerimispädevust, suurendades tasumäära nii, et teised ettevõtjad turul on asetatud halvemasse olukorda, sõltumata sellest, kas tegemist on lepingu sõlmimise hetkel juba olemasolevate või uute ettevõtjatega.

33.

Võttes arvesse esiteks seda, et käesoleval juhul ei iseloomusta pikendamislepingute sõlmimist reguleerivat õiguslikku raamistikku valikulisus, ja kaalutlusi, mis õigustavad kaalutlusruumi jätmist Ungari ametiasutustele tasumäärasid käsitlevatel läbirääkimistel (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 70‐74) ning teiseks asjaolu, et ei ole midagi, mille põhjal võiks väita, et need ametiasutused kohtlesid MOL‑i soodsamalt võrreldes ükskõik missuguse teise sarnases olukorras ettevõtjaga (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 75‐80), järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 81, et 2005. aasta lepingu valikulisust ei saa lugeda tõendatuks.

34.

Lõpuks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82, et tasude suurendamine muudetud kaevandamisseaduse alusel, mis jõustus alles 2008. aastal, leidis aset toornafta maailmahindade tõusu kontekstis. Ta järeldas, et kuna komisjon ei viidanud sellele, et 2005. aasta leping sõlmiti kaevandamistasude tõstmise ootuses, ei saa seda lepingut koostoimes viimati nimetatud muudetud seadusega kvalifitseerida riigiabiks ELTL artikli 107 tähenduses.

35.

Üldkohus rahuldas seega MOL‑i hagi ja tühistas vaidlusaluse otsuse.

36.

Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

37.

MOL palub esimese võimalusena jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

38.

Pooled esitasid Euroopa Kohtus oma seisukohad kirjalikult ja 13. novembri 2014. aasta kohtuistungil ka suuliselt.

39.

Kui küsimust, kas komisjoni osundatud sekkumiste vahel võib olla seoseid, käsitles Üldkohus omalt poolt mõistagi napisõnaliselt, ( 8 ) siis kontrollides, kas on täidetud vaidlusaluse meetme valikulisuse tingimus, leidis aset ka teatav segaminiajamine, sest kord viidati 2005. aasta lepingu valikulisusele, ( 9 ) kord jälle terve „vaidlustatud meetme” valikulisusele ( 10 ).

40.

Komisjon esitab käesoleva apellatsioonkaebuse raames ainult ühe väite, mille kohaselt on vaidlustatud meetme valikulisuse tingimuse ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses analüüsimisel rikutud õigusnorme.

41.

Komisjon arvab, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas seda tingimust valesti, nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse mitmest lõigust. Tema argumendid puudutavad sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuse nelja aspekti.

42.

Enne komisjoni argumentide iga aspekti analüüsimist näib mulle hädavajalik esitada mõned kaalutlused ELTL artikli 107 lõikest 1 tuleneva valikulisuse nõude sisu ja selle ulatuse kohta niisuguses olukorras, nagu vaadeldakse käesoleval juhul.

43.

Tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1 on juhul, kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, igasugune liikmesriigipoolne või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

44.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on EÜ artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks kvalifitseerimisel nõutav, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud. ( 11 )

45.

Seega on täiesti selge, et meetme riigiabiks kvalifitseerimiseks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses peab esiteks olema tegemist riigi sekkumise või vähemalt riigi ressurssidega, teiseks peab sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust, kolmandaks peab see andma abisaajatele valikulise eelise ning neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi. ( 12 )

46.

Käesoleval juhul on vaidlustatud üksnes kolmanda tingimuse, täpsemalt „valikulisuse” nõude tõlgendamine ja kohaldamine.

47.

Seda meetme valikulisuse või – kui kasutada teist sageli kasutatavat terminit – „konkreetsuse” nõuet tuleb selgelt eristada majandusliku eelise tuvastamisest. Teiste sõnadega võib öelda, et kui on tuvastatud asjaomasest meetmest otseselt või kaudselt tuleneva eelise olemasolu laiemas tähenduses, peab komisjon veel tõendama, et see eelis on suunatud konkreetselt ühele või mitmele ettevõtjale. Eelkõige tuleb komisjonil näidata, et meede tekitab erinevat kohtlemist ettevõtjate vahel, kes on taotletava eesmärgi seisukohast sarnases olukorras. ( 13 ) Keelatud ei ole mitte eelise andmine kui niisugune, vaid see, kui niisugune ‐ diskrimineerivalt ja valikuliselt – antud eelis võib asetada teatavad ettevõtjad soodsamasse olukorda kui teised.

48.

See täpsustatud, tuleb märkida, et valikulisuse nõuet ei saa minu arvates täielikult lahutada majandusliku eelise samaaegsest – ehkki täiesti eraldiseisvast ‐ tuvastamisest.

49.

Mulle näib, et selles küsimuses tuleb esitada kaks üldist kaalutlust.

50.

Esiteks tundub mulle üsna ilmne, et see valikulisuse nõue ei etenda samasugust rolli siis, kui asjaomane meede on mõeldud individuaalseks abiks, ja siis, kui see kujutab endast üldist abikava.

51.

Individuaalset laadi meetme hindamisel võimaldab majandusliku eelise tuvastamine nimelt põhimõtteliselt eeldada, et see meede on „konkreetne”, ja seega järeldada, et see on ka valikuline.

52.

Seevastu üldist laadi kava (toetuste kord, tasusüsteem, maksusoodustused, üldnormidest kõrvale kalduv kord pankroti, lõivude tasumise või mitmesuguste maksete valdkonnas jms) analüüsimisel võimaldab valikulisus kindlaks teha, kas oletatav eelis, mis on küll suunatud kõikidele ettevõtjatele, ei too tegelikult ja sellega seotud objektiivseid kriteeriume arvestades kasu ainult teatavat liiki ettevõtjatele või teatavale ettevõtjate rühmale.

53.

Selleks tuleb välja selgitada, kas asjaomane meede, mis annab küll üldise ulatusega eelise, teeb seda „ainult teatavate ettevõtjate või teatavate tegevussektorite huvides”. Selle eesmärk on teiste sõnadega veenduda, et riigi meetmetega ei tekitata ettevõtjate vahel – või täpsemalt ettevõtjate vahel, kes on asjaomase siseriikliku süsteemi eesmärgi seisukohast sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras – erinevat kohtlemist, mida ei õigusta selle süsteemi laad ja ülesehitus.

54.

Kuigi liikmesriikidel on teatav tegevusruum oma maksu‑, tööstus‑ või ka sotsiaalpoliitika kindlaksmääramisel, ei või nad riigiabi käsitlevate õigusnormide seisukohast tegutseda diskrimineerivalt. Selles küsimuses tuleb rõhutada, et valikulisuse mõiste on seotud diskrimineerimise mõistega ( 14 ) ning seega on nõustutud, et ei ole tingimata keelatud kehtestada meetmeid, mille kohaselt on ametiasutustel teatav kaalutlusruum.

55.

Teiseks juhul, kui tegemist on abikavaga, tuleb eelnevalt välja selgitada, milles seisneb selle kava puhul iseenesest meede, mis võib leevendada kohustusi, mis ettevõtjate eelarvel põhimõtteliselt lasuvad.

56.

Selles ongi käesoleva, täiesti eripärast riigiabimeedet puudutava kohtuasja kogu keerukus.

57.

Kõigepealt – ja kuigi seda järeldust oli võimalik arutada seoses MOL‑i Üldkohtule esitatud hagiga, ( 15 ) tuleb märkida, et vaidlustatud meede koosneb kahest koostisosast, nimelt 2005. aasta lepingust, millega on määratud kindlaks kõikide hageja maardlate suhtes, kus on kaevandamist alustatud või mille puhul on kaevandamisega alustamist pikendatud, kohaldatav kaevandamistasu, igal aastal 15‑aastasest kestusest, ja muudetud kaevandamisseadusest, millega suurendati kaevandamistasusid kõikide süsivesinike maardlate puhul, millele on väljastatud kaevandamisluba, puudutamata maardlaid, mille osas oli pikendamisleping juba sõlmitud. ( 16 )

58.

Lõpuks tuleb märkida, et kuna komisjon ei võtnud vaidlusaluses otsuses seisukohta seoste kohta 2005. aasta lepingu ja õigusnormides 2008. aastal tehtud muudatuse vahel, siis selles osas, missugused õigusnormid on vaidlusaluse meetme valikulisuse analüüsimisel asjakohased, valitseb segadus.

59.

Tuleb nimelt märkida, et komisjon leidis, et see meede koosneb 2005. aasta lepingu ja õigusnormides 2008. aastal tehtud muudatuse kogumist, ( 17 ) näitamata isegi ära, missugusel põhjusel on need erinevad sekkumised kronoloogiliselt, funktsionaalselt ja sisuliselt omavahel tihedalt seotud. ( 18 ) Ta piirdus lisaks sellega, et hindas, kas valikulisuse tingimus on täidetud, võttes arvesse kaevandamislubade süsteemi, mida kohaldati 2005. aasta lepingu sõlmimise hetkel. ( 19 )

60.

Seega, sõltumata sellest, et vaidlusaluseks meetmeks peeti „kõiki riigi toiminguid koos”, ( 20 ) st 2005. aasta lepingut koostoimes kaevandamisseaduse hilisemate muudatustega, analüüsiti selle meetme valikulisust ainult 2005. aasta lepingut arvestades, ( 21 ) kusjuures tuleb täpsustada, et viitraamistikuks määrati kaevandamislube reguleeriv raamistik, mida kohaldati selle lepingu sõlmimise kuupäeval.

61.

Näib, et selle lähenemise kohaselt keskendas Üldkohus oma analüüsi vägagi õigesti küsimusele, kas 2005. aasta leping kujutab endast valikulist meedet.

62.

See ainult 2005. aasta lepingu analüüsimine ei ole olukorras, kus Üldkohus võttis omaks hinnangu, et vaidlustatud meede koosneb kahest koostisosast, s.o 2005. aasta lepingust ja 2008. aastal muudetud kaevandamisseadusest, käesoleval juhul siiski raskusteta.

63.

Euroopa Kohus rõhutas kohtuotsuses Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt ja komisjon vs. Prantsusmaa jt ( 22 ), et kuna riigi sekkumised toimuvad mitmesugustes vormides ja neid tuleb analüüsida nende tagajärgede kaudu, siis ei saa välistada, et mitut riigi järjestikust sekkumist tuleb ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamise eesmärgil käsitada ühe sekkumisena. Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui järjestikused sekkumised on eelkõige nende ajalist järjekorda, eesmärki ja ettevõtja olukorda nende sekkumiste hetkel arvestades niivõrd tihedalt omavahel seotud, et neid on võimatu eraldada. ( 23 )

64.

Võtmata kohe alguses seisukohta ( 24 ) küsimuses, kas komisjon oli – nagu Euroopa Kohtu praktika kohustab – piisavalt tõendanud tihedaid seoseid käesolevas kohtuasjas vaadeldavate riiklike sekkumiste vahel, laseb Üldkohus valitseda ebakindlusel õigusliku raamistiku osas, mida käesoleval juhul vaidlusaluse meetme või vaidlusaluste meetmete valikulisuse tõendamisel arvesse võtta tuleb. Õigusliku raamistiku kindlaksmääramine teatava kava valikulisuse analüüsimisel võib aga – nagu komisjon muide märkis ‐ ( 25 ) olla määrava tähtsusega. ( 26 )

65.

Sellegipoolest ei ole vaidlusaluse meetme valikulisuse analüüsimist 2005. aasta lepingut reguleerivast õiguslikust raamistikust lähtudes üldsegi käesoleva apellatsioonkaebuse raames vaidlustatud.

66.

See täpsustatud, tuleb märkida, et käesoleva apellatsioonkaebuse raames peab Euroopa Kohus ainult kindlaks tegema, kas Üldkohus ei teinud viga, kui leidis, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud – nagu ta tegema peab –, et oletatav abimeede on valikuline.

67.

Nagu ma tagapool uuesti selgitan, tuleb vaadeldava abi täiesti eripärast laadi arvestades hoiduda tõmbamast ennatlikke paralleele nende kavade valikulisuse analüüsiga, mille kohta liidu kohus on siiani pidanud otsuse tegema.

68.

Nendest kaalutlustest lähtudes analüüsingi tagapool kriitikat vaidlustatud kohtuotsuse aadressil.

69.

Oma esimeses väites kritiseerib komisjon seda, kuidas Üldkohus analüüsis kaalutlusruumi, mis on Ungari ametiasutustele jäetud esiteks valiku küsimuses, kas sõlmida või mitte pikendamisleping, kui kaevandusettevõtja esitab vastava taotluse, ja teiseks küsimuses, missugune peaks olema niisuguses lepingus kindlaksmääratava tasu tase. Ta arvustab ka järeldust, mille Üldkohus sellest vaidlusaluse abimeetme valikulisuse küsimuses tegi.

70.

Komisjoni arvates eiras Üldkohus kohtupraktikat ( 27 ), mis käsitleb pädevatele siseriiklikele ametiasutustele jäetud kaalutlusruumi analüüsimist vaidlusaluse meetme valikulisuse üle otsustamisel.

71.

Komisjon väidab kõigepealt, et Ungari ametiasutustel on siis, kui neile on esitatud taotlus kaevandamisseaduse § 26/A lõike 5 alusel, teatav kaalutlusruum selle üle otsustamisel, kas kaevandamisõiguste pikendamise leping sõlmida või mitte. Üldkohtu analüüs, mis on toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70‐74 ja 79‐81, on tema arvates vale ning selle kohtuotsuse punktis 83 esitatud järeldus, et meetme valikulisus ei leidnud kinnitust, tuleks ära muuta.

72.

Komisjon leiab ka, et isegi eeldusel, et Ungari ametiasutused olid käesoleval juhul kohustatud kaevandamisõiguste pikendamise lepingu sõlmima, kui ettevõtja neile vastava taotluse esitab, on Üldkohtu analüüs ikkagi õiguslikult väär, sest selle puhul ei ole võetud arvesse „piiramatut” kaalutlusruumi, mis on nendele ametiasutustele kindlaksmääratava kaevandamistasu taseme küsimuses jäetud – tõdemus, mille ta näib muide olevat vähemalt osaliselt ära toonud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72. Leides, et siseriiklikele ametiasutustele õigusliku raamistikuga antud kaalutlusõigus küsimuses, missugune peaks olema kaevandamistasu tase, muutis 2005. aasta lepingu valikuliseks, eiras Üldkohus komisjoni sõnul omaenda kohtupraktikat.

73.

Kohe alguses tuleb teha üks täpsustus kontrolli kohta, mida Euroopa Kohus peab siin teostama. Hästi välja kujunenud praktikast ilmneb, et kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. Kui Üldkohtule esitatud tõendeid ei ole moonutatud, ei kujuta faktiliste asjaolude hindamine endast Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust kui sellist. ( 28 )

74.

Käesoleval juhul kerkib küsimus, kas seoses siseriiklikele ametiasutustele kaevandamisõiguste pikendamise lepingu sõlmimise alal jäetud kaalutlusruumi hindamisega võib tuvastada faktiliste asjaolude moonutamise, õigusnormi rikkumise või vea faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel.

75.

Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.

76.

Mis puudutab esiteks võimaliku faktiliste asjaolude moonutamise kontrollimist, siis piisab, kui märkida, et komisjon ei ole väitnud, et seda on tehtud. Igal juhul arvan, et mitte miski ei võimalda järeldada, et Üldkohtu tuvastatu on ilmselgelt vastuolus kõnesolevate Ungari õigusnormide sisuga või siis on ta omistanud mõnele õigusnormile ulatuse, mida sellel kohtutoimikus toodud muud teavet arvestades ilmselgelt ei ole.

77.

Teiseks tuleb kontrollida, kas Ungari ametiasutustele jäetud kaalutlusruumi Üldkohtu poolse analüüsiga, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70‐74 ja 79‐81, on rikutud õigusnormi või kvalifitseeritud õiguslikult valesti faktilisi asjaolusid.

78.

Ma ei ole veendunud, et seda on tehtud.

79.

Mis puudutab kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punkte 70‐74, siis tuleb märkida, et nendes on analüüsitud õiguslikku raamistikku, millest lähtudes 2005. aasta leping sõlmiti. Sellest vaatevinklist piirdus Üldkohus Ungari ametiasutustele 2005. aasta lepingu sõlmimisel jäetud kaalutlusruumi küsimuses sellega, et järeldas kaevandamisõiguste pikendamise lepingute sõlmimise näitajate ja tingimuste üksikasjaliku analüüsi põhjal, et kaevandamisseaduse § 26/A lõige 5, mis võimaldab igal kaevandusettevõtjal taotleda, et pikendataks tema ühele või mitmele maardlale antud kaevandamisõigusi, mida ta ei ole hakanud kasutama viie aasta jooksul alates kaevandamisloa väljastamisest, ei ilmne olevat valikuline.

80.

Vastupidi komisjoni väitele ei ole mina veendunud, et need hinnangud sisaldavad mingit faktiliste asjaolude väära õiguslikku kvalifikatsiooni või õigusnormi rikkumist.

81.

Selles küsimuses tuleb käesolevat kohtuasja selgelt eristada kohtuasjadest, millele komisjon viitab, et põhjendada oma argumente, millega ta vaidlustab Ungari ametiasutustele kaevandamisõiguste pikendamise lepingute sõlmimisel jäetud kaalutlusruumi hinnangu. ( 29 ) Kohtuotsused, millele komisjon oma apellatsioonkaebuses viitab, käsitlevad siseriiklikke õigusnorme, millega antakse maksusoodustusi ja soodustusi muude kohustuste alal või tehakse erandeid pankroti valdkonnas.

82.

Näiteks kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon (EU:C:1996:353) ja mis käsitles komisjoni otsust äriühingule Kimberly Clark Sopalin antud abi küsimuses, märkis Euroopa Kohus, et Fonds national de l’emploi (FNE) vaidlusalune abi sotsiaalkavade elluviimiseks võib asetada mõned ettevõtjad teistest soodsamasse olukorda, sest FNE‑l on kaalutlusõigus, mis võimaldab tal oma sekkumist erinevatest kaalutlustest lähtudes diferentseerida. Nagu kohtujurist Jacobs selles kohtuasjas märkis, tähendaski FNE kaalutlusõigus ja selle ulatus kõnesoleva abimeetme haldamisel, et FNE abi ei ole tingimata võrdsetel alustel kättesaadav kõikidele ettevõtjatele. ( 30 )

83.

Ka kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Ecotrade (EU:C:1998:579, punkt 43), täpsustas Euroopa Kohus, et põhikohtuasjas vaadeldav pankrotiõiguse üldnormidest erandi moodustav süsteem vastab konkreetsuse tingimusele ja võib tuua kaasa „riigile täiendava koormuse” mitmesuguste riigiasutuste tehtavate soodustuste näol võrreldes soodustustega, mis oleks tulenenud pankrotiõiguse üldnormidest.

84.

Käesoleval juhul on tegemist täiesti teistsuguse olukorraga. Asjaolu, et õiguste pikendamise leping puudutas ainult ühte ettevõtjat, ei anna tingimata tunnistust selle valikulisusest. Vaidlusaluse meetme valikulisuse tõendamisel on õige võrdluskriteerium niisugune, et kontrollitakse, kas kaevandamisõiguste pikendamise lepingu sõlmimise ja selle tingimuste kindlaksmääramise menetluses said osaleda kõik sarnases olukorras ettevõtjad.

85.

Mulle näib, et võib nõustuda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 72 tehtud täpsustusega, et „[l]aiemalt tuleb märkida, et käesolevas asjas kõne all olev kaalutlusruum erineb laadilt juhtumist, kus sellise kaalutlusruumi teostamine on seotud ettevõtjale eelise andmisega. Käesoleval juhul on Ungari ametiasutuste kaalutlusruumi eesmärk kaaluda ettevõtjatele pandud täiendavat kohustust, selleks et võtta arvesse võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevaid nõudeid”.

86.

Minu arvates on oluline vahe, kas analüüsitakse juba definitsiooni poolest eelise andvate üldiste vabastus‑ ja soodustuskordade valikulisust või niisuguste siseriiklike fakultatiivsete õigusnormide valikulisust, milles on nähtud ette täiendavate kohustuste maksustamine. Kui siseriiklikud ametiasutused kehtestavad niisuguseid kohustusi eesmärgiga säilitada ettevõtjate võrdne kohtlemine, ei tõenda ainuüksi see, et siseriiklikel ametiasutustel on seadusega kindlaks määratud teatav – ja mitte piiramatu, nagu märkis komisjon oma apellatsioonkaebuses – kaalutlusõigus, vastava korra valikulisust.

87.

Seega ei rikkunud Üldkohus minu arvates õigusnormi, kui ta märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 74, et „asjaolust, et nimetatud lepingu kehtivuse iga aasta kohta kokkulepitud määrad on läbirääkimiste tulemus, [ei piisa] selleks, et leping tunnistada valikuliseks”, ning et „see [ei oleks] olnud teisiti, kui Ungari ametiasutused oleksid kasutanud oma kaalutlusruumi [...], [määrates] pikendamise tasu määr[a] ja suurendatud kaevandamistasu määr[a kindlaks] hagejale soodsamalt, kuna objektiivse põhjuseta nõustuti madala tasumääraga, võttes arvesse tasu suurendamise eesmärki kaevandamisloa pikendamisel, ning vähem soodsal viisil kõigi teiste ettevõtjate jaoks, kes püüdsid oma kaevandamisõigusi pikendada, või kui puudusid sellised ettevõtjad, siis esinesid konkreetsed kaudsed tõendid selle kohta, et hagejat koheldi põhjendamatult soodsalt”.

88.

Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 79‐81, milles on peamiselt ära toodud teatavad faktilised asjaolud, mis tuvastati seoses tasumäärade kindlaksmääramisega kaevandamisõiguste pikendamise lepingutes, siis näib, et ka nendes ei ole vaidlusaluse meetme valikulisuse analüüsimisel rikutud õigusnormi ega kvalifitseeritud õiguslikult valesti asjakohaseid asjaolusid.

89.

Arvan niisiis, et kui vaidlustatud kohtuotsust ei tõlgendata just moonutatult, siis komisjoni ainsa väite raames esitatud argumentide esimese osaga ei saa nõustuda.

90.

Oma teises väites märgib komisjon, et Üldkohus tegi vea, kui järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76‐78, et objektiivsete kriteeriumide esinemine välistab paratamatult igasuguse valikulisuse. See väide on ilmselgelt vastuolus Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast ilmnevaga. ( 31 ) Seega tuleb hinnata vaidlustatud kohtuotsuse neid lõike ning selle kohtuotsuse punktides 81 ja 83 tehtud järeldust, et kõnesoleva meetme valikulisust ei saa lugeda tõendatuks.

91.

Minu meelest on nende argumentide puhul lähtutud vaidlustatud kohtuotsuse selle osa ekslikust tõlgendusest, sest see osa käsitleb ainult kaevandusettevõtjatega sõlmitud lepingute pikendamise süsteemi niisugusena, nagu see tuleneb kaevandamisseaduse § 26/A lõikest 5 ja nagu seda kohaldati MOL‑i suhtes 2005. aastal. Erinevalt komisjoni viidatud kohtuotsustes vaadeldavast ei analüüsitud peamiselt küsimust, kas riigiabikavast kasusaajad määrati kindlaks objektiivsete kriteeriumide põhjal või mitte.

92.

Selles küsimuses meenutas Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76, et kaevandusseadus on nende kaevandusettevõtjate osas, kelle puhul võib õigusi pikendada, sõnastatud üldiselt.

93.

Seejärel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77, et asjaolu, et MOL oli ainus ettevõtja, kes süsivesinike sektoris pikendamislepingu faktiliselt sõlmis, ei ole tingimata määrava tähtsusega. Et niisuguse lepingu sõlmimise kriteeriumid olid objektiivsed ja kohaldatavad kõigi ettevõtjate suhtes, kes võivad olla pikendamisest huvitatud, ei näita teiste seda liiki lepingute puudumine tingimata, et meede on valikuline, vaid see võis olla selle tulemus, et ettevõtjad olid otsustanud pikendamist mitte taotleda.

94.

Lõpuks märgib Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, et lepingu kehtivuse ajaks kokku lepitud suurendatud kaevandamistasud tulenevad lihtsalt kaevandamisseaduse kohaldamisest.

95.

Kõik need kaalutlused näitavad, et Üldkohus kontrollis, kas kaevandamistasu määra kindlaksmääramine on kooskõlas objektiivsete kriteeriumidega, mida kohaldati kõigi ettevõtjate suhtes, kes võisid olla pikendamisest huvitatud.

96.

Need kaalutlused ei lähe kuidagi vastuollu komisjoni viidatud kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa abikava valikulisust välistada ainuüksi sel põhjusel, et abisaajad valitakse välja objektiivsete kriteeriumide põhjal.

97.

Näiteks kohtuotsuses Hispaania vs. komisjon (EU:C:2003:92) piirdus Euroopa Kohus, kes pidi otsuse tegema abikava kohta, mis seisnes peamiselt soodustingimustel antavate laenude süsteemis, mida Hispaania ametiasutused kohaldasid selleks, et edendada tarbesõidukite ostmist, sellega, et lükkas tulemusetuse tõttu tagasi Hispaania Kuningriigi valitsuse esitatud argumendi, et „lepingut reguleerivad horisontaalselt kohaldatavad objektiivsed kriteeriumid”. Euroopa Kohus täpsustas, et niisugune argument tõendab ainult seda, et vaidlusalused abimeetmed kuuluvad abikavasse, mitte ei kujuta endast individuaalset abi. ( 32 )

98.

Kohtuotsuses GEMO (EU:C:2003:622), mis käsitles kava, mille eesmärk oli tagada tasuta loomade ja tapamajajäätmete kokkukogumine ja kõrvaldamine, täpsustas Euroopa Kohus samuti, et hoolimata sellest, et selle siseriiklikus seaduses sätestatud kava raames määrati abisaajad kindlaks objektiivsete ja pealtnäha üldiste kriteeriumide põhjal, avaldus see mõju peamiselt loomakasvatajate ja tapamajade kasuks. ( 33 )

99.

Kohtuotsuses Itaalia vs. komisjon (EU:T:2009:49), mis käsitles kava, mille raames väikese või keskmise kapitalisatsiooniga äriühingutes aktsiaid omavate investeerimisstruktuuride tulude suhtes kohaldati alandatud maksumäära. Üldkohus leidis nimelt, et „ainuüksi asjaolu, et kõnesolev meede võib tuua kasu investeerimisstruktuurile, mis vastab ette nähtud tingimustele, st määrab selle kohaldamisala kindlaks objektiivsete kriteeriumide põhjal, ei tõenda iseenesest, et see meede on üldkohaldatav, ega välista selle valikulisust”. ( 34 )

100.

Käesoleval juhul ei ole Üldkohus sugugi seda kohtupraktikat eiranud. Hoolimata sellest, et MOL oli ainus ettevõtja, kes taotles oma kaevandamisõiguste pikendamist, ei ole kaevandamisseaduse §‑ga 26/A kindlaks määratud ühte kaevandusettevõtjate kategooriat võrreldes teistega.

101.

Ma teen seega ettepaneku lükata komisjoni teine väide tagasi.

102.

Oma kolmandas väites kritiseerib komisjon Üldkohut peamiselt selle pärast, et viimane seostas – eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67 ja 82 – vaidlustatud meetme valikulisuse hindamise liikmesriigi kavatsusega kaitsta 2005. aasta lepingu sõlmimise ajal ühte või mitut ettevõtjat uue tasukorra kohaldamise eest, mis kehtestati käesoleval juhul kaevandusseaduse 2008. aasta muudatusega.

103.

Komisjoni meelest eiras Üldkohus riigiabi valdkonnas kohaldatavate õigusnormide ühte põhiaspekti, nimelt nõuet, et ELTL artikli 107 lõikes 1 osundatud riigi sekkumine tuleb kindlaks määrata, võttes arvesse vaidlusaluse meetme mõju. ( 35 ) Seega tuleb tühistada see osa vaidlustatud kohtuotsusest ja selle punktis 83 tehtud järeldus, et vaidlusaluse meetme valikulisus ei ole tõendatud.

104.

Komisjoni esitatud argumentatsiooni see kolmas aspekt ei ole samuti veenev.

105.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei eristata ELTL artikli 107 lõikes 1 mõistagi erinevat tüüpi riigi sekkumisi põhjuste või eesmärkide põhjal, vaid need on määratletud toime alusel. See tähendab eelkõige, et siseriikliku meetme valikulisust hinnates tuleb võtta arvesse selle mõju, mitte asjaomase liikmesriigi tuvastatud või oletatavat kavatsust kaitsta ühte või mitut ettevõtjat. ( 36 )

106.

Mulle ei tundu siiski, et Üldkohus oleks seda põhimõtet eiranud, kui ta viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 küsimusele, kas „riik kaitseb ühte või mitut juba turul tegutsevat ettevõtjat, sõlmides nendega lepingu, milles nähakse nende puhul ette kogu lepingu kestuse jooksul tagatud tasumäär, millega riigil on seega tahe tegutseda väljaspool oma reguleerimispädevust, suurendades tasumäära nii, et teised turul tegutsevad ettevõtjad on pandud halvemasse olukorda, sõltumata sellest, kas tegemist on lepingu sõlmimise hetkel juba olemasolevate või uute ettevõtjatega”.

107.

Selle punktiga soovis Üldkohus – nagu ilmneb spetsiaalsest viitest kohtuasjale, milles tehti kohtuotsus Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon jt ja komisjon vs. Prantsusmaa jt ( 37 ), kõigele lisaks ( 38 ) ja sõltumata vaidlustatud meetme valikulisuse analüüsist kitsamas tähenduses – käsitleda küsimust, kas 2005. aasta lepingu ja õigusnormides 2008. aastal tehtud muudatuse vahel võib olla seoseid.

108.

Ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 märkis Üldkohus – mulle näib, et ikka selleks, et tõdeda, et 2005. aasta lepingut ja kaevandamisseaduse muutmist 2008. aastal ei saa tingimata käsitada ühe ja sama meetmena, arvestades kronoloogiliste ja funktsionaalsete seoste puudumist nende kahe sekkumise vahel – esiteks, et tasude suurendamine, mis jõustus 2008. aastal, leidis aset toornafta maailmahindade tõusu kontekstis, ning teiseks, et komisjon ei viidanud sellele, et 2005. aasta leping sõlmiti kaevandamistasude tõstmise ootuses.

109.

Kuigi võib kurta selle üle – nagu ma eespool märkisin (vt käesoleva ettepaneku punktid 58 ja 61) ‐, et Üldkohus ei eristanud selgemalt vaidlustatud meetme täpse kindlakstegemise analüüsi (mis on toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 67 ja 82) ning juba tuvastatud meetme valikulisuse hindamist, tundub mulle vale väita, et Üldkohus seostas vaidlusaluse meetme valikulisuse sellega, kas tõendatakse, et liikmesriigil oli kavatsus kaitsta ühte või mitut ettevõtjat.

110.

Arvan seega, et ka komisjoni kolmas väide tuleb tagasi lükata.

111.

Komisjoni arvates leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 65 ekslikult, et valikulise eelise olemasolu ei saa järeldada ainuüksi asjaolust, et ettevõtja on teiste ettevõtjatega võrreldes soodsamas olukorras, sest käesoleval juhul piirdus asjaomane liikmesriik sellega, et kasutas turu arenemise tõttu õigustatult oma seadusandlikke volitusi. Komisjon heidab Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane eiras 2005. aasta lepingus sätestamata tingimuste hilisema muudatuse käsitlemisel kohtupraktikat, mille kohaselt ei ole ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisel oluline, kas oletatava abi saaja olukord ajaga paranes või halvenes. ( 39 ) Loeb ainult see, et pärast 8. jaanuari 2008 oli MOL süsivesinike maardlate suhtes kohaldatava tasu taseme osas ainus soodsamas olukorras ettevõtja.

112.

Komisjon rõhutab, et igal juhul ei saa Üldkohtu esitatud kaalutlusi pidada asjakohaseks, sest areng, mis käesoleval juhul aset leidis, seisneb õigusnormide muutmises, mille üle võis riik omal äranägemisel otsustada. Niisuguse lähenemisega, mis võimaldab liikmesriikidel väita, et nende kohaldatavad sekkumismeetodid ja ‑tehnikaid ei ole valikulised, eiratakse selles valdkonnas välja kujunenud kohtupraktikat. ( 40 )

113.

Ka siin pean vaidlustatud kohtuotsuse punktide 64 ja 65 tähelepanelikul lugemisel tõdema, et komisjoni väide tuleb tagasi lükata.

114.

Kuigi teatav segadus Üldkohtu arutluskäigus ‐ mille puhul on segi aetud sissejuhatavad märkused ja 2005. aasta lepingu valikulisuse sisuline analüüs ‐ on muidugi kahetsusväärne, näib, et nendes kahes punktis ei analüüsita 2005. aasta lepingu valikulisust kitsamas tähenduses, vaid käsitletakse – nagu ilmneb arutluskäigu jätkust vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66 ja 67 – täiesti teist küsimust, kas 2005. aasta lepingu ja hilisemate õigusnormide muudatuste vahel on seoseid. Mulle tundub, et just selle viimase küsimuse kohta pidas Üldkohus vajalikuks märkida vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64, et „kui riik sõlmib ettevõtjaga lepingu, mis ei ole ELTL artikli 107 tähenduses riigiabi tunnustega, siis ei saa asjaolu, et seejärel niisuguse lepingu välised tingimused muutuvad sel määral, et kõnealune ettevõtja on soodsamas seisundis kui need ettevõtjad, kes ei ole sarnast lepingut sõlminud, olla piisav, et lepingut ja selle väliste tingimuste hilisemat muutmist kogumis saaks pidada riigiabiks”.

115.

Komisjoni väitega, et „pärast 8. jaanuari 2008 oli MOL süsivesinike maardlate suhtes kohaldatava tasu osas ainus soodsamas olukorras ettevõtja”, eiratakse asjaolu, et arutati ainult küsimust, kas 2005. aasta leping on valikuline, analüüsimata, kas 2008. aasta muudatusest tulenev vaidlusalune meede on valikuline. Teisisõnu näib mulle eelneva jätkuks, et komisjon eksib, kui seostab käesoleval juhul läbi viidud valikulisuse analüüsi selle eelise olemasoluga, mis arvatakse tulenevat 2008. aastal läbi viidud õigusnormide muudatusest.

116.

Minu arvates ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui mainis, et siis, kui on juba tõendatud, et meede – käesoleval juhul Ungari ametiasutuste ja MOL‑i vahel sõlmitud kaevandamistasusid käsitlev leping – ei ole valikuline, ei saa seda meedet kahtluse alla seada asjaolu alusel, et turu areng asetas MOL‑i soodsamasse olukorda võrreldes teiste ettevõtjatega, kes olid otsustanud sellist lepingut mitte sõlmida.

117.

Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes leian, et see viimane väide tuleb lükata tagasi ja jätta seega apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

118.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada järgmist: