21.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 274/25

—

tühistada hulk komisjoni määruseid, mis seavad roosuhkru tootjad konkurentsis ebasoodsamasse olukorda, esiteks määrus nr 505/2013 (1) ja määrus nr 629/2013 (2), millega kehtestatakse täiendavad erimeetmed seoses kvoodivälise suhkru ja isoglükoosi Euroopa Liidu turule toomisega 2012/2013. turustusaastal, kohaldades vähendatud kvoodiületamise tasu; teiseks määrus nr 574/2013 (3) ja määrus nr 677/2013 (4), millega kinnitatakse jaotuskoefitsient olemasolevatele kvoodivälise suhkru kogustele müügiks ELi turul vähendatud kvoodiületamise tasuga turustusaastal 2012/2013; ja kolmandaks, määrus nr 460/2013 (5) avatud pakkumismenetluse raames toimuvas kolmandas osalises pakkumiskutses kinnitatava minimaalse tollimaksumäära kohta ja määrus nr 542/2013 (6) avatud pakkumismenetluse raames toimuvas neljandas osalises pakkumiskutses kinnitatava minimaalse tollimaksumäära kohta; ning tunnistada ELTL artikli 277 alusel määruse nr 36/2013 (7), millega kuulutatakse 2012/2013. turustusaastaks välja alaline pakkumismenetlus CN-koodide 1701 14 10 ja 1701 99 10 alla kuuluva suhkru vähendatud tollimaksumääraga impordiks, peale esitatud õigusvastasuse vastuväide vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

teise võimalusena, tunnistada ELTL artikli 277 alusel määruse nr 505/2013 ja määruse nr 629/2013 peale esitatud õigusvastasuse vastuväide vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

tunnistada ELTL artikli 277 alusel määruse nr 1234/2007 (8) (uuesti sõnastatud määrus) artikli 186 punkt a õigusvastaseks osas, milles see ei võta nõuetekohaselt üle määruse nr 318/2006 (9) asjaomaseid sätteid;

—

kohustada Euroopa Liitu, mida esindab komisjon, hüvitama kogu kahju, mida hagejad kandsid komisjoni seadusest tulenevate kohustuste rikkumise tõttu ja näha ajavahemikus 1. aprill kuni 30. juuni 2013 hagejatele tekitatud kahju hüvitamiseks ette 42 261 036 eurot, millele lisandub igasugune jätkuv kahju, mida hagejad kandsid pärast seda kuupäeva või mis tahes muu summa, mis kajastab hagejatele tekitatud või tekitatavat kahju, mille nad tuvastavad hiljem menetluse käigus, võttes eelkõige arvesse tulevikus tekkivat kahju; kõikidele eelnimetatud summadele lisandub intress, mida hakatakse arvestama alates Üldkohtu otsuse kuupäevast kuni tegeliku maksmiseni; ja

—

mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimese väite kohaselt on rikutud diskrimineerimise keelu põhimõtet, kuna esiteks näevad määrus nr 505/2013 ja määrus nr 629/2013 ette kindla kvoodiületustasu, üldjuhul 177 eurot ja 148 eurot tonni kohta — st vähem kui pool tavapärasest 500 eurost tonni kohta — mida kohaldatakse kindlale suhkrukogusele (kokku 300 000 tonni), mis jaguneb võrdselt üksnes peedisuhkru tootjatest hagejate vahel. Teiseks, määrus nr 36/2013 näeb ette tundmatu ja prognoosimatu tollimaksu, mida kohaldatakse üksnes enampakkumise võitjatele (kes võivad olla roosuhkru rafineerimistehased, peedisuhkru rafineerimistehased või mis tahes kolmas isik) ning seda määratlemata lõppsumma ulatuses.

2.

Teise väite kohaselt on rikutud ümber sõnastatud määrust/puudub kohane õiguslik alus, kuna määrust nr 505/2013 ja määrust nr 629/2013 arvesse võttes ei ole komisjonil pädevust suurendada kvoote ning ta on hoopis kohustatud kehtestama kvoodivälisele suhkrule ELi turul kõrgeid, heidutava toimega tasusid. Mis puudutab enampakkumist, siis ilmselgelt ei ole komisjonil volitust ega pädevust võtta selliseid meetmeid, mida põhilistes õigusaktides ei ole varem ette nähtud.

3.

Kolmanda väite kohaselt on rikutud õiguskindluse põhimõtet, kuna komisjon tekitas süsteemi, millega tollimaksud ei ole prognoositavad ja kindlaks määratud kindlate ja objektiivsete kriteeriumide kohaldamisel, vaid pigem määratakse kindlaks subjektiivse soovi alusel neid maksta (eriti ettevõtjate puhul, kes alluvad selles osas erinevale survele ja mõjutajatele), millel puudub igasugune seos tegelike imporditavate kaupadega.

4.

Neljanda väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna komisjon oleks võinud võtta vähem piiravad meetmed, mida ei võeta ainuüksi importivate rafineerimistehaste kahjuks.

5.

Viienda väite kohaselt on rikutud õiguspärast ootust, kuna hagejatel oli õiguspärased ootused sellele, et komisjon kasutab määruses nr 1234/2007 kehtestatud instrumente, et taastada rafineerimistehastele toor-roosuhkru varude kättesaadavus. Hagejatel oli õiguspärased ootused ka sellele, et komisjon säilitab importivate rafineerimistehaste ja kodumaiste suhkrutootjate tasakaalu.

6.

Kuuenda väite kohaselt on rikutud hoolsuse ja hea halduse põhimõtet, kuna komisjon tegi suhkruturu haldamisel korduvalt sisulisi vigu ja läks iseenda tegevuses vastuollu, mis näitab selgesti, et tal puudus arusaam põhilistest turumehhanismidest. Näiteks tema bilanss — mis kujutab endast ühte põhilist vahendit turusekkumise sisu ja ajastuse osas — oli suures osas ebatäpne ja põhines vigastel meetoditel. Lisaks oli komisjoni tegevus tarnehäireid arvestades ilmselgelt asjakohatu.

7.

Seitsmenda väite kohaselt on rikutud ELTL artiklit 39, kuna komisjon ei suutnud täita kahte EL toimimise lepingu selles sättes nimetatud eesmärkidest.

8.

Kaheksanda väite kohaselt on rikutud komisjoni määrust nr 1006/2011 (10). Valgele suhkrule kohaldatav tollimaks oli tõepoolest ainult veidi kõrgem toorsuhkru tollimaksust, vahega umbes 20 eurot tonni kohta. See eristub teravalt 80-eurosest vahest rafineeritud suhkru tavapärase imporditollimaksu (419 eurot) ja rafineerimiseks mõeldud toorsuhkru imporditollimaksu (339 eurot) vahel, mis on kehtestatud määrusega nr 1006/2011.

Lisaks, kahjuhüvitise nõude põhjenduseks väidavad hagejad, et komisjon ületas tõsiselt ja ilmselgelt talle määrusega (EL) nr 1234/2007 antud kaalutlusõiguse piire, ja seda tema passiivsuse ja kohatu tegevuse tõttu. Pealegi rikub see, et komisjon jättis võtmata sobivad meetmed, ilmselgelt õiguspõhimõtet „üksikisikutele õigusi andev”. Konkreetsemalt, komisjon rikkus ELi üldpõhimõtteid õiguskindluse, diskrimineerimise keelu, proportsionaalsuse, õiguspärase ootuse ning hoolsuskohustuse ja hea halduse kohta.