3.8.2013 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 226/23 |
12. juunil 2013 esitatud hagi — Portugal versus komisjon
(Kohtuasi T-314/13)
(2013/C 226/32)
Kohtumenetluse keel: portugali
Pooled
Hageja: Portugali Vabariik (esindajad: L. Inez Fernandes ning advokaadid M. Gorjão Henriques ja J. da Silva Sampaio)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
— |
tühistada Euroopa Komisjoni otsuse C(2013) 1870 (final) artiklid 1 ja 2; |
— |
tunnistada käesolevas asjas kohaldamatuks määruse (EÜ) nr 16/2003 (1) ja eelkõige selle artikkel 7, kuna rikutud on olulisi vorminõudeid, määrust (EÜ) nr 1164/94 (2) või igal juhul Euroopa Liidu õiguses kehtivaid õiguse üldpõhimõtteid; |
— |
kohustada komisjoni tasuma võlgnetav summa; |
— |
teise võimalusena:
|
— |
igal juhul mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt. |
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjendamiseks esitab hageja viis väidet.
1. |
Esimene väide, et määrus (EÜ) nr 16/2003 on õigusvastane, kuna on rikutud olulisi vorminõudeid ja hierarhiliselt kõrgemalseisvat õigusnormi.
|
2. |
Teine väide, et rikutud on kulude abikõlblikkust käsitlevaid Euroopa õiguse norme.
|
3. |
Kolmas väide, et rikutud on õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid ning ametivõimu kohustust järgida iseenda õigusakte.
See tõlgendus lähtub komisjoni poolt heaks kiidetud allikatest ja sellest oli Portugali Vabariiki ning ka teise liikmesriike teavitatud, ning vastavalt selle sisule võis Portugali Vabariik õiguspäraselt loota, et hüvitatakse arved, mis saadi enne ja tasuti peale seda, kui lõplik taotlus oli Euroopa Komisjonile saadetud. See tõlgendus, millest komisjon nüüdsest lähtub, rikub ilmselgelt õiguskindluse põhimõtet, pannes Portugali Vabariigile olulisi finantskohustusi, samas kui see tõlgendus ei olnud ei kindel ega ettenähtav. |
4. |
Neljas väide, mis on esitatud teise võimalusena, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet.
Tõlgendamisraskused on määrav kergendav tegur, mida Euroopa Komisjon peaks alati arvesse võtma. Kirjeldatud asjaolusid arvestades, on olemas vähem piiravaid meetmeid — vähendamismäära kohaldamine või korrektsiooni tegemata jätmine —, mis võimaldavad kavandatud eesmärki saavutada. |
5. |
Viies väide, mis on esitatud teise võimalusena ja mis tugineb aegumisele. Igal juhul on enne 3. juuni 2003 tehtud kulud juba aegunud, sest viimane arve esitati 28. veebruaril 2003 ehk kolm kuud ja kaks päeva enne kõnealust kuupäeva. Vastavalt 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ) nr 2988/95 (4) on aegumistähtaeg menetluste algatamiseks neli aastat alates eeskirjade eiramise toimepanekust. |
(1) Komisjoni 6. jaanuari 2003. aasta määrus (EÜ) nr 16/2003, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1164/94 üksikasjalikud erirakenduseeskirjad Ühtekuuluvusfondist osaliselt finantseeritavate meetmetega seotud kulude abikõlblikkuse kohta (EÜT L 2, lk 7; ELT eriväljaanne 14/01, 189).
(2) Nõukogu 16. mai 1994. aasta määrus (EÜ) nr 1164/94, millega asutatakse ühtekuuluvusfond (EÜT L 130,lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk).
(3) EÜT L 308, lk 26; ELT eriväljaanne 01/03, lk 213.
(4) 18. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340).