3.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 226/23

12. juunil 2013 esitatud hagi — Portugal versus komisjon

(Kohtuasi T-314/13)

(2013/C 226/32)

Kohtumenetluse keel: portugali

Pooled

Hageja: Portugali Vabariik (esindajad: L. Inez Fernandes ning advokaadid M. Gorjão Henriques ja J. da Silva Sampaio)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Euroopa Komisjoni otsuse C(2013) 1870 (final) artiklid 1 ja 2;

—

tunnistada käesolevas asjas kohaldamatuks määruse (EÜ) nr 16/2003 (1) ja eelkõige selle artikkel 7, kuna rikutud on olulisi vorminõudeid, määrust (EÜ) nr 1164/94 (2) või igal juhul Euroopa Liidu õiguses kehtivaid õiguse üldpõhimõtteid;

—

kohustada komisjoni tasuma võlgnetav summa;

—

teise võimalusena:

a)

tunnistada juba tasutud summade tagasinõudmise menetlus ja veel tasumata summade kinnipidamise õigus aegunuks;

b)

tunnistada kohustust vähendada Euroopa Komisjoni poolt tehtud finantskorrektsiooni seoses võimalike eeskirjade eiramistega, mis kinnitavad kogu summa tasumata jätmist ja selliste kulude terves ulatuses tagasinõudmist, mis tasuti peale 3. juunit 2003, kuid mille eest esitati arve 2002. aasta juuni ja 2003. aasta veebruari vahel;

—

igal juhul mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjendamiseks esitab hageja viis väidet.

1.

Esimene väide, et määrus (EÜ) nr 16/2003 on õigusvastane, kuna on rikutud olulisi vorminõudeid ja hierarhiliselt kõrgemalseisvat õigusnormi.

—

Määrus (EÜ) nr 16/2003 on õigusvastane, sest seda ei võtnud komisjoni volinikud vastu ühiselt ei volitamise teel, kirjaliku menetluse teel ega muu lihtsustatud menetluse teel, nagu nägi ette komisjoni töökord (3) kõnealuse määruse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis, ja kuna ei järgitud komisjoni töökorra artikli 18 sätteid selle vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis ning kuna komisjon esitab määruse (EÜ) nr 16/2003 artikli 7 tõlgenduse, mis on vastuolus määrusega (EÜ) nr 1164/94.

2.

Teine väide, et rikutud on kulude abikõlblikkust käsitlevaid Euroopa õiguse norme.

—

Vaidlustatud otsus rikub asutamislepingu rakendusnorme, eelkõige seoses küsimusega, kas peale abikõlblikkuse perioodi ja selle alguses tasutud kulud, olgugi et arve nende kohta esitati varem, kujutavad endast Euroopa rahastamiseks abikõlblikke kulusid.

3.

Kolmas väide, et rikutud on õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid ning ametivõimu kohustust järgida iseenda õigusakte.

—

Euroopa Komisjon on seni oma väljakujunenud halduspraktikas kõnealust õigusnormi tõlgendanud nii, nagu Portugali Vabariik seda väidab.

See tõlgendus lähtub komisjoni poolt heaks kiidetud allikatest ja sellest oli Portugali Vabariiki ning ka teise liikmesriike teavitatud, ning vastavalt selle sisule võis Portugali Vabariik õiguspäraselt loota, et hüvitatakse arved, mis saadi enne ja tasuti peale seda, kui lõplik taotlus oli Euroopa Komisjonile saadetud.

See tõlgendus, millest komisjon nüüdsest lähtub, rikub ilmselgelt õiguskindluse põhimõtet, pannes Portugali Vabariigile olulisi finantskohustusi, samas kui see tõlgendus ei olnud ei kindel ega ettenähtav.

4.

Neljas väide, mis on esitatud teise võimalusena, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet.

—

Kuigi on tõsi, et vastavalt määruse (EÜ) nr 1164/94 II lisa artiklile H võib Euroopa Komisjon kohaldada finantskorrektsioone, mida ta peab vajalikeks ja mis võivad seisneda meetmele antud abi täielikus või osalises tühistamises, peab ta samuti järgima proportsionaalsuse põhimõtet, võttes arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid nagu näiteks rikkumise liik ja finantsilise mõju ulatus, mis võivad olla juhtimis- ja kontrollisüsteemide võimalikel puudujääkidel. Seega jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik ette näha antud abi täielikku tühistamist, sest 100 % korrektsioone kohaldatakse vaid juhul, kui juhtumis- ja kontrollisüsteemi puudujäägid või tuvastatud rikkumised on niivõrd tõsised, et need kujutavad endast ühenduse eeskirjade täielikku eiramist, mistõttu on kõik maksed õigusvastased.

Tõlgendamisraskused on määrav kergendav tegur, mida Euroopa Komisjon peaks alati arvesse võtma. Kirjeldatud asjaolusid arvestades, on olemas vähem piiravaid meetmeid — vähendamismäära kohaldamine või korrektsiooni tegemata jätmine —, mis võimaldavad kavandatud eesmärki saavutada.

5.

Viies väide, mis on esitatud teise võimalusena ja mis tugineb aegumisele.

Igal juhul on enne 3. juuni 2003 tehtud kulud juba aegunud, sest viimane arve esitati 28. veebruaril 2003 ehk kolm kuud ja kaks päeva enne kõnealust kuupäeva.

Vastavalt 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ) nr 2988/95 (4) on aegumistähtaeg menetluste algatamiseks neli aastat alates eeskirjade eiramise toimepanekust.

(1)  Komisjoni 6. jaanuari 2003. aasta määrus (EÜ) nr 16/2003, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1164/94 üksikasjalikud erirakenduseeskirjad Ühtekuuluvusfondist osaliselt finantseeritavate meetmetega seotud kulude abikõlblikkuse kohta (EÜT L 2, lk 7; ELT eriväljaanne 14/01, 189).

(2)  Nõukogu 16. mai 1994. aasta määrus (EÜ) nr 1164/94, millega asutatakse ühtekuuluvusfond (EÜT L 130,lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk).

(3)  EÜT L 308, lk 26; ELT eriväljaanne 01/03, lk 213.

(4)  18. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340).