Liidetud kohtuasjad T‑515/13 RENV ja T‑719/13 RENV
Hispaania Kuningriik jt
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 23. septembri 2020. aasta otsus
Riigiabi – Abi, mida Hispaania ametiasutused andsid teatud majandushuviühingutele ja nende investoritele – Maksukord, mida kohaldatakse teatud kapitalirendilepingutele laevade ostmiseks (Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem) – Otsus, millega tunnistatakse abi osaliselt ühisturuga kokkusobimatuks ja kohustatakse see osaliselt tagasi nõudma – Valikulisus – Põhjendamiskohustus – Abi tagasinõudmine – Võrdne kohtlemine – Õiguspärane ootus – Õiguskindlus
Kohtumenetlus – Menetlusse astumine – Menetlusse astumine tagasisaadetud kohtuasja uuesti läbivaatamise menetluses sellise poole poolt, kes astus menetlusse alles apellatsioonimenetluses – Lubatavus
(Üldkohtu kodukord, artikli 217 lõige 1)
(vt punktid 64 ja 65)
Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Maksumeetmed teatud majandushuviühingute ja nende investorite kasuks – Maksustamiskord, mida kohaldatakse teatud kapitalirendilepingutele laevade ostmiseks – Süsteem, mis põhineb eelneva loa saamisel, mille aluseks on ebamäärased kriteeriumid, mis nõuavad maksuhalduri tõlgendust – Ebamäärased kriteeriumid, mida ei saa pidada objektiivseteks – Õigusnormide de jure kaalutlusõiguslik laad – Hõlmamine
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 81–102)
Riigiabi – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid – Maksumeetmed teatud majandushuviühingute ja nende investorite kasuks – Maksustamiskord, mida kohaldatakse teatud kapitalirendilepingutele laevade ostmiseks – Liikmesriikidevahelisele kaubandusele avatud turg – Hinna alandamine, mis võib kahjustada konkurentsi merelaevade omandamise ja müügi turul
(ELTL artikli 107 lõige 1)
(vt punktid 103–107)
Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus riigiabi kohta – Kohtulik kontroll
(ELTL artikli 296 lõige 2; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõike 2 punkt c)
(vt punktid 118–132)
Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Maksumeetmed teatud majandushuviühingute ja nende investorite kasuks – Meetmed, mis sarnanevad teise korraga, mille suhtes tehti tagasinõudmise korraldus – Erinev kohtlemine – Objektiivne põhjendus
(ELTL artikkel 108)
(vt punktid 139–146)
Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Abi andmine ELTL artiklis 108 sätestatud menetlusnorme rikkudes – Abisaajatel tekkida võiv õiguspärane ootus – Kaitse – Tingimused ja piirid – Erakorralised asjaolud – Puudumine
(ELTL artikkel 108)
(vt punktid 155–176)
Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Õiguskindluse põhimõte – Tingimused ja piirid – Erakorralised asjaolud – Puudumine
(ELTL artikkel 108)
(vt punktid 193–206)
Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Abisaaja kindlakstegemine – Kriteerium – Tegelik kasusaamine
(ELTL artikli 108 lõige 2)
(vt punktid 217–220)
Kokkuvõte
Hispaania maksustamiskord, mida kohaldatakse teatavatele laevatehaste sõlmitud kapitalirendilepingutele, kujutab endast abikava
Sel alusel antud ebaseaduslik riigiabi tuleb selle saajatelt tagasi nõuda
Euroopa Komisjonile esitati 2006. aastal mitu kaebust seoses „Hispaania maksu tasaarvelduse süsteemi“ (edaspidi „Hispaania süsteem“) kohaldamisega teatud kapitalirendilepingutele, kuna see võimaldas mereveoettevõtjatel saada 20–30% hinnaalandust Hispaania laevatehaste ehitatud laevade ostmisel. Komisjoni sõnul oli Hispaania süsteemi eesmärk anda maksusoodustusi majandushuviühingutele ja neis osalevatele investoritele, kes annavad seejärel ühe osa nendest soodustustest üle mereveoettevõtjatele, kes on ostnud uue laeva.
Komisjon leidis juulis 2013 vastu võetud vaidlusaluses otsuses ( 1 ), et Hispaania süsteemi näol on tegemist riigiabiga ( 2 ) valikulise maksusoodustuse vormis, mis oli osaliselt siseturuga kokkusobimatu. Kuna seda abikava oli rakendatud teatamiskohustust rikkudes ( 3 ) alates 1. jaanuarist 2002, kohustas ta liikmesriigi ametiasutusi nõudma abi tagasi investoritelt, st majandushuviühingute liikmetelt.
Hispaania Kuningriik, Lico Leasing, SA ja Pequeños y Medianos Astilleros Sociedad de Reconversión, SA (edaspidi „hagejad“) esitasid septembris 2013 vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagid. Üldkohus leidis 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsuses Hispaania jt vs. komisjon ( 4 ) (T‑515/13 ja T‑719/13, EU:T:2015:1004), et majandushuviühingute investorite saadud eelis ei olnud valikuline ning konkurentsi moonutamise ja kaubanduse kahjustamise kriteeriume puudutavad põhjendused olid ebapiisavad. Seetõttu tühistati vaidlusalune otsus, ilma et oleks olnud vaja teha otsust hagejate teiste väidete ja argumentide kohta. Euroopa Kohus, lahendades komisjoni esitatud apellatsioonkaebust, tühistas 25. juuli 2018. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Hispaania jt ( 5 ) (C‑128/16 P, EU:C:2018:591) Üldkohtu otsuse. Nimelt leidis Euroopa Kohus, et analüüsides maksumeetmete valikulisust, kohaldas Üldkohus vääralt asutamislepingu riigiabi käsitlevaid sätteid ning vastupidi Üldkohtu järeldusele ei olnud komisjoni otsus põhjendamata. Olles märkinud, et Üldkohus ei ole teinud otsust kõigi talle esitatud väidete kohta, leidis Euroopa Kohus, et menetlusstaadium ei võimalda otsust teha, ning saatis kohtuasjad seega tagasi Üldkohtusse.
Uue arutamise tulemusel tehtud 23. septembri 2020. aasta otsusega kohtuasjas Hispaania jt vs. komisjon (T‑515/13 RENV ja T‑719/13 RENV) jättis Üldkohus hagejate hagid rahuldamata.
Üldkohus analüüsis esiteks maksumeetmete kvalifitseerimist riigiabiks. Sellega seoses kontrollis ta kõigepealt, kas komisjon võis järeldada, et Hispaania süsteemi alusel antud eelised tervikuna on valikulised. Olles meelde tuletanud kohtupraktikat valikulisuse kohta, mis tuleneb riigisiseste ametiasutuste kaalutlusõigusest nende maksupädevuse teostamisel, ( 6 ) märkis Üldkohus, et maksuhaldur lubas kõnealust maksustamiskorda kasutada eelneva loa saamise korra raames ebamääraste kriteeriumide alusel, mis eeldavad tõlgendamist, mille kohta regulatsioon puudus. Seega võis maksuhaldur määrata amortisatsiooni alguskuupäeva kindlaks asjaolude põhjal, mis on sõnastatud maksuhaldurile ulatuslikku kaalutlusruumi andval viisil. Üldkohus leidis, et nende kaalutlusõiguse aspektide olemasolu soodustab abisaajaid võrreldes teiste maksukohustuslastega, kes olid võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras. Eelkõige ei oleks teised majandushuviühingud saanud ennetähtaegset amortisatsiooni kasutada samadel tingimustel. Lisaks rõhutas Üldkohus selleks, et lükata tagasi argument, mille kohaselt anti luba praktikas kõigile kõnealuses sektoris tegutsevatele majandushuviühingutele, et õigusnormi de jure kaalutlusõiguslikku laadi arvestades ei ole oluline, kas selle kohaldamine oli de facto kaalutlusõiguslik või mitte. Üldkohus järeldas sellest, et kuna üks meede, mis võimaldas kasutada Hispaania süsteemi tervikuna, oli valikuline – nimelt luba kasutada ennetähtaegset amortisatsiooni –, siis ei teinud komisjon viga, kui ta leidis, et süsteem oli tervikuna valikuline. Üldkohus rõhutas seejärel, et merelaevade omandamise ja müügi turg oli liikmesriikidevahelisele kaubandusele avatud ning et laeva hinna alandamine 20–30% võrra ähvardas kahjustada konkurentsi sellel turul, kus tegutsesid majandushuviühingud. Seega olid konkurentsi moonutamise ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise ohtu puudutavad tingimused täidetud. Üldkohus lükkas seetõttu tagasi väite, et meede on vääralt riigiabiks kvalifitseeritud.
Teiseks analüüsis Üldkohus ebaseadusliku abi tagasinõudmist ja lükkas tagasi erinevad väited, mis hagejad selle kohta esitasid. Eelkõige lükkas ta tagasi õiguspärase ootuse põhimõtte väidetava rikkumise väite. Nimelt ei suutnud hagejad tõendada, et nad said komisjonilt täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi, millest nähtuks, et kõnealune kava ei kuulu riigiabi mõiste alla. Lisaks tõdes Üldkohus, et komisjon võttis vaidlusaluses otsuses nõuetekohaselt arvesse õiguskindluse nõuet, millest tulenevalt piiras ta ebaseadusliku abi tagasinõudmist ajaliselt. Nimelt tuli tagasi nõuda vaid see abi, mis oli antud pärast Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse avaldamist, mis lõpetas õiguskindlusetuse, mis tulenes Brittany Ferriese otsusest. ( 7 ) Sellega seoses märkis Üldkohus, et komisjon ei olnud teinud viga, kui ta leidis, et selle otsuse avaldamine lõpetas õiguskindlusetuse, kuna selles otsuses loeti riigiabiks süsteem, mis oli Hispaania süsteemiga sarnane. Lisaks rõhutas Üldkohus, et selle järelduse õigsust ei sea kahtluse alla hilisemad asjaolud, nagu komisjoni väidetav tegevusetus kõnealuse korra suhtes.
Lõpuks lükkas Üldkohus tagasi ka väite abi tagasinõudmise suhtes kohaldatavate põhimõtete rikkumise kohta. Hagejad kritiseerisid vaidlusalust otsust osas, milles see kohustas kogu abi investoritelt (majandushuviühingute liikmed) tagasi nõudma, kuigi osa maksusoodustusest anti üle mereveoettevõtjatele. Nimelt oli komisjon otsustanud, et laevandusettevõtjad ei ole abisaajad, mistõttu tagastamisnõue puudutas üksnes ja tervikuna investoreid, kes olid majandushuviühingute maksualase läbipaistvuse tõttu kogu abi ainsad saajad. Üldkohus leidis, et komisjon ei teinud viga, kui ta kohustas investoritelt kogu abi tagasi nõudma, kuigi nad kandsid osa eelisest üle teistele ettevõtjatele, kuna neid ei peetud abisaajateks. Nimelt said tegelikult abi kasutada investorid, kuna kohaldatavad õigusnormid ei kohustanud neid andma osa abist üle kolmandatele isikutele.
( 1 ) Komisjoni 17. juuli 2013. aasta otsus 2014/200/EL riigiabi SA.21233 C/11 (ex NN/11, ex CP 137/06) kohta, mida andis Hispaania – Teatavate kapitalirendilepingute suhtes kohaldatav maksukord (Hispaania maksu tasaarvelduse süsteem) (ELT 2014, L 114, lk 1).
( 2 ) ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
( 3 ) Ette nähtud ELTL artikli 108 lõikes 3.
( 4 ) Vt pressiteade 150/15.
( 5 ) Vt pressiteade 115/18.
( 6 ) Euroopa Kohtu 26. septembri 1996. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon (C‑241/94, EU:C:1996:353, punkt 23), 29. juuni 1999. aasta kohtuotsus DM Transport (C‑256/97, EU:C:1999:332, punkt 27), 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus P (C‑6/12, EU:C:2013:525, punkt 27) ja 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania jt (C‑128/16 P, EU:C:2018:591, punkt 55). Üldkohtu 28. novembri 2008. aasta kohtuotsus Hotel Cipriani jt vs. komisjon (T‑254/00, T‑270/00 ja T‑277/00, EU:T:2008:537, punkt 97) ja 20. septembri 2019. aasta kohtuotsus Port autonome du Centre et de l’Ouest jt vs. komisjon (T‑673/17, ei avaldata, EU:T:2019:643, punkt 188).
( 7 ) 2001. aastal vastu võetud Brittany Ferries otsus võis viia ettevõtjad järeldusele, et maksusoodustused, nagu on antud Hispaania süsteemi raames, on üldist laadi meetmed ega ole seega riigiabi. Komisjoni sõnul lõppes õiguskindlusetus siiski Prantsuse GIE fiscaux’ otsuse vastuvõtmisega, mis avaldati 30. aprillil 2007 ja mis oleks pidanud viima ettevaatliku ja mõistliku ettevõtja järelduseni, et Hispaania süsteemi sarnane kord võib kujutada endast riigiabi.