Villeroy & Boch AG 29. novembril 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 16. septembri 2013. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-373/10, T-374/10, T-382/10 ja T-402/10: Villeroy & Boch AG jt versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-625/13 P)

2014/C 39/17

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Villeroy & Boch AG (esindajad: advokaat M. Klusmann, S. Thomas)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Jäädes esimeses kohtuastmes esitatud nõuete juurde, palub apellant:

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse väidetes 1–6 heidetakse Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist tõendite hindamisel. Üldkohus leidis käesolevas asjas, et Prantsusmaal toimunud väidetavat rikkumist puudutavad tõendid on piisavad hageja suhtes esitatud nõude rahuldamiseks, samas kui samasugusele tõendamisküsimusele anti paralleelses menetluses (1) täpselt vastupidine hinnang. See on vastuolus in dubio pro reo põhimõttega ja loogikareeglitega, sest samasuguse hinnanguga ei saa kaasneda erinev tulemus hageja kahjuks.

Apellatsioonkaebuse teises väites heidetakse ette, et Üldkohus pani hagejale kui keraamilise sanitaartehnika tootjale süüks omavahel mittekonkureerivate ettevõtjate (kraanide ja toruliitmike tootjad) rikkumisi Itaalias, ehkki hageja isegi ei osalenud väidetavatel kartelli kohtumistel. Samas leidis Üldkohus hageja konkurentide osas paralleelsetes kohtuotsustes (2) sama asja kohta, et konkurentsivastane tegevus puudub omavahel mittekonkureerivate ettevõtjate puhul isegi siis, kui viimased viibivad kraanide ja toruliitmike tootjate väidetavate rikkumiste juures. Ka siin esineb kohtuotsuses lisaks hagejat ilmselgelt diskrimineerivale ebavõrdsele kohtlemisele in dubio pro reo põhimõtte ja loogikareeglite rikkumine. Sest juhul kui Üldkohtu arvates on samadele asjaoludele võimalik anda kaks erinevat hinnangut, siis tuleks karistuse määramisel valida karistuse adressaadi suhtes vähem koormav hinnang, mitte nagu käesolevas asjas kõige ebasoodsam hinnang.

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites leitakse, et Madalmaades toime pandud keerulist rikkumist tuvastav ja aegunud asjaolusid puudutav otsus ei ole õiguspärane ning et Üldkohtu otsuse põhjendavas osas tehtud tuvastused ei ole kooskõlas kohtuotsuse resolutsiooniga. Viimane on sõnastatud laiemalt kui Üldkohtu tegelikud tuvastused otsuse põhjendavas osas, mistõttu on tegemist tõsise puudusega otsuse põhjendamisel; otsuse põhjendused ei toeta selle resolutsiooni. See on vastuolus ELTL artikliga 101 ja Üldkohtu kodukorra artikliga 81.

Apellatsioonkaebuse neljandas väites leiab hageja sisuliselt, et Belgia osas ei võtnud Üldkohus arvesse olulisi asjaolusid, ehkki Üldkohus tõi need ise kohtuistungil esile.

Apellatsioonkaebuse viiendas väites heidetakse ette õigusnormi rikkumist Saksamaal toimunud rikkumise tuvastamisel. Hageja leiab, et Üldkohus jättis selles osas tähelepanuta hagis esitatud väited või moonutas neid, samuti ei ole õiguslikult vettpidavad erinevad tuvastused väidetava ebaseadusliku teabevahetuse kohta ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses.

Apellatsioonkaebuse kuuendas väites puudutatakse õigusnormi rikkumist seoses Üldkohtu poolt Austria suhtes antud hinnanguga.

Apellatsioonkaebuse seitsmendas väites leiab hageja, et asjaolu, et talle on kaudse tuletamise tulemusena süüks pandud teiste õiguslikult iseseisvate ettevõtjate poolt toime pandud rikkumised, rikub põhimõtet nulla poena sine cupla.

Apellatsioonkaebuse kaheksandas väites heidab hageja Üldkohtule ette, et viimane kvalifitseeris õiguslikult ja tegelikult erinevad tegevused juriidiliselt üheks, keeruliseks ja vältavaks tegevuseks (single, complex and continuous infringement — SCCI), mida ei olnud hageja arvates õiguslikult võimalik teha juba seetõttu, et koos uuritud tegevused ei täienda üksteist. Sellisena Üldkohtu poolt kasutatud SCCI õigusinstituut on vastuolus õiglase kohtumenetluse põhimõttega.

Apellatsioonkaebuse üheksandas väites leiab hageja, et Üldkohus ei oleks tohtinud asuda seisukohale, et rikkumises otseselt osalemata on trahvi tasumise eest võimalik kontsernis kohaldada solidaarvastutust; sellega on rikutud seaduslikkuse põhimõtet ja isikliku vastutuse põhimõtet.

Apellatsioonkaebuse kümnendas väites leiab hageja, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta teostas nn light review, kuna selliselt ei kontrollinud ta piisavas ulatuses ja jättis järgimata liidu õigusest tuleneva kohtuliku kaitse põhimõtte.

Lõpuks heidetakse apellatsioonkaebuse üheteistkümnendas väites ette, et Üldkohtu kinnitatud trahvisumma on igatahes ebaproportsionaalne. Võttes arvesse seda, et osa süüks pandud asjaolude tuvastusi on Üldkohtu otsuses juba tühistatud ja osa tuleks põhjendamiskohustuse täitmata jätmise tõttu veel tühistada, ei ole seaduses ettenähtud kõrgeima trahvimäära, milleks on 10 % kontserni käibest ja mida Üldkohus otsustas käesolevas asjas kohaldada, muutumatul kujul määramine proportsionaalne ja seega seaduslik. Kui rikkumise tõendamiseks kasutatud tuvastused ei ole suures osas vettpidavad, puudub põhjusliku seose puudumise ja tõendamises esinenud puuduste tõttu ning seetõttu, et hagejale ei ole sellist tegevust võimalik omistada, SCCI, mis oleks hõlmanud 6 riiki, 3 toodete gruppi ja 10 tegevusaastat, vaid tegemist on äärmisel juhul üksikute kohalike rikkumistega, mis ei õigusta aga kaugeltki käesolevas asjas rakendatud karistuse määra. Uuritud asjaoludel ei ole kaugeltki tegemist raske või ka võimalikult raskeima rikkumisega; Üldkohus ei võtnud seda aga tõlgendamisele kuuluvaid hindamiskriteeriumeid olulisel määral arvestamata jättes arvesse.

(1)  Üldkohtu 16. septembri 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-379/10 ja T-381/10: Keramag Keramische Werke AG jt ja Sanitec Europe Oy vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

(2)  Üldkohtu 16. septembri 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-379/10 ja T-381/10: Keramag Keramische Werke AG jt ja Sanitec Europe Oy vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) ja Üldkohtu 16. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T-380/10, Wabco Europe jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).