7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 260/39

—

tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

—

teha asjas uus sisuline otsus, jättes vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi rahuldamata, või saata asi Üldkohtusse tagasi;

—

mõista kohtukulud välja Üldkohtu kostjalt.

1.

Üldkohus rikkus ühenduse kaubamärgi määruse (1) artikli 8 lõike 1 punkti b, tuginedes Nizza klassifikatsiooni klassides 35 ja 39 taotletava kaubamärgiga hõlmatud teenuste ulatuse valele tõlgendusele. Kaupade ja teenuste sarnasuse analüüs on väär, kuna Üldkohus ei võtnud arvesse asjaolu, et taotletava kaubamärgiga hõlmatud teenused välistavad oma kohaldamisalast tegevuse, mida ettevõtja pakub enda nimel seoses enda kaupadega. See, kas niisuguseid teenuseid tuleb Nizza klassifikatsiooni tähenduses osutada kolmanda isiku arvel, on õigusküsimus, mida Euroopa Kohus peab selgitama.

2.

Üldkohus rikkus ühenduse kaubamärgi määruse artikli 8 lõike 1 punkti b, hinnates kaupade või teenused täiendavust sõltuvalt sellest, kui tähtis on kaup või toode muude kaupade või teenuste „ostmiseks” vastavalt asjaomase avalikkuse tajule. Üldkohus ei analüüsinud, kas see, kas kaubad ja teenused on üksteist täiendavad, põhineb niisugusel vastastikusel toimel, et nende koos kasutamine on rangelt objektiivsest seisukohast vajalik või soovitav.

3.

Üldkohus rikkus ühenduse kaubamärgi määruse artikli 8 lõike 1 punkti b, järeldades, et teatavad üksteist täiendavad kaubad ja teenused olid automaatselt sarnased, olgugi et vähesel määral, kontrollimata, kas teistest teguritest tulenevad erinevused ei võinud seda täiendavust neutraliseerida.