7.9.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 260/36

1.

Arvestades, et direktiivi 98/59 (1) artikli 1 lõike 1 punktis a sisalduva mõiste «kollektiivsed koondamised» alla kuulub igasugune «tööandja algatusel töölt vabastamine ühel või mitmel põhjusel, mis ei ole seotud asjaomaste üksiktöötajate isikuga», lähtudes selles punktis sätestatud künnistest, siis kas seda mõistet tuleb – arvestades tema ulatust ühenduse mõistena – tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline siseriiklik ülevõtmisnorm, nagu töötajate põhimääruse artikli 51 lõige 1, mis piirab nimetatud mõiste ulatust vaid töölepingu teatavat tüüpi ülesütlemisega, mis vastab ülesütlemisele «majanduslikel, tehnilistel, organisatoorsetel või tootmisega seonduvatel» põhjustel?

2.

Kas selleks, et määrata koondamiste arv, mida tuleb arvestada selle kindlaksmääramisel, kas võib olla tegemist «kollektiivse koondamisega» direktiivi 98/59 artikli 1 lõike 1 määratluses, ükskõik, kas on aset leidnud «tööandja algatusel töölt vabastamine» (punkt a) või «tööandja algatusel toimunud töölepingu lõpetamised, mille üks põhjus või mitu põhjust ei ole seotud asjaomaste üksiktöötajatega, juhul kui koondamisi on vähemalt viis» (punkt b), tuleb arvesse võtta (kokkulepitud ajaks, töö või teenuse tõttu sõlmitud) tähtajaliste töölepingute individuaalseid ülesütlemisi, nagu need, mida on nimetatud töötajate põhimääruse artikli 49 lõike 1 punktis c?

3.

Kas mõiste «kollektiivsete koondamiste puhul, mis tulenevad piiratud ajaks või teatud töö tegemise ajaks sõlmitud töölepingutest», mida on kasutatud direktiivi 98/59 [artikli 1 lõike 2 punktis a] sätestatud juhtumi kohta, mil direktiivi ei kohaldata, tuleb määratleda üksnes läbi lõike 1 punktis a sätestatud kitsalt kvantitatiivse kriteeriumi või on lisaks nõutud, et kollektiivse koondamise põhjus tuleneks kollektiivselt nimetatud ajaks või teenuse osutamiseks või töö tegemiseks sõlmitud töölepingutest?

4.

Kas mõistet «tegevuskoht» kui «ühenduse õiguse mõistet», mis on keskne selle määratlemisel, mida tuleb mõista «kollektiivse koondamisena» direktiivi 98/59 artikli 1 lõike 1 kontekstis, saab (arvestades, et selle normi näol on vastavalt direktiivi artiklis 5 sätestatule tegemist miinimumstandardiga) tõlgendada nii, et ülevõtmisnorm liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras – Hispaania juhtumil töötajate põhimääruse artikli 51 lõige 1 – seob arvuliste künniste arvutamise üksnes «ettevõtja» kui tervikuga, välja arvatud juhtumid, mil «tegevuskoha» võrdlusühikuks võtmise tõttu ületataks selles sättes ette nähtud arvulised künnised?