Kohtuasi C‑534/13
Ministero dell’Ambiente e della Tutela del Territorio e del Mare jt
versus
Fipa Group Srl jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato)
„Eelotsusetaotlus — ELTL artikli 191 lõige 2 — Direktiiv 2004/35/EÜ — Keskkonnavastutus — Siseriiklikud õigusnormid, mis ei näe haldusorganile ette võimalust kohustada saastatud maatüki omanikku, kes ei ole saastuse põhjustamises osaline, võtma ennetus‑ ja parandusmeetmeid, ning millega on ette nähtud üksnes kohustus hüvitada haldusorgani võetud meetmed — Kooskõla saastaja maksab põhimõtte, ettevaatusprintsiibi ja põhimõtetega, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 4. märts 2015
Keskkond – Keskkonnakahjustuste ärahoidmine ja parandamine – „Saastaja maksab” põhimõte – ELTL artikli 191 lõige 2 – Riigi ametiasutuste võimalus võtta sellele tuginedes ennetus‑ või parandusmeetmeid – Puudumine
(ELTL artikli 191 lõige 2 ja ELTL artikkel 192)
Keskkond – Keskkonnakahjustuste ärahoidmine ja parandamine – Keskkonnavastutus – Direktiiv 2004/35 – „Saastaja maksab” põhimõte – Maatüki saastamise eest vastutajat ei ole võimalik kindlaks teha või ei ole võimalik panna teda parandusmeetmeid võtma – Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad saastatud maatüki omanikule, kes ei ole saastuse põhjustamises osaline, ette kohustuse hüvitada pädeva asutuse võetud meetmetega kaasnenud kulu – Lubatavus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/35)
Kuna ELTL artikli 191 lõige 2, mis sisaldab „saastaja maksab” põhimõtet, on suunatud liidu meetmetele, ei saa eraõiguslikud isikud sellele sättele kui sellisele tugineda niisuguste siseriiklike õigusnormide vältimiseks, mis puudutavad keskkonnapoliitika valdkonda, juhul kui ükski ELTL artikli 192 alusel vastuvõetud liidu õigusnorm, mis hõlmaks konkreetselt asjassepuutuvat olukorda, ei ole kohaldatav.
Ka ei saa keskkonnaküsimustes pädev haldusorgan tugineda ennetus‑ ja parandusmeetmete võtmiseks ELTL artikli 191 lõikele 2, kui puudub siseriiklik õiguslik alus.
(vt punktid 40 ja 41)
Direktiivi 2004/35 keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, mis ei luba pädeval asutusel juhul, kui maatüki saastajat ei ole võimalik kindlaks teha või ei ole võimalik panna teda parandusmeetmeid võtma, nõuda ennetus‑ ja parandusmeetmete võtmist selle maatüki omanikult, kes ei ole saastuse eest vastutav, vaid näevad omanikule ette üksnes kohustuse hüvitada pädeva asutuse võetud meetmetega kaasnenud kulu piirides, mis ei ületa maatüki turuhinda, mis on kindlaks määratud pärast nende meetmete võtmist.
(vt punkt 63 ja resolutsioon)
Kohtuasi C‑534/13
Ministero dell’Ambiente e della Tutela del Territorio e del Mare jt
versus
Fipa Group Srl jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato)
„Eelotsusetaotlus — ELTL artikli 191 lõige 2 — Direktiiv 2004/35/EÜ — Keskkonnavastutus — Siseriiklikud õigusnormid, mis ei näe haldusorganile ette võimalust kohustada saastatud maatüki omanikku, kes ei ole saastuse põhjustamises osaline, võtma ennetus‑ ja parandusmeetmeid, ning millega on ette nähtud üksnes kohustus hüvitada haldusorgani võetud meetmed — Kooskõla saastaja maksab põhimõtte, ettevaatusprintsiibi ja põhimõtetega, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 4. märts 2015
Keskkond — Keskkonnakahjustuste ärahoidmine ja parandamine — „Saastaja maksab” põhimõte — ELTL artikli 191 lõige 2 — Riigi ametiasutuste võimalus võtta sellele tuginedes ennetus‑ või parandusmeetmeid — Puudumine
(ELTL artikli 191 lõige 2 ja ELTL artikkel 192)
Keskkond — Keskkonnakahjustuste ärahoidmine ja parandamine — Keskkonnavastutus — Direktiiv 2004/35 — „Saastaja maksab” põhimõte — Maatüki saastamise eest vastutajat ei ole võimalik kindlaks teha või ei ole võimalik panna teda parandusmeetmeid võtma — Siseriiklikud õigusnormid, mis näevad saastatud maatüki omanikule, kes ei ole saastuse põhjustamises osaline, ette kohustuse hüvitada pädeva asutuse võetud meetmetega kaasnenud kulu — Lubatavus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/35)
Kuna ELTL artikli 191 lõige 2, mis sisaldab „saastaja maksab” põhimõtet, on suunatud liidu meetmetele, ei saa eraõiguslikud isikud sellele sättele kui sellisele tugineda niisuguste siseriiklike õigusnormide vältimiseks, mis puudutavad keskkonnapoliitika valdkonda, juhul kui ükski ELTL artikli 192 alusel vastuvõetud liidu õigusnorm, mis hõlmaks konkreetselt asjassepuutuvat olukorda, ei ole kohaldatav.
Ka ei saa keskkonnaküsimustes pädev haldusorgan tugineda ennetus‑ ja parandusmeetmete võtmiseks ELTL artikli 191 lõikele 2, kui puudub siseriiklik õiguslik alus.
(vt punktid 40 ja 41)
Direktiivi 2004/35 keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, mis ei luba pädeval asutusel juhul, kui maatüki saastajat ei ole võimalik kindlaks teha või ei ole võimalik panna teda parandusmeetmeid võtma, nõuda ennetus‑ ja parandusmeetmete võtmist selle maatüki omanikult, kes ei ole saastuse eest vastutav, vaid näevad omanikule ette üksnes kohustuse hüvitada pädeva asutuse võetud meetmetega kaasnenud kulu piirides, mis ei ületa maatüki turuhinda, mis on kindlaks määratud pärast nende meetmete võtmist.
(vt punkt 63 ja resolutsioon)