—

U. Reindl, esindajad: Rechtsanwalt M. Waldmüller ja Rechtsanwalt M. Baldauf,

—

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vitáková,

—

Prantsusmaa valitsus, esindajad: D. Colas ja C. Candat,

—

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Bianchi ja G. von Rintelen,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada komisjoni 15. novembri 2005. aasta määrust (EÜ) nr 2073/2005 toiduainete mikrobioloogiliste kriteeriumide kohta (ELT L 338, lk 1), mida on muudetud komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta määrusega (EL) nr 1086/2011 (ELT L 281, lk 7), (edaspidi „määrus nr 2073/2005”) koostoimes selle määruse I lisa 1. peatüki reaga 1.28.

2

Eelotsusetaotlus esitati U. Reindli ja Bezirkshauptmannschaft Innsbrucki (Innsbrucki esimese astme haldusasutus, Austria) vahelise kohtuvaidluse raames, mille ese on U. Reindlile määruse nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki real 1.28 märgitud Salmonella typhimurium’i piirmäära eiramise tõttu määratud rahatrahv.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/6, lk 463), artikkel 1 „Eesmärk ja reguleerimisala” näeb lõikes 1 ette:

„Käesoleva määrusega kindlustatakse inimeste tervise ja tarbijate huvide kaitse kõrge tase toiduvaldkonnas, võttes eelkõige arvesse toiduga, kaasa arvatud traditsiooniliste toodetega varustamise mitmekesisust, ning tagatakse siseturu tõhus toimimine. Määrusega nähakse ette ühised põhimõtted ja kohustused, vahendid tugeva teadusliku aluse rajamiseks, tulemuslikud organisatsioonilised süsteemid ja menetlused, millele toetub otsuste tegemine toidu ja sööda ohutuse küsimustes.”

4

Määruse nr 178/2002 artikkel 3 „Muud mõisted” näeb ette:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[...]”

5

Määruse nr 178/2002 artikkel 14 „Toiduohutusnõuded” sätestab:

„1.   Toitu ei tohi turule viia, kui see ei ole ohutu.

2.   Ohutuks ei saa pidada toitu, mis on

[...]

5.   Toidu inimtoiduks tarvitamise kõlblikkuse üle otsustamisel tuleb arvesse võtta, kas toit on selle kavandatud kasutuseks inimtoiduks sobimatu seetõttu, et on saastunud kas võõrkehade või muuga või mädanemise, riknemise või lagunemise teel.

[...]”

6

Määruse nr 178/2002 artikkel 17 „Kohustused” näeb ette:

„1.   Toidu- ja söödakäitlejad peavad enda juhitava ettevõtte kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel tagama toidu ja sööda vastavuse nende tegevust reguleerivatele toidualaste õigusnormide nõuetele ning kontrollima kõnealuste nõuete täitmist.

2.   [...]

Liikmesriigid kehtestavad ka eeskirjad meetmete ja karistuste kohta toidu- ja söödaalaste õigusnormide rikkumise puhul. Kehtestatavad meetmed ja karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.”

7

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2160/2003 salmonella ja teiste konkreetsete toidupõhiste zoonootilise toimega mõjurite kontrolli kohta (ELT L 325, lk 1, ELT eriväljaanne 03/41, lk 328), mida on muudetud määrusega nr 1086/2011, (edaspidi „määrus nr 2160/2003”) artikkel 1 „Sisu ja reguleerimisala” näeb ette:

„1.   Käesoleva määruse eesmärgiks on tagada nõuetekohaste ja tõhusate meetmete võtmine salmonella ja teiste zoonootiliste mõjurite avastamiseks ja tõrjeks kõikidel asjakohastel tootmis-, töötlemis- ja jaotustasanditel, eriti esmatootmistasandil, sealhulgas söödas, et vähendada nende esinemist ja ohtu, mida nad põhjustavad rahvatervisele.

2.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvad:

[...]”

8

Määruse nr 2160/2003 artikli 5 kohaselt tuleb siseriiklike kontrolliprogrammidega rakendada nõudeid ja proovide võtmise miinimumeeskirju, mis on sätestatud määruse II lisas. II lisa „I lisas loetletud zoonooside ja zoonootiliste mõjurite tõrje” sisaldab E osa, mis käsitleb erinõudeid värske liha osas ja näeb punktis 1 ette järgmist:

„Alates 1. detsembrist 2011 [peab] I lisas loetletud loomapopulatsioonidelt pärit värske kodulinnuliha vasta[ma] komisjoni määruse (EÜ) nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki real 1.28 esitatud asjakohasele mikrobioloogilisele kriteeriumile.”

9

Määruse nr 2160/2003 I lisas on loetletud mitu kodulinnu liiki, sealhulgas kalkunid.

10

Määruse nr 2073/2005 põhjendused 1–3 on sõnastatud järgmiselt:

11

Määruse nr 2073/2005 artikkel 1 „Sisu ja reguleerimisala” sätestab:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse teatavate mikroorganismide mikrobioloogilised kriteeriumid ja rakenduseeskirjad, mida toidukäitlejatel tuleb järgida määruse (EÜ) nr 852/2004 artiklis 4 nimetatud üld- ja erihügieenimeetmete rakendamisel. […]”

12

Määruse nr 2073/2005 artikkel 2 „Mõisted” näeb ette:

[...]

[…]”

13

Määruse nr 2073/2005 artikkel 3 „Üldnõuded” sätestab:

„1.   Toidukäitlejad tagavad, et toiduained vastavad I lisas sätestatud asjaomastele mikrobioloogilistele kriteeriumidele. Toidukäitlejad võtavad toiduainete tootmise, töötlemise ning jaotamise igal etapil, sealhulgas jaemüügil, meetmeid, mis on ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel põhineva korra ja hea hügieenitava rakendamise osaks, et tagada järgmiste nõuete täitmine:

2.   Toote valmistamise eest vastutavad toidukäitlejad korraldavad vajadusel uuringuid II lisa kohaselt, et uurida kriteeriumidele vastavust kogu kõlblikkusaja jooksul. […]

[…]”

14

Määruse nr 2073/2005 I lisa sisaldab 1. peatükki „Toiduohutuskriteeriumid”, mille rida 1.28 näeb ette järgmist:

15

Bundesgesetz über Sicherheitsanforderungen und weitere Anforderungen an Lebensmittel, Gebrauchsgegenstände und kosmetische Mittel zum Schutz der Verbraucherinnen und Verbraucher’i (föderaalseadus tarbijate kaitseks mõeldud ohutus‑ ja muude nõuete kohta toiduainete, tarbekaupade ja kosmeetikatoodete valdkonnas; Bundesgesetzblatt; edaspidi „BGBl.”, I, 13/2006; BGBl. I, 80/2013 avaldatud redaktsioonis; edaspidi „LMSVG”) § 5 lõiked 1 ja 5 näevad ette:

„1.   Keelatud on viia turule toitu,

[...]

5.   Toit on

[...]”

16

LMSVG § 90 lõige 1 sätestab:

„Isik, kes viib turule

1.   toitu, mis on inimtoiduks kõlbmatu […]

[…]

paneb toime […] väärteo, mille eest piirkonna haldusorgan [Bezirksverwaltungsbehörde] määrab rahatrahvi kuni 20000 eurot, korduva rikkumise korral kuni 40000 eurot, trahvi tasumata jätmise korral asendatakse see kuni kuuenädalase vangistusega.

[...]”

17

U. Reindl on toiduainete jaekaubandusega tegeleva äriühingu MPREIS Warenvertriebs GmbH (edaspidi „MPREIS”) filiaali juhataja. Sellest tulenevalt vastutab ta selle eest, et filiaal peab kinni kõikidest selle filiaali suhtes toiduainete sektoris kohaldatavatest õigusnormidest.

18

Toiduohutuse järelevalve asutus võttis filiaali juures läbiviidud kohapealse kontrolli käigus 29. märtsil 2012 proovi vaakumpakendis kalkunirinnafileest, mille oli tootnud ja pakendanud kolmas ettevõte. MPREIS sekkus seda proovi puudutavas üksnes turustamise etapis.

19

Austria toiduohutusagentuuri Innsbrucki instituut analüüsis võetud proovi mikrobioloogiliselt. Eksperdihinnangus jõudis instituut seisukohale, et proov on saastunud Salmonella typhimurium’iga ja on seetõttu „inimtoiduks kõlbmatu” LMSVG § 5 lõike 5 punkti 2 tähenduses ega ole ohutu määruse nr 178/2002 artikli 14 lõike 2 punkti b tähenduses. Instituut kasutas oma eksperdihinnangus toiduohutuskriteeriumina määruse nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki real 1.28 ette nähtud kriteeriumi.

20

Eksperdihinnangu alusel algatas Bezirkshauptmannschaft Innsbruck U. Reindli suhtes väärteomenetluse LMSVG § 5 lõike 5 punkti 2 eiramise eest. Bezirkshauptmannschaft Innsbruck tuvastas, et U. Reindl oli süüdi määruse nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki real 1.28 ette nähtud Salmonella typhimurium’i piirmäära ületamises ja määras talle LMSVG § 90 lõike 1 punkti 1 alusel rahatrahvi.

21

U. Reindl kaebas Bezirkshauptmannschaft Innsbrucki otsuse peale edasi Unabhängiger Verwaltungssenat in Tirolile, kes kahtleb, milline ulatus on määrust nr 2073/2005 arvestades selliste toidukäitlejate vastutusel, kes sekkuvad alles turustamise etapis.

22

Neil asjaoludel otsustas Unabhängiger Verwaltungssenat in Tirol menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas määruse nr 2160/2003 II lisa E osa punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et määruse I lisas loetletud loomapopulatsioonidelt pärit värske kodulinnuliha peab vastama määruse nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki real 1.28 esitatud mikrobioloogilisele kriteeriumile kõigis turustamise etappides, sealhulgas jaemüügi etapis.

24

Tuleb meenutada, et määruse nr 2160/2003 II lisa E osa punkti 1 kohaselt peab selle määruse I lisas loetletud loomapopulatsioonidelt pärit värske kodulinnuliha vastama alates 1. detsembrist 2011 määruse nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki real 1.28 esitatud asjakohasele mikrobioloogilisele kriteeriumile.

25

Selle kohta tuleb märkida, et määruse nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki rida 1.28 näeb sõnaselgelt ette, et kriteeriumi kohaldatakse „[k]õlblikkusajal turule viidud too[dete suhtes]”.

26

Mõisted „turuleviimine” ja „kõlblikkusaeg” on määratletud vastavalt määruses nr 178/2002 ja määruses nr 2073/2005. Nii määratleb määruse nr 178/2002 artikli 3 punkt 8 mõiste „turuleviimine” nii, et see tähistab toidu või sööda valdamist müügi eesmärgil, kaasa arvatud müügiks pakkumine ja mis tahes muud liiki tasu eest või tasuta üleandmine ning müük, turustamine ja muud liiki üleandmine. Määruse nr 2073/2005 artikli 2 punkt f määratleb mõiste „kõlblikkusaeg” omakorda nii, et see tähistab kas ajavahemikku kuni tarvitamise lõppkuupäevani või minimaalse säilimisaja tähtaega, nagu on määratletud vastavalt direktiivi 2000/13 artiklites 9 ja 10.

27

Nendest määratlustest tuleneb, et mõiste „kõlblikkusajal turule viidud tooted” tähistab selliseid toiduaineid, nagu põhikohtuasjas kõne all olev värske kodulinnuliha toode, mida vallatakse müügi, turustamise ja muud liiki üleandmise eesmärgil ajavahemiku vältel, mis eelneb nende tarvitamise lõppkuupäevale või minimaalse säilimisaja tähtajale.

28

Lisaks sellele, kui ei nähtaks ette, et selline värske kodulinnuliha, nagu on kõne all põhikohtuasjas, peab vastama määruse nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki real 1.28 esitatud mikrobioloogilisele kriteeriumile kõigis turustamise etappides, sealhulgas jaemüügi etapis, oleks toidualaste õigusnormide üks põhieesmärke, st rahvatervise kaitse, millele viitab määruse nr 2073/2005 põhjendus 1, ohus niipea, kui turule viidaks toiduaineid, mis sisaldavad mikroorganisme koguses, mis seab ohtu inimeste tervise.

29

Sellest järeldub, et nii määruse nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki rea 1.28 sõnastusest kui ka toidualaste õigusnormidega taotletavast eesmärgist tuleneb, et mikrobioloogilist kriteeriumi tuleb ka turustamise etapis kohaldada sellise värske kodulinnuliha toote suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

30

Eelnevast tulenevalt tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 2160/2003 II lisa E osa punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et selle määruse I lisas loetletud loomapopulatsioonidelt pärit värske kodulinnuliha peab vastama määruse nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki real 1.28 esitatud mikrobioloogilisele kriteeriumile kõigis turustamise etappides, sealhulgas jaemüügi etapis.

31

Oma teise ja kolmanda küsimusega, mida on sobilik analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas liidu õigust – eeskätt määrust nr 178/2002 ja määrust nr 2073/2005 – tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis näevad ette sellise toidukäitleja karistamise määruse nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki real 1.28 esitatud mikrobioloogilise kriteeriumi eiramise eest, kes sekkub ainuüksi turustamise etapis asjaomase toiduaine turuleviimiseks.

32

Tuleb märkida, et määruse nr 2073/2005 artikli 3 lõikes 1 on täpsustatud, et toidukäitlejad tagavad, et toiduained vastavad selle määruse I lisas sätestatud mikrobioloogilistele kriteeriumidele jaotamise igal etapil, sealhulgas jaemüügil.

33

Ehkki määrus nr 2073/2005 näeb ette mikrobioloogilised kriteeriumid, millele peavad vastama toiduained igal toiduahela tasandil, ei sisalda see määrus siiski sätteid toidukäitlejate vastutuse kohta.

34

Selles osas tuleb lähtuda määrusest nr 178/2002. Selle artikli 17 lõige 1 näeb ette, et toidukäitlejad peavad enda juhitava ettevõtte kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel tagama toidu vastavuse nende tegevust reguleerivate toidualaste õigusnormide nõuetele.

35

Määruse nr 178/2002 artikli 17 lõige 2 näeb omakorda ette, et liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta toidualaste õigusnormide rikkumise puhul ning et karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

36

Sellest tuleneb, et liidu õigust – eeskätt määrust nr 178/2002 ja määrust nr 2073/2005 – tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis näevad ette sellise toidukäitleja karistamise määruse nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki real 1.28 esitatud mikrobioloogilise kriteeriumi eiramise eest, kes sekkub ainuüksi turustamise etapis asjaomase toiduaine turuleviimiseks.

37

Kui liikmesriigid kehtestavad õigusnormid karistuste kohta, mida kohaldatakse nimetatud mikrobioloogilise kriteeriumi eiramise korral, peavad nad siiski kinni pidama liidu õiguses ette nähtud tingimustest ja piiridest, sealhulgas käesoleval juhul määruse nr 178/2002 artikli 17 lõikes 2 kehtestatud tingimusest, et karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

38

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liikmesriigid hoolitsema selle eest, et liidu õiguse rikkumiste eest karistatakse samade materiaal- ja menetlusnormide järgi nagu siseriikliku õiguse sarnast laadi ja sarnase raskusastmega rikkumiste puhul ja mis annavad karistusele tõhusa, proportsionaalse ja hoiatava laadi, kusjuures liikmesriigid jäävad karistuste valikul vabaks (vt selle kohta kohtuotsused Lidl Italia, C‑315/05, EU:C:2006:736, punkt 58, ja Berlusconi jt, C‑387/02, C‑391/02 ja C‑403/02, EU:C:2005:270, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Käesoleval juhul ei tohi põhikohtuasjas kõne all olevate õigusnormidega ette nähtud karistusmeetmed minna kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega õiguspäraselt taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, kusjuures juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ja põhjustatavad ebameeldivused ei tohi olla taotletud eesmärkide suhtes ebaproportsionaalsed (vt kohtuotsus Urbán, C‑210/10, EU:C:2012:64, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Selleks et hinnata, kas konkreetne karistus on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma arvesse eelkõige selle rikkumise laadi ja raskusastet, mida karistusega soovitakse ära hoida, ning karistuse suuruse kindlaksmääramise viisi (vt kohtuotsus Equoland, C‑272/13, EU:C:2014:2091, punkt 35).

41

Kuid sellised õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis näevad ette rahatrahvi inimtoiduks kõlbmatute toiduainete turuleviimise korral, võivad aidata kaasa toidualaste õigusnormide põhieesmärgi saavutamisele, milleks on rahvatervise kaitse ja millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28.

42

Isegi eeldusel, et põhikohtuasjas kõne all olev karistuste süsteem on riskivastutuse süsteem, tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole selline süsteem iseenesest taotletavate eesmärkide suhtes ebaproportsionaalne, kui see süsteem ajendab asjaomaseid isikuid määruse sätteid järgima ja kui taotletavad eesmärgid vastavad üldisele huvile, mis võib õigustada sellise süsteemi kehtestamist (vt kohtuotsus Urbán, EU:C:2012:64, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Siseriikliku kohtu ülesanne on nende elementidega arvestades hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olev karistus vastab määruse nr 178/2002 artikli 17 lõikes 2 viidatud proportsionaalsuse põhimõttele.

44

Kõige eelnevaga arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et liidu õigust – eeskätt määrust nr 178/2002 ja määrust nr 2073/2005 – tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis näevad ette sellise toidukäitleja karistamise määruse nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki real 1.28 esitatud mikrobioloogilise kriteeriumi eiramise eest, kes sekkub ainuüksi turustamise etapis asjaomase toiduaine turuleviimiseks. Siseriikliku kohtu ülesanne on hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olev karistus vastab määruse nr 178/2002 artikli 17 lõikes 2 viidatud proportsionaalsuse põhimõttele.

45

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: