Kohtuasi C‑398/13 P

Inuit Tapiriit Kanatami jt

versus

Euroopa Komisjon

„Apellatsioonkaebus — Määrus (EÜ) nr 737/2010 — Määruse (EÜ) nr 1007/2009 rakendusmäärus — Hülgetoodetega kauplemine — Nimetatud toodete importimisele ja turustamisele seatud piirangud — Kehtivus — Õiguslik alus — EÜ artikkel 95 — Euroopa Liidu põhiõiguste harta — Artikkel 17 — Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põlisrahvaste õiguste deklaratsioon — Artikkel 19”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (viies koda) 3. septembri 2015. aasta otsus

1. Õigusaktide ühtlustamine – Meetmed, mille eesmärk on siseturu toimimise parandamine – Õiguslik alus – EÜ artikkel 95 – Kohtulik kontroll – Piirid – Hindamine, võttes arvesse tegureid, mis olid seadusandjale õigusakti vastuvõtmise hetkel teada

   (EÜ artikkel 95)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Meetmed, mille eesmärk on siseturu toimimise parandamine – Õiguslik alus – EÜ artikkel 95 – Põhjendamiskohustus – Ulatus

   (EÜ artiklid 95 ja 253)

3. Apellatsioonkaebus – Väited – Asjaolude ja tõendite ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Asjaolude ja tõendite hindamise kontroll Euroopa Kohtus – Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

   (ELTL artikli 256 lõige 1; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

4. Õigusaktide ühtlustamine – Meetmed, mille eesmärk on siseturu toimimise parandamine – Õiguslik alus – EÜ artikkel 95 – Õigusliku alusena kasutamine, mille eelduseks ei ole see, et vastavas meetmes käsitletud toodete kaubavahetus oleks suure tähtsusega

   (EÜ artikkel 95)

5. Põhiõigused – Euroopa inimõiguste konventsioon – Õigusakt, mis ei ole liidu õiguskorda ametlikult integreeritud

   (ELL artikli 6 lõige 3; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 52 lõige 3)

6. Apellatsioonkaebus – Väited – Konkreetse kriitika puudumine Üldkohtu põhjenduste mõne punkti kohta – Vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavatele punktidele viitamata jätmine – Vastuvõetamatus

   (ELTL artikli 256 lõike 1 teine lõik; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 168 lõike 1 punkt d ja artikli 169 lõige 2)

7. Apellatsioonkaebus – Väited – Esimest korda apellatsioonkaebuse raames esitatud väide – Vastuvõetamatus

   (ELTL artikli 256 lõike 1 teine lõik; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

8. Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Omandiõigus – Kohaldamisala – Omandatud õigusliku seisundi andvad õigused – Mõiste

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 17)

9. Õigusaktide ühtlustamine – Hülgetoodetega kauplemine – Määrus nr 1007/2009 – Kohaldamiseeskirjad – ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonil põhinev kohustus inuittide kogukondadega konsulteerida ja koostööd teha – Puudumine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1007/2009, põhjendus 14 ja artikli 3 lõige 1)

1.  Liidu õigusakti õiguspärasuse hindamisel tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lähtuda selle akti vastuvõtmise ajal esinenud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest. Hagi puhul, millega vaidlustatakse EÜ artikli 95 õigusliku alusena kasutamine määruse vastuvõtmisel, tuleb EÜ artikli 95 õigusliku alusena kasutamise tingimuste täitmise kontrollimisel võtta aluseks kõnesoleva liidu õigusakti vastuvõtmise kuupäev. Sellisel kontrollimisel ei saa aga olla asjakohane kuupäev, mil komisjon esitab määruse ettepaneku. Nimelt ei kontrolli liidu kohus seadusandliku akti peale esitatud hagi raames mitte ettepaneku – mis võib seadusandliku menetluse käigus muutuda – õiguspärasust, vaid selle menetluse tulemusel liidu seadusandja poolt vastu võetud seadusandliku akti õiguspärasust.

   Pealegi ei ole liikmesriikide arv, kes on komisjoni ettepaneku kuupäevaks vastu võtnud või kavatsevad vastu võtta õigusakte vastavas valdkonnas, iseenesest määrav hindamisel, kas liidu seadusandja on õiguspäraselt kasutanud EÜ artiklit 95 õigusliku alusena, kui selle artikli kasutamise tingimused olid täidetud seadusandliku akti vastuvõtmise kuupäevaks.

   (vt punktid 22–24)

2.  EÜ artikli 95 lõikes 1 nimetatud meetmete eesmärk peab olema parandada siseturu loomise ja toimimise tingimusi. Kuigi üksnes tõdemisest, et siseriiklike õigusnormide vahel esinevad erinevused ja on abstraktne oht põhivabaduste riiveks või konkurentsimoonutuste tekkeks, ei piisa, et EÜ artikli 95 kasutamine õigusliku alusena oleks põhjendatud, võib liidu seadusandja kasutada seda artiklit eelkõige juhul, kui erinevused liikmesriikide õigusnormide vahel võivad riivata põhivabadusi ning mõjutada seeläbi otseselt siseturu toimimist või tekitada märkimisväärseid konkurentsimoonutusi. Samuti on selle sätte kasutamine võimalik juhul, kui soovitakse vältida kaubavahetusele tulevikus tekkida võivaid takistusi, mis tulenevad siseriiklike õigusnormide erinevast arengust. Siiski peab niisuguste takistuste tekkimine olema tõenäoline ja meetme eesmärk peab olema takistuste ennetamine.

   Põhjenduste kohta, mis tuleb määruses esitada, et õigustada EÜ artikli 95 kasutamist õigusliku alusena, märkis kohus, et üldkohaldatava akti puhul piisab, kui põhjendustes on osutatud ühelt poolt üldisele olukorrale, mis tingis akti vastuvõtmise, ja teiselt poolt üldistele eesmärkidele, mille saavutamiseks see on mõeldud, mistõttu ei saa liidu seadusandjale ette heita, kui ta kirjeldab vaid üldsõnaliselt vastavat valdkonda reguleerivate siseriiklike õigusaktide vahelisi erinevusi ja nendest tulenevaid siseturu toimimise häireid. Muu hulgas ei ole liidu seadusandja kohustatud täpsustama määruse preambuli tekstis liikmesriikide arvu ja nime, kelle siseriiklikud õigusaktid tingisid selle akti vastuvõtmise.

   Kui määruse põhjendused on piisavad, ei saa liidu kohtule ette heita, et ta võttis oma analüüsis arvesse kohtumenetluse käigus esitatud täiendavat teavet liikmesriikide õiguskorra kohta, mis tingis määruse vastuvõtmise, sest see teave vaid täpsustas määruse põhjendusi.

   (vt punktid 26, 27, 29 ja 30)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 36–38)

4.  Ei ole olemas õiguslikku kriteeriumi, et EÜ artikli 95 alusel võetavad meetmed peavad piirduma üksnes selliste toodete turgudega, mille puhul on kaubavahetus suhteliselt suure tähtsusega, sest EÜ artikli 95 sõnastusest ei nähtu sellist nõuet.

   (vt punktid 39 ja 40)

5.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 45 ja 46)

6.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 53)

7.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 57)

8.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 60 ja 61)

9.  Kuna ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni artikkel 19, mis käsitleb konsulteerimist ja koostööd põlisrahvastega, ei ole iseenesest õiguslikult siduv, siis ei anna selles artiklis ette nähtud kohustusele inuittide kogukondadega nende nõusoleku saamiseks konsulteerida ja koostööd teha siduvat jõudu ka määruse nr 1007/2009 hülgetoodetega kauplemise kohta põhjendus 14. Nimetatud põhjenduse sõnastusest nähtub, et selleks et mitte kahjustada enda ülalpidamiseks hülgejahiga tegelevate inuittide kogukondade põhilisi majanduslikke ja sotsiaalseid huve, peaks olema lubatud lasta turule neid hülgetooteid, mis on saadud nende kogukondade traditsioonilisel hülgejahil elatuse saamiseks kütitud hüljestest. Kuna määruse nr 1007/2009 artikli 3 lõikes 1 on selline luba ette nähtud, siis on ilmne, et viidates hülgejahi tunnustamisele põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis inuittide kogukonna liikmete kultuuri ja identiteedi lahutamatu osana, ei tee põhjendus 14 muud kui põhjendab erandit määruses ette nähtud keelust hülgetooteid turule lasta.

   Määruse põhjenduse 14 sõnastusest ei saa aga järeldada õiguslikult siduvat kohustust järgida põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni artiklit 19 – mis on liiatigi säte, mida ei ole selles põhjenduses silmas peetud.

   (vt punktid 64–67)