EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)

28. jaanuar 2015 ( *1 )

„Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala — Määrus (EÜ) nr 44/2001 — Kohtualluvus tsiviil- ja kaubandusasjades — Tarbijalepingud — Ühes liikmesriigis elav tarbija, kes on ostnud teises liikmesriigis asuvalt vahendajalt väärtpabereid, mille on emiteerinud kolmandas liikmesriigis asuv pank — Selliseid väärtpabereid emiteerinud panga vastu esitatud hagide kohtualluvus”

Kohtuasjas C‑375/13,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Handelsgericht Wien’i (Austria) 20. juuni 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 3. juulil 2013, menetluses

Harald Kolassa

versus

Barclays Bank plc,

EUROOPA KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president L. Bay Larsen, kohtunikud K. Jürimäe, J. Malenovský, M. Safjan (ettekandja) ja A. Prechal,

kohtujurist: M. Szpunar,

kohtusekretär: ametnik K. Malacek,

arvestades kirjalikus menetluses ja 21. mai 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke seisukohti, mille esitasid:

—	H. Kolassa, esindaja: Rechtsanwalt P. Miller,

—	Barclays Bank plc, esindaja: Rechtsanwalt H. Bielesz,

—	Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,

—	Itaalia valitsus, esindaja: avvocato dello Stato G. Palmieri, keda abistas P. Gentili,

—	Madalmaade valitsus, esindaja: M. Bulterman,

—	Euroopa Komisjon, esindajad: B. Eggers ja A.‑M. Rouchaud-Joët,

olles 3. septembri 2014. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1	Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 5 punkti 1 alapunkti a, artikli 5 punkti 3 ja artikli 15 lõike 1 tõlgendamist.

Taotlus on esitatud Viinis (Austria) elava H. Kolassa ja Londonis (Ühendkuningriik) asuva Barclays Bank plc (edaspidi „Barclays Bank”) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on selle panga lepingulisel, lepingueelsel ja lepinguvälisel vastutusel põhinev nõue hüvitada kahju, mis on tekkinud selle panga emiteeritud väärtpaberi kaudu tehtud finantsinvesteeringu väärtuse vähenemise tõttu.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Määruse nr 44/2001 põhjendused 2 ja 11–15 on sõnastatud järgmiselt:

„(2)

Teatavad erinevused kohtualluvust ja kohtuotsuse täitmist käsitlevates siseriiklikes eeskirjades takistavad siseturu häireteta toimimist. Olulised on sätted, millega ühtlustataks eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning lihtsustataks vorminõudeid, et käesoleva määrusega seotud liikmesriikide kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne.

[...]

(11)

Kohtualluvuse eeskirjad peavad olema hästi etteaimatavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga ning seepärast peab kohtualluvus alati olemas olema, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui kohtuvaidluse sisu või osapoolte autonoomia eeldab teistsugust seotust. Selleks et ühiseeskirjad oleksid läbipaistvamad ja et vältida kohtualluvuse konflikte, peab juriidilise isiku alaline asukoht olema autonoomselt määratletud.

(12)	Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvusel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.

(13)	Kindlustus-, tarbija- ja töölepingute puhul tuleks nõrgemat poolt kaitsta soodsamate kohtualluvuse eeskirjadega kui üldised eeskirjad.

(14)	Kui tegemist ei ole kindlustus-, tarbija- või töölepinguga, mille puhul on pädeva kohtu kindlaksmääramisel lubatud vaid piiratud autonoomia, tuleb austada lepingupoolte autonoomiat, võttes arvesse käesoleva määrusega ette nähtud ainupädevuse aluseid.

(15)	Harmoonilise kohtumõistmise huvides tuleb samaaegsete menetluste võimalust võimalikult vähendada ja tagada, et kahes liikmesriigis ei tehta vastuolulisi kohtuotsuseid. [...]”

4	Määruse II peatükis olevad artiklid 2–31 käsitlevad kohtualluvuse eeskirju.

5	Nimetatud II peatüki 1. jaos „Üldsätted” on artikkel 2, mille lõige 1 on sõnastatud järgmiselt: „Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.”

Sama määruse artikli 5 punktide 1 ja 3 kohaselt:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

a)	lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus;

kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana:

—	müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda,

—	teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada;

c)	kui ei kohaldata punkti b, kohaldatakse punkti a;

[...]

3.	lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda”.

Määruse nr 44/2001 artikkel 15, mis asub selle õigusakti II peatüki 4. jaos „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul”, näeb lõikes 1 ette:

„Küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see mõjutaks artikli 4 ja artikli 5 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:

a)	kaupade järelmaksuga müügi lepinguga, või;

b)	osamaksudena tasutava laenu või kaupade müügi rahastamiseks antava muud liiki laenu lepinguga, või

kõigil ülejäänud juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis kutse- või äritegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.”

Määruse nr 44/2001 artikkel 16, mis asub selle määruse II peatüki samas 4. jaos, näeb lõigetes 1 ja 2 ette:

„1. Tarbija võib algatada menetluse teise lepinguosalise vastu selle liikmesriigi kohtutes, kus on nimetatud osalise alaline elukoht, või selle paiga kohtutes, kus on tarbija enese alaline elukoht.

2. Teine lepinguosaline võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.”

Nimetatud määruse II peatükk sisaldab ka 8. jagu „Kohtualluvuse ja arvessevõetavuse kontrollimine”, mille artiklid 25 ja 26 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 25

Kui liikmesriigi kohtule esitatakse hagi, mis on olulises osas seotud asjaga, mille puhul on artikli 22 kohaselt ainupädevad teise liikmesriigi kohtud, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole selles asjas pädev.

Artikkel 26

1. Kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb käesoleva määruse sätetest.

2. Kohus peatab menetluse niikauaks, kuni on tõestatud, et kostjal on olnud võimalus menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument saada kätte piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta, või on tõestatud, et selleks on võetud kõik vajalikud meetmed.

[…]”.

Austria õigus

Kapitalituru seaduse (Kapitalmarktgesetz) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni § 11 oli sõnastatud järgmiselt:

„1. Kui investeerijal on tekkinud kahju seeläbi, et ta usaldas prospektis avaldatud või muul viisil käesoleva seaduse kohaselt nõutavat teavet (§ 6), mis on väärtpaberite või finantsvara hindamise seisukohalt oluline, siis vastutab kahju tekitamise eest:

1)	emitent tema enda või tema töötajate või muude prospekti koostamisse kaasatud isikute süül prospektis avaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe eest;

2)	prospekti kontrollija tema enda või tema töötajate või muude prospekti kontrollimisse kaasatud isikute süül toimunud ebaõige või ebapiisava kontrollimise eest;

[…]

isik, kes on enda või teise isiku nimel võtnud lepingulise kohustuse investori ees, ja lepingut vahendanud maakler, kui need isikud tegelevad väärtpaberite ja investeerimisvaraga kauplemise või vastavate tehingute vahendamisega oma majandus- või kutsetegevuse raames ja kui nad ise või nende töötajad teadsid, või ei teadnud raske hooletuse tõttu sellest, et punktis 1 nimetatud teave või kontroll oli ebaõige või ebapiisav […]

2. Välisriigi emitendi väärtpaberite või muu finantsvara korral laieneb lõike 1 punktis 1 sätestatud vastutus ka neile isikutele, kes pakuvad Austrias selliseid väärtpabereid või muud finantsvara, mille puhul kehtib prospekti avaldamise kohustus.

3. Kui vastutavaks on mitu isikut, vastutavad nad solidaarselt. Neist igaühe vastutust ei vähenda asjaolu, et teised isikud on samuti vastutavad sama kahju hüvitamise eest.

4. Vastutuse välistamises või piiramises ei või investori kahjuks eelnevalt kokku leppida.

[…]

8. Käesolevas paragrahvis sätestatu ei piira teiste õigusnormide või lepingute rikkumisest tulenevate kahju hüvitamise nõuete esitamist”

Investeerimisfondide seaduse (Investmentfondsgesetz) põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsiooni § 26 nägi ette:

„1. Välisriigi investeerimisfondi osaku omandajale tuleb enne lepingu sõlmimist teha tasuta kättesaadavaks fondi tingimused ja/või investeerimisühingu põhikiri, välisriigi investeerimisühingu prospekt ja lepingu sõlmimise taotluse ärakiri. Taotluse vorm peab sisaldama viidet väljalasketasu ja investeerimisühingule iga-aastaselt makstava tasu suurusele.

2. Prospekt peab sisaldama kõiki taotluse esitamise ajal välisriigi investeerimisfondi osakute hindamiseks olulisi andmeid. […] Eelkõige peab prospekt sisaldama järgmisi andmeid:

välisriigi investeerimisühingu, investeeritud raha paigutamise üle otsustava ettevõtja (fondivalitseja), osakute turustamisega tegeleva ettevõtja (turundusettevõtja) ja depoopanga nimi või ärinimi, õiguslik vorm, asukoht ja omakapital (aktsia- või osakapital, millest on maha arvatud veel tasumata sissemaksed ja millele on juurde arvatud reservid);

2)	esindaja ja makseasutuste ärinimi, asukoht ja aadress;

fondi vara eest soetatavate esemete ja nende valiku põhimõtete kirjeldus, teave selle kohta, kas soetatakse ainult börsil noteeritud väärtpabereid, näidates vajaduse korral ära, millisel börsil on need noteeritud, teave selle kohta, kuidas kasutatakse varalt saadavat tulu ja kas osa varast hoiustatakse krediidiasutuses, näidates vajaduse korral ära, kui suur osa varast;

osakuomanikule tema osakule vastava vara arvel väljamaksete tegemise tingimused ja kord ning andmed selleks pädevate makseasutuste kohta.

[…] Välisriigi investeerimisfondi esindaja on prospekti kontrollija, kes peab kontrollima prospektis esitatud andmete õigsust ja ammendavust. Prospekti koostamisele, muutmisele, kontrollimisele ja vastutusele prospekti sisu eest kohaldatakse nii emitendi kui ka prospekti kontrollija puhul vastavalt [kapitalituru seaduse] sätteid […]”.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

H. Kolassa omandas tarbijana Austria panga direktanlage.at AG (edaspidi „direktanlage.at”) kaudu 68180,36 euro eest X1 Global EUR Index sertifikaate (edaspidi „sertifikaadid”). Nende sertifikaatide emitent on Ühendkuningriigi äriregistrisse kantud Barclays Bank, kelle asukoht on Londonis ja filiaal Frankfurdis (Saksamaa).

Sertifikaatide emiteerimisel levitas Barclays Bank 22. septembril 2005 dateeritud põhiprospekti. Sertifikaatidele kehtisid üldtingimused, mis tehti üldsusele teatavaks 20. detsembril 2005. Barclays Banki taotlusel levitati põhiprospekti ka Austrias. Avalik pakkumine võlakirjade märkimiseks toimus 20. detsembrist 2005 kuni 24. veebruarini 2006 ja sellele järgnes 31. märtsil 2006 emissioon. Tagasimaksmise tähtaeg on 2016. aastal. Peale selle võimaldavad võlakirjatingimused lepingu üles öelda.

Sertifikaadid on vormistatud esitajavõlakirjadena. Tagasimakstav summa ja seega esitajavõlakirjade väärtus arvutatakse indeksi alusel, mis moodustub mitme alusfondi portfellist nii, et sertifikaadi väärtus on otseselt seotud selle portfelliga. Kõnealuse portfelli pidi koostama ja seda pidi haldama X1 Fund Allocation GmbH, kellele Barclays Bank tegi ülesandeks sertifikaatide müügist saadud raha investeerimise. See raha on suuremas osas kadunud. Sertifikaatide hind on praegu null eurot, kuid H. Kolassa on selle vaidlustanud.

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et sertifikaadid müüdi kutselistele investoritele, kes müüsid need edasi eelkõige tarbijatele. Käesoleval juhul andis direktanlage.at H. Kolassa soovitud sertifikaadi ostmise korralduse Münchenis (Saksamaa) asuvale Saksa emaettevõtjale DAB bank AG, kes omakorda omandas need Barclays Bankilt. Korraldused anti ja täideti asjaomaste äriühingute endi nimel. Direktanlage.at AG täitis H. Kolassa tellimuse kooskõlas „väärtpaberite esindajakontol hoidmise” üldtingimustega, mille kohaselt hoiab direktanlage.at AG kõiki oma klientide sertifikaate kattevarana Münchenis enda nimel iga asjaomase kliendi arvel. H. Kolassal oli õigus nõuda sertifikaatide üleandmist vaid kattevara vastava osa ulatuses, kusjuures neid ei saanud kanda tema enda nimele.

H. Kolassa esitas kahjustatud investorina hagi Handelsgericht Wienile, nõudes 73705,07 euro väljamõistmist Barclays Banki lepingueelse, lepingulise ja lepinguvälise vastutuse alusel. Ta rõhutab, et kui Barclays Bank oleks käitunud õiguspäraselt, siis ei oleks H. Kolassa oma raha sel viisil investeerinud, vaid oleks paigutanud selle laialt hajutatud ja turu suhtes erapooletusse fondiportfelli ja teeninud selle pealt haginõude summa ehk investeeritud summa koos intressiga.

17	H. Kolassa leiab, et vaidlus allub eelotsusetaotluse esitanud kohtule, seda esimese võimalusena määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c alusel ja teise võimalusena sama määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a ja artikli 5 punkti 3 alusel.

18	Eelotsusetaotluse esitanud kohtus vaidlustab Barclays Bank nii H. Kolassa sisulised väited kui ka asja allumise seda menetlevale kohtule.

Neil asjaoludel otsustas Handelsgericht Wien menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 sõnastust „Küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil” tuleb tõlgendada selliselt, et

hageja, kes omandas tarbijana järelturul esitajavõlakirja ja esitab nüüd emitendi vastu nõuded võlakirjatingimuste ning teavitamiskohustuse ja kontrollikohustuse rikkumise alusel ning prospektiga seotud vastutuse alusel, saab tugineda selles sättes toodud kohtualluvuse alusele, kui kolmandalt isikult väärtpaberi ostmisega astus hageja kaudselt emitendi ja võlakirja esialgse märkija vahelisse lepingulisse võlasuhtesse;

ii)

juhul kui esimese küsimuse punkti a alapunktile i vastatakse jaatavalt, saab hageja tugineda määruse nr 44/2001 artiklis 15 sätestatud kohtualluvusele ka sellisel juhul, kui kolmas isik, kellelt ta esitajavõlakirja ostis, oli võlakirja eelnevalt omandanud oma majandustegevuse või kutsealaga seotud eesmärgil, see tähendab juhul kui hageja astub asjaomasesse võlasuhtesse isiku asemel, kes ei ole tarbija; ja

iii)

juhul kui esimese küsimuse punkti a alapunktidele i ja ii vastatakse jaatavalt, saab hageja tugineda määruse nr 44/2001 artiklis 15 sätestatud kohtualluvusele ka juhul, kui ta ei ole ise asjaomase võlakirja omanik, vaid omanikuks on kolmas isik, kes ei ole tarbija ja kellele hageja on andnud korralduse võlakirja omandamiseks ja kes hoiab võlakirja käsundi alusel oma nimel hageja jaoks, kusjuures hagejal on võlakirja omaniku vastu üksnes võlaõiguslikust kokkuleppest tulenev üleandmisnõue?

Kas juhul, kui esimese küsimuse punkti a alapunktile i vastatakse jaatavalt, kuuluvad selle kohtu alluvusse, kellel on palutud lahendada võlakirja omandamise lepingu alusel esitatud nõue, määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 alusel lisaks ka sama võlakirja omandamisest tulenevad lepinguvälised nõuded?

Kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a sõnastust „lepingutega seotud asjades” tuleb tõlgendada selliselt, et

hageja, kes omandas järelturul esitajavõlakirja ja esitab nüüd emitendi vastu nõuded võlakirjatingimuste ning teavitamiskohustuse ja kontrollikohustuse rikkumise alusel ning prospektiga seotud vastutuse alusel, saab tugineda selles sättes toodud kohtualluvuse alusele, kui kolmandalt isikult väärtpaberi ostmisega astus hageja kaudselt emitendi ja võlakirja esialgse märkija vahelisse lepingulisse võlasuhtesse; ja

ii)

juhul kui teise küsimuse punkti a alapunktile i vastatakse jaatavalt, saab hageja tugineda määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunktis a sätestatud kohtualluvusele ka juhul, kui ta ei ole ise asjaomase võlakirja omanik, vaid omanikuks on kolmas isik, kellele hageja on andnud korralduse võlakirja omandamiseks ja kes hoiab võlakirja käsundi alusel oma nimel hageja jaoks, kusjuures hagejal on võlakirja omaniku vastu üksnes võlaõiguslikust kokkuleppest tulenev üleandmisnõue?

Kas juhul, kui teise küsimuse punkti a alapunktile i vastatakse jaatavalt, kuuluvad selle kohtu alluvusse, kellel on palutud lahendada võlakirja omandamise lepingu alusel esitatud nõue, määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a alusel lisaks ka sama võlakirja omandamisest tulenevad lepinguvälised nõuded?

Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohta: kas esitajavõlakirjade emiteerimisega seoses on kapitaliturgu käsitlevatest õigusaktide alusel esitatavad nõuded, mis tulenevad prospektiga seotud vastutusest ning esitajavõlakirjade emiteerimisega seotud kaitse- ja teavitamiskohustuse rikkumisest, lepinguvälise kahju hüvitamise nõuded [selle sätte] tähenduses?

kas juhul, kui kolmanda küsimuse punkti a esimesele lõigule vastatakse jaatavalt, kehtib eeltoodu ka siis, kui nõuded emitendi vastu esitab isik, kes ei ole ise võlakirja omanik ja kellel on üksnes võlaõiguslik üleandmisnõue võlakirja omaniku vastu, kes hoiab tema jaoks väärtpabereid käsundi alusel?

Kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 sõnastust „[paik], kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda” tuleb tõlgendada nii, et kui võlakirja ostmine toimub tahtlikult esitatud ebaõige teabe põhjal, siis

i)	tuleb kahjustava sündmuse toimumiskohaks pidada kannatanu elukohta kui tema vara peamist asukohta?

ii)

kas juhul, kui kolmanda küsimuse punkti b alapunktile i vastatakse jaatavalt, kehtib eeltoodu ka siis, kui väärtpaberi ostmise korraldust ja selle eest tasumise korraldust on võimalik tühistada kuni tehingu toimumiseni, kusjuures tehing toimus veidi aega pärast raha debiteerimist kannatanu arveldusarvelt teises liikmesriigis?

Kas kohus peab määruse nr 44/2001 artiklite 25 ja 26 alusel kohtualluvuse kontrollimisel läbi viima üksikasjaliku tõendite kogumise menetluse seoses vaidlustatud asjaoludega, mis on olulised nii kohtualluvuse määramisel kui ka esitatud nõuete sisulisel lahendamisel (edaspidi „kahest aspektist olulised asjaolud”), või peab kohus kohtualluvuse määramisel eeldama hageja väidete õigsust?”

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust selle kohta, kas määruse nr 44/2001 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et hageja, kes on omandanud tarbijana järelturul esitajavõlakirja oma majandus- või kutsetegevuse raames tegutsenud kolmandalt isikult, saab võlakirjatingimuste ning teavitamiskohustuse ja kontrollikohustuse rikkumise alusel ning prospektiga seotud vastutuse alusel esitatavas hagis selle võlakirja emitendi vastu tugineda selles sättes toodud kohtualluvuse alusele.

Sissejuhatuseks tuleb esiteks meelde tuletada, et kuna määrus nr 44/2001 asendab liikmesriikidevahelistes suhetes 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemise kohta (edaspidi „Brüsseli konventsioon”), võib Euroopa Kohtu tõlgendusi konventsiooni sätetele laiendada ka asjaomasele määrusele, kui nende aktide sätted on sisult võrdväärsed (kohtuotsus Maletic, C‑478/12, EU:C:2013:735, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

Teiseks tuleb määruses nr 44/2001 kasutatud mõisteid ja eelkõige neid, mis sisalduvad määruse artikli 15 lõikes 1, tõlgendada autonoomselt, tuginedes peamiselt selle määruse ülesehitusele ja eesmärkidele, et tagada määruse ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides (vt kohtuotsus Česká spořitelna, C‑419/11, EU:C:2013:165, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

Määruse nr 44/2001 artikli 15 lõige 1 on kohaldatav juhul, kui täidetud on kolm tingimust: esiteks on üks lepingupooltest tarbija, kes tegutseb oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, teiseks on leping sellise tarbija ja oma majandus- või kutsetegevuse raames tegutseva isiku vahel tõepoolest sõlmitud ning kolmandaks kuulub see leping ühte artikli 15 lõike 1 punktides a–c nimetatud kategooriatest. Need tingimused peavad olema täidetud kumulatiivselt, mistõttu juhul, kui üks kolmest tingimusest ei ole täidetud, ei saa kohtualluvust kindlaks määrata vastavalt eeskirjadele, mis reguleerivad kohtualluvust tarbijalepingute valdkonnas (kohtuotsus Česká spořitelna, EU:C:2013:165, punkt 30).

24	Sellega seoses ilmneb Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et eelmises punktis mainitud esimene ja kolmas tingimus on käesoleval juhul täidetud, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 28.

25	Niisiis piisab, kui analüüsida, kas teine tingimus ehk vaidlusaluse lepingu sõlmimine oma majandus- või kutsetegevuse raames tegutseva isikuga on täidetud niisugustel asjaoludel, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas.

Sellega seoses ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt faktilistest asjaoludest tehtud kokkuvõttest, mida nimetatud kohus peab siiski kontrollima, et Barclays Banki ja H. Kolassa vahel puudub leping, kuna viimase valduses ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 14 mainitud võlakirju, kuivõrd neid säilitab direktanlage.at kattevarana enda nimel. Seevastu sai H. Kolassa nimetatud kohtu andmetel nõuda sertifikaatide üleandmist kattevara vastava osa ulatuses, kusjuures sertifikaate ei saanud kanda tema enda nimele.

27	H. Kolassa väitel kohustab eesmärk kaitsta tarbijaid neil asjaoludel kasutama majanduslikku lähenemisviisi ja lugema leping tema ja Barclays Banki vahel sõlmituks määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 tähenduses, kuna direktanlage.at tegutses vahendaja ülesannetes.

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõige 1 on erand nii selle määruse artikli 2 lõikest 1, mis näeb ette kohtualluvuse kindlaksmääramise üldeeskirja, mille kohaselt tuleb hagi esitada kostja elukoha liikmesriigi kohtusse, kui ka sama määruse artikli 5 punktis 1 ette nähtud eeskirjast, mis puudutab valikulise kohtualluvuse eeskirju lepingute puhul ja mille kohaselt allub vaidluse lahendamine selle riigi kohtutele, kus hagi esemeks olev lepinguline kohustus täideti või tuleb täita. Seega tuleb artikli 15 lõiget 1 tingimata tõlgendada kitsalt (vt kohtuotsus Česká spořitelna, EU:C:2013:165, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

29	Teisalt võimaldab nõue, et tarbija ja oma majandus- või kutsetegevuse raames tegutseva kostja vahel peab olema leping, tagada kohtualluvuse etteaimatavuse, mis nähtuvalt määruse nr 44/2001 põhjendusest 11 on üks selle määruse eesmärkidest.

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et nõuet, et oma majandus- või kutsetegevuse raames tegutseva kostjaga peab olema sõlmitud leping, ei saa tõlgendada nii, et see nõue on täidetud ka juhul, kui tegemist on järjestikuste lepingutega, mille täitmisel lähevad teatavad õigused ja kohustused oma majandus- või kutsetegevuse raames tegutsevalt isikult üle tarbijale.

31	Seda seisukohta kinnitab määruse nr 44/2001 artikli 15 tõlgendamine koos sama määruse artikliga 16.

Määruse artikli 16 lõikes 1 seoses tarbijalepingutega kehtestatud kohtualluvuse eeskirjad on vastavalt selle artikli sõnastusele kohaldatavad ainult hagile, mille tarbija algatab teise lepinguosalise vastu, mis tähendab tingimata, et tarbijal peab olema sõlmitud leping oma majandus- või kutsetegevuse raames tegutseva kostjaga.

Euroopa Kohus on küll märkinud, et määruse nr 44/2001 artikli 16 lõikes 1 kasutatud mõistet „teine lepinguosaline” tuleb tõlgendada nii, et selle mõistega on hõlmatud ka tarbijaga lepingu sõlminud ettevõtja lepingupartner (kohtuotsus Maletic, EU:C:2013:735, punkt 32). See tõlgendus lähtub aga konkreetsetest asjaoludest, mille kohaselt tarbija oli esialgu seotud eristamatult kahe teise lepinguosalisega. Kui üks lepinguosalistest, kelle asukoht oli tarbijaga samas liikmesriigis, oleks arvatud nimetatud artikli 16 kohaldamisalast välja, siis oleks asi allunud kahe lepinguosalise vastu solidaarselt esitatud hagi menetlevale kohtule ainult osas, mis puudutas teises liikmesriigis asunud ettevõtjat.

34	Niisugust tõlgendust ei saa laiendada põhikohtuasja asjaoludele, kus täielikult puudub kostjaga, kes on oma majandus-või kutsetegevuse raames tegutsenud isik, sõlmitud leping.

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei saa hageja, kes on omandanud tarbijana esitajavõlakirja oma majandus- või kutsetegevuse raames tegutsenud kolmandalt isikult, ilma et tarbija ja võlakirja emitendi vahel oleks sõlmitud lepingut (seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus), võlakirjatingimuste ning teavitamiskohustuse ja kontrollikohustuse rikkumise alusel ning prospektiga seotud vastutuse alusel esitatavas hagis selle võlakirja emitendi vastu tugineda selles sättes toodud kohtualluvuse alusele.

Teine küsimus

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust selle kohta, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et võlakirjatingimuste ning teavitamiskohustuse ja kontrollikohustuse rikkumise alusel ning prospektiga seotud vastutuse alusel hagi esitamisel esitajavõlakirja emitendi vastu saab hageja, kes on selle võlakirja omandanud kolmandalt isikult, tugineda selles sättes toodud kohtualluvuse alusele.

Selle küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt meelde tuletada, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 1 kasutatud mõistet „lepingutega seotud asjad” ei saa mõista kui viidet kvalifikatsioonile, mille kohaldatav siseriiklik õigus annab siseriiklikus kohtus käsitletavale õigussuhtele. Seda mõistet tuleb vastupidi tõlgendada autonoomselt, tuginedes määruse ülesehitusele ja eesmärkidele, et tagada selle ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides (kohtuotsused Handte, C‑26/91, EU:C:1992:268, punkt 10, ja Česká spořitelna, EU:C:2013:165, punkt 45).

38	Vastupidi määruse nr 44/2001 artikli 15 lõikes 1 väljendatud nõudele ei ole lepingu sõlmimine sama määruse artikli 5 punkti 1 kohaldamise eeltingimus, nii et kohtualluvuse välistamine esimese sätte alusel ei puuduta tingimata teise sätte kohaldatavust.

Samas, kuigi määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkt a ei eelda lepingu sõlmimist, on kohustuse olemasolu kindlakstegemine selle sätte kohaldamiseks siiski vajalik, kuna kohtualluvus määratakse selle sätte kohaselt paiga järgi, kus asjaomane kohustus täideti või tuleb täita. Niisiis eeldab nimetatud sättes lepingutega seotud asjade jaoks ette nähtud valikulise kohtualluvuse eeskirja kohaldamine selle õigusliku kohustuse kindlakstegemist, mille isik on endale vabatahtlikult teise isiku ees võtnud ja millel põhineb hageja nõue (vt kohtuotsus Česká spořitelna, EU:C:2013:165, punktid 46 ja 47).

Sellega seoses ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt faktilistest asjaoludest tehtud kokkuvõttest, et põhikohtuasja asjaolude kohalt ei ole Barclays Bank niisugust kohustust H. Kolassa ees vabatahtlikult võtnud, kuigi kohaldatava siseriikliku õiguse kohaselt on Barclays Bankil H. Kolassa ees teatavad kohustused.

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei saa hageja, kes on omandanud esitajavõlakirja kolmandalt isikult, ilma et võlakirja emitent oleks vabatahtlikult võtnud kohustust hageja ees (seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus), tugineda selles sättes toodud kohtualluvuse alusele võlakirjatingimuste ning teavitamiskohustuse ja kontrollikohustuse rikkumise alusel ning prospektiga seotud vastutuse alusel esitatavas hagis selle võlakirja emitendi vastu.

Kolmas küsimus

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust selle kohta, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav hagile, milles palutakse tuvastada sertifikaadi emitendi vastutus sertifikaadiga seotud prospekti ning selle emitendil lasuvate muude seadusjärgsete teavitamiskohustuste rikkumise eest, mis oleks aluseks asja allumisele hageja elukohajärgsetele kohtutele, kuivõrd tegemist oleks paigaga, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda.

43	Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada autonoomselt ja kitsalt (vt selle kohta kohtuotsus Coty Germany, C‑360/12, EU:C:2014:1318, punktid 43–45).

See ei muuda aga tõsiasja, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tähenduses hõlmab mõiste „lepinguväline kahju” kõiki nõudeid, milles taotletakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguga seotud” selle määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses (kohtuotsus Brogsitter, C‑548/12, EU:C:2014:148, punkt 20). Niisiis tuleb asuda seisukohale, et hagid, milles palutakse tuvastada emitendi vastutus sertifikaadiga seotud prospekti ning muude seadusjärgsete teavitamiskohustuste rikkumise eest investorite ees, kuuluvad juhul, kui need ei ole hõlmatud käesoleva kohtuotsuse punktis 39 määratletud „lepingutega seotud asjade” mõistega, lepinguvälise vastutuse valdkonda.

Seoses määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohaldamisega niisugustele asjaoludele, nagu on käsitluse all põhikohtuasjas, tuleb meelde tuletada, et selles sättes kasutatud väljendis „paik, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda” on peetud silmas nii kahju tekkimise kui ka kahju põhjustanud sündmuse toimumise paika, millest tulenevalt võib kostja hageja valikul kaevata kas ühe või teise asjaomase paiga kohtusse (kohtuotsus Coty Germany, EU:C:2014:1318, punkt 46).

Sellesse puutuvalt on väljakujunenud kohtupraktikas leitud, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punktis 3 ette nähtud kohtualluvuse eeskiri põhineb vaidluse ning kahjustava sündmuse toimumise või toimuda võimise koha kohtu vahelisel eriti tihedal seotusel, mis õigustab asja andmist selle kohtu alluvusse vajaduse tõttu tagada korrakohane õigusemõistmine ja menetluse otstarbekas korraldamine (kohtuotsus Coty Germany, EU:C:2014:1318, punkt 47).

Kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 45 meenutatud kohtupraktikas tunnustatud seostest ühe kindlakstegemine peaks võimaldama välja selgitada kohtualluvuse, millel on objektiivselt parimad eeldused hindamaks, kas menetluse vastaspoole puhul on täidetud vastutust põhjustavad asjaolud, siis tuleneb sellest, et nõuetekohane on pöördumine ainult selle paiga kohtu poole, mille tööpiirkonnas on täidetud asjaomane seotuse alus (kohtuotsus Coty Germany, EU:C:2014:1318, punkt 48).

Olgu meelde tuletatud, et Euroopa Kohus on märkinud, et väljendiga „selle paiga kohus, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda” ei peeta silmas hageja alalist elukohta ainuüksi asjaolu tõttu, et ta on seal kandnud finantskahju osa oma varast kaotamise tagajärjel teises liikmesriigis (kohtuotsus Kronhofer, C‑168/02, EU:C:2004:364, punkt 21).

Nõnda ei õigusta üksnes hagejal finantstagajärgede tekkimise asjaolu asja andmist tema elukohajärgsete kohtute alluvusse, kui nii kahju tekkimise kui ka kahju põhjustanud sündmuse toimumise paik on sarnaselt kohtuasjaga, milles tehti kohtuotsus Kronhofer (EU:C:2004:364), teise liikmesriigi territooriumil (vt selle kohta kohtuotsus Kronhofer, EU:C:2004:364, punkt 20).

50	Niisugune kohtualluvuse andmine on seevastu õigustatud juhul, kui hageja elukoht on tõepoolest ka kahju tekkimise või kahju põhjustanud sündmuse toimumise paik.

Sellega seoses ilmneb eelotsusetaotlusest, et esiteks ei olnud sertifikaatide väärtuse vähenemine tingitud finantsturgude ettemääramatusest, vaid nende fondide juhtimisest, kuhu sertifikaatide emissioonist saadud raha investeeriti ja mis lõppastmes takistas sertifikaatide väärtuse positiivset arengut. Teiseks teostati tegevus või tegevusetus, mida Barclays Bankile seoses tal lasunud seadusjärgsete teavitamiskohustustega ette heidetakse, enne H. Kolassa tehtud investeeringuid, ning H. Kolassa sõnul oli see tegevus või tegevusetus nimetatud investeeringute tegemisel määrava tähtsusega.

Eeldades, et Barclays Banki tegevus ja tegevusetus kujutasid endast H. Kolassal kahju tekkimise vajalikku eeltingimust, mis teeks võimalikuks määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohaldamise (vt selle kohta kohtuotsus DFDS Torline, C‑18/02, EU:C:2004:74, punkt 34), tuleb sellega seoses veel kontrollida, kas põhikohtuasja asjaolud võimaldavad määratleda hageja elukoha kahju tekkimise või kahju põhjustanud sündmuse toimumise paigana.

Mis puudutab väidetavat kahju põhjustanud sündmust ehk Barclays Bankil seoses prospekti ja investorite teavitamisega lasunud seadusjärgsete kohustuste väidetavat rikkumist, siis tuleb märkida, et tegevuse või tegevusetuse, mis võiks endast kujutada niisugust rikkumist, toimumise kohaks ei saa pidada väidetavalt kahjustatud investori elukohta, sest toimikus olevatest materjalidest ei ilmne, et otsused selle panga pakutud investeerimisviiside ja nendega seotud prospektide kohta oleks tehtud selles liikmesriigis, kus see investor elab, ning et prospekte oleks esialgu koostatud ja levitatud mujal kui Barclays Banki asukoha liikmesriigis.

54	Mis seevastu puudutab kahju tekkimist, siis niisugustel ajaoludel, nagu on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 51, tuleb asuda seisukohale, et kahju tekkimise paik on seal, kus investor selle kannab.

55	Niisugune hagi allub hageja elukoha kohtutele kahju tekkimise koha järgi eelkõige juhul, kui nimetatud kahju realiseerub otse hageja pangakontol pangas, mis asub nende kohtute tööpiirkonnas.

Niimoodi kindlaks tehtud kahju tekkimise koht vastab niisugustel asjaoludel, nagu on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 51, määruse nr 44/2001 eesmärgile tugevdada Euroopa Liidus elavate isikute õiguskaitset, ühtaegu võimaldades hagejal raskusteta kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, ja kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse teda võib kaevata (vt selle kohta kohtuotsus Kronhofer, EU:C:2004:364, punkt 20), eeldusel, et sertifikaadi emitent, kes ei täida neid prospektiga seotud seadusjärgseid kohustusi, peab juhul, kui ta otsustab sertifikaadiga seotud prospekti teistes liikmesriikides registreerida, olema valmis selleks, et teistes liikmesriikides asuvad ebapiisavalt teavitatud isikud investeerivad sellesse sertifikaati ja kannavad kahju.

Eelnevat arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav hagile, milles palutakse tuvastada sertifikaadi emitendi vastutus sertifikaadiga seotud prospekti ning emitendil lasuvate muude teavitamiskohustuste rikkumise eest, juhul kui selle vastutuse puhul ei ole tegemist lepingust tuleneva vastutusega nimetatud määruse artikli 5 punkti 1 tähenduses. Vastavalt sama artikli 5 punktile 3 allub niisugune hagi hageja elukoha kohtutele kahju tekkimise koha järgi eelkõige juhul, kui väidetav kahju realiseerub otse hageja pangakontol pangas, mis asub nende kohtute tööpiirkonnas.

Neljas küsimus

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitusi selle kohta, kas kohus peab määruse nr 44/2001 alusel asja kohtualluvuse kontrollimisel läbi viima üksikasjalise tõendite kogumise menetluse seoses vaidlusaluste asjaoludega, mis on ühtaegu olulised nii kohtualluvuse kindlakstegemisel kui ka väidetava õiguse olemasolu kontrollimisel, või tuleb kohtualluvuse määramisel eeldada ainult põhikohtuasja hageja väidete õigsust.

59	On selge, et määruses nr 44/2001 ei ole täpsustatud liikmesriikide kohtute kontrollikohustuse ulatust, kui nad kontrollivad asja rahvusvahelist kohtualluvust.

Kuigi tegemist on siseriikliku menetlusõiguse küsimusega, mille ühtlustamine ei ole nimetatud määruse eesmärk (vt selle kohta kohtuotsus G, C‑292/10, EU:C:2012:142, punkt 44), ei tohi liikmesriigi asjakohaste normide kohaldamine siiski kahjustada määruse nr 44/2001 kasulikku mõju (vt kohtuotsus Shevill jt, C‑68/93, EU:C:1995:61, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

Euroopa Kohus on sellega seoses otsustanud, et õiguskindluse tagamise eesmärk nõuab, et see liikmesriigi kohus, kuhu hagi esitati, peab saama hõlpsalt lahendada asja talle allumise küsimuse ilma kohustuseta asuda asja sisulisele läbivaatamisele (vt kohtuotsus Benincasa, C‑269/95, EU:C:1997:337, punkt 27). Seoses selle nõude kohaldamisega põhikohtuasjas vaidluse all olevale valikulisele kohtualluvusele on Euroopa Kohus ühest küljest leidnud, et kohus, kelle poole on pöördutud lepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks, peab kasvõi omal algatusel hindama kohtualluvuse olulisi tingimusi, võttes arvesse poole esitatud otsustavaid ja asjakohaseid tõendeid lepingu olemasolu või puudumise kohta (kohtuotsus Effer, 38/81, EU:C:1982:79, punkt 7).

Teisest küljest on Euroopa Kohus konkreetsemalt seoses määruse nr 44/2001 artikli 5 punktiga 3 täpsustanud, et rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimise staadiumis ei hinda asja menetlev kohus lepinguvälise võlasuhte puudumise tuvastamise nõude vastuvõetavust ega põhjendatust siseriikliku õiguse sätete alusel, vaid teeb üksnes kindlaks seosed kohtu asukohariigiga, mis õigustavad asja allumist sellele kohtule nimetatud sätte alusel (kohtuotsus Folien Fischer ja Fofitec, C‑133/11, EU:C:2012:664, punkt 50). Niisiis võib see kohus ainult selleks, et kontrollida, kas asi allub kõnealuse sätte alusel talle, lugeda tõendatuks hageja väited lepinguvälise vastutuse tingimuste täidetuse kohta (kohtuotsus Hi Hotel HCF, C‑387/12, EU:C:2014:215, punkt 20).

63	Tuleb märkida, et kohustus asuda juba selles menetlusetapis koguma üksikasjalikke tõendeid nii kohtualluvuse kontrollimiseks kui ka asja sisuliseks hindamiseks, tooks kaasa ohu mõjutada asja läbivaatamist.

Kuigi siseriiklik kohus ei ole niisiis juhul, kui kostja hageja väited vaidlustab, kohustatud asuma kohtualluvuse kindlaksmääramise etapis tõendeid koguma, tuleb täpsustada, et nii korrakohase õigusemõistmise eesmärk, millest määrus nr 44/2001 lähtub, kui ka vajadus austada kohtuniku autonoomsust tema ülesannete täitmisel, nõuavad, et kohus, kellele hagi esitati, saaks asja rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel arvestada kogu tema käsutuses olevat teavet, sealhulgas – kui see on asjakohane – ka kostja esitatud vastuväiteid.

Eelnevat arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 alusel kohtualluvuse kontrollimisel ei pea läbi viima üksikasjalist tõendite kogumise menetlust seoses vaidlusaluste faktiliste asjaoludega, mis on ühtaegu olulised nii kohtualluvuse kindlakstegemisel kui ka väidetava õiguse olemasolu kontrollimisel. Siiski võib kohus, kellele hagi esitati, asja rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel arvestada kogu tema käsutuses olevat teavet, sealhulgas, kui see on asjakohane, ka kostja esitatud vastuväiteid.

Kohtukulud

66	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei saa hageja, kes on omandanud tarbijana esitajavõlakirja oma majandus- või kutsetegevuse raames tegutsenud kolmandalt isikult, ilma et tarbija ja võlakirja emitendi vahel oleks sõlmitud lepingut (seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus), võlakirjatingimuste ning teavitamiskohustuse ja kontrollikohustuse rikkumise alusel ning prospektiga seotud vastutuse alusel esitatavas hagis selle võlakirja emitendi vastu tugineda selles sättes toodud kohtualluvuse alusele.

Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei saa hageja, kes on omandanud esitajavõlakirja kolmandalt isikult, ilma et võlakirja emitent oleks vabatahtlikult võtnud kohustust hageja ees (seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus), tugineda selles sättes toodud kohtualluvuse alusele võlakirjatingimuste ning teavitamiskohustuse ja kontrollikohustuse rikkumise alusel ning prospektiga seotud vastutuse alusel esitatavas hagis selle võlakirja emitendi vastu.

Määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav hagile, milles palutakse tuvastada sertifikaadi emitendi vastutus sertifikaadiga seotud prospekti ning emitendil lasuvate muude teavitamiskohustuste rikkumise eest, juhul kui selle vastutuse puhul ei ole tegemist lepingust tuleneva vastutusega nimetatud määruse artikli 5 punkti 1 tähenduses. Vastavalt sama artikli 5 punktile 3 allub niisugune hagi hageja elukoha kohtutele kahju tekkimise koha järgi eelkõige juhul, kui väidetav kahju realiseerub otse hageja pangakontol pangas, mis asub nende kohtute tööpiirkonnas.

Määruse nr 44/2001 alusel kohtualluvuse kontrollimisel ei pea läbi viima üksikasjalist tõendite kogumise menetlust seoses vaidlusaluste faktiliste asjaoludega, mis on ühtaegu olulised nii kohtualluvuse kindlakstegemisel kui ka väidetava õiguse olemasolu kontrollimisel. Siiski võib kohus, kellele hagi esitati, asja rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel arvestada kogu tema käsutuses olevat teavet, sealhulgas – kui see on asjakohane – ka kostja esitatud vastuväiteid.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.