Kohtuasi C‑176/13 P

Euroopa Liidu Nõukogu

versus

Bank Mellat

„Apellatsioonkaebus — Ühine välis- ja julgeolekupoliitika — Võitlus tuumarelvade leviku vastu — Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed — Iraani panga rahaliste vahendite külmutamine — Põhjendamiskohustus — Akti vastuvõtmise menetlus — Ilmne hindamisviga”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 18. veebruar 2016

1. Kohtumenetlus — Hagi esitamise tähtaeg — Tähtaeg seoses vahemaadega — Kindlaksmääratud pikkus — Poole suhtlemine liidu kohtutega elektroonilisel teel — Mõju puudumine

   (Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 51)

2. Tühistamishagi — Vastuvõetavuse tingimused — Põhjendatud huvi — Füüsilised või juriidilised isikud — Neid otseselt ja isiklikult puudutavad aktid — Hageja suhtes piiravaid meetmeid kehtestava akti peale esitatud hagi — Valitsusorganisatsioon, kes tugineb põhiõigustega seotud kaitsele ja tagatistele — Küsimus, mis ei puuduta mitte väite vastuvõetavust, vaid selle põhjendatust

   (ELTL artikli 263 neljas lõik ja artikli 275 teine lõik)

3. Institutsioonide aktid — Põhjendamine — Kohustus — Ulatus — Põhjendamiskohustuse hindamine konkreetse asja asjaolude põhjal — Vajadus täpsustada kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid — Puudumine

   (ELTL artikkel 296)

4. Institutsioonide aktid — Põhjendamine — Kohustus — Ulatus — Iraani vastu suunatud piiravad meetmed — Selliste isikute, üksuste või asutuste rahaliste vahendite külmutamine, kes on tuumarelvade levikusse kaasatud või toetavad seda — Miinimumnõuded

   (ELTL artikli 296 teine lõik; nõukogu otsus 2010/413/ÜVJP; nõukogu määrused nr 423/2007 ja nr 668/2010)

5. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika — Iraani vastu suunatud piiravad meetmed — Rahaliste vahendite külmutamine — Vastuvõtmise menetlus — Nõukogu kohustused — Loetellu kandmise õigustamiseks liikmesriikide või välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt esitatud tõendite kontrollimine — Puudumine

   (Nõukogu otsus 2010/413/ÜVJP; nõukogu määrused nr 423/2007 ja nr 668/2010)

6. Euroopa Liit — Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll — Iraani vastu suunatud piiravad meetmed — Kontrolli ulatus

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; nõukogu otsus 2010/413/ÜVJP)

7. Apellatsioonkaebus — Väited — Esimest korda apellatsioonkaebuse raames esitatud väide — Vastuvõetamatus

   (ELTL artikli 256 lõige 1; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 39 ja 40)

2.  ELTL artikli 275 teise lõigu alusel esitatud hagi raames võib iga füüsiline isik või üksus väita, et rikutud on tema kaitseõigusi või õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, ning väita, et rikutud on olulist menetlusnormi, näiteks akti põhjendamise kohustust. Seevastu ilmset hindamisviga ja proportsionaalsuse üldpõhimõtte rikkumist käsitlevate väidete puhul on riikliku üksuse võimalus neile tugineda küsimus, mis puudutab vaidluse sisu.

   (vt punktid 48–51)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 74 ja 75)

4.  Mis puudutab õigusakti, millega kehtestatakse piiravad meetmed, siis minemata nii kaugele, et nõuda puudutatud isiku esitatud märkustele üksikasjalikku vastamist, eeldab ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustus igal juhul – ka siis, kui liidu akti põhjendus vastab rahvusvahelise organi esitatud põhjendustele –, et akti põhjenduses on esitatud individuaalsed, spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, miks pädevad asutused leiavad, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada piiravaid meetmeid. Seetõttu peab liidu kohus eelkõige kontrollima, kas põhjendused, millele on tuginetud, on piisavalt täpsed ja konkreetsed.

   Mis puudutab õigusakti, millega võeti määruste nr 423/2007 ja nr 668/2010 kohaselt Iraani panga suhtes rahaliste vahendite külmutamise meetmed, siis ei olnud rahaliste vahendite külmutamisele suunatud menetluses selle panga ülesanne enda kaitseks võrrelda oma kliendinimekirju ÜRO ja liidu loetletud üksuste nimedega ega kontrollida, kas mõni tema klientidest oli kosmosetööstuse organisatsiooni (AIO) töötaja. Selline tulemus oleks vastuolus nõudega esitada põhjendustes individuaalsed, spetsiifilised ja konkreetsed põhjused, miks pädevad asutused leiavad, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada piiravaid meetmeid.

   (vt punktid 76, 80 ja 81)

5.  Kui ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas ei ole liidu kohtus tõendatud ühegi ELTL artiklis 263 ette nähtud tühistamise aluse esinemist, siis rikub liidu kohus õigusnormi, kui ta otsustab, et nõukogu peab esimese piiravaid meetmeid kohaldava õigusakti vastuvõtmisel uurima talle liikmesriigi või liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt esitatud teabe ja tõendite asjakohasust ja põhjendatust.

   (vt punkt 91)

6.  Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab eelkõige, et liidu kohus kontrolliks, kas otsus, mis puudutab asjaomast isikut või üksust isiklikult, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See hõlmab otsuse aluseks olevates põhjendustes väidetud asjaolude kontrollimist, nii et kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjuste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid see käsitleb küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist, mida on peetud iseenesest selle otsuse argumenteerimiseks piisavaks, on tõendatud. Selleks peab liidu kohus niisugusel kontrollimisel nõudma vajaduse korral liidu pädevalt asutuselt selle kontrolli jaoks asjakohaste konfidentsiaalsete või mittekonfidentsiaalsete andmete või tõendite esitamist. Kui liidu pädeval asutusel ei ole võimalik täita liidu kohtu palvet, peab kohus võtma aluseks ainult need tõendid, mis talle on edastatud.

   Kui pädev asutus ei esita ühtegi tõendit, mis võimaldaks liidu kohtul hinnata põhjenduse põhjendatust, ei ole liidu kohtul – kelle ülesanne on kontrollida loetellu kandmise põhjenduste tegelikku põhjendatust, võttes arvesse puudutatud isiku märkusi ja õigustavaid tõendeid, kui ta on neid esitanud, ning liidu pädeva asutuse vastust neile märkustele – võimalik nende põhjenduste põhjendatust tuvastada, mistõttu need ei saa olla vaidlustatud kande tegemise otsuse aluseks. Seoses sellega ei ole ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonis asjaomase isiku või üksuse pelk mainimine piisavaks õigustuseks tema loetellu kandmisele liidu poolt.

   (vt punktid 109–112 ja 114)

7.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 116)