Kohtuasi C‑171/13
Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen (Uwv)
versus
M. S. Demirci jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Centrale Raad van Beroep)
„Eelotsusetaotlus — EMÜ‑Türgi assotsiatsioonileping — Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus — Elukohatingimusest loobumine — Siseriiklike õigusaktide alusel määratud lisahüvitised — Elukohatingimus — Kohaldamine endistele Türgi päritolu töötajatele — Türgi kodanikud, kes on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 14. jaanuar 2015
Rahvusvahelised lepingud – EMÜ‑Türgi assotsiatsioonileping – Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Assotsiatsiooninõukogu otsus nr 3/80 – Elukohatingimusest loobumine – Siseriiklike õigusaktide alusel määratud lisahüvitised – Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt lõpetatakse nende hüvitiste maksmine isikutele, kes ei ela enam liikmesriigi territooriumil – Kohaldamine endistele Türgi päritolu töötajatele, kes on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse – Nende töötajate kohtlemine eranditult selle riigi kodanikena – Lubatavus
(EMÜ‑Türgi assotsiatsiooninõukogu otsus nr 3/80, artikkel 6; nõukogu määrus nr 1408/71, muudetud määrustega nr 118/97 ja nr 647/2005, artikli 4 lõige 2 a)
EMÜ‑Türgi Assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 3/80, mis käsitleb Euroopa Ühenduste liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide kohaldamist Türgi töötajate ja nende pereliikmete suhtes, sätteid – võttes arvesse ka assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli artiklit 59 – peab tõlgendama nii, et liikmesriigi kodanikud, kes töötasid sealsel seaduslikul tööturul Türgi töötajatena, ei saa viidates asjaolule, et nad on säilitanud Türgi kodakondsuse, tugineda otsuse nr 3/80 artiklile 6 selleks, et vaidlustada selle liikmesriigi õigusnormides ette nähtud elamise nõuet rahalise mitteosamakselise erihüvitise saamiseks määruse nr 1408/71, mida on muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 118/97, mida on muudetud määrusega nr 647/2005, artikli 4 lõike 2a tähenduses.
Ei ole ühtegi põhjust, miks vastuvõttev liikmesriik ei peaks niisuguseid kodanikke, kelle jaoks kehtiv õiguslik kord muutus paratamatult hetkel, kui nad said selle riigi kodakondsuse, kohtlema sellise hüvitise maksmisel eranditult kõnealuse riigi kodanikena. Sama tõdemus kehtib seda enam, et niisuguste ühe liikmesriigi kodanike, kes said selle riigi kodakondsuse pärast töötamist Türgi töötajatena ja säilitasid samal ajal Türgi kodakondsuse, vabastamine otsuse nr 3/80 alusel elukohatingimuse täitmisest lisahüvitise saamiseks tooks kaasa kahekordselt põhjendamatu erineva kohtlemise. Nii koheldaks esiteks isikuid, kes on niisuguste kodanike olukorras, palju soodsamalt kui Türgi kodanikest töötajaid, kel ei ole vastuvõtva liikmesriigi kodakondsust ja kel puudub ka seal elamise õigus, sest nad ei tööta enam selle liikmesriigi seaduslikul tööturul. Teiseks koheldaks neid isikuid soodsamalt ka võrreldes vastuvõtva liikmesriigi või muu liikmesriigi kodanikega, kellele kehtib muidugi soodsam kord liidus elamise ja vaba liikumise seisukohast, kuid kes peavad lisahüvitise saamiseks täitma vastuvõtvas liikmesriigis elamise tingimust.
(vt punktid 57–59, 73 ja resolutsioon)
Kohtuasi C‑171/13
Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen (Uwv)
versus
M. S. Demirci jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Centrale Raad van Beroep)
„Eelotsusetaotlus — EMÜ‑Türgi assotsiatsioonileping — Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus — Elukohatingimusest loobumine — Siseriiklike õigusaktide alusel määratud lisahüvitised — Elukohatingimus — Kohaldamine endistele Türgi päritolu töötajatele — Türgi kodanikud, kes on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse”
Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 14. jaanuar 2015
Rahvusvahelised lepingud — EMÜ‑Türgi assotsiatsioonileping — Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus — Assotsiatsiooninõukogu otsus nr 3/80 — Elukohatingimusest loobumine — Siseriiklike õigusaktide alusel määratud lisahüvitised — Siseriiklikud õigusnormid, mille kohaselt lõpetatakse nende hüvitiste maksmine isikutele, kes ei ela enam liikmesriigi territooriumil — Kohaldamine endistele Türgi päritolu töötajatele, kes on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse — Nende töötajate kohtlemine eranditult selle riigi kodanikena — Lubatavus
(EMÜ‑Türgi assotsiatsiooninõukogu otsus nr 3/80, artikkel 6; nõukogu määrus nr 1408/71, muudetud määrustega nr 118/97 ja nr 647/2005, artikli 4 lõige 2 a)
EMÜ‑Türgi Assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 3/80, mis käsitleb Euroopa Ühenduste liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide kohaldamist Türgi töötajate ja nende pereliikmete suhtes, sätteid – võttes arvesse ka assotsiatsioonilepingu lisaprotokolli artiklit 59 – peab tõlgendama nii, et liikmesriigi kodanikud, kes töötasid sealsel seaduslikul tööturul Türgi töötajatena, ei saa viidates asjaolule, et nad on säilitanud Türgi kodakondsuse, tugineda otsuse nr 3/80 artiklile 6 selleks, et vaidlustada selle liikmesriigi õigusnormides ette nähtud elamise nõuet rahalise mitteosamakselise erihüvitise saamiseks määruse nr 1408/71, mida on muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 118/97, mida on muudetud määrusega nr 647/2005, artikli 4 lõike 2a tähenduses.
Ei ole ühtegi põhjust, miks vastuvõttev liikmesriik ei peaks niisuguseid kodanikke, kelle jaoks kehtiv õiguslik kord muutus paratamatult hetkel, kui nad said selle riigi kodakondsuse, kohtlema sellise hüvitise maksmisel eranditult kõnealuse riigi kodanikena. Sama tõdemus kehtib seda enam, et niisuguste ühe liikmesriigi kodanike, kes said selle riigi kodakondsuse pärast töötamist Türgi töötajatena ja säilitasid samal ajal Türgi kodakondsuse, vabastamine otsuse nr 3/80 alusel elukohatingimuse täitmisest lisahüvitise saamiseks tooks kaasa kahekordselt põhjendamatu erineva kohtlemise. Nii koheldaks esiteks isikuid, kes on niisuguste kodanike olukorras, palju soodsamalt kui Türgi kodanikest töötajaid, kel ei ole vastuvõtva liikmesriigi kodakondsust ja kel puudub ka seal elamise õigus, sest nad ei tööta enam selle liikmesriigi seaduslikul tööturul. Teiseks koheldaks neid isikuid soodsamalt ka võrreldes vastuvõtva liikmesriigi või muu liikmesriigi kodanikega, kellele kehtib muidugi soodsam kord liidus elamise ja vaba liikumise seisukohast, kuid kes peavad lisahüvitise saamiseks täitma vastuvõtvas liikmesriigis elamise tingimust.
(vt punktid 57–59, 73 ja resolutsioon)