—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato M. Santoro,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: R. Sauer ja T. Maxian Rusche,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitust 2003/361/EÜ mikroettevõtjate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, lk 36; edaspidi „VKE soovitus”) lisa artikli 3 lõike 3 neljandat lõiku.

2

See taotlus on esitatud HaTeFo GmbH (edaspidi „HaTeFo”) ja Finanzamt Haldenslebeni vahelises kohtuvaidluses investeerimissoodustuse summa arvutamise üle.

3

VKE soovituse põhjenduses 9 on märgitud:

„Selleks et paremini mõista [mikroettevõtjate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate; edaspidi „VKE”] tegelikku majanduslikku seisundit ning jätta sellest kategooriast välja need ettevõtjate rühmad, mille majanduslik võim võib olla suurem tõeliselt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate omast, tuleks eristada ettevõtjate eri liike sõltuvalt sellest, kas nad on autonoomsed, kas neil on osalusi, millega ei kaasne valitsevat seisundit, (partnerettevõtjad) või kas nad on teiste ettevõtjatega seotud. […]” [Siin ja edaspidi on osundatud soovitust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

4

Soovituse põhjendus 11 on sõnastatud järgmiselt:

„Asjade lihtsustamiseks, eriti liikmesriikide ja ettevõtjate jaoks, tuleks seotud ettevõtjate määratlemisel kasutada asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g põhineva [seitsmenda] nõukogu 13. juuni 1983. aasta direktiivi 83/349/EMÜ konsolideeritud aastaaruannete kohta [EÜT L 193, lk 1], viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu [27. septembri 2001. aasta] direktiiviga 2001/65/EÜ [EÜT L 283, lk 28] artiklis 1 sätestatud tingimusi niivõrd, kuivõrd need tingimused on käesoleva soovituse jaoks sobivad. […]”

5

Soovituse põhjenduses 12 on märgitud:

„Selleks et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks ette nähtud erieeskirjadest ja neid soodustavatest meetmetest saaksid kasu ainult seda tegelikult vajavad ettevõtjad, tuleks mõningatel juhtudel võtta arvesse ka ettevõtjatevahelisi suhteid, mis toimivad füüsiliste isikute kaudu. Selleks et niisuguste olukordade kontrollimisel piirduda üksnes rangelt vajaliku analüüsimisega, tuleb arvesse võtta vaid nende ettevõtjate suhteid, kes tegutsevad asjaomasel turul või lähiturgudel, viidates vajaduse korral komisjoni asjaomase turu määratlusele ühenduse konkurentsiõiguse kohaldamisel. [EÜT 1997, C 372, lk 5]”

6

Soovituse artiklis 3 on sätestatud:

„Käesolev soovitus asendab komisjoni 3. aprilli 1996. aasta soovituse 96/280/EÜ, mis käsitleb mikroettevõtete, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete määratlust (EÜT L 107, lk 4), ning hakkab kehtima 1. jaanuaril 2005.”

7

VKE soovituse lisa artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Ettevõtja on majandustegevusega tegelev mis tahes üksus olenemata selle õiguslikust vormist. […]”

8

VKE soovituse lisa artiklis 3 on käsitletud ettevõtjate liike, mida võetakse arvesse töötajate arvu ja rahaliste summade arvutamisel, mis võimaldab iseloomustada soovituse artiklis 2 määratletud erinevaid ettevõtjate kategooriaid.

9

Lisa artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Autonoomne ettevõtja on iga ettevõtja, mis ei ole partnerettevõtja lõike 2 tähenduses ega seotud ettevõtja lõike 3 tähenduses.”

10

Lisa artikli 3 lõige 3 on sõnastatud nii:

„Seotud ettevõtjad on ettevõtjad, millel on teineteisega mõni järgmistest suhetest:

Eeldatakse, et valitsev mõju puudub, kui lõike 2 teises lõigus loetletud investorid ei sekku otseselt ega kaudselt asjaomase ettevõtja juhtimisse, ilma et see mõjutaks nende õigusi aktsionäride või osanikena.

Ettevõtjad, kellel on mõni esimeses lõigus nimetatud suhe ühe või mitme teise ettevõtja kaudu või lõikes 2 loetletud investoritega, loetakse samuti seotuks.

Ettevõtjad, kellel on mõni nimetatud suhe füüsilise isiku või ühiselt tegutseva füüsiliste isikute rühma kaudu, loetakse samuti seotud ettevõtjateks, kui nende tegevus või osa tegevusest toimub samal asjaomasel turul või lähiturgudel.

Lähiturg on tootmisahelas vahetult asjaomase turu ees või järel asuva toote või teenuse turg.”

11

2005. aasta Investitionszulagengesetz’i (17. märtsil 2004 vastu võetud seadus investeerimisvaldkonnas tehtavate soodustuste kohta, Bundesgesetzblatt 2004 I, lk 438) § 1 lõikes 1 on ette nähtud, et maksukohustuslastel, kes teevad teatavaid kindlaid investeeringuid viies uues liidumaas ja Berliinis (Saksamaa), on õigus saada investeerimissoodustust.

12

Selles seaduses on sätestatud, et soodustust suurendatakse teatavatel tingimustel – kui investeeringu on teinud VKE VKE soovituse tähenduses.

13

1999. aastal asutatud HaTeFo valmistab kunstmaterjalist plaate, fooliumkilet, voolikuid ja ehitusprofiile. Selle äriühingu kapital kuulub kolmele füüsilisele isikule: A‑le, tema abikaasale B‑le ja C‑le ning nende osalus on vastavalt 24,8%, 62,8% ja 12,4%. A ja C on kõnealuse äriühingu tegevjuhid. A koos oma ema D‑ga on lisaks võrdsete osadega osanikud äriühingus X, mille tegevjuhid on samuti A ja C.

14

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et X andis HaTeFo‑le viimase asutamise ajal tagatisi ja HaTeFo sõlmis X‑ga ka käsunduslepingu (Geschäftsbesorgungsvertrag), mille alusel teostab kõik HaTeFo käsundid äriühing X, kes on ainsana asjaomasel turul esindatud. Käsundusleping näeb lisaks ette, et X esindaja vastutab HaTeFo tehnilise juhtimise eest. HaTeFo on kandnud X‑ile veel üle uurimis‑ ja arendustegevuse, elektroonilise halduse ja kasutab oma tegevuse tarbeks ühte X‑i pangakontodest.

15

HaTeFo‑d üksinda võib pidada „VKE‑ks”. Seevastu arvestades X‑i töötajate arvu ja aastakäivet, ei saaks seda teha juhul, kui HaTeFo‑d pidada X‑ga seotud ettevõtjaks.

16

Finanzamt Haldensleben (Haldenslebeni maksuamet) leidis, et arvestades HaTeFo sidemeid X‑ga, ei ole tegemist VKE‑ga, ja määras talle 2006. aasta eest ainult 17. märtsil 2004 vastu võetud 2005. aasta investeerimisvaldkonnas tehtavate soodustuste seaduses ette nähtud põhisoodustuse, mitte kõrgemat soodustust.

17

Finanzamt Haldensleben põhjendas lähemalt, et ei saa lähtuda ainult VKE soovituses nimetatud formaalsetest kriteeriumidest, vaid läbi peab viima majandusliku analüüsi, kas ettevõtjaid, kes on formaalselt iseseisvad, tuleb siiski käsitada ühe majandusüksusena. Ka leidis Finanzamt Haldensleben, et need kaks kõnealust ettevõtjat kujutavad endast niisugust üksust, kui võtta arvesse käsunduslepingu olemasolu, tootmis‑ ja turustamisülesannete jagamist kahe ettevõtja vahel ja asjaolu, et neid omavad ja juhivad ainult neli isikut, kellest kolm on omavahel lähedastes sugulussuhetes.

18

Finanzgericht jättis esimese astme kohtuna HaTeFo kaebuse rahuldamata, asudes seisukohale, et nende ettevõtja sõltumatust iseloomustavate kriteeriumide kohaldamine, mis on määratletud VKE soovituses, ei tohi kaasa tuua nende manipuleerimist või neist möödaminemist ning ühtlasi peab sõltumatuse hindamisel võtma arvesse kõnealuste ettevõtjate kõiki teisi ärisuhteid, eriti tegevjuhtide tasandit, tarnijate ja klientide kontakte ja ühiselt kasutatavat logistikat.

19

HaTeFo esitas Finanzgerichti otsuse peale Bundesfinanzhofile kassatsioonkaebuse, milles ta väitis eelkõige seda, et VKE soovituse lisa artiklis 3 loetletud kriteeriume, mille alusel saab ettevõtjaid iseloomustada „seotud” ettevõtjatena soovituse tähenduses, peab käsitama ammendavatena.

20

Bundesfinanzhof tugineb 18. oktoobri 1990. aasta otsusele liidetud kohtuasjades: C-297/88 ja C-197/89: Dzodzi (EKL 1990, lk I-3763) leidmaks kinnitust sellele, et Euroopa Kohus on pädev tõlgendama VKE mõistet, kui mõistet kasutatakse liikmesriigi õigusaktis, milles omakorda viidatakse VKE soovituses ette nähtud määratlusele.

21

Veel märgib Bundesfinanzhof, et soovituses on osaliselt üle võetud direktiivi 83/349 artiklis 1 sätestatud konsolideeritud aastaaruande koostamise tingimused nii, et kui ettevõtja on nimetatud direktiivi kohaselt kohustatud koostama konsolideeritud aastaaruande, võib teda käsitada seotud ettevõtjana VKE soovituse tähenduses. Ta lisab, et sellises olukorras nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, kui ettevõtja ei koosta konsolideeritud aastaaruannet, peab siiski hindama seda, kas soovituse lisas loetletud kriteeriumide alusel võib ettevõtjat lugeda teise ettevõtjaga seotuks.

22

Bundesfinanzhof küsib esmalt soovituse lisa artikli 3 lõike 3 neljandas lõigus nimetatud „ühiselt tegutseva[t] füüsiliste isikute rühma” puudutava kriteeriumi kohta. Täpsemalt küsib ta, kas niisuguse rühma iseloomustamiseks on vaja tuvastada, et neil isikutel on toimiv koostöö, või peab tegema kindlaks, et neil isikutel on „kooskõlastatud” tegevus ja nende vahel on lepingulised suhted.

23

Seejärel esitab Bundesfinanzhof küsimuse, kas lisaks VKE soovituse lisa artikli 3 lõike 3 esimeses lõigus nimetatud seotud ettevõtjaid iseloomustavatele eri liiki suhetele tuleb veel kõnealuste ettevõtjate majanduslikku olukorda igakülgselt hinnata, mille raames tuleb arvesse võtta osanike kuulumist samasse perekonda või tegevjuhtide isikute identsust, mis võib võimaldada käsitada neid ettevõtjaid seotud ettevõtjatena ühiselt tegutseva füüsiliste isikute rühma kaudu. Viimaks küsib see kohus, kas majandusliku olukorra hindamine peab piirduma ainult nende juhtumitega, kui need isikud soovivad kasutada ära VKE määratlust.

24

Neil asjaoludel otsustas Bundesfinanzhof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

Nende kolme küsimusega, mida tuleb vaadelda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas VKE soovituse lisa artikli 3 lõike 3 neljandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et ainult neid ettevõtjaid, kellel on mõni artikli 3 lõike 3 esimeses lõigus nimetatud suhe ühe või mitme füüsilise isiku või ühiselt tegutsevate füüsiliste isikute rühma kaudu, peab käsitama „seotud” ettevõtjatena selle artikli tähenduses või kas seotuse olemasolu võib järelduda majanduslikule olukorrale antud igakülgsest hinnangust, mille andmisel tuleb eelkõige teha kindlaks isikute kavatsus VKE määratlust ära kasutada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sisuliselt ka täpsustada tingimusi, mis peavad esinema selleks, et käsitada füüsilisi isikuid ühiselt tegutseva rühmana VKE soovituse lisa artikli 3 lõike 3 neljanda lõigu tähenduses, ja eriti seda, kas nad peavad selleks olema seotud ka lepinguliste suhete kaudu.

26

Lisa artikli 1 kohaselt on ettevõtja majandustegevusega tegelev mis tahes üksus olenemata selle õiguslikust vormist.

27

Sama lisa artikli 3 lõikes 3 on täpsustatud kriteeriumid, mis võimaldavad kvalifitseerida ettevõtjaid „seotud” ettevõtjateks, et teha kindlaks, kas nad on VKE‑d.

28

VKE soovituse lisa artikli 3 lõike 3 esimese ja neljanda lõigu sõnastusest tuleneb, et nendes sätetes on põhimõtteliselt silmas peetud ainult olukorda, kui ettevõtjatel on mõni lisa artikli 3 lõike 3 esimese lõigu punktides a–d nimetatud suhe.

29

Samas ei saa järeldada, et nimetatud tingimuse formaalne täitmata jätmine igal juhul välistab selle, et tuvastatakse kõnealuste ettevõtjate seotus.

30

VKE soovitust tuleb nimelt tõlgendada selle vastuvõtmise aluseks olnud põhjusi arvesse võttes (vt analoogia alusel 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-91/01: Itaalia vs. komisjon, EKL 2004, lk I-4355, punkt 49).

31

VKE soovituse põhjendustest 9 ja 12 tuleneb selle kohta, et seotud ettevõtjate määratluse eesmärk on paremini mõista VKE‑de tegelikku majanduslikku seisundit ning jätta sellest kategooriast välja need ettevõtjate rühmad, mille majanduslik võim võib olla suurem tõeliselt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate omast, selleks et VKE kategooria jaoks ette nähtud erieeskirjadest ja neid soodustavatest meetmetest saaksid kasu ainult seda tegelikult vajavad ettevõtjad. Selleks et niisuguste olukordade kontrollimisel, kus ettevõtjate vahel on suhted füüsiliste isikute kaudu, piirduda üksnes rangelt vajaliku analüüsimisega, tuleb arvesse võtta üksnes nende ettevõtjate suhteid, kes tegutsevad asjaomasel turul või lähiturgudel.

32

Väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antud soodustused on sageli erandid üldnormidest näiteks riigiabi valdkonnas, mistõttu VKE määratlust peab tõlgendama kitsalt.

33

Neil tingimustel tuleb selleks, et VKE‑deks peetaks ainult ettevõtjaid, kes on tegelikult sõltumatud, hinnata nende VKE‑de struktuuri, kes moodustavad ühest niisugusest ettevõtjast suurema võimsusega majanduskontserni, ning jälgida tuleb seda, et VKE‑de määratlust ei oleks puhtformaalsetel põhjendustel ära kasutatud (vt eespool viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 50).

34

Järelikult tuleb VKE soovituse lisa artikli 3 lõike 3 neljandat lõiku tõlgendada nimetatud eesmärgist lähtudes nii, et ettevõtjaid, kellel formaalselt puuduvad käesoleva kohtuotsuse punktis 28 nimetatud suhted, kuid kes sellest hoolimata kujutavad endast üht majandusüksust ühe füüsilise isiku või ühiselt tegutsevate füüsiliste isikute rühma tegevuse tõttu, peab samuti käsitama seotud ettevõtjatena selle sätte tähenduses, kui nende tegevus või osa tegevusest toimub samal asjaomasel turul või lähiturgudel (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 51).

35

Lisaks on ühiselt tegutsevate füüsiliste isikute rühma puudutav tingimus täidetud juhul, kui need isikud teevad koostööd selleks, et mõjutada asjaomaste ettevõtjate äriotsuseid, mis välistab omakorda selle, et neid ettevõtjaid saaks käsitada üksteisest majanduslikult sõltumatutena. Kõnealuse tingimuse täitmine sõltub kohtuasja asjaoludest ega pea tingimata olema seotud nende isikute vaheliste lepinguliste suhetega ega ka nende kavatsusega VKE määratlust ära kasutada.

36

HaTeFo ja X‑i vaheliste majandus‑ ja finantssuhetega seoses nähtub eelotsusetaotlusest, et X turustab kogu HaTeFo toodangu, HaTeFo‑d ennast asjaomasel turul näha ei ole. X‑i esindaja vastutab ka HaTeFo tootmise tehnilise poole eest. Lisaks on HaTeFo teinud X‑le ülesandeks elektroonilise halduse, materjalide ostmise ning uuringute teostamise. Viimasena peab märkima, et HaTeFo kasutab ühte X‑i pangakontodest oma tegevuse jaoks.

37

Veel tuleb eelotsusetaotlusest lähtudes rõhutada seda, et A, B ja D vahel, kes on nende kahe äriühingu omanikud, on sugulussidemed, ja märkida, et A ja C juhivad neid lisaks samaaegselt. Niisugused sidemed annavad isikutele võimaluse teha koostööd selleks, et mõjutada asjaomaste ettevõtjate äriotsuseid, mis välistab omakorda selle, et neid ettevõtjaid saaks käsitada üksteisest majanduslikult sõltumatutena.

38

Eeltoodut arvestades näib, et kaht äriühingut, kes on analoogses olukorras kui käesolevas põhikohtuasjas kõne all olevad äriühingud, võib pidada tegelikult üheks majandusüksuseks ühiselt tegutseva füüsiliste isikute rühma kaudu, mistõttu tuleb neid käsitada seotud ettevõtjatena VKE soovituse lisa artikli 3 lõike 3 neljanda lõigu tähenduses; selle kontrollimine on siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, kes peab huvitatud isikutele andma võimaluse tõendada vastupidist.

39

Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esitatud küsimustele tuleb vastata nii, et VKE soovituse lisa artikli 3 lõike 3 neljandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui ettevõtjatevaheliste õiguslike ja majanduslike suhete analüüsist tuleneb, et nad moodustavad ühe majandusüksuse ühe füüsilise isiku või ühiselt tegutsevate füüsiliste isikute rühma kaudu, saab neid käsitada „seotud” ettevõtjatena selle artikli tähenduses isegi siis, kui neil formaalselt ei ole ühtegi lisa artikli 3 lõike 3 esimeses lõigus nimetatud suhet. Kõnealuse lisa artikli 3 lõike 3 neljanda lõigu tähenduses käsitatakse ühiselt tegutseva rühmana füüsilisi isikuid, kes teevad koostööd selleks, et mõjutada asjaomaste ettevõtjate äriotsuseid, mis välistab omakorda selle, et neid ettevõtjaid saaks käsitada üksteisest majanduslikult sõltumatutena. Selle tingimuse täitmine sõltub kohtuasja asjaoludest ega pea tingimata olema seotud nende isikute vaheliste lepinguliste suhetega ega nende kavatsusega ära kasutada VKE määratlust VKE soovituse tähenduses.

40

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

Komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ mikroettevõtjate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta lisa artikli 3 lõike 3 neljandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui ettevõtjatevaheliste õiguslike ja majanduslike suhete analüüsist tuleneb, et nad moodustavad ühe majandusüksuse ühe füüsilise isiku või ühiselt tegutsevate füüsiliste isikute rühma kaudu, saab neid käsitada „seotud” ettevõtjatena selle artikli tähenduses isegi siis, kui neil formaalselt ei ole ühtegi lisa artikli 3 lõike 3 esimeses lõigus nimetatud suhet.

Kõnealuse lisa artikli 3 lõike 3 neljanda lõigu tähenduses käsitatakse ühiselt tegutseva rühmana füüsilisi isikuid, kes teevad koostööd selleks, et mõjutada asjaomaste ettevõtjate äriotsuseid, mis välistab omakorda selle, et neid ettevõtjaid saaks käsitada üksteisest majanduslikult sõltumatutena. Selle tingimuse täitmine sõltub kohtuasja asjaoludest ega pea tingimata olema seotud nende isikute vaheliste lepinguliste suhetega ega nende kavatsusega ära kasutada mikroettevõtjate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlust selle soovituse tähenduses.