1

Apellatsioonkaebustes paluvad Euroopa Komisjon kohtuasjas C‑93/13 P ning Versalis SpA (edaspidi „Versalis”) ja Eni SpA (edaspidi „Eni”) kohtuasjas C‑123/13 P tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 13. detsembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑103/08: Versalis ja Eni vs. komisjon (EU:T:2012:686; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), mille ese on Versalise ja Eni ühiselt esitatud hagiavaldus, milles palutakse tühistada komisjoni 5. detsembri 2007. aasta otsus K(2007) 5910 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/38629 – kloropreenkautšuk; edaspidi „vaidlusalune otsus”), või teise võimalusena tühistada Versalisele ja Enile otsusega solidaarselt määratud trahv või vähendada trahvisummat.

2

Apellatsioonkaebuses palub komisjon tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus vähendas Enile ja Versatisele vaidlusaluse otsusega määratud trahvi summat 106200000 eurole. Versalis ja Eni paluvad apellatsioonkaebuses tühistada sama kohtuotsus osas, milles Üldkohus jättis nende hagiavalduse rahuldamata.

3

Eni on juhtiv emaettevõtja samanimelises kontsernis, mis sisenes kloropreenkautšuki turule (chloroprene rubber, edaspidi „CR”) 1992. aasta lõpus, omandades Rhône-Poulenci kontserni CR tegevusharu, mille CR‑ile spetsialiseerunud äriühingu nimi oli „Distugil”. Ajavahemikus 13. maist 1993 kuni 31. oktoobrini 1997 oli Eni kontsernis CR‑i puudutava tegevuse (edaspidi „CR tegevus”) eest vastutav äriühing EniChem Elastomeri Srl (edaspidi „EniChem Elastomeri”), mida 100‑protsendiliselt kontrollis EniChem SpA (edaspidi „EniChem”), milles osaliselt otseselt ja osaliselt kaudselt kuulus omakorda kontroll Enile osaluse üle vahemikus 99,93% ja 99,97% aktsiakapitalist. EniChem Elastomeri ühendati 1. novembril 1997 EniChemiga. EniChemile läks üle vastutus EniChem Elastomeri varasema tegevuse eest, kuna viimane lõppes eraldiseisva juriidilise isikuna. EniChem andis 1. jaanuaril 2002 CR‑i tegevuse üle oma 100‑protsendilisele tütarettevõtjale, nimelt Polimeri Europa SpA‑le (edaspidi „Polimeri Europa”). Eni omandas 21. oktoobril 2002 täieliku otsese kontrolli Polimeri Europa üle. EniChem muutis 30. aprillil 2003 oma ärinime „[konfidentsiaalne]”. Polimeri Europa muutis 2012. aasta aprillis oma ärinime, mis on nüüd „Versalis”.

4

Bayer AG (edaspidi „Bayer”) teavitas 18. detsembril 2002 Euroopa Ühenduste Komisjoni kartellist CR‑i turul ning avaldas soovi teha komisjoniga koostööd tingimustel, mis on ette nähtud komisjoni teatises, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (EÜT 2002, C 45, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 155; edaspidi „2002. aasta koostööteatis”). 27. jaanuari 2003. aasta otsusega andis komisjon Bayerile tingimusliku kaitse trahvide eest.

5

Bayerilt teabe saamise järel viis komisjon 27. märtsil 2003 läbi ootamatud kontrollid Dow Deutschland Inc. ruumides ja 9. juulil 2003 Denka Chemicals GmbH (edaspidi „Denka Chemicals”) ruumides.

6

Tosoh Corp. ja Tosoh Europe BV (edaspidi „Tosoh Europe”) esitasid 15. juulil 2003 ning DuPont Dow Elastomers LLC (edaspidi „DDE”), mis on ühisettevõte, mis kuulub võrdsetes osades EI DuPont de Nemours and Company’le (edaspidi „EI DuPont”) ja The Dow Chemicals Company’le (edaspidi „Dow”), esitas 21. novembril 2003 leebema kohtlemise taotlused 2002. aasta koostööteatise alusel.

7

Komisjon saatis 2005. aasta märtsis vaidlusaluse otsuse adressaatideks olevatele ettevõtjatele oma esimesed teabenõuded kooskõlas nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikliga 18.

8

Pärast esimese teabenõude kättesaamist esitasid [konfidentsiaalne], varem EniChem, ja Polimeri Europa, nüüd Versalis, 15. aprillil 2005 leebema kohtlemise taotlused. [konfidentsiaalne] esitas komisjonile kõnealuse leebema kohtlemise taotluse raames muid avaldusi 2005. aasta mais ja 2006. aasta novembris.

9

Komisjon teavitas 7. märtsi 2007. aasta kirjadega Tosoh Corp‑i, Tosoh Europe’it ja DDE‑d oma esialgsest järeldusest, mille kohaselt viimaste poolt komisjonile edastatud tõendid kujutavad endast olulist lisaväärtust 2002. aasta koostööteatise punkti 22 tähenduses, ja seetõttu oma kavatsusest vähendada vastasel korral määratavat trahvi summa võrra, mis kuulub kõnealuse teatise punkti 23 alapunkti b esimeses lõigus viidatud mõnesse rühma, nimelt Tosoh Corp‑i ja Tosoh Europe’i puhul 30–50% ja DDE puhul 20–30%. Sama kuupäeva kandvate kirjadega teavitati [konfidentsiaalne], varem EniChem, ja Polimeri Europa’t, nüüd Versalis, et nende taotlused ei vasta teatise punkti 8 alapunktides a ja b toodud tingimustele ning vastavalt teatise punktidele 15 ja 17 ei saa nad tingimuslikku kaitset trahvide eest.

10

Komisjon algatas 13. märtsil 2007 haldusmenetluse ja esitas EÜ artikli 81 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping”) artikli 53 rikkumist puudutavad vastuväited 12 äriühingule, sealhulgas Eni, Polimeri Europa, nüüd Versalis, ja [konfidentsiaalne], varem EniChem. Vastuväiteteatise kõik adressaadid esitasid komisjonile vastuseks kirjalikud märkused ja kasutasid oma õigust olla ära kuulatud ärakuulamisel, mis leidis aset 21. juunil 2007.

11

Komisjon võttis 5. detsembril 2007 vastu vaidlusaluse otsuse. Otsus tehti Enile teatavaks 10. detsembril 2007 ja Polimeri Europale, nüüd Versalis, 11. detsembril 2007. Kokkuvõte vaidlusalusest otsusest, muudetud komisjoni 23. juuni 2008. aasta otsusega K(2008) 2974 (lõplik), avaldati Euroopa Liidu Teatajas 3. oktoobril 2008 (ELT C 251, lk 11). Viimati nimetatud otsus adresseeriti üksnes EI DuPont’ile, DuPont Performance Elastomers SA‑le, DuPont Performance Elastomers LLC‑le ja Dow’le.

12

Vaidlusalusest otsusest ilmneb, et ajavahemikus 1993–2002 osalesid vaidlusaluse otsuse adressaatideks olevad paljud CR‑i tootjad EÜ artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 ühes ja vältavas rikkumises, mis hõlmas kogu Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) territooriumi ja seisnes kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli kokku leppida CR‑i turgude jagamises ja stabiliseerimises, turuosades ja müügikvootides, samuti mitme hinnatõusu kooskõlastamises ja teostamises, miinimumhindade kehtestamises, klientide jaotamises ja konkurentsi seisukohast tundliku teabe vahetamises. Kõnealused tootjad osalesid korrapäraselt mitu korda aastas mitme- või kahepoolsetel koosolekutel.

13

Vaidlusaluse otsuse, muudetud otsusega K(2008) 2974 (lõplik), artiklites 1–3 on ette nähtud:

„Artikkel 1

Järgmised ettevõtjad rikkusid [EÜ] artiklit 81 ja alates 1. jaanuarist 1994 EMP lepingu artiklit 53, kuna viidatud ajavahemikes osalesid nad ühes ja vältavas kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses [CR‑i] sektoris:

Artikkel 2

Artiklis 1 nimetatud rikkumise eest on määratud järgmised trahvid:

Artikkel 3

Eespool viidatud ettevõtjad lõpetavad artiklis 1 nimetatud rikkumised viivitamata, kui nad seda veel teinud ei ole.

Nad hoiduvad artiklis 1 kirjeldatud mistahes toimingu või tegevuse kordamisest ning igasugusest toimingust või tegevusest, millel on sama või sarnane eesmärk või mõju.”

14

Trahvide põhisumma kindlaksmääramisel tugines komisjon suunistele määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised”). Komisjon võttis arvesse teatava osa iga asjaomase ettevõtja CR‑i müügiväärtusest EMP‑s 2001. kalendriaastal, mis oli rikkumises osalemise viimane täisaasta, ning korrutas selle osa aastate hulgaga, mil rikkumine aset leidis.

15

Kõnealuse osa kindlaksmääramisel leidis komisjon, et turu jagamise ja hindade kindlaksmääramise horisontaalkokkulepped on juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud. Selles osas oli komisjon samuti seisukohal, et rikkumises osalevate ettevõtjate kogu turuosa oli EMP‑s 100%, et rikkumine oli geograafiliselt ülemaailmne ning et rikkumist pandi toime süstemaatiliselt.

16

Komisjon otsustas, et iga asjaomase ettevõtja müügiväärtuse osa, mida tuleb määratava trahvi põhisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta, on 21%.

17

Kuna EI DuPont, Bayer, Denki Kagaku Kogyo, Denka Chemicals, Eni ja Polimeri Europa, nüüd Versalis, ning Tosoh Corp. ja Tosoh Europe (edaspidi koos „Tosoh”) osalesid rikkumises kestusega üheksa aastat ning DuPont Performance Elastomers SA ja DuPont Performance Elastomers LLC (edaspidi koos „DPE”) ning Dow osalesid rikkumises kestusega kuus aastat ja üks kuu, korrutas komisjon vastavalt 2006. aasta suuniste punktile 24 Eni ja Polimeri Europa, nüüd Versalis, EI DuPont’i, Bayeri, Denki Kagaku Kogyo, Denka Chemicalsi ja Tosohi müügiväärtuse põhjal määratud trahvi põhisummasid üheksaga ning DPE ja Dow müügiväärtuse põhjal määratud trahvi põhisummasid 6,5‑ga.

18

Selleks et pärssida asjaomaste ettevõtjate tahet osaleda turu jagamise kokkuleppes või hindade kindlaksmääramise horisontaalkokkulepetes, nagu käesolevas asjas kõne all, ning võttes arvesse eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktis 15 märgitud asjaolusid, liitis komisjon 2006. aasta suuniste punkti 25 alusel trahvi põhisummale lisasumma, mis moodustas iga asjaomase ettevõtja müügiväärtusest 20%.

19

Neid asjaolusid arvestades kinnitati Enile ja Polimeri Europale, nüüd Versalis, määratava trahvi põhisummaks 59 miljonit eurot.

20

Mis puudutab trahvi põhisummade kohandamist esiteks raskendavate asjaolude raames, siis Enile ja Versalisele määratava trahvi põhisummat suurendati 60% ja Bayerile määratava trahvi põhisummast suurendati 50% põhjusel, et need ettevõtjad olid rikkumisi toime pannud korduvalt. Komisjon võttis raskendava asjaoluna korduvust arvesse Versalise ja Eni puhul, kuna Anic SpA (edaspidi „Anic”) osales polüpropüleeni sektoris kartellis, mis on rikkumine, mis tuvastati komisjoni 23. aprilli 1986. aasta otsusega 86/398/EMÜ [EÜ artiklis 81] sätestatud menetluse kohta (IV/31.149 – Polüpropüleen) (EÜT L 230, lk 1; edaspidi „polüpropüleeni otsus”), ning EniChem osales PVC sektoris kartellis, mis on rikkumine, mis tuvastati komisjoni 27. juuli 1994. aasta otsusega 94/599/EÜ [EÜ] artiklis 81 sätestatud menetluse kohta (IV/31.865 – PVC) (EÜT L 239, lk 14; edaspidi „PVC II otsus”). Bayeri puhul võeti raskendava asjaoluna korduvust arvesse üksnes üheainsa enne vaidlusalust otsust toime pandud rikkumise alusel.

21

Teiseks ei vähendatud trahvide põhisummasid 2006. aasta suuniste punktis 29 ette nähtud kergendavate asjaolude raames, kuna komisjon jättis kõik sel alusel esitatud vähendamistaotlused rahuldamata.

22

Vaidlusaluse otsuse adressaatideks olevate teatud ettevõtjate puhul suurendas komisjon trahvi põhisummat ka konkreetse summa võrra, selleks et tagada trahvide piisavalt hoiatav mõju, võttes arvesse nende ettevõtjate iseäranis suurt käivet niisuguste kaupade ja teenuste puhul, mis ei olnud rikkumisega seotud. Polimeri Europale, nüüd Versalis, ja Enile määratava trahvi põhisumma korrutati 1,4‑ga ning Dow’le määratava trahvi põhisumma korrutati 1,1‑ga.

23

Seega suurendati Enile ja Polimeri Europale, nüüd Versalis, määratava trahvi põhisummat 132,16 miljoni euroni.

24

Mis puudutab 2002. aasta koostööteatise kohaldamist, siis vähendas komisjon trahvi põhisummat Bayeri puhul 100%, Tosoh’i puhul 50% ning EI DuPont’i, DPE ja Dow puhul 25%. Komisjon jättis rahuldamata selle summa vähendamise taotlused, mille oli koostööteatise raames esitanud [konfidentsiaalne], varem EniChem, ja Polimeri Europa, nüüd Versalis.

25

Enile ja Polimeri Europale, nüüd Versalis, määratud trahvi summaks kehtestati seega 132,16 miljonit eurot, mille nad peavad tasuma solidaarselt.

26

Üldkohtule 20. veebruaril 2008 esitatud hagiavaldusega palusid Polimeri Europa, nüüd Versalis, ja Eni esiteks tühistada vaidlusalune otsus ja teise võimalusena tühistada otsusega neile solidaarselt määratud trahv või vähendada trahvisummat.

27

Versalis ja Eni esitasid Üldkohtus 11 väidet, millest kuus olid seotud vaidlusaluse otsuse tühistamisega ja puudutasid esiteks EÜ artikli 81 rikkumist ja vaidlusaluse otsuse puudulikku põhjendamist seoses rikkumise Enile süüks panemisega, teiseks kaitseõiguste rikkumist, kuna vaidlusalune otsus on vastuolus kirjaga [konfidentsiaalne], varem EniChem, suhtes menetluse lõpetamise kohta, kolmandaks EÜ artikli 81 rikkumist ja vaidlusaluse otsuse puudulikku põhjendamist seoses rikkumise Polimeri Europale, nüüd Versalis, süüks panemisega, neljandaks vaidlusaluse otsuse puudulikku põhjendamist ja põhjenduste vastuolulisust, uurimise puudulikkust ja EÜ artikli 81 rikkumist seoses komisjoni poolt asjaolude ja tõendite hindamisega iseäranis [konfidentsiaalne], varem EniChem, ja Polimeri Europa, nüüd Versalis, osalemise osas koosolekutel, mis leidsid aset aastatel 1993–2002, viiendaks vaidlusaluse otsuse puudulikku põhjendamist ja põhjenduste vastuolulisust, uurimise puudulikkust ja EÜ artikli 81 rikkumist rikkumise kvalifitseerimisel üheks ja vältavaks rikkumiseks, ning kuuendaks vaidlusaluse otsuse puudulikku põhjendamist ja uurimise puudulikkust seoses rikkumise kestuse arvutamisega.

28

Viis väidet hõlmasid trahvisumma tühistamist või vähendamist ja puudutasid esiteks trahvi põhisumma vale kindlaksmääramist, teiseks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist ja vaidlusaluse otsuse puudulikku põhjendamist seoses trahvi põhisumma kohandamisega korduvuse tõttu, kergendavate asjaolude raames ja hoiatava mõju tagamiseks, kolmandaks 10‑protsendilise käibepiiri vale kindlaksmääramist, neljandaks väljaspool 2002. aasta koostööteatise kohaldamisala koostöö arvesse võtmata jätmist ning viiendaks selle teatise alusel trahvisumma vähendamata jätmist.

29

Üldkohus oli seisukohal, et otsus on õiguspärane, kuid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 287 ja 386 tõdes ta, et õiguspärane ei ole korduvuse raskendava asjaoluna arvesse võtmine ja trahvi põhisumma kordaja suurus, mida kasutati hoiatamiseks. Jõudes järeldusele, et korduvust raskendava asjaoluna ei saa arvesse võtta Eni suhtes, vaid üksnes Versalise puhul, vähendas Üldkohus nimetatud asjaolu tõttu kõnealuse summa suurendamise protsendimäära 60%‑lt 50%‑le. Üldkohus vähendas ka kõnealust kordajat 1,4‑lt 1,2‑le. Seetõttu vähendas Üldkohus Polimeri Europale, nüüd Versalis, ja Enile solidaarselt määratud trahvi summat 132,16 miljonilt eurolt 106,2 miljonile eurole.

30

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

31

Versalis ja Eni paluvad Euroopa Kohtul:

32

Versalis ja Eni paluvad Euroopa Kohtul:

33

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

34

Euroopa Kohtu presidendi 21. jaanuari 2014. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑93/13 P ja C‑123/13 P kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

35

Väiteid analüüsitakse lähtudes Üldkohtu otsuse vaidlustatud punktide järjekorrast.

36

Oma esimeses väites vaidlustatud kohtuotsuse punktide 53–78 kohta leiavad Versalis ja Eni, et kuna Üldkohus pani emaettevõtja Enile süüks rikkumise, mille väidetavalt sooritasid CR sektoris Eni kontrollitavad äriühingud, kaldus Üldkohus vastuolus EÜ artikliga 81 kõrvale Euroopa Kohtu asjakohasest praktikast ja põhjendamiskohustustest, mis Üldkohtul lasuvad niisuguste tõendite hindamisel, mis on talle esitatud otsustava mõju tegeliku teostamise eelduse ümberlükkamiseks, mille tulemusel rikkus Üldkohus samuti seaduslikkuse, kartelliasjades vastutuse isiklikkuse, süütuse presumptsiooni ja kaitseõiguste aluspõhimõtteid ning äriühingute piiratud vastutuse põhimõtet.

37

Versalis ja Eni tuginevad teatud hulgale asjaoludele, millele nad viitasid Üldkohtus: nimelt et Eni ei osalenud kõnealuses rikkumises; et ta ei ole kunagi tegutsenud keemiasektoris, täpsemalt CR sektoris; et Eni ja tema tütarettevõtjate juhtorganite liikmete ülesanded ei kattunud; et tütarettevõtjate juhtorganid tegid oma otsused ise ning et lisaks puudus teabevoog (reporting lines) tütarettevõtjatelt oma emaettevõtjale ja et Eni teostas pelgalt valdusühingu tavapärast rolli oma tütarettevõtjate suhtes, kes tegutsesid vähem olulises sektoris kui see, millega oli seotud Eni põhitegevus ning mis igal juhul on sellest sektorist erinev.

38

Versalis ja Eni kinnitavad, et kohtuotsus on vigane, kuna Üldkohus leidis sobimatult ja ilma igasuguse kohase põhjenduseta, et täielikult asjassepuutumatu on kõnealune sisuliselt tuvastatud asjaolude kogum, millega saab aga Euroopa Kohtu praktika kohaselt tõendada, et tegelikult puudus Enil otsustav mõju oma tütarettevõtjate üle. Praktikas muudab Üldkohtu niisugune lähenemine tegeliku otsustava mõju avaldamise eelduse ümberlükkamatuks eelduseks, mis on vastuolus kohtuotsuses Akzo Nobel jt vs. komisjon (C‑97/08 P, EU:C:2009:536) märgitud põhjendustega ning mis rikub vastutuse ja karistuse isiklikkuse ning süütuse presumptsiooni põhimõtet, samuti kaitseõigusi.

39

Tuginedes kohtuotsusele Eni vs. komisjon (C‑508/11 P, EU:C:2013:289), milles Euroopa Kohus vastas samu üksusi puudutavale sarnasele väitele, leiab komisjon, et esimene väide on ilmselgelt alusetu.

40

Versalise ja Eni apellatsioonkaebuse esimene väide puudutab asjaolu, et Enile kohaldati eeldust, et emaettevõtja mõjutab otsustavalt oma neid tütarettevõtjaid, kes on seotud liidu konkurentsieeskirjade rikkumistega. Nagu Euroopa Kohus tuletas meelde kohtuotsuse Eni vs. komisjon (EU:C:2013:289) punktis 46, millele viitas komisjon, siis ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et EÜ artikli 81 kohaldamise eesmärgil võib tütarettevõtja tegevuse omistada emaettevõtjale eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid rakendab enamjaolt talle emaettevõtja antud juhiseid ja seda eelkõige majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete tõttu, mis neid kahte õigussubjekti seovad. Kuna sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses, võib komisjon adresseerida trahve määrava otsuse emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega.

41

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb samuti, et niisuguses spetsiifilises olukorras, kus emaettevõtjale kuulub ainu‑ või peaaegu ainuosalus liidu konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia‑ või osakapitalis, esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele (kohtuotsus Eni vs. komisjon, EU:C:2013:289, punkt 47).

42

Niisuguses olukorras piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtjale kuulub tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ainu- või peaaegu ainuosalus, selleks et järeldada, et mainitud eeldus on täidetud. Seega võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus eeldus ümber lükata, esitab piisavad tõendid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (vt kohtuotsused Akzo Nobel jt vs. komisjon, EU:C:2009:536, punkt 61, ja Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 57).

43

Lisaks sellele kehtib konkreetsel juhul, kui valdusühingule kuulub ainu- või peaaegu ainuosalus vahepealse äriühingu aktsia- või osakapitalis, kellele omakorda kuulub ainu- või peaaegu ainuosalus liidu konkurentsieeskirjade rikkumise toime pannud kontserni kuuluva tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis, samuti ümberlükatav eeldus, et valdusühing avaldab otsustavat mõju vahepealse äriühingu tegevusele ning kaudselt viimase vahendusel ka nimetatud tütarettevõtja tegevusele (vt selle kohta kohtuotsus Eni vs. komisjon, EU:C:2013:289, punktid 48 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

44

Nagu Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63, puudub käesolevas asjas vaidlus selles, et kõnealuse rikkumise kogu kestuse jooksul kuulus Enile osaliselt otseselt ja osaliselt kaudselt 99,93–100% suurune osalus nende äriühingute aktsia- või osakapitalis, kes olid tema kontsernis CR tegevuse eest vastutavad, nimelt üksteise järel EniChem Elastomeri, EniChem ja Polimeri Europa, nüüd Versalis. Järelikult on käesoleva kohtuotsuse punktides 41 ja 43 viidatud eeldus Eni suhtes kohaldatav.

45

Versalise ja Eni viidatud asjaolude osas tuleb tõdeda, et Üldkohus analüüsis neid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 66–72. Nimetatud kohtuotsuse põhjendused ei anna seega alust kahelda kaalutlustes, millele Üldkohus rajas oma otsuse selles küsimuses, ning need võimaldavad Euroopa Kohtul järelikult teostada oma kontrolli. Seega ei ole vaidlustatud kohtuotsus selles osas kuidagi puudulikult põhjendatud. Järelikult leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 õigusnormi rikkumata, et Versalis ja Eni ei suutnud ümber lükata eeldust, et Eni mõjutas otsustavalt oma tütarettevõtjaid EniChem Elastomeri, EniChem ja Polimeri Europa, nüüd Versalis, kuna nad ei esitanud piisavaid tõendeid, mis kinnitavad, et nende tütarettevõtjad tegutsesid kõnealusel turul iseseisvalt.

46

Vastupidi Versalise ja Eni väidetule ei too Üldkohtu järeldus kaasa seda, et otsustava mõju tegeliku avaldamise eeldust tuleks pidada ümberlükkamatuks. Asjaolu, et on raske esitada vastupidiseid tõendeid, mis on vajalikud eelduse ümberlükkamiseks, ei tähenda iseenesest, et see eeldus on tegelikult ümberlükkamatu, eriti kuna ettevõtjad, kelle suhtes eeldust kohaldatakse, on ise paremas olukorras selliste tõendite leidmisel omaenda tegevusalal (vt kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, EU:C:2011:620, punkt 70).

47

Seega ei ole tulemuslik ka väiteosa, mis puudutab asjaolu, et kuna Üldkohus tunnistas, et eeldus ei ole ümberlükatav, siis rikkus Üldkohus vastutuse ja karistuse isiklikkuse ning süütuse presumptsiooni põhimõtet, samuti kaitseõigusi.

48

Järelikult tuleb Versalise ja Eni esitatud apellatsioonkaebuse esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

49

Oma teises väites, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 94, 95 ja 97 ning mis on seotud isikliku vastutuse põhimõtte rikkumisega, leiavad Versalis ja Eni, et kuna Üldkohus pani Versalisele süüks [konfidentsiaalne], varem EniChem, poolt toime pandud rikkumise, kohaldas Üldkohus valesti Euroopa Kohtu asjakohast praktikat ega põhjendanud piisavalt nende argumentide tagasilükkamist.

50

Tuginedes kohtuotsustele ETI jt (C‑280/06, EU:C:2007:775) ja ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon (C‑352/09 P, EU:C:2011:191), kinnitavad Versalis ja Eni sisuliselt, et Euroopa Kohus lubas isikliku vastutuse põhimõttest kõrvale kalduda üksnes erandjuhul konkreetsetel tingimustel, mis käesolevas asjas ei ole täidetud. Selles osas väidavad nad eelkõige, et [konfidentsiaalne], varem EniChem, ei olnud lõpetatud õiguslikus või majanduslikus mõttes. Samuti on nad seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsus on ebapiisavalt põhjendatud.

51

Komisjon tuletab meelde, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 tuvastatud oht, et [konfidentsiaalne], varem EniChem, võiks muutuda „tühjaks kestaks”, on faktiline asjaolu, mida Euroopa Kohtul ei tule kontrollida. Komisjon lisab, et igal juhul ei ole Euroopa Kohus piiranud omandava äriühingu vastutuse juhtusid olukordadega, kus võõrandav äriühing on lõpetanud kogu majandustegevuse. Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast, mis pärineb kohtuotsustest Aalborg Portland jt vs. komisjon (C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P, EU:C:2004:6) ja ETI jt (EU:C:2007:775), on omandava äriühingu vastutuse tuvastamiseks oluline vaid „struktuurilise seose” olemasolu samasse kontserni kuuluva võõrandava äriühingu ja omandava äriühingu vahel.

52

Kohtuasjas C‑123/13 P Versalise ja Eni esitatud teine väide puudutab ettevõtjate õigusjärgluse küsimust. Nagu Euroopa Kohus tuletas meelde kohtuotsuse Versalis vs. komisjon (C‑511/11 P, EU:C:2013:386) punktis 51, selgub väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu konkurentsiõigus on suunatud ettevõtjate tegevusele ja et ettevõtja mõiste hõlmab majandustegevusega tegelevat mis tahes üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Kui ettevõtja rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutada.

53

Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kui kaks üksust moodustavad ühe majandusüksuse, ei takista asjaolu, et rikkumise toimepannud üksus veel eksisteerib, iseenesest karistamast üksust, millele anti üle tema majandustegevus. Eelkõige on selline karistamine lubatav juhul, kui üksuseid kontrollib sama isik ning nende tihedate majanduslike ja organisatsiooniliste seoste tõttu kohaldatakse nende suhtes sisuliselt samu ärilisi juhiseid (vt kohtuotsused ETI jt, EU:C:2007:775, punktid 48 ja 49 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Versalis vs. komisjon, EU:C:2013:386, punkt 52).

54

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91 ja 92 viitas Üldkohus seostele, mis olid kontsernis CR tegevuse eest üksteise järel vastutanud äriühingute vahel, ning asjaolule, et Enile kui emaettevõtjale kuulus kõigi nende äriühingute aktsia- või osakapitalis otseselt või kaudselt enam kui 99,9% suurune osalus. Neid asjaolusid arvestades järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93 õigesti, et kartelliga seotud võõrandava äriühingu, nimelt EniChemi, nüüd [konfidentsiaalne], ja omandava äriühingu, nimelt Polimeri Europa, nüüd Versalis, vahel esines majanduslik järjepidevus.

55

Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95, et esineb oht, et Eni kontsernis algselt CR tegevusega tegelev äriühing, käesoleval juhul EniChem, nüüd [konfidentsiaalne], muutub pärast kontsernisiseseid ümberkorraldusi „tühjaks kestaks” ning konkurentsiõiguse alusel tema suhtes määratud karistusel puudub sel juhul igasugune mõju. Siinkohal on tegemist fakti hindamisega, mida Euroopa Kohus apellatsiooni korras ei kontrolli.

56

Neid kaalutlusi arvestades ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98, et komisjonil oli õigus panna kõik EniChemi, nüüd [konfidentsiaalne], poolt toime pandud rikkumised süüks Polimeri Europale, nüüd Versalis, vaatamata asjaolule, et [konfidentsiaalne] oli veel olemas.

57

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et Euroopa Kohus tõdes eespool viidatud otsuse ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon (EU:C:2011:191) punktis 144, et käesoleva kohtuotsuse punktis 53 viidatud juhtumiga on tegemist ka olukorras, kus üksus, kes pani rikkumise toime, on lõpetatud õiguslikus või majanduslikus mõttes, kuna karistus, mis on määratud ettevõtjale, kes ei tegele enam äritegevusega, võib kaotada oma hoiatava mõju, kuna sellest kohtuotsusest ei tulene täpselt, et rikkumise süükspanemine üksusele, kes ei ole seda toime pannud, on piiratud üksnes juhtudega, mil rikkumise toime pannud äriühingule karistuse kohaldamisel puudub hoiatamise eesmärk (vt kohtuotsus Versalis vs. komisjon, EU:C:2013:386, punkt 55).

58

Kohtuotsuses ETI jt (EU:C:2007:775), mille Euroopa Kohus tõi sõnaselgelt välja kohtuotsuse ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon (EU:C:2011:191) punktis 144, otsustas Euroopa Kohus, et komisjonil oli õigus panna kõnealune rikkumine süüks äriühingule, kes ei sooritanud rikkumisi, olukorras, kus rikkumise toime pannud üksus jätkas ettevõtjana majandustegevust teistel turgudel (vt kohtuotsus ETI jt, EU:C:2007:775, punkt 45). Euroopa Kohus tugines selle hinnangu puhul asjaolule, et asjaomased äriühingud kuulusid nende õigusvastase käitumise ajal samale avalik-õiguslikule asutusele (vt kohtuotsused ETI jt, EU:C:2007:775, punkt 50, ning Versalis vs. komisjon, EU:C:2013:386, punkt 56).

59

Samuti tuleb tõdeda, et kohtuotsuse ETI jt (EU:C:2007:775) ulatus ei ole erinevalt Versalise ja Eni väidetust piiratud juhtudega, mil asjaomaste üksuste üle omab kontrolli ametiasutus. Selle kohtuotsuse punktis 44 täpsustas Euroopa Kohus, et tähtsust ei oma asjaolu, et tegevust ei otsustanud üle anda mitte eraisikud, vaid seadusandja erastamise eesmärgil. Euroopa Kohus leidis seega, et võib esineda kahtlusi küsimuses, kas rikkumine on õigusjärglasest üksusele süükspandav juhul, kui esineb kõige enam üksnes ametiasutuse teostatav ühine kontroll, kuid Euroopa Kohus hajutas need kahtlused. Seevastu ei saa mingit kahtlust niisuguse süükspanemise osas olla juhul, kui vastavat kontrolli – nagu käesolevas asjas – teostab eraõiguslik äriühing (vt kohtuotsus Versalis vs. komisjon, EU:C:2013:386, punkt 57).

60

Neid kaalutlusi arvestades ei rikkunud Üldkohus seega õigusnormi, kui ta tõdes, et komisjon võis õiguspäraselt panna kõik kõnealused konkurentsivastased rikkumised süüks Versalisele.

61

Mis puudutab põhjenduse väidetavat puudumist, siis tõi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 89–98 üksikasjalikult välja põhjused, miks ta luges põhjendamatuks esimeses kohtuastmes esitatud väite, et kõnealust tegevust ei tuleks Versalisele süüks panna. Nimetatud kohtuotsuse põhjendused ei anna seega alust kahelda kaalutlustes, millele Üldkohus rajas oma otsuse selles küsimuses, ning need võimaldavad Euroopa Kohtul järelikult teostada oma kontrolli. Seega ei ole vaidlustatud kohtuotsus selles suhtes põhjendamata.

62

Kuna ükski Versalise ja Eni apellatsioonkaebuse teise väite põhjenduseks esitatud argument ei ole tulemuslik, tuleb väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

63

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites leiavad Versalis ja Eni, et Üldkohus kohaldas valesti ja vasturääkivalt kohtupraktikast tulenevat põhimõtet, mille kohaselt peab isik sõnaselgelt teatama, et ta ei loe end kartelliga seotuks, et talle rikkumist süüks ei pandaks, ning et Üldkohus rikkus in dubio pro reo põhimõtet, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 173, et EniChem, nüüd [konfidentsiaalne], osales 12. või 13. juuni 1993. aasta koosolekul Firenzes, ning sama kohtuotsuse punktis 183, et 2002. aastal aset leidnud koosolekud, kus osales Polimeri Europa, nüüd Versalis, olid konkurentsivastased. Samuti moonutas Üldkohus tõendeid, kui ta sarnaselt komisjoni kinnitatule tõdes, et kaks 2002. aastal toimunud koosolekut olid konkurentsivastased. Järelikult kuna Üldkohus leidis, et EniChem ja Polimeri Europa osalesid kartellis kogu selle kestuse jooksul, see tähendab ajavahemikus maist 1993 kuni maini 2002, ei andnud Üldkohus mitte üksnes vale hinnangut, vaid jättis teostamata ka sisulise kohtuliku kontrolli.

64

Komisjon väidab, et Versalise ja Eni argumentide eesmärk on seada kahtluse alla Üldkohtu faktilised hinnangud ning et seetõttu tuleb väide tunnistada vastuvõetamatuks.

65

Tuleb tõdeda, et käesoleva väitega vaidlustavad Versalis ja Eni faktilisi järeldusi ja hinnanguid, mis – välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud – ei ole õigusküsimus, mis sellisena alluks Euroopa Kohtu kontrollile.

66

Mis puudutab nende tõendite moonutamist puudutavat väiteosa, siis tuleb tõdeda, et Versalis ja Eni ei märkinud, et Üldkohus moonutas neid ilmselgelt.

67

Kolmas väide tuleb seega tunnistada vastuvõetamatuks.

68

Oma apellatsioonkaebuse neljandas väites, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 239 ja järgnevad, kinnitavad Versalis ja Eni, et Üldkohus rikkus liidu õigust, jättes tuvastamata vead, mille komisjon tegi trahvi põhisumma kindlaksmääramisel 2006. aasta suuniste tähenduses.

69

Esiteks leivad nad, et Üldkohus on puudulikult põhjendanud vaidlustatud kohtuotsust, milles ei vastata esimese kohtuastme menetluses esitatud väidetele. Lisaks rikkus Üldkohus proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna kohus jättis talle teatavaks tehtud asjaolusid arvestades sisuliselt hindamata, kas komisjon järgis rikkumise raskuse alusel trahvi põhisumma ja lisasumma kindlaksmääramisel õigluse, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

70

Teiseks panevad Versalis ja Eni Üldkohtule süüks, et viimane rikkus proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ta jättis vastamata nende väitele, mille nad olid esitanud kohtuistungil ja mis puudutas seda, et komisjon jättis kohaldamata 2006. aasta suuniste punkti 18.

71

Kolmandaks ei võtnud Üldkohus trahvi põhisumma arvutamisel arvesse rikkumise kestusele vastavat aastate arvu, nagu see ilmneb andmetest, mis esitati apellatsioonkaebuse kolmanda väite raames kohtuasjas C‑123/13 P.

72

Kõigepealt väidab komisjon, et apellatsioonkaebuse neljas väide selles kohtuasjas on ebatäpne ning kordab esimeses kohtuastmes esitatud argumente. Edasi puudutasid Versalise ja Eni teatud väiteosad faktiliste asjaolude hindamist. Lõpuks ei esitatud esimeses kohtuastmes eraldi ühtegi 2006. aasta suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 18 kohaldamist puudutavat väidet. Rikkumise kestuse osas ei saa Üldkohtule komisjoni hinnangul ühtegi viga süüks panna.

73

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 35, on Versalise ja Eni esimene väiteosa vastuvõetamatu, kuna väiteosas ei kritiseeri nad vaidlustatud kohtuotsust, vaid viitavad argumentidele, mille nad esitasid esimeses kohtuastmes.

74

Teine väiteosa on samuti vastuvõetamatu, kuna Versalis ja Eni ei tõenda, et nad esitasid Üldkohtule väite, et komisjon jättis kohaldamata 2006. aasta suuniste punkti 18.

75

Kolmas väiteosa tuleb tagasi lükata, kuna see põhineb oletusel, et kohus nõustub apellatsioonkaebuse teise väitega kohtuasjas C‑123/13 P.

76

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide selles kohtuasjas tunnistada osaliselt vastuvõetamatuks ja osaliselt põhjendamatuks.

77

Oma esimeses väites kritiseerib komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punkte 272–275, mis on sõnastatud järgmiselt:

78

Komisjon kritiseerib eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkte 273 ja 274 ning heidab Üldkohtule ette, et viimane rikkus kaitseõiguste teostamisega seotud õiguspõhimõtteid, kuna kohus leidis, et nende põhimõtete kohaselt on Eni puhul korduvuse raskendava asjaoluna arvesse võtmiseks nõutav, et viimasele on adresseeritud esimest rikkumist puudutav vastuväiteteatis ja kõnealuse rikkumise tuvastanud otsus.

79

Komisjon leiab, et kaitseõigused on tagatud, kui hetkel, mil ta teeb teatavaks oma kavatsuse tuvastada korduvus, annab ta pooltele võimaluse tõendada, et korduvuse tingimused ei ole täidetud. Komisjon märgib, et käesolevas asjas oli Enil võimalus ümber lükata eeldus, et ta kontrollib oma tütarettevõtjat.

80

Teises väiteosas, mis täpsemalt puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 274, leiab komisjon, et korduvuse tuvastamiseks ei ole tingimata nõutav, et emaettevõtjale oleks määratud esimene rahaline karistus, vaid vajalik on üksnes esimese rikkumise tuvastamine. Piisab, kui tõdeda, et emaettevõtja moodustas tütarettevõtjaga, keda ta peaaegu täielikult kontrollib, niisuguse ettevõtja, mis pani toime uue rikkumise ja mille puhul on põhisumma suurendamine korduvuse alusel põhjendatud. Selleks et hinnata, kas ettevõtja tegi rikkumise esimesest tuvastamisest järeldused, oleks tulnud hinnata selle majandusüksuse kalduvust panna toime uus rikkumine, mitte aga nende eraldiseisvate äriühingute kalduvust, kes selle majandusüksuse moodustavad.

81

Komisjon väidab, et Üldkohtu põhjendus kätkeb endas ohtu, et riivatakse rikkumiste uurimist komisjoni poolt, kellel lasub kohustus saata korrapäraselt vastuväiteteatis kõigile nendele äriühingutele, kellest koosnes esimeses rikkumises osalenud ettevõtja, sõltumata küsimusest, kas käesolevas asjas tuleb nendele trahv määrata. Lisaks ei ole võimalik tunnistada, et korduvus raskendava asjaoluna ei ole kohaldatav niisuguse ettevõtja moodustavatele äriühingutele, vaid selle kontserni organisatsioonilise struktuuri tõttu, kuhu need äriühingud kuuluvad.

82

Versalis ja Eni kinnitavad, et komisjoni apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb tagasi lükata. Nad väidavad, et Enit ei kuulatud kunagi nendes menetlustes ära ja ta ei olnud seotud nende menetlustega, mille tulemusel tehti polüpropüleeni ja PVC II otsused, ning leiavad, et õiguspäraselt ei saa kinnitada, et Eni võis vaidlusalusele otsusele eelnevas menetluses esitada tõendeid, et ümber lükata eeldus, et Eni mõjutas otsustavalt Anicit ja EniChemi, nüüd [konfidentsiaalne], ajavahemikes, mil leidsid aset juba ammu lõpetatud menetlused, mis viisid polüpropüleeni ja PVC II otsusteni.

83

Asjaolu, et komisjon ei kaasanud Enit kõnealustesse menetlustesse, kinnitab ka, et komisjon oli seisukohal, et oluline ei olnud asjaolu, et emaettevõtja kontrollis menetlusega seotud tütarettevõtja aktsia- või osakapitali 100‑protsendiliselt. Versalis ja Eni märgivad, et emaettevõtjale kogu osaluse kuulumine tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis ei ole seega piisav emaettevõtja otsustava mõju tuvastamiseks ning et komisjon oleks pidanud tõendama, et Eni mõjutab tegelikult otsustavalt Anicit ja EniChemi.

84

Versalis ja Eni väidavad samuti, et Eni on käesoleval ajal täielikult teistsugune sellest, mis Eni oli polüpropüleeni ja PVC II otsuste tegemise ajal, nimelt avalik-õiguslik isik, mida kontrollis ja juhtis Itaalia valitsus, et Itaalia riigil oleks võimalik hallata oma osalusi riiklikku huvi omavates teatud sektorites.

85

Komisjoni apellatsioonkaebuse esimese väite teise osa kohta leiavad Versalis ja Eni, et komisjon tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuse punkti 274 valesti. Nad on seisukohal, et Üldkohus ei viita mitte karistusele trahvi määramise tähenduses, vaid pigem Eni vastutuse puudumisele polüpropüleeni ja PVC II otsuste raames, kuna Eni ei kuulunud karistatud ettevõtjate hulka.

86

Komisjoni apellatsioonkaebuse esimene väide puudutab korduvust raskendava asjaoluna, mis võeti Eni puhul arvesse, kuna Anicit ja EniChemi karistati vastavalt polüpropüleeni ja PVC II otsusega, sest nad osalesid kartellides.

87

Nagu ilmneb 2006. aasta suuniste punktist 28 ja Euroopa Kohtu praktikast, esineb korduvus raskendava asjaoluna olukorras, kus pärast seda, kui komisjon või pädev riiklik konkurentsiasutus on avastanud EÜ artikli 81 või 82 rikkumise ettevõtja poolt, jätkub samasugune või analoogne rikkumine või pannakse toime uus rikkumine (vt selle kohta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, C‑3/06 P, EU:C:2007:88, punktid 40 ja 41).

88

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et liidu konkurentsiõigus on suunatud ettevõtjate tegevusele ning mõiste „ettevõtja” hõlmab majandustegevusega tegelevat mis tahes üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, EU:C:2009:536, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

89

Kui selline majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, peab ta isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutama. Liidu konkurentsiõiguse rikkumine tuleb üheselt süüks arvata juriidilisele isikule, kellele võidakse trahv määrata, ning talle tuleb edastada vastuväiteteatis (vt selle kohta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, EU:C:2009:536, punktid 56 ja 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

90

Mis puudutab tütarettevõtja tegevust, siis tulenevalt väljakujunenud kohtupraktikast, mida tuletatakse meelde käesoleva kohtuotsuse punktis 40, võib nimetatud tegevuse EÜ artikli 81 kohaldamise eesmärgil omistada emaettevõtjale, kui emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kuuluvad samasse majandusüksusesse ja moodustavad ühe ettevõtja selle artikli tähenduses.

91

Korduvuse raskendava asjaoluna emaettevõtja suhtes tuvastamiseks ei ole seega nõutav, et viimane oleks osalenud varasemas menetluses, milles võeti vastu vastuväiteteatis ja otsus. Siinkohal on oluline eelkõige see, et varem on tuvastatud esimene rikkumine, mis on tingitud selle tütarettevõtja tegevusest, kellega teises rikkumises osalev emaettevõtja moodustas juba esimese rikkumise ajal ühe ettevõtja EÜ artikli 81 tähenduses.

92

Eesmärk karistada konkurentsieeskirjadega vastuolus oleva tegevuse eest ja hoitavate karistuste abil hoida ära sellise tegevuse kordumine (vt kohtuotsus ETI jt, EU:C:2007:775, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika) oleks ohus, kui ettevõtja, kelle hulka kuulub esimese rikkumisega seotud tütarettevõtja, oleks suuteline muutma korduvuse eest karistamise võimatuks või iseäranis keeruliseks ning järelikult vältima karistamist sellega, et ta muudab oma õiguslikku struktuuri, asutades uusi tütarettevõtjaid, kelle suhtes ei saadud menetlust läbi viia seoses esimese rikkumisega, kuid kes osalesid uue rikkumise toimepanemises.

93

Nagu Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuses, tuleb järgida küll selle juriidilise isiku kaitseõigusi, kellele korduvat rikkumist ette heidetakse. Kaitseõiguste tagamiseks ei ole aga – nagu Üldkohus ekslikult kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 274 – siiski nõutav, et sellel juriidilisel isikul oli esimese rikkumise tõttu läbi viidud uurimise käigus võimalik vastu vaielda väitele, et ta moodustas koos teiste ettevõtjatega – kelle tegevust samuti uuriti – sama majandusüksuse. Lihtsalt tuleb tagada, et kõnealune juriidiline isik saaks ennast kaitsta hetkel, mil korduvust talle ette heidetakse.

94

Selles osas tuleb meelde tuletada, et igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, on kaitseõiguste tagamine liidu õiguse aluspõhimõte, mida tuleb eranditult järgida, isegi kui tegemist on haldusmenetlusega (kohtuotsused Hoffmann-La Roche vs. komisjon, 85/76, EU:C:1979:36, punkt 9; ARBED vs. komisjon, C‑176/99 P, EU:C:2003:524, punkt 19, ning Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, EU:C:2009:500, punkt 34).

95

Konkurentsieeskirjade rikkumise menetluses on selles osas peamine menetluslik tagatis vastuväiteteatis (vt selle kohta kohtuotsused Musique Diffusion française jt vs. komisjon, 100/80–103/80, EU:C:1983:158, punkt 10, ning Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, EU:C:2009:500, punkt 35).

96

Kui komisjon kavatseb konkurentsiõigusrikkumise süüks panna juriidilisele isikule ja viidata tema puhul korduvusele, peab vastuväiteteatis sisaldama kõiki andmeid, mis võimaldavad juriidilisel isikul end kaitsta. Täpsemalt: kui viimane on emaettevõtja, kelle suhtes võetakse raskendava asjaoluna arvesse korduvust, sest komisjon tuvastas ühe tema tütarettevõtja puhul konkurentsivastase tegevuse, aga kuna selle korduvuse puhul ei olnud emaettevõtja enne vastuväiteteatist esimese rikkumise tuvastanud otsuse adressaat, peab viimasele saadetud vastuväiteteatis sisaldama andmeid, mis tõendavad, et korduvuse tingimused on täidetud, ja eelkõige kinnitavad, et see juriidiline isik moodustas esimese rikkumise ajal ühe ettevõtja koos äriühinguga, kelle puhul esimene rikkumine tuvastati. Selles osas lasub komisjonil kohustus tõendada, et teises rikkumises osalenud juriidiline isik mõjutas juba esimese rikkumise ajal otsustavalt esimeses rikkumises osalenud tütarettevõtjat.

97

Vastupidi Eni väidetule ei ole ajavahemiku tõttu, mis jääb konkurentsieeskirjade esimese ja teise rikkumise vahele, üldjuhul keelatud tugineda raskendava asjaoluna korduvusele juriidilise isiku puhul, keda esimese rikkumise raames ei uuritud. Siiski peab komisjon, kui ta hindab ettevõtja kalduvust rikkuda konkurentsieeskirju, arvesse võtma kahe rikkumise vahel olnud aega (vt selle kohta kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, C‑413/08 P, EU:C:2010:346, punkt 70). Lisaks, kui Euroopa Liidu kohus kontrollib, kas järgitud on kaitseõiguste tagamise põhimõtet, peab kohus arvesse võtma kõiki üksikjuhtumi asjaolusid, eelkõige võimalikke tõendamisraskusi, mis tekivad esimesest rikkumisest kulunud aja tõttu, või ettevõtja struktuurilist arengut või ka konkurentsiasjades kohaldatavate õigusnormide arengut.

98

Lisaks tuleb meelde tuletada, et just komisjon peab nii vastuväiteteatises kui ka otsuses tõendama, et korduvuse tingimused on täidetud. Kui komisjon määrab äriühingule liidu konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi ja kohaldab trahvi arvutamisel kordajat, võtmaks arvesse asjaolu, et sama äriühing on juba varem konkurentsieeskirjade rikkumises osalenud, on ta kohustatud mainitud trahvi määravas otsuses esitama ülevaate, mis võimaldab liidu kohtutel ja sellel äriühingul mõista, millises rollis ja millises ulatuses ta varasemas rikkumises on osalenud. Nimelt kui komisjon leiab, et mainitud äriühing kuulus varasemat rikkumist käsitleva otsuse adressaadiks olevasse ettevõtjasse, peab komisjon seda väidet õiguslikult piisavalt põhjendama (kohtuotsused Eni vs. komisjon, EU:C:2013:289, punkt 129, ja Versalis vs. komisjon, EU:C:2013:386, punkt 142).

99

Mis puudutab Eni puhul raskendava asjaoluna arvesse võetud korduvust, siis ilma et vastuväiteteatist oleks vajalik analüüsida, on piisav, kui tõdeda, et üksnes vaidlusaluse otsuse põhjenduses 540 on mainitud asjaolu, et Eni oli juba salajast tegevust puudutavate varasemate otsuste adressaat, ja on viidatud joonealusele märkusele, kus on tsiteeritud polüpropüleeni otsust, „milles [komisjon] tuvastas, et ENI kontserni tütarettevõtja [Anic] osales kartellis”, ning PVC II otsust, „milles [komisjon] tuvastas, et [EniChem] osales kartellis”. Põhjendus sisaldab ka igasuguse täiendava selgituseta märget, et Eni on korduv rikkuja.

100

Kuna aga polüpropüleeni otsuse adressaat on nimelt Anic ja PVC II otsuse adressaat nimelt EniChem, tuleb tõdeda, et vaidlusaluses otsuses sisalduvad ja käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis meelde tuletatud viited ei võimalda kuidagi mõista, kellena ja millises ulatuses Enit, kes polüpropüleeni ja PVC II otsuste adressaatide hulka ei kuulu, nendes otsustes tuvastatud rikkumised puudutasid.

101

Kuna vaidlusaluses otsuses ei sisaldu ilmselgelt ühtegi põhjendust, mis Enil võimaldaks end kaitsta ja liidu kohtul teostada oma kontrolli, siis tuleb Eni puhul korduvus raskendava asjaoluna kõrvale lükata.

102

Kõigist nendest kaalutlustest ilmneb, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 274 tõi välja korduvuse tingimused. Siiski kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktis 275 toodud Üldkohtu otsus, millega Eni puhul lükati raskendava asjaoluna korduvus tagasi, on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, siis ei saa selline viga kaasa tuua selle otsuse ega nende tagajärgede tühistamist, mille Üldkohus selle põhjal tuletas trahvisumma puhul, vaid asendada tuleb põhjendused (vt selle kohta kohtuotsus FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 187 ja seal viidatud kohtupraktika).

103

Seega tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide kohtuasjas C‑93/13 P tagasi lükata.

104

Oma apellatsioonkaebuse viiendas väites kinnitavad Versalis ja Eni, et Üldkohus rikkus liidu õigusnorme korduvuse osas, kui kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 278–280, et korduvus raskendava asjaoluna on kohaldatav Versalise puhul ning on põhjendatud asjaoluga, et Polimeri Europa oli EniChemi, nüüd [konfidentsiaalne], majanduslik õigusjärglane, arvestades et viimane osales PVC II otsuses viidatud rikkumises. Lisaks väidavad nad, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 276 õigusnormi, kui ta jättis Eni solidaarselt vastutavaks trahvi, sealhulgas trahvi selle osa tasumise eest, mis oli seotud korduvusega raskendava asjaoluna.

105

Esiteks on nende arvates ebapiisavalt põhjendatud erinevate rikkumiste eest vastutavate ettevõtjate vahelisi seoseid. Teiseks vaidlevad nad vastu majandusliku õigusjärgluse kriteeriumi kasutamisele. Kolmandaks väidavad nad, et Üldkohus väljus oma pädevuse piiridest, kui ta jättis jõusse korduvuse raskendava asjaoluna kohaldamise põhjendustel, mis erinevad komisjoni omast. Neljandaks tuginevad nad vaidlustatud kohtuotsuse punktis 367 viidatud Bayeri olukorrale ja kinnitavad, et Üldkohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, vähendades raskendava asjaoluna korduvuse alusel trahvi suurendamise määra üksnes 10 protsendipunkti võrra. Viiendaks leiavad Versalis ja Eni, et mis puudutab Eni solidaarset vastutust trahvisumma suurendamisele vastava osa maksmise eest, siis rikkus Üldkohus oma põhjendamiskohustust ja kaldus kõrvale Euroopa Kohtu praktikast, mis põhineb kohtuotsusel Arkema vs. komisjon (C‑520/09 P, EU:C:2011:619), kus on kinnitatud, et emaettevõtja, kes moodustab majandusüksuse koos tütarettevõtjaga, kes on vastutav konkurentsieeskirjade rikkumise eest, ei vastuta solidaarselt trahvisumma selle osa eest, mis vastab tütarettevõtja korduvale teole, kuna kõnealune emaettevõtja ei moodustanud majandusüksust nimetatud tütarettevõtjaga esimese rikkumise toimepanemise ajal.

106

Komisjon leiab, et need argumendid ei ole põhjendatud.

107

Käesolev väide puudutab korduvuse raskendava asjaoluna Versalise suhtes arvesse võtmist, kuna EniChem mõisteti PVC II otsusega süüdi. Esimese kohtuastme hagejate kolmanda väite analüüsimisel, millele Üldkohus viitab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 278, kirjeldas Üldkohus põhjalikult seoseid erinevate juriidiliste isikute vahel, kellele rikkumised süüks pandi. Lisaks ilmneb Versalise ja Eni apellatsioonkaebuse teise väite analüüsist kohtuasjas C‑123/13 P, et kohus võis õiguspäraselt lähtuda ettevõtte järjepidevusest EniChemi, nüüd [konfidentsiaalne], ja Polimeri Europa, nüüd Versalis, vahel. Peale selle ei ületanud Üldkohus oma pädevust, vaid tugines vaidlusaluses otsuses toodud andmetele, et tõdeda, et korduvuse tingimused on täidetud. Kolm esimest väiteosa ei ole seega põhjendatud.

108

Kuna korduvust võeti Versalise, varem Polimeri Europa, puhul arvesse ainsa rikkumise tõttu enne vaidlusaluse otsuse tegemist, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 367 õigesti, et Versalise ja Eni olukord oli sarnane Bayeri omaga, mille puhul võeti korduvust samuti arvesse ainsa rikkumise alusel. Neljas väiteosa ei ole järelikult põhjendatud.

109

Mis puudutab viiendat väiteosa, milles seatakse kahtluse alla asjaolu, et Enile kohaldati eeldust, et emaettevõtja mõjutab oma neid tütarettevõtjaid, kes osalesid rikkumises, siis kattub see Versalise ja Eni apellatsioonkaebuse esimese väitega. Käesoleva kohtuotsuse punktidest 40–45 aga ilmneb, et see väide lükati tagasi. Kohtuotsuse Arkema vs. komisjon (EU:C:2011:619) osas piisab, kui tõdeda, et Versalise ja Eni argument on tingitud nimetatud kohtuotsuse valest tõlgendamisest, kuna kohtuotsuses piirdus Euroopa Kohus sellega, et kontrollis trahvi arvutamist komisjoni valikute alusel, võtmata seisukohta korduvuste tingimuste osas.

110

Nendest asjaoludest ilmneb, et Versalise ja Eni apellatsioonkaebuse viies väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

111

Oma apellatsioonkaebuse teises väites, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 316 ja järgnevad, vaidleb komisjon vastu sellele, et võrreldi kordajat, mis on ette nähtud piisavalt hoiatava mõju tagamiseks ja mida kasutati Versalisele ja Enile määratud trahvi summa kindlaksmääramisel, ning kordajat, mida vaidlusaluses otsuses kohaldati Dowle, samuti Versalisele ja Enile kohaldatud kordaja vähendamisele, mis oli põhjendatud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega.

112

Komisjon väidab, et Üldkohus ületas oma pädevuse piire ja rikkus dispositiivsuse põhimõtet, protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artiklit 21 ning Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõiget 1 ja artikli 48 lõiget 2, kui ta analüüsis õigusküsimust, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavat rikkumist kordaja puhul, mida hoiatamise eesmärgil kasutati trahvisumma arvutamisel, ja mida hagimenetluse algatusdokumendis Versalis ja Eni ei esitanud.

113

Komisjon märgib, et kõnealuses hagiavalduses palusid Versalis ja Eni tuvastada Üldkohtul nimetatud kordaja kohaldamise õigusvastasus asjaolu tõttu, et kordaja suuruse tõttu läheb kordaja kohaldamine vastuollu proportsionaalsuse põhimõttega. Teise võimalusena palusid Versalis ja Eni selle kordaja vähendamist. Alles Üldkohtus aset leidnud kohtuistungil mainisid viimased võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Üldkohus rikkus eespool nimetatud sätteid ja täpsemalt dispositiivsuse põhimõtet, tuues selle väite välja omal algatusel.

114

Versalis ja Eni ei nõustu komisjoni apellatsioonkaebuse teise väitega. Nad leiavad, et erinevusele kordajate vahel, mida hoiatamise eesmärgil kohaldati nende trahvide summa arvutamisel, mis määrati erinevatele rikkumisega seotud ettevõtjatele, viitasid nad eesmärgiga põhjendada oma väidet, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet. Nende hinnangul on võrdse kohtlemise põhimõte seotud proportsionaalsuse põhimõttega. Üldkohus ei käsitlenud seega uut väidet omal algatusel. Komisjon ei toonitanud ka kohtuistungil, et Versalis ja Eni esitasid uue väite.

115

Versalis ja Eni viitavad samuti Euroopa Kohtu praktikale Üldkohtu täieliku pädevuse kohta.

116

Nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 101, heitsid Versalis ja Eni korduvalt ja muu hulgas oma hagiavalduses esimeses kohtuastmes komisjonile ette hoiatamise eesmärgil niisuguse kordaja kohaldamist, mis on suurem teistele ettevõtjatele kohaldatust. Selle etteheitega viitavad Versalis ja Eni sisuliselt väitele, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet, mille suhtes oli pooltel seega võimalik võtta seisukoht. Seega ei võtnud Üldkohus omal algatusel selle väite suhtes seisukohta.

117

Komisjoni apellatsioonkaebuse teine väide tuleb seega tagasi lükata.

118

Oma apellatsioonkaebuse kolmandas väites, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 323–325, kinnitab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tõlgendas ja kohaldas võrdse kohtlemise põhimõtet seoses trahvi kordajaga, mida kasutatakse hoiatamise eesmärgil. Vaidlustatud kohtuotsus on samuti puudulikult põhjendatud. Iseäranis jättis Üldkohus tähelepanuta komisjonile trahvisumma asjakohaste asjaolude alusel kindlaksmääramisel kuuluva kaalutlusruumi, sundides teda kasutama puhtmatemaatilist arvutustehet, et määrata kindlaks Versalise ja Eni trahvile kohaldatav kordaja. Lisaks tegi Üldkohus vea, kui ta nõudis, et hoiatava mõju eesmärgil trahvisumma suurendamine oleks proportsionaalne rikkumisega seotud ettevõtjate vastava käibega, mitte aga et kordaja või viimase kohaldamise tulemusel saadud trahvisumma oleks proportsionaalne nende ettevõtjate kogukäibega.

119

Versalis ja Eni väidavad, et oma apellatsioonkaebuse kolmanda väite raames palub komisjon Euroopa Kohtul uuesti hinnata kordajat, mida kohaldati hoiatamise eesmärgil. Seega on nimetatud väide vastuvõetamatu. Igal juhul on see väide põhjendamatu. Üldkohus tegutses nimelt oma täieliku pädevuse raames ja komisjon ei ole tõendanud, et Üldkohtu soovitatud meetod oleks vähem hoiatav komisjoni väljapakutust, mis võiks viia ebaproportsionaalsete tulemusteni.

120

Nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 105, ei puuduta komisjoni apellatsioonkaebuse kolmas väide mitte vajadust järgida võrdse kohtlemise põhimõtet sama kartelli erinevate osaliste vahel, vaid andmeid, mida tuleb arvesse võtta, selleks et kontrollida määratud trahvide proportsionaalsust. Selles osas tugines Üldkohus vaidlusaluses otsuses sisalduvatele andmetele, põhjendas oma otsust täpselt ega rikkunud õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 325 otsustas, et kordaja suurusega 1,4 valik ei olnud kohane, arvestades Eni ja Dow käibe erinevust.

121

Väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

122

Oma apellatsioonkaebuse kuuendas väites leiavad Versalis ja Eni, et Üldkohus kohaldas ilmselgelt valesti määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2, kui ta määras trahvi maksimumsumma kindlaks muul viisil kui vaid [konfidentsiaalne], varem EniChem, käibe alusel.

123

Komisjon leiab, et väide kattub Versalise ja Eni apellatsioonkaebuse esimese ja teise väitega.

124

Väide põhineb eeldusel, et kohus nõustub apellatsioonkaebuse esimese ja teise väitega. Kuna need kaks viimati nimetatud väidet lükati tagasi, puudub vajadus vastata Versalise ja Eni apellatsioonkaebuse kuuendale väitele.

125

Oma apellatsioonkaebuse seitsmendas väites vaidlustavad Versalis ja Eni selle, et Üldkohus lükkas tagasi esimese kohtuastme hagiavalduse kümnenda väite, mis puudutab asjaolu, et komisjon ei võtnud arvesse väljaspool 2002. aasta koostööteatise kohaldamisala [konfidentsiaalne] ja Versalise tehtud koostööd, ning hagiavalduse üheteistkümnenda väite, mis puudutab 2002. aasta koostööteatise alusel trahvisumma vähendamata jätmist. Nad väidavad, et Üldkohus ei teostanud tal lasuvat kohtulikku kontrolli ning et igal juhul tegi Üldkohus hindamisvea ja jättis täitmata oma põhjendamiskohustuse, leides et komisjon ei rikkunud selle koostöö hindamisel õigluse, võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

126

Versalis ja Eni heidavad Üldkohtule ette, et viimane kordas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 355, viidates komisjoni hindamisruumile trahvide arvutamise meetodi puhul, viimase hinnangut andmete suhtes, mille Versalis ja Eni esitasid kõnealuse koostöö raames. Üldkohus oleks pidanud teostama oma kontrolli, arvestades seda, kuidas komisjon kohaldas 2002. aasta koostööteatist teistes asjades. Lisaks ei võtnud Üldkohus arvesse hilist kuupäeva, mil Versalis ja Eni said uurimisest teada, kuigi see mõjutas nende andmete lisaväärtust, mis Versalisel ja Enil oli võimalik edastada. Viimased heidavad komisjonile ette ka seda, et komisjon ei viinud varem kontrolli läbi.

127

Üldkohus rikkus ka õigusnormi, kuna ta ei tuvastanud, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuigi Versalise ja Eni esitatud teave oli olulise lisaväärtusega, võrreldes teabega, mis esitati asjades, kus tehti teised komisjoni otsused, ning et Versalis ja Eni võisid õiguspäraselt lähtuda sellest, et nende täielik, lojaalne ja jätkuv koostöö nõuetekohaselt hüvitatakse.

128

Samuti diskrimineeriti Versalist ja Enit, võrreldes teiste ettevõtjatega, kes taotlesid oma trahvi vähendamist, kuna nende avaldused olid seosetud, ebatäpsed ja neil puudus usaldusväärsus.

129

Komisjon leiab, et Versalise ja Eni apellatsioonkaebuse seitsmes väide on vastuvõetamatu, kuna selles vaid korratakse Üldkohtule esitatud argumente ja selle eesmärk on uuesti hinnata faktilisi asjaolusid teabe puhul, mille komisjonile esitas [konfidentsiaalne], varem EniChem.

130

Oma apellatsioonkaebuse seitsmendas väites ei nõustu Versalis ja Eni peamiselt vastusega, mille Üldkohus andis nende esimese kohtuastme hagiavalduse üheteistkümnendale väitele. Pärast seda, kui Üldkohus tuletas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 354 meelde mõiste „lisaväärtus”, nagu see on esitatud 2002. aasta koostööteatises, analüüsis Üldkohus Versalise ja Eni esitatud tõendeid, et kontrollida, kas neil oli oluline lisaväärtus võrreldes komisjoni valduses olevate tõenditega.

131

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 357–363 esitas Üldkohus täpse ja põhjendatud analüüsi tõenditest, mida Euroopa Kohus apellatsiooni raames ei kontrolli. Arvestades seda hinnangut, ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta lükkas tagasi Versalise ja Eni erinevad argumendid.

132

Seega tuleb Versalise ja Eni apellatsioonkaebuse seitsmes väide tagasi lükata.

133

Oma apellatsioonkaebuse kaheksandas väites kinnitavad Versalis ja Eni, et Üldkohus ei teostanud täielikku kohtulikku kontrolli trahvi lõppsumma üle, mis on ebaõiglane, sobimatu ja ebaproportsionaalne. Nad leiavad, et Üldkohus jättis nende argumendid põhjalikult analüüsimata ning piirdus pelgalt vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrollimisega.

134

Komisjon leiab, et Üldkohus analüüsis põhjalikult Versalise ja Eni argumente. Viimased püüdsid viia Euroopa Kohut selleni, et kohus kontrolliks uuesti trahvisummat.

135

Tuleb tõdeda, et väide puudutab kohtuotsust tervikuna ning selles ei täpsustata vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste neid punkte, millele vastu vaieldakse. Seetõttu on väide sellele vastamiseks liiga ebatäpne ja liiga ebaselge.

136

Lisaks ei saa Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse raames õigusküsimusi käsitledes asendada Üldkohtu hinnangut õigluse põhjendustel oma hinnanguga, kui Üldkohus täieliku pädevuse raames andis oma hinnangu nende trahvide summale, mis ettevõtjatele määrati nende poolt liidu õiguse rikkumise eest (vt eelkõige kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punkt 125).

137

Nendest asjaoludest ilmneb, et Versalise ja Eni apellatsioonkaebuse kaheksas väide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

138

Kuna nii kohtuasjas C‑93/13 P kui kohtuasjas C‑123/13 P lükkas kohus kõik väited tagasi, tuleb mõlemad apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.

139

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikest 2 tuleneb, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

140

Mis puudutab apellatsioonkaebust kohtuasjas C‑93/13 P, siis kuna Versalis ja Eni on nõudnud kohtukulude väljamõistmist komisjonilt ja viimase väited lükati tagasi, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

141

Mis puudutab apellatsioonkaebust kohtuasjas C‑123/13 P, siis kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist Versaliselt ja Enilt ning viimaste väited lükati tagasi, tuleb kohtukulud välja mõista Versaliselt ja Enilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: