1. 

Euroopa Liidu Nõukogu kehtestas 2011. aastal Hiina Rahvavabariigist (edaspidi „Hiina”) pärit keraamiliste plaatide impordi suhtes dumpinguvastase tollimaksu.

2. 

Kuna Hiina on mitteturumajanduslik riik, mille siseturul ei ole usaldusväärset normaalväärtust, kasutasid liidu institutsioonid dumpingu esinemise ja ‑marginaali kindlaksmääramisel arvestuslikku normaalväärtust kolmandas turumajanduslikus riigis, nimelt Ameerika Ühendriikides (edaspidi „USA”). Selleks kasutasid nad ühe USA tootja antud arvandmeid, kohandades neid mitmesuguste erinevuste arvestamiseks, kuid ei andnud (majandustegevuse konfidentsiaalsuse põhjendusel) teada selle kohandamise üksikasju. Hindade allalöömise taset kindlaks määrates lähtusid institutsioonid hinnakalkulatsioonides nii Hiina kui ka Euroopa Liidu tootjate valimitest, kuigi kasutasid kummalgi juhul erinevaid väljavõttelise uuringu meetodeid.

3. 

Saksa importija, kes vaidleb vastu teatavatele nende meetodite aspektidele, on vaidlustanud enda imporditud plaatide eest võetud tollimaksu. Seda kohtuasja menetlev Finanzgericht München (Müncheni finantskohus; edaspidi „eelotsusetaotluse esitanud kohus”) taotleb eelotsust selle tollimaksu kehtestamise määruse õiguspärasuse kohta.

4. 

Euroopa Kohtult taotletakse eelotsust muudes sama määruse vaidlustamisega seotud küsimustes kohtuasjas C‑569/13: Bricmate, milles esitan samuti täna oma ettepaneku.

5.

Dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise reeglid on ette nähtud määruses nr 1225/2009 (edaspidi „alusmäärus”). ( 2 )

6.

Alusmääruse artikli 1 lõikes 1 on sätestatud põhimõte, et dumpinguvastast tollimaksu võib kohaldada dumpingtoote suhtes, mille vabasse ringlusse lubamine liidus tekitab kahju. Artikli 1 lõike 2 kohaselt on tegu dumpingtootega, kui selle hind liitu eksportimisel on väiksem kui ekspordiriigi suhtes kindlaks määratud samasuguse toote võrreldav hind tavapärase kaubandustegevuse käigus.

7.

Artiklis 2 on sätestatud dumpingu kindlaksmääramise põhimõtted ja reeglid. Sisuliselt on ette nähtud kolmandast riigist eksporditava toote normaalväärtus lähtuvalt hinnast, mida maksavad sõltumatud kliendid eksportivas riigis tavapärase kaubandustegevuse käigus, ning hind liitu eksportimisel. Kui kaalutud keskmiste võrdlus näitab, et normaalväärtus on ekspordihinnast kõrgem, moodustab seda ületav osa dumpingumarginaali.

8.

Selle kohta on artikli 2 lõike 7 punktis a sätestatud:

„Mitteturumajanduslikest riikidest […] pärineva impordi puhul määratakse normaalväärtus kolmandas turumajanduslikus riigis kehtiva hinna või arvestusliku väärtuse alusel või hinna järgi, mis kehtib müügi puhul sellisest kolmandast turumajanduslikust riigist teistesse riikidesse, k.a [Euroopa Liitu], või kui see ei ole võimalik, siis mis tahes muul põhjendatud alusel, sealhulgas samasuguse toote eest liidus tegelikult makstud või makstava hinna alusel, mida on vajaduse korral nõuetekohaselt kohandatud, et sisse arvata põhjendatud kasumimarginaal.

Sobiv kolmas turumajanduslik riik valitakse põhjendatud viisil, võttes nõuetekohaselt arvesse valimise ajal kättesaadavaid usaldusväärseid andmeid. Arvesse võetakse ka tähtaegu; vajaduse korral kasutatakse sama uurimise aluseks olevat kolmandat turumajanduslikku riiki.

Uurimise asjaosalistele antakse varsti pärast uurimise alustamist teada valitud kolmas turumajanduslik riik ning 10 päeva märkuste tegemiseks.”

9.

Artikli 2 lõikes 10 on sätestatud:

„Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel tehakse õiglane võrdlus. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust. […]”

10.

Artiklis 3 („Kahju tuvastamine”) on muu hulgas sätestatud:

„[…]

2.   Kahju tuvastamine põhineb otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt nii:

3.   […] Dumpinguhinnaga impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes [liidu] tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid. […]”

11.

Artikli 6 lõikes 9 on sätestatud: „[…] uurimine [viiakse] võimaluse korral lõpule ühe aasta jooksul. Igal juhul tuleb uurimine lõpetada 15 kuu jooksul pärast selle algatamist […]”.

12.

Artikli 9 lõikes 4 on muu hulgas sätestatud „väiksema tollimaksu reegel”:

„Kui faktide põhjal tuvastatakse lõplikult dumpingu ja sellest tuleneva kahju esinemine ning kui liidu huvid nõuavad sekkumist […], kehtesta[takse] lõplik[…] dumpinguvasta[n]e tollimaks[…]. Dumpinguvastase tollimaksu summa ei ületa kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab liidu tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks.”

13.

Artikkel 17 käsitleb väljavõttelisi uuringuid. Selles on muu hulgas sätestatud:

„1.   Juhul kui kaebuste esitajaid, eksportijaid, importijaid, tooteliike või tehinguid on palju, võib uurimine piirduda mõistliku hulga isikute, toodete või tehingutega, kasutades valiku ajal kättesaadava teabe põhjal statistiliselt õigeid valimeid, või suurima tüüpilise toodangu‑, müügi‑ või ekspordimahuga, mida on nende käsutuses oleva aja jooksul võimalik uurida.

2.   Isikute, tooteliikide või tehingute lõplik valik kõnesolevate väljavõttelist uuringut käsitlevate sätete alusel jääb komisjoni ülesandeks, kuigi eelistatav on, kui valimid võetakse asjaomaste isikutega konsulteerides ja nende nõusolekul […]

[…]

4.   Kui on otsustatud väljavõttelise uuringu kasuks ja kui mõned või kõik valitud isikud ilmutavad koostöösoovimatust, mis võib tõenäoliselt uurimise tulemustele olulist mõju avaldada, võib valida uue valimi. Kui aga endiselt esineb olulisel määral koostöösoovimatust või kui uue valimi valimiseks ei ole aega, kohaldatakse artikli 18 vastavaid sätteid.”

14.

Artikkel 18 käsitleb koostöösoovimatust. Seal on muu hulgas sätestatud:

„1.   Kui mõni huvitatud isik ei võimalda juurdepääsu vajalikule teabele või ei esita vajalikku teavet käesolevas määruses ette nähtud tähtaegade jooksul või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui ka positiivsed esialgsed ja lõplikud järeldused teha kättesaadavate faktide põhjal. […]

[…]

5.   Kui otsused, k.a normaalväärtuse määramisega seotud otsused, tuginevad lõike 1 sätetele, eelkõige kaebuses sisalduvale teabele, siis tuleb seda teavet asjakohaselt ning uurimise tähtaega arvesse võttes kontrollida muude, võimaluse korral kättesaadavate sõltumatute allikate alusel, nagu näiteks trükitud hinnaloendid, ametlik impordi ja tollitulu statistika, või muudelt huvitatud isikutelt uurimise ajal saadud teabe alusel.

Selline teave võib vajaduse korral sisaldada asjaomaseid andmeid maailmaturu või muude tüüpiliste turgude kohta.”

15.

Lõpuks on alusmääruse artiklis 19 muu hulgas sätestatud:

„1.   Ametiasutused käsitlevad asjakohase põhjendatuse korral konfidentsiaalsena igasugust teavet, mis on laadilt konfidentsiaalne (näiteks teave, mille avalikustamine annaks konkurendile märkimisväärse eelise või millel oleks oluliselt kahjustav mõju teabe andjale või isikule, kellelt ta kõnealuse teabe sai) või mille uurimise osalised on konfidentsiaalsena saanud.

[…]

4.   Käesolev artikkel ei takista ühenduse asutusi avalikustamast üldist teavet ja eriti põhjendusi, millele tuginevad käesoleva määruse alusel vastuvõetud otsused, või tõendusmaterjali, millele ühenduse asutused toetuvad, kui seda on vaja kõnealuste põhjenduste selgitamisel menetluste käigus. Sellise avalikustamise puhul tuleb arvesse võtta asjaomaste isikute õigustatud huve, et nende ärisaladusi välja ei räägitaks.

[…]”

16.

Põhikohtuasjas vaidluse all olev dumpinguvastane tollimaks kehtestati kõigepealt määrusega nr 258/2011 (edaspidi „ajutine määrus”) ( 3 ) ja kinnitati seejärel määrusega nr 917/2011 (edaspidi „lõplik määrus” või „vaidlusalune määrus”). ( 4 )

17.

Pärast seda, kui Euroopa keraamiliste plaatide tootjate ühendus (European Ceramic Tile Manufacturers’ Federation; edaspidi „CET”) oli esitanud kaebuse, teatas komisjon 19. juunil 2010 dumpinguvastase menetluse algatamisest seoses Hiinast pärit keraamiliste plaatide impordiga. ( 5 )

18.

Komisjon võttis 16. märtsil 2011 vastu ajutise määruse, mille artikli 1 lõikega 1 kehtestati ajutine dumpinguvastane tollimaks „[Hiinast] pärit ja praegu CN-koodide 6907 10 00, 6907 90 20, 6907 90 80, 6908 10 00, 6908 90 11, 6908 90 20, 6908 90 31, 6908 90 51, 6908 90 91, 6908 90 93 ja 6908 90 99 alla kuuluvate glasuuritud ja glasuurimata keraamiliste põranda‑, sillutis‑, kolde‑ ja seinaplaatide ning glasuuritud ja glasuurimata, alusel või aluseta keraamiliste mosaiikkivide jms impordi suhtes”. Artikli 1 lõike 2 kohaselt varieerus teatavate loetletud äriühingute poolt toodetavate niisuguste toodete suhtes nõutava tollimaksu määr vahemikus 26,2‐36,6% ja kõikide teiste äriühingute toodetud toodete suhtes kohaldati 73,0% suurust määra.

19.

Kuna Hiina on mitteturumajanduslik riik, kasutas komisjon selles määruses alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a kohaselt arvestuslikku normaalväärtust, võttes aluseks andmed, mille oli andnud tootja turumajandusliku võrdlusriigi, nimelt USA turul. Hindade allalöömise hindamiseks kasutas komisjon alusmääruse artikli 17 lõike 1 kohaselt ka arvandmeid nii Hiina kui ka liidu tootjate valimist, kuid moodustas valimid kahel erineval meetodil.

20.

Nõukogu võttis 12. septembril 2011 vastu lõpliku määruse, mille artikli 1 lõikega 1 kehtestati lõplik dumpinguvastane tollimaks samade toodete impordile, mida käsitles ajutine määrus. Artikli 1 lõike 2 kohaselt varieerus loetletud äriühingute poolt toodetavate toodete suhtes nõutava tollimaksu määr vahemikus 26,3–36,5% ja kõikide teiste äriühingute toodetud toodete suhtes kohaldati 69,7% suurust määra.

21.

Selle määruse põhjendustes lükkas nõukogu tagasi mitmesugust kriitikat seoses USA lugemisega võrdlusriigiks, üheainsa selle riigi tarnija antud andmete kasutamisega ja kohandamisega ning väljavõttelise uuringu meetodite erinevusega.

22.

Tsiteerin nendes kahes määruses sisalduvaid üksikasjalikke põhjendusi seoses eelotsuse küsimuse selle aspektiga, millega need on seotud.

23.

Juulis 2011 importis äriühing Fliesen-Zentrum Deutschland GmbH (edaspidi „Fliesen-Zentrum”) Hiinas valmistatud keraamilisi plaate, mis kuulusid KN‑i rubriiki 6907 90 20, ja deklareeris need Hauptzollamt Regensburgile (Regensburgi peatolliamet; edaspidi „HZA”). HZA saatis 2. augustil 2011 teate, milles oli määratud tasumisele kuuluv tollimaks ja impordikäibemaks ning milles nõuti Fliesen-Zentrumilt ajutise dumpinguvastase tollimaksu tagatist 32,3% ulatuses, s.o summas 9479,09 eurot, mille Fliesen-Zentrum maksis.

24.

Fliesen-Zentrum esitas selle teate peale 5. augustil 2011 vaide, mille HZA jättis 19. oktoobril 2011 rahuldamata.

25.

HZA määras 4. novembril 2011 lõplikult kindlaks dumpinguvastase tollimaksu summas 9479,09 eurot ja tasaarveldas selle kogu ulatuses juba makstud tagatisega. Fliesen-Zentrum esitas sellegi otsuse peale vaide, mille HZA jättis 3. veebruaril 2012 rahuldamata.

26.

Fliesen-Zentrum esitas selle tollimaksu määramise peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, seades küsimärgi alla lõpliku määruse õiguspärasuse.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus asus seisukohale, et neli Fliesen-Zentrumi esitatud väidet tunduvad usutavad:

28.

Pärast nende väidete analüüsimist pidas eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks taotleda eelotsust küsimuses „Kas [lõplik määrus] on õiguspärane?”

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus on lihtne ja üldine. Selles ei ole konkreetselt näidatud ühtegi võimaliku kehtetuse põhjust, mille kohta eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsust taotleb. Ent on selge, et nimetatud kohus tunneb muret seoses eelotsusetaotluses näidatud nelja väitega.

30.

Fliesen-Zentrum, nõukogu ja komisjon, kes kõik on esitanud kirjalikud seisukohad ja kes kõik esitasid 3. detsembril 2014 peetud kohtuistungil ka suulised seisukohad, on käsitlenud neid nelja väidet ükshaaval. Teen samuti.

31.

Fliesen-Zentrum aga on esitanud veel kaks, eelotsusetaotluses käsitlemata väidet selle kohta, miks vaidlusalune määrus tuleks kehtetuks tunnistada. Komisjon omalt poolt on eelotsusetaotluse esitanud kohtu toimikust järeldusi tehes ennetanud teatavaid Fliesen-Zentrumi argumente ja püüdnud neid kummutada.

32.

Ehkki eelotsusetaotluses esitatud nelja väidet kehtetuse kohta saab igaüht eraldi käsitleda, puudutavad esimesed kolm kõik seda, kuidas määrati kindlaks arvestuslik normaalväärtus, ja osutavad küsimustele seoses ajutise määruse ja lõpliku määruse põhjendatusega. Mulle näib, et need ühistunnused osutavad üldistele küsimustele, mis puudutavad Euroopa Kohtu kontrolli ulatust ja standardit.

33.

Ma ei leia, et Euroopa Kohus peaks käesolevas menetluses tegelema nende lisaküsimustega, mida on käsitlenud Fliesen-Zentrum ja komisjon.

34.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt põhineb ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus selgel siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete eristamisel. Üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul on kohtuasja eripärasid arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. ELTL artikkel 267 ei kujuta endast õiguskaitsevahendit siseriiklikus kohtus menetletava asja pooltele ja nii ei saa Euroopa Kohus olla kohustatud hindama liidu õiguse kehtivust üksnes põhjusel, et üks pooltest tõstatas selle küsimuse Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades. Seetõttu ei ole kohane uurida kehtetust käsitlevaid väiteid, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole viidanud. ( 6 )

35.

Nagu nii eelotsusetaotluses kui ka Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades on osutatud, on Euroopa Kohus järjepidevalt märkinud, et võrdlusriigi valik on liidu institutsioonide kaalutleda, kui nad analüüsivad keerulisi olukordi, ehkki selle kaalutlusõiguse kasutamine ei ole kohtulikust kontrollist vabastatud ning see valik ei tohi (alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a kohaselt) olla põhjendamatu. ( 7 ) Seega on Euroopa Kohtu võimalused võrdlusriigi valiku kontrollimisel suhteliselt piiratud.

36.

Käesolevas asjas on küsimärgi alla asetatud mitte üksnes USA valimine Hiina võrdlusriigiks, vaid ka tuginemine üheltainsalt USA tootjalt saadud andmetele. Viimati nimetatud aspektis on Euroopa Kohus nõustunud, et vajaduse korral võidakse arvestuslik normaalväärtus kindlaks määrata ühelt tootjalt saadud andmete põhjal. ( 8 )

37.

Kuigi need kaks aspekti seisavad teineteisest eraldi, võib tunduda üllatav, et kogu Hiina keraamiliste plaatide tootjate toodete normaalväärtus tuletatakse üheainsa USA tootja antud andmetest, kuigi seal on sissetulek isiku kohta palju kõrgem kui Hiinas, ( 9 ) toodetakse aga vähem kui 1/30 samast plaadikogusest. ( 10 )

38.

Arvestades niisugust esmapilgulist anomaaliat, olen seisukohal, et Euroopa Kohus ei peaks piirama oma kontrolli ulatust rohkem, kui on tema varasema praktika kohaselt vaja. Iseäranis peaks ta hoolikalt kontrollima, kas institutsioonid on jätnud arvesse võtmata olulisi tegureid riigivaliku asjakohasuse kindlakstegemiseks ja kas juhtumi dokumentides sisalduvat teavet kaaluti nõuetekohase hoolega. ( 11 )

39.

Teisest küljest on samuti vaja meeles pidada institutsioonide põhjendamiskohustuse täpset ulatust konkreetses kontekstis.

40.

Euroopa Kohus on järjepidevalt osutanud, et dumpinguvastased määrused toimivad kahte moodi, olles normatiivse sisuga aktid, mis võivad puudutada teatud ettevõtjaid otseselt ja isiklikult. ( 12 )

41.

Kohtuasjas Petrotub, ( 13 ) kus dumpinguvastase määruse vaidlustasid isikud, keda see määrus otseselt ja isiklikult puudutas, märkis Euroopa Kohus: „põhjendusest [peab] selgelt ja üheselt nähtuma […] institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab puudutatud isikutel […] akti põhjuseid mõista ja pädeval [liidu] kohtul kontrolli teostada. Nõuded, millele põhjendus peab vastama, olenevad juhtumi asjaoludest, eelkõige akti sisust, põhjenduste laadist ning akti adressaatide või teiste sellest aktist otseselt ja isiklikult puudutatud isikute võimalikust huvist saada selgitusi. […]”

42.

Euroopa Kohus on järjepidevalt märkinud ka seda, et põhjendamiskohustuse ulatus oleneb akti laadist; kui on tegemist üldkohaldatava aktiga, võib preambulis piirduda ühest küljest viitega üldisele olukorrale, mille pärast see akt vastu võeti, ja teisest küljest üldistele eesmärkidele, mida sellega püütakse saavutada. ( 14 )

43.

Käesoleval juhul on vaidlusalune määrus põhimõtteliselt üldkohaldatav määrusandlik akt. Sellegipoolest puudutab see otseselt ja isiklikult asjaomaseid eksportijaid, kelle tooteid see mõjutab, ja nendega seotud importijaid, kellel on kaebeõigus selle vaidlustamiseks otse Üldkohtus. ( 15 ) Vaidlustada võivad seda määrust teisedki isikud, keda see võib rakendusmeetmete puudumisel otseselt puudutada. ( 16 ) Ent see ei puuduta isiklikult Fliesen-Zentrumit (kes dumpinguvastasesse uurimisse mitte kaasatud sõltumatu importijana ei kuulu ühessegi nendest isikute ringidest) ja sellega ei kaasne rakendusmeetmeid (impordi maksustamine dumpinguvastase tollimaksuga) – mis on siseriikliku kohtu menetluses Fliesen-Zentrumi kaebuse ese. Kui Fliesen-Zentrum oleks üritanud esitada hagi Üldkohtule, oleks see niisiis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jäetud. ( 17 )

44.

Selles suhtes ei pea ma asjakohaseks Fliesen-Zentrumi poolt kohtuistungil esitatud väidet, et Fliesen-Zentrum on osa äriühingute kontsernist, mille omanikud on sama perekonna liikmed ja millesse kuuluv äriühing (Luxembourgis asuv Cera-Net) osales dumpinguvastases menetluses. Niisugune asjaolu (eeldusel, et see on tõendatud) ei saa anda Fliesen-Zentrumile isiklikult puudutatud isiku staatust, mida tal on vaja vaidlusaluse määruse vaidlustamiseks otse Üldkohtus. Fliesen-Zentrum ei ole ka sellist vaidlustamist üritanud.

45.

Seega tekib küsimus, kas siis, kui kaebeõiguslik isik vaidlustab dumpinguvastase tollimaksu kehtestava määruse otse Üldkohtus, peaks rangem üksikasjalikuma põhjendamise kohustus eeldama rangemat kontrollistandardit, kuna siis, kui Euroopa Kohus kaalub eelotsusetaotlust, mille on siseriiklikus menetluses esitanud isik, keda seesama akt puudutab, kuid mitte otseselt ega isiklikult, peaks põhjenduse kontrollimise standard olema vähem range.

46.

Olen seisukohal, et need kaks olukorda erinevad teineteisest ning viimati nimetatud juhul tuleb Euroopa Kohtul käsitleda seda meedet mitte kui otsust, vaid kui üldkohaldatavat määrusandlikku akti. Rangem kontrollistandard, mida Euroopa Kohus peab kohaldama, kui otsene vaidlustamine on vastuvõetav, võib menetletavas asjas viia selle akti tühistamiseni kõigest taotleja suhtes. ( 18 ) Seevastu kehtetuks tunnistamine Euroopa Kohtu eelotsusega jõustuks erga omnes ning institutsioonide põhjendamiskohustuse kontroll peaks rajanema sellel eeldusel.

47.

Sellepärast uurin nüüd eelotsusetaotluses esitatud nelja võimalikku väidet kehtetuse kohta ükshaaval, arvestades eespool kirjeldatud kaalutlusi.

48.

Põhjendustes 46‐52 selgitati USA valimist võrdlusriigiks alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a tähenduses:

„(46)   Algatamisteates teatas komisjon oma kavatsusest kasutada Hiina puhul normaalväärtuse määramiseks asjakohase võrdlusriigina USAd ning huvitatud isikutel paluti esitada selle kohta oma arvamus.

(47)   Komisjonile esitati hulk märkusi ning võrdlusriigiks pakuti mitmeid muid riike, eelkõige Brasiiliat, Türgit, Nigeeriat, Taid ja Indoneesiat.

(48)   Seepärast otsustas komisjon teha koostööd teadaolevate tootjatega nendes riikides ja USAs. Küsimustikule vastas ainult kaks vaatlusaluse toote tootjat USAs. Üks Tai tootja esitas mittetäieliku küsimustiku vastuse ning tema tootevalik ei olnud täielikult võrreldav Hiina tootjate toodetega.

(49)   Uurimise käigus selgus, et USAs on vaatlusaluse toote turul konkurents olemas. USA omamaisel turul tegutseb aktiivselt mitu tootjat ning impordimahud on suured. Lisaks selgus uurimise käigus, et Hiinast ja USAst pärit keraamilistel plaatidel on samasugused füüsikalised omadused ja kasutusotstarve ning et tootmisprotsessid on sarnased.

(50)   Väideti, et kuna USA turgu iseloomustab põhiliselt import, konkureerivad USAs ja Hiinas toodetavad keraamilised plaadid erinevates turusegmentides. Seega ei ole omamaisel turul toodetud tooteliigid, mille alusel määratakse kindlaks normaalväärtus, võrreldavad Hiinast liitu eksporditavate tooteliikidega. Uurimise käigus selgus siiski, et USA toodang hõlmab mitmeid tooteliike, mis on võrreldavad Hiinas toodetud ja sealt eksporditud tooteliikidega, nagu märgitud eespool põhjenduses 49.

(51)   Lisaks väideti, et USA-l on ülemaailmsel keraamiliste plaatide turul suhteliselt väike osa. USA omamaisel turul toodeti 2009. aastal siiski ligikaudu 600 miljonit m2,[ ( 19 ) ] mida tuleb pidada märkimisväärseks koguseks. Võrdlusena tootis Hiina, kes on maailma suurim tootja, sama ajavahemiku jooksul 2 miljardit m2.

(52)   Üks huvitatud isik väitis, et USA ranged kvaliteedistandardid moodustavad mittetariifse tõkke Hiina impordile. Uurimise käigus selgus siiski – nagu eespool märgitud –, et Hiinast USAsse suunduvad impordikogused on suured ning moodustavad põhiosa USA omamaisest tarbimisest. Seepärast lükati tagasi väide, mille kohaselt mittetariifsed tõkked mõjutavad USAs importi ja seega ka konkurentsi.”

49.

Sedasama küsimust käsitleti põhjendustes 55‐72.

[…]

[…]

[…]

50.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab kolmele tegurite rühmale, mis võivad tema arvates viia järelduseni, et USA valimine oli õigusvastane: USA ja Hiina plaaditurud erinevad teineteisest suuresti, USA tootjad ekspordivad väga vähe ning varustavad kaubaga kõigest väikest sektorit siseturu ülemises osas, samal ajal kui alumist kolmveerandit siseturust varustatakse sisuliselt impordi teel; ei ole selge, et komisjon uuris ammendavalt teisi võimalikke võrdlusriike (eeskätt Brasiiliat, Türgit, Nigeeriat, Taid ja Indoneesiat); ja puuduvad tõendid selle kohta, et ta võttis oma valiku tegemisel arvesse muid avalikult saadaval olnud statistilisi andmeid.

51.

Fliesen-Zentrum esitab suuresti samad kaalutlused ja viitab pikalt kohtujurist Bot’ poolt kohtuasjas GLS tehtud ettepaneku ( 20 ) punktidele 79, 97 ja 103‐119. Ta järeldab, et komisjonile oli esitatud piisavalt põhjendusi ja komisjonil oli piisavalt teavet veendumaks, et USA ei ole tema uuringu jaoks sobiv võrdlusriik, ent ometi ei teinud komisjon piisavalt jõupingutusi muu riigi leidmiseks. See on Fliesen-Zentrumi meelest ilmne kaalutlusviga ja kõrgemalseisvate õigusnormide, nimelt alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a ja artikli 18 lõike 5 rikkumine.

52.

Kohtuistungil toonitas Fliesen-Zentrum, et dumpingut ei tohi võrdsustada sotsiaalse dumpinguga, millest mina sain aru nii, et toodet ei saa pidada dumpinguvastaste õigusaktide tähenduses dumpingtooteks, kui selle hind on madal lihtsalt madalate tööjõukulude tõttu, ja et USA‑s müüdava USA toodangu müügihinnad peavad olema igal juhul kujunenud suures osas USA tööjõukulude põhjal, mis on suuremad kui Hiinas.

53.

Nõukogu on seisukohal, et nii ajutise kui ka lõpliku määruse põhjendustes on piisavalt teavet eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtluste hajutamiseks.

54.

Ta rõhutab, et arvestuslik normaalväärtus peab põhinema konkreetsetelt tootjatelt saadud kontrollitavatel ja kontrollitud andmetel, mitte avalikul makromajandusstatistikal. Ajutise määruse põhjendustes on selgitatud, et komisjon püüdis hankida selliseid andmeid tootjatelt kõikides mainitud riikides, kuid sai vastused ainult ühelt Tai ja kahelt USA tootjalt, kusjuures ainult ühe USA tootja andmed olid kasutamiskõlblikud. Komisjonil ei ole vahendeid teabe hankimiseks uurimisvälistelt kolmandates riikides asuvatelt tootjatelt, kes ei soovi koostööd teha. Komisjon tegi kõik enda võimuses oleva, et tuvastada faktilised asjaolud ja uurida neid nõuetekohase hoolsusega, nagu on ette nähtud kohtuotsuses GLS. ( 21 )

55.

Igal juhul oleksid mõned väljapakutud riigid (nt Türgi ja Araabia Ühendemiraadid) mitmesugustel põhjustel, näiteks andmete kättesaadavuse või turgude võrreldavusega seoses sobimatud. USA turg seevastu võimaldas võrreldavust turu, tootmise ja impordi osas. Tootmine ületas aktsepteeritud künnise, mis vastas 5%‑le Hiina ekspordist Euroopa Liitu. Lisaks olid käsitletud tooteliigid väga sarnased, mida kinnitab toote kontrollnumber (edaspidi „kontrollnumber”).

56.

Komisjon tuletab kõigepealt asjakohasest kohtupraktikast kolm juhtmõtet. ( 22 ) Esiteks peavad liidu institutsioonid omal algatusel kaaluma, millistel turumajanduslikel kolmandatel riikidel on sobivad tunnused, ning komisjon peab tegema piisavalt jõupingutusi nendest riikidest koostöövalmis tootjate leidmiseks. Teiseks, kui komisjon on niisugused tootjad leidnud, peavad institutsioonid valima sobiva riigi viisil, mis ei ole põhjendamatu, võttes arvesse sel ajal saadaval olevat usaldusväärset teavet. See valik kuulub institutsioonide ulatusliku kaalutlusruumi piiresse seoses keeruliste majanduslike hinnangute andmisega, mille kohtulik kontroll on piiratud; muu hulgas ei ole vaja tuvastada, et võrdlusriigis on igas mõttes samasugused olud, kuigi arvesse tuleb võtta tootmisviiside ja tooraine kättesaadavuse võrreldavust. Lõpuks ei ole institutsioonid kohustatud arvesse võtma kõiki riike, mida dumpinguvastase menetluse pooled välja pakuvad, kuid peavad neile esitatud tõendid siiski läbi vaatama.

57.

Seejärel käsitleb komisjon kordamööda eelotsusetaotluse esitanud kohtu osutatud kolme kahtlust, viidates ajutise ja lõpliku määruse põhjendustele, mis on tema arvates piisavalt õigustavad.

58.

Mis puudutab erinevusi Hiina ja USA turu vahel, on küsimus mitte selles, kas need erinevused on olemas, vaid selles, kas need heidavad kahtlust USA sobivusele võrdlusriigina. ( 23 ) Käesoleval juhul USA sobis, arvestades sealset konkurentsi kõrget taset ja laia valikut tooteid, mis on Hiinast eksporditavate sarnased. USA tootjad on konkurentsivõimelised ja nende toodang ületab kaugelt 5% Hiina ekspordist Euroopa Liitu, mille Euroopa Kohus on lugenud piisavaks, et tuvastada sarnasus. ( 24 )

59.

Kui institutsioonid on tuvastanud, et USA on sobiv võrdlusriik, ei ole vaja kaaluda, kas teised riigid oleksid võinud olla ehk sobivamadki. Seetõttu ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu edasised kahtlused asjakohased, kuid komisjon neid siiski käsitleb.

60.

Mis puudutab muude võimalike võrdlusriikide uurimist, siis komisjon püüdis saada ühendust tootjatega kõikides uurimise asjaosaliste välja pakutud riikides, sealhulgas Brasiilias, kuid ei jõudnud koostööni isegi mitte (ühe) niisuguse asjaosalise advokaadi abiga. Komisjon ei olnud kohustatud omal algatusel otsima muid võimalikke riike, lähtudes avalikest andmetest; kui ta on leidnud sobiva riigi, ei ole ta kohustatud uurima muid võimalusi, vähemalt kui asjaosalised neid ise välja ei paku.

61.

Mis puudutab avalike andmete kasutamist normaalväärtuse kindlaksmääramiseks, siis rõhutab komisjon, et kasutada tohib ainult äriühinguspetsiifilist informatsiooni ja et laiemad statistilised andmed ei pruugi tegelikke tehinguid täpselt kajastada. Niisuguseid andmeid tohib kasutada üksnes siis, kui koostöövalmis tootjat ei ole võimalik leida.

62.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, on Euroopa Kohus otsustanud, et võrdlusriigi valimine jääb institutsioonide kaalutlusruumi piiresse, kui nad analüüsivad keerukaid majanduslikke olukordi. Seetõttu on Üldkohtu või Euroopa Kohtu kontrolli ulatus selles suhtes piiratud.

63.

Siiski on kritiseeritud liidu institutsioonide kalduvust eelistada võrdlusriigina USA‑d. ( 25 ) See kriitika on eeskätt seotud suure arvu juhtudega, mil USA on võetud Hiina võrdlusriigiks hoolimata nende kahe riigi majandusarengu taseme vahelisest erinevusest, ( 26 ) ja tõenäosusega, et ainult nendel turumajanduslikes riikides asuvatel eksportijatel, kelle kulud on suuremad (kõrgem normaalväärtus) kui mitteturumajanduslikes riikides asuvatel eksportijatel, on huvi teha koostööd, sest ainult nende andmete mõjul suurendatakse konkureeriva mitteturumajandusliku ekspordi suhtes dumpinguvastast tollimaksu. ( 27 )

64.

Seesugune kriitika peaks minu arvates innustama Euroopa Kohut tema kontrollipädevusse kuuluvaid aspekte põhjalikult kontrollima. Need aspektid seisnevad eelkõige selles, kas institutsioonid võtsid valitud riigi sobivuse kindlakstegemisel arvesse kõiki peamisi asjaolusid ja kas nad uurisid toimikumaterjale niisuguse hoolsusega, mis on nõutav veendumaks, et normaalväärtus määrati kindlaks sobivalt ja põhjendatult, pidades silmas, et alusmääruse artikli 2 lõike 7 punkti a eesmärk on leida võrdlusriik, kus samasuguse toote hind kujuneb eksportijariigi oludega võimalikult sarnastes oludes. ( 28 )

65.

Nimetatud sätte ülesehitus on niisugune, et institutsioonid peavad püüdma normaalväärtuse kindlaks määrata esiteks turumajanduslikust riigist saadud andmete põhjal ja teiseks – üksnes siis, kui see ei ole võimalik – mingil muul mõistlikul alusel. Käesolevas asjas siiski ei väideta, et normaalväärtust ei olnud võimalik turumajanduslikust riigist saadud andmete põhjal kindlaks määrata. Küsimus on hoopis selles, kas USA oli „sobiv” turumajanduslik võrdlusriik ja valiti välja „põhjendatult”.

66.

Mõlema määruse põhjendustest selgub – mida Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades ei ole vaidlustatud –, et komisjon püüdis võtta ühendust peale USA tootjate ka tootjatega Brasiilias, Türgis, Nigeerias, Tais ja Indoneesias. Vastasid ainult üks Tai ja kaks USA tootjat, kelle seast kõigest üks USA tootja andis piisavaid ja usaldusväärseid andmeid samasuguste toodete kohta. Samuti on selge, et komisjonil ei ole võimalik nõuda tootjatelt kolmandates riikides sellistes küsimustes koostööd. Sellega seoses nõustun institutsioonide argumendiga, et nad peavad oma hinnangut andes lähtuma tegelike tehingutega seotud konkreetsetest, kontrollitavatest andmetest, mitte avalikust üldstatistikast, mis ei pruugi olukorda õigesti kajastada. Niisiis näib, et komisjon tõepoolest püüdis saada andmeid reast turumajanduslikest kolmandatest riikidest, kuid väga vähese eduga. Kas sellest piisas?

67.

Institutsioonide väitel ei olnud komisjon, olles saanud usaldusväärseid andmeid ühest turumajanduslikust riigist (kuigi kõigest üheltainsalt tootjalt), enam kohustatud edasi otsima. Fliesen-Zentrum ja eelotsusetaotluse esitanud kohus aga mainivad muid kolmandaid riike (Araabia Ühendemiraadid, Egiptus, Malaisia ja Tuneesia), mida oleks saanud uurida, ent ei uuritud, ning komisjoni enda poolt Euroopa Kohtule esitatud dokumentides on märgitud, et uurimismenetluse ajal pakuti võimalikuks võrdlusriigiks ka Venemaad. Peale selle selgub ajutise määruse põhjendusest 144, et komisjon oli teadlik, „et importijatel ja kasutajatel on võimalik hakata kasutama kolmandatest riikidest […] tarnitud tooteid […], sest uurimisalust toodet valmistatakse paljudes riikides […] ([…], Araabia Ühendemiraatides, Egiptuses, Kagu-Aasias, Brasiilias ja mujal)”.

68.

Lisaks sellele tuleb kaaluda, kas Hiina ja USA majandusarengu taseme vahe tähendab, et USA ei ole normaalväärtuse kindlaksmääramiseks „sobiv” kolmas riik või et see valiti „põhjendamatult”, arvestades vajadust leida võrdlusriik, kus samasuguse toote hind kujuneb eksportijariigi oludega võimalikult sarnastes oludes.

69.

Viimati nimetatud aspektis esitas komisjon kohtuistungil mitu argumenti. Ta tunnistas, et niisugune kriteerium on hiljuti lisatud dumpinguvastastesse õigusaktidesse mitmes riigis (ta viitas Indiale, Lõuna-Aafrikale ja USA‑le), kuid (seni) mitte Euroopa Liidus, kus kriteeriumid põhinevad jätkuvalt nendel, mida kohaldati tol ajal (komisjon viitas GATT‑i tõlgendusmärkustele 1955. aastast) USA‑s. Nendes kriteeriumides asetub rõhk mitte võrreldavatele majandusarengu tasemetele, vaid vajaduse korrale kasutada hindu, mis on kujunenud niisugusel turul, kus kõrgetasemeline konkurents viib tõenäoliselt hindu alla. Ehkki majandusarengu kriteeriumi kasutuselevõtt on praegu nõukogus ja parlamendis arutusel, ei ole seda muudatust veel tehtud ning institutsioonidele on siduvad praegu kohaldatavad, mitte tulevikus kohaldada võidavad õigusnormid. Samuti märkis komisjon, et madalam arengutase võib küll tähendada väiksemaid tööjõukulusid, mis hoiavad hindu all, kuid on harilikult seostatud ka väiksema efektiivsuse ja tehnoloogia madalama arengutasemega, mille mõju on vastupidine; sellest tulenevalt ei saa järeldada, et kõrgema majandusarengu tasemega riigist saadud andmed annavad tingimata kõrgema normaalväärtuse kui madalama majandusarengu tasemega riigist saadud andmed. Konkreetselt Venemaa kohta selgitas komisjon, et ühest küljest pakuti see riik uurimismenetluses välja liiga hilja selleks, et ette nähtud tähtaja jooksul andmeid koguda, ja teiselt poolt oleks Venemaal toimiv kahetine energiatoodete hinnakujunduse süsteem, milles eristatakse omamaist tarbimist ja eksporditurge, võrdlused keerulisemaks muutnud.

70.

Seda arvestades tuleb kõigepealt tõdeda, et liidu institutsioonidel ei ole praegu seaduslikku kohustust konkreetselt arvesse võtta võimaliku võrdlusriigi majandusarengu taset võrreldes uurimisaluse eksportijariigi omaga. Sellegipoolest peavad nad võrdlusriigi valima asjakohaselt ja mitte põhjendamatult. Minu arvates tähendab see, et nad on kohustatud kaaluma, kas erinevaid majandusarengu tasemeid tuleks arvesse võtta, kuid nõustun, et sellekohase hinnangu andmine ise kuulub nende kaalutlusruumi, kui nad analüüsivad keerukaid majanduslikke olukordi.

71.

Järgmiseks näib mulle, et komisjoni selgitused konkurentsi ja tehnoloogia tähtsuse kohta normaalväärtuse kindlaksmääramisel on usutavad. Peaaegu kindlasti viib konkurentsi kõrge tase hinnad alla, nii et konkurentsitihedalt turult saadud andmed ei anna tingimata tulemuseks suuremat dumpingumarginaali, kui andmed riigist, kus nii kulud kui ka konkurents on madalamal tasemel. ( 29 ) Samamoodi tuleb tunnistada, et tehnoloogia arengu kõrgem tase tõenäoliselt tasakaalustab tööjõukulusid, nii et suuremaid tööjõukulusid ei saa tingimata pidada kõrgemate hindade ja kõrgema normaalväärtuse märgiks. ( 30 ) On selge, et need küsimused kuuluvad keeruliste majanduslike olukordade analüüsi mõiste tähendussisusse.

72.

Lõpuks tundub komisjoni konkreetne põhjendus selle kohta, miks Venemaad võrdlusriigiks ei valitud, kõigest osaliselt veenev. Algatamisteade avaldati 19. juunil 2010 ning oma 6. augusti 2010. aasta vastuses soovitas CET, et Venemaa võiks olla sobiv võrdlusriik, ehkki see soovitus oli antud teise võimalusena USA kõrval, mida CET eelistas. See, kuidas ajalised piirid oleksid saanud takistada päringute tegemist ka Venemaale, ei ole ilmne, arvestades, et ajutine määrus võeti vastu alles 16. märtsil 2011 ja et komisjonil oli võimalik saata küsimustikud tootjatele teistes riikides, mida algatamisteatele vastuseks soovitati (lõplik määrus võeti vastu 12. septembril 2011, pidades kinni alusmääruse artikli 6 lõikes 9 ette nähtud 15‑kuulisest tähtajast). Ent raskused kahetise hinnasüsteemiga riigist saadud andmete võrdlemisel on kahtlemata tõelised ning komisjon võis asuda põhjendatult seisukohale, et uuringut ei ole vaja laiendada kaebaja poolt teise võimalusena soovitatud riiki, kui kaebaja meelest sobivaim riik oli juba hõlmatud. Kuigi olnuks eelistatav põhjendada, miks Vene tootjatele küsimustikke ei saadetud, ei saa selle tegemata jätmine minu arvates kummagi määruse õiguspärasust küsimärgi alla seada.

73.

Nendel kaalutlustel asun seisukohale, et USA valimine võrdlusriigiks ei olnud (või vähemalt ei ole tõendatud, et see oleks olnud) selgelt kohatu või põhjendamatu, arvestades, et muudest, tõendatult sobivamatest kolmandatest riikidest ei olnud kasutamiskõlblikke andmeid. Kuna normaalväärtus tuleb kindlaks määrata „mis tahes muul põhjendatud alusel, sealhulgas samasuguse toote eest [liidus] tegelikult makstud või makstava hinna alusel” üksnes juhul, kui turumajanduslikust kolmandast riigist saadud andmete kasutamine ei ole võimalik, näib seega tarbetu uurida, kas tuginemine liidus makstud või makstavatele hindadele oleks võinud olla asjakohasem.

74.

Põhjalikkuse huvides lisaksin siiski järgmised märkused. Lõplikus määruses arvutatud dumpingumarginaalid jäid vahemikku 26,3‐69,7% (põhjendused 88‐93). Ekspordihindu ega normaalväärtust, mille põhjal need dumpingumarginaalid välja arvutati, ei ole ajutises ega ka lõplikus määruses tõesti näidatud, kuid alusmääruse artikli 2 lõike 12 kohaselt on dumpingumarginaal summa, mille võrra normaalväärtus ületab ekspordihinna. Ajutises määruses on märgitud ja lõplikus määruses kinnitatud, et keskmine hind Hiinast Euroopa Liitu importimisel oli uurimisperioodil 4,5 €/m2 ning keskmine liidu toodete müügihind liidus oli 8,8 €/m2. Olen täna esitatavas ettepanekus kohtuasjas C‑569/13: Bricmate välja arvutanud, et õige keskmine hind Hiinast liitu importimisel (võttes arvesse suurt statistilist viga, mis puudutas Hispaania impordimahtu novembris 2009) oli 5,1 €/m2. Isegi viimati nimetatud hinna põhjal oleks summa, mille võrra liidu toodete müügihind liidus ületas Hiinast imporditud toodete hinda, minu arvutuste järgi 72,5% – suurem kui ükski USA‑st saadud andmete põhjal arvutatud dumpingumarginaal. Seega, kui pidada normaalväärtuseks liidu toodete keskmist müügihinda liidus, olnuksid dumpingumarginaalid ja seega ka dumpinguvastased tollimaksud suuremad nendest, mis USA‑st saadud andmete põhjal tegelikult välja arvutati ja kehtestati.

75.

Sellepärast järeldan, et liidu institutsioonid ei teinud USA‑d võrdlusriigiks valides viga, kasutades oma kaalutlusõigust keeruliste majanduslike olukordade analüüsimisel.

76.

Üheltainsalt USA tootjalt saadud andmete kasutamise kohta oli põhjenduses 53 märgitud:

„Kahe koostööd tegeva USA tootja vastustes esitatud teavet kontrolliti kohapeal. Lõpuks võeti arvesse ainult ühe tootja esitatud teavet, sest seda peeti normaalväärtuse kindlaksmääramisel usaldusväärseks. Teise kontrollitud tootja teave leiti olevat mitteusaldusväärne ning see tuli kõrvale jätta, kuna see tootja esitas ainult osa oma kodumaisest müügist ning kulusid ei olnud võimalik raamatupidamisandmetega täielikult vastavusse viia.”

77.

Lõplikus määruses käsitlesid sama küsimust põhjendused 61, 62, 64, 66, 69 ja 74‐77:

[…]

[…]

[…]

[…]

78.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et mitmest alusmääruse sättest, ( 32 ) kuna nendes on kasutatud mitmusvorme, nähtub, et normaalväärtus, mis on dumpingu tuvastamisel kriitilise tähtsusega parameeter, tuleb kindlaks määrata mitmelt tootjalt saadud andmete põhjal. Kui see peab paika turumajanduslike riikide suhtes, tuleb seda kohaldada ka seoses mitteturumajanduslike riikidega, mida kinnitab see, et artikli 2 lõike 7 punktis a on ette nähtud tuginemine hindadele võrdlusriigis, mitte võrdlustootja hindadele. Üheleainsale tootjale viidates on objektiivsust ja täpsust tunduvalt keerukam saavutada ning tuleb olla väga hoolikas, eriti kui on arvatud – nagu käesoleval juhul –, et asjaomane USA tootja on liidu tootja kontrolli all ega ole seega majanduslikult sõltumatu. Igal juhul on üheltainsalt tootjalt saadud andmed äriühinguspetsiifiliste majandusotsuste tulemus. Samuti märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et komisjon ei pidanud vajalikuks tugineda selles küsimuses välisekspertidele.

79.

Fliesen-Zentrum viitab pikalt kohtuasjas GLS esitatud ettepaneku ( 33 ) punktidele 81‐87 seoses sellega, kui oluline on normaalväärtuse kindlaksmääramine, ja vajadusega, et see oleks objektiivne. Üldiselt kajastavad tema argumendid eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaalutlusi ja ta toonitab, et kui turumajanduslike ja mitteturumajanduslike majandusssüsteemide suhtes ei kohaldata üht ja sama kriteeriumi (see, et võrreldavaid eksportijaid või tootjaid on mitu), rikutakse sellega võrdse kohtlemise põhimõtet.

80.

Nõukogu toonitab, et Euroopa Kohus on nõustunud, et see, kui riigis on ainult üks tootja, ei välista selle riigi kasutamist võrdlusriigina. ( 34 ) Mitmusvormide kasutamist alusmääruses tuleb pidada üldiseks ja määratlemata viiteks, mitte selliseks, mis tingimata eeldab andmeid mitmelt eksportijalt või tootjalt; tõepoolest on mõnes sättes vahelduvalt kasutatud nii ainsus‑ kui ka mitmusvorme. Pealegi ei ole vaja viidata mitmele tootjale, kui ühelt tootjalt saadud andmed on representatiivsed. Institutsioonidel on alati olnud tavaks võtta ühendust tootjatega kõnealuses riigis ja kasutada andmeid kõikidest saadud vastustest, olenemata nende arvust, isegi kui saadud on ainult üks vastus. Koostöö tagamiseks on tingimata vajalik kaitsta tootjalt saadud konfidentsiaalseid andmeid. Puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendaksid väidet, et USA tootja andmeid võis mõjutada liidus asuv emaühing, kui selline peaks olemas olema, ent igal juhul on komisjonil tavaks kasutada üksnes neid andmeid, mis on seotud müügiga sõltumatutele kolmandatele isikutele.

81.

Komisjon nõustub, et normaalväärtust saab usaldusväärsemalt tuletada siis, kui on saadud andmeid mitmelt võrdlusriigis asuvalt tootjalt. See aga ei ole alati võimalik ning liidu institutsioonidel ei ole võimalik koostööd nõuda. Uurimisvälistel tootjatel kolmandas riigis ei ole mingit erilist huvi koostööd teha, erinevalt teistest tootjatest uurimisaluses riigis, kellel on hea põhjus esitada omaenda andmed, kui nad ise ei kuulu alusmääruse artikli 18 lõike 1 kohaselt hindamise alla kättesaadavate faktide põhjal.

82.

Käesoleval juhul esitas kasutamiskõlblikke andmeid ainult üks USA tootja. Euroopa Kohus on nõustunud, et kui kolmandas riigis on ainult üks tootja, ei välista selle tootja andmete kasutamist normaalväärtuse tuletamiseks; sama peaks kehtima ka siis, kui tootjaid on mitu, kuid vaid üks nendest teeb koostööd. Loeb see, kas kõnealused hinnad on kujunenud konkurentsi toimel. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud sätted, kus on kasutatud mitmusvorme, peegeldavad ideaalolukorda, mitte tingimata seda, mis on tegelikkuses võimalik. Pealegi viitavad need sätted võimalikele alternatiivsetele meetoditele, nagu selgelt nähtub kasutatud verbivormist „võib”; artikli 2 lõike 6 punktis b on ette nähtud andmete kasutamine „kõnealuse eksportija või tootja” suhtes ainsuses.

83.

Samuti ei ole küsimus kohtlemise ebavõrdsuses; uurimisaluse riigi ja kolmanda võrdlusriigi normaalväärtuse kindlaksmääramine on kaks täiesti erinevat olukorda, mille puhul samu meetodeid kasutada ei saa.

84.

Oht, et üheltainsalt tootjalt saadud andmed võivad olla ülemäära mõjutatud selle tootja individuaalsest olukorrast, on minimaalne olenemata sellest, kas asjaomane tootja on liidu tootja kontrolli all või mitte, ( 35 ) sest kasutatav hind peab olema seotud arvukate tehingutega konkurentsile avatud turul ning võimalikke kontsernisiseste tehingute hindu tuleb vastavalt kohandada.

85.

Lõpuks ei ole see oluline, et komisjon ei tuginenud välisekspertidele; andmete konfidentsiaalsuse tõttu ei kasuta komisjon sellistes uuringutes kunagi välisekspertide abi.

86.

Kui otsustatakse, et USA valimisel võrdlusriigiks tehti niisugune viga, mille tõttu tuleb vaidlusalune määrus tühistada, oleks tarbetu seda küsimust uurida.

87.

Kui aga Euroopa Kohus nõustub minuga, et olukord ei ole selline, on sisuliselt vaja kaaluda kolme küsimust: esiteks, kas normaalhinna saab määrata kindlaks üheltainsalt tootjalt saadud andmete põhjal; teiseks, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas see saab olla nii ka siis, kui asjaomane tootja on seotud liidu tootjaga; kolmandaks, kas komisjon oleks pidanud kutsuma appi väliseksperte?

88.

Kui alustada kolmandast – ja minu arvates kõige lihtsamast küsimusest, näib mulle, et ei ole veenvat alust arvata, et appi oleks tulnud kutsuda väliseksperdid. Fliesen-Zentrum ja eelotsusetaotluse esitanud kohus näivad olevat omistanud minu meelest põhjendamatut tähtsust standardsele alapealkirjale, mis leidub iga komisjoni esitatud nõukogu määruse eelnõu seletuskirjas. Kuna puuduvad konkreetsed põhjused arvata teisiti (ja käesolevas asjas ei ole esitatud ega ka ilmne ühtegi viidet sellistele põhjustele), tuleb põhimõtteliselt asuda seisukohale, et institutsioonid on suutelised andmeid ise adekvaatselt hindama.

89.

Kõik menetlusosalised on nõus, et alati on eelistatav ja usaldusväärsem lähtuda normaalväärtuse kindlaksmääramisel andmetest, mis on pärit paljudelt tootjatelt. Kohtuotsuses Rotexchemie märkis Euroopa Kohus siiski, et „pelgalt see, kui võrdlusriigis on vaid üks tootja, ei välista iseenesest, et sealsed hinnad on tõhusa konkurentsi tulemus, sest niisugune konkurents võib hinnakontrolli puududes tuleneda ka sellest, et esineb laialdane import teistest riikidest”. ( 36 )

90.

Olukord on võrreldav vähemal määral olukorraga kohtuasjas Rotexchemie, kus võrdlusriigis oli ainult üks tootja, erinevalt sellest, kui ainult üks tootja teeb kasulikku koostööd, teised aga mitte, ning suuremal määral olukorraga kohtuasjas Ferchmiex, kus Üldkohus märkis: „[…] Potacan oli ainus Kanada tootja, kes lõpuks soostus vastama komisjoni küsimustikule ja tegema menetluses koostööd. Muu hulgas keeldus suurim Kanada tootja […] koostööst ja pelgalt andis teatavat avalikku infot, millest normaalväärtuse kindlaksmääramiseks ei piisanud. [H]ageja ei eita, et komisjon tegi kõik jõupingutused saamaks Kanada turu kohta teavet muudest allikatest peale Potacani. […] Sellepärast tuleb Kanada lugeda sobivaks võrdlusriigiks ja järeldada, et komisjonil ei olnud teist võimalust kui kasutada Potacanilt saadud teavet.” ( 37 )

91.

Viimati nimetatud kohtuotsus ei ole muidugi Euroopa Kohtule siduv, kuid seda ei kaevatud edasi ja võib asuda seisukohale, et sellel on vähemalt mõningane veenmisjõud.

92.

Käesolevas asjas tuleb kaaluda, millised võisid olla liidu institutsioonide alternatiivsed võimalused. Olen juba jõudnud seisukohale, et ilmselgelt sobivama võrdlusriigi leidmine, kus olnuks palju uurimises osaleda soovivaid tootjaid, oli tegelikult vähetõenäoline. ( 38 ) Kas USA‑s saanuks küsitleda rohkemaid tootjaid? Ajutise määruse põhjendusest 48 võib järeldada, et ühendust võeti rohkem kui kahe USA tootjaga, sest seal on märgitud, et „[k]üsimustikule vastas ainult kaks vaatlusaluse toote tootjat USAs”, ja kohtutoimikus ei viita miski sellele, nagu oleks tootjaid, kellega ühendust võeti, olnud ebapiisaval arvul. Kui sobivamat võrdlusriiki ei saanud leida ja selles riigis ei õnnestunud saada küsimustikule vastama rohkem tootjaid, näib, et ainsad võimalused olid lähtuda normaalväärtuse kindlaksmääramisel kas ainsa piisavalt vastuseid andnud USA tootja esitatud andmetest või „mis tahes muu[st] põhjendatud aluse[st]”, mille seast ei oleks saanud kasutada muid peale liidus makstud või makstavate hindade. Mis puudutab nimetatud võimalustest teist, siis olen eespool ( 39 ) välja arvutanud, et see oleks võinud viia kõrgemate dumpingumarginaalideni.

93.

Lõpuks, mis puudutab teist küsimust, seisab Euroopa Kohus vastamisi infopuudusega. Institutsioonid keelduvad ütlemast, kas asjaomane USA tootja on või ei ole liidu (väidetavalt Itaalia) tootjaga majanduslikult seotud, ja kuigi näib olevat vihjatud, et Fliesen-Zentrum ja/või uurimises osalenud importijad võiksid asjaomase tootja nimetada, ei ole teda Euroopa Kohtule esitatud dokumentides ega seisukohtades tegelikult nimetatud.

94.

Komisjon on pakkunud Euroopa Kohtule teatavat infot (kuigi mitte sõnaselgelt just seda infot) tingimusel, et seda käsitletakse Fliesen-Zentrumi eest konfidentsiaalselt. Kodukorras aga ei ole ühtki sätet, mis võimaldaks Euroopa Kohtul niiviisi toimida. ( 40 ) Dokumentide konfidentsiaalsele käsitlemisele viidatakse ainult seoses hagide ja apellatsioonkaebustega menetlusse astujatega (artikli 131 lõige 2 ja artikli 190 lõige 1). Komisjon pakkus kohtuistungil välja, et käesolevas asjas on tegu eelotsusetaotluse kujul esitatud tühistamishagiga ja et kuna Euroopa Kohtu kodukorras ei ole sellekohast sõnaselget sätet, võib Euroopa Kohus kohaldada ad hoc tõlgendust omaenda otsusest Kadi II, ( 41 ) arvestades ka ELTL artiklit 339 (millega on seatud liidu institutsioonide liikmetele ja ametnikele saladuse hoidmise kohustus) ja alusmääruse artikli 19 lõiget 4.

95.

Olen siiski seisukohal, et kuna kodukorras ei ole (praegu) ühtegi sõnaselget sätet, mis lubaks teavet eelotsusemenetluse kontekstis konfidentsiaalselt käsitleda, ei oleks selline lähenemisviis kohane.

96.

Mulle näib, et kui teavet ei ole võimalik konfidentsiaalselt kättesaadavaks teha, tuleb esimese sammuna eeldada, et USA tootja oli tõepoolest liidu tootjaga majanduslikult seotud, ja kaaluda, kas see võiks muuta normaalväärtuse kindlaksmääramise õigusvastaseks. Kui mitte, siis ei ole ka põhjust kaaluda, kas juurdepääs konfidentsiaalsele teabele on vajalik.

97.

Institutsioonid ütlevad, et nagu alati, jälgiti hoolikalt, et kasutataks ainult sõltumatute klientidega seotud müügiandmeid. Selles osas näib mulle tarbetu nõuda niisuguse info avaldamist, mille institutsioonid sooviksid hoida Fliesen-Zentriumi eest konfidentsiaalsena. Arvestades tema argumenti, et kasutatud andmete tõttu tuli normaalhind kunstlikult kõrge, ei ole mõeldav, et arvesse võeti müügitehinguid seotud klientidega. Kui üldse, oleks normaalväärtus seetõttu tõenäoliselt hoopis vähenenud, sest tundub loogilisem, et tavaliselt võimaldatakse seotud klientidele soodsamaid tingimusi.

98.

Teine küsimus on: kas liidu tootja USA tütarettevõtja tootmiskulud või müügihinnad võivad tõenäoliselt olla sõltumatu USA tootja kulude või müügihindadega võrreldes kunstlikult paisutatud? Õigupoolest näib see üpris ebatõenäoline, kui eesmärk on edukas kaubandustegevus konkurentsile avatud turul (ja vastupidiste tõendite puududes võib eeldada, et USA tootja eesmärk on just selline). Komisjon kontrollis tootja andmeid kohapeal ning näib, et kontroll oli põhjalik, sest teise tootja andmed jäeti kõrvale kui ebausaldusväärsed. ( 42 ) Arvestades, kui tähtsaks peavad institutsioonid andmete hankimist konkurentsitihedalt turult, näib ebatõenäoline, et konkurentsivastane turundusstrateegia oleks sellisel tasemel kontrollis märkamata jäänud.

99.

Käesolevas asjas ei ole Euroopa Kohtule esitatud ühtegi konkreetset põhjust, mis lubaks arvata, et liidu tootjaga seotud USA tootja (eeldusel, et see seos on tuvastatud) müüb USA turul tooteid tõenäoliselt kõrgema hinnaga kui tootja, kellel niisugune seos puudub.

100.

Nendel asjaoludel näib mulle, et ei ole põhjendatud tunnistada vaidlusalune määrus kehtetuks seetõttu, et normaalväärtus arvutati välja üheltainsalt tootjalt saadud andmete põhjal, olenemata sellest, kas see tootja oli kuidagi liidu tootjaga seotud.

101.

Seda, kuidas normaalväärtus USA tootjalt saadud andmete põhjal tuletati, on kirjeldatud põhjendustes 56‐58 ja 61:

[…]

102.

Arvestusliku normaalväärtuse arvutamisele viidati põhjendustes 73, 77, 86 ja 87:

[…]

[…]

103.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et USA tootja hindadest tuletati normaalväärtus kohandatult, et võtta arvesse erinevusi, mis mõjutavad kvaliteeti, turustamisomadusi ja kulude lahknevusi. Niisugustel asjaoludel „on institutsioonidel, kui nad on seisukohal, et peavad kohanduse tegema […], kohustus lähtuda oma otsuses otsestest tõenditest või vähemalt kaudsetest tõenditest, mis osutavad nende tegurite olemasolule, mille suhtes see kohandus tehti, ja tegema kindlaks selle kohanduse mõju hindade võrreldavusele”. ( 45 ) Kohandused peavad olema põhjendatavad ja kontrollitavad, kuid käesoleval juhul ei ole võimalik seda ajutises määruses ja lõplikus määruses ning uurimise ajal avaldatud teabe põhjal teha. Ka siis, kui on vaja kaitsta USA tootjalt pärit andmete konfidentsiaalsust, nõuab ELTL artikkel 296 iga õigusakti põhjendamist. Arvestades, et normaalväärtuse kindlaksmääramine on vajalik samm dumpingu esinemise tuvastamisel, on dumpinguvastase akti põhjendamine iseäranis tähtis ning alusmääruse artiklis 20 ja artikli 21 lõikes 6 sätestatud kaitseõigused ei toimiks, kui huvitatud isikutel oleks kõigest ebamäärane teave selle kohta, kuidas täpselt määrati kindlaks normaalväärtus, ja seega ei saaks nad esitada faktiliste asjaolude abil põhjendatud seisukohti.

104.

Fliesen-Zentrumi seisukohad kattuvad jällegi suuresti nendega, mida väljendas eelotsusetaotlused esitanud kohus, rõhutades ajutises määruses ja lõplikus määruses väljendatud andmete ebamäärasust ja ebausaldusväärsust.

105.

Nõukogu toonitab, et on vaja konfidentsiaalsust kolmandates võrdlusriikides koostööd tegevate tootjate suhtes. Niisuguste andmete avaldamine, mis Fliesen-Zentrumi väitel oleks tulnud avaldada, kujutaks endast selle konfidentsiaalsuse jultunud rikkumist. Pealegi kuuluvad normaalväärtuse kindlaksmääramisel vajalikud kohandused institutsioonide avarasse kaalutlusruumi keerulistes majanduslikes küsimustes ega ole esitatud tõendeid selle kohta, et nad on oma kaalutlusõigust kuritarvitanud. Lõpuks soositi kõikide tehtud kohandustega tootjaid, kelle toodetele kehtestati dumpinguvastane tollimaks; kui kahjulik mõju puudub, on põhjendamiskohustus vähem range ja niisiis peeti sellest käesoleval juhul kinni.

106.

Komisjon märgib esiteks, et lõplikus määruses esitatud põhjendused vastavad kohtupraktikast tulenevatele nõuetele, ja teiseks, et Fliesen-Zentrumil ei ole „kaitseõigusi”, ent igal juhul ei ole mingeid selliseid õigusi rikutud.

107.

Põhjenduste osas viitab ta kohtuotsuses Petrotub ( 46 ) väljendatud üldisele nõudele ning märgib seejärel, et kohtuotsuses Beus ( 47 ) asus Euroopa Kohus seisukohale, et üldkohaldatavaks kavandatud määruse puhul „piisab, kui põhjendustes on osutatud ühelt poolt üldisele olukorrale, mis tingis akti vastuvõtmise, ja teiselt poolt üldistele eesmärkidele, mille saavutamiseks see on mõeldud. Seetõttu ei ole võimalik nõuda, et seal näidataks mitmesugused, sageli väga arvukad ja keerukad faktilised asjaolud, mille põhjal määrus vastu võeti, ja veel vähem seda, et seal neid fakte rohkem või vähem ammendavalt hinnataks”. Kohtuotsuses Petrotub ( 48 ) asus Euroopa Kohus seisukohale, et pelgalt nõukogu märkus, et „kompensatsiooni kasutades sooritatud müügitehingud sõlmiti tõepoolest tavapärases kaubandustegevuses”, ei olnud põhjenduseks piisav; nõukogu ei põhjendanud oma seisukohta, et pooltevaheline suhe ei mõjutanud nende müügitehingutega seoses nõutud hindu; ta ei võimaldanud asjaomastel isikutel teada saada, kas neid hindu võeti normaalväärtuse arvutamisel nõuetekohaselt arvesse või võis esineda vigu, mis mõjutavad vaidlusaluse määruse õiguspärasust; samuti takistas ta Euroopa Kohut teostamast kontrollipädevust ja tuvastamast, kas võis esineda ilmne kaalutlusviga. Komisjon märgib siiski, et põhjendamiskohustuses tuleb arvesse võtta ka kohustust austada ärisaladuste konfidentsiaalsust, nagu on ette nähtud ELTL artiklis 339 ja alusmääruse artiklis 19. Muu hulgas on selle määruse artikli 19 lõikes 4 eristatud üldise teabe avaldamist, mis ei ole keelatud, ja eriteabe avaldamist, mis on rangelt piiratud. Lõpuks on vaja hinnata põhjendusi kontekstis, mis käesoleval juhul hõlmab kogu mittekonfidentsiaalse toimiku sisu, mis on pooltele avaldatud.

108.

Komisjon märgib, et eespool viidatud nõuded olid käesoleval juhul kõik täidetud, eeskätt ajutise määruse põhjendustega 56‐58 ja 61, millele on lõplikus määruses viidatud. Pelgalt see, et ei ole esitatud täpseid ega ligikaudseid arvandmeid, ei tähenda põhjendamiskohustuse täitmata jätmist; teavet on piisavalt, et Euroopa Kohus saaks paluda näha konfidentsiaalseid andmeid, mida on vaja põhjenduskäigu kontrollimiseks. Samuti ei ole seoses lõpliku määruse õiguspärasusega oluline küsimus, kas USA tootja on või ei ole liidu tootjaga kuidagi seotud, sest kasutatud andmed puudutasid toodete müüki mitteseotud isikutele. Andmeid kontrolliti USA tootja dokumentidest ja kohandati vastavalt vajaduse korrale.

109.

Kaitseõiguste kohta märgib komisjon kõigepealt, et Fliesen-Zentrum ei osalenud lõpliku määruse vastuvõtmiseni viinud menetluses. Seetõttu ei ole tal ka sellega seoses kaitseõigusi. Samuti ei saanud talle niisuguseid õigusi tekkida sellest, et ta väidab end olevat „seotud” selles menetluses osalenud Luksemburgi äriühinguga Cera-Net Sàrl, välja arvatud (võib-olla) juhul, kui ta tõendab, et see äriühing oli tegelikult tema kontrolli all. Igal juhul ei olnud Cera-Netil endalgi selliseid õigusi, sest dumpinguvastased menetlused on suunatud üksnes kolmandates riikides asuvate tootjate või eksportijate ning asjakohastel puhkudel nendega seotud importijate vastu, mitte aga sõltumatute importijate vastu, nagu Cera-Net.

110.

Komisjon märgib teise võimalusena, et igal juhul ei ole Cera-Neti kaitseõigusi rikutud. Kohtuotsuses Timex ( 49 ) asus Euroopa Kohus seisukohale, et asjaomased kauplejad või tootjad peaksid saama tutvuda komisjoni poolt uurimise käigus kogutud teabega, et tõhusalt esitada oma seisukohad, kuigi seda õigust peab vajaduse korral kooskõlastama konfidentsiaalsuse põhimõttega; komisjon peaks kooskõlas kohustusega mitte avaldada ärisaladusi tegema kõik jõupingutused, et anda taotlejale teavet, mis on taotleja huvide kaitsel asjakohane, valides vajaduse korral omal algatusel kohased moodused sellise teabe andmiseks. Käesoleval juhul anti Cera-Netile mõningast taotletud teavet ning ärakuulamise eest vastutav ametnik kinnitas, et kasutatud hindu on vajadust mööda kohandatud. Tegeliku avaldamisega oleks rikutud konfidentsiaalsust, mille säilitamine on hädavajalik, et tagada koostöö kolmanda riikide tootjatega.

111.

Juhtumi sellest aspektist – nagu ka eelmisest – tekib küsimus seoses info konfidentsiaalsusega. Käesolevas asjas tuleb selle küsimuse kaalumisel siiski arvestada ennekõike Fliesen-Zentrumi õiguslikku seisundit dumpinguvastases menetluses.

112.

Mulle näib selge, et Fliesen-Zentrum, olemata seotud ühegi asjaomase Hiina tootjaga ning osalemata uurimismenetluses, ei saa väita endal olevat isiklikke kaitseõigusi ning komisjon on veenvalt põhjendanud järeldust, et ta ei saa tuletada endale selliseid õigusi isikutelt, kes selles menetluses ei osalenud.

113.

Niisiis on küsimus seoses põhikohtuasjaga ja käesoleva eelotsusetaotlusega selles, kas põhjendused olid üldkohaldatava määrusandliku akti jaoks piisavad. Teisisõnu, kas nendest piisas, et asjaomased (v.a otseselt ja isiklikult puudutatud) isikud mõistaksid institutsioonide arutluskäiku ja Euroopa Kohus saaks teostada kontrolli? Kas selleks oli vaja kvaliteeti, turustamisomadusi ja kulude lahknevusi mõjutavate erinevuste arvestamiseks tehtud kohandusi üksikasjalikult kirjeldada?

114.

Kogu Euroopa Kohtule ja dumpinguvastastest tollimaksudest üldiselt puudutatud isikutele saadaval olev teave sisaldub ajutise määruse põhjenduses 61, millele viitavad lõpliku määruse põhjendused 77, 86 ja 87 ning mis on sõnastatud järgmiselt: „Normaalväärtust kohandati omaduste erinevuse osas, et võtta arvesse muude kui portselanplaatide madalamat hinda – peamiselt OEM-märgistuse ja kvaliteedierinevuste tõttu teatavate tooteliikide puhul, mida võrdlusriigi tootja ei tooda. Vastavalt vajaduse korrale võeti kohandamisel arvesse mereveo‑, kindlustus‑, käitlemis‑ ja lisakulusid, pakendamiskulusid, laenumakseid ning pangatasusid kõikidel juhtudel, kui need osutusid põhjendatuks ja täpseks ning kui kontrollitud tõendid neid kinnitasid.”

115.

Mulle näib, et niisugune avaldus peab põhimõtteliselt kujutama endast piisavat selgitust üldkohaldatava akti jaoks. Selles on näidatud, mis laadi kohandusi tehti, ja vähemalt kaudselt ka see, millises suunas andmeid kohandati, nimelt väiksemaks.

116.

Kindlasti ei ole kõigest kaudselt seotud isikul (nagu Fliesen-Zentrumi olukorras olev importija) või Euroopa Kohtul ilma tegelike arvandmeteta võimalik arvutusi täpselt kontrollida. Ning Fliesen-Zentrumi puhul (nagu ka keraamiliste plaatide kauplejate suhtes üldiselt) näib mõistlik nõustuda, et need arvud peaksid jääma konfidentsiaalseks.

117.

Kui oleks konkreetseid tõendeid selle kohta, et kohandusi ei tehtud korrektselt, võiks Euroopa Kohus kaaluda, kas paluda nende andmete esitamist ja neid uurida. Ent praegust kodukorda arvestades manitseksin selles suhtes ettevaatusele.

118.

Niisuguseid konkreetseid tõendeid siiski ei ole ning nende puududes ja arvestades Fliesen-Zentrumi staatust dumpinguvastases menetluses tervikuna, ei paista ühtegi põhjust, miks Euroopa Kohus peaks välja nõudma üksikasjalikuma teabe nende kohanduste kohta. Kui Fliesen-Zentrum, nagu mis tahes muu kaudselt puudutatud isik, peab põhimõtteliselt rahulduma põhjendustega, mis vastavad nõuetele üldkohaldatava akti suhtes, ei saa see, kui ta palub algatada siseriiklikus kohtus menetluse, milles taotletakse Euroopa Kohtult eelotsust, anda talle õigust nõuda, et Euroopa Kohus uuriks sellega seoses teavet, mis võinuks olla saadaval Üldkohtule teistsuguses kontekstis, nimelt seoses hagiga, mille on otse esitanud kvalifitseeruv isik, keda dumpinguvastane meede otseselt puudutab.

119.

Seetõttu näib mulle, et kuigi võib jääda teatav ebakindlus asjaomaselt USA tootjalt saadud andmete põhjal normaalväärtuse arvutamise üksikasjaliku täpsuse osas, mis võinuks olla oluline seoses kvalifitseeruva isiku poolt otse Üldkohtule esitatud hagiga, ei ole see ebakindlus niisugune, mis esitatud küsimuse konkreetses menetluskontekstis õigustaks Euroopa Kohtu järeldust, et vaidlusalune määrus on kehtetu.

120.

Alusmääruse artikli 17 kohast Hiina ja Euroopa Liidu tootjate väljavõttelist uuringut selgitati põhjendustes 4‐13. Põhjenduses 4 märgiti, et kõikidel teadaolevatel Hiina eksportivatel tootjatel, importijatel ja liidu tootjatel paluti endast komisjonile teada anda ja esitada põhiteave oma tegevuse kohta seoses vaatlusaluse tootega uurimisperioodil. Edasi olid põhjendused sõnastatud nii:

„2.1   Hiina eksportivate tootjate väljavõtteline uuring

2.2.   Liidu tootjate väljavõtteline uuring

121.

Väljavõttelist uuringut käsitlesid põhjendused 9‐33. Põhjendustes 9‐12 kummutati kahte Hiina eksportivat tootjat puudutav vastuväide, mis ei ole käesolevas asjas oluline. Põhjenduses 13 järeldati: „Kuna muud märkused puuduvad, kinnitatakse ajutise määruse põhjendused 5 ja 6.”

122.

Käesolevas asjas olulistes küsimustes märgiti põhjendustes 16‐33:

[…]

123.

Käesolevas küsimuses on olulised ka põhjendused 125 ja 126:

124.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et hindade allalöömise taseme kindlakstegemiseks kasutas komisjon väljavõttelist uuringut, nagu seda lubab teha alusmääruse artikli 17 lõige 1, „kui kaebuste esitajaid, eksportijaid, importijaid, tooteliike või tehinguid on palju”. Väljavõttelisi uuringuid võib olla kahesuguseid: „mõistliku hulga isikute, toodete või tehingutega, kasutades valiku ajal kättesaadava teabe põhjal statistiliselt õigeid valimeid” või „suurima tüüpilise toodangu‑, müügi‑ või ekspordimahuga, mida on nende käsutuses oleva aja jooksul võimalik uurida”. On selge, et liidu tootjate hindade kindlakstegemiseks kasutati esimest uuringuliiki ning Hiina tootjate hindade kindlakstegemiseks teist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas niisugune lähenemisviis on õiguspärane, sest selle tagajärjel võeti valimisse sisuliselt suurel arvul väikeseid liidu tootjaid (kes esindavad kõigest 7% liidu tootmisest) ja väikesel arvul suuri Hiina tootjaid (14,4% Hiina tootmisest), kuigi mõlemad turud on väga killustunud ja koosnevad suuresti VKE‑dest. Seetõttu ei pruugi valimid olla võrreldavad, mis heidaks kahtlust tuvastamise objektiivsusele. Pealegi olid valimisse võetud liidu tootjad kõik läänepoolsetest liikmesriikidest, kus hinnad on kõrgemad, ja mitte ükski madalamate hindadega liikmesriikidest. Seetõttu ei ole selge, et leitud hindade allalöömise tasemed (lõpliku määruse põhjenduse 113 kohaselt 43,2‐55,7%) tuvastati täpselt ja objektiivselt.

125.

Fliesen-Zentrum väljendab taas suuresti samu kaalutlusi, kuigi üksikasjalikumalt, toonitades vajadust, et kaks valimit tuleb moodustada omavahel võrreldavatena. Peale selle peaks liidu valimi representatiivsus hõlmama vähemalt 25% liidu tootjatest, kooskõlas uurimise algatamise miinimumi nõudega. ( 50 ) See, kuidas komisjon jättis sarnase sarnasega võrdlemata, kujutab endast võrdse kohtlemise põhimõtte, alusmääruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud objektiivsusnõude ja sama määruse artikli 9 lõikes 4 sätestatud väiksema tollimaksu reegli rikkumist. Peale selle ei vasta asjaomaseid turge kõigest 7% ja 14,4% ulatuses esindavate valimite kasutamine nõutavale representatiivsustasemele.

126.

Nõukogu märgib esiteks, et liidu tootmisharule tekitatud kahju hinnates lähtuti makro‑ ja mikromajanduslikest andmetest, mis olid saadud vastavalt kogu tootmisharult ja valimisse kaasatud liidu tootjatelt; Hiina valimi koosseis ei saanud seda mõjutada. Teiseks võeti liidu valimi moodustamisel arvesse tootmisharu killustumust. Poola ega Tšehhi tootjaid ei võetud valimisse sellepärast, et üks Poola tootja lõpetas koostöö ning Tšehhi toodang moodustab vähem kui 3% liidu toodangust, ent komisjon viis läbi simulatsiooni, millesse olid hõlmatud Poola hinnad, ja leidis, et olulist erinevust ei teki. Kolmandaks ei esitanud Fliesen-Zentrum Hiina valimi moodustamise menetluse käigus oma seisukohti ega saa seda teha praegu, eelotsusemenetluses. Igal juhul jääb Hiina valimi moodustamiseks teistsuguse meetodi kasutamine institutsioonide kaalutlusõiguse piiresse ning käesoleval juhul saavutati niiviisi kummagi rühma puhul maksimaalne representatiivsus. Lõpuks olid kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud igal juhul madalamad kui tuvastatud dumpingumarginaalid.

127.

Komisjoni sõnul on vale arvata, et nende kahe valimi eesmärk on lihtsalt tuvastada hindade allalöömise tase. Liidu valimit kasutatakse ka väga mitmesuguste mikromajanduslike andmete kogumiseks, mis peaksid hõlmama kõiki liidu tootjate kategooriaid, et tuvastada geograafilisi või suurusest olenevaid variatsioone, eksportijate valimi eesmärk aga on esindada võimalikult suuremat osa liidu impordist tagamaks, et hinnad on tegelikule keskmisele nii lähedal kui võimalik. Seega on kahe meetodi kasutamine täiesti õigustatud, see ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet ega sea küsimärgi alla analüüsi objektiivsust. Mis puudutab seda, et valimis ei ole Ida-Euroopa tootjaid, ei ole institutsioonidel vahendeid koostööle kohustamiseks ning suuremad Poola tootjad ei teinud koostööd. Igal juhul esindab Lääne-Euroopa 80% liidu toodangust ning avalikud andmed Poolast ja Tšehhi Vabariigist näitasid, et nende kaasamisel ei oleks olulist erinevust tekkinud.

128.

Võimaluse kohta, et kui hindade allalöömise tase oleks kindlaks tehtud teistsugusel alusel, oleks võidud kehtestada madalam tollimaks, märgib komisjon, et vaidlusalune määrus koostati inglise keeles ning termin underselling margin (dumpinguhindade ja liidu tootmisharu sihthindade vahe – saksa keeles Zielunterbietungsspanne ja prantsuse keeles marge de sous-cotation des prix indicatifs, mis vastab „kahjumarginaalile”) tõlgiti saksa (ja prantsuse) keelde ekslikult, ( 51 ) justkui oleks olnud tegu terminiga undercutting margin („hindade allalöömise marginaal” – dumpinguhindade ja dumpingu mõjul juba vähendatud liidu tootmisharu tegelike hindade vahe – saksa keeles Preisunterbietungsspanne ja prantsuse keeles marge de sous-cotation des prix).

129.

Põhiküsimus on siin selles, kas siis, kui institutsioonid tuvastasid, et „dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes [liidu] tootmisharu samasuguse toote hinnaga” (alusmääruse artikli 3 lõige 3), oli nende tehtud võrdlus kehtetu seetõttu, et Hiina hindade kindlakstegemiseks kasutati ühte alusmääruse artikli 17 lõikes 1 lubatud väljavõttelise uuringu liiki, liidu hindade kindlakstegemiseks aga teist. Muud, teisejärgulised küsimused on selles, kas liidu valimisse oli vaja kaasata üks või mitu tootjat Ida-Euroopa liikmesriikidest, kus hinnad on kuuldavasti odavamad, ja kas liidu valim oli piisavalt representatiivne. Kui ükski nendest teguritest viis hindade allalöömise taseme ülehindamiseni, tekib siis ka küsimus, kas seetõttu oleks tulnud kohaldada alusmääruse artikli 9 lõikes 4 sätestatud väiksema tollimaksu reeglit.

130.

Alustades teisejärgulistest küsimustest, olen seisukohal, et Poola ja Tšehhi tootjate puudumise põhjendused ajutises ja lõplikus määruses ning institutsioonide seisukohtades on mõistlikud ja loogilised. Tootjate valiku suhtes tehtud otsus kuulub, nagu mulle näib, igati institutsioonide avarasse kaalutlusruumi keeruliste majanduslike olukordade hindamisel ning institutsioonidele ei saa ette heita, et Poola tootja loobus uuringu käigus koostööd tegemast, ega teiste tootjate koostöö puudumist. Pealegi kontrolliti ja saadi kinnitust, et Ida-Euroopa (nimelt Poola) tootjate andmete puudumine tulemusi oluliselt ei mõjuta.

131.

Mis puudutab representatiivsust, siis on Fliesen-Zentrumi väide, et liidu valim peab hõlmama vähemalt 25% liidu toodangust, minu arvates põhjendamatu. Alusmääruse artikli 5 lõige 4 ei käsitle valimite representatiivsust ning ükski tema viidatud asjaoludest ei põhjenda tema väidet.

132.

Nüüd põhiküsimuse juurde asudes märgin kõigepealt, et alusmääruse artikli 17 lõige 1 ei sisalda sõnaselget nõuet, et eri valimid peavad olema moodustatud täpselt võrreldaval alusel. Samuti näib mulle, et seda lõiget ei saa tõlgendada nii, et see sisaldab sedalaadi kaudset nõuet, hõlmates juhtumeid, „kui kaebuste esitajaid, eksportijaid, importijaid, tooteliike või tehinguid on palju” ja piirangut seoses „mõistliku hulga isikute, toodete või tehingutega”. Asjassepuutuvad kategooriad ise ei saa alati olla võrreldavad, mistõttu sageli ei ole väljavõttelise uuringu meetodite võrreldavus võimalik.

133.

Pealegi selgub alusmääruse artikli 17 lõikest 2, et isikute, tooteliikide või tehingute lõplik valik on komisjoni otsustada. Institutsioonid on oma teguviise minu arvates piisavalt põhjendanud. Seoses Hiina ekspordihindadega oli suurim mure leida täpsele keskmisele hinnale kõige lähem väärtus ning sel otstarbel oli loogiline valida eksportijad, kelle läbimüük oli kõige suurem. Liidu tootmisharu valimi moodustamine aga pidi sobima rohkemate eri eesmärkide jaoks ja seetõttu ei saanud piirduda ainult suurimate tootjatega.

134.

Samas on tõsi, et kahju kindlakstegemisel tuleb „uuri[da] objektiivselt” dumpinguhinnaga importi, selle mõju hindadele liidu turul ja mõju liidu tootmisharule (alusmääruse artikli 3 lõige 2) ja et valimid peavad olema „statistiliselt õiged” (artikli 17 lõige 1).

135.

Selles suhtes näib, tõsi küll, vähemalt mõeldav, et Hiina suhtes kasutatud meetod (suurim maht ja seega suurimad tootjad) võis anda tulemuseks madalama hinna võrreldes sellega, kui valimisse oleks kaasatud suuremal arvul väikesi tootjaid; suuremate tootjate olukord võib võimaldada mastaabisääste ja seega müümist madalama hinnaga. Samamoodi oleks liidu suhtes kasutatud meetod võinud anda tulemuseks kõrgema hinna. Sel juhul oleks võinud tuvastatud hindade allalöömise tase olla kõrgem, kui mõlemad valimid oleks moodustatud ühel ja samal meetodil. (Sama kehtiks turuhinnast madalama hinnaga müümise (underselling) korral, mis põhines samadest allikatest saadud andmetel, nii et komisjoni märkused seoses terminite ja tõlkimisega ei tundu siinkohal eriti olulised.)

136.

Need võimalused ei ole siiski sugugi kindlad ning Euroopa Kohtule ei ole esitatud üksikasjalikke arvandmeid ega arvutusi, mis teeksid need konkreetselt usutavaks. Veel üks sama mõeldav võimalus on see, et Hiina ekspordihindu määrasid konkurentsiolud importival turul rohkem kui tootja suurus või suutlikkus, nii et teistsuguse meetodi kasutamine Hiina eksportijate valimi moodustamisel ei oleks tulemust muutnud. ( 52 ) Seetõttu ei ole täpsemate põhjendusteta võimalik eeldada, et hindade allalöömise või odavamalt müümise tase olnuks märkimisväärselt teistsugune, kui mõlema valimi suhtes oleks kasutatud üht ja sama meetodit.

137.

Seetõttu ei näe ma põhjust asuda seisukohale, et vaidlusaluses määruses hindade allalöömise kohta antud hinnangu muudab kuidagi õigusvastaseks see, et kasutati kahte erinevat väljavõttelise uuringu meetodit, või et alusmääruse artikli 9 lõikes 4 sätestatud väiksema tollimaksu reeglit kuidagi rikuti.

138.

Kõiki esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Finanzgericht Münchenile nii, et nõukogu 12. septembri 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 917/2011, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit keraamiliste plaatide impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse selle suhtes kehtestatud ajutine tollimaks, ei ole kehtetu ühelgi nimetatud kohtu poolt eelotsusetaotluses viidatud alusel.