1.

Käesolev eelotsusetaotlus, mille esitas Euroopa Kohtu kantseleile 2. detsembril 2013 Cour de cassation (kassatsioonikohus) (Prantsusmaa), puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/6/EÜ siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta ( 2 ) artikli 1 punkti 1 ja komisjoni 22. detsembri 2003. aasta direktiivi 2003/124/EÜ, millega rakendatakse direktiivi 2003/6 seoses siseteabe määratluse ja avalikustamisega ning turuga manipuleerimise määratlusega, ( 3 ) artikli 1 lõike 1 tõlgendamist.

2.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus kerkis vaidluse raames, mille pooled on J.‑B. Lafonta ja Autorité des marchés financiers (finantsturgude amet, edaspidi „AMF”) ning mis käsitleb finantstehingut, mis võimaldas Wendel SA‑l (edaspidi „Wendel”) – mille direktorite nõukogu esimees J.‑B. Lafonta põhikohtuasja faktiliste asjaolude asetleidmise hetkel oli – omandada märkimisväärse osaluse Saint-Gobaini kapitalis. AMF leidis, et hoidudes avaldamast üldsusele teavet, et valmistatakse ette seda tehingut, rikkus J.‑B. Lafonta siseriiklikke siseteabe avaldamist käsitlevaid õigusnorme, ja määras viimasele 1,5 miljoni euro suuruse trahvi.

3.

Direktiivi 2003/6 artikli 1 punktis 1 on nähtud ette:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid.

[...]”

4.

Selle direktiivi artiklis 2 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid keelavad kõigil teises lõigus osutatud ja siseteavet valdavatel isikutel kasutada kõnealust teavet selleks, et oma või kolmanda isiku arvel otse või kaudselt omandada või loovutada või püüda omandada või loovutada sellise teabega seotud finantsinstrumente.

Esimest lõiku kohaldatakse kõigi isikute suhtes, kes valdavad sellist teavet:

2.   Kui lõikes 1 osutatud isik on juriidiline isik, kohaldatakse nimetatud lõikes sätestatud keeldu ka füüsiliste isikute suhtes, kes osalevad otsuses sooritada tehing asjaomase juriidilise isiku arvel.

3.   Käesolevat artiklit ei kohaldata tehingute suhtes, mis on tehtud täitmisele kuuluva finantsinstrumentide omandamise või loovutamise kohustuse täitmiseks, kui kohustus tuleneb lepingust, mis sõlmiti enne, kui siseteave oli jõudnud asjaomase isiku valdusesse.”

5.

Selle direktiivi artikli 6 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et finantsinstrumentide emitendid teavitavad üldsust nende emitentidega otse seotud siseteabest võimalikult kiiresti.

[...]

2.   Emitent võib oma õigustatud huvide kaitsmiseks lõikes 1 osutatud siseteabe avalikustamise enda vastutusel edasi lükata, kui avalikustamata jätmine tõenäoliselt ei eksita üldsust ning emitent suudab tagada kõnealuse teabe konfidentsiaalsuse. Liikmesriigid võivad nõuda, et emitent teataks pädevale asutusele viivitamata otsusest lükata siseteabe avalikustamine edasi.”

6.

Direktiivi 2003/124 artikkel 1 „Siseteave” sätestab:

„1.   Direktiivi 2003/6/EÜ artikli 1 punkti 1 kohaldamisel peetakse teavet täpseks, kui see viitab ilmnenud või mõistliku eelduse kohaselt ilmnevatele asjaoludele või toimunud või mõistliku eelduse kohaselt toimuda võivale sündmusele ja kui see on sedavõrd üksikasjalik, et võimaldab teha järelduse mõju kohta, mida need asjaolud võivad või see sündmus võib avaldada finantsinstrumentide või nendega seotud tuletisinstrumentide hindadele.

2.   Direktiivi 2003/6/EÜ artikli 1 punkti 1 kohaldamisel tähendab „teave, mis avalikustamisel avaldaks tõenäoliselt märkimisväärset mõju finantsinstrumentide või nendega seotud tuletisinstrumentide hindadele,” teavet, mida mõistlik investor tõenäoliselt võtaks arvesse oma investeerimisotsuste tegemisel.”

7.

Wendel sõlmis ajavahemikul 2006. aasta detsembrist kuni 2007. aasta juunini nelja krediidiasutusega (edaspidi „pangad”) lepingud Total Return Swaps (kogutulu vahetustehingud, edaspidi „TRS”), mille ese olid äriühingu Saint-Gobain aktsiad, kusjuures pangad ostsid nende lepingute täitmise tagamiseks kokku 85 miljonit Saint-Gobaini väärtpaberit.

8.

Lepingute kestuse ajal pidi Wendel tasuma pankadele tasu ja sai nendelt Saint-Gobaini aktsiatega seotud dividendide summa. Lepingutega seotud arveldamise ajal, mis võis toimuda ettenähtud kuupäeval või Wendeli initsiatiivil ennetähtaegselt, tuli välja arvutada erinevus kahe hinna vahel: „alghind” – mis vastas väärtpaberi väärtusele TRS‑ide sõlmimise hetkel – ja „arveldushind” – mis vastas väärtpaberi väärtusele arveldamise kuupäeval. Võõrandamiskasumi saamise korral pidi selle saama Wendel, samas kui võõrandamiskahjumi korral pidi Wendel pangale vahe kinni maksma.

9.

Paralleelselt TSR‑ide sõlmimisega sai Wendel nendelt pankadelt ja veel ühelt krediidiasutuselt rahalist abi kogusummas, mis on lähedane TRS‑ide tehinguväärtusele.

10.

Et Wendel otsustas 3. septembril 2007 TRS‑idega seotud arveldused järk-järgult läbi viia, omandas ta ajavahemikul sellest kuupäevast kuni 27. novembrini 2007 üle 66 miljoni aktsia, mis moodustavad 17,6% äriühingu Saint-Gobain kapitalist, ning deklareeris perioodil 26. septembrist 2007 kuni 26. märtsini 2008 üksteise järel AMF‑le, et on ületanud osaluse läve 5%, 10%, 15% ja 20% Saint-Gobaini kapitalist.

11.

AMF leidis, et kuigi Wendeli direktorite nõukogu oli 3. septembril 2007 teinud ametliku otsuse kujundada majanduslik positsioon Saint-Gobainis ümber selle äriühingu füüsiliseks väärtpaberiosaluseks, näitasid teave AMF‑i uurimiste ja turujärelevalve osakonna uurimisaruandes ning asjaolu, et Wendel allkirjastas TRS‑lepingud ja saavutas rahastamised ‐ mis võimaldasid tal teatava aja möödudes osta Saint-Gobaini väärtpaberid, mille pangad TRS‑idega seotud arveldamiste käigus võõrandasid ‐ samaaegselt, seda, et soov omandada märkimisväärne osalus äriühingu Saint-Gobain kapitalis oli tal algusest peale, ning et sel eesmärgil see tehing kavandatigi.

12.

AMF heitis seega Wendelile ja J.‑B. Lafontale ette, et nad ei teatanud üldsusele selle „finantstehingu” peamisi omadusi, mida äriühing Wendel ette valmistas ja „mille eesmärk oli võimaldada tal omandada märkimisväärne osalus Saint-Gobaini kapitalis”, „hiljemalt 21. juunil 2007, mil kõik TRS‑id pankadega olid sõlmitud”, ega avaldanud üldsusele enne, kui tekkis tema kohustus teatada 5% läve ületamisest, siseteavet, mis seisnes asjaolus, et „äriühing Wendel oli kavandanud eespool kirjeldatud tehingu, et ta oleks suuteline omandama olulise osaluse äriühingu Saint-Gobain kapitalis”.

13.

AMF‑i karistuste komisjon leidis oma 13. detsembri 2010. aasta otsuses, et need etteheited on põhjendatud, ning määras Wendelile ja J.‑B. Lafontale rahalise karistuse.

14.

J.‑B. Lafonta esitas apellatsioonkaebuse cour d’appel de Paris’le, kes jättis AMF‑i otsuse muutmata. J.‑B. Lafonta esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsuse taotluse esitanud kohtule.

15.

J.‑B. Lafonta sõnul on teave „täpne” ainult siis, kui see võimaldab avalikustamise korral teabe valdajal aimata, missuguses suunas finantsinstrumentide kurss muutub. Ta väidab, et ainult teave, mis võimaldab näha ette, kas asjaomase väärtpaberi kurss tõuseb või langeb, võimaldab selle teabe valdajal teada, kas ta peab neid ostma või müüma, ning annab talle seega eelise teiste turul tegutsejate ees, kellel seda teavet ei ole. Ta lisab, et käesoleval juhul oli võimatu ette aimata, millist mõju avaldab teave, et äriühing Wendel omandab osaluse äriühingu Saint-Gobain kapitalis, Wendeli väärtpaberi kursile, st kas see kurss tõuseb või langeb.

16.

AMF leiab, et niisugune nõue läheb kaugemale direktiivide 2003/6 ja 2003/124 sõnastusest, milles ei ole mainitud selle võimaliku mõju suunda, mida teave võib asjaomaste finantsinstrumentide kursile avaldada. Ta arvab, et „kriteerium, mille kohaselt tehakse vahet täpse ja ebatäpse teabe vahel, põhineb selle teabe võimel avaldada turule mõju ning et iga teave, mille kohta saab järeldada, et kui see oleks teada, võiks see tuua kaasa kursi muutumise, kujutab ainuüksi sel põhjusel endast täpset teavet, kusjuures seda, et see teave on täpne, peab täiendavalt näitama tuntav mõju, mida asjaomane sündmus võib väärtpaberi kursile avaldada”.

17.

Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [...] direktiivi [2003/6] artikli 1 punkti 1 ning [...] direktiivi [2003/124] artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et täpne teave nende õigusnormide tähenduses saab olla ainult teave, millest on võimalik piisava tõenäosusega järeldada, et avalikustamise korral võib see avaldada asjaomaste finantsinstrumentide kursile mõju konkreetses suunas?”

18.

J.‑B. Lafonta ning Prantsuse, Tšehhi, Saksamaa, Itaalia ja Poola valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikke seisukohti. J.‑B. Lafonta, Prantsuse ja Poola valitsus ning komisjon esitasid ka suulisi seisukohti kohtuistungil, mis toimus 13. novembril 2014.

19.

Eelotsuse küsimus puudutab mõistet „siseteave” niisugusena, nagu see on määratletud direktiivi 2003/6 artikli 1 punktis 1, ja konkreetsemalt sellise teabe „täpsust” niisugusena, nagu see on määratletud direktiivi 2003/124 artikli 1 lõikes 1.

20.

Nagu pealkirigi näitab, püütakse direktiiviga 2003/6 võidelda siseringitehingute ja turu kuritarvitamise vastu.

21.

Nende eesmärkide saavutamiseks on eelkõige direktiivi 2003/6 artikli 2 lõikes 1 sätestatud siseringitehingute keeld, ( 4 ) st keeld kasutada siseteavet ebaseaduslikult ( 5 ) ja selle artikli 6 lõike 1 esimese lõigus kehtestatud finantsinstrumentide emitentidele kohustus teavitada üldsust nende emitentidega otse seotud siseteabest võimalikult kiiresti. Lisaks on direktiivi 2003/6 artikli 14 lõikes 1 nähtud ette, et liikmesriigid kehtestavad haldusmeetmed ja haldussanktsioonid ( 6 ) isikute suhtes, kes on eelkõige artikli 2 lõiget 1 ja artikli 6 lõike 1 esimest lõiku rikkunud. ( 7 )

22.

Direktiivi 2003/6 põhjendustest 2 ja 12 ilmneb, et see direktiiv keelab seega siseringitehingud, et kaitsta finantsturgude terviklikkust ning suurendada investorite usaldust, mis põhineb eelkõige sellel, et neid koheldakse võrdväärsena ja kaitstakse siseteabe õigusvastase kasutamise eest. ( 8 ) Euroopa Liidu seadusandja leiab direktiivi 2003/6 põhjenduses 15, et siseringitehingud ja turuga manipuleerimine takistavad turgude täielikku ja nõuetekohast läbipaistvust, mis omakorda on kõigi ettevõtjate kauplemistegevuse eeltingimus integreeritud finantsturgudel. Direktiivi 2003/6 põhjenduse 24 esimeses lauses on täpsustatud, et viivitamatu ja õiglane teabe avalikustamine parandab turu terviklikkust; seevastu kui emitendid avalikustavad teavet valikuliselt, võib see vähendada investorite usaldust finantsturgude terviklikkuse vastu. ( 9 )

23.

Sellest järeldub, et mõiste „siseteave” niisugusena, nagu see on määratletud direktiivi 2003/6 artikli 1 punktis 1, on võtmemõiste, millel on määrav tähtsus, võttes arvesse keskset rolli, mida see etendab selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 ja artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus. Lisaks eeldab liikmesriikidele selle direktiivi artikli 14 lõikega 1 kehtestatud kohustus kohaldada sanktsioone, et selle mõiste määratlus peab olema selge ja vastama õiguskindluse nõuetele.

24.

Põhikohtuasja faktilised asjaolud puudutavad direktiivi 2003/6 artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kohustust teavitada siseteabest võimalikult kiiresti. Selle finantsinstrumentide emitentidele kehtestatud nn „positiivse” ( 10 ) kohustusega püütakse tagada vajalik läbipaistvus, et järgida selle direktiivi eesmärke. ( 11 )

25.

Direktiivi 2003/6 artikli 1 punktis 1 on nimetatud siseteabe neli põhitunnust: esiteks täpsus, teiseks asjaolu, et see on avaldamata, kolmandaks otsene või kaudne seos kas ühe või mitme finantsinstrumentide emitendiga või ühe või mitme finantsinstrumendiga ja neljandaks asjaolu, et see teave võib avaldada märkimisväärset mõju nende finantsinstrumentide hinnale. ( 12 )

26.

Turul tegutsejate – sh finantsinstrumentide emitentide – õiguskindluse tugevdamiseks on direktiivis 2003/124 toodud mõiste „siseteave” määratluse neljast põhitunnusest kahe, ( 13 ) nimelt teabe täpsuse (esimene tunnus) ja selle finantsinstrumentide hinnale või seotud tuletisinstrumentide hinnale avaldatava potentsiaalse mõju ulatuse (neljas tunnus) üksikasjalikum määratlus.

27.

Kohtuotsuse Geltl punktis 53 leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 2003/12 artikli 1 vastavalt lõigetes 1 ja 2 sätestatud siseteabe tunnused on miinimumtingimused, mis mõlemad peavad olema täidetud, et kvalifitseerida teave „siseteabeks” direktiivi 2003/6 artikli 1 punkti 1 tähenduses.

28.

Lisaks on Euroopa Kohus rõhutanud nende kahe tunnuse sõltumatust. Teabe täpsus ei sõltu sellest, kas see avaldab märkimisväärset mõju asjaomaste finantsinstrumentide kursile. ( 14 ) Nagu Prantsuse valitsus oma seisukohtades märkis, „teabe täpsuse kindlakstegemise etapis ei ole vaja välja selgitada, kas mõistlik investeerija võib oma otsuse teha selle teabe põhjal”.

29.

Selles küsimuses märgin, et „täpne” teave võib tegelikult ja praktikas sageli avaldada märkimisväärset mõju finantsinstrumentide kursile ja kujutab endast seega siseteavet. Tuleb siiski veel kord rõhutada, et see, kas teave on täpne, ja see, kas see teave võib avaldada märkimisväärset mõju finantsinstrumentide kursile, on kaks kriteeriumit, mis on üheaegselt kohustuslikud ja samas õiguslikult teineteisest lahutatud.

30.

Direktiivi 2003/124 artikli 1 lõike 1 kohaselt on teave täpne, kui täidetud on kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab teave viitama ilmnenud või mõistliku eelduse kohaselt ilmnevatele asjaoludele või toimunud või mõistliku eelduse kohaselt toimuda võivale sündmusele. Teiseks peab see olema sedavõrd üksikasjalik, et võimaldab teha järelduse mõju kohta, mida need asjaolud võivad või see sündmus võib avaldada finantsinstrumentide või nendega seotud tuletisinstrumentide hindadele. ( 15 )

31.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus puudutab teist tingimust ja sellega soovitakse sisuliselt teada, kas seda tingimust tuleb tõlgendada nii, et selleks, et teave oleks „täpne”, peab see võimaldama ette aimata, kas asjaomaste finantsinstrumentide kurss tõuseb või langeb.

32.

Kirjalikke seisukohti esitanud liikmesriigid ja komisjon on kõik ühel meelel, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt.

33.

Ainult J.‑B. Lafonta teeb ettepaneku vastata teisiti, arvates, et investoritevahelist võrdsust on rikutud üksnes siis, kui teabe avalikustamise korral on teabe valdaja võimeline ette aimama, kuidas turg areneb (st kas kurss tõuseb või langeb). Tema meelest võimaldab ainult niisugune etteaimamine viimasel kindlaks teha, kas ta peab asjaomase väärtpaberi ostma või müüma, et tulu teenida. Vastasel korral seisab investor silmitsi sama riskiga nagu kogu ülejäänud turg, mis kaupleb selle väärtpaberiga.

34.

Direktiivi 2003/124 artikli 1 lõikest 1 ilmneb selgesti, et selleks, et teave oleks „täpne”, peab see olema piisavalt konkreetne ( 16 ) või üksikasjalik, ( 17 ) et võiks järeldada, et see võib avaldada mõju asjaomaste finantsinstrumentide kursile.

35.

Seevastu tuleb tõdeda, et ei direktiivi 2003/6 artikli 1 punktis 1 ega direktiivi 2003/124 artikli 1 lõikes 1 ei ole mingit konkreetset viidet teabele, mis võimaldaks ette aimata, kas nende instrumentide kurss tõuseb või langeb. ( 18 ) On enesestmõistetav, et selline teave oleks ilmselgelt täpne teave, ( 19 ) kuid Euroopa Kohtult küsitakse, kas ilma selle tunnuseta võib niisugust teavet pidada täpseks.

36.

Märgin ka, et direktiivi 2003/124 artikli 1 lõige 1 on sõnastatud väga üldiselt ja kõikehõlmavalt. ( 20 )

37.

Nimelt on väljend „järeldus mõju kohta, mida [...] võib avaldada”, ( 21 ) ilmselgelt väga laia ulatusega ning seda ei saa tõlgendada kitsendavalt nii, et see hõlmab üksnes teavet, mis võimaldab kindlaks teha, mis suunas asjaomaste finantsinstrumentide kurss muutub. ( 22 )

38.

Selle õigusnormiga jäetakse mõiste „siseteave” määratlusest tõesti välja ebamäärane või üldine teave, mis ei võimalda oma ebatäpsuse või ebakonkreetsuse tõttu teha mingit järeldust, millist mõju avaldab see asjaomaste finantsinstrumentide kursile. ( 23 ) Kõnesolev teave on oma laadilt väheveenev ega suuda seega direktiivi 2003/6 eesmärke kahjustada. Niisiis tuleb see teave mõistest „siseteave” välja jätta, et vältida turul tegutsejate ülekoormamist tarbetu teabega, mis võib esiteks nad „enda alla matta” ja teiseks tuua finantsinstrumentide emitentidele kaasa liiga suured kohustused.

39.

Arvan ka, et kuna väga paljudel juhtudel on raske hinnata ( 24 )ex ante, kas teave võib põhjustada asjaomaste finantsinstrumentide kursi tõusu või languse, viib mõiste „täpne” teave ulatuse piiramine nii, et täpne on ainult teave, mis võimaldab ette aimata, mis suunas nende instrumentide kurss muutub, selleni, et direktiividelt 2003/6 ja 2003/124 võetakse peaaegu kogu nende sisu. ( 25 ) See tähendaks, et emitente kohustatakse teavet edastama valikuliselt, mis on direktiivi 2003/6 eesmärkidega vastuolus.

40.

J.‑B. Lafonta väidab siiski, et tema seisukohta kinnitab Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Komitee (edaspidi „CESR”) ( 26 ) õigusteooria. 2007. aasta juulikuu dokumendi „Market Abuse directive, Level 3 – second set of CESR guidance and information on the common operation of the directive to the market” (turu kuritarvituste direktiiv, 3. tase: CESR‑i teine kogumik juhiseid ja teavet turudirektiivi ühtseks kohaldamiseks, edaspidi „juhend”) ( 27 ) punktis 1.8 märgib CESR, et teave on piisavalt täpne näiteks kahel juhul. Esiteks siis, kui teave on niisugune, et võimaldab mõistlikul investoril teha ilma finantsriskideta või ainult väikeste finantsriskidega investeerimisotsuse, st siis, kui see võimaldab tal täie kindlusega hinnata, kuidas mõjutab teave avalikustamise korral asjaomase finantsinstrumendi ja vastavate seotud finantsinstrumentide kurssi. Näiteks isik, kes teab, et konkreetse emitendi puhul korraldatakse kohe avalik ostupakkumine, võib olla kindel, et selle emitendi aktsia kurss tõuseb, kui pakkumine avalikustatakse. Teiseks juhul, kui teave on niisugust laadi, et seda kasutatakse otsekohe turul ära. ( 28 )

41.

Kõigepealt tuleb märkida, et juhendi kohta koostatud CESR‑i dokumendis Feedback Statement (aruanne) ( 29 ), mis avaldati samal ajal kui juhend, on punktis 8 märgitud, et juhendi eesmärk on eelkõige tuua näiteid teabest, mis võib kujutada endast „siseteavet”. Tuleb märkida, et juhend ei ole õiguslikult siduv, sellele ei saa tugineda, et teha erandit direktiividest 2003/6 ja 2003/124 ning tagatipuks avaldati see enne kohtuotsuseid Spector Photo Group ja Van Raemdonck (C‑45/08, EU:C:2009:806) ja Geltl (C‑19/11, EU:C:2012:397).

42.

Ma arvan – nagu arvas komisjon oma kohtuistungil esitatud seisukohtades –, et juhendi punktis 1.8 toodud esimene näide on väga äärmuslik ja kirjeldab üliharva esinevat olukorda, mil teave on selge, täielik ega jäta vähimatki kahtlust. Nagu komisjon rõhutas, ei ole niisugust kindlust kahtlemata vajagi, et teavet võiks pidada siseteabeks. Komisjon märkis ka õigesti, et juhendi punktis 1.15 on toodud veel näiteid sündmustest, mis kinnitavad minu väidet, et seoses mõistega „siseteave” ei ole vaja teavet selle kohta, missuguses suunas kurss muutub. „Kapitali või oluliste varade ostu ja müüki” käsitleva punkti 1.15 kaheksas taane näib puudutavat väga täpselt Lafonta juhtumil vaadeldavat teavet, st TRS‑e. Juhendi järgi on tegemist siseteabe tüüpilise juhtumiga. Pealegi on juhendi punkti 1.15 kolmandas, seitsmendas ja eelviimases taandes samuti toodud näiteid „siseteabest”, kuigi see, mis suunas kurss muutub, ei ole selle teabe põhjal sugugi etteaimatav. Kokkuvõtteks tuleb märkida, et isegi eeldusel, et juhend on asjakohane, näib mulle, et J.‑B. Lafonta ei saa sellega oma väidet põhjendada.

43.

Arvan seega, et direktiivi 2003/6 artikli 1 punkti 1 ja direktiivi 2003/124 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et teavet tuleb pidada „täpseks”, kui see „viitab ilmnenud või mõistliku eelduse kohaselt ilmnevatele asjaoludele või toimunud või mõistliku eelduse kohaselt toimuda võivale sündmusele” ning on võimalik järeldada, et need asjaolud või see sündmus võivad tuua kaasa finantsinstrumentide kursi muutuse või kõikumise. Niisugune teave peab olema „sedavõrd üksikasjalik, et võimaldab teha järelduse mõju kohta, mida need asjaolud võivad või see sündmus võib avaldada finantsinstrumentide [...] hindadele”.

44.

Ei ole aga vajalik, et oleks võimalik piisava tõenäosusega järeldada, et selle teabe potentsiaalne mõju asjaomaste finantsinstrumentide kurssidele avaldub selle teabe avalikustamise korral konkreetses suunas.

45.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimuses ei ole viidatud „märkimisväärsele” mõjule, ( 30 ) mida teave asjaomaste finantsinstrumentide kurssidele avaldab. Seda tingimust käsitlen lühidalt nüüd seega ainult täielikkuse huvides.

46.

Meenutan – nagu märgib komisjongi oma seisukohtades –, et see, kas teatava teabe avalikustamine võib avaldada kurssidele märkimisväärset mõju või mitte, ei ole direktiivi 2003/6 artikli 1 punktis 1 nõutava täpsuse tingimuse puhul oluline. ( 31 ) Näiteks ei kahjusta isegi „täpne” teave direktiivide 2003/6 ja 2003/124 eesmärke, kui see saab asjaomaste finantsinstrumentide kursse mõjutada ainult tähtsusetul määral ega kujuta seega endast „teavet, mida mõistlik investor tõenäoliselt võtaks arvesse oma investeerimisotsuste tegemisel”, vastavalt direktiivi 2003/124 artikli 1 lõikele 2. ( 32 )

47.

Direktiivi 2003/124 artikli 1 lõikega 2, mis käsitleb selle potentsiaalse mõju ulatust, mida teave võib asjaomaste finantsinstrumentide kurssidele avaldada, püütakse välistada või filtreerida teavet – isegi täpset teavet –, millel võib olla tähtsusetu mõju nendele kurssidele ja mis ei mõjuta seega turu terviklikkust. ( 33 )

48.

Ma arvan nagu ka direktiivi 2003/124 artikli 1 lõike 1 puhul, et selle direktiivi artikli 1 lõikes 2 ei piirduta sugugi ka teabega, mis võimaldab teha kindlaks, missuguses suunas asjaomaste finantsinstrumentide kurss muutub. Teave väärtpaberi potentsiaalse ebastabiilsuse kohta – ükskõik missuguses suunas – võib olla teatavatel juhtudel teave, mida mõistlik investor saab oma investeerimisotsuste tegemisel kasutada.

49.

Euroopa Kohtule esitatud kohtutoimikust ilmneb, et on finantsmehhanisme, mis võimaldavad investoril saada väärtpaberi kursi märkimisväärsest muutusest kasu, kui teatavad turutingimused on täidetud, ükskõik missuguses suunas see kurss muutub.

50.

Seega tuleb igal üksikul juhtumil kontrollida, kas teave märkimisväärse muutuse võimaluse enda kohta võib olla teave, mida mõistlik investor saab oma investeerimisotsuste tegemisel kasutada, isegi kui see teave ei näita muutuse suunda.

51.

Kokkuvõtteks viitan näidetele, mille tõi Poola valitsus kohtuistungil teabe kohta, mis ei näita küll võimaliku kursi muutuse suunda, kuid on sellegipoolest siseteave direktiivide 2003/6 ja 2003/124 tähenduses. Näiteks see, kui ehitussektori ettevõtja peadirektor läheb pensionile ja võidakse välja vahetada juhi vastu, kellel on pikk kogemus telekommunikatsiooni valdkonnas, võib olla täpne teave, mida saavad arvesse võtta mõistlikud investorid, kellest mõned arvavad, et see väljavahetamine annab ettevõtjale uut hoogu, samas kui teised on arvamusel, et juhi töölevõtmine väljastpoolt sektorit saab seda ettevõtjat üksnes nõrgendada. ( 34 ) Mõlemal juhul tuleb teave vastavalt direktiivi 2003/6 artiklile 6 avalikustada niipea kui võimalik.

52.

Eelnevatele kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassationi esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/6/EÜ siseringitehingute ja turuga manipuleerimise (turu kuritarvitamise) kohta artikli 1 punkti 1 ja komisjoni 22. detsembri 2003. aasta direktiivi 2003/124/EÜ, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/6/EÜ seoses siseteabe määratluse ja avalikustamisega ning turuga manipuleerimise määratlusega, artikli 1 lõiget 1 ei tule tõlgendada nii, et täpne teave nende õigusnormide tähenduses võib olla ainult teave, millest on võimalik piisava tõenäosusega järeldada, et avalikustamise korral võib see avaldada asjaomaste finantsinstrumentide kursile mõju konkreetses suunas.